10.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 343/8

—

tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 13. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T-534/10;

—

mõista apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud ja kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Esiteks on valesti kohaldatud määruse nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkti b, mis seisneb selles, et ekslikult on asutud seisukohale, et vastandatud tähised „hellim” ja „halloumi” ei ole visuaalselt ega foneetiliselt sarnased. Üldkohus märkis õigesti, et sarnasusele viitavad tähiste esitähed, neile järgnevad tähed „ll” ning sõna lõpus tähed „i” ja „m” (kuid erinevas järjestuses). Samas asus Üldkohus seisukohale, et igasugune visuaalne sarnasus tuleb kõrvale jätta. Selline järeldus on vastuoluline. Sellest, et Üldkohus nõustus, et vastandatud kaubamärkide puhul esinevad teatud sarnasused ei saa teha järeldust, et puudub igasugune visuaalne sarnasus.

Teiseks jättis Üldkohus läbi viimata nende kaubamärkide eristusvõime üksikasjaliku hindamise, kuigi eristusvõime tuvastamine oli vajalik ja segiajamise tõenäosuse kontrollimisel oleks olnud otsustav tähendus. Üldkohus lähtus selles osas apellatsioonikoja otsusest ja võttis ilma üksikasjaliku uurimiseta aluseks, et kaubamärk kirjeldab teatud Küprose piirkonna juustu. See küsimus on aga otsustav. Kuna kollektiivse kaubamärgi eripära seisneb just nimelt selles, et teatud määral võib teha erandeid kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuse suhtes, tuleneb Üldkohtu argumentidest otseselt, et kollektiivsel kaubamärgil on automaatselt üksnes nõrk eristusvõime. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kaubamärgimääruse artikliga 66. Kuigi „Halloumi” puhul on tegemist kollektiivse kaubamärgiga, ei mõjuta üksnes see asjaolu kaubamärgi eristusvõimet. Seda oleks pidanud hoopis eraldi põhjalikult uurima. Halloumi on konkreetselt selle kollektiivi toodetava juustu nimetus ning selle puhul ei ole tegemist mingil viisil teabega juustu, pehme juustu või millegi sarnase kohta. Halloumit ei saa seetõttu võrrelda näiteks mozzarellaga.

Lõpuks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta eitas esitatud kokkuvõttes mistahes visuaalseid ja foneetilisi sarnasusi, hoolimata sellest, et ta nõustus et kaubamärkide puhul esineb sarnasusi, ning kui ta eitas segiajamise tõenäosust põhjenduses, mille kohaselt kaubamärgi eristusvõime on nõrk, ilma et ta seda oleks üksikasjalikult kontrollinud.