31.7.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 229/98

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik”

KOM(2011) 900 (lõplik)

2012/C 229/18

Raportöör: Jan SIMONS

20. detsembril 2011. aastal otsustas komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik”

COM(2011) 900 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. mail 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 481. istungjärgul 23.-24. mail 2012. aastal (23. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 145, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee avaldab sügavat kahetsust, et teatise pealkiri on segadust tekitav ega vasta teatise tegelikule sisule. Pealkiri tekitab segadust, kuna mõiste „kvaliteediraamistik” on siin nähtavasti saanud teise tähenduse kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis nr 26 välja toodud tunnustatud ühine väärtus „kvaliteet”, mida ei käsitleta sellisena ei teatises ega ka valdkondlikult.

1.2   Komitee toetab vajadust esitada asjaomane selgitav märkus üldhuviteenuste kohta. Mis puudutab kõnealuses komisjoni teatises esitatud selgitust, siis komitee toetab seda, ent esitab selle kohta teatud märkused. Viimastel aastatel on komitee lisaks korduvalt rõhutanud kvaliteetsete, tõhusate ja ajakohaste üldhuviteenuste vajadust.

1.3   Komitee on endiselt veendunud, et esmase õiguse uued sätted üldhuviteenuste kohta peavad tingimata kajastuma valdkondlikus ja vajaduse korral ka valdkonnaüleses teiseses õiguses.

1.4   Praegune rahandus- ja majanduskriis annab selget tunnistust sellest, et üldhuviteenustel on keskne roll sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamisel. Samas tuleb silmas pidada, et avaliku sektori võimalused on poliitiliste otsuste surve all. Komitee nõustub, et teenuste säilitamiseks ja nende kvaliteedi parandamiseks on hädavajalik võtta kasutusele asjakohased meetmed.

1.5   Komitee leiab, et institutsionaalne raamistik (ELi toimimise lepingu artikkel 14, protokoll nr 26 ja põhiõiguste harta artikkel 36) on hea alus edasisteks täiendusteks, kuid on arvamusel, et see teatis ei sisalda vajalikku sidusat ja spetsiifilist vaatenurka üldhuviteenustele.

1.6   Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise, tellimise ja rahastamise osas on komitee arvamusel, et see on ja jääb – valdkondlike individuaalsete lahendustega õigusaktide kaudu – liikmesriikide küsimuseks. Samas jääb ELi seadusandlikuks kohustuseks majanduslike ja rahanduslike raamtingimuste kehtestamine ja ilmsete vigade kontrollimine.

1.7   Komitee on seisukohal, et universaalteenuste osutamise kohustusi hõlmavate olemasolevate valdkondlike õigusaktide läbivaatamise käigus tuleb järjepidevalt kontrollida nende vastavust esmase õiguse uutele sätetele, kasutajate vajaduste arengule ning tehnoloogilistele ja majanduslikele muutustele. Seda tuleb teha koostöös sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga. Selle läbivaatamise käigus tuleks komitee arvates järgida lähenemisviisi, mille puhul pööratakse tähelepanu nii tööhõivele kui ka sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, sest need on küsimused, mis siiani on jäänud tähelepanuta.

1.8   Protokollis nr 26 rõhutatakse liikmesriikide pädevust osutada, tellida ja rahastada mittemajandusliku iseloomuga üldhuviteenuseid. Komitee leiab seepärast, et esmane vastutus neile teenustele riigisiseste, piirkondlike ja kohalike hinnangute andmisel on liikmesriikidel. Euroopa Komisjonil lasub vaid kohustus jagada nn häid tavasid ning kontrollida nende teenuste vastavust ELi lepingute üldpõhimõtetele.

1.9   Komitee tunnustab komisjoni jõupingutusi selgitada teatises põhimõisteid, mida kasutatakse üldhuviteenuseid käsitlevates aruteludes, mis puudutavad otseselt kliente ja tarbijaid ehk kodanikke tervikuna. Kahjuks ei ole teatis selles osas täielik. Komitee arvates peaks üldhuviteenuste definitsioon sisaldama enamat kui vaid viidet turu olemasolule. Selle all mõeldakse näiteks liikmesriikide demokraatlikult õiguspäraste poliitiliste otsuste tegemist. Väärtõlgenduste vältimiseks soovitab komitee korraldada laialdasi konsultatsioone ja anda välja uus sõnastik, mis oleks kõigis keeltes üheselt mõistetav.

1.10   Komitee nõustub üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate ELi eeskirjade täpsustamise ja õiguskindluse suurendamisega. See kehtib ka komisjoni suuniste avaldamise kohta, mille eesmärgiks on saavutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate ELi eeskirjade parem mõistmine ja rakendamine. Seda eriti juhul, kui suunised on asjakohaselt koostatud koostöös ekspertidega.

1.11   Seoses jätkuvalt tagatava ligipääsuga põhiteenustele, nagu postiteenused, põhilised pangateenused, ühistransport, energia ja elektrooniline side, peab komitee arvates universaalne juurdepääsuõigus olema eelkõige haavatavatel tarbijatel, nagu puuetega või allpool vaesuspiiri elavad inimesed. Kehtiva õigussüsteemi alusel peavad liikmesriigid pidevalt esitama põhjendatud ja komisjoni poolt kontrollitavaid hinnanguid selle kohta, kas hoida neid teenuseid riigisektoris või need riigisektorile üle anda, või lasta (osaliselt) rangetel tingimustel turul nende üle otsustada.

1.12   Komitee leiab, et antud teatises oleks tulnud rohkem tähelepanu pöörata üldhuvi pakkuvatele sotsiaal-, tervishoiu ja tööturuteenustele. Komitee kutsub komisjoni ka üles intensiivistama oma tegevust üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste täpsustamise vallas. Nii komitee kui ka komisjon leiavad, et üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste roll ELis on oluline. Seda näiteks tervishoiu, lastehoiu ja eakate hoolduse, puuetega inimeste abistamise, sotsiaalelamumajanduse ja tööturuteenuste valdkonnas.

1.13   Tingituna asjaolust, et käesolevas teatises on üldhuvi pakkuvatele sotsiaalteenustele vähe tähelepanu pööratud, ent nõudlus nende järele kasvab ja nende rahastamine muutub üha problemaatilisemaks, kutsub komitee komisjoni üles esitama kiirelt ettepanekuid kvaliteedialgatuste kohta ja seda just eelkõige üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste osas. Lisaks sellele peab komisjon jälgima Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistiku (Voluntary European Quality Framework for Social Services) rakendamist liikmesriigi tasandil.

2.   Sissejuhatus

2.1   Lissaboni lepingu jõustumisega lisandusid uued asjakohased sätted üldhuviteenuste kohta, nimelt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 14 ja protokoll nr 26 mõiste „ühised väärtused” tõlgendamise kohta artiklis 14 ja mittemajanduslike üldhuviteenuste koha. Lisaks sellele anti põhiõiguste harta artiklile 36 aluslepingutega samaväärne õigusjõud.

2.2   Lisaks sellele näitab pikaajaline rahandus- ja majanduskriis, millist keskset rolli ühishuviteenused mängivad, tagamaks sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, ning millist mõju avaldab kriis avalikule sektorile. Uurimustest nähtub, et „avalikud teenused”, mis on laiem mõiste kui üldhuviteenused, hõlmavad rohkem kui 26 % 27-liikmelise ELi SKPst ja annavad tööd 30 %-le Euroopa tööjõust.

2.3   Need on peamised põhjused, miks komisjon otsustas avaldada käesoleva teatise.

3.   Komisjoni dokumendi sisu

3.1   Komisjoni arvates tuleb kvaliteediraamistikuga hoolitseda selle eest, et õigusnormide tugiraamistik ELi tasandil tugevdab jätkuvalt siseturu sotsiaalset mõõdet, et nende teenuste eripära võetakse rohkem arvesse ja et neid osutatakse viisil, mis arvestab protokollis tunnustatud väärtusi, nagu kvaliteet, ohutus, taskukohasus, võrdne kohtlemine, üldine kättesaadavus ja tarbijate õigused.

3.2   Komisjon leiab, et aastate jooksul on üldhuviteenuste nõudluses ja pakkumises toimunud suuri muutusi. Komisjoni kohaselt pakkus neid teenuseid varem keskvalitsus, nüüd osutavad neid teenuseid siduvate õigusaktide alusel suures osas allhanke korras madalamad riigiasutused või erasektor.

3.3   Punktis 3.2 nimetatud suundumus tugevneb veelgi liberaliseerimisprotsessi, valitsuse poliitika teiste prioriteetide ning tarbijate vajaduste ja ootuste muutumise kaudu. Kuna paljud nimetatud teenused põhinevad majandustegevusel, kohaldatakse nende suhtes siseturu- ja konkurentsieeskirju „niivõrd, kuivõrd selliste eeskirjade kohaldamine ei takista teenuse osutajale antud ülesande täitmist õiguslikult ega praktiliselt”.

3.4   Vaatamata sellele, et muret tuntakse eelkõige selle üle, kuidas kõnealused eeskirjad mõjutavad sotsiaalteenuste osutamist, on komisjon seisukohal, et eeskirju saab kohaldada otstarbekalt, parandades teenuste kvaliteeti, tagades seejuures loomulikult vajaliku paindlikkuse.

3.5   Komisjoni esitatud niinimetatud kvaliteediraamistik hõlmab kolme tegevussuunda, mida komisjon ei tööta aga välja konkreetseteks ettepanekuteks.

4.   Üldised märkused

4.1   Komitee avaldab sügavat kahetsust, et teatise pealkiri on segadust tekitav ega vasta teatise tegelikule sisule. Pealkiri tekitab segadust, kuna mõiste „kvaliteediraamistik” on siin nähtavasti saanud teise tähenduse kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis nr 26 välja toodud tunnustatud ühine väärtus „kvaliteet”, mida ei käsitleta sellisena ei teatises ega ka valdkondlikult. Sama kehtib ka teiste väärtuste kohta, nagu ohutus, taskukohasus, võrdne kohtlemine, üldine kättesaadavus ja tarbija õigused.

4.2   Väga tõsine probleem on ka mõjuhinnangupuudumine teatises, kuna paljud komisjoni väited ja tähelepanekud, mida on kirjeldatud punktis 3.2, annavad põhjust aruteluks. Näiteks on neid teenuseid komitee ja ekspertide kohaselt alati pakutud kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

4.3   Komitee toetab vajadust esitada asjaomane selgitav märkus üldhuviteenuste kohta. Varasemates arvamustes (1) on komitee rõhutanud tõhusate, ajakohaste, ligipääsetavate ja taskukohaste üldhuviteenuste vajadust. Nimetatud teenused on Euroopa sotsiaalmudeli ja sotsiaalse turumajanduse üks tugisammas ning neile tuleb jätkuvalt tähelepanu pöörata, eriti nüüd, kui Euroopas valitseb rahandus- ja majanduskriis.

4.4   Siinkohal toetab komitee komisjoni lähenemisviisi ja kutsub üles jätkama tööd üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste iseärasuste tunnustamisel, näiteks riigiabi õiguse eeskirjade ja tööturuteenuste valdkonnas.

4.5   Komitee on endiselt veendunud, et esmase õiguse uued sätted üldhuviteenuste kohta peavad tingimata kajastuma valdkondlikus ja vajadusel ka valdkonnaüleses teiseses õiguses.

4.6   Komitee leiab, et antud teatises oleks tulnud rohkem tähelepanu pöörata üldhuvi pakkuvatele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele. Komitee kutsub komisjoni ka üles intensiivistama oma tegevust üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste täpsustamise vallas. Lisaks märgib komitee, et esineda võib ka teisi, komisjoni poolt nimetatama üldhuviteenuseid; näiteks kultuuri- ja haridussektoris, avalik-õigusliku ringhäälingu valdkonnas jne. Nii komitee kui ka komisjon leiavad, et üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste roll ELis on oluline. Seda näiteks tervishoiu, lastehoiu ja eakate hoolduse, puuetega inimeste abistamise, sotsiaalelamumajanduse ja tööturuteenuste valdkonnas.

4.7   Lissaboni lepingu, nimelt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 ja üldhuviteenuseid käsitleva protokolli nr 26 ning lepingutega samaväärse juriidilise kaalu saanud põhiõiguste harta artikli 36 jõustumisega kehtestati uued sätted, millega anti komisjonile võimalus ühendada kõik tema algatused üldhuviteenuste valdkonnas. Komitee leiab, et see on hea algus, kuid märgib, et teatis ei sisalda veel vajalikku sidusat ja spetsiifilist vaatenurka üldhuviteenustele, näiteks teenuste kättesaadavuse osas. Komitee kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid ettepanekuid.

4.8   Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 14 on ELile antud seadusandlik pädevus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas. EL võib kasutada määrusi, et kindlaks määrata selliste teenustega seotud põhimõtted ja – eelkõige majanduslikud ja rahanduslikud – tingimused, et need teenused saaksid täita oma ülesandeid. Komitee arvates on artikli kontekstist üheselt selge, et siin peetakse silmas ELi pädevusvaldkondade raam- ja valdkondlikke tingimusi ja mitte teenuste endi tingimusi, mille määravad kindlaks riiklikud asutused (antud kontekstis tähistavad „riiklikud asutused” keskvalitsust ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi).

4.9   Selles artiklis selgitatakse ka, et nende teenuste osutamine, tellimine ja rahastamine on ja jääb liikmesriikide ja riigi tasandist allapoole jäävate asutuste kohustuseks. Komitee on seda ka varem toetanud. Komisjon peaks samuti jätkama riiklikul tasandil teadmiste suurendamist nende teenuste kohta, et hinnata ELi eeskirjade rakendamist.

4.10   Komisjon teeb ettepaneku pidevalt kontrollida nende olemasolevate valdkondlike õigusaktide läbivaatamise vajadust, mis hõlmavad universaalteenuste osutamise kohustust. Komitee soovib siinkohal märkida, et läbivaatamise käigus tuleb tingimata järjepidevalt kontrollida õigusaktide vastavust esmase õiguse uutele sätetele, kasutajate vajaduste arengule ning tehnoloogilistele ja majanduslikele muutustele ning et eelnimetatud kontrollimine peab toimuma koostöös sidusrühmade ja kodanikuühiskonnaga. See kehtib eriti juhul, kui uuritakse vajadust universaalteenuste osutamise uute kohustuste järele teistes sektorites. Sellekohane komitee seisukoht on esitatud ühes varasemas arvamuses (2).

4.11   Protokolli nr 26 artiklis 1 sätestatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste aluspõhimõtted. Artiklis 2 esitatakse liikmesriikide pädevused osutada, tellida ja rahastada mittemajandusliku iseloomuga üldhuviteenuseid. Komitee leiab seepärast, et esmane vastutus artiklis 2 nimetatud teenustele riigisiseste, piirkondlike ja kohalike hinnangute andmisel lasub liikmesriigil. Euroopa Komisjonile jääb ilmsete vigade kontrollimisel ülesanne jälgida nende teenuste vastavust ELi lepingute üldpõhimõtetele.

4.12   Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi selgitada erinevaid mõisteid, mida kasutatakse üldhuviteenuseid käsitlevates aruteludes. Kahjuks on teatis selles osas mittetäielik ja osaliselt ebatäpne. Muu hulgas puudub mõiste „põhiteenused” tähendus ja koht üldises skeemis. Hollandikeelse versiooni puhul tekib küsimus, kas „onimsbare diensten” (lk 3, teine taane) on sama, mis „essentiële diensten” (eestikeelses versioonis on mõlemad tähistatud mõistega „põhiteenused”). Lisaks on konkreetsete universaalteenuste osutamise kohustuste loetelu puudulik. Komisjoni teatises endaski leidub segadust tekitav näide: teise tegevussuuna pealkirjas ja esimeses lauses räägitakse põhiteenustest, kuid kogu järgnev tekst on universaalteenuste osutamises kohustustest. Komitee ei tohi loobuda tunnustatud ekspertide abist üldhuviteenuste kontekstis kasutatavate põhimõistete ühesel selgitamisel.

4.13   Komitee märgib, et eri keeltes on võimalik mõisteid erinevalt tõlgendada. See ei puuduta ainult põhimõisteid. Nii tekib küsimus, kas mõistete „üldine kättesaadavus” ja „universaalteenus” ning „kommunaalteenus”, „avaliku teenuse kohustus” ja „avaliku teenuse ülesanne” kasutamisel on iga kord mõeldud midagi erinevat. Segaduse näitena saab tuua komisjoni põhimõistete tabeli, kus sedastatakse, et mõistet „avalikud teenused” ei kasutata, kuid juba neli lõiku hiljem võib lugeda: „… et avalikud teenused täidavad oma ülesandeid …”

4.14   Väärtõlgenduste vältimiseks soovitab komitee korraldada kõikides nimetatud küsimustes laialdasi konsultatsioone ja anda välja uus sõnastik. Siinkohal tuleb arvesse võtta liikmesriikide erinevaid sotsiaalsüsteeme.

5.   Erimärkused

5.1   Komisjon kasutas kõnealuse teatise koostamisel kolmest tegevussuunast koosnevat lähenemisviisi, nagu on nimetatud arvamuse punktis 3.5. Komitee arvates on see, hea raamistik edasiseks täiendamiseks.

5.2   Esimene tegevussuund on seotud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate ELi eeskirjade e täpsustamise ja nende õiguskindluse suurendamisega. On ilmselge, et komisjon hindab seda positiivseks. Seda on ta juba aastaid soovitanud. Paraku peab komitee märkima, et seda ei toetata uute konkreetsete ettepanekutega.

5.3   Seoses üldhuviteenuste suhtes kohaldatavate riigiabieeskirjade läbivaatamisega on komisjon juba heaks kiitnud ja esitanud järgmised muudatused:

5.3.1

uus teatis, milles käsitletakse mitmeid tõlgendusküsimusi riiklikul, piirkondlikul või kohaliku tasandil;

5.3.2

nende sotsiaalteenuste arvu suurendamine, mis on vabastatud eelteatamise ja komisjoni hinnangu nõudest, tingimusel et teatud tingimused on täidetud. Lisaks haiglatele ja sotsiaalkorteritele on nüüd selliste teenuste hulka arvatud ka sotsiaalsetest vajadustest lähtuvad üldist majandushuvi pakkuvad teenused tervishoiu, pikaajalise hoolduse, lastehoolduse, tööturule pääsu ja naasmise ning kaitsetute elanikerühmade hoolekande ja sotsiaalsele kaasamise valdkonnas;

5.3.3

põhjalikum ja sihipärasem analüüs ulatuslike abimeetmete kohta, millel võib olla suur mõju Euroopa Liidu siseturu toimimisele;

5.3.4

ettepanek võtta vastu üldhuviteenuste valdkonnas antava vähese tähtsusega abi eeskirjad, mille kohaselt ei peeta riigiabiks kuni 500 000 euro suurust abi, mida antakse kolme aasta jooksul. Teatavates sektorites, mille all peab komisjon silmas transpordi ja avalik-õigusliku ringhäälingu valdkonda, kohaldatakse endiselt valdkonnapõhiseid eeskirju.

5.4   Järgmised aspektid on asjakohased, viimaks ellu komisjoni ettepaneku korraldada põhjalikult ümber riigihanke- ja kontsessioonieeskirjad, et parandada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kvaliteeti.

5.4.1

Kehtestatakse lihtsustatud eritingimused sotsiaal- ja tervishoiuteenustele, milles võetakse arvesse nende teenuste erilist rolli ja iseärasusi. Nende teenuste suhtes kehtestatakse kõrgemad künnised ning kõrvaldatakse muud nõuded peale läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise kohustuse. Soovitatakse kasutada „majanduslikult soodsaima pakkumise” kriteeriumit (komisjoni kohaselt hõlmab see käsitus ka sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud aspekte).

5.4.2

Õiguskindlus avalike asutuste vahelistes suhetes ELi riigihangete eeskirjade kohaldamisel paraneb. Selles osas viidatakse komitee hiljutisele arvamusele avalike hangete ja kontsessioonilepingute kohta.

5.5   Komitee tunneb heameelt komisjoni suuniste avaldamise üle, mille eesmärk on saavutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate ELi eeskirjade parem mõistmine ja rakendamine. Seda eriti juhul, kui suunised on asjakohaselt koostatud tunnustatud ekspertide abiga.

5.6   Teine tegevussuund tegeleb põhiteenuste kättesaadavuse tagamisega, millega komisjon püüab säilitada tasakaalu ühelt poolt konkurentsi suurendamise vajaduse ja teiselt poolt igale kodanikule juurdepääsu tagamise vahel kvaliteetsetele ja taskukohastele põhiteenuste, nagu on esitatud sellekohases 2004. aastal avaldatud valges raamatus.

5.7   Siinkohal toob komisjon järgmised näited põhiteenustest: postiteenused, põhilised pangateenused, ühistransport, energia ja elektrooniline side. Viidates punktile 4.6, oletab komitee, et see nimekiri ei ole lõplik. Komitee leiab, et nimetatud näited kuuluvad põhiteenuste hulka, mis peavad olema taskukohased ja mille suhtes peaks kehtima üldine juurdepääsuõigus. Eelkõige puudutab see inimesi, kes vajavad kaitset ja toetust, nagu puuetega inimesed ja need, kes kannatavad vaesuse ja tõrjutuse all. Konkurentsieeskirjadega vastuolu korral on üldine huvi ülimuslik.

5.8   Kolmas tegevussuund keskendub kvaliteedialgatuste edendamisele, seda eriti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste vallas, mille järele nõudlus kasvab, kuid mille rahastamine muutub üha problemaatilisemaks ühelt poolt rahandus- ja majanduskriisi ja teiselt poolt rahvastiku vananemise tõttu.

5.9   Selles osas tuletab komitee esmalt meelde, et ta ootab endiselt komisjoni teatist tervishoiuteenuste kohta, mida komisjon seoses üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenustega lubas.

5.10   Kolmanda tegevussuuna näitena toob komisjon neli algatust. Komitee soovib lisada, et kolm algatust neljast hõlmavad juba alustatud algatusi. Programmis PROGRESS ette nähtud toetus uutele riikidevahelistele projektidele ei tohiks seetõttu olla seotud ainult vabatahtliku kvaliteediraamistiku elluviimisega, vaid peaks arvesse võtma ka nende projektide tulemusi.

5.11   Komitee tervitab komisjoni püüet sõlmida riigihankelepinguid „ühenduse jaoks kõige väiksemate kulude” ja mitte tingimata madalaima hinna alusel. See on eriti oluline sotsiaalpoliitika ja tööturuteenuste vahelise optimaalse tasakaalu leidmise seisukohast, sest need kaks valdkonda on teineteisest väga sõltuvad. Siiski tuleb riigihangete sotsiaalset aspekti tugevdada kogu ühiskonnas tervikuna.

---

(1)  ELT C 48 – 15/02/2011, lk 77-80; ELT C 128 – 18/05/2010, lk 65-68; ELT C 162 – 25/06/2008, lk 42-45; OJ C 309 – 16/12/2006, lk 135-141.

(2)  ELT C 48 – 15/02/2011, lk 77-80.

---