EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62012CN0145

Kohtuasi C-145/12 P: Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft mbH 26. märtsil 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. jaanuari 2012 . aasta määruse peale kohtuasjas T-407/09: Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft mbH versus Euroopa Komisjon

ELT C 138, 12.5.2012, p. 9–10 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

12.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/9


Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft mbH 26. märtsil 2012 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. jaanuari 2012. aasta määruse peale kohtuasjas T-407/09: Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft mbH versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-145/12 P)

(2012/C 138/15)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft mbH (esindajad: advokaadid M. Núñez-Müller ja J. Dammann de Chapto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Bavaria Immobilien Beteiligungsgesellschaft mbH & Co. Objekte Neubrandenburg KG, Bavaria Immobilien Trading GmbH & Co. Immobilien Leasing Objekt Neubrandenburg KG

Apellandi nõuded

1.

tühistada vaidlustatud määrus täies ulatuses;

2.

teha asjas lõplik otsus ning tühistada komisjoni 29. juuli 2009. aasta otsus (D/53320), igal juhul aga teha lõplik otsus hagi vastuvõetavuse kohta kohtuasjas T-407/09,

teise võimalusena:

tuvastada, et komisjon jättis ELTL artiklist 108 ja määrusest (EÜ) nr 659/1999 tulenevaid kohustusi rikkudes ELTL artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse alustamata;

3.

mõista komisjonilt ja tema toetuseks menetlusse astujatelt välja nii apellatsioonimenetluse kulud kui ka kulud esimeses kohtuastmes kohtuasjas T-407/09.

Apellatsioonkaebuse väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu 9. jaanuari 2010. aasta määruse peale kohtuasjas T-407/09, millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata praeguse apellatsioonkaebuse esitaja hagi nõudega tühistada komisjoni otsus, milles leitakse, et Neubrandenburgis asuvate riigikorterite erastamise raames teatavad hageja sõlmitud korterite müügilepingud ei kuulu EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, ning teiseks nõudega tuvastada komisjoni tegevusetus EÜ artikli 232 tähenduses, kuna komisjon ei võtnud nimetatud lepingute osas seisukohta nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ] artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 alusel.

Apellatsioonkaebuse esitaja tugineb oma apellatsioonkaebuses peamiselt neljale väitele:

 

Esiteks rikub vaidlustatud kohtumäärus ELTL artikli 263 neljandat lõiku, kuna Üldkohus lähtub vääralt sellest, et komisjoni 29. juuli 2009. aasta kiri ei ole vaidlustatav otsus selle sätte tähenduses. Üldkohus tõlgendas seda kirja üksnes selle sõnastuse kohaselt. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika põhimõtete kohaselt oleks Üldkohus siiski pidanud arvesse võtma kirja olemust, kirjaga taotletud komisjoni eesmärki ja kirja koostamise konteksti.

 

Teiseks rikub vaidlustatud määrus liidu õiguse põhimõtet tagada tõhus kohtulik kaitse. Üldkohus põhjendas asjaolu, et komisjoni 29. juuli 2009. aasta kirja ei saa vaidlustada, peamiselt sellega, et komisjon nimetas kirjas sisalduvat riigiabiõiguse seisukohast antud hinnangut „esialgseks”. Kui komisjon saaks õiguslikult lõpliku hinnangu muuta ilma õiguslike tagajärgedeta meetmeks ainuüksi sel viisil, et nimetab oma hinnangut „esialgeks”, siis võiks ta vaidlustatava otsuse tegemise üle otsustada oma äranägemisel. Sellisel juhul ei oleks enam võimalik üksikisiku õiguste tõhus kohtulik kaitse.

 

Kolmandaks rikub vaidlustatud määrus ka ELTL artiklit 265, kuna Üldkohus ühelt poolt ei tunnusta 29. juuli 2009. aasta kirja vaidlustatavust ning teiselt poolt eitab ka ebaõigesti tegevusetushagi vastuvõetavuse eelduseid. Sellega võetakse apellatsioonkaebuse esitajalt kõik võimalused enda õiguste kaitsmiseks.

 

Lõpuks sisaldab määrus mitmeid puudusi põhjenduses ja on seega vastuolus Üldkohtu kodukorra artiklis 81 sätestatud põhjendamiskohustusega.


Top