1.

Kas imporditud kauba tolliväärtus määratakse kindlaks määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklite 29 ja 32 alusel ka juhul, kui leping puudutab toorainega (tooraine on toimigu tegemise riiki eksporditud ilma välistöötlemise protseduurile suunamiseta) tehtavat toimingut või tooraine töötlemist, mis ei ole selle määruse artiklis 24 ette nähtud tasemel või ei ole igal juhul piisav selleks, et anda selle tulemusena valminud kaubale toimingu või töötlemise koha päritolu?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas lahend oleks erinev juhul, kui arvete ja muude ebatäpseks tunnistatud dokumentide põhjal näib, et import on toimunud müügilepingu alusel, kuid on tõendatud, et leping nägi ette, et impordiriigist pärineva toorainega seoses tehakse vähese tähtsusega toiminguid tasu eest, mis on võimalik kindlaks määrata, ning et deklareeritud tolliväärtus ei vasta tegelikult makstud või makstavale summale?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas lahend oleks erinev juhul, kui on lisaks tõendatud, et huvitatud isik on kasu saamise eesmärgil kuritarvitanud ühenduse õigusnorme?

4.

Kui otsustatakse, et määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikleid 29 ja 32 saab kohaldada niisuguses olukorras, nagu on kirjeldatud teises küsimuses, isegi kui esinevad kolmandas küsimuses kirjeldatud objektiivsed asjaolud ja subjektiivne asjaolu, siis milline on imporditud kaubale lisatud sellise aine (käesolevas asjas suhkru) väärtus, mis anti importija käsutusse tasuta, kui seda ainet, mida ei saanud suunata välistöötlemise protseduurile nimetatud määruse artikli 146 lõike 1 tähenduses, ei ole tootnud importija, kuid ta omandas selle ekspordihinnaga (mis on madalam kui siseturuhind, kuna sellele tootele laieneb toetuste süsteem)?