—

tühistada täielikult või osaliselt Üldkohtu (seitsmes koda) 16. detsembri 2011. aasta määrus kohtuasjas T-203/10 vastavalt eespool esitatud apellatsioonkaebuse väidetele;

—

saata asi tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks kooskõlas Euroopa Kohtu õigusliku käsitlusega;

—

mõista komisjonilt välja käesoleva menetluse ning Üldkohtus asetleidnud menetlusega seotud kohtukulud.

1.

Esimeses apellatsioonkaebuse väites leitakse, et Üldkohus on rikkunud liidu õigust, valesti hinnanud asjakohaseid fakte ning määrust ebapiisavalt põhjendanud, kuna kohus käsitles apellante komisjoni abikava puhul üksnes potentsiaalsete abisaajatena. Üldkohus jättis tähelepanuta, et apellandid said enne vaidlusalust otsust (1) olemasolevat abi, mis selle otsuse tõttu tuli ära muuta. Seetõttu ei ole apellandid mitte üksnes muudetud abi potentsiaalsed saajad, vaid samal ajal ka olemasoleva abi tegelikud saajad. Viimati nimetatud seisundi tõttu puudutab vaidlusalune otsus neid ka isiklikult.

2.

Teises apellatsioonkaebuse väites leitakse, et Üldkohus on rikkunud liidu õigust, valesti hinnanud asjakohaseid fakte ning määrust ebapiisavalt põhjendanud, kuna kohus tuvastas, et apellandid ei kuulunud elamuehitusega tegelevate ettevõtjate suletud ringi. Pelgalt teoreetilisest võimalusest, et abisaajate konkreetset gruppi tulevikus veel laiendatakse, ei piisa, et seda gruppi ei käsitletaks kinnisena. Sellest tulenevalt moodustasid olemasolevad elamuehitusega tegelevad ettevõtjad suletud grupi, kuna otsus riivas rohkem neid kui sellist hüpoteetilist ettevõtjat, keda pärast otsust elamuehitusega tegelevate ettevõtjate hulka kuuluvaks loetakse.

3.

Kolmandas apellatsioonkaebuse väites vaidlevad apellandid vastu Üldkohtu seisukohale, mille kohaselt puudus neil abi N 642/2009 osas õiguslik huvi otsuse tühistamiseks. Üldkohus kohaldas valesti liidu õigust, hindas valesti asjassepuutuvaid fakte ning ei põhjendanud määrust piisavalt.