10.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 165/4

1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et väljendid „lepingu põhiobjekt” ja „hinna ja tasu piisavus, vastutehinguna pakutavate teenuste või kauba eest” hõlmavad sellise välisvaluutas sõlmitud laenulepingu tingimust, mille on sõlminud müüja või tarnija ja tarbija ning mida ei ole eraldi läbi räägitud ja mille kohaselt peab laenu saaja kuumaksete tasumisel ainsana kandma „valuutariski” ehk võimalikke negatiivseid tagajärgi, mis väljenduvad kohustusliku kuumakse suurenemises, mille on põhjustanud vahetuskursi kõikumine, mida ta peab kandma laenulepingu sõlmimise tõttu ja lepingu alusel muus vääringus kui Rumeenia rahvuslik vääring makstavate summade tõttu?

2.

Kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 kohaselt tuleb mõista, et tarbija kohustus tasuda laenu tagasimaksmisel erinevus, mis tuleneb selle väärigu vahetuskursi muutumisest, milles laen oli võetud (CHF), kujutab endast tasu, mille piisavust osutatud teenuse suhtes ei saa ebaõigluse seisukohalt hinnata?

3.

Kui vastus sellele küsimusele on, et selline lepingutingimus ei jää väljapoole ebaõigluse hindamisala, siis kas võib asuda seisukohale, et see tingimus vastab direktiivis ette nähtud hea usu, tasakaalu ja läbipaistvuse nõuetele, võimaldades tarbijal selgete ja arusaadavate kriteeriumide alusel ette näha, millised tagajärjed talle sellest tingimusest tulenevad?

4.

Kas selline lepingutingimus, nagu on toodud lepingu üldtingimuste [punktis] 4.2 – mille kohaselt on pangal Šveitsi frankides antud laenuga seoses õigus konverteerida see siseriiklikku vääringusse juhul, kui vahetuskurss on tõusnud üle 10 % selle esialgsest väärtusest lepingu sõlmimise ajal, vältimaks [panga] jätkuvat riski, ilma et tarbijal oleks samasugust õigust – jääb direktiivi 93/13 kaitsealasse või ebaõigluse hindamisalast väljapoole?