3.11.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 388/18

—

tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks;

—

tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 511/2014 geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ja nende kasutamisest saadava tulu õiglase ja erapooletu jaotamise Nagoya protokollist tulenevate kasutajate jaoks ette nähtud vastavusmeetmete kohta liidus (ELT L 150, lk 59); ja

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja nõukogult.

1.

Esimene väide, et EL on liitunud rahvusvahelise uute taimesortide kaitse konventsiooniga, mida Euroopa Liidus rakendatakse määrusega (EÜ) nr 2100/94 ühenduse sordikaitse kohta (1). Selle määruse artikli 15 lõike 1 punkt c näeb ette nn aretajaid käsitleva erandi, ehk selle, et sordikaitse ei laiene toimingutele, mis on tehtud „teiste sortide aretamise või avastamise ja arendamise eesmärgil.” Vaidlustatud meede piirab oluliselt aretajaid käsitlevat erandit, rikkudes sellega EL siduvat ja vahetult kohaldatavat rahvusvahelist kohustust. Lisaks tunnustatakse aretajaid käsitlevat erandit ühtse patendikohtu lepingu (Unified Patent Court Agreement (UPCA)) artiklis 27. Kuigi EL ei ole selle lepingu osaline, näeb vaidlustatud meede sisuliselt ette, et liikmesriikidel tuleb rikkuda neile UPCA-st tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi.

2.

Teine väide, et kuna Euroopa Liit on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaline ja lähtudes EL toimimise lepingu artikli 3 lõikest 5, on Euroopa Liit kohustatud toetama bioloogilise mitmekesisuse säilitamist Maal. Vaidlustatud määruse mõju on selline, et see külmutab kõik püüdlused kaitsta bioloogilist mitmekesisust, rikkudes nii seda rahvusvahelist kohustust.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud meede põhineb vaid ELTL artikli 92 lõikel 1. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab meetme õiguslik alus põhinema kohtulikult kontrollitavatel objektiivsetel teguritel. Kuna meetme eesmärk on reguleerida EL siseturul tegutsevate kasutajate tegevust, oleks see pidanud põhinema ELTL artikli 114. Õigusliku aluse valik mõjutab akti sisu, kuna eesmärgid, millest õiguslik alus lähtub, on täiesti erinevad, mõjutades seega oluliselt seadusandlikku protsessi.

4.

Neljas väide, et määrus rikub ilmselgelt EL toimimise lepingu artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna esiteks puudub mõjuhinnangus seos kvantitatiivsete andmete ja nende järelduste vahel, mis põhinesid üksnes „kvalitatiivsetel” argumentidel; teiseks ei võetud mõjuhinnangus arvesse meetme tõsist ja selget mõju taimekasvatussektorile, kuna geneetilised ressursid on selle sektori alus, mitte kõrvaline osa selle sektori tegevusest; kolmandaks piirab määrus selgelt ebaproportsionaalselt EL harta artiklit 16; neljandaks kehtestab see taimekasvatussektorile de facto igavese kohustuse talletada ja säilitada teavet oma tegevuse kohta; viimaseks on olemas vähem koormavad meetmed, mille näiteks on „taimegeneetiliste ressursside toiduks ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvaheline leping”.

5.

Viies väide, et vaidlustatud määrus tekitab taimekasvatajate jaoks selgelt ebakindla õigusliku olukorra, kuna esiteks sõltub määruse kohaldamisala sellest, kas riigid otsustavad teostada geneetiliste ressursside osas oma suveräänsust; teiseks lähtub see lahtistel määratlustel, mis ei võimalda kindlaks teha, kas geneetilist ressurssi peetakse „kasutatuks”; kolmandaks toob selline vaba tõlgendamine endaga de facto kaasa tagasiulatuva kohaldamise; viimaks seetõttu, et parimate tavade areng pelgalt „võib” vähendada rikkumisi nende kasutajate poolt, kellele see meede siduv on.