30. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-571/11: El Corte Inglés versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Chez Gerard (CLUB GOURMET)

(Kohtuasi C-301/13 P)

2013/C 207/57

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: El Corte Inglés, S.A. (esindajad: advokaadid J.L. Rivas Zurdo ja E. Seijo Veiguela)

Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

1.   Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine

Õiguskindluse põhimõte nõuab „sõnastust, mis on üheselt mõistetav ja lubab asjaomastel isikutel oma õigusi ja kohustusi selgelt ja täpselt teada”. See põhimõte on seotud õiguspärase ootuse põhimõttega, rõhutades vajadust põhjendada haldusotsuseid, mis erinevad varasematest otsustest, kui need võivad tekitada nende adressaatides õiguspärase ootuse.

Praktika, mida Hispaania kohtud on järginud seoses Hispaania reklaamlause-kaubamärkidega (registreeritud 1997. aasta juhise kehtivusajal) on selges vastuolus ühenduse haldusaktidega vastulausemenetlustest B 877 714 ja R 571/11 ning samuti Euroopa Liidu Kohtu 20. märtsi 2013. aasta otsusega: kuna vastulausete osakonnal oli kahtlus seoses varasema kaubamärgiga, oleks ta pidanud seda hajutama, paludes selle kohta selgitust Hispaania patendi- ja kaubamärgiametilt või paludes käesoleva asja poolel esitada seisukohad enda kaitseks.

2.   Vaidluse tausta ilmselgelt väär hindamine

Kohtuotsus loeb tõendatuks vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise klassis 35, et kaitsta reklaamfraasi teenuseid, mida kasutatakse reklaamlausena kaupade klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 turustamisel, kasutamisel või käitamisel, ning asjaolu, et Siseturu Ühtlustamise Amet oli teadlik oma enda 17. juuli 2006. aasta otsusest, milles ühtlustamisamet võttis arvesse Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti 11. novembri 1997. aasta juhiseid reklaamlause-kaubamärkide kohta (lisa 4) ja Hispaania Tribunal Supremo 25. veebruari 2004. aasta ning 30. mai 2008. aasta otsuseid.

Nõue, et pool väidaks ja tõendaks, et tema varasema kaubamärgi õiguskaitse laienes samadele kaupadele, mis on toodud avalduses, kujutab endast ilmselgelt väära hindamist, sest see võrduks kohaldamisala identsuse nõudega. Seega jätab tõendite ja asjaolude ekslik hindamine vastuseta peamise küsimuse: määruse nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkt b.

3.   Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudumine

Kuna vaidlustatud kohtuotsuses tunnustatakse (punkt 3(9)) kohtuotsuse Atomic (2) tähtsust, on see kohaldatav juhul, kui Siseturu Ühtlustamise Ametil on juba andmeid siseriikliku õiguse kohta (punkt 41), mis on oma mõttelt aga vastupidine, sest see ei kohaldu iseenesest.

Punktis 45 on leitud, et Siseturu Ühtlustamise Ametis ei saa tugineda argumentidele, mis on esitatud teistes ühtlustamisameti menetlustes, jättes aga täpsustamata, miks see nii on.

Kuna kaubamärkide võrdlevat analüüsi ei ole tehtud, jätab tegelik väide (kohtuotsuse punkt 55) apellandi ilma võimalusest end kaitsta.

4.   Segiajamise tõenäosus

Üldkohus rikkus kaitseõigusi, kui jättis võtmata seisukoha määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud segiajamise tõenäosuse kohta. Punktides 19–22 esitatud väidete hulgas on peamine väide see, et segiajamise tõenäosust on vääralt hinnatud. Kohtupraktika kohaselt tuleb avalikkuse silmis segiajamise tõenäosust hinnata üldiselt, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

(2)  Üldkohtu 20. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-318/03: Atomic Austria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Fábricas Agrupadas de Muñecas de Onil (ATOMIC BLITZ), EKL 2005, lk II-1319.