6.8.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/75

A.

arvestades, et demograafia on omavahel seotud erinevate tegurite – sündimuse, eeldatava eluea ja rändevoogude – tulemus ning et praeguste näitajate põhjal iseloomustavad 2050. aasta perspektiivi liikmesriikides laiaulatuslikud demograafilised muutused, mis väljenduvad peamiselt Euroopa elanikkonna vananemises, kuna keskmine vanus suureneb 39 aastalt 2004. aastal 49 aastale 2050. aastal;

B.

arvestades, et nimetatud demograafilised muutused võivad komisjoni hinnangul muuta põhjalikult elanikkonna struktuuri ja vanusepüramiidi; arvestades, et samuti väheneb 0–14aastaste noorte arv 100 miljonilt (1975. aasta näitaja) 66 miljonile 2050. aastaks, tööealise elanikkonna arv kulmineerub 331 miljoni inimesega 2010. aastal ja väheneb seejärel järk-järgult (umbes 268 miljonit 2050. aastaks), samal ajal kui eeldatav eluiga tõuseb 2004. ja 2050. aasta vahel 6 aasta võrra meeste puhul ja 5 aasta võrra naiste puhul ning üle 80aastaste inimeste arv tõuseb 4,1 %-lt 2005. aastal 11,4 %-ni 2050. aastaks;

C.

arvestades, et Euroopa keskmine demograafiline hõivekoormus (üle 65aastaste inimeste arv, mis on jagatud 14–65aastaste inimeste arvuga) tõuseb 25 %-lt 2004. aastal 53 %-le 2050. aastaks;

D.

arvestades siiski, et hõivekoormus (majanduslikult mitteaktiivse elanikkonna, nagu pensionäride, laste ja koolinoorte arv, mis on jagatud majanduslikult aktiivse tööealise elanikkonna arvuga) on ühiskonnale mitteaktiivse elanikkonna tõttu tekkivate kulude arvutamiseks palju olulisem kui demograafiline hõivekoormus;

E.

arvestades, et demograafilised muutused mõjutavad tõsiselt riigi kulutusi, mis suurenevad 2004. ja 2050. aasta vahel tõenäoliselt 10 %;

F.

arvestades, et demograafilised muutused ei tohiks mõjutada Euroopa elanikkonna koguarvu enne 2050. aastat, kuid need põhjustavad märkimisväärset piirkondlikku tasakaalutust ning ühenduse teatud piirkondades juba praegu noorte ja peamiselt noorte naiste suurt väljavoolu; arvestades sellegipoolest, et Euroopa elanikkonna osakaal maailma elanikkonnast väheneb sajanditaguselt 15 %-lt 2050. aastaks 5 %-le; arvestades, et kõnealused muutused mõjutavad ELi piirkondi väga erinevalt – samal ajal kui väljarände piirkondades elab juba praegu ebaproportsionaalselt suur hulk vanemaid inimesi, ei täheldata sisserände piirkondades noorte sisserände tõttu ühiskonna vananemist;

G.

arvestades, et viljatus on üks rahvastiku arvu vähenemise põhjustest; arvestades, et seda tuleb tunnistada rahvatervise ja sotsiaalse probleemina, mis mõjutab nii mehi kui ka naisi; tuletab komisjonile meelde Euroopa Parlamendi 2005. aasta üleskutset võtta viljatuse ja demograafiaga seotud meetmeid, milles kutsuti komisjoni üles esitama soovitusi kõnealuses valdkonnas;

H.

arvestades, et seaduslik sisseränne on Euroopa elanikkonna koostise seisukohast positiivne nähtus ning on vajalik demograafilise tasakaalu säilitamiseks; arvestades siiski, et ainult seaduslikust sisserändest ei piisa, et pidurdada elanikkonna järkjärgulist vananemist Euroopa Liidus, ning on vaja võtta meetmeid alalise elanikkonna sündimuse suurendamiseks;

I.

arvestades, et sisseränne on ainult osaline ja lühiajaline lahendus Euroopa demograafilistele muutustele, mis nõuavad liikmesriikide pühendumist soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte austamise tagamisele avalikus ja erasektoris, et kaitsta emadust, pakkuda peredele sotsiaalset ja majanduslikku tuge ning võtta meetmeid meeste ning naiste töö- ja pereelu ühitamise parandamiseks;

J.

arvestades, et töövõimetus on tihedalt seotud vanusega ja vanematel inimestel esineb suure tõenäosusega vaegusi või töövõimetust,

1.

võtab murelikult teadmiseks demograafilisi prognoose kuni 2050. aastani; rõhutab siiski, et 50 aastat käsitlevad prognoosid ei kujuta endast vankumatut ennustust, vaid on tõsiseks hoiatuseks, millele tuleb vastata praegu, kui soovime tulevikus säilitada Euroopa konkurentsivõime, majanduse elujõulisuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse, põlvkondadevahelise solidaarsuse ja eripärase sotsiaalse mudeli; on seisukohal, et väljavaade elanikkonna arvukuse kahenemisele 2050. aastaks võib kaasa tuua surve vähenemise keskkonnale ja pakkuda võimalust säästvaks arenguks, mis omakorda vajab ennetavat poliitikat, et kohandada asjaomaselt ruumilist planeerimist, elamumajandust, transporti ja kogu muud infrastruktuuri; tunnustab liikmesriikide pädevust neis valdkondades;

2.

tuletab meelde, et demograafiliste muutuste kaks peamist põhjust – sündivuse määra vähenemine ja elanikkonna vananemine – on arengu tulemus; tuletab meelde, et eeldatava eluea pikenemine on teaduse arengu, tervise paranemise ja elatustaseme tõusu otsene tagajärg, et viljakuse reguleerimine naiste poolt on nende emantsipeerumise tulemus ning kooskõlas tüdrukute haridustaseme tõusu ja naiste aktiivses elus osalemise ja avaliku vastutusega; on arvamusel, et see on inimkonna tagasipöördumatu saavutus;

3.

tunnistab, et sündimuse suurendamise eeltingimuseks on suurema ühiskondliku tähelepanu pööramine laste heaolule; nõuab peresõbraliku keskkonna loomist ning perekondade ja laste olmetingimuste parandamist, mis peaks ühtlasi võimaldama pere loomise reaalse soovi täitmist;

4.

rõhutab, et keskmine sündimuse määr Euroopa Liidus on 1,5, mis on ebanormaalselt madal, kuid ei kajasta ei naiste tahet ega Euroopa kodanike tegelikke püüdlusi peret luua ning võib seetõttu hoopis tuleneda raskustest, mis on seotud töö- ja pereelu keerulise ühitamisega (väikelaste hoidmiseks vajaliku infrastruktuuri puudumine ning sotsiaalmajanduslike toetuste puudumine peredele ja naiste tööhõivele), rahutust põhjustava sotsiaalse kontekstiga (tööga seotud ebakindlus, eluaseme kallidus) ning kartusega tuleviku ees (noorte hiline tööle asumine ja töökohtade ebakindlus);

5.

tuletab meelde, et alkoholi ja narkootikumide tarvitamine noorte seas on riikliku tähtsusega ja suurte demograafiliste tagajärgedega oht, mis toob endaga kaasa töövõime, pereloomise oskuse jne vähenemise; soovitab seetõttu luua eesmärgipärased raamprogrammid alkoholi ja narkootikumide varajase kasutamise vältimiseks, samuti narkomaaniast ja alkoholismist jagusaamiseks noorte seas;

6.

on seisukohal, et eeldatava eluea pikenemine on positiivne nähtus ja seda tuleks sellisena ka käsitada, palub et liikmesriigid kindlustaksid, et pensionärid, kel puuduvad vahendid eluaseme, enda eest hoolitsemise ja väärika elu lõpu tagamiseks, ei langeks vaesusesse;

7.

julgustab võtma terviklikke diskrimineerimisvastaseid meetmeid, kuna Euroopa demograafilise tuleviku küsimust ei saa lahutada ühiskonna äärepoolsetes piirkondades elavate, haavatavate elanikerühmade probleemist, kuna viimased kannatavad tõsise vaesuse tõttu ja nende ebasoodsat olukorda peetakse sageli nende enda süüks, mis ei mõjuta mitte ainult lapsi, vaid ka tulevasi põlvkondi;

8.

juhib tähelepanu eakate halvale kohtlemisele ja hoolitsuse puudumisele nende perekonnas või asutustes, kuhu nad on paigutatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon teeksid rohkem selleks, et paljastada vanemate inimeste halva kohtlemise ulatust Euroopa Liidus; märgib, et hinnanguliselt on tervelt 10 % vanematest inimestest kogenud enne oma surma kas füüsilist, majanduslikku või vaimset väärkohtlemist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama teavitamist, hoiatussüsteeme ja karistusi kõnealuse halva kohtlemise vastu; tervitab komisjoni kavatsust esitada 2008. aastal teatis vanemate inimeste väärkohtlemise kohta; kutsub üles töötama seoses selle teatisega välja globaalset strateegiat, milles nähakse ette laiaulatuslik erimeetmete ja teadlikkuse suurendamise kampaania selles valdkonnas (teenuseosutajate koolitamine, kvaliteedinormide kindlaksmääramine, karistused väärkohtlemise vastu);

9.

avaldab kahetsust, et praeguseni ei ole võetud piisavaid meetmeid liidu ettevalmistamiseks nimetatud väljakutseks, mida on juba aastaid prognoositud; avaldab eriti kahetsust, et enamikus liikmesriikides ei ole saavutatud Lissaboni strateegia eesmärke ega kinni peetud Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona kohtumisel võetud kohustustest lastehoiu, üle 55-aastaste isikute tööhõive, töö- ja pereelu parema ühitamise ning naiste tööelus osalemise suhtes ning Euroopa Liit tervikuna on endiselt kaugel nimetatud eesmärkide saavutamisest;

10.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid, millega luua laste ja teistest sõltuvate inimeste hoidmise struktuurid, mis on kõrgetasemelised ja taskukohaste hindadega, kooskõlas Euroopa Ülemkogu 15.–16. märtsi 2002. aasta Barcelona kohtumisel püstitatud eesmärkidega, millega kutsutakse liikmesriike üles looma 2010. aastaks struktuurid, mis võimaldavad hoiu vähemalt 90 % kolmeaastastest lastest kuni kohustusliku kooliminekuni ja vähemalt 33 % alla 3-aastastest lastest; rõhutab, et need meetmed peavad võimaldama vanematel kohandada osalemist tööturul vastavalt elurütmile;

11.

on seisukohal, et ELi eesmärgid ei tohiks piirduda üksnes Barcelona lastehoiuteenuste eesmärkide täitmisega; usub, et kõnealuseid teenuseid tuleb vaadelda universaalsetena ning need peavad olema kättesaadavad kõigile, kes neid vajavad;

12.

rõhutab asjaolu, et paljud väikeettevõtjad on halvasti ette valmistatud vananeva tööjõuga seotud väljakutseteks ning võivad sellega seoses vajada liikmesriikide abi;

13.

tervitab komisjoni algatust jätkata nimetatud olulise väljakutse alast arutlustegevust; julgustab komisjoni toetama heade tavade kindlaksmääramist ja vahetamist piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning kasutama seda võimalust uuenduste tegemiseks ELis; toetab komisjoni integreeritud lähenemisviisi demograafiaküsimustes ning viit peamist tegevussuunda, mis peaks päädima põlvkondade-, sugude- ja piirkondadevahelise solidaarsuspakti koostamisega; juhib tähelepanu sellele, et demograafilistele probleemidele lahenduse leidmiseks tuleb liikmesriikides tõhusalt rakendada Lissaboni strateegiat ja kooskõlastada tihedalt oma makromajandusliku ja sotsiaalpoliitika, et ELi majandussüsteemi kasv, konkurentsivõime ja tootlikkus vastaksid vananeva ühiskonna tingimustele ning võimaldaksid liikmesriikidel täita neile pandud kohustusi ja kavandada uuenduslikku poliitikat riigirahanduse, tervishoiuteenuste, üldhuviteenuste, sisserände ja lõimimise vallas;

14.

märgib, et emadus on seotud meeste ja naiste kõige intiimsemate valikutega, millega tuleb arvestada; usub, arvestades liikmesriikide vahelisi erinevusi sündimuse määras, mis kõigub 1,25-lt kuni 2,0-ni, et asjakohase riikliku poliitikaga on võimalik sündimuse kõverat mõjutada, luues materiaalselt ja psühholoogiliselt soodsa keskkonna perekonna ja lapsepõlve jaoks; märgib, et kooskõlas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt kavandatud Euroopa perepoliitika pakti ettepanekus kaitstavate põhimõtetega tuleks neid meetmeid rakendada pikaajaliselt, et luua lapse saamise otsuse tegemiseks vajalik kaitset ja kindlustunnet pakkuv raamistik;

15.

kutsub liikmesriike üles kohandama häid tavasid seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkusega, mis varieerub liikmesriigiti 14 kuni 28 nädalani, ning seoses vanemapuhkusega, sünnieelse hoolduse ja nõustamisega, sissetuleku tagamisega raseduse ajal ja samale töökohale naasmisega; soovib samuti, et liikmesriigid võtaksid meetmeid ja kavandaksid karistusi koduse vägivalla ja väärkohtlemise vastu;

16.

juhib tähelepanu naiste diskrimineerimisele töötingimuste ja palgataseme suhtes ning tööandjate umbusule naiste emakssaamise soovide suhtes; tuletab meelde, et naised ei tööta oma kvalifikatsioonile vastaval positsioonil ning nende sissetuleku tase on allpool keskmist võrdluspalka, mis kahjustab nende hädavajalikku majanduslikku iseseisvust; kutsub liikmesriike üles rakendama nõuetekohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) (7) ning võtma üle nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/85/EMÜ (rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta) (8); palub liikmesriikidel võtta direktiivi 92/85/EMÜ raames meetmeid tööandjate vastu, kes otseselt või kaudselt diskrimineerivad töötajaid, kes soovivad emaks saada;

17.

kutsub liikmesriike üles kaaluma meetmeid, et naistele, eelkõige noortele üksikemadele tuleb sünnitusjärgselt pakkuda erilist kaitset ja tuge, arvestades, et kasvab üksikvanemaga perekondade arv, kus perekonnapea on 85 % juhtudest naine, ning keda ohustab teistest enam vaesus;

18.

juhib tähelepanu sellele, kui vajalik on riiklik toetus väikelastele ja lasterohketele peredele, et eelkõige pakkuda lastehoiuteenuseid ning kaitsta üksikemasid ja ühe vanemaga perekondi, keda teistest rohkem ohustab sotsiaalne tõrjutus, eraldatus ja vaesus; rõhutab, et sellised teenused kuuluvad üldhuviteenuste hulka ning aitavad kaasa töökohtade loomisele ja kohaliku ja piirkondliku majanduse arengule; kutsub komisjoni üles tõstma esile paremaid tavasid, mida kasutatakse mõnede liikmesriikide teatavates piirkondades;

19.

soovitab seetõttu, et avalik ja erasektor rahastaks ühiselt lastehoiusektorit ja koolieelse hariduse süsteemi;

20.

rõhutab, et piisav juurdepääs laste, vanemate inimeste, puuetega inimeste ja teiste ülalpeetavate hoiuteenustele on oluline, et võimaldada meeste ja naiste täielikku ning võrdset osalemist tööturul, mõjutades mitteametliku hoolduse kättesaadavust peredes;

21.

tuletab meelde, et sotsiaalse dialoogi käigus jõuti kokkulepeteni vanemapuhkuse ja osalise tööaja kohta, mida käsitletakse nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivis 96/34/EÜ (9), mis käsitleb lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkulepet ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivis 97/81/EÜ (10) osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama nimetatud õigusaktide rakendamist kooskõlas lähimuspõhimõttega;

22.

kutsub liikmesriike üles hõlbustama väärkoheldud, vanemateta ja eriasutustes kasvanud laste adopteerimist hooldusperede poolt; kutsub üles vahetama Euroopa tasandil mõtteid liikmesriikidest või kolmandatest riikidest pärit laste adopteerimise menetluse üle ning tagama riiklike ja rahvusvaheliste eeskirjade järgimist ja vajaduse korral muutmist laste huvidest lähtuvalt; kutsub üles olema tähelepanelikum igat liiki väärkohtlemise ja inimkaubanduse suhtes;

23.

rõhutab, et peremudelid muutuvad; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel seda asjaolu tõsiselt arvesse võtta;

24.

rõhutab vajadust parandada ELi isaduse kaitsega seotud õigusakte; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid meetmeid isade suurema pereelus osalemise hõlbustamiseks isaduspuhkuse võtmise õiguse abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama isade õigusi seoses laste kasvatamise ja hoidmisega (eriti lahuselu või lahutamise korral), eesmärgiga arendada soolist võrdõiguslikkust Euroopa ühiskonnas;

25.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse viljatuse tundlikku teemat, mis mõjutab nii abielus kui ka vallalisi naisi ja paare;

26.

täheldab, et Maailma Terviseorganisatsioon peab viljatust võrdseks haigusega, millel võivad olla rasked tagajärjed, nagu depressioon; rõhutab, et viljatus suureneb, puudutades praegu 15 % paaridest; kutsub seetõttu liikmesriike üles kindlustama paaride üleüldist õigust saada viljatusravi;

27.

julgustab liikmesriike tuvastama ja vahetama paremaid tavasid perekondade, peretoetussüsteemide ning perede kaitse ja toetuse üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste edendamiseks; kutsub liikmesriike üles toetama sihipäraselt noori vanemaid, kes jätkavad kutse- või üldõpinguid;

28.

kutsub liikmesriike üles tunnustama mitteametliku, perega seotud töö – laste ja teiste sõltuvate isikute hooldamise näol – sotsiaalset, majanduslikku ja hariduslikku väärtust, uurides samal ajal võimalust tunnustada teenuse kestust, sotsiaalkaitset ja pensioniõigusi nende jaoks, kes teevad kõnealust mitteametlikku tööd;

29.

innustab liikmesriike rakendama positiivseid meetmeid lapsevanemate toetamiseks, nagu täiendavad pensioniõigused ja maksusoodustused sõimede loomiseks töökohtade juurde, ning vahetama sellealaseid häid tavasid;

30.

märgib, et demograafilistest muutustest põhjustatud mitteaktiivse ja aktiivse elanikkonna vahelise tasakaalustamatuse tõttu peab liit tegema suuri jõupingutusi tööhõive suurendamiseks naiste, noorte, vanemate inimeste ja puuetega inimeste töölevõtmise abil; on seisukohal, et Lissaboni strateegia läbivaatamise raames 2008. aastal tuleb täielik tööhõive muuta lähituleviku eesmärgiks;

31.

kutsub üles viima läbi Euroopa inimressursside juhtimise reformi, kuna praegu on vähem kui 25 kuni 30aastaste noorte ja alates 55aastaste vanemate inimeste vaeghõive tõttu suurem osa elanikkonnast aktiivselt tööturul vaid ligikaudu 30 aastat; nõuab ennetavate ja eaga seotud küsimuste tervikliku lahendamise meetodite edendamist;

32.

nõuab kõikehõlmavat ja kvalitatiivset lähenemisviisi inimressurssidele ja teeb ettepaneku määratleda nn aktiivne elutsükkel, mis hõlmaks koolitust, elukestvat õpet ning ametlike ja mitteametlike teadmiste ja kutsekvalifikatsioonide ning karjääri optimeerimise väärtustamist alates aktiivse elu algusest kuni selle lõpuni;

33.

tunnistab, et tööturu killustumine ning ebakindlate tööhõivevormide levik on toonud kaasa suurema ebakindluse vanas eas; on seisukohal, et liikmesriikidel tuleb uurida parimaid tavasid seoses sotsiaalmaksu säilitamisega kogu elutsükli jooksul, et tugevdada kindlustunnet vanas eas, ja vahetada selle kohta mõtteid;

34.

on seisukohal, et võimalikud meetmed, mida võetaks demograafilisest arengust lähtuvalt, peavad võtma arvesse töötajate puhul täheldatavat tootlikkuse tõusu, mistõttu ei ole tähtis vaid töötavate ja mittetöötavate inimeste suhe, vaid ka tootlikkuse tõus;

35.

kutsub üles pidama süvendatud dialoogi tööturu osapoolte, ettevõtjate, akadeemiliste ringkondade, valitsusväliste organisatsioonide ja meediakanalitega, et valmistuda demograafilisteks muutusteks; rõhutab, et tööviljakuse kasv sõltub tulevikus peamiselt teadus- ja arendustegevusse ning tehnoloogiauuendustesse tehtavatest investeeringutest; rõhutab, et ettevõtete jaoks on oluline ennetada oma kvalifikatsioonivajadusi tulevikku suunatud tööhõive ja karjääri juhtimise ning elukestvasse õppesse tehtavate investeeringute abil, võttes eesmärgiks kutsealase kvalifikatsiooni parema ärakasutamise;

36.

nõuab praktilisi algatusi selleks, et võimaldada vanematel inimestel soovi korral kauem töötada, et nad saaksid oma konkreetsed töökogemused noortele, teistele töötajatele ja tööandjatele edasi anda;

37.

julgustab investeeringuid haridusse ja koolitusse, sealhulgas kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisse, et tõsta kõigi töötajate algteadmiste taset ning tagada sel viisil nende kohanemisvõime tulevikus ja ümberõppimisvõime elukestva õppe käigus, ning toetusmeetmete võtmist noorte esmase tööleasumise ning vanemate inimeste ja haavatavamate rühmade esindajate tööturule naasmise edendamiseks, et tagada asjakohane tugi kogu aktiivse elu kestva tööalase karjääri jooksul;

38.

teeb ettepaneku vähendada kooskõlas liikmesriikide traditsioonidega ning kollektiivläbirääkimiste või töönõukogudega konsulteerimise alusel viivitamata ettevõtete poolt kasutatavat ennetähtaegselt pensionile saatmist ning kutsub liikmesriike üles edendama vanemate töötajate rolli ja julgustama nende töölevõtmist; möönab siiski, et minimaalsest pensionieast vanemate töötajate puhul, kes ei soovi enam täistööajaga töötada, võib uurida võimalust kasutada osalise tööajaga töötamist, paindlikku tööaega, kaugtööd või töö jagamist, millest on võimalik kujundada järk-järgulise pensionile jäämise uudne viis, mis aitab ära hoida kahjulikku pensionistressi;

39.

on seisukohal, et kätte on jõudnud aeg tegelda nn pensionäride stressi – rusutuse, kasutuse ja käegalöömise tundega, mis tabab töötajaid vaid mõned päevad pärast pensionile jäämist, kui nad avastavad, et on kasutud, hüljatud, üksi ja tulevikuta;

40.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema ettepanekut stiimulite kohta, mis muudaksid noorte jaoks tööturule sisenemise lihtsamaks, näiteks julgustades pensioniikka jõudnud töötajaid tegutsema noorte töötajate juhendajatena ning võttes kasutusele töö jagamise ja osalise tööajaga töötamise, et lihtsustada tööoskuste ühelt põlvkonnalt teisele edasiandmist;

41.

nõuab vanemate töötajate karjäärijuhtimise põhjalikku reformi, kuna alates viiekümnendast eluaastast karistatakse neid diskrimineerimisega töölevõtmisel, ebapiisava juurdepääsuga koolitusele, eelkõige uue tehnoloogia osas, saavutatud kogemuse vähese tunnustamisega ja ebapiisava tööalase edutamisega; tuletab meelde, et vanusega seotud piirangud erialases koolituses on diskrimineerivad, ja kutsub liikmesriike üles rõhutama seda tööandjatele ja koolituse pakkujatele; nõuab sellega seoses, et võetaks tõhusalt üle ja kohaldataks nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) (11), milles kuulutatakse ebaseaduslikuks vanusel rajanev diskrimineerimine koolituse ja töölevõtu puhul; on seisukohal, et lisaks oskustele juurdepääsu tagamisele vajavad vanemad töötajad sageli abi palju isiklikemates tööga seotud küsimustes, näiteks seoses tööintervjuul esinemise, eneseusu saavutamise ja CV kirjutamisega; kutsub liikmesriike üles kavandama eraldi vanematele töötajatele mõeldud tööalase teabe levitamist ning looma rohkem riiklikke programme vanemate inimeste töölevõtmise julgustamiseks; kutsub komisjoni üles jälgima liikmesriikide poliitikat ja võtma meetmeid nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktides esineb ikka veel diskrimineerimist vanuse ja puude tõttu;

42.

kutsub komisjoni üles jälgima liikmesriikide poliitikat ja võtma meetmeid nende liikmesriikide vastu, kelle õigusaktides esineb ikka veel diskrimineerimist vanuse ja puude tõttu – mis on vastuolus lepingute ja põhiõiguste hartaga, mis jõustub kõige varem 1. jaanuaril 2009 õiguslikult siduvana kogu ELis –, nii et asjaomased liikmesriigid tühistaksid sellised õigusaktid viivitamata;

43.

kutsub komisjoni üles koguma liigendatud statistilisi andmeid erinevate vanuserühmade kohta vastavalt mitmesugustele esilekerkinud probleemidele ja laiaulatuslikule diskrimineerimisele vanuse alusel;

44.

tuletab meelde, et vanemad inimesed ei moodusta eraldi kategooriat, rõhutab eriti, et rahvusvähemustest vanemad naised ja vanemad inimesed võivad silmitsi seista mitmekordse diskrimineerimisega;

45.

rõhutab, et osaline tööaeg on kasulik samm tööturule naasmise suunas; julgustab liikmesriike osalise tööaja ja paindlike töötavade edendamisel toetama eelkõige väiksemaid ettevõtteid; rõhutab veel kord osalise tööaja positiivset väärtust vanemate töötajate jaoks, kes ei soovi enam täistööajaga töötada;

46.

kutsub liikmesriike üles edendama vanemate töötajate rolli tööturul, rõhutades vanemate inimeste töölevõtmise eeliseid ja julgustades tööandjaid kohandama paindlikke töötavasid, mis julgustavad vanemaid töötajaid tööturule sisenema;

47.

palub komisjonil viia läbi sooliselt eristatud andmetel põhinev uurimus tööhõivega seotud maksusoodustuste ja olemasolevate takistuste kohta, pidades eelkõige silmas rahvastiku vananemist;

48.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid parandaksid juurdepääsu elukestvale õppele;

49.

tuletab meelde, et seadusega ettenähtud pensioniea põhimõte on üks Euroopa sotsiaalse mudeli saavutusi ja tagatis aktiivse elu kohustusliku pikendamise vastu üle mõistlikkuse piiride;

50.

tuletab meelde, et igal töötajal on õigus pärast vastavas liikmesriigis tööturu osapooltega kooskõlastatult ja vastavalt riiklikele tavadele kehtestatud seaduslikku pensioniikka jõudmist pensionile minna;

51.

rõhutab suuri erinevusi meeste ja naiste keskmise ametipensioni suuruse vahel tööstaaži katkestuste tõttu laste või eakate perekonnaliikmete hooldamisega seotud kohustuste ajal; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid selle tagamiseks, et töö katkestamine sünnitus- ja lapsehoolduspuhkuse jaoks lakkaks olemast karistus pensioniõiguste arvutamisel; julgustab liikmesriike nägema ette kindlasummalisi lisatasusid, mis lisatakse naiste pensionile vastavalt nende poolt üleskasvatatud laste arvule, ning tunnustama ühiskonnas hooldaja olulist rolli;

52.

kutsub liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et ajakohastada sotsiaalkindlustussüsteeme ja eelkõige pensioniskeeme, tagada nende rahaline jätkusuutlikkus ning võimaldada neil toime tulla elanikkonna vananemise tagajärgedega; rõhutab, et erilist rõhku tuleb panna eakate naiste olukorrale, kes on eraldatuse ja vaesuse suhtes kaitsetumad;

53.

kutsub komisjoni üles viima kõikides liikmesriikides läbi naiste pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide võrdlevat uuringut, et selgitada välja parimad tavad naiste töö edendamiseks ning võimaldada pere- ja tööelu tasakaalustatud ühitamist;

54.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid keskenduksid kiiresti vanemate inimeste tööhõive tugimeetmetele, arvestades pensioniea kavandatud tõstmist paljudes liikmesriikides;

55.

usub siiski, et seadusliku pensioniea ületanutel on tänapäeval pikem eeldatav eluiga ja et neil on varasemaga võrreldes parem elukvaliteet ja leiab sellega seoses, et liikmeriigid peaksid tööturu osapooltega kooskõlastatult ja vastavalt riiklikele tavadele edendama ühiste eeskirjade ja normide kehtestamist, et võimaldada neil vabatahtlikult pikendada oma tööelu pärast vastavas liikmesriigis kehtestatud seaduslikku iga; julgustab komisjoni jätkama võrdlevaid uuringuid liikmesriikide pensionisüsteemide erinevuste ning liikmesriikides kavandatavate reformide majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta;

56.

kutsub liikmesriike üles töötama välja stiimuleid naiste tööhõive ja nende ametialase edutamise ühitamiseks perekondlike kohustustega ning võitlemiseks diskrimineerimise ja stereotüüpide vastu, mis mõjutavad neid tööturul ja hariduse valdkonnas; tuletab meelde meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet ning Euroopa sotsiaalse mudeli olulist põhimõtet, et sama töö eest samal töökohal makstakse võrdset töötasu;

57.

nõuab seetõttu tööõigusealaseid meetmeid sellise diskrimineerimise ja eelkõige sugudevaheliste palgaerinevuste lõplikuks kõrvaldamiseks, ning soolise võrdõiguslikkuse arvestamist avaliku sektori eelarvete koostamisel;

58.

tuletab meelde, et hea töökeskkond on oluline tööviljakuse tegur; kutsub liikmesriike üles edendama töökohal algatusi, mis vähendavad vananevate töötajate kahjustamise ohtu, hõlmates eelkõige sekkumisi psühhosotsiaalse ja füüsilise töökeskkonna parandamiseks, muudatusi töö sisu ja korralduse osas, üldise tervise, heaolu ja töötajate töövõimekuse parandamist ning nende võimete ja kutsepädevuse suurendamist; kutsub ettevõtteid üles investeerima tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamisse, töötervishoidu ja -hügieeni ning sotsiaalsesse dialoogi;

59.

rõhutab, et töökoht tuleb muuta juurdepääsetavaks ja seega turvaliseks vanematele ja puuetega töötajatele nende individuaalsete vajadustega kohandatud infrastruktuuri ja erivarustuse pakkumise abil; rõhutab samuti, et juurdepääsetav keskkond võimaldab vanematel inimestel elada iseseisvat elu, seega säästa riigi kulutusi hooldusasutustele;

60.

nõuab, et liikmesriigid võtaksid kasutusele õiguse paluda paindlikku või osalist tööaega, mida ei kohaldataks mitte ainult lapsevanemate suhtes, vaid ka vanemate töötajate suhtes, kellel võivad omakorda olla hooldusega seotud kohustused;

61.

rõhutab väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate rolli töökohtade peamiste loojatena ELis;

62.

märgib, et teenuste sektor on kõige suurem tööandja naistele, sisserändajatele ja vanematele töötajatele; nõuab teenuste siseturu kiiret väljakujundamist;

63.

tuletab meelde, et põlvkondadevahelise solidaarsuse põhimõte, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli lahutamatuks osaks, põhineb sellel, et töötavad inimesed katavad mittetöötavate inimeste (laste, noorte, ülalpeetavate ja eakate) asendussissetulekud, sotsiaalkindlustuse ja tervisekulud; nõuab solidaarsuse põhimõtte säilitamist hoolimata demograafilise tasakaalu prognoositud kadumisest;

64.

rõhutab, kui vajalik on riigivõimu aktiivne sekkumine, eriti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tagamise näol nii perede ja väikeste laste jaoks kui ka eakate ja kõigi ülalpeetavate vastuvõtu ja hooldusteenuste tagamiseks; on seisukohal, et juurdepääs nendele teenustele on üks põhiõigusi; kutsub komisjoni üles tagama ühenduse õiguses üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste õiguskindlus, üldine juurdepääs ja solidaarsuspõhimõtte järgimine;

65.

rõhutab teabe ja heade tavade vahetamise tähtsust liikmesriikide vahel selle kohta, kuidas saavad tervishoiusüsteemid valmistuda suurenevaks nõudluseks seoses vananeva elanikkonnaga; võttes eelkõige arvesse asjaolu, et vananev elanikkond suurendab riigi kulutusi tervishoiule, kuna puuded ja haigused sagenevad vanemas eas järsult, eriti väga kõrges eas (üle 80 aasta vanused inimesed), mis on järgmistel aastakümnetel kõige kiiremini kasvav elanikkonna vanuserühm;

66.

kutsub liikmesriike üles võtma otsustavamaid meetmeid maksude ja sotsiaalkindlustusmaksude tasumatajätmise vastu võitlemiseks, et tagada pensionisüsteemide elujõulisus; on seisukohal, et liikmesriigid peavad kasutusele võtma aktiivse ja tõhusa tööhõivepoliitika, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid pakuksid paindlikke süsteeme ja vaba valiku võimalust seoses pensionilejäämise ajaga (üle minimaalse vanuse) soodustussüsteemide abil, mis on mõeldud kauem töötada soovivatele töötajatele;

67.

juhib tähelepanu tohutule panusele, mille eakad on andnud sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ja majandusse; tuletab meelde, et nende aktiivsel osalusel pere- ja põlvkondadevaheliste suhete tugevdamisel on oluline roll varude ümberjaotamisel perekonna liinis; on teisalt seisukohal, et nende panust heategevusse tuleb hõlbustada ja julgustada; tõdeb niisiis, et nende poolt tarbitavad hüved, teenused, meelelahutus, hooldus ja heaolu kujutavad endast kasvavat majandusharu, mis on uue varanduse allikaks ehk nn „halliks kullaks”; kutsub niisiis liikmesriike edendama ja arendama eakate inimeste osalust majanduses ja ühiskonnas, tagades nende füüsilise heaolu ning sotsiaalselt ja majanduslikult head elutingimused;

68.

kutsub liikmesriike üles edendama eakatega rolli põlvkondadevahelise solidaarsuse säilitamisel ning koos kohaliku tasandi partneritega lihtsustama nende osalemist vabatahtlikes tegevustes hariduse, kultuuri ja ettevõtluse valdkonnas;

69.

rõhutab vabatahtliku töö tähtsust paljude inimeste järkjärguliseks tööturule naasmiseks; julgustab valitsusi lihtsustama vanemate inimeste jaoks vabatahtliku töö tegemist teatud soodustuste eest;

70.

tuletab meelde, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused (mis hõlmavad eelkõige hoidmist, tervishoidu ja laste kasvatamist) muudavad lapsevanemate jaoks lihtsamaks tööturule sisenemise ja aitavad võidelda vaesuse vastu, eriti ühe vanemaga perekondade puhul; usub kindlalt, et sellised teenused on ELi jaoks demograafilistele arengutele reageerimiseks üliolulised; usub, et lisaks soodustavad üldhuvi pakkuvad sotsiaalteenused töökohtade loomise kaudu kohalikku ja piirkondlikku majandusarengut ning suurendavad ELi konkurentsivõimet; on kõnealusest vaatenurgast lähtudes seisukohal, et tuleb kindlaks määrata üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused ja hinnata nende sotsiaalset ja majanduslikku mõju; nõuab kvaliteedinäitajate kehtestamist, et võimaldada mõõta edusamme Barcelona eesmärkide täitmise suunas; juhib tähelepanu sellele, et eakatele ja ülalpeetavatele mõeldud üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused peavad saama sama tähelepanu ja kohtlemise osaliseks;

71.

rõhutab, et vabatahtlik sektor ja sotsiaalsed võrgustikud aitavad väheneva elanikkonnaga piirkondades elanikkonna vajadusi olulisel määral rahuldada, kuid ei suuda asendada olulist rolli, mida mängivad piirkondades üldhuviteenuseid osutavad ametivõimud; on arvamusel, et sellelaadset kodanikepoolset tegevust tuleb tunnustada ja selles osalejaid tuleb regionaalpoliitika raames toetada kui partnereid; rõhutab, et seeläbi käivituvad teadmiste suurendamise protsessid, mis võimaldavad piirkondadel demograafiliste muutustega kaasnevate väljakutsetega toime tulla;

72.

julgustab liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi kasutama sel eesmärgil struktuurifonde; palub, et komisjon toetaks territoriaalse koostöö raames (nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse ((EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) (12) artikli 7 lõige 3) kogemuste vahetamist piirkondade vahel, kus nn hõbedane majandus mängib juba suurt rolli või hakkab mängima suurt rolli tulevikus;

73.

nõuab laiaulatusliku arutelu korraldamist, et käsitleda kõikide õigust inimväärsele pensionilejäämisele, mis on seotud eakate maksevõime, väärikuse ja nende sotsiaalse kaasamisega; tuletab meelde vanemate inimeste tohutut panust sotsiaalsesse ühtekuuluvusse vabatahtliku töö ja perekondlike hooldusteenuste abil;

74.

kutsub liikmesriike üles koordineeritud arutelule võimalike reformide üle, mis tagaksid pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemide järjepidevuse, nähes eelkõige ette sätted, mis tagaksid naistele ema- ja vanemapuhkuse arvessevõtmise pensioniõiguste arvestamisel;

75.

kutsub üles liikmesriike, kes veel ei ole uurinud seoseid pensioni maksmise ja töötamise stiimulite vahel, eriti seoses paindliku tööajaga, kaaluma uuringute läbiviimist töötamise negatiivsete stiimulite kõrvaldamiseks;

76.

märgib, et Euroopa ühiskonna vananemine ei ole piirkondlikult ühtlane; rõhutab, et, kuna riiklikud andmed demograafiliste muutuste kohta ei kajasta piirkondlikke ja kohalikke erinevusi, on mõnikord raske hinnata vajadust infrastruktuuri ja valitsuse rahalise toetuse järele; kutsub komisjoni üles aitama parandada demograafilisi tegureid käsitlevate andmete ja statistika kvaliteeti ja usaldusväärsust ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kõikide töötajate liikumisvabadust laienenud Euroopa Liidus juba enne 2014. aastat;

77.

julgustab liikmesriike säilitama lähimuspõhimõtte kohaselt oma pensionisüsteemis eelarvetasakaalu sissetulekute ja väljaminekute vahel; avaldab kiitust liikmesriikidele, kes on pannud kõrvale eelarvevahendeid tulevaste pensionite maksmiseks;

78.

märgib, et demograafilistel muutustel on üksikutele piirkondadele tugev mõju ja seega on vajalikud erinevad kohanemisstrateegiad sõltuvalt sellest, kas tegemist on sisserände piirkonnaga või väheneva elanikkonnaga piirkonnaga; märgib, et elukvaliteet on väheneva elanikkonnaga piirkondades, mis on enamasti maapiirkonnad, määratletud teisiti kui kasvava rahvastikuarvuga piirkondades, ja on seetõttu seisukohal, et vajalikud on erinevad toetusstrateegiad;

79.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse põlvkondade mõõdet Euroopa piirkondade vahelises solidaarsuses ning võtma arvesse mõnede demograafiliste tendentside suurt mõju teatavatele piirkondadele ELis; rõhutab, et eriti suur on selline mõju elamumajandusele ja infrastruktuurile, eriti linnapiirkondades, kus on tulevikus tõenäoliselt rohkem inimesi ja suurem sisserändajate osakaal; rõhutab samuti vananevate piirkondade kohaliku tasandi erivajadusi investeeringute järele kodulähedastesse teenustesse, et võtta arvesse vanemate inimeste erivajadusi ja võimaldada neil elada iseseisvat elu võimalikult kaua; teeb ettepaneku arvestada nimetatud vajadust investeeringute järele struktuurifondide eraldamise juures ning Euroopa Sotsiaalfondi võimaluste juures teha kohalik sotsiaalne kapital selliste teenuste osutamiseks kättesaadavaks; nõuab nende säilitamist ka pärast 2013. aastat; juhib lisaks tähelepanu sellele, et väljarände piirkonnad peavad võtma meetmeid elanikkonna loomuliku koosseisu säilitamiseks investeeringute abil tööhõivesse, koolitusse ja avalikele teenustele juurdepääsu tagamiseks;

80.

teeb komisjonile ettepaneku toetada territoriaalse koostöö raames üleeuroopalisi võrgustikke, mille kaudu on piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ning piirkondadel ja kodanikuühiskonna osalejatel võimalik demograafilistest muutustest tulenevate probleemide lahendamisel üksteiselt õppida;

81.

julgustab liikmesriike edendama põlvkondadevahelisi projekte, kus vanemad inimesed töötavad koos noortega, et jagada oskusi ja saada uusi kogemusi; kutsub komisjoni üles lihtsustama heade tavade vahetamist kõnealuses valdkonnas;

82.

kutsub liikmesriike üles aitama väheneva elanikkonnaga piirkondi, tagades üldhuviteenuste kõrge taseme (nt haridus, kaasa arvatud väikelaste hoidmine, hoolekande- ja tervishoiu- ning postiteenused), juurdepääsu (nt ühistransport, transpordi infrastruktuur ja telekommunikatsioonivõrgud), osalemise majandustegevuses ja oskused (nt koolituse abil, mis hõlmab elukestvat õpet ja uute tehnoloogiate kasutamist ning nendesse investeerimist); palub nende ülesannete täitmise eesmärgil kohandada raamtingimusi vastavalt kohalikele vajadustele ja kohalikele osalistele ning parandada nende kohanemisvõimet; juhib erilist tähelepanu saarte, piirialade, mägipiirkondade ja teiste asustuskeskustest kaugemal asuvate piirkondade olukorrale;

83.

tervitab ettepanekut luua Euroopa Integratsioonifond; kutsub pädevaid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, mis vastutavad ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengupoliitika koostamise ning haldamise eest, üles tegema tihedamat koostööd, et julgustada inimesi kolima tagasi väheneva elanikkonnaga maapiirkondadesse, parandades kõnealustes piirkondades elu- ja töötingimusi;

84.

tervitab asjaolu, et komisjon on neljandas aruandes sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse kohta nimetanud suurenevat demograafilist tasakaalutust üheks peamiseks probleemiks; ootab huviga ühiskonnaga konsulteerimise tulemusi ja regionaalpoliitika rolli kindlaksmääramist demograafiliste muutuste negatiivsete mõjude vastu võitlemisel järgmise programmiperioodi ajal;

85.

tuletab liikmesriikidele meelde paljusid ebasoodsaid olusid, millega hooldajad, eriti vanemaealised hooldajad kokku puutuvad; soovitab, et rohkem tuge tuleb pakkuda kõnealustele rühmadele, et võimaldada neil ületada arvukaid tööleasumisega seotud takistusi;

86.

mahajäänud linnapiirkondades, linnalähedastes piirkondades ja maapiirkondades põhjustavad demograafilised tegurid tõenäoliselt rahvastikukadu, millel on otsustav mõju elamumajandusele ja infrastruktuurile;

87.

kutsub liikmesriike üles muutma perekondadele sobivad elamispinnad kättesaadavamaks, eelkõige üksikvanemaga perekondadele ja vanematele inimestele, näiteks põlvkondadevaheliste projektide abil linnaarenduse ja linnaplaneerimise raames;

88.

rõhutab, et demograafiline tasakaalutus maailmatasandil võib tugevdada ebavõrdset arengut ja rändesurvet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima neid elemente ühise arengu eesmärgil oma sisserändepoliitikasse;

89.

märgib, et sisseränne on ja jääb Euroopa Liidu demograafilise olukorra üheks mõjutajaks ning majanduslikust, ühiskondlikust ja kultuurilisest vaatenurgast võib tegu olla positiivse teguriga; kutsub seetõttu komisjoni, liikmesriike ja tööturu osapooli üles töötama välja selget ja põhjendatud lähenemisviisi sisserändele, et võidelda ksenofoobsete ja rassistlike hoiakute ja arvamuste vastu ning edendada sisserändajate täielikku ja tõhusat lõimimist ühiskonda;

90.

tunnistab siiski, et sisseränne ja eriti selline, mis pärineb väljarände piirkondadest, annab võimaluse peatada demograafiliste muutuste negatiivset mõju, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles käsitama sisserändajate lõimimist strateegiliselt olulise poliitilise meetmena;

91.

on seisukohal, et ELi liikmesriikides tuleks tugevdada lõimimispoliitikat nii, et lihtsustada ümberasujatel end ELis sisse seada; tervitab seetõttu nõukogu 25. juuni 2007. aasta otsust 2007/435/EÜ, (millega asutatakse üldprogrammi Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine raames Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond aastateks 2007–2013) (13) ja loodab, et see aitab lihtsustada ümberasujate sotsiaalset ja majanduslikku lõimimist ELis;

92.

rõhutab, et liikmesriigid peavad määratlema ja kooskõlastama sisserändepoliitika, tagades sisserändajatele võrdsed elu- ja töötingimused; kutsub komisjoni üles arutama majandusliku sisserände strateegiat ja erimeetmeid ning esitama neid võimalikult kiiresti;

93.

rõhutab vajadust ühtlustada suuremal määral liikmesriikide sisserändepoliitikat, et tagada sisserändajate parem lõimimine ühiskonda ja ametlikku majandusse ning tagada sisserändajate õiguslik seisund ja sotsiaalkaitse, sealhulgas pensioniõigused; kutsub liikmesriike üles võitlema resoluutselt inimkaubanduse ja ebaseadusliku sisserände võrgustikega ning karistama ebaseaduslikus olukorras olevaid töötajaid kasutavaid ja/või ekspluateerivaid tööandjaid; avaldab toetust üleeuroopalisele algatusele ebaseadusliku töötamise ning ebaseaduslike sisserändajate ärakasutamise ja nende häbiväärsete elutingimuste vastu;

94.

tunnistab sellega seoses linnade spetsiifilist rolli, kuna enamik sisserändajatest jäävad elama linnadesse, ning rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peavad võtma arvesse sisserändepoliitika mõju linnadele ja kaasama neid tihedamalt sisserändega seotud poliitika kujundamisse ja rakendamisse; jälgib huviga 2006. aastal komisjoni ja EUROCITIES võrgustiku algatatud linnade lõimimise protsessi ning 6. novembril 2007. aastal allkirjastatud Milano deklaratsiooni integratsiooni kohta, et tagada dialoogi jätkumine lõimimispoliitika ühiste aluspõhimõtete rakendamise kohta linna tasandil;

95.

rõhutab, et Euroopa Liidu sisene seaduslik ränne peaks olema kasulik ümberasujatele ning ei tohiks olla koormav päritoluriigile; ergutab liikmesriike laiendama sisserändajate integratsioonimeetmeid;

96.

avaldab heameelt komisjoni ja liikmesriikide algatuse üle võtta arvesse sisserände üleilmalist mõõdet ning ELi suunduva majandusliku sisserände tagajärgi päritoluriigi arengule; rõhutab vajadust võtta arvesse nn ajude väljavoolu ohtu sisserändajate päritoluriigist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama koos asjaomaste kolmandate riikidega välja tõhusaid meetmeid nn ajude väljavoolu takistamiseks;

97.

nõuab, et sisserände inimmõõde ei kaoks rangelt majanduslike kaalutluste taha ja perekonna lõimimise valik jääks avatuks seda soovivatele sisserändajatele; nõuab tiheda koostöö tegemist Euroopa sisserände-, tööhõive-, sotsiaal-, haridus- ja regionaalpoliitika alal;

98.

tuletab meelde, et rahaülekanded Euroopa sisserändajatelt on väga märkimisväärne meetod vanemate inimeste elu rahastamiseks arenguriikides;

99.

juhib tähelepanu sellele, et sisserändepoliitika peab olema suunatud diskrimineerimise vastu ja selle eesmärgiks peab olema praeguste ja tulevaste Euroopasse sisserändajate suurem õigusalane, sotsiaalne ja ühiskondlik võrdsus;

100.

on seisukohal, et koos võõrtöölisega riiki saabuvad pereliikmed peavad saama elamisloa ning vajadusel tööloa;

101.

rõhutab sisserännanud naiste olulist rolli ning kutsub liikmesriike üles pöörama neile lõimimispoliitikas piisavalt tähelepanu ja tagama neile kõik nende õigused;

102.

kutsub liikmesriike üles lisama järgmise tippkohtumise päevakorda arvamuste vahetust demograafiliste muutuste ja heade tavade kohta sellistes valdkondades nagu vanaduspõlves töötamine, noorte tööhõive, perepoliitika ja sisserändajate lõimimine;

103.

tervitab komisjoni võetud kohustust esitada iga kahe aasta tagant Euroopa demograafilise foorumi raames olukorda käsitlev aruanne; loodab, et nimetatud aruandes hinnatakse samuti liikmesriikides asjaomastes valdkondades kehtestatud poliitika mõju; toetab komisjoni algatust pühendada iga kahe aasta tagant oma aruande üks peatükk viljatusele ning lisada aruandesse peatükk, milles käsitletakse ettevalmistusi Euroopa Liidus demograafilisteks muutusteks; julgustab komisjoni looma näitajate süsteemi demograafilise arengu saavutuste jälgimiseks ja analüüsimiseks erinevates liikmesriikides ja Euroopa Liidus;

104.

märgib, et Euroopa demograafiline tulevik toob kaasa uusi probleeme seoses demokraatlike mehhanismide ja kanalitega, mille kaudu Euroopa osade mitmekesisust esindav hääl võib end kuuldavaks teha ja mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist; märgib, et otsustava tähtsusega küsimus vananevas ühiskonnas on alaealiste poliitiline esindatus, kuna nemad kujutavad endast ühenduse ühist ja ühtlasi poliitilist tulevikku, kuid praegu ei saa oma häält kuuldavaks teha ega mõjuta otsuste vastuvõtmist; märgib, et erinevatel põhjustel ei ole sisserändajate, ei täiskasvanute ega nende laste hääl kuuldav; on seisukohal, et väljendusvõimaluste ja sotsiaalsete rühmade (eriti alaealiste) poliitilise esindatuse puudumine on otsustava tähtsusega küsimus, mis nõuab põhjalikku laiaulatuslikku arutelu;

105.

julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama ELi kodanike teadlikkust demograafiliste väljakutsete kohta Euroopas, nt viies läbi kampaaniaid ja katseprojekte kõnealusel teemal;

106.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.