This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62013CN0174
Case C-174/13 P: Appeal brought on 9 April 2013 by Axitea SpA, formerly La Vigile San Marco SpA, against the order of the General Court (Fourth Chamber) delivered on 22 January 2013 in Case T-262/00 La Vigile San Marco SpA v European Commission
Kohtuasi C-174/13 P: Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013 . aasta määruse peale kohtuasjas T-262/00: La Vigile San Marco SpA versus Euroopa Komisjon
Kohtuasi C-174/13 P: Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013 . aasta määruse peale kohtuasjas T-262/00: La Vigile San Marco SpA versus Euroopa Komisjon
ELT C 207, 20.7.2013, p. 4–4
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
ELT C 207, 20.7.2013, p. 2–2
(HR)
|
20.7.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 207/4 |
Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-262/00: La Vigile San Marco SpA versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-174/13 P)
2013/C 207/05
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA (Veneetsia, Itaalia) (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)
Teine menetlusosaline: Itaalia Vabariik, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada Üldkohtu (neljas koda) määrus kohtuasjas T-262/00 ja/või muuta seda kohtumäärust ning mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Apellant väidab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks, et Euroopa Kohtu otsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sõnastatud põhimõtete kohaldamisel rikuti õigusnormi: esiteks seoses riigiabi käsitlevate komisjoni otsuste põhjendamiskohustusega ja teiseks tõendamiskoormise jaotuse osas seoses ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustega.
Üldkohus ei juhindunud käesoleva apellatsioonkaebusega edasi kaevatud kohtumääruses Euroopa Kohtu sedastustest 9. juuni 2011. aasta kohtuotsuses, kus on kinnitatud, et komisjoni „otsuses endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki otsus ei sisaldanud olulisi asjaolusid, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada, ei tuvastanud Üldkohus ühtegi puudujääki meetodis, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas ja seega rikkus Üldkohus õigusnormi.
Tuginedes põhimõtetele, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuasjas Comitato „Venezia vuole vivere” tuleb abi tagasinõudmise korral tõendada liikmesriigil — ja seega mitte üksikul abisaajal — juhtumipõhiselt, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused. Kõnesoleval juhul jättis komisjon vaidlusaluses otsuses selgitamata sellega seonduva kontrolli „korra”; sellest tuleneb, et kuna abi tagasinõudmise hetkel ei olnud teada olulised asjaolud selle kindlaksmääramiseks, kas soodustused kujutasid nende saajatele antud riigiabi, otsustas Itaalia Vabariik 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 228 (artikli 1 lõige 351 jj) tõendamiskoormise ümber pöörata, minnes vastuollu ühenduse kohtute praktikas sedastatuga. Konkreetsemalt ei tule Itaalia seadusandja arvates seda, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust, tõendada mitte riigil, vaid maksuvähenduste vormis abi saanud üksikettevõtjatel; tõendamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustused moonutavad konkurentsi ja mõjutavad liikmesriikide vahelist kaubandust. Kõik see on ilmselgelt vastuolus põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere”.