EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52011AE0357

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta” KOM(2010) 537 lõplik – 2010/0266 (COD) ning „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks” KOM(2010) 539 lõplik – 2010/0267 (COD)

ELT C 107, 6.4.2011, p. 30–32 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

6.4.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 107/30


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

KOM(2010) 537 lõplik – 2010/0266 (COD)

ning „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks”

KOM(2010) 539 lõplik – 2010/0267 (COD)

2011/C 107/06

Raportöör: Gilbert BROS

11. novembril 2010 otsustas Euroopa Parlament ja 13. oktoobril 2010 otsustas nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 42 ja artikli 43 lõikele 2 ning artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta

KOM(2010) 537 lõplik – 2010/0266 (COD).

11. novembril 2010 otsustas Euroopa Parlament ja 19. oktoobril 2010 otsustas nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 42 ja artikli 43 lõikele 2 ning artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks

KOM(2010) 539 lõplik – 2010/0267 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. veebruaril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 469. istungjärgul 16. ja 17. veebruaril 2011 (16. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 96, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Määruste 73/2009 (otsetoetused) ja 1698/2005 (maaelu areng) kohandamine Lissaboni lepingule tähendab, et praegune komiteemenetlus asendatakse delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide eristamisega. Komitee toetab konsulteerimisprotsessi sidusrühmade ja liikmesriikidega ELi õigusaktide väljatöötamisel ning leiab, et kõnealune menetlus tuleb säilitada.

1.2

Nõukogu ja Euroopa Komisjon tõlgendavad erinevalt, kust läheb piir delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide vahel. Seetõttu leiab komitee, et iga eri akti jaoks rakendatava menetluse valik peaks toimuma selgete kriteeriumide alusel.

1.3

Komitee on seisukohal, et delegeeritud õigusaktide raames toimuv delegeerimine peab kindlasti olema ajaliselt määratletud. Lisaks sellele tuleks need jätta valdkondade jaoks, mille puhul tuleb teha kiireid otsuseid.

1.4

Rakendusakte tuleks kasutada neil juhtudel, kui soovitakse ühtlustada õigusaktide rakendamist liikmesriikides. Teatud valdkondades on selline ühtlustamine eriti soovitav konkurentsimoonutuste vältimiseks. Komitee leiab seetõttu vastupidiselt komisjoni ettepanekule, et akte nt ühise põllumajanduspoliitika teise samba aktide teatavate rakenduseeskirjade kohta või akte, mis seonduvad keskkonnakaitsemeetmete rakendamisega, tuleks klassifitseerida kui rakendusakte.

1.5

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon kasutab määruste läbivaatamise võimalust, et lisada lihtsustamismeetmed. Lihtsustamismeetmed seonduvad aga peamiselt haldusaspektidega, kuigi nad peaksid eelkõige lihtsustama põllumajandustootjate tegevust.

1.6

Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid korrapäraselt andma aru maaelu arengu valdkonnas tehtud edusammudest. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et nende aruannete arvu vähenemine, mis liikmesriigid peavad komisjonile esitama edusammude kohta strateegiakavade rakendamisel, ähvardab vähendada kõnealuses valdkonnas olemasoleva teabe hulka.

1.7

Komitee toetab meedet, mille eesmärk on vabastada väga väikesed põllumajandusettevõtted kogu põllumajandusmaa deklareerimise kohustusest. Ühele hektarile määratud künnist võiks siiski tõsta.

1.8

Põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi puhul toetab komitee komisjoni ettepanekut muuta see paindlikumaks. See võimaldaks liikmesriikidel luua põllumajandusettevõtjate jaoks paremini kohandatud nõustamisteenused, mis ei ole piiratud üksnes nõuetele vastavusega.

2.   Arvamuse taust

2.1

Lissaboni lepingu artiklites 290 ja 291 nähakse ette muuta otsustamismenetlust Euroopa Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel ELi õigusaktide rakenduseeskirjade valdkonnas.

2.2

Komisjoni ettepanekutes, millega muudetakse määrusi 73/2009 (otsetoetused) ja 1698/2005) (maaelu areng), nähakse ette kahte liiki muudatused:

muudatused, mis seonduvad Lissaboni lepingust tulenevate kohandustega,

muudatused, mille eesmärk on lihtsustada olemasolevaid määrusi erinevates valdkondades.

2.3

Praegu kehtivates eeskirjades toetub komiteemenetlus aluslepingu endisele artiklile 202, vastavalt millele nõukogu „annab komisjonile nõukogu vastuvõetavates õigusaktides volitused rakendada nõukogu kinnitatud eeskirju. Nõukogu võib kehtestada nimetatud volituste kasutamise kohta teatud nõudmisi. Samuti võib nõukogu erijuhtudel jätta endale õiguse kasutada vahetult ise rakendusvolitusi.”

2.4

Seega väljendavad nõukogu praegu kehtiva otsuse nr 1999/468 ehk nn komiteemenetluse otsuse kohaselt oma arvamust komisjoni ettepanekute kohta nelja liiki komiteed:

nõuandkomiteed

korralduskomiteed

regulatiivkomiteed

kontrolliga regulatiivmenetluse komiteed

2.5

Lissaboni lepingu jõustumisega kaotab kehtivuse endine artikkel 202 ja hakatakse eristama kahte järgmist liiki akte: delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid.

2.6

Delegeeritud õigusaktid (artikkel 290): tegemist on uue „kvaasiseadusandlike” õigusaktide kategooriaga, mis täiendavad või muudavad õigusakti teatavaid mitteolemuslikke osi, mille seadusandja delegeerib komisjonile. Ühtegi rakendusmeedet ei ole ette nähtud selle artikli kohta: aluslepingus nähakse ette, et selline delegeerimine võtaks igas õigusaktis delegeerimisvolituste kuju. Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusaktile vastuväite, siis õigusakt ei jõustu.

2.7

Rakendusaktid (artikkel 291): tegemist on aktidega, mis on vastu võetud komisjoni poolt või nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel või ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas nõukogu poolt, et tagada ELi õiguslikult siduvate aktide rakendamise ühtlustamine.

2.8

Seega tuleb põhjalikult muuta liikmesriikide kaasamist rakendusotsuste puhul. Ühest küljest on klassikaline komiteemenetlus liikmesriikidele antud läbirääkimisõigustega piiratud ainult nende juhtudega, kus õigusaktide rakendamise ühtlustamine liikmesriikides on vältimatu. Teisest küljest hakkab neid akte, mis praegu kuuluvad komiteede (tavaliselt regulatiivkomiteed) pädevusvaldkonda, edaspidi käsitlema komisjon.

3.   Üldised märkused artiklite 290 ja 291 mõju kohta kõnealusele kahele määrusele

3.1

Komisjoni ettepanekud muudavad väga olulisel määral komisjoni, liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi pädevusi ELi õigusaktide rakendamisel.

3.2

Komitee toetab konsulteerimist sidusrühmadega ELi õigusaktide väljatöötamisel. Delegeeritud õigusaktide puhul on oluline, et liikmesriikide ekspertidega konsulteeritakse, kuigi neil puudub igasugune otsustamisõigus. See võimaldab sidusrühmadel eeskirju paremini mõista juba varases järgus ning lahendada esilekerkivaid probleeme.

3.3

Isegi kui tegemist ei ole otseselt Lissaboni lepingust tuleneva kohandamisega, soovib komitee lisaks sellele meenutada nende nõuanderühmade olulisust, kes konsulteerivad kodanikuühiskonna sidusrühmadega. Nende arutelufoorumite vajalikkust ei tohi kahtluse alla seada, kuna neil on väga suur osatähtsus eksperditeadmiste ja asjaomaste seisukohtade edastamisel komisjonile ning nad aitavad sidusrühmadel paremini mõista väljatöötatavaid õigusakte juba varases järgus.

3.4

Delegeeritud õigusaktide raames toimuva delegeerimise ajalise piirangu küsimuses leiab komitee, et seda peaks alati olema võimalik täpselt määratleda.

3.5

Komitee nendib, et nõukogu ja Euroopa Komisjon tõlgendavad erinevalt, kust läheb piir delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide vahel. Seetõttu leiab komitee, et iga eri akti jaoks rakendatava menetluse valik peaks toimuma selgete kriteeriumide alusel. Punktides 3.6, 3.7 ja 3.8 on esitatud kolm kriteeriumi.

3.6

Teatud aktide jaoks on vajalik rakendamise ühtlustamine liikmesriikides, kuna erinevused rakendamisel võivad endaga kaasa tuua konkurentsimoonutused, mis kahjustaksid väga suurel määral põllumajandustoodete ühtset turgu. Kõnealune rakendamise ühtlustamine on eriti soovitav teatud valdkondades. Näiteks võib püstitada küsimuse, kas nt akte ühise põllumajanduspoliitika teise samba aktide teatavate rakenduseeskirjade kohta (määruse 1698/2005 artiklid 20 ja 36) või akte, mis seonduvad keskkonnakaitsemeetmete rakendamisega (nt määruse 1698/2005 artikkel 38) ei tuleks klassifitseerida kui rakendusakte – vastupidiselt komisjoni ettepanekule.

3.7

Teiste otsuste jaoks võib olla vajalik eelnev konsulteerimine liikmesriikidega, et tõhustada vastastikust mõistmist. See võimaldab komisjonil ühtlasi saada kasu liikmesriikide eksperditeadmistest. Ka sellisel juhul on kõnealuste aktide klassifitseerimine rakendusaktidena õigustatud.

3.8

Mõnes valdkonnas on hädavajalik kiirete otsuste tegemine, kui on vajalik kohe reageerida. Sellisel juhul on soovitav klassifitseerida akte delegeeritud õigusaktidena.

4.   Konkreetsed märkused lihtsustamisettepanekute kohta määruses, millega muudetakse määrust 1698/2005 (maaelu areng)

4.1

Komisjon näeb ette vähendada nende aruannete arvu, mida liikmesriigid peavad komisjonile esitama strateegiakavade rakendamisel tehtud edusammude kohta. See meede võib kujutada endast olulist lihtsustust liikmesriikide haldusorganite jaoks. Siiski juhib komitee tähelepanu asjaolule, kui oluline on säilitada liikmesriikide jaoks kohustus anda korrapäraselt aru rakendamisel tehtud edusammudest.

4.2

Nõustamisteenuste paremini kohandatud kasutamise lihtsustamiseks esitatud komisjoni muudatus on juba põhimõtteliselt asjakohane lihtsustamismeede, millega muudetakse toetuse saamise tingimusi paindlikumaks ning täpsustatakse, et nõustamisteenus ei pea tingimata hõlmama kogu nõuetele vastavust. Üks suuremaid takistusi põllumajandusettevõtete tõhusa nõustamise arengule on seni olnud piirang kontrollida üksnes toetuse nõuetele vastavust. Seetõttu samastavad põllumajandustootjad põllumajandusettevõtete nõustajat sageli inspektoriga.

4.3

Et lihtsustada liikmesriikidel toetuste kasutamist, et luua piirkonnad, mis tagavad ökoloogilise sidususe Natura 2000 piirkondade vahel, leiab komitee, et kehtestada tuleks selge seos kavandatud erimeetmete ning prioriteetsetest liikidest ja elupaikadest tingitud nõuete vahel, mis on määratletud riiklikul ja Euroopa tasandil.

5.   Konkreetsed märkused lihtsustamisettepanekute kohta määruses, millega muudetakse määrust 73/2009 (otsetoetused)

5.1

Komitee leiab, et lihtsustamismeetmed peaksid olema suunatud mitte üksnes haldusaspektide, vaid eelkõige põllumajandustootjate tegevuse lihtsustamisele.

5.2

Kontrollikoda on kritiseerinud toetuse nõuetele vastavuse poliitikat eraldi aruandes, mis avaldati 2008. aastal. Kontrollikoda soovitas lihtsustada eelkõige õigusraamistikku. Komitee toetab kõnealust soovitust.

5.3

Samuti on liikmesriikidele antud võimalus mitte nõuda põllumajandusmaa deklareerimist põllumajandustootjatelt, kelle ettevõtte kogupindala on alla ühe hektari. Komitee toetab kõnealust lihtsustamismeedet, mis on soodne väga väikestele ettevõtetele, kelle jaoks kontrolli kulud võivad olla ebaproportsionaalsed. Siiski võiks ühele hektarile määratud künnist tõsta.

5.4

Komitee on samuti seisukohal, et põllumajandusettevõtete kontrollimise meetodites tuleks lubada teatud paindlikkust. Kontrolli momenti ja aega, mis inspektoril kulub põllumajandusettevõtte kontrollimiseks, tuleks mõnel juhul kohandada põllumajandustootja võimalustele. Eelkõige ei saa nõustuda sellega, et põllumajandustootja peab kandma majanduslikku kahju nõudmise tõttu olla inspektori käsutuses kindlaksmääratud, kuid temale ebasobival kuupäeval.

Brüssel, 16. veebruar 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


Top