5.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 172/1

—

peab äärmiselt vajalikuks säilitada tugev poliitiline ja majanduslik raamistik, millele on keskpikas perspektiivis tagatud piisavalt vahendeid, et väljendada kollektiivset tahet püstitatud eesmärkide saavutamiseks;

—

on arvamusel, et ELi tulevane eelarve peab lähtuma Lissaboni lepingus määratletud ELi pädevustest ja subsidiaarsuse põhimõttest ning kajastama asutamislepingu õiguslike aluste laiendamist, ning lükkab tagasi idee vastasseisust, milles on vastamisi olemasolevad poliitikavaldkonnad ning ELi uued tegevusalad või uued, uutest ülemaailmsetest väljakutsetest tulenevad poliitikavaldkonnad;

—

kutsub üles hindama eelarve arengut järkjärgulise integratsioonidünaamika seisukohast, nähes ette katseliselt võetavaid ELi meetmeid, ning otsustavalt lahku lööma praegusest vaid ELi eelarve mahtu sihtivast suundumusest;

—

nõuab, et eesmärk kasutada ära kõiki mitmetasandilisest avalikust haldusest tulenevaid võimalusi oleks ELi eelarve reformimise strateegias kesksel kohal, ning tuletab meelde, et ELi poliitika kujundamine, kavandamine, kaasrahastamine ja elluviimine võivad saada selget kasu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panusest,

—

väljendab erilist muret selle pärast, et liidu rahastatava poliitika võimalik tagasiviimine liikmesriikide tasandile võiks anda üksnes ebarahuldavaid ja ebatõhusaid, Euroopa Liidu tasandil sobimatuid tulemusi või kaotada võimendava mõju, mis tekib tänu Euroopa Liidu rahalisele abile;

—

kinnitab uuesti, et kindel mitmeaastane, oluliselt kauemaks kui viieks aastaks kehtestatav finantsraamistik on esmatähtis eeltingimus selleks, et tagada Euroopa Liidu tegevuse tulemuslikkus, ning teeb seetõttu ettepaneku pikendada programmiperioodi 10 aastani, eraldades kõik summad vaid esimeseks viieks aastaks ja suunates tõelise vahehindamise raames ümber reservi jäetud summasid (nt 25 % mahus) uutele vajadustele. Selline lahendus võimaldaks ka ühtlustamist ELi demokraatlike institutsioonide koosseisude volituste kehtivusajaga;

—

on seisukohal, et uus ELi eelarve rahastamise süsteem peab põhinema läbipaistvusel ning võrdsust, solidaarsust, stabiilsust, nähtavust, selgust, täpsust ja lihtsust tagavatel omavahenditel ning lubab võimalikult vähe erandeid.

Raportöörid

:

Dunkerque'i linnapea Michel DELEBARRE (FR/PES)

Flaami parlamendi liige Luc Van den Brande (BE/EPP)

1.

on seisukohal, et suutmaks vastata ambitsioonikalt eurooplaste ootustele, peab ELi eelarve läbivaatamise peamine eesmärk olema kodanikke ja liitu ühendava demokraatliku usaldussideme tugevdamine ning selle tulemusel eri territoriaalsetel tasanditel poliitilist vastutust kandvate institutsioonide partnerluse uuendamine;

2.

tuletab meelde, et Euroopa Liit püüab luua heaolu ja ühtekuuluvuse globaalset näidismudelit, kus Euroopa poliitiline saatus käib käsikäes identiteetide säilitamise ning osalemise ja demokraatia edendamisega kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

3.

on veendunud selles, et Euroopa Liidu lisaväärtus seisneb järgmises: oma kodanikele rahu, kaitstuse ja stabiilsuse tagamine; eurooplastele pakutavad võimalused enda kui üksikisiku täispotentsiaali arendamiseks väljaspool riigipiire ja kogu Euroopas; Euroopa teadlikkuse ning eri rahvusest ja kultuuridest pärit kodanike vahelise solidaarsuse loomine majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kaudu; eurooplastele ühtsel turul kauplemiseks vajaliku ruumi kujundamine ning ühiste lähenemisviiside järgimine 21. sajandi probleemide lahendamisel;

4.

nendib, et eelarve läbivaatamisest tulenev väljakutse seisneb ennekõike kõnealuse majandus- ja sotsiaalmudeli edendamises, vältides selle alustalade õõnestamist ning kasutades ära Euroopa territoriaalset rikkust ja tema — iseäranis kultuurilist — mitmekesisust Euroopa ühtekuuluvuse hüvanguks;

5.

peab äärmiselt vajalikuks säilitada tugev poliitiline ja majanduslik raamistik, millele on keskpikas perspektiivis tagatud piisavalt vahendeid, et väljendada kollektiivset tahet püstitatud eesmärkide saavutamiseks;

6.

juhib tähelepanu solidaarsuse ja mitmeaastase finantsraamistiku stabiilsuse põhimõtetel ning konkreetsetel vahendite kasutamise tingimustel põhineva liidu eelarve koguväärtusele. Eelarvel on esmatähtis osa kogu Euroopa Liidu tegevuse tulemuslikkuse ning ruumilise ja ajalise järjepidevuse tagamises;

7.

on veendunud selles, et ELi eelarve mitmeaastane finantsraamistik tagab Euroopa poliitika suuniste strateegilise suunatuse järjepidevuse ja annab kindlustunde detsentraliseeritud investeeringute osas;

8.

kordab sellega seoses oma toetust uuele lepingule, millega tehakse samm edasi Euroopa integreerimise protsessis, tõhustades, ajakohastades ja uuesti määratledes juba Euroopa ehitamise keskmes olnud poliitikavaldkondi ning lisades teisedki olulised poliitikavaldkonnad liidu pädevusalasse;

9.

on arvamusel, et ELi tulevane eelarve peab lähtuma Lissaboni lepingus määratletud ELi pädevustest ja subsidiaarsuse põhimõttest ning vajalikul määral kajastama asutamislepingu õiguslike aluste laiendamist, ning lükkab tagasi idee vastasseisust, milles on vastamisi olemasolevad, endiselt tähtsaid eesmärke taotlevad poliitikavaldkonnad ja ELi uued tegevusalad või uued, uutest ülemaailmsetest väljakutsetest tulenevad poliitikavaldkonnad;

10.

kutsub üles hindama eelarve arengut ka järkjärgulise integratsioonidünaamika seisukohast, tuginedes sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust soodustavate meetmete rakendamisele;

11.

soovib seetõttu, et ELi tulevane eelarve suudaks katta katseliselt võetavad ELi meetmed;

12.

usub kindlalt, et ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvepiirangute üldisel taustal on vaja lähtuda kõiki sekkumisi ja kogu liidu rahandust hõlmavast nägemusest. Seega tuleks siia lisaks pelkadele toetustele kaasata ka teisi, sh fiskaalmeetmetega seotud rahastamisvõimalusi ja arvestada teiste finantspartnerite, nt Euroopa Investeerimispanga sekkumistega;

13.

leiab, et ELi eelarve reformimise eesmärk on selge — anda Euroopa Liidule rahalised vahendid, mis vastavad lepingutega talle antud poliitilistele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja territoriaalsetele ülesannetele ja perspektiividele, ning tagada lihtne ja läbipaistev kord, mis edastab kodanikele selge nägemuse Euroopa loodavast lisaväärtusest;

14.

on arvamusel, et Euroopa ei tohiks lasta käest sellist võimalust kujuneda senisest sidusamaks poliitiliseks koosluseks, millesse kuulumise üle tunnevad kodanikud uhkust ning mis pakub neile kindlustunnet homse päeva ees ja nende suhetes ülejäänud maailmaga;

15.

toob esile asjaolu, et uue lepinguga tehakse suur samm mitmetasandilise avaliku halduse poole Euroopas, laiendades subsidiaarsuse põhimõtet kohalikule ja piirkondlikule tasandile ning lisades ühtekuuluvusse territoriaalse mõõtme. Selline lähenemine tugevdab liidu ja selle kodanike sidemeid ning võimaldab liikuda edasi, austades eri identiteete ja mitmekesisust;

16.

rõhutab, et partnerlus Euroopa Liidu institutsioonide, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuse vahel on just kõige sobivam juhtimismudel praegusel ajal, mil teatud võimalused ja väljakutsed esinevad tihtipeale küll teatavates piirkondades, kuid nende mõju ulatub kaugemale;

17.

tuletab meelde, et ELi poliitika kujundamine, kavandamine, kaasrahastamine ja elluviimine võivad saada selget kasu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panusest, sh nende riikide-, asutuste- ja sektoritevahelistest suhetest saadud kogemustest;

18.

nõuab seetõttu usaldusväärset ELi eelarvet, mis võimaldab kohandada Euroopa üldeesmärke vastavalt eri territooriumide tingimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele;

19.

juhib sellega seoses tähelepanu tõigale, et mitmes liikmesriigis täheldatava kohalike omavalitsuste vastutuse suurendamise ja detsentraliseerimise poole suunduva üldtendentsi tulemusel on kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele usaldatud järjest rohkem pädevusi või esmatähtsaid ülesandeid, et nad saaksid sekkuda Euroopa ees seisvatest väljakutsetest kõige enam mõjutatud sektorites;

20.

märgib ühtlasi, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tänaseks muutunud juhtivateks avalikeks finantsosalejateks, kellele võib ELi eelarvel olla märkimisväärne võimendav mõju nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Juba 2004. aastal kontrollisid piirkonnad ja linnad rohkem kui 60 % kõigist avalikest investeeringuist laienenud Euroopa Liidus;

21.

nõustub neljandas majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruandes esitatud Euroopa Komisjoni öelduga, et vastutus avalike investeeringute eest lasub nii mõneski liikmesriigis laias laastus nii kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kui ka keskvalitsusel. Esimesed on samuti pädevad tegema investeeringuid hariduse, elamumajanduse, teadus- ja arendustegevuse, transpordi, üldkasutatava infrastruktuuri ja keskkonnakaitse valdkonnas. Kõnealune suundumus on viimase kümne aasta jooksul veelgi süvenenud;

22.

märgib, et arvestades nõudmist Euroopa poliitika tervikliku ja paindliku elluviimise järele, on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võimalus rakendada ELi tasandil kokku lepitud strateegilised suunised konkreetseteks meetmeteks koostöös ELi ja liikmesriikide institutsioonidega;

23.

juhib tähelepanu sellele, et sageli tehakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandeks viia kooskõlla ELi ja liikmesriikide poolt eri poliitikavaldkondades võetavad meetmed, kombineerides eri valdkonnastrateegiaid piirkondade ja linnade tasandil;

24.

rõhutab sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamise vajadust, eraldades sellele vajalikud rahalised vahendid, tuginedes Euroopas tänaseks juurdunud solidaarsuse, integratsiooni, mitmetasandilise avaliku halduse ja territoriaalse koostöö põhimõtetele ning väärtustades laiendatud institutsioonilise partnerluse valdkonnas kogutud kogemuste tähtsust;

25.

on seisukohal, et lepingus seatud uue eesmärgiga territoriaalse ühtekuuluvuse osas antakse lisahoogu Euroopa Liidu kõigi poliitiliste meetmete territooriumipõhisele kavandamisele ja elluviimisele. Nii julgustatakse esiteks väärtustama Euroopa piirkondade mitmekesisust ja teiseks otsima lahendusi Euroopas kujunenud lõhede vähendamiseks kõigil ELi haldustasanditel;

26.

nõuab, et eesmärk kasutada ära kõiki mitmetasandilisest avalikust haldusest ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panusest tulenevaid võimalusi oleks ELi eelarve reformimise strateegias kesksel kohal;

27.

on seisukohal, et Euroopa Liit kui laienenud ja laienev ühendus ning oluline globaalne osaleja on läbimas põhjalike sotsiaal-majanduslike muutuste perioodi ning et liidul tuleb asuda lahendama olulisi keskkonna- ja energeetika-, demograafia-, tehnoloogia- ning julgeolekuküsimusi;

28.

tõdeb, et liikmesriigid ei suuda omaette tegutsedes alati probleemidele sobivaid lahendusi leida;

29.

märgib, et nn avatud kooskõlastusmeetod ei ole valdavas enamikus sektoritest veel jõudnud tõestada oma suutlikkust kõrvaldada puudujääke, isegi kui seda on kasutatud täiendava meetmena;

30.

meenutab, et ühine või liidu poliitika ja nn ühenduse meetod kujutavad endast tõhusat vahendit, et taotleda kollektiivset poliitilist eemärki;

31.

väljendab erilist muret selle pärast, et liidu rahastatava poliitika võimalik — täielik või osaline — tagasiviimine liikmesriikide tasandile võiks anda üksnes ebarahuldavaid ja ebatõhusaid, Euroopa Liidu tasandil sobimatuid tulemusi või põhjustada mahajäämist üleilmsete muutuste ja kohapeal toimuva killustunud arengu ühendamisel;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et liidu poliitika tagasiviimine liikmesriikide tasandile võiks kaotada võimendava mõju, mis tekib tänu Euroopa Liidu rahalisele abile, millega mitmekordistatakse positiivset mõju konkreetsete meetmete rahastamisele;

33.

meenutab, et poliitika tagasiviimine liikmesriikide tasandile muudaks ühtlasi keerulisemaks piiriülese tegevuse ühtlase ja jätkusuutliku arengu;

34.

kinnitab uuesti, et liidu rahalise sekkumise võimendav mõju ulatub palju kaugemale rahastamismäära suurendamisest, mis traditsiooniliselt toimub kaasrahastamise süsteemide toel. Tegevuslikul ja finantstasandil väljendub võimendav mõju ka avaliku ja erasektori partnerluste hõlbustamises;

35.

rõhutab muu hulgas, et ühenduse rahastamise võimendav mõju toetab ka teiste piirkonnas rakendatavate avalike investeerimismeetmete strateegilist suunatust. See aitab oluliselt parandada haldusasutuste ja erasektori osalejate kavandamis- ja haldussuutlikkust ning on esmatähtis, kui mõelda ühenduse integratsiooniprotsessile ja selle nähtavusele kodanike hulgas;

36.

pooldab lisaväärtuse hindamist, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse eri haldustasandeid, st ELi, liikmesriigi ning piirkondlikku ja kohalikku tasandit;

37.

arvestab seda, et ELi rahalise sekkumise lisaväärtus võib tuleneda ka meetmetest, mis ei pruugi liikmesriikide riiklikul või piirkondlikul tasandil alati olla olulised või prioriteetsed, nagu nt piiriülese koostöö puhul;

38.

on arvamusel, et lisaväärtus on tihedalt seotud täiendavuse põhimõtte rakendamisega, mille kohaselt ei tohi liidu sekkumisest kujuneda ettekäänet liikmesriikide tasandi osaluse vähendamiseks. Näitena võib siin tuua ühtekuuluvuspoliitika;

39.

kutsub üles väärtustama ELi eelarvevahendite toetuse üldist ergutavat mõju; selline sekkumine toob kasu kogu Euroopa sotsiaal-majanduslikule süsteemile, julgustades kõige mahajäänumaid liikmesriike või piirkondi end ajakohastama ja jõudma ülejäänutele järele;

40.

tunnistab, et Euroopa seisab silmitsi suurte väljakutsetega — ühtekuuluvus ja konkurentsivõime — kontekstis, mida iseloomustavad uuendustegevus, inimressursside ja tööhõive kõrgem kvaliteet ja tase, kliimamuutused, meie energiamudeli ajakohastamine, demograafiline tasakaalustamatus ja rändesurve, julgeolek kogu maailmas ja Euroopa kontinendil;

41.

rõhutab sellegipoolest, et Euroopa Liidu ülesanne ei saa piirduda üksnes uute väljakutsetega tegelemisega, vaid tuleb jätkata jõupingutusi integreerumise eesmärgi poole püüdlemisel;

42.

peab esmatähtsaks, et Euroopa Liit jätkaks siseturu väljakujundamist, järgides säästva arengu, võrdsuse ja osalemise põhimõtteid ning kasutades senisest laiemalt ära Euroopa territoriaalset rikkust ja kultuurilist mitmekesisust;

43.

nõuab Euroopa Liidu tegutsemist liidu poliitilise elu demokraatia süvendamise nimel, edendades kohaliku ja piirkondliku ning kodanikuühiskonna autonoomia arengut, et laialt tutvustada liidu väärtusi ja saavutada selle poliitilisi eesmärke;

44.

märgib, et uued väljakutsed tervikuna eeldavad globaliseerumisega toimetulekut ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamist nii ELi siseselt kui ka liidu piiridel;

45.

rõhutab tõika, et Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on vaatamata sotsiaalsetele ja majanduslikele erinevustele kutsutud tegelema samalaadsete probleemidega, võttes seejuures arvesse eri viise, kuidas raskused võivad konkreetselt väljenduda eri territooriumitel;

46.

tunnistab, et selles protsessis, milles tuleks eeskuju võtta mitmetasandilise avaliku halduse süsteemist, võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused leida ka võimaluse oma seni kasutamata jäänud potentsiaali ärakasutamiseks;

47.

on arvamusel, et järgmine ELi eelarveraamistik peab suutma tagada, et:

48.

on seisukohal, et Lissaboni lepinguga on Euroopa Liit ehk saanud senisest tõhusama otsuste tegemise mehhanismi eelarve struktuuri kindlaksmääramiseks;

49.

kinnitab uuesti, et kindel mitmeaastane, oluliselt kauemaks kui viieks aastaks kehtestatav finantsraamistik on esmatähtis eeltingimus selleks, et tagada Euroopa Liidu tegevuse tulemuslikkus ning võimaldada osalejatel kavandada pikaajalisi investeeringuid ja viia lõpule territoriaalse arengu projektid;

50.

teeb seetõttu ettepaneku pikendada mitmeaastase finantsraamistiku programmiperioodi 10 aastani, ilma et eraldataks kohe kõiki summasid. Võimaldamaks ühtlustamist ELi demokraatlike institutsioonide koosseisude volituste kehtivusajaga, oleks sammuks edasi näiteks see, kui jagada programmiperiood kaheks: esimeseks viieks aastaks eraldataks kõik summad, hiljem toimuks vahehindamine, et suunata ümber (nt 25 % mahus) reservi jäetud summasid uutele kuludele, et käivitada uusi algatusi või tõhustada poliitilisi meetmeid vastavalt vajadustele;

51.

on seisukohal, et kuigi paindlikkusega avanevad huvitavad võimalused liidu kulude arvelt maksimaalse mõju saavutamiseks ning kuigi see on kasulik raamtingimuste võimalike muutustega kohanemise seisukohast, kaasneb paindlikkusega — kui selle juhtimine jääb puudulikuks — ka sellise ELi tekkimise oht, kus liikmed arenevad eri kiirusel;

52.

on arvamusel, et sellised väljavalimismehhanismid nagu seoses 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitikaga katsetatud võivad lihtsustada poliitiliste peaeesmärkide paremat kooskõlastamist eri eelarveridade kaudu;

53.

nõuab, et ELi tulevas eelarves reserveeritaks vahenditest teatav protsent katsetuste rahastamiseks. Kõnealune summa tuleks hoida lahus üldmeetmete toetamiseks ettenähtud vahenditest;

54.

pooldab kontrollimehhanismide selgemaks muutmist ning vajadusel sanktsioonide senisest otsemat ja tõhusamat rakendamist;

55.

kordab vajadust konkreetselt kohaldada partnerluse põhimõtet liidu eelarve väljatöötamise ja täitmise faasis;

56.

meenutab, et Euroopa Komisjon algatas ja arendas kolmepoolsete eesmärgipõhiste lepingute ja konventsioonide ideed; kordab oma ettepanekut kõnealuste instrumentide läbivaatamise kohta ning teeb Euroopa Komisjoni poolt algatatud katsejärgu kogemustele toetudes ettepaneku sõlmida Euroopa piirkondlikke pakte;

57.

rõhutab tõika, et ilma iga lepinguosapoole rahalise osaluseta ei ole tõelised partnerlused võimalikud. Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa piirkondlike paktide rahastamise küsimuses tuleks keskenduda võimalikule koosmõjule ja lisaväärtusele, mida loovad Euroopa tasandil asjaomaste poliitikavaldkondade olemasolevad eelarveread ja struktuurifondid ning kohalikul, piirkondlikul ja liikmesriikide tasandil olemasolevad eelarvevahendid. Seejuures ei ole vajalik luua ELi piirkondliku poliitika uut finantsinstrumenti ega taotleda selleks uusi rahalisi vahendeid;

58.

on arvamusel, et ELi eelarves võidaks taotleda läbipaistvuse suurendamist, tihendades kohapeal rakendatavat partnerlust ning tõhustades kohalikul ja piirkondlikul ning ELi tasandil tehtavaid teabevahetusalaseid jõupingutusi;

59.

jagab seisukohta, mille kohaselt Euroopa peaks andma oma poliitilise tegevuse ja finantsvahendite raamistikule uue suunatuse, võttes arvesse piisavalt pikka, 2020.–2030. aastani ulatuvat ajavahemikku;

60.

juhib tähelepanu sellele, et kokkulepitud omavahendite piirmääraks on praegu seatud 1,24 % ELi rahvamajanduse kogutulust;

61.

märgib, et Euroopa Liidu eelarve

62.

väljendab kahetsust, et tegelikult eelarvele eraldatud vahendite mahu ja kokkulepitud omavahendite vahendite mahu vahe üha suureneb;

63.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et nn õiglase tulu põhimõttele tuginevate arvutuste tõttu on liikmesriigid üha rohkem muutunud Euroopa ideaalidest ja kodanike huvidest liiga kaugele jääva mõtlemise vangideks;

64.

väljendab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate nimel vastuseisu liialdustele sellises mõtlemises, kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on liikmesriikide tasandil esmatähtsad rikkuse tootmist soodustavad tegurid ning sageli ka otseselt liikmesriikide tasandil toimavasse maksusüsteemide koostamisse kaasatud institutsioonilised osalejad;

65.

on seisukohal, et ELi eelarve rahastamise süsteemis on hädavajalik teha kvalitatiivne hüpe, et võimaldada eri asjaomastel institutsioonidel jagada tulevikku suunatud nägemust samast eelarvest;

66.

on seisukohal, et uus ELi eelarve rahastamise süsteem peab põhinema läbipaistvusel ning võrdsust, solidaarsust, stabiilsust, nähtavust, selgust, täpsust ja lihtsust tagavatel omavahenditel;

67.

nõuab eelarvepädevatelt institutsioonidelt sellise uue, võimalikult vähe erandeid võimaldava rahastamisvalemi väljatöötamist ja ellurakendamist, mis vastaks majandus- ja sotsiaalmudeli edendamise eesmärkide saavutamisele,

68.

annab teada, et komiteel on kavas jätkata aktiivselt osalemist eelarve reformimise üle toimuvates analüüsides ja aruteludes, eelkõige seoses Euroopa Komisjoni läbivaatamisettepaneku arutamisega;

69.

on arvamusel, et ELi eelarve ja rahastamisallikate reformiga peaks kaasnema tõhus ja läbipaistev teabevahetuspoliitika, mis on suunatud suurele üldsusele ning ühtlasi ka küsimusega enim seotud institutsioonidele ja sotsiaal-majanduslikele osalejatele. Nii oleksid kodanikud paremini kursis sellega, kuidas nende raha kasutatakse, mis tooks need ELi programmide ja projektide haldamise eest vastutavatele institutsioonidele lähemale. Komitee on valmis ühinema ülejäänud institutsioonidega kõnealuse demokraatliku püüdluse nimel tehtavates jõupingutustes.