2.3.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 62/22

—

nendib, et strateegia rakendamine nõuab sidusat ja mitut valdkonda hõlmavat lähenemist, kuhu on kaasatud väga mitmesugused toimijad, muu hulgas eri tasandi ametiasutused, õiguskaitseasutused, avaliku sektori töötajad, kodanikuühiskond ja vabatahtlike organisatsioonid. Osa linnade ja piirkondade lähedus inimkaubanduse ohvrite saabumispaikadele ja/või kohtadele, kus toimub ärakasutamine, loob suuremaid võimalusi ohvrite tuvastamiseks, toetamiseks ja teabealgatusteks tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga. Sellest tõuseks otsene kasu nii ohvritele kui ka elanikele üldiselt;

—

märgib, et komisjon peaks edaspidi selgelt esile tõstma ja tutvustama mitmesuguseid olemasolevaid meetmeid, millega nõudlust saab mõjutada ning palub komisjonil teha selgemalt vahet nõudluse puhul, mille eesmärgiks on 1) tööjõu saamine, 2) seksiteenused ja 3) laste seksuaalne ärakasutamine;

—

on veendunud, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on keskvalitsuse ees eelistatud olukorras, et märgata inimkaubanduse ohvriks langenud isikut. Regioonide Komitee osaleks seega meelsasti suuniste koostamises, et tuvastada ohvreid ja kaitsta lapsi;

—

rõhutab, et komisjoni kavandatud mitut valdkonda hõlmava lähenemise tõhusus strateegia rakendamisel sõltub suuresti kohaliku ja piirkondliku tasandi toimijate aktiivsest osalemisest;

—

soovib osaleda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusorganina kodanikuühiskonna platvormis ning erasektori ja tööandjate platvormis;

—

tervitab ettepanekut laiendada teadmisi inimkaubanduse ja haavatavate rühmade soolise mõõtme kohta, ent palub sellega seoses komisjonil keskenduda soolisele mõõtmele mitte ainult ohvrite puhul, vaid võtta ka nõudluse poole peal arvesse asjaolu, et sugude vahel valitsevad suured erinevused.

Raportöör

Jelena DRENJANIN (EPP–SE), Huddinge kommuunivolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016”

COM(2012) 286 final

1.

tervitab komisjoni teatist ja hiljuti ametisse nimetatud inimkaubandusevastase võitluse ELi koordinaatori panust;

2.

väljendab heameelt, et strateegias leiavad kajastamist komitee varasemad soovitused komisjonile, näiteks töötada välja eraldi tegevuskavad inimkaubanduse vastu võitlemiseks ja integreerida need suhetesse kolmandate riikidega;

3.

leiab, et direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, samuti ÜRO Palermo protokolli ja Euroopa Nõukogu inimkaubandusevastaste meetmete konventsiooni rakendamine on otsustavaks sammuks sellealase rahvusvahelise koostöö parandamiseks. Komitee palub seepärast, et komisjon ergutaks liikmesriike neid olulisi rahvusvahelisi kokkuleppeid ratifitseerima ja üle võtma;

4.

nendib, et strateegia rakendamine nõuab sidusat ja mitut valdkonda hõlmavat lähenemist, kuhu on kaasatud väga mitmesugused toimijad, muu hulgas eri tasandi ametiasutused, õiguskaitseasutused, avaliku sektori töötajad, kodanikuühiskond ja vabatahtlike organisatsioonid. Ent teatises ei omistata kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele erilist rolli, ehkki neil juba on otsustav tähtsus inimkaubanduse ennetamisel ja nad võiksid anda suurema panuse selle vastu võitlemisel ning ohvritele toetuse ja kaitse pakkumisel. Just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad kõige paremini reageerida kodanike ja elanikkonna muredele ning nad saavad määratleda ja kindlaks teha lahendused ning välja pakkuda strateegiad, mis sobivad just kohalikes oludes. Ohvri tuvastamisel, väärkohtlemisest teatamisel ja teavitamisel aitaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalik panus kavandatud meetmete tõhusust märkimisväärselt suurendada. Osa linnade ja piirkondade lähedus inimkaubanduse ohvrite saabumispaikadele ja/või kohtadele, kus toimub ärakasutamine, loob suuremaid võimalusi ohvrite tuvastamiseks, toetamiseks ja teabealgatusteks tihedas koostöös kodanikuühiskonnaga. Sellest tõuseks otsene kasu nii ohvritele kui ka elanikele üldiselt;

5.

väljendab kahetsust, et strateegias ei tehta mingit vahet inimkaubanduse erinevate vormide vahel. Päritoluriikides esinevad põhjused (vaesus, tõrjutus, puudulik haridus jne) ja meetmed nende vastu võitlemiseks on teatavasti sageli sarnased. Sihtriikides nõudluse vähendamiseks võetavate meetmete puhul tuleb selgemalt teha vahet tööjõu saamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse, seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse ja laste seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse vahel. Seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuvat inimkaubandust (mis komisjoni arvates on inimkaubanduse domineeriv vorm) iseloomustab sooline mõõde, mille algseks põhjuseks võib pidada sugudevahelist ebavõrdsust. Arvesse tuleks võtta ka tööjõu saamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse suurenemist. Regioonide Komitee palub komisjonil tuua need erinevused selgelt esile ja kohandada sellest tulenevalt kavandatud vastumeetmeid (vt punkt 13 allpool);

6.

tõdeb, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad sageli liikmesriigisiseses inimkaubanduse ohvrite edasisuunamises (nende osalemise ulatus on erinev, sõltudes pädevuse jaotusest vastavas liikmesriigis). See peaks strateegias paremini kajastuma, sedastades tekstis, et suunamismehhanismid tuleb välja töötada koostöös asjaomase liikmesriigi pädeva kohaliku ja piirkondliku omavalitsusega. Praegune sõnastus on liiga ebamäärane: „Kõnealustes mehhanismides tuleks kirjeldada kõigi asjaomaste ametiasutuste menetlusi, mille abil ohvrite tuvastamine, edasisuunamine, kaitsmine ja abistamine oleks paremini korraldatud. Mehhanismis peaks osalema ka kodanikuühiskond.”;

7.

kui edasisuunamine tehakse ülesandeks kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele, peaks liikmesriike innustama looma kohalikule tasandile selleks majanduslikud tingimused;

8.

tervitab komisjoni kavatsust töötada välja ELi piiriülese suunamismehhanismi mudel. Regioonide Komitee osaleks meelsasti aruteludes selle mehhanismi loomise üle, ärgitades heade tavade jagamist ja vajadusel olemasolevate koostöövõrgustike arendamist;

9.

on veendunud, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on keskvalitsuse ees eelistatud olukorras, et märgata inimkaubanduse ohvriks langenud isikut. Regioonide Komitee osaleks seega meelsasti suuniste koostamises, et tuvastada ohvreid ja kaitsta lapsi. Esile tuleks tõsta tervishoiuasutuste rolli, kuna sageli on nendel esimene kontakt ohvriga;

10.

usub, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad küllaltki aktiivselt ja tõhusalt tegutseda, andes ohvrile teavet tema õiguste kohta. ELi linnades ja piirkondades on ellu viidud mitmeid edukaid projekte, mis on osutanud, et teabe levitamine kohalikul tasandil võib olla väga tõhus. Näiteks on avaldatud brošüüre ja korraldatud teavituskampaaniaid. Regioonide Komitee palub komisjonil seda arvesse võtta ja näeks hea meelega, et strateegias (näiteks prioriteedi A meetmes 4) tõstetaks esile kohalik perspektiiv;

11.

tuletab meelde, et direktiivis 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, sätestatakse, et liikmesriigid peaksid püüdma vähendada kõikide inimkaubandusega seotud ärakasutamise vormide aluseks olevat nõudlust. Seega peaks kaaluma meetmete võtmist selleks, et kriminaliseerida teenuste kasutamine juhul, kui ollakse teadlik, et teenust pakkuv isik on inimkaubanduse ohver. Seda silmas pidades peaks komisjon edaspidi selgelt esile tõstma ja tutvustama mitmesuguseid olemasolevaid meetmeid, millega nõudlust saab mõjutada. Siinkohal võib nimetada teadusuuringuid, koolitamist ning teavituskampaaniaid, et suurendada teadlikkust teguritest, mis võivad eri liiki inimkaubandusele kaasa aidata. Tööalase ekspluateerimisega seoses võib tuua näiteks Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni vastutustundlikku ostukäitumist käsitleva kampaania. Teine meede, mida mõned liikmesriigid juba rakendavad ja mille rakendamist teised kaaluvad, on seksuaalteenuste ostu keeld. Selle eesmärk on vähendada prostitutsiooni kannustavat mõju inimestele, kes tegelevad inimkaubandusega;

12.

leiab, et prioriteedi B meetme 1 osas (nõudluse mõistmine ja vähendamine) on viitamine Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni vastutustundlikku ostukäitumist käsitlevale kampaaniale sobimatu ja seda võib valesti mõista: justkui oleksid naised ja lapsed kaup, mida saab vastutustundlikult osta. Tõenäoliselt nii ei mõelda, mistõttu tuleks tekst ümber sõnastada;

13.

palub komisjonil teha selgemalt vahet nõudluse puhul, mille eesmärgiks on 1) tööjõu saamine, 2) seksiteenused ja 3) laste seksuaalne ärakasutamine. Näiteks saaks selleks jagada prioriteedi B meetme 1 mitmeks osaks, kohandades iga kategooria puhul asjakohaselt nõudluse vähendamiseks võetavaid meetmeid;

14.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles täiendama veelgi oma teadmisi sellest, kuidas inimkaubanduse ohvreid tuvastada ja aidata, et nad saaksid võtta endale veelgi selgema rolli ohvrite abistamisel;

15.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel juhtida ennetustegevuse käigus kohalike kogukondade tähelepanu inimkaubanduse temaatikale, aidates kohapeal suurendada teadlikkust selles küsimuses teabematerjalide, ürituste, kohalike elanike ja kohalike sotsiaaltöötajate harimise jne kaudu. Kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskonna rühmad võiksid teha koostööd (kohaliku) politsei, omavalitsuste ja teiste asjaomaste pooltega, et teha kindlaks inimkaubanduse suundumused selles piirkonnas ja koostada kohalikud tegevuskavad inimkaubanduse ennetamiseks ja väljajuurimiseks. Komisjon peab strateegia jätkuva edasiarendamise käigus liikmesriikidelt selgelt nõudma sellise koostöö edendamist;

16.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud algatused, mis edendavad majanduskasvu ja tööhõivet päritoluriikides, võivad aidata inimkaubanduse vastu võitlemisele kaasa. See on veel üks põhjus, miks tuleb selle töö käigus oluliste toimijatena esile tõsta kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

17.

taotleb võimalust osaleda praeguste ennetavate algatuste hindamises ning kogu ELi jaoks suuniste välja töötamises selle kohta, milliseid soolisest lähenemisviisist kantud ennetavaid meetmeid ja teavituskampaaniaid on tulevikus vaja;

18.

innustab komisjoni kogu ELi hõlmavates teadlikkuse suurendamise kampaaniates võtma arvesse paljude kohalike omavalitsuste ja vabatahtlike organisatsioonide teadmisi ning tegema nendega selles osas koostööd;

19.

rõhutab, et kohalik politsei tunneb kohalikku kogukonda kõige paremini ja saab seepärast suuresti kaasa aidata inimkaubanduse paljastamisele, kuritegude põhjuste uurimisele jne. Subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades soovib komitee kutsuda liikmesriike üles kaaluma võimalust anda kohalikele õiguskaitseüksustele juurdepääs andmebaasidele, pakkuda taoliste kuritegude avastamiseks vajalikku koolitust ning anda neile asjaomased pädevused;

20.

soovib sellest tulenevalt kutsuda liikmesriike üles, et nad ei paneks kogu vastutust ja pädevust riiklikele eriüksustele. Vastavalt direktiivile 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, peaksid teadmised inimkaubandusega seotud kuritegude ja inimkaubanduse avastamise kohta olema kõigil, ka madalaima astme politseinikel ja teistel ametiasutuste esindajatel – neil, kes ohvriga silmast-silma kohtuvad. See ei takista loomulikult riiklike valdkondadevaheliste õiguskaitseüksuste samaaegset loomist;

21.

soovitab komisjonil seoses prioriteedi C meetmega 1 (riiklike valdkondadevaheliste õiguskaitseüksuste loomine) nõuda liikmesriikidelt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate kaasamist strateegias sätestatud riiklike valdkondadevaheliste õiguskaitseüksuste töösse. Komitee kutsub üles ka koostöö tõhustamisele kohaliku tasandi partnerite vahel ja eri liikmesriikide piirkondlike politseijõudude vahel, et pakkuda kohalikele politseinikele inimkaubandusjuhtudest teavitamise ja nende vastu võitlemise koolitust eriti nendes piirkondades, kus inimkaubandust sageli esineb. Otstarbekas oleks, kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused või nende riiklikud (või piirkondlikud) esindusliidud osaleksid enne sellise organi ametlikku loomist aktiivselt aruteludes, eelkõige selleks, et luua kohaliku, piirkondliku ja riigi tasandi vahel suhtluskanalid;

22.

dubleerimise vältimiseks juhib tähelepanu tööle, mida tehakse sisejulgeolekualase operatiivkoostöö alalise komitee (COSI) raames. Üks selle kaheksast prioriteedist on inimkaubandus, millega ELi liikmesriikidel tuleb ühiselt võidelda kindla meetodi alusel, tagades selged sihid, tugeva rakendamise ja nõude võtta järelmeetmeid (1). Seda tööd mainitakse põgusalt prioriteedi C meetme 1 puhul, kuid täpsemalt ei selgu, kuidas komisjoni strateegia on seotud COSIs tehtava tööga;

23.

rõhutab, et komisjoni kavandatud mitut valdkonda hõlmava lähenemise tõhusus strateegia rakendamisel sõltub suuresti kohaliku ja piirkondliku tasandi toimijate aktiivsest osalemisest;

24.

soovib aidata kaasa inimkaubanduse vastase võitluse integreerimisele ELi välispoliitilisse tegevusse. Inimkaubandus on ELi laienemis- ja naabruspoliitika seisukohalt oluline küsimus ning komitee peaks püüdlema selle poole, et asjaomaseid küsimusi käsitletaks kandidaatriikidega loodud ühistes nõuandekomiteedes ja töörühmades, samuti ARLEMis ja CORLEAPis;

25.

soovib osaleda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusorganina strateegias ette nähtud kodanikuühiskonna platvormis ning erasektori ja tööandjate platvormis;

26.

tervitab ettepanekut laiendada teadmisi inimkaubanduse ja haavatavate rühmade soolise mõõtme kohta. Sellised teadmised tuleksid kindlasti kasuks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning nende töötajatele, kes sageli peavad esimesena tegelema inimkaubanduse ja selle ohvritega;

27.

palub sellega seoses komisjonil keskenduda soolisele mõõtmele mitte ainult ohvrite puhul, vaid võtta ka nõudluse poole peal arvesse asjaolu, et sugude vahel valitsevad suured erinevused. Seksuaalteenuste nõudluse tekitavad üldjuhul mehed ja see on kõige olulisem stiimul neile, kes tegelevad seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubandusega. Sellist sugude vahelist ebavõrdsust tuleb arvesse võtta, kui soovitakse laiendada teadmisi inimkaubanduse soolise mõõtme kohta.