3.3.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/22

Raportöör:

Lutz RIBBE

1.1.

Komitee väljendab heameelt komisjoni analüüsi üle ning toetab kindlalt komisjoni ettepanekuid. Juba ammu on aeg asetada Euroopa energiapoliitika keskmesse tarbija ja luua talle ulatuslikud võimalused aktiivseks osalemiseks.

1.2.

Komisjoni teatises mainitud tarbijate omatootmise ja -tarbimise piiramine on kiiret lahendamist vajav probleem, kahjuks ei kirjeldata aga dokumendis piisavalt seda, kus ja kuidas konkreetselt sellised piirangud ilmnevad ning mida täpselt tuleb teha nende kõrvaldamiseks. Komisjon peaks koostama selle kohta eraldi dokumendi.

1.3.

Komitee peab õigeks komisjoni lähenemisviisi, mille alus on kohaliku baasi tunnustamine, suurem arvessevõtmine ja edendamine, samuti kohalike turuosaliste aktiivsem kaasamine.

1.4.

Küsimus, kuidas energiasüsteemid üles ehitada, on strateegiliselt tähtis. Tõhusaima terviksüsteemi väljatöötamisel on vaja konkurentsi. See hõlmab palju rohkemat kui tootmine ja klassikaline turundus.

1.5.

Väga oluliseks muutub nõudlusele reageerimine. Selleks tuleb ka tarbijate poolel kõigepealt luua muu hulgas tehnilised eeldused (arukad arvestid, arukad võrgud), mida tuleb mõista ja rahastada võrgu rajamise osana.

1.6.

Nõudlusele reageerimise süsteemid peaksid võimaldama tarbijatele enamatki kui energiatarbimise kohandamine ja seega raha kokkuhoidmine. Komisjon märgib väga õigesti, et „[k]ombineerides hajutatud tootmis- ja salvestamisvõimalusi paindlike nõudluspoolsete lahendustega, saavad tarbijad ise end varustada ja rahuldada (osaliselt) oma energiavajaduse, olles samal ajal nii tootjad kui ka tarbijad, ning vähendada energiaarvet” (1) (nn tootvad tarbijad).

1.7.

Tuleb välja töötada uued motivatsiooniskeemid, et premeerida kõiki turul osalejaid süsteemile kasuliku omatarbimise, otsevarustamise, samuti tippvõimsuse ajal energia salvestamise ja tasakaalustava energia kättesaadavaks tegemise, s.t nõudlusele aktiivse reageerimise eest.

1.8.

Komisjoni kirjeldatud uue tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisi eelistest nähtub, et tegemist hakkab olema millegi enamaga kui lihtsalt „kesksete tootmissüsteemide” täiendamine. Jutt käib tarbijate, s.t ettevõtjate, kodanike, kommunaalteenuste osutajate jne sõltumatust otsustusvabadusest võtta aktiivse tootmise, omatarbimise, salvestamise ja ka iseturustamise kaudu tuleviku energiasüsteemis kanda aktiivne roll.

1.9.

Oma teatises ei määratle komisjon omatootmist ja -tarbimist piisavalt. Esitatud näidetest ilmneb, et komisjoni arusaam tootvatel tarbijatel põhinevast lähenemisviisist on liiga piiratud. Komitee leiab, et omatootmist ja -tarbimist tuleb mõista palju laiemalt, mitte näha selles vaid võrguarvesti taga oma seadme abil omatoodetud ja -tarbitud elektrit.

1.10.

Laiemalt käsitatud tootvate tarbijate kogukondlike struktuuride muud vormid on kujunemas, kuid neile tehakse tõsiseid takistusi. Uudsete ärimudelite rakendamine väärtustaks tarbijat tema uues aktiivses rollis ja avaks täiesti uued väärtuse loomise võimalused. Neid tuleb „uutes võimalustes energiatarbijatele” kindlasti arvesse võtta.

1.11.

Laiemalt käsitatud omatootmise ja -varustamise vormid, mis – loomulikult tasu eest – kasutavad üldkasutatavaid võrke, võimaldavad ka üürnikel, väiksematel ettevõtjatel või ühistuliikmetel täita energiaturul aktiivset ja vastutustundlikku rolli ning teenida või säästa raha. Seetõttu on omatootmise ja -tarbimise mõiste kitsas määratlus sotsiaalpoliitiliselt ebaõiglane ning majanduspoliitiliselt diskrimineeriv.

1.12.

Komisjoni taotletud hajutatud energiasüsteem vajab ka detsentraliseeritud lähenemisviisi turgudele (2). Tarbija peaks saama vabalt valida mitte ainult edasimüüjat, vaid ka energiatootjat.

2.1.

Energialiidu strateegilise raamistikuga soovitakse luua energialiit, mille „keskmes [peaksid] olema ELi elanikud, kes võtavad vastutuse energiasüsteemi ümberkujundamise eest, kelle energiaarved vähenevad tänu uutele tehnoloogilistele lahendustele ning keda kaitstakse, kui nad kuuluvad hinnatundlikumate elanike hulka” (3).

2.2.

Viimastel aastatel on Euroopa energiasektoris toimunud küll muutused, kuid tarbijatel, s.t kodumajapidamistel, ettevõtjatel ja tööstusharudel ei ole olnud ega ole võimalik energiavaldkonna jätkuvast arengust täielikult kasu saada, st oma energiatarbimist reguleerida ja energiakulusid vähendada, sest nad põrkuvad muu hulgas järgmistele takistustele:

2.3.

Uus energiaturukorraldus (4), uute tehnoloogiate kasutamine ning uued ja uuenduslikud energiaettevõtted peaksid looma kõigile tarbijatele võimaluse osaleda energiasüsteemi ümberkujundamises, et oma tarbimist energiasäästlike lahenduste abil paremini planeerida, säästa sellega raha ning vähendada üldist energiatarbimist.

2.4.

Samal ajal peab muutuma tarbija roll: lisaks sellele, et tal on võimalik energiapakkumistele ja -teenustele paremini ja paindlikumalt reageerida ja neist kasu saada, peaks ta olema suuteline võtma endale energiatootja aktiivse rolli.

2.5.

Komisjon räägib „kolme samba strateegiast”, mis hõlmab:

ning mille rakendamisel lähtutakse kümnest punktist koosnevast meetmekavast.

3.1.

Komitee väljendab selgelt heameelt komisjoni analüüsi üle ning toetab kindlalt tehtud ettepanekuid. Ammu on aeg asetada Euroopa energiapoliitika ja liikmesriikide energiapoliitika keskmesse tarbija, sest liikudes jätkusuutliku ja ressursisäästliku energiavarustuse suunas, on mitmete eesmärkide puhul võimalik saavutada heakskiit märkimisväärsetele edusammudele ja need saavutada ainult juhul, kui kõigist ühiskonnakihtidest tarbijatel tekivad ulatuslikud võimalused aktiivseks ja vastutustundlikuks osalemiseks, lähtudes energia- ja keskkonnapoliitika peaeesmärkidest.

3.2.

Komitee märgib, et paljude liikmesriikide energiasüsteemides piirab ebapiisav õigusraamistik oluliselt tarbijate struktuurilist ja strateegilist tähtsust. Selles raamistikus väljendub seni ebapiisav poliitiline arusaam tarbija aktiivsest rollist. Selle taustal tunduvad ettepanekud olevat sobivad, et täita püstitatud eesmärke (milleks on muu hulgas energiatarbimise vähendamine suurema energiatõhususe ja -säästu kaudu, energiatootmise üleviimine puhastele energiaallikatele, tarbimise parem kohandamine tulevikus rohkem kõikuva pakkumisega, võrkude koormuse vähendamine ja tõhustamine nõudluse juhtimise kaudu, osalejate mitmekesisuse suurendamine) nii, et need on tarbijatele läbipaistvad ja kulutõhusad.

3.3.

Tarbijatele suuremate õiguste ja võimaluste andmine tähendab samas selgitamist, et ka neil tuleb vastutada ning nõustuda kohandumise vajadusega. See on paljudele üllatav.

3.4.

Nimetatud vastutust ei saa jõuga kehtestada, kõik osalised (k.a poliitikud) peavad seda õppima ja harjutama. Seepärast on tungiv vajadus laiendada tarbijate osalemist energiasektorit puudutavate otsuste tegemises, investeeringutes tootmisrajatistesse, energiavõrkudesse (k.a arukate võrkude rakendused) ja energiasalvestitesse, samuti nende haldamises.

3.5.

Energiahinnad peavad olema lõpptarbija jaoks nii taskukohased (konkurentsivõime ja ka kütteostuvõimetuse probleem) kui ka õiglased (pidades silmas kohustuste ja hüvede õiglast jaotamist). Energiahindade ja -tehnoloogia osas on varem sageli olnud soodsamas olukorras need, kel on eriteadmised ja oskusteave, oskused ning rahalised ja tehnilised vahendid ning kes saavad neid rakendada. Süsteem, mis sellist tasakaalustamatust korvata ei püüa, nõrgendab ebasoodsamas olukorras olevate tarbijate usaldust turu vastu.

3.6.

Komitee nõustub komisjoniga selles, et kütteostuvõimetusega, mis on kasvav sotsiaalne probleem, on kõige parem võidelda otse sotsiaalmeetmete abil. Samuti on oluline, et uued võimalused energiatarbijatele oleksid suunatud ka tasakaalustamatuse ja ebaõigluse kaotamisele turul.

3.7.

Teatises näidatakse õigusega väga selgelt, et teabe kättesaadavuse kõrval on tarbija otsustes keskseks teguriks (bruto)lõpphind. Isegi kui elanikkonna hulgas on oluliselt süvenenud teadlikkus kliimamuutuste leevendamisest või positiivne meelestatus taastuvenergia suhtes, otsustab siiski eelkõige hind, kas hakatakse energiat säästma, energiatõhususe meetmeid võtma ja keskkonnasõbralikke energiaallikaid kasutama. Siinjuures tuleb tagada, et eelkõige haavatavaid tarbijaid ei jäeta kaitsetult ülikõrgete hindadega maadlema, vaid et võetakse kasutusele (tehnilised) mehhanismid, mis annavad neile soovitud eelised peaaegu automaatselt.

3.8.

Uus suundumus on see, et tarbijad soovivad lisaks oma piirkonnas toodetud põllumajandustoodangule ka kohalikku taastuvenergiat. Peaaegu kõikjal takistab õiguskord seda, et niisugusele suurele valmisolekule tuleksid oma pakkumistes vastu ka energiaettevõtted – eelkõige sellised, kus tarbijad saavad äriotsuseid otseselt mõjutada, nagu kodanike energiaühingud või konkreetsed kohalike omavalitsuste osalusega ühingud.

3.9.

See on kahel põhjusel ebarahuldav. Esiteks jääb saavutamata turu tõhus toimimine, sest tarbijate eelistusi ja vajadusi ei rahuldata. Teiseks suurendavad piirkondlikud keskkonnasõbraliku energia pakkumised energia väärtustamist üldiselt ning motiveerivad energiatarbijaid võtma ulatuslikke energia säästmise ja tõhusust suurendavaid meetmeid ning kasutama paindlikkust võimaldavaid valikuid, et tasakaalustada taastuvenergia tootmise kõikumisi.

3.10.

Komitee peab tähtsaks komisjoni lähenemisviisi, mille aluseks on kohaliku baasi tunnustamine, suurem arvessevõtmine ja edendamine, samuti kohalike turuosaliste aktiivsem kaasamine muu hulgas ka selleks, et näidata, mis on tegelik hind tarbimise, mitte tootmise kohas.

3.11.

Küsimus, kuidas energiasüsteemid üles ehitada, on strateegiliselt tähtis. Tõhusaima terviksüsteemi väljatöötamisel on vaja konkurentsi. See hõlmab palju rohkemat kui tootmine ja klassikaline turundus. Seepärast on ühepoolne teatud turu- ja süsteemikonfiguratsioonide kasuks otsustamine, nagu seda konkreetsetes liikmesriikides tehakse, sageli ennatlik. Samamoodi, nagu elektri-, kütte- ja transpordisektorite eraldamisest, tuleb eelkõige üle saada tootmise ja turustamise valdkondlikust eraldamisest.

3.12.

Energiasüsteeme tuleb hinnata selle järgi, mil määral need vastavad nimetatud nõuetele. Erinevalt elektrienergia valdkonnast on kütte- ja transpordivaldkonnas olnud tarbija alati vastavatesse piirkondlikesse protsessidesse tugevamalt kaasatud. Energia- ja keskkonnaeesmärke on võimalik paremini saavutada siis, kui ollakse valmis võtma energiasüsteemide konfiguratsiooni aluseks tarbijate integreerimise ja osalemise ning elektri-, kütte- ja transpordisektori lähenemise eeldused. Seda arvestades räägivad argumendid hajutatud energiasüsteemide kasuks. Sellega seoses viitab komitee ka oma arvamusele energiaturu uue korralduse teemal (5).

3.13.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata uute süsteemide kasutatavusele: need peavad olema lihtsad ja läbipaistvad ega tohi mingil juhul tarbijat liigselt koormata. Tehnilised vahendid selle tagamiseks on olemas.

3.14.

Kõigepealt on aga vaja luua Euroopas ühtne raamistik, millega integreeritakse energia hinda täielikult kõik energia tootmisega seotud kulud, kaasa arvatud väliskulud. Nõutav on kulude absoluutne vastavus tegelikkusele (6), tarbija peab suutma tõlgendada tarbijahindu lihtsalt ja usaldusväärselt. Ka kuitahes läbipaistev, paindlik ja avatud turukorraldus ei saa korvata valesid hinnasignaale, mis tulenevad teatud energiaallikate otsesest või kaudsest subsideerimisest.

4.1.1.

Tarbija roll energiasektoris võib poliitilise tahte olemasolul järgnevatel aastatel põhjalikult muutuda. Seepärast on täiesti kohane, et komisjoni teatises pühendatakse sellele segmendile kõige rohkem ruumi. Tegu ei ole mitte üksnes tehniliste ja kaubandusõiguslike küsimustega, vaid otsustavate struktuurimuudatustega, mille tulemuseks on demokraatlikumad energiaprotsessid.

4.1.2.

Selleks, et tarbija saaks omal vastutusel oma tarbimist paremini reguleerida, on tal lisaks paremale teabele vaja kõigepealt tehnilisi ja majanduslikke eeltingimusi. Seal, kus individuaalset tarbimist seni veel ei fikseerita (ega esitata seega ka arvel) või ei saa fikseerida, tuleb seda olukorda kiiremas korras muuta. Kui on vaja paigaldada uusi arvesteid, tuleks kohe kasutusele võtta arukad arvestid.

4.1.3.

Tarbijate teavitamist tuleb komisjoni ettepanekute kohaselt kiiresti parandada, mis hõlmab ka seda, et nendele umbes 28 %-le tarbijatest, kellele ei ole pärast 2020. aastat arukad arvestid oletatavasti veel kättesaadavad, antakse õigus need taotluse esitamisel endale saada. Majanduslikud tingimused on alles siis loodud, kui võimalik kokkuhoid jääb täies ulatuses lõpptarbijale ning seda ei ühtlustata jälle uute kindlamääraliste tasudega.

4.1.4.

Arukate arvestite kiireks levikuks peab see toimuma tarbija jaoks lisakuludeta. Nende paigaldamine tuleb hõlmata võrgukuludesse. Tootjatele tuleb luua ühtne ja range raamistik seoses andmekaitse ja edastusprotokollidega.

4.1.5.

Selleks, et tarbija arukate arvestitega nõustuks, on lisakulude puudumine aga ainult üks oluline ja vajalik kriteerium. Sellele peab lisanduma suur usaldus andmeid koguvate ja hindavate võrguettevõtjate ning elektri tarnijate ja turustajate vastu. Mida kaugemal on tarbija nendest ettevõtetest, seda raskem on seda usaldust luua. Komitee jaoks ei ole kahtlustki, et tarbijatele peab kehtima andmekaitse kõrgeim tase, mis tähendab muu hulgas seda, et neil on täielik ligipääs kõigile andmetele.

4.1.6.

Juba praegugi on tarbijatel mõningad võimalused otsida olemasolevatelt turgudelt soodsamaid pakkumisi. Komisjoni avaldus, et „[t]arnijavahetus peab olema tehniliselt lihtne, kiire ja alati toimiv”, peaks olema Euroopas, mis loodi kaupade vaba liikumise edendamiseks, iseenesestmõistetav. Seetõttu ei tuleks vahetustasude ja trahvide kaotamist mitte „kaaluda”  (7), vaid see tuleks teoks teha!

4.1.7.

Võimalus valida tarnijat ja lepingutingimuste üle läbi rääkida on turukonkurentsi peamised koostisosad. Selle näitaja on tarnija vahetamise sagedus. Tarnijavahetused on sagenenud, ent paljudes riikides on vahetamise määr madal (8). See on tarbijate ebapiisava teavitamise ja teiste püsivate turutõkete tagajärg.

4.1.8.

Kuigi tarnijavahetus on tarbija jaoks oluline vahend, ei saa konkurentsi toimivust siduda ainult tarnija vahetamise määra ja hinnaga. Juba praegu võetakse tarnija valikul üha enam arvesse klientide rahulolu, kohalikke sidemeid ja kohalike üksuste ühiskonnaelus osalemist, samuti vastutajate kohalolekut kohapeal. Tarbijaid huvitab järjest enam mitte ainult see, kuidas elektrit toodetakse, vaid ka see, kus toodetakse ja kes toodab. Seepärast on oluline, et tarbija saaks vabalt valida mitte ainult elektri edasimüüjat, vaid ka energiatootjat.

4.1.9.

See tähendab konkurentsi hindades ja kvaliteedis. Kui võrgukulud ja tootmiskulud on läbipaistvad, võiks marginaalselt kallimalt toodetud, aga väiksema transpordikulude osakaaluga elekter olla kokkuvõttes jälle odavam, see aga eeldab võrgukulu komponendis kaugusest sõltuvaid hindu, nagu ka võimalust taastuvast energiaallikast omatoodetud elektrit õiglastel konkurentsitingimustel otse ja ise turustada.

4.1.10.

Komitee nõustub komisjoniga, et sotsiaal-, struktuuri- ja regionaalpoliitika eesmärke ei ole võimalik saavutada riiklikult juhitavate/reguleeritavate energiahindade kaudu.

4.1.11.

Komitee peab ülioluliseks komisjoni avaldusi seoses nõudlusele reageerimise, omatootmise ja -tarbimise ning tarbijate aktiivsema osalemisega vahendajate ja kollektiivkokkulepete abil, sest siin avanevad täiesti uued arengusuunad.

4.2.1.

Komisjoni dokumendis kirjeldatud juba kasutusele võetud nõudlusele reageerimise saavutused, milleni jõuti muu hulgas dünaamilise hinnakujunduse (elektrienergia tarnelepingutes) ja paindlike automatiseeritud nõudlusele reageerimise süsteemide abil, kinnitavad mõjusalt väidet, et „[e]nergiatõhusus ja nõudlusele reageerimine võimaldavad pakkumist ja nõudlust sageli paremini tasakaalustada kui elektrijaamade või -liinide juurde ehitamine või töös hoidmine”  (9).

4.2.2.

Ent lõpptarbijad hakkavad aktiivselt osalema ainult siis, kui paindlike tariifide eelised korvavad ettenähtava aja jooksul võimalikud vajalikud investeerimiskulud. Seepärast peavad hinnasignaalid olema tõesti õiged, see tähendab, et kui suurte elektrienergia koguste pakkumine (nt kui on palju tuult või päikest) satub väikese nõudluse ajale või kui suure nõudluse ajal on pakkumine piiratud, peab see peegelduma valitavates lõppkasutaja hindades.

4.2.3.

Hinnasignaalid tuleb tarbijale – võimalikult automatiseeritult – teatavaks teha, et ta saaks neid kasutada. Tarvis on võimalikult isereguleerivaid süsteeme. Vastasel juhul on neist kasu ainult tehniliselt osavatele klientidele. Otsus selle kohta, kui ulatuslikult tarbija neil turgudel osaleda soovib, tuleb jätta tema enda teha.

4.2.4.

Eeldatakse, et uued aktiivsed tarbijad osalevad nõudlusreageeringus seda jõulisemalt, mida vahetumalt nad ise taristumeetmeid puudutavate otsuste tegemises osalevad ja mida suurem on nende osalus investeeringutes ning tootmisrajatiste, võrkude ja salvestite juhtimises. Seepärast on mistahes vormis kodanikuosalus ja kodanike energiatootmine ning muud tootvate tarbijate kogukondlikud korraldatud struktuurid elektriturul väga tähtsad. Komisjoni teatises on neid seoseid siiski liiga vähe kajastatud.

4.3.1.

Nõudlusreageeringu süsteemide abil saaksid tarbijad teha oma energiatarbimise kohandamisest enamat. Komisjon märgib väga õigesti, et „[k]ombineerides hajutatud tootmis- ja salvestamisvõimalusi paindlike nõudluspoolsete lahendustega, saavad tarbijad ise end varustada ja rahuldada (osaliselt) oma energiavajaduse, olles samal ajal nii tootjad kui ka tarbijad, ning vähendada energiaarvet”  (10).

4.3.2.

See õnnestub aga ainult juhul, kui turu kujundamine toimub uutmoodi, kirjeldatud eesmärkide kohaselt, mitte ei püüta olemasolevat süsteemi üksnes uute energiaallikate lisamisega ümber kujundada (11).

4.3.3.

Tuleb välja töötada uued motivatsiooniskeemid süsteemile kasuliku omatarbimise, otsevarustamise, samuti tippvõimsuse ajal energia salvestamise ja tasakaalustava energia kättesaadavaks tegemise premeerimiseks. Selleks on vaja uuesti kindlaks määrata süsteemile kasulikkuse kriteeriumid, kuid lisaks on vaja ka üha hajutatumasse energiamaailma sobivat uut tuleviku energiasüsteemi kontseptsiooni. Igal juhul on vastuvõetamatu hoida kinni traditsioonilisest süsteemikäsitusest, mis pärineb ajast, mil pideva baaskoormuse tagasid tavapärased tuumajaamad ja söeküttel töötavad elektrijaamad.

4.3.4.

Oma teatises loetleb komisjon taastuvenergia hajutatud tootmise täiendavaid eeliseid, üheks neist on võimalus vähendada võrgukadusid ja ülekoormust ning sellega pikas perspektiivis võrgukulusid kokku hoida. Komitee jagab seda seisukohta, ometi ei ole liikmesriikides neid eeliseid siiani piisavalt tunnistatud ega arvesse võetud.

4.3.5.

Selle uue lähenemisviisi eeliste üksikasjalik kirjeldus teatisega kaasnevas töödokumendis (12) teeb selgeks, et selle tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisi näol hakkab tegemist olema millegi enamaga kui lihtsalt tsentraliseeritud energiatootmisallikate kasuliku täiendusega. Jutt käib tarbijate sõltumatust otsustamisvabadusest võtta omatootmise ja -tarbimise, salvestamise ja ka iseturustamise kaudu tuleviku energiasüsteemis kanda aktiivne roll.

4.3.6.

Ent komisjon ei määratle oma teatises omatootmist ja -tarbimist piisavalt. Teatisele lisatud töödokumendis esitatud näidetest (13) ilmneb pigem, et komisjoni arusaam omatootmisest ja -tarbimisest on liiga piiratud. Komitee leiab, et seda tuleks mõista laiemalt, mitte näha vaid võrguarvesti taga oma seadme abil omatoodetud elektrit, hõlmates näiteks katusel asuvate päikesepaneelide abil toodetud päikeseenergiat, s.t elektrienergiat, mille saamiseks või ülekandmiseks ei kasutata avalikku võrku. Tuleb loobuda senisest lähtekohast, et seadme käitaja ja lõpptarbija on sama isik, sest sellega käsitatakse vaid üht omavarustuse erivormi.

4.3.7.

Kujunemas on laiemalt käsitatud tootvate tarbijate struktuurid, kuid neile tehakse praegu tõsiseid takistusi. Nende vormide hulka kuulub näiteks ärimudel, mille järgi energiaühistud turustavad oma elektrienergiat otse oma liikmetele või kodanike energiaühingud tarnivad ilma börsi või edasimüüjat kasutamata oma elektrienergiat ümbruskonna elektritarbijatele. Selliste mudelite rakendamine väärtustaks oluliselt tarbijat tema uues aktiivses rollis ja avaks täiesti uued ärimudelid, seepärast tuleb neid „uutes võimalustes energiatarbijatele” arvesse võtta.

4.3.8.

Omatootmise ja -tarbimise mõiste laiendamine on tähtis ka seetõttu, et senine liiga kitsas tõlgendus (mis lähtub seadme käitaja ja lõpptarbija samasusest) puudutab vaid üht konkreetset aktiivsete tarbijate rühma. Sest nii saab omatootmise ja -tarbimisega tegelda ainult see osa tarbijatest, kel on seadmetesse investeerimiseks piisavalt kapitali ning eelkõige ka piisavalt ruumi (näiteks oma maja sees või peal) nende paigaldamiseks. See välistaks praktiliselt näiteks üürnikud; sama probleem tekib tööstustarbijatel, eelkõige väiksematel ettevõtetel või ettevõtetel, kel puudub oma suur pind.

4.3.9.

Seevastu esindavad laiemalt käsitatud omatootmise ja -varustamise vormid – mis (loomulikult tasu eest) kasutavad üldkasutatavaid võrke – mudeleid, mis võimaldavad ka üürnikel, väiksematel käitistel või ühistuliikmetel jne täita energiaturul aktiivse ja vastutustundliku tootva tarbija rolli ning teenida või säästa raha. Seetõttu on omatootmise ja-tarbimise mõiste kitsas määratlus sotsiaalpoliitiliselt ebaõiglane ning majanduspoliitiliselt diskrimineeriv.

4.4.1.

Komisjon ütleb ka, et „[k]ollektiivkokkuleppeid ja kogukonna algatusi tehakse üha sagedamini juba mitmes liikmesriigis. Kasvab nende tarbijate hulk, kes alustavad ühist omatootmist ja teevad ühiseid plaane oma energiatarbimise paremaks haldamiseks. Selline tarbijate endi arendatud uuendustegevus toob kaasa uuendused tarbijate jaoks ning loob uusi ärimudeleid. Tekib uusi energiaettevõtjaid, haldusettevõtjaid, agente, andmetöötlusettevõtjaid ning muid vahendajaid ja ka tarbijaorganisatsioone, kes aitavad tarbijatel sõlmida soodsamaid kokkuleppeid, vabastades nad haldusprobleemidest ja tülikatest uuringutest. Kohalikud omavalitsused ja kogukonnad saavad samuti uusi tegutsemisvõimalusi: piirkondlikud ja kohalikud energiaalased algatused loovad kohalikul tasandil väärtusliku seose otsustajate, kodanike ja uuendajate vahel”  (14).

4.4.2.

Komitee koostatud uuring, mis käsitleb kodanike energiatootmist (15), näitab selgelt, et nimetada võib veel palju teisigi eeliseid (näiteks uute seadmete paigaldamiseks üldsuse heakskiidu saamine, piirkondliku majanduse arenguvõimalused, investeeringute rahastamine). Komitee on kõigis külastatud liikmesriikides kogenud kodanikuühiskonna suurt valmidust asjakohaseid individuaalseid või kogukondlikke mudeleid aktiivselt toetada ja/või ise rakendada. Siiski takerduvad need veel sageli õiguslikesse nõuetesse, bürokraatiasse või muusse teadlikult või ebateadlikult tekitatud diskrimineerimisse.

4.4.3.

Ainult üks näide: kodanikud, kes kollektiivselt käitavad ühist tuuleturbiini, ei saa sageli oma elektrienergiat otse võtta ega kasutada, vaid peavad seda edasimüüja kaudu turustama ja hiljem jälle endale tagasi ostma. See ei ole see, mida komitee mõistab aktiivse turul osalemise all.

4.4.4.

Teatise sissejuhatuses mainib komisjon küll tarbijate omatootmise ja -tarbimise piiramist kui lahendamist vajavat probleemi, kirjeldamata aga piisavalt seda, kus ja kuidas need piirangud konkreetselt ilmnevad ning mida tuleb teha nende kõrvaldamiseks. Paljudest liikmesriikidest saadud kogemused näitavad, et riiklikud reguleerivad asutused sageli tegelikult takistavad või vähemalt majanduslikult ja bürokraatlikult raskendavad omatootmist ja -tarbimist, oma- või otsevarustamist laiemas mõttes; näitena sellest võib nimetada Hispaaniat ja Saksamaad. Seepärast palub komitee, et komisjon koostaks eraldi dokumendi, mis tugineb teatisele lisatud töödokumendile (16) ning milles kirjeldatakse, missugused soovitud või soovimatud tagajärjed on kaasnenud tootvatel tarbijatel põhineva lähenemisviisiga, milliseid bürokraatlikke takistusi esineb ja kuidas olemasolevat diskrimineerimist kõrvaldada, ning palub hõlmata see konsultatsiooniprotsessi.

4.4.5.

Suurtest edasimüüjatest sõltumatuse küsimus tuleks lisada ka vahendajate rolli üle peetavasse arutellu. Selle säilitamiseks oleks mõttekas täiendavalt arutada vahendajate ärimudeleid ning küsida, kes on nende kliendid.

5.1.

Uus energiasüsteem kasvab alt ülespoole. Võrku ühendatud seadmetest saavad arukad kodud, nendest hooned ja nendest omakorda aktiivsed võrgustiku osad. Arukad kodud on põhimõtteliselt uue energiasüsteemi alus, samuti hea koht uuele aktiivsele tarbijale õppimiseks ja kogemuste omandamiseks. Paljudest juba olemasolevatest võimalustest tuleb paremini teavitada.

6.1.

Nüüdisaegsete sidesüsteemide kiire ja tulevikukindla kasutuselevõtu aluseks ja eelduseks on ühtsed ja usaldusväärsed andmekaitsedirektiivid. Seejuures on vaja kindlaks määrata:

6.2.

Komitee peab hädavajalikuks, et tarbija oleks oma andmete omanik ja jääks selleks ning et tal oleks täielik kontroll andmete üle ja täielik ligipääs neile, nii et tal oleks võimalik andmeid kontrollida, parandada ja kustutada ning tarnijavahetuse korral need endaga kaasa võtta.