2.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 156/22

1.

Kas „tõendamine”, mille kohustus langeb määruse nr 1346/2000 (1) artikli 13 kohaselt kõiki võlausaldajaid kahjustanud toimingust kasu saanud isikule, kui ta soovib esitada vastuväidet selle toimingu vaidlustamisele lex fori concursus’e alusel, hõlmab kohustust esitada kitsas tähenduses vastuväide kohtu asukohariigi menetlusõiguses sätestatud tähtaja jooksul, paludes kohaldada määruses sätestatud erandiklauslit ning tõendades, et kaks samas sättes nõutud tingimust on täidetud;

või

on määruse nr 1346/2000 artikkel 13 kohaldatav, kui huvitatud pool on kohtumenetluse jooksul palunud seda kohaldada, ka siis, kui ta on seda teinud pärast kohtu asukohariigi menetlusõiguses menetluslike vastuväidete esitamiseks ette nähtud tähtaegade möödumist, või on see kohaldatav ka ex officio, tingimusel, et huvitatud pool on tõendanud, et võlausaldajaid kahjustanud toimingu suhtes on kohaldatav teise liikmesriigi lex causae, mille alusel ei ole seda toimingut konkreetses olukorras võimalik mingil viisil vaidlustada?

2.

Kas seda, et määruse nr 1346/2000 artiklis 13 on viidatud lex causae’s sätestatud õigusnormidele, mille alusel tuleb teha kindlaks, kas „kõnealuse seaduse alusel ei ole võimalik tema tegevust mingil viisil vaidlustada”, tuleb tõlgendada nii, et tõendamiskoormisega pool peab tõendama, et konkreetses olukorras ei näe lex causae üldiselt ja in abstracto ette mingit võimalust vaidlustada sellist toimingut nagu see, mida peetakse konkreetsel juhul kahjustavaks toiminguks – nimelt lepingust tuleneva võla tasumist – , või nii, et tõendamiskoormisega pool peab tõendama, et kui lex causae alusel on sellist toimingut võimalik vaidlustada, ei ole konkreetsel juhul täidetud tingimused – mis erinevad lex fori concursus’es sätestatud tingimustest – mis on nõutavad, et selle vaidlustamise saaks kõnealuses kohtuasjas läbi vaadata?

3.

Kas määruse nr 1346/2000 artiklis 13 ette nähtud erandit – võttes arvesse selle ratio’t, milleks on kaitsta poolte õiguspäraseid ootusi toimingu pöördumatuse suhtes lex causae kohaselt – saab kohaldada ka siis, kui lepingupooled asuvad ühes ja samas lepinguosalisest riigis, nii et võib prognoosida, et emma-kumma poole maksejõuetuse korral saab lex fori concursus selle riigi õigusest, ning lepingutingimuse abil, mille kohaselt on lepingu suhtes kohaldatav teise lepinguosalisest riigi õigus, väldivad pooled selle lepingu täitmiseks tehtud toimingute kehtetuks tunnistamist vastavalt lex fori concursus’e imperatiivsetele sätetele, mis on kehtestatud põhimõtte par condicio creditorum kaitseks, ning see kahjustab maksejõuetuse korral kõiki võlausaldajaid?

4.

Kas määruse nr 593/2008 (2) artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „seaduste konflikt” hõlmab selle määruse kohaldamisel ka juhtu, kus ühes liikmesriigis on prahtimislepingu sõlminud kaks äriühingut, kes asuvad samas liikmesriigis, samas kui lepingus on tingimus, mille kohaselt tuleb lepingu suhtes kohaldada teise liikmesriigi õigust?

5.

Kas juhul, kui neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, tuleb määruse nr 593/2008 artikli 3 lõiget 3 koostoimes määruse nr 1346/2000 artikliga 13 tõlgendada nii, et kui pooled valivad lepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks muu liikmesriigi õiguse kui see, kus esinevad „kõik muud olukorda mõjutanud asjakohased asjaolud”, ei piira see viimatinimetatud liikmesriigi imperatiivsete õigusnormide – mis on kohaldatavad, kuna selle liikmesriigi õigus on lex fori concursus – kohaldamist selliste toimingute vaidlustatavuse suhtes, mis on toimunud enne maksejõuetuks muutumist ja mis kahjustavad kõiki võlausaldajaid, nii et see on määruse nr 1346/2000 artiklis 13 sätestatud erandiklausli suhtes ülimuslik?