—

Vaidlustatud kohtuotsuses tunnistatakse, et 8. oktoobri 2010. aasta otsuses ei ole esitatud otsest põhjendust seoses garantii esitava panga reitingunõudega. Seevastu väidetakse, et komisjoni arutluskäigu põhjendus tuleneb sellest nõudest endast.

—

ELTL artikli 296 kohaselt peavad kõik aktid, sh otsused olema põhjendatud.

—

Komisjoni „arutluskäigu põhjendus” peab tulenema otsuse põhjendustest, mitte aga vaidlustatud aktist endast.

—

Eelnev kehtib veelgi enam, kui „liidu finantshuvide kaitset”, mis oletuslikult on „komisjoni arutluskäigu põhjendus”, on võimalik piisavalt tagada ka sellise pangagarantiiga, mille hagejad esitasid komisjonile 3. septembri 2010. aasta kirjaga.

—

Teiselt poolt oli 2010. aastal, kui komisjon selle nõude kehtestas, juba täiesti ebasobiv valida finantsreitingut kui ainsat kriteeriumi pangagarantii esitamiseks, sest see objektiivselt vaieldav kriteerium nõudis kindlamat, selgemat ja otsesemat põhjendust.

—

Lisaks, asjaolu, et tasumise edasilükkamist võimaldatakse kaalutlusõiguse alusel, tõstab põhjenduse nõuet, võrreldes sellega, mida kohaldatakse siis, kui kaalutlusõigust ei ole.

—

Eelnevale lisaks märgitakse, et otsus ei viita ka ühelegi ühenduse normile, millele see nõue võiks põhineda.

—

Arvestades, nagu vaidlustatud kohtuotsuses tunnistatakse, et komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta otsuses ei ole ühtegi otsest põhjendust garantiid väljastava panga reitingu nõude kohta, siis on vaidlustatud kohtuotsuses tehtud viga, järeldades et vaidlustatud aktis ei puudu põhjendus, nagu hagejad olid Üldkohtule esitatud hagis väitnud.

—

Määruse nr 2342/2002 artiklis 85 esitatust ilmneb, et kui selles artiklis esitatud nõuded ja tingimused on täidetud, siis ühenduse otsust vastu võttev isik (siinses asjas peaarvepidaja) peab hindama asjaomase ettevõtja esitatud taotlust maksmiseks lisaaja saamiseks ja peab lisaaega andma, kui kõnealused tingimused esinevad ja on täidetud selle lisaaja andmise õiguslikud nõuded.

—

Komisjoni peaarvepidajale kõnealuse määruse artikliga 85 antud lai „kaalutlusõigus” konkretiseerub, kui ta hindab asjaomase ettevõtja esitatud maksmise lisaaja taotlust ja rahuldab selle, ilma et seda kaalutlusõigust laiendataks pangagarantii liigile, mida komisjoni peaarvepidaja loeb piisavaks, mistõttu vaidlustatud akti hindamiseks ei piisa sellest, kui kontrollida, kas see on ilmselgelt sobimatu taotletud eesmärkide saavutamiseks, nagu ekslikult vaidlustatud kohtuotsuses leiti.

—

Krediidiasutuse poolt väljastatud nõudegarantii, mida kohandatakse komisjoni nõutud mudelile, kujutab endast piisavat ja proportsionaalset vormi võlgu olevate summade maksmiseks. Nimelt on Portugali kohtusüsteemis tervikuna (ja üldiselt ka teiste Euroopa Liidu riikide omas) nõustutud pangagarantii esitamisega erinevatel otstarvetel, sh et peatada kohtukorralduste täitmist, näiteks olukorras, kus komisjon nõuab siseriiklikes kohtutes tasumata trahvi.

—

Selles konkreetses juhtumis pidi hagejate pakutud garantii, mida komisjon vastu ei võtnud, väljastama Banco Comercial Português, S.A., kes on Euroopa Liidus asutatud krediidiasutus ja kelle suhtes kehtivad ühenduse institutsioonide endi poolt määratletud järelevalve- ja konsolideerimisnormid. Seetõttu ei ole mingit õigustust sellele, et ühenduste õiguste kaitseks keeldutaks võimalusest, et kõnealune pank väljastab garantii, ja nõutaks, et see garantii oleks väljastatud panga poolt, kellel on pikaajalise finantsreiting AA.

—

Lisaks üldine olukord, mis on üldteada, et Portugali pankade reitingut on mõjutanud Portugali Vabariigi enda reitingu muudatus. Niisiis ei ole hetkel ühtegi Portugalis asutatud panka, millel oleks komisjoni otsuses nõutud vajalik finantsreiting (pikaajaline finantsreiting AA). Seda asjaolu mainitakse vaidlustatud kohtuotsuse osas „Vaidluse aluseks olevad asjaolud”, kuid selle kohtuotsuse põhjendavas osas seda ei käsitletud.

—

Niisiis rikub komisjoni otsus vajalikkuse kriteeriumit (mis on oluline osa proportsionaalsuse põhimõttest), kuna kõigist võimalikest meetmetest valis komisjon sellise, mis tollaste tingimuste juures oli apellantide huvidele kõige kahjulikum.

—

Seega ilmneb selge ebaproportsionaalsus komisjoni kehtestatud nõude (garantii, mille on väljastanud Euroopa pank, kellele on pikaajaline finantsreiting AA) ja väidetavalt taotletud eesmärgi vahel (kaitsta komisjoni õigust saada need summad), mistõttu vaidlustatud kohtuotsuses on tehtud viga, kui seal järeldati, et vaidlusalune otsus ei riku proportsionaalsuse põhimõtet.