This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62012CN0559
Case C-559/12 P: Appeal brought on 5 December 2012 by the French Republic against the judgment of the General Court (Sixth Chamber) delivered on 20 September 2012 in Case T-154/10 France v Commission
Kohtuasi C-559/12 P: Prantsuse Vabariigi 5. detsembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 20. septembri 2012 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-154/10: Prantsusmaa versus komisjon
Kohtuasi C-559/12 P: Prantsuse Vabariigi 5. detsembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 20. septembri 2012 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-154/10: Prantsusmaa versus komisjon
ELT C 32, 2.2.2013, p. 13–13
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
2.2.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 32/13 |
Prantsuse Vabariigi 5. detsembril 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 20. septembri 2012. aasta otsuse peale kohtuasjas T-154/10: Prantsusmaa versus komisjon
(Kohtuasi C-559/12 P)
2013/C 32/18
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Prantsuse Vabariik (esindajad: G. de Bergues, J. Gstalter, D. Colas)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
|
— |
tühistada tervikuna Euroopa Liidu Üldkohtu 20. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T-154/10: Prantsusmaa vs. komisjon; |
|
— |
teha kohtuasjas lõplik otsus, tühistades komisjoni 26. jaanuari 2010. aasta otsus 2010/605/EL riigiabi C-56/07 (ex E 15/05) kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjale La Poste (1) või saata asi tagasi Üldkohtusse; |
|
— |
mõista kohtukulud välja kostjalt. |
Väited ja peamised argumendid
Oma nõuete põhjendusena esitab Prantsuse valitsus neli väidet.
Esimeses väites leiab Prantsuse valitsus esiteks, et vaidlustatud otsuses on Üldkohus ilmselt valesti aru saanud selle valitsuse esitatud väidete sisust, kui ta leidis, et kõik kõne all olevad väited on sisuliselt seotud soodustuse olemasolu kindlakstegemisega, mitte selle kindakstegemisega, kas tegemist on riigi vahendite ülekandega. Teiseks rikkus Üldkohus selle tagajärjel Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõiget 2, kui ta tunnistas vastuvõetamatuks Prantsuse valitsuse väite, mis käsitles riigi vahendite ülekande tingimuse rikkumist.
Teises väites leiab Prantsuse valitsus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud riigi poolt La Poste’ile antud tagatise olemasolu. Teise võimalusena väidab see valitsus, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid, kui ta leidis, et komisjoni esitatud tõendid tõendavad riigi antud tagatise olemasolu.
Kolmandas väites leiab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas Prantsuse õigusnorme, rikkus põhjendamiskohustust ja teise võimalusena tegi vea asjaolude õiguslikul hindamisel, kui ta lükkas tagasi selle valitsuse esitatud teise väite, mille kohaselt tehti seoses riigi poolt La Poste’ile antud piiramatu tagatise olemasoluga fakti- ja õiguslikke vigu. See väide koosneb neljast osast.
Esiteks väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas Prantsuse õigusnorme, kui ta leidis, et komisjon jõudis õigele järeldusele, et Prantsuse õigus ei välista riigi õigust anda kaudne tagatis avalik-õiguslikele tööstus- ja äriettevõtetele ja -ühingutele (établissements publics à caractère industriel et commercial, edaspidi „EPIC”).
Teiseks väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas Prantsuse õigusnorme, kui ta nõustus komisjoni nõuetega seoses 16. juuli 1980. aasta seaduse nr 80-539, mis käsitleb haldusküsimustes välja kuulutatud trahve ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute tehtud otsuste elluviimist, kohaldamise tagajärgedega.
Kolmandaks väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas Prantsuse õigusnorme ja rikkus oma põhjendamiskohustust, kui ta lükkas tagasi nimetatud valitsuse väite selle osa, mille kohaselt tegi komisjon vea, kui ta samastas riigi vastutuse tingimused tagatismehhanismiga.
Neljandaks väidab Prantsuse valitsus, et Üldkohus moonutas Prantsuse õigusnorme, kui ta lükkas tagasi nimetatud valitsuse väite selle osa, mille kohaselt tegi komisjon vea seoses avalik-õigusliku tööstus- ja äriasutuse kohustuste ülekandmise tagajärgedega.
Neljanda ja viimase väitega leiab Prantsuse valitsus, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt riigi poolt La Poste’ile antud tagatisest tuleneva soodustuse olemasolu. Teise võimalusena väidab Prantsuse valitsus, et Prantsuse valitsus moonutas selle valitsuse poolt talle esitatud tõendeid, kui ta leidis, et nimetatud valitsuse esitatud tõendid ei sea kahtluse alla komisjoni väidet soodustuse olemasolu kohta.
(1) ELT L 274, lk 1.