25.8.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 248/43

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Veepoliitika kaasamine ELi teistesse poliitikavaldkondadesse” (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Ungari taotlusel)

2011/C 248/07

Raportöör: An LE NOUAIL MARLIÈRE

13. novembril 2010 otsustas tulevane ELi eesistujariik Ungari konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Veepoliitika kaasamine ELi teistesse poliitikavaldkondadesse”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 20. mail 2011. Raportöör oli An Le Nouail-Marlière.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 472. istungjärgul 15.–16. juunil 2011 (15. juuni istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 106, vastu hääletas 26, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused

1.1   Komitee rõhutab oma erialaseid teadmisi keskkonna- ja põllumajandusküsimustes ning kliimamuutuste mõjuga seotud probleemides Euroopas: vahelduvad üleujutuste ja põuaperioodid, mille tulemusel halveneb veevarude, mulla ja infrastruktuuri seisund ning mis avaldavad negatiivset mõju majanduslikule ja sotsiaalsele tegevusele. Komitee soovitab keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemidele läheneda ühtselt ja multidistsiplinaarselt.

1.2   Komitee arvates on äärmiselt oluline, et EL kujundaks vee raamdirektiivi abil välja Euroopa veepoliitika, ning julgustab liikmesriike ja Euroopa Liidu institutsioone kõnealust poliitikat tõhustama, kuna vesi on kodanikele, tööstusele, põllumajandusele ja kohalikele omavalitsustele esmatähtis ning seda mitte ainult seetõttu, et vesi on eluks hädavajalik, vaid ka seetõttu, et vesi on muu hulgas vajalik majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest seisukohast.

1.3   Seega soovitab komitee asetada veepoliitika kõigis Euroopa Liidu poliitikavaldkondades kesksele kohale.

1.4   Komitee soovitab maapiirkondade ja põllumajanduse konkreetsetele vajadustele ja kohustustele tuginedes (ajal, mil on käimas arutelud ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle pärast 2013. aastat) siduda esimese samba vahendite kasutamine rohkem veepoliitikaga, milles järgitakse „nõuetele vastavuse” korda, (1) ja suurendada teise samba alla jäävaid põllumajanduse keskkonnameetmeid ja veekaitsele suunatud toetusi, et saavutada põllumajandustootjate poolehoiu saavutamiseks piisav tase.

1.5   Kuna paljudel kodututel või ohtlikes tingimustes elavatel eurooplastel puudub ikka veel vaba juurdepääs kraani- ja/või joogiveele, siis leiab komitee, et veeküsimused on seotud vaesusega võitlemise ja selle kaotamise eesmärgiga.

1.6   Komitee juhib ELi strateegiaga tähelepanu Euroopa keskkonnapoliitika rahvusvahelisele ja Euroopa-välisele mõõtmele, oma seisukohale kaubanduse, keskkonna ja arengu aspektist ning oma panusele ülemaailmsetesse keskkonnastrateegiatesse nii oma territooriumil (riigipiiri ületavad valgalad) kui ka ELi välispoliitikas (2).

1.7   Komitee kutsub liikmesriike ja Euroopa Liitu üles ratifitseerima ÜRO 1997. aasta konventsiooni (3).

1.8   Siseturuga seoses tuleks selliste tegurite nagu põhiõiguste, sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvuse ning tervishoiu tõttu põhjalikult uurida sotsiaalset, keskkonna- ja majanduslikku mõõdet mitte arvestava veepoliitika mõju ja maksumust.

1.9   Nende tegurite arvestamine eeldab, et käimasolevad strateegiad viiakse kooskõlla mitmesuguste piirkondlike huvidega liikmesriikides, eri valdkondadega (tööhõive, tervishoid, keskkond, intensiiv- või mahepõllundus, energia, ruumiline planeerimine, riigipoliitika rahastamine jne) ja osalistega (kasutajad ja tarbijad, kes võivad olla eraisikud ja kodumajapidamised, tööstusettevõtted või põllumajandustootjad), keda kõnealune strateegia üldiselt puudutab.

1.10   Traditsiooniliselt on veevarude haldamisel kogu Euroopas kesksele kohale seatud pakkumisele ja veevarustusele keskenduv lähenemisviis. Nüüd on ELil vaja uusi ennetusvahendeid, et reageerida looduslikele või inimtekkelistele katastroofidele, mis veevarusid lühiajaliselt ohustavad ja kahjustavad.

1.11   Komitee palub nõukogul mulla ja taimede olulist rolli sademete blokeerijana meelde tuletades võtta taas teemakorda mulladirektiivi vastuvõtmine, kuna see on tõhusa veepoliitika jaoks esmatähtis (4).

1.12   Euroopa Liit peaks ka välja töötama veemajanduse jätkusuutliku käsitluse, pöörates muu hulgas tähelepanu säästvamale nõudlusele, et veevarusid tänu tõhusamale kasutusele hoida ja kaitsta: selleks on vaja ümber korraldada maksupoliitika ja kasutada uusi tehnoloogilisi lahendusi.

1.13   Kuigi veeringlus on endiselt suures osas looduslik nähtus, hõlmab see ka uue tehnoloogiaga võimaldatud kunstlikke etappe, mis ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale sellelt, et meil on vaja eri võimaluste üle demokraatlikult aru pidada. Nimelt tuleks kaaluda õiglasemat vee maksupoliitikat, mis vastaks majandus- ja energiasektorite nõuetele ja nendevahelisele konkurentsile, vajadusele kaitsta magevee ökosüsteeme ja tagada kodanikele nende põhiõigus.

1.14   Veevarude kaitse ja veemajanduse seisukohalt on ülimalt tähtis valgalade integreeritud haldamine. See lihtsustab asjaomaste sidusrühmade kaasamist piirkonnapõhiste meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse. Selle käigus tuleb tihti otsida kompromissi eri huvide ja sektorite vahel (linnaplaneerimine, lammid, maakasutus, eriti põllumajanduses, tööstuses ja energeetikas).

1.15   Komitee rõhutab, et võiks määratleda Euroopa Liidu ja liikmesriikide riiklike toetuste ala ja eraldada sellele teatav summa ja/või suurendada seda summat, et luua raamistik toetustele, mis on ette nähtud üldise avaliku piirkondliku huviga arvestamiseks, näiteks märgalade taastamiseks või bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks, eelkõige üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise uurimisel (5).

1.16   Komitee kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tagama iga kodaniku põhiõiguse, juurdepääsu eluks vajalikule veekogusele, ning olema tähelepanelik avalike või üldhuviteenuste osutamise kohustuse läbipaistvuse ja delegeerimise tagasivõtmise tingimustega seotud nõuete suhtes ning tõhustama neid nõudeid nii õigus- kui ka finantsküsimustes: riigiomand, liisimine, hindamine, reinvesteerimine ja hooldustööd.

1.17   Komitee juhib tähelepanu vajadusele näha ette terviklik inim- ja sotsiaalsete ressursside haldamine: põhi- ja täiendusõpe; kvalifikatsiooni- ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise raamistik; tööalast ja geograafilist liikuvust soodustav prognoosidest lähtuv terviklik ja integreeritud haldamine, milles arvestatakse soolise mõõtmega; andmebaas.

1.18   Komitee soovitab kasutada sotsiaaldialoogi vahendina, mis aitab täita kõikidel tasanditel kõiki erinevaid veevarustus- ja reoveepuhastusteenuste ülesandeid, pidades silmas nii töötajate olukorda kui ka töötajate ja kodanike turvalisust.

1.19   Kasutajate teavitamise ja nendega konsulteerimise alal on väärtuslikuks konsultatsiooniallikaks teatud kohtades tegutsevad majandus- ja sotsiaalnõukogud, eelkõige nende esindavuse ja sõltumatuse ning kogemuse ja suutlikkuse tõttu korraldada avalikke arutelusid.

2.   Veepoliitikat reguleerivad õigusaktid

2.1   Veepoliitikaga seonduvad mitmed küsimused: veemajandus ja veevarude kaitse, vee kasutamine, veega seotud katastroofide ohjamine, looduskeskkonna kaitse ja rahvatervis.

2.2   Alljärgnevalt on loetletud kõige olulisemad ELi õigusaktid ja poliitilised arengud veemajanduse valdkonnas:

—	1970ndad: esimesed algatused — 1976: suplusvee direktiiv — 1980: olmevee direktiiv

—	1990ndad: peamiste saasteallikatega tegelemine tekkekohas — 1991: asulareovee käitlemine — 1991: põllumajandusest pärinev nitraatide saaste — 1996: saastuse kompleksne vältimine ja kontroll (IPPC direktiiv)

—	Alates 2000. aastast: laiendamine, ühtlustamine, ratsionaliseerimine — 2000: vee raamdirektiiv ning 2006. ja 2008. aasta tütardirektiivid põhjavee ja prioriteetsete ainete kohta — 2007: üleujutuste direktiiv — 2007: veepuudust ja põuda käsitlev teatis

2.2.1   Vee raamdirektiivis (direktiiv 2000/60/EÜ) nõutakse valgalade (6) integreeritud majandamist „igapäevase” veekaitse huvides, võttes kasutusele valgala mõiste. Samuti võimaldab direktiiv maismaa- ja rannikuvee majandamist integreerida.

2.2.2   Vee raamdirektiivis seatakse eesmärgiks saavutada vesikondade (7) tasandil elluviidavate meetmeprogrammide abil 2015. aastaks hea vee kvaliteet (seejuures on lubatud põhjendatud erandid) ja vältida vee kvaliteedi edasist halvenemist:

—	reostuse vältimine ja vähendamine,

—	säästva veekasutuse edendamine,

—	keskkonnakaitse,

—	vee ökosüsteemide seisundi parandamine ning üleujutuste ja põudade mõju leevendamine.

2.2.3   Direktiivis tehakse liikmesriikidele ülesandeks tuvastada ja liigitada oma territooriumil olevad valgalad, analüüsida nende omadusi, teha kindlaks ohustatud valgalad ja uurida inimtegevuse mõju valgaladele. Koostatakse valgalade (pinnavee, põhjavee ja kaitsealade) majandamiskavad, et vältida nende seisundi halvenemist ja reostumist ning parandada ja taastada valgalasid. Samuti püütakse direktiiviga vähendada ohtlike ainete heitmete põhjustatud reostust. Selleks täiendati vee raamdirektiivi 2008. aasta prioriteetsete ainete direktiiviga.

2.2.4   Valgalade olukorra ajutise halvenemise kohta on tehtud palju erandeid. Olukorra halvenemist ei loeta raamdirektiivi rikkumiseks, kui selle põhjuseks on erakordne või ettenägematu olukord, näiteks õnnetus, looduslik põhjus või vääramatu jõud. Liikmesriigid peavad komisjonile erandeid põhjendama ja õigustama.

2.2.5   Direktiivis kohustatakse liikmesriike võtma 2010. aastaks vastu sellise veehinna kujundamise poliitika, mis on suunatud eri veekasutajatele (kodumajapidamised, põllumajandus, tööstus, jne.) ja milles järgitakse maksude suuruse, saastaja, maksja ning kulude sissenõudmise suhtes proportsionaalseid põhimõtteid.

2.2.6   Liikmesriigid peavad kindlaks määrama direktiivi rikkumise puhul kohaldatava karistuste korra. Lisaks sellele võib komisjon direktiivi mittejärgimise korral algatada rikkumismenetluse, millega kaasnevad karistused. Kuid keeruline rikkumismenetlus ei võimalda siiski karistusi rangelt kohaldada ja karistuste kord ei ole piisavalt hoiatav. Oleks hea, kui tehtaks ettepanek korduva rikkumise korral trahvi suurendada (trahv kahekordistuks iga korduva õigusrikkumise korral).

2.2.7   REACHi (kemikaalide registreerimist, hindamist ja autoriseerimist käsitlev määrus, milles on väga ohtlike saasteainete loetelu) raames tehtav töö aitab vähendada püsivate saasteainete levikut vees, kaitsta vee ökosüsteeme ja vähendada ohtu rahvatervisele.

2.3   Komisjon tegeleb veeküsimustega ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” raames.

2.3.1   „Tervisekontrolliga” kehtestatakse nõue luua veekogude äärde „kaitsevööndid”, kus pestitsiidide kasutamine on piiratud, ja eraldada osa rahast veepuudusega võitlemisele. Nende meetmete rakendamine peab olema tagatud. Samuti näib olevat tähtis koostada mõjuhinnangud biokütuste ja biomassi tootmisel kasutatava vee koguse kohta.

2.4   Üleujutusriski maandamise direktiivi eesmärk on kaitsta veevarusid looduskatastroofide korral  (8).

2.4.1   Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2007/60/EÜ üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta nõutakse, et liikmesriigid koostaksid üleujutusriskist ülevaate andvad kaardid ning ohtude vähendamisele suunatud üleujutusriski maandamise kavad. Direktiivis nõutakse ka ühistes vesikondades piiriülese koostöö tegemist ja teabevahetust kogu direktiivi rakendamise aja vältel.

2.5   Euroopa Liidu solidaarsusfond hüvitab looduskatastroofide ohvritele kahju

2.5.1   Ühes komitee arvamuses (9) on juhitud tähelepanu valdkondadele, milles solidaarsusfondi toimimist saaks parandada. Nimelt on artiklis 4 sätestatud fondist raha saamise kriteeriumid liiga piiravad ja neis ei arvestata teatud tüüpi kahjusid. Arvamuses rõhutatakse, kui oluline on abikõlbulike olukordade nimekirja lisada õnnetused, mille põhjuseks on kaua kestnud olukordade kumulatiivne mõju või tagajärjed. Seda tüüpi katastroofid, näiteks põuad või kuumalained, tulenevad keskkonnaarengutest, mille eest vastutavad kõik ELi liikmesriigid. Arvamuses leitakse, et veevarustus ja infrastruktuuri toimimine peaks olema Euroopa Liidu solidaarsusfondist rahastamiseks abikõlbulik isegi siis, kui õnnetuse põhjuseks ei ole ootamatu sündmus.

2.6   Saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivis 2008/1/EÜ on tehtud kohustuslikuks tööstusliku ning põllumajandustööstusliku tootmise üksuste rajamise raamistik  (10)

2.6.1   Direktiivis nõutakse põhimõtteliselt, et tööstusrajatistes kasutataks parimat kättesaadavat tehnoloogiat. Mingil juhul ei ole tegemist keskse ELi veepoliitikat reguleeriva õigusaktiga. Siiski, hiljutine punase muda leke Ungaris, mis reostas Ajka piirkonnas pinnast ja jõgesid ning jõudis ka Doonausse, on juhtinud tähelepanu mitmele keskkonna ja vooluveekogude kaitsega seotud küsimusele, rääkimata katastroofiohvritega tegelemisest ja neile kahjude hüvitamisest ning veepoliitika elluviimisel vajaliku valvsuse tasemest. Näiteks on 3 019 km pikkusel Doonau kaldajoonel (11) siiani umbes 150 rajatist, mida Maailma Looduse Fond peab „viitsütikuga pommideks”. Ka alumiiniumi tootmise jäägina tekkinud punast muda ei olnud töödeldud, vaatamata asjaolule, et tehnoloogia selleks on olemas ja mujal seda kasutatakse. Kõnealune tehnoloogia võimaldab oluliselt (96 %) vähendada jäätmetes sisalduvat Na2CO3. Paljud ladustavad jäätmed lihtsalt jäätmehoidlatesse, selle asemel et jäätmeid korralikult puhastada. Lisaks ei vasta jäätmehoidlate maht tihtipeale tootmismahule (12). Uus kohustus kasutada parimat kättesaadavat tehnoloogiat peaks võimaldama asjakohaselt täiendada paremat, kindlat ja sobiva suurusega ladustamisinfrastruktuuri.

2.7   Veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevates direktiivides (90/531/EMÜ ja 93/38/EMÜ) on sätestatud veevarude kasutamise raamistik riigi- ja eraettevõtjatele ning riigihangete tingimused.

2.7.1   Ühinemiseelsel perioodil paluti ELiga ühinevatel riikidel viia oma tööstus Euroopa normidega kooskõlla. Mitmed riigid muutsid oma seadusi, kuid seejuures alandati mõningaid piirnorme ja vähendati mõnede keskkonnaprobleemide olulisust.

2.7.2   Seetõttu on kindlasti vajalik, et EL ja liikmesriigid tõhustaksid vahendeid ELi õigusaktide maksmapanekuks, et kodanikud saaksid rohkem teavet ja suureneks nende kindlus seoses juurdepääsuga veele ja kanalisatsioonile.

2.8   Kliimamuutused ja üleujutused

2.8.1   Hiljutised üleujutused kogu Euroopas on tõstatanud palju küsimusi seoses üleujutuste vältimisega. Euroopa Liidul on olemas rahalised vahendid looduskatastroofide ohjamiseks, kuid paradoksaalsel kombel puuduvad vahendid tahtlikust või hooletust inimtegevusest põhjustatud õnnetuste ohu prognoosimiseks ja ennetamiseks. Üleujutuste ennetamise poliitika saab olla täielikult tõhus vaid siis, kui see kaasatakse üldisemasse poliitikasse, mis hõlmab ruumilist planeerimist, infrastruktuuri, ökosüsteemide kaitset ja kliimamuutustega võitlemist (13).

2.9   Piiriülene koostöö: Saarimaa ja Lorraine’i näide Bliesi jõe alamvalgalas

2.9.1   On alustatud mitmepoolset piirkondadevahelist koostööd, et luua Interreg IV-A programmi „FLOW MS. Üleujutuste ja madalvee haldamine Moseli ja Saarimaa valgalal” raames piiriülene üleujutuste teemaline partnerlus. Lepinguosalisteks olid rahvusvahelised Moseli ja Saarimaa kaitse komisjonid, Saarimaa keskkonna-, energeetika- ja transpordiministeerium, Lorraine’i prefektuur ja Sarreguemines’i alamprefektuur, neli Saksa ja viis Prantsuse kohalikku omavalitsust. Eesmärk on ohjata üleujutusi ühise ennetustöö ja korrapärase kogemuste tutvustamisega. See hõlmab eelhoiatuste ja tegevuskavade paremat kooskõlastamist ja üleujutusriskiga tegelemise ettevalmistuste kohandamist omavalitsustes.

2.9.2   Piiriülese koostöö eesmärk Bliesi jõe alamvalgalas on kutsuda üles koostama üleujutatavate alade ja üleujutusriski kohta kaardid, hinnata üleujutuse ohtu ja esitada soovitusi, mis vormistatakse üleujutusriski maandamise kavadena.

2.9.3   Jõed ei lõpe piiridel. Võimalikult varakult tehtavad veemajanduse algatused on mõnede näidete tõendusel väga olulised. Näiteks Reini, Meuse’i, Doonau, Saari, Moseli ja Elbe jõe valgaladel tehakse piiriülest koostööd. Nende jõgede äärsed riigid on moodustanud institutsioone, millega tagatakse, et üleujutuse ohtu maandatakse kooskõlastatult ja et piiriülesed kaitsekavad on kooskõlastatud.

2.9.4   Belgia ja Prantsusmaa vaheline Semois’ (Meuse’i lisajõe) valgala on selle hea näide. Ennetavate meetmete ja õigusaktide erinevustest hoolimata on alates 2002. aastast kehtinud ühine tegevuskava, millega võideldakse ülemjooksu (Belgias) ja alamjooksu (Prantsusmaal) üleujutuste vastu. Prantsusmaa-Valloonia-Flandria üleeuroopalist koostööd toetav Interreg III 2002.–2006. aasta rahastamiskava võimaldas ühiselt nn jõealaste kokkulepetega (ühise veemajandamise vahend) juhtida tegevust mõlemal pool piiri alguse saanud üleujutuste ärahoidmiseks.

2.9.5   Muude projektide, nagu Eurotase või Doonau ja Läänemere piirkonna piiriüleste strateegiate eesmärk on töötada välja mitme riigi ühine kord üleujutusriski pikaajaliseks maandamiseks, üleujutuste reaalajas prognoosimiseks ning mageveeallikate kaitsmiseks.

2.9.6   Seepärast näib võimalik, vajalik ja asjakohane, et esmalt käivitataks koostööalgatused kohalike omavalitsuste tasandil ja seejärel annaks Euroopa Liit sellele poliitilise ja rahalise toetuse.

3.   Kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna koht ja roll

On palju valdkondi, milles ELi veepoliitika kaasamine mõjutab otseselt ELi kodanikke:

3.1   Veemajanduse ja katastroofide ohjamise mõju inimestele

3.1.1   Suureneval veepuudusel ja pikkadel vahelduvatel põua, üleujutuste või reostusperioodidel on tõsised majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Need võivad viia majandustegevuse (näiteks põllumajanduse) lakkamiseni ja töökohtade kadumiseni, mille tulemusena need alad tühjenevad inimestest ja väheneb piirkondade jätkusuutlikkus.

3.1.2   Esmatähtis on vee kemikaalireostuse vastane võitlus. Sellest sõltub loomade ja inimeste tervis, rääkimata kemikaalide jääkide sattumisest toiduahelasse. Nii nagu prioriteetsete ainete direktiivis on ette nähtud, tuleb keelatud või kontrollitavate saasteainete nimekiri korrapäraselt läbi vaadata. Nagu komitee varasemates arvamustes on rõhutatud, (14) tuleb uute toodete kasutamise jälgimiseks ja nende kasutamisele piirnormide kehtestamiseks teha koostööd põllumajandus- ja tööstustootjate ning keskkonnaorganisatsioonidega.

3.2   Erinevad veekasutusvõimalused

3.2.1   Vee kasutamise ja reostamisega on seotud nii tööstus-, turismi- kui ka põllumajandussektor. Seda haavatavat keskkonda ohustab ka jõekallaste ja rannikupiirkondade hoogne linnastumine. Euroopa Liidus langeb 44 % ammutatud vee koguhulgast energiatootmise arvele, kus seda kasutatakse peamiselt jahutusveena. 24 % ammutatud veest kasutatakse põllumajanduses, 21 % ühisveevärgis ja 11 % tööstuses. Neist arvudest ei nähtu kasutuse piirkondlikud erinevused. Näiteks Lõuna-Euroopas kasutatakse põllumajanduses enam kui pool ammutatavast veest ja mõnes piirkonnas ületab see näitaja 80 %, samas kui Lääne-Euroopas läheb enam kui pool ammutatud veest energiatootmise jahutusveeks (15).

3.2.2   Veemajanduse ja elektritootmise vastastikune sõltuvus on ilmselge ja Euroopa Liit peab seda uurima. Väga vähe energiatootmises kasutatavast veest tarbitakse ära. Enamik sellest lastakse kõrgemal temperatuuril uuesti keskkonda. Vee ökosüsteemide kaitsmisel on mängus kaalukad huvid. On olemas tehnoloogia, mille abil saab vähendada elektritootmiseks vajaliku vee kogust või ammutada vett tõhusamalt, kuid selle tehnoloogia kalliduse tõttu ei kasutata seda alati. Seepärast ei ole vaja mitte ainult soodustada investeeringuid selle valdkonna teadus- ja arendustegevusse ja nende uute tehnoloogiate kasutamisse, vaid ka siduda arutelud investeeringute ja nende tootluse jätkusuutlikkuse üle keskkonna, sotsiaalsete ja majanduslike kaalutlustega.

3.2.3   Põllumajandusmaa kasutamise ja linnaplaneerimise tavad võivad veepuudust oluliselt mõjutada. Kontrollimatu kasutamine suurendab põhjavee või pinnavee kasutamist ja võib põhjustada pöördumatuid keskkonnakahjustusi ning käivitada jätkusuutmatu sotsiaal-majandusliku arengu tsükli, ohustades sellega toiduga varustatust, energiajulgeolekut ja sotsiaalset stabiilsust. Euroopas on paljud tähtsad märgalad, metsad ja looduslikud lammid kuivendatud ja tammistatud ning linnastumise, põllumajandustegevuse, energianõudluse ja üleujutustevastase kaitse toetamiseks on rajatud poldrid ja kanalid (16). Tulevase ruumilise planeerimise poliitikas tuleb tingimata arvesse võtta veega seotud piiranguid.

3.3   Nõudluse juhtimine ning püsivalt jätkusuutliku veevarustuse pakkumine

3.3.1   Kodumajapidamiste veenõudlust mõjutavad paljud tegurid: elanikkonna ja majapidamiste suurus, linnastumise tase, turism, sissetulekud, tehnoloogia ja tarbijate käitumine. Lisaks mõjutavad lõppkasutajateni jõudva vee hulka olulisel määral lekked veejaotus- ja -varustusvõrkudes. Lekkeid tuleks kõikjal, kus see on võimalik, vähendada. Tuleb investeerida veevarustusvõrkude ja reovee käitlemise infrastruktuuri hooldamisse ja arendamisse. 2006. aastal polnud 10 % ELi 25 liikmesriigi elanikest reoveekäitlussüsteemiga ühendatud, kusjuures liikmeriikide vahel olid selles osas olulised erinevused (17).

3.3.2   Turism võib veekasutust märkimisväärselt suurendada, eriti suvistel puhkekuudel ja eriti Lõuna-Euroopa rannikupiirkondades, mis juba niigi kannatavad märkimisväärse veepuuduse all. Vee kokkuhoidmiseks on muude meetmete kõrval tingimata vaja suurendada tarbijate teadlikkust.

3.3.3   Standardid ja sõltumatus: reovee taaskasutamine põllumajanduses võib aidata märkimisväärselt kaasa säästvale veemajandamisele ja rahvatervise seisukohast tuleks seda käsitleda nagu teisi allikaidki, kehtestades tervishoiunormid ja järgides nende täitmist. Need normid peaks läbipaistvalt kehtestama seadusandja ja nende täitmist peaksid täiesti sõltumatult kontrollima volitatud või riiklikud järelevalveasutused.

3.4   Kodanikuühiskond Euroopa Liidu veepoliitikas

3.4.1   Juba enne seda, kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee võttis 26. juulil 2010 vastu resolutsiooni (18), teatas Euroopa Liidu Nõukogu 22. märtsil 2010, et ELi 27 liikmesriiki tunnustavad õigust veele ja kanalisatsioonile, tuletades meelde, et „igal riigil on joogivee kättesaadavusega seotud inimõiguste vallas kohustused” ning märkides, et „joogivee ja kanalisatsiooni kättesaadavusega seotud inimõiguste alased kohustused on tihedalt seotud selliste inimõigustega nagu õigus eluasemele, toidule ja tervishoiule”.

3.4.2   Kodanikuühiskonna õigus saada teavet vee kohta on esmatähtis. Berliini liidumaa erastas 1999. aastal Veoliale ja Saksa RWE-kontsernile oma veemajandamisettevõtted, mille tulemusel tõusid tarbijate jaoks hinnad. Delegeerimise lepingud ja pooltevahelised tingimused jäid salajaseks. Rahva algatusel korraldati Berliner Wassertischi võrgustik, kes suutis koguda piisavalt allkirju rahvahääletuse korraldamiseks. Rahvahääletuse tulemus oli positiivne: 98 % hääletanutest (valimisaktiivsus oli 27 %) oli salajaste lepingute avaldamise ja seejärel tühiseks tunnistamise poolt. Selle algatuse tulemusena avaldatud lepingu väljavõtetest selgus, et kahe eelnimetatud äriühingu aktsionäridele oli hüvitussüsteemiga kindlustatud tulu. Seega tagas Berliini liidumaa nendele ettevõtetele riiklikest vahenditest tulu aastatel, mil nad ei jõudnud salajastes klauslites sätestatud summadeni. Üha enam Euroopa kohalikke omavalitsusi kasutavad eraettevõtetega sõlmitud delegeerimise lepingute kehtivusaja lõppemist ära veevarustusteenuste enda valdusesse tagasivõtmiseks. Mõned neist, kelle hulka ei kuulu sugugi mitte üksnes väikesed omavalitsused, jäid siiski algsete lepingutega nende algsetel ja õiguslikult ebavõrdsetel tingimustel seotuks, mis on sundinud neid jätkama tööd eraettevõtjatega (19). Tuleks hoolitseda selle eest, et avaliku või üldhuviteenuse delegeerimisel ja tagasivõtmisel tagatakse suurem läbipaistvus ning eelkõige tuleks uurida järgmisi aspekte:

—	veemajandamine: tulu reinvesteerimine võrgustiku hooldusesse ja ajakohastamisse;

—	nii era- kui ka riiklikule turule juurdepääsu mõjutavate investeeringute olemus ja kõrge tase ei tohiks viia monopolide ja/või kartellide tekkimiseni;

—	kõige suuremaid eraettevõtteid vee valdkonnas rahastatakse peamiselt riigieelarvest (20);

—

töötajate töö- ja töölevõtmise ning turvalisuse tingimused: nii praegu kui ka tulevikus on vaja piisaval hulgal piisavalt koolitatud ja kvalifitseeritud naisi ja mehi, kes palgataks töötajaks ühtse veesektori töötajate riikliku põhikirja alusel, mis hõlmaks selliseid valdkondi nagu reovee puhastamine, järelevalve, karistuste kohaldamine, teadusuuringud jne, kuna sellega tagatakse, et saab täita kõiki mitmekesiseid ülesandeid kõikidel tasanditel;

—	kasutajate teavitamine ja nendega konsulteerimine: teatavates riikides tegutsevad majandus- ja sotsiaalnõukogud on oma esindavuse, kogemuse ja suutlikkuse tõttu korraldada avalikke arutelusid väärtuslik allikas.

---

(1)  Toetus tuleb tagasi maksta, kui kooskõlas „saastaja maksab” jm põhimõtete rakendamisega ei järgita nitraatide põhjustatud saaste, vee kvaliteedi ja ELi vee raamdirektiivi teemalisi Euroopa Liidu (vee raamdirektiiv) ja liikmesriikide õigusakte (direktiivi ülevõtmiseks).

(2)  Teabearuanne teemal „Inimväärne töö ja säästev areng Vahemere piirkonnas: magevesi, merevesi ja reoveepuhastus”

(3)  Rahvusvaheliste vooluveekogude navigatsioonivälist kasutamist reguleeriva õiguse konventsioon http://untreaty.un.org/ilc/texts/instruments/english/conventions/8_3_1997.pdf.

(4)  KOM(2006) 232 lõplik – 2006/0086/COD; KOM(2009) 665 lõplik.

(5)  KOM(2011) 146 lõplik, EMSK arvamus „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 149).

(6)  Tõlkija märkus: direktiivi tõlkes kasutatakse siinkohal erinevalt Eesti seadustest „valgala” asemel mõistet „vesikond”.

(7)  Tõlkija märkus: direktiivi tõlkes kasutatakse siinkohal erinevalt Eesti seadustest „vesikonna” asemel mõistet „valglapiirkond”.

(8)  ELT C 195, 18.8.2006, lk 20.

(9)  ELT C 28, 3.2.2006, lk 69.

(10)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 46.ELT C 97, 28.4.2007, lk 12.ELT C 80, 30.3.2004, lk 29.

(11)  WWF/Usine Nouvelle; 21.10.2010.

(12)  Ivrys (Prantsusmaal) asuv Sanofi Aventis lasi aastaid saasteained, sh väga kantserogeenset benseeni, SIAAPi kanalisatsiooni, sest äriühingu jäätmehoidlad olid liiga väikesed.

(13)  ELT C 195, 18.8.2006, lk 20.

(14)  ELT C 97, 28.4.2007, lk 3.

(15)  Euroopa veeressursid – veepuuduse ja põuaga kohanemine, Euroopa Keskkonnaagentuuri aruanne, ISSN 1725-9177, veebruar 2009.

(16)  „Euroopa keskkond – olukord ja väljavaated 2010. aastal”, Euroopa Keskkonnaagentuur, SOER 2010.

(17)  SOER lk 103 + EEA raport lk 5 + Eurostati 2006. aasta pressiteade.

(18)  ÜRO peaassamblee resolutsioon „Inimõigus veele ja kanalisatsioonile”, 26/7/2010, A/64/L.63/Rev.1, vt http://www.internationalwaterlaw.org/documents/intldocs/UNGA_Resolution_HR_to_Water.pdf.

(19)  Organisatsiooni Public Citizen 2007. aasta kõigi õigust veele käsitlev kampaania.

„Veolia Environnement: ettevõtte profiil. Organisatsiooni Public Citizen kõigi õigust veele käsitleva kampaania raames koostatud eriaruanne” (http://documents.foodandwaterwatch.org/Vivendi05.pdf).

Berliini vee erastamise salajane leping avaldati Berliini päevalehe Die Tageszeitung laupäevases, 30. oktoobri 2010. aasta numbris http://www.taz.de/1/zukunft/wirtschaft/artikel/1/die-raeuberische-wasser-privatisierung.

(20)  http://www.psiru.org/reports/2010-W-EWCS.doc

---