8.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 303/18

1.

Kas määrust nr 261/2004 (1) tuleb selle põhjendust 15 arvesse võttes tõlgendada nii, et kui esineb erakorraline asjaolu, mille tõttu lennuettevõtja suunab lennud teadlikult ümber ja korraldab kõigepealt otseselt erakorralise asjaolu pärast ärajäänud lennud, õigustab see lennu hilinemist määruse nr 261/2004 artikli 5 tähenduses ja vabastab lennuettevõtja viidatud määruse artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud hüvitise andmise kohustusest sellisele reisijale, kelle lend toimus alles pärast asjaomaste erakorraliste asjaolude lõppemist ja siis, kui kõik lennud said toimuda tagantjärele?

2.

Kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb eeltooduga seoses tõlgendada nii, et lennuettevõtja, kes korraldab oma lende edasi-tagasilendudena, on võtnud kõik vajalikud meetmed ja on seega vabastatud hüvitise andmise kohustusest juhul, kui ta veab kõigepealt reisijaid, kelle lend on juba pikaajaliselt hilinenud otseselt erakorralise asjaolu tõttu, ja kasutab selleks lennukeid, mis olid tegelikult ette nähtud teisteks edasi-tagasilendudeks?

3.

Kas määruse nr 261/2004 põhjenduse 15 alusel tuleb eeldada, et erakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks ainult otseselt streigist puudutatud lennuki ühe või mitme lennu puhul või laienevad kõnesolevad erakorralised asjaolud mitmele lennukile?

4.

Kas lennuettevõtja võib määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikega 3 ette nähtud kõigi vajalike meetmete raames kasutada streigi negatiivsete tagajärgede vähendamiseks ka lennukeid, mis ei ole otseselt streigist puudutatud, eesmärgiga vedada streigist otseselt puudutatud reisijaid, jagades sel viisil streigi negatiivsed tagajärjed mitmete lennukite ja reisijate vahel?