11. mail 2010 esitatud hagi — Kreeka Vabariik versus komisjon

(Kohtuasi T-215/10)

2010/C 195/38

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Kreeka Vabariik (esindajad: I. Chalkias, G. Skiani ja E. Leftheriotou)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Oma hagis palub Kreeka Vabariik tühistada komisjoni 11. märtsi 2010. aasta otsuse 2010/152, „mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames” (teatavaks tehtud numbri K(2010) 1317 all; ELT L 63, lk 7), osas, mis puudutab Kreeka Vabariigi suhtes a) puuvilla, b) maaelu arengu meetmete ja c) sissetulekuta isikutele toiduainete jagamise valdkondades kohaldatud finantskorrektsioone.

Mis puudutab puuvilla osas kohaldatud korrektsiooni, siis viitab hageja esiteks komisjoni poolsele veale asjaolude hindamisel ja vaidlustatud otsuse ebapiisavale põhjendamisele kontrollikeskkonda ja puuvilla abikava kooskõla ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga puudutavas ning samuti alade kohapealset kontrolli ning riskianalüüsi puudutavas.

Teiseks rõhutab hageja, et komisjoni on asjaolusid valesti hinnanud ning tõlgendanud ja kohaldanud vääralt määruse (EÜ) nr 1591/2001 (1) artikli 13 lõiget 2 ning määruse (EÜ) nr 1051/2001 (2) artiklit 17 seoses keskkonnameetmetega ja ebapiisava kontrolliga ning samuti seoses puuvillakultuuride ja keskkonnameetmete osas läbi viidud kontrollide tagajärgedega. Eeskätt väidab hageja, et sanktsioonide puudumist käsitlev etteheide, mille komisjon Kreeka Vabariigile esitas, on faktiliselt ja õiguslikult põhjendamata, see ei tugine määruste nr 1051/2001 ja 1591/2001 sätetele ega ühelegi teisele asjaolude ilmnemise ajal kehtinud sättele ning ei saa endast kujutada vaidlustatud otsusega määratud korrektsiooni õigustavat juriidilist asjaolu.

Kolmandaks väidab hageja, et on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud finantskorrektsioone puudutavaid suuniseid ning rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, sest EAGGF-i puhul oli risk olematu; mis puudutab aga kontrollsüsteemi kvaliteeti, siis ei olnud see kolmel uuritud ajavahemikul 2003-2004, 2004-2005 ning 2005-2006 sama ning seetõttu oleks tulnud korrektsiooni vastavalt kohandada.

Neljandaks rõhutab hageja, et komisjon on vääralt tõlgendanud määruse nr 1051/2001 artikli 7 lõiget 4 ning määruste (EÜ) nr 1123/2004 (3), 905/2005 (4), 871/2006 (5) ning 1486/2002 (6) sätteid, millega määrati kindlaks puuvilla tegelik iga-aastane abikõlbulik kogus; seda seoses ajavahemikega 2003-2004, 2004-2005 ja 2005-2006 seonduvalt määratud kindlasummaliste korrektsioonidega selle eest, et abikõlbulikke koguseid oli väidetavalt ületatud ning sellest tulenevalt oli tehtud alusetuid makseid.

Viiendaks väidab hageja, et vaidlustatud otsuses esinevad korrektsioonide kohaldamist puudutavas vastuolulised põhjendused ning et korrektsioonide arvutamisel on tehtud vigu, kuivõrd kõnealustel eelarveaastatel ei lange korrektsioonid kokku või on vastuolulised.

Mis puudutab maaelu arengu meetmeid, siis viitab hageja esiteks raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetluse tühisusele määruse (EÜ) nr 1663/1995 (7) artikli 8 lõike 1 kolmanda lõigu esimeses osas ette nähtud menetlusnormi rikkumise tõttu, mis seondub kahepoolse läbirääkimiste puudumisega seoses korrektsiooni määramisega keskkonnaarengu meetmeid puudutavas.

Teiseks väidab hageja, et komisjoni otsuses esineb eksimus asjaoludes, asjaolusid on vääralt hinnatud, põhjendused on ebapiisavad ja on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi, põhi- ja lisakontrollide viidatud nõrkusi puudutavas.

Mis puudutab sissetulekuta isikutele toiduainete jagamise valdkonda, siis väidab hageja esiteks seda, et komisjoni käitumine tekitas õiguspärase ootuse, et Kreeka Vabariigi kanda ei jää kõik riisi tasuta jagamise kavaga seonduvad kulutused ning komisjoni hilisem seisukoha muutmine kujutab endast õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist; igal juhul kujutab see endast komisjoni kaalutlusõiguse piiride ületamist, kui mitte võimu kuritarvitamist.

Teiseks tugineb hageja tema kanda jäetud transpordikulude väärale arvutamisele.

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud ühenduse õigusnorme, eeskätt määruse nr 3149/1992 (8) artikli 3 lõiget 2, ja rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ning ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

(1)  Komisjoni 2. augusti 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1591/2001, millega sätestatakse puuvilla toetuskava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 210, lk 10; ELT eriväljaanne 03/33, lk 237).

(2)  Nõukogu 22. mai 2001. aasta määrus puuvilla tootmistoetuste kohta (EÜT L 148, lk 3; ELT eriväljaanne 03/32, lk 332).

(3)  Komisjoni 17. juuni 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1123/2004, millega määratakse kindlaks toorpuuvilla tegelik toodang ja sellest tulenev soovitushinna vähendamise määr turustusaastal 2003/2004 (ELT L 218, lk 3).

(4)  Komisjoni 16. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 905/2005, millega määratakse kindlaks toorpuuvilla tegelik toodang ja sellest tulenev soovitushinna vähendamise määr turustusaastal 2004/2005 (ELT L 154, lk 3).

(5)  Komisjoni 15. juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 871/2006, millega määratakse kindlaks toorpuuvilla tegelik toodang ja sellest tulenev soovitushinna vähendamise määr 2005/2006. turustusaastal (ELT L 164, lk 3).

(6)  Komisjoni 19. augusti 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1486/2002, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1591/2001, millega sätestatakse puuvilla toetuskava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 223, lk 3).

(7)  Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31).

(8)  Komisjoni 29. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3149/92, millega kehtestatakse ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele sekkumisvarudest pärit toiduainete tarnimise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 313, lk 50; ELT eriväljaanne 03/13, lk 196).