Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Rändeteatis”

KOM(2011) 248 lõplik

2011/C 248/23

Pearaportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

4. mail 2011. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Rändeteatis”

KOM(2011) 248 (lõplik).

14. juunil 2011 tegi komitee juhatus käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 472. istungjärgul 15.–16. juunil 2011 (15. juuni istungil) pearaportööriks Luis Miguel PARIZA CASTAÑOSE ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 109, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 6.

1.   Sissejuhatus

1.1   Euroopa Ülemkogu kavatseb juunikuu kohtumisel arutada ühise rändepoliitika teatud aspekte. President Herman Van Rompuy tegi ettepaneku keskenduda järgmistele teemadele:

1.2   Euroopa Komisjon avaldas 4. mail rändeteatise, (1) mis on panus Euroopa Ülemkogu kohtumisse.

2.   Üldised märkused

2.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmete oma arvamuste kaudu andnud koos teiste ELi institutsioonidega panuse ühisesse jõupingutusse, mille eesmärk on luua ELi ühine poliitika ja ühised õigusaktid varjupaiga- ja rändeküsimustes. Ent vaatamata tehtud edusammudele ei ole olukord rahuldav. Nõukogu ja Euroopa Parlamendi protsess võtta vastu sisserändajate ja rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtmist käsitlevad ühised õigusaktid on väga vaevarikas.

2.2   Ühine rändepoliitika peab põhinema üldisel lähenemisel, milles võetakse arvesse eri tegureid, nagu näiteks demograafiline ja tööturu olukord, inimõiguste austamine, võrdne kohtlemine ja diskrimineerimise keeld, uute sisserändajate vastuvõtmist reguleerivad õigusaktid, varjupaigataotlejate vastuvõtmine ja kaitse, võitlus inimkaubandusega tegelevate kriminaalsete võrgustike vastu, koostöö kolmandate riikidega, Euroopa solidaarsus, sotsiaalpoliitika ja integratsioon.

2.3   Viimastel kuudel on aset leidnud mitmed sündmused ning tehtud on mitmeid avaldusi ja poliitilisi otsuseid, mis tekitavad komitees tõsist muret. Ksenofoobia ja teisi välistav natsionalism – eurooplastele hästi tuntud vanad „haigused” – on võimust võtmas, nii et sisserännanud peavad taluma alandamist, solvamist ning agressiivset ja diskrimineerivat poliitikat.

2.4   Varem õhutasid ksenofoobiat ja populismi poliitilised äärmuslaste rühmad, kes olid vähemuses. Praegu seevastu kuulub selline poliitika paljude Euroopa riikide valitsuste päevakorda ja programmidesse, kuna valitsused kasutavad sisserännanute ja vähemuste vastast poliitikat valimisvõitluse vahendina. Komitee loodab, et juunikuu Euroopa Ülemkogu suudab ära hoida ELi tegevuskava saastumist ksenofoobia ja populismiga.

2.5   Viimaste nädalate jooksul oleme olnud tunnistajad vastuvõetamatutele sündmustele ning saabuvate sisserändajate voolu mõõdukas tõus Vahemere piirkonnas on tekitanud ELis tõsise poliitilise kriisi. Varasemate aegadel võttis Euroopa siiski solidaarse hoiaku, isegi kui saabus oluliselt rohkem sõja ja viletsuse eest põgenevaid inimesi, tagades inimõiguste kaitse ja tugevdades Euroopa integratsiooni väärtusi.

2.6   Schengeni ala loomine on komitee ja enamiku eurooplaste jaoks Euroopa integratsiooni üks märkimisväärsemaid saavutusi. Ent teatud liikmesriigid kehtestavad praegu ELi-siseste piiride kontrolli, minnes vastuollu asutamislepinguga.

2.7   Komitee täheldab murega, et isegi väike rändekriis, mis on seotud kaitset vajavate isikutega, on piisav selleks, et panna proovile teatud riigijuhtide või koguni ELi enda väärtuste tugevus.

2.8   Komitee kutsub üles muuta poliitilised kõned mõõdukaks ning taastada demokraatia ja vaba ja avatud ühiskonna põhimõtete tasakaal ja austamine. Euroopa riikide valitsused peavad meeles pidama, et sisserändajate integreerimine on kahesuunaline protsess ning nõuab kohustuste võtmist ka vastuvõtvatelt ELi ühiskondadelt, kes peavad rakendama integreerivat lähenemiste. See tähendab, et ühiskond, mis lubab oma poliitilistel juhtidel kasutada valimiskampaaniates ja poliitilistes otsustes sisserändajate vastu populismi ja ksenofoobiat, ei rakenda integreerivat lähenemist.

2.9   Euroopal on vaja visiooni keskpikas ja pikas perspektiivis. ELi eesistujariik Belgia palus komiteel koostada ettevalmistav arvamus (2) sisserände rolli kohta Euroopa demograafiliste väljakutsete kontekstis. Arvamuses tehtud järeldused olid selged: järgnevate aastate jooksul peavad suurenema nii töötajate liikuvus ELis kui ka kolmandatest riikidest pärit töötajate ja nende perede sisseränne. Selline stsenaarium hoiatab meid ette uutest väljakutsetest, et tulla toime suureneva mitmekesisusega ettevõtetes ja linnades. Komitee ärgitab komisjoni koostama viivitamatult uue integratsiooni käsitleva ELi tegevuskava, milles võetakse arvesse Euroopa integratsioonifoorumi tööd.

2.10   Hiljutised sündmused Vahemere lõunapiirkonnas ning arutelud ja konfliktid ELis pakuvad võimaluse tugevdada ELi väärtusi, põhimõtteid ja olemasolevaid ühiseid eeskirju ning tagada euroopaliku lähenemise tugevdamise ELi poliitikas seoses piirivalve, vaba liikuvuse, varjupaiga- ja sisserändeküsimustega.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   Isikute vaba liikumine – sisepiirid

3.1.1   Komitee on seisukohal, et isikute vaba liikumine on Euroopa integratsiooniprotsessi põhimõte ja põhiõigus ning samuti üks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala alussammas. Komitee nõustub komisjoniga, et vaja on välja töötada selgem ja tugevam süsteem Schengeni juhtimiseks, luues selleks sõltumatu ja objektiivse ELi süsteemi hindamaks piirieeskirjade rakendamist liikmesriikides. Seda süsteemi peaks juhtima ja koordineerima komisjon ning selles peaksid osalema väliseksperdid.

3.1.2   Liikmesriigid peavad kinni pidama piirieeskirjadest tulenevatest kohustustest, kui nad kehtestavad ajutise sisepiiride kontrolli erandjuhtudel, mil avaliku korra kaalutlused nõuavad viivitamatut tegutsemist. Eelkõige peavad nad eelnevalt teavitama komisjoni ja pidama kinni piirieeskirjades ette nähtud menetlustagatistest (põhjuste selgitamine) ning proportsionaalsuse, solidaarsuse ja vastastikuse usalduse põhimõtetest.

3.1.3   Komitee on nõus sellega, et ELi tasandil loodaks mehhanism sisepiiride kontrolli kooskõlastatud taastamiseks tõeliselt kriitilistes olukordades või juhul, kui välispiirid on tugeva ja ettenägematu sisserände surve all. Läbirääkimised sellise mehhanismi teemal Euroopa Ülemkogus ei tohiks jätta valitsustele võimalust uuesti arutada või alandada Schengeni piirieeskirjades sisalduvate tagatiste taset.

3.1.4   Komitee toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut, mille kohaselt peaks komisjon välja töötama uue rikkumiste käsitlemise mehhanismi (mehhanism ELi põhiõiguste- ja vabaduste potentsiaalsete rikkumiste varajaseks avastamiseks), mille peamine ülesanne oleks külmutada liikmesriikides ELi õiguse raames võetud meetmed, mis on vastuolus isiku põhiõiguste- ja vabadustega seni, kuni nende meetmete legaalsust käsitletakse kiirmenetluse korras Euroopa Kohtus Luxembourgis (3).

3.2   Välispiirid

3.2.1   Euroopa Liit vajab usaldusväärset ja tõhusat välispiiride poliitikat, mis oleks legitiimne ja alluks tugevale demokraatlikule kontrollile ja sõltumatule hindamisele. Komitee kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles jõudma kokkuleppele komisjoni 2010. aasta veebruaris tehtud ettepaneku osas tugevdada Frontexi määrust.

3.2.2   Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid tugevdama Frontexi süsteemi tegevuspädevusi ja autonoomiat nii meetmete kui ka ressursside (tehnilise varustuse) osas. Ameti koordineeritud ühisoperatsioonid (ja nende mõju piireeskirjades sätestatud põhiõigustele ja haldustagatistele) peavad siiski alluma demokraatlikule kontrollile, mida teostavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA). Sellele peab lisanduma pidev hindamine, milles käsitletakse eelkõige Frontexi tegevust ja kokkuleppeid kolmandate riikidega, ühisoperatsioonide tõhusust ning Frontexi riskianalüüside kvaliteeti.

3.2.3   Komitee peab esmatähtsaks, et Frontex täidaks oma kohustusi seoses juurdepääsuga rahvusvahelisele kaitsele, nagu näiteks tagasi- ja väljasaatmise lubamatus, põhiõiguste austamise sõltumatu kontroll ja eetilise käitumise juhise väljatöötamine sunniviisilise tagasisaatmise jaoks.

3.2.4   Komitee toetab samuti kavatsust luua Euroopa piirivalvesüsteem, mis hõlmaks Euroopa piirivalveametnike kontingenti, millest saaks tulevikus ELi keskne haldusasutus. Selle peamine ülesanne oleks ellu viia piirieeskirjades kehtestatud ühissätteid.

3.3   Tööjõu sisseränne

3.3.1   Euroopa Liit peab ergutama seaduslikku sisserännet käsitleva ühise poliitika loomist ja toetama selliste kolmandate riikide kodanike liikuvust ja võrdset kohtlemist, kes saabuvad Euroopasse tööalastel põhjustel. Paljudes liikmesriikides ja eriti teatud sektorites ja tegevusvaldkondades on ettevõtetel nõutavatest pädevustest ja kvalifikatsioonidest tulenevalt vaja tööle võtta uusi sisserändajatest töötajaid. Euroopa Liidul on vaja ELi tasandil ühist tööjõu sisserände õigusraamistikku, mis oleks ühtne, üldine, valdkonnaülene ja põhineks töötajate õiguste ja võrdse kohtlemise ning ettevõtete vajaduste tagamisel.

3.3.2   Komitee on juba koostanud arvamusi hooajalisi töötajaid, lähetatud töötajaid, kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ja teadlasi käsitlevate direktiivide kohta. EL peab vastu võtma uusi talente, kes on vajalikud dünaamilise, innovaatilise ja konkurentsivõimelise majanduse saavutamiseks, ning seda koostöös päritoluriikidega, et vältida ajude väljavoolu.

3.3.3   Komitee peab tungivalt vajalikuks, et nõukogu ja Euroopa Parlament jõuaksid kokkuleppele direktiivi osas, mis käsitleb ühiseid õigusi ja ühtset luba (4). Vaja on ületada praegused erinevused kolmandatest riikidest pärit eri valdkondade töötajate õigustes ELi tasandil. Praegu kehtivale ühisele õigusraamistikule on omane valdkondlik lähenemisviis, mis soodustab erinevat ja diskrimineerivat kohtlemist eri valdkondade sisserändajatest töötajate vahel seoses riiki sisenemise ja riigis viibimise tingimustega ning õigustega.

3.3.4   Komitee tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust avaldada 2013. aastal ühine sisserände eeskiri. Eeskiri peaks tugevdama praeguseid õigusakte, luues sisserändajate õigusi, tagatisi ja kohustusi käsitleva ühtse ja läbipaistva raamistiku. See peaks põhinema võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetel. Euroopa Liit peaks aktiivselt propageerima seda, et liikmesriigid võtaksid oma õigusesse üle rahvusvahelised ja ELi konventsioonid ja lepingud, mille on vastu võtnud sellised organisatsioonid nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu ja ILO.

3.4   Dialoog ja liikuvuspartnerlused kolmandate riikidega

3.4.1   Komitee toetab Euroopa Komisjoni teatise „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes” (5) üldsuunitlust. EL peab jätkuvalt käsitlema rännet üldisest aspektist, seades prioriteediks sisserände ja liikuvuse seaduslike kanalite soodustamise.

3.4.2   Komitee tervitab algatust luua liikuvuspartnerlused ELi ning Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa vahel. Siiski on vaja läbi viia sõltumatu uuring olemasolevate liikuvuspartnerluste tõhususe ja mõju kohta. Komitee toetab komisjoni algatust, mille eesmärk on tagada, et liikuvuspartnerlusi täiendaksid tõhusad hindamismehhanismid. Teisalt tuleks liikuvuspartnerlused, mis on osalevate riikide jaoks mittesiduvad poliitilised ühisavaldused, muuta rahvusvahelisteks kokkulepeteks.

4.   Rahvusvaheline kaitse

4.1   Komitee loodab, et nõukogu ja Euroopa parlament kiidavad 2012. aastal heaks ühised õigusaktid, mida on vaja ühise varjupaigasüsteemi loomiseks.

4.2   Samuti peab komitee vajalikuks tugevdada solidaarsust liikmesriikide vahel seoses Euroopasse saabuvate ja rahvusvahelist kaitset vajavate isikute vastuvõtmisega. Komitee teeb samuti ettepaneku, et Euroopa Liit võiks pakkuda ümberasustamisprogramme, nagu oli ka Euroopa Komisjoni ettepanek.

(1)  KOM(2011) 248 (lõplik).

(2)  ELT C 48, 15.2.2011, lk 6/13.

(3)  Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2010. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2009–2010) – institutsioonilised aspektid pärast Lissaboni lepingu jõustumist (2009/2161(INI)) – P7_TA(2010)0483, punkt 39.

(4)  KOM(2007) 638 (lõplik).

(5)  KOM(2011) 292 (lõplik).