15.2.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/20

—

rahuldada käesolev apellatsioonkaebus ja tehes kohtuotsuse, millega muudetakse Üldkohtu (neljas koda) 16. septembri 2013. aasta otsust kohtuasjas T-376/10: Mamoli Rubinetteria vs. komisjon,

—

sisuliselt, teise võimalusena:

1.

Esimene väide. Hagi väidete koostamist puudutavate menetluspõhimõtete rikkumine

Apellant leiab, et Üldkohus on teinud olulise vea, ajades segi hagi väited ja hagi väidete põhjendamiseks esitatud argumendid. Selle vea tõttu lükati osa apellandi esitatud väiteid vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

2.

Teine väide. Kaitseõiguste rikkumine.

Apellant väidab, et enne otsuse vastuvõtmist said teised menetlusse kaasatud isikud esitada enda kaitseks argumente asjaolude kohta, millest Mamolile teada ei antud. Üldkohus ei ole seda aspekti nõuetekohaselt hinnanud.

3.

Kolmas väide. Seaduslikkuse põhimõtte ning ELTL artiklite 101–105 ja määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 sätete rikkumine.

Kogu menetluse põhjus ja alus on komisjoni teatised, mis kehtestavad nö. ettevõtjate koostöö kompenseerimise programmi. Apellant leiab, et kuna puudub Euroopa seadusandja akt, puudub komisjonil pädevus reguleerida ettevõtjatele osalise või täieliku puutumatuse andmist ja tugineda seda reguleerivale teatisele keelatud kokkuleppeid puudutavas menetluses, mis lõppeb raskete karistustega. Üldkohus ei andnud apellandi esitatud vastuväidetele asjakohaseid vastuseid, jättes mitmetele tõstatatud õigusküsimustele põhjalikult vastamata.

4.

Neljas väide. ELTL artikli 101 ja määruse nr 1/2003 artikli 2 rikkumine.

Apellant leiab, et komisjon on uurimise käigus teinud olulisi vigu. Ta jättis tähelepanuta Itaalia turu eripärad (näiteks: struktuur, tunnusjooned, hulgimääjate roll) ning pidas Itaalia turu olukorda sarnaseks Saksa turu omaga. See viga muutis vääraks komisjoni järeldused hinnakartelli olemasolu kohta Itaalia turul. Lisaks ei saa esile toodud vigade tõttu komisjoni vabastada tõendamiskoormisest. Ideal Standardi rolli olulisust Itaalia turul ei võetud üldse arvesse. Üldkohus jättis apellandi vastuväited ja argumendid täielikult tähelepanuta.

5.

Viies väide. Proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja karistuse isiklikkuse põhimõtte rikkumine apellandi Mamoli trahvi üle otsustamisel ning trahvisumma kindlaksmääramisel.

Komisjon rikkus eespool nimetatud põhimõtteid apellandile maksimaalse karistuse määramisega. Komisjon ei hinnanud apellandi tegelikku käitumist õigesti, sest ta otsustas trahvisumma üle ilma, et ta võtaks arvesse Mamoli käitumist ja selle tegelikku mõju etteheidetud rikkumise raames. Komisjon tegi vea ka seetõttu, et ta ei arvestanud Mamoli osas ühegi kergendava asjaoluga. Üldkohus, olles nõustunud Mamoli teatud etteheidetega seoses komisjoni vigadega trahvi kindlaksmääramisel, ei otsustanud seda vähendada.

6.

Kuues väide. Määruse nr 1/2003 artikli 23 rikkumine, tõlgendades seda koos suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (2006/C210/02) punktiga 35.

Apellant leiab, et isegi kui komisjon sai aru, et Mamoli on tõesti raskes majanduslikus olukorras, mis kahjustas ettevõtja maksevõimet, tegi ta otsuse, mis ei vasta eesmärgile, mida preambulais ettenähtu kohaselt saavutada soovitakse. Üldkohus jättis Mamoli esitatud argumendid hindamata.

7.

Seitsmes väide. Menetlusnormide rikkumine.

Üldkohus jättis õigusvastaselt rahuldamata Mamoli taotlused, milles paluti teha menetlustoiminguid.