5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/18

1.1.

Euroopa Liidu (EL) maapiirkondi iseloomustab mitmekülgsus. Maapiirkondade poliitika peab sellele vastama ja mitmekülgsust, millest on mõjutatud ka ühiskondlik struktuur ja keskkond, tulevikuks kindlustama. Elujõulised maapiirkonnad ei tule kasuks mitte ainult maapiirkondade elanikele, vaid kogu ühiskonnale.

1.2.

ELis areneb aegamisi maapiirkondade poliitika, mis on midagi enamat kui põllumajanduspoliitika jätk. Sest toiduainete tootmise kõrval vajavad maapiirkonnad silmas pidades põllumajanduse kahanevat majanduslikku tähtsust paljudes piirkondades veel täiendavaid majanduslikke tugesid. Ainult nii on võimalik tagada Euroopa maapiirkondade keskkonna-alane, majanduslik ja sotsiaalne elujõulisus. Seega ei ole eesmärgiks mitte ainult elanikkonnale pikaajaliste tulevikuperspektiivide avamine, suurendades töökohtade arvu, parandades infrastruktuuri ning laiendades tööhõivevõimalusi, vaid ka see, et põllumajandustooted muutuksid tarbijakekseksemaks, ega oleks enam nii tootjakesksed, samuti toidukvaliteedi parandamine ning tõhusam looduse ja maastiku, keskkonna ja vee kvaliteedi säilitamine või parandamine.

1.3.

Seejuures on oluline reaalne lähenemisviis. See tähendab, et ollakse teadlik Euroopa põllumajanduse olulisest ülesandest piirkondade säilitamisel. Samuti tuleb olla teadlik ka selle tagajärgedest, kui Euroopa põllumajandus ei suuda enam täita kõnealust rolli ning põllumajanduse ja metsamajanduse suhtes kohaldatakse vaid majanduslikke kriteeriume. Maaelu arengu poliitika ei suuda pakkuda lahendusi kõigile probleemidele, millega ELi maapiirkonnad on sunnitud võitlema. Mõnedes neist piirkondadest laieneb temaatika väljapoole määruse reguleerimisala ning on vajalik erinevate fondide koostöö. Maapiirkondade poliitika ja regionaalpoliitika (2) kooskõlastamine regionaalsel tasandil on siinjuures oluline faktor. Siiski soovib RK täiendavaid ettepanekuid teiste Euroopa ja riiklike poliitikavaldkondade kontrollimiseks, et tagada suuremat vastastikust täiendavust El-i ja riiklike maaelu arengu poliitikatega. Samuti tuleks kontrollida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi teiste poliitikate suhtes, kindlustamaks nende eesmärkide vastastikku kasulikku toimet.

1.4.

Salzburgi konverentsil (2003) sai maaelu poliitika uue tugeva tõuke. Regioonide komitee tervitab seda, et suur osa Salzburgi konverentsi lõppjäreldustest kaasati määrusesse. Poliitika rakendamine kõigis ELi regioonides ning korraldamise ja rahastamise lihtsustamine on olulised positiivsed punktid. Lisaks toetab komitee partnerlust, nagu see on defineeritud määruse artiklis 6. On väga oluline, et kohalikud ja regionaalsed omavalitsused oleks kaasatud maapiirkondade poliitika igasse etappi. See on parim võimalus tagada asjaosalistes regioonides meetmete kasutamine, mis toob kaasa nii regioonisisese kui -vahelise suurema sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse.

1.5.

Vastavalt sellele teeb komitee määruse kohta järgnevad märkused. Maapiirkondade arengu poliitika rakendamine on siinjuures oluline prioriteet.

2.1.

Regioonide komitee kiidab heaks, et komisjon eraldab vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 159 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) märkimisväärse osa sihtala “lähenemine” alla kuuluvatele piirkondadele.

2.2.

Komitee tervitab maapiirkondade poliitika uusi seadusandlikke meetmeid, kuid kahetseb siiski, et poliitikat nähakse esmajoones turu- ja palgapoliitika täienduse ning järelkontrollina, selle asemel et tunnustada selle iseseisvat rolli. Sellega seoses tekib küsimus, kas on olemas piisavalt eelarvevahendeid maapiirkondade ambitsioonika poliitika eesmärkide saavutamiseks.

2.3.

Komitee kinnitab maaelu arengu strateegilise kontseptsiooni vajalikkust. Tähtis on vältida vahendite nö tilkhaaval eraldamist. Komitee kahtleb, kas Euroopa strateegiast tuleneb lisakasu. Lissaboni ja Göteborgi strateegia ning Salzburgi konverentsi lõppjäreldused pakuvad sobivat raamistikku ühenduse tasandil. Liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevuses on kindlaks määrata, mida tähendab selline raamistik maapiirkondadele ja maaelu poliitikale. Ainult nii on võimalik vältida pingeid, mis tulenevad sellest, et ühel pool on soov strateegilise lähenemise järgi maapiirkondade poliitikas ELi tasandil ning teisel pool piisava paindlikkuse säilitamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

2.4.

Komitee tervitab ettepanekut, mis tagab selle, et liikmesriigid peavad nõu pidama piirkondlike ja kohalike omavalitsustega. Kuid regioonide komitee arvates on liikmesriikidel liiga vähe aega, et välja töötada riiklik strateegia ja maapiirkondade arengu siseriiklikud programmid. Komiteel on kahju, et strateegia peab olema valmis enne kui programm esitatakse komisjonile, sest nad sõltuvad teineteisest. Regioonide komitee teeb ettepaneku kasutada sama meetodit nagu regionaalpoliitikas, kus liikmesriigid võivad strateegilise raamistiku esitada koos rakendusprogrammiga (soovitus 1).

2.5.

Pikemas perspektiivis võiks rajada regionaalfondi, millega kaoks vahe maaelu arengu fondi ja regionaalpoliitika fondi vahel. Iga regiooni puhul on eesmärgiks käsitleda kogu regiooni võimalusi ja probleeme ühtse strateegia alusel, mis hõlmab selle regiooni terve ala.

2.6.

Maapiirkondade poliitika areneb teatud piirkonna arengu ühe või mitme programmi raames. Neis programmides otsustatakse regiooni ja/või liikmesriigi tugevate ja nõrkade külgede analüüsi põhjal vajalike meetmete rakendamine. Rakendamine võib kahjustada määruse artiklis 16 ette nähtud ELi miinimumosalust põhisuundades (15 % I ja III põhisuuna ja 25 % II põhisuuna puhul). Ka komitee on seisukohal, et kulutused maapiirkondade poliitikale peavad olema kaalutletud. Selle järgi on oluline kindlaks määrata eelkõige kolmanda põhisuuna — maapiirkondade majanduse mitmekesistamise — miinimumväärtus. Sest maapiirkondade erinevate programmide hindamisest aastateks 2000–2006 selgus, et just see valdkond maapiirkondade poliitikas pole eriti kaugele arenenud. Siiski peab ressursside jagamine toimuma erinevate suundade vahel vastavalt programmis läbi viidud tugevate ja nõrkade külgede analüüsile. Seetõttu rõhutab komitee, et on vaja võimaldada kõrvale kalduda artiklis 16 esitatud protsendimääradest, juhul kui see on piisaval määral põhjendatud ülalnimetatud analüüsiga (soovitus 3).

2.7.

Ressursside jagamine ei tohi takistada ka projekte, mis haaravad rohkem kui ühe põhisuuna sisu, kuid kuuluvad siiski määruse rakendusalasse. Vastavalt artikli 71 lõikele 6, mille kohaselt saab iga toimingut rahastada vaid üheainsa põhisuuna raames, tundub et see ei ole võimalik, mistõttu regioonide komitee teeb ettepaneku artiklit selles osas muuta (soovitus 19).

2.8.

Vahel tundub, et määruse detailsus on tähelepanuväärne, eriti võrreldes regionaalpoliitika määrustega. Teatud teemad peaks jääma maaelu programmi koostamise eest vastutajate pädevusse. Siia kuuluvad parendus- ja töötlemistoetuste ning väike- ja pisiettevõtete turustamise toetuste piiramine, artikli 50 säte, mille kohaselt piirdub diversifikatsiooni toetus ühe lapsega, või lisas I toodud ELi abi ülemmäärad.

2.9.

Salzburgi konverentsi lõppjärelduste kohaselt on elujõuline maapiirkond põllumajanduse jaoks vältimatu, samuti nagu põllumajandus on vältimatu elujõulise maapiirkonna jaoks. On väga oluline, et maapiirkondade arenguprogrammide raames pöörataks piisavalt tähelepanu noortalunike toetamisele. Hetkel puudub terviklik noortalunike poliitika. Üks näide sellisest terviklikust poliitikast on stardipakett, milles on ühte projekti kaasatud kõik, mis on seotud tootmise ülevõtmise ja uue talupidamise käivitamisega.

2.10.

Komitee võtab teadmiseks ettepaneku loobuda sotsiaal-majanduslike kriteeriumide kasutamisest, kui määratletakse teisi ebasoodsaid piirkondi peale mägipiirkondade, ja samas kasutada hüvitiste maksmisel samu arvestuslikke aluseid kui põllumajanduse ja keskkonna valdkonda kuuluvate programmide raames. Euroopa Komisjoni sellekohane põhjendus on ühene; komitee on siiski mures mõju pärast, mida selline kriteeriumide muutmine avaldab kõnealuste piirkondade põllumajandusettevõtetele. Kui muudatus toob endaga kaasa ulatuslikke sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, peaks neid saama leevendada teiste poliitikate abil. Minimaalse abinõuna tuleks igal juhul kaaluda üleminekuperioodi talunike toetuste järk-järgulisel vähendamisel piirkondades, mis edaspidi toetusesaajana arvesse ei tule.

2.11.

Komitee tervitab asjaolu, et nüüd on ka teistel põllupidajatel lisaks talunikele võimalik osaleda põllumajanduskeskkonna meetmetes. Need võivad osutuda puudolevaks ühendlüliks saavutamaks üldist (põllumajanduslikku) maaviljelust. Seetõttu teeb komitee ettepaneku võtta kasutusele teised hüvitamise alused põllumajanduskeskkonna meetmete jaoks, kuna praegune alus — mis koosneb lisakuludest ja endale võetud kohustuste arvelt saamata jäänud tulust — ei ole alati rakendatav. Selleks võiks olla näiteks kompensatsioon, mis põhineb tegelikul toodangul ja sellega seotud tulul (soovitus 8).

2.12.

Stiimul põllumajanduskeskkonna meetmetes osalemiseks, nimelt võimalus kompensatsiooni 20 %-liseks suurenemiseks, määruse kohaselt edaspidi puudub. See ei ole nende meetmete kasu ja huve maapiirkondade majandamise kontekstis silmas pidades soovitav, mistõttu komitee soovitab kõnealuse stiimuli uuesti määrusesse lisada (soovitus 8).

2.13.

Hästiarenenud ja vähem hästi arenenud metsandussektoriga riikide vahel on märkimisväärsed erinevused. Komisjoni ettepanekud ei ole piisavalt paindlikud, soodustamaks hõredalt metsastatud riikide metsastamist. Kui kõnealuseid erinevusi ei arvestata, seatakse ohtu selliste riikide arenev metsatööstus ja keskkonnale soodsad arengud.

2.14.

Igal aastal otsivad paljud talunikud tegevust väljaspool põllumajandussektorit. Seeläbi võib teatud regioonides suureneda rahvaarvu vähenemise probleem. Lisaks uute töökohtade loomisele tuleb pöörata tähelepanu talunike ümberõppele, samuti tuleb võimaldada põllumajanduses osalise tööajaga töötamist. Maaelu arenguprogramm, eelkõige regioonides, mis saavad struktuurifondide (s.t Euroopa Sotsiaalfondi) kasutamisest väiksemat tulu, peab pakkuma võimalusi selleks ümberõppeks ja/või samaaegselt mitmel töökohal töötamise võimalust, ka seoses tegevusega väljaspool põllumajandussektorit. Suuremas ulatuses ESFi toetusi saavate regioonide vastavates programmides peab selgesõnaliselt sisalduma talunikele pakutav võimalus ümberõppeks ja mitmel kohal töötamiseks.

2.15.

ELi maapiirkonnad võivad pakkuda väärtuslikku loodus- ja kultuuripärandit, mis võib mängida olulist rolli maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel. Kohalik turismisektor pole aga siiski tihti seoses puuduliku teeninduse ja/või asjakohase tootearenduse puudumisega suuteline kasutama kõnealuseid hüvesid säästval viisil ega suuda pakkuda turistidele suurepäraseid elamusi. Seepärast tuleb määruse artiklis 52 ilmtingimata turismi edendamise meetmete all mainida kutseõpet (soovitus 12).

2.16.

Naised etendavad maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel olulist rolli, kuid peavad sageli kokku puutuma spetsiifiliste probleemidega, nagu näiteks piiratud juurdepääs ettevõtte algkapitalile. Komitee arvates peaks määrus aitama kaasa naiste kaasamisele maapiirkondade majandusse (soovitus 11). Ka internet on maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel hindamatu väärtusega. Ent paljude maapiirkondade juurdepääs internetile on veel väga piiratud. Komitee tervitab seetõttu komisjoni ettepanekut kasutada EAFRD-d selleks, et oleks võimalik maapiirkondi IKTga varustada. Sellega antakse oluline panus digitaalse lõhe ületamiseks; selle tagajärjel suureneks nende piirkondade atraktiivsus uutele ettevõtetele ja ligipääs uutele turgudele juba olemasolevate ettevõtete jaoks. Täiendavad meetmed oleksid võimalikud maapiirkondade majanduse mitmekesistamise prioriteedi raames EAFRD poolt.

3.1.

Komitee usub, et lokaalsete ja regionaalsete organite kaasamine maaelu arenguprogrammide väljatöötamisse on oluline ja leiab, et seda rolli tuleks rohkem rõhutada. (soovitus 13). Regioonide komitee nõuab, et liikmesriikide strateegiad jätaksid piisavalt tegutsemisruumi spetsiaalselt piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele kohandatud meetmetele (vt ka punkti 2.2). Komitee on arvamusel, et on oluline, et strateegiad arvestavad tasakaalus ruumilise arengu vajadust iga regiooni terves ulatuses. Jälgitava strateegia kohta kehtivate eeskirjade üleküllus ELi või riiklikul tasandil võib osutuda takistavaks teguriks kohalike võimaluste ja probleemide lahendamiseks ellukutsutud regionaalsete algatuste teostamisel

3.2.

Vajalikud on programmi planeerimise, finantseerimise ja kontrolliga seotud meetmed, mis on täpselt kohandatud tegelikele vajadustele. Seetõttu on imekspandav, et liikmesriigid peavad koostama oma maaelu arengu programmid määrusest tulenevalt kas liikmesriigi või regiooni tasandil. Parem oleks anda selles punktis rohkem tegutsemisvabadust, võimaldades sealjuures kombinatsioone regionaalsetest ja riiklikest programmidest. Lisaks sellele on käimasoleva toetusperioodi jooksul just föderaalse haldussüsteemiga liimesriikides end õigustanud riiklike raammääruste heakskiitmise võimalus, mida on seejärel võimalik rakendada piirkondlikes programmides. (soovitus 2)

3.3.

Komitee toetab ettepanekut, et kolmas põhisuund realiseeritakse kohalike arengustrateegiate põhjal. Uued majanduslikud tegevused on maapiirkondade jaoks kahtlemata eluliselt vajalikud. Tegevused on täienduseks põllumajanduslikule tegevusele. Sellegipoolest peab uute tegevuste lisamine toimuma läbikaalutult, et see ei kahjustataks maapiirkondade kvaliteeti. Komitee ühineb selles punktis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega (3), et tuleb vältida “rurbaniseerisimist”, st samade meetmete kasutamist linna- ja maaregioonides. See kehtib kindlasti linnade ümbruses asuvate maapiirkondade kohta, kus maapiirkonna spetsiifiliste omaduste säilitamine on oluline linnade elukvaliteedile. Probleemid neis piirkondades, sh põllumajanduslikult kasutatavates piirkondades, vajavad täiesti teistsugust lähenemist võrreldes perifeersete maapiirkondadega. Määrus peab pakkuma selleks piisavalt tegutsemisvabadust.

4.1

Komitee omistab suurt tähtsust LEADERile ja väljendab seetõttu kahetsust LEADERi ebaselge rolli üle määruses. Ühelt poolt kirjeldatakse LEADERit artiklis 62 neljanda põhisuunana, teiselt poolt metoodikana esimese kolme põhisuuna ellu viimisel vajalike meetmete loomiseks. Regioonide komitee rõhutab, et LEADERile võimaldataks õiglane koht — eraldi põhisuunana, mis on võrreldav INTERREGi rolliga regionaalpoliitikas. LEADERi süstemaatiline kaasamine kõikides valdkondades kätkeb endas kõnealuse kontseptsiooni ainulaadsuse ja lisakasu kaotsimineku ohtu. Komitee palub komisjonil määrust LEADERi tulevase rolli suhtes täpsustada ja muuta LEADER eraldi põhisuunaks.

4.2

Artikli 63 lõikest 1 nähtub, et lokaalse arengustrateegia elluviimiseks peab strateegia täitma kõiki nelja põhisuuna jaoks püstitatud eesmärke. See on vastuolus artikli 62 punktiga a, mille kohaselt saab LEADERi abil realiseerida ühe või mitme põhisuuna eesmärke. Komitee teeb ettepaneku kõrvaldada määruses kõnealune vastuolu (soovitus 6).

4.3

Komitee toetab ettepanekut selle kohta, et olulise osa ühe liikmesriigi käsutuses olevatest eelarvevahenditest eraldatakse LEADER'ile vastavalt antud alade vajadustele. Regioonide komitee tervitab samuti ettepanekut rajada esimesel võimalusel Euroopa võrgustik. Komitee hoiatab siiski kordamast lubamatuid viivitusi, nagu see juhtus ELi maapiirkondade vaatlusorgani rajamisega (LEADER+), Euroopa vaatlusvõrgustiku (LEADER II) ja paljude riiklike LEADER-võrgustikega. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid seadma nende organite rajamise esmatähtsaks juba programmi alguses. Seejuures võib toetuda kogemustele, mis saadi liikmesriikide LEADER-võrgustiku rajamisel Kohalikel organitel on suured kogemused LEADER-programmiga töötamisel, mida liikmesriigid peaksid LEADER-programmi rakendamise raamtingimuste loomisel ära kasutama.

4.4

Komitee ei poolda ettepanekut eraldada eelarvevahenditest märkimisväärne summa neile liikmesriikidele, kelle LEADER-programmid töötavad kõige efektiivsemalt. See viiks oletatavasti selleni, et lühiajalisi “lihtsaid” projekte hakatakse eelistama keskmise- ja pikaajalistele. Usaldusväärse kavandamise tarvis peab olema kindel, millise liikmesriigi käsutuses on millised vahendid. (soovitused 15 ja 18).

5.1

Komitee peab oluliseks, et üleminek programmiperioodilt 2000–2006 perioodile 2007–2013 toimuks nii, et ei ohustataks toimingute ja meetmete järjepidevust. Nii tuleb tagada, et kohustuste kehtivusaja lõpuni finantseeritaks veel eelmisel perioodil eraldatud mitmeaastaseid meetmeid, nagu põllumajanduskeskkonna meetmed, ning peetaks kinni lubatud ühenduse osaluse määrast (kaasfinantseerimise määr). Kindlustamaks EL-i tõhusa maaelupoliitika olemasolu ka uuel etapil, toetab komitee komisjoni ettepanekut 88,75 billioni euro suuruse eelarveks (jättes välja toetuste muutmise süsteemi), et rahastada EL-i maaelu arengu poliitikat. RK lükkab otsustavalt tagasi kõnealuse poliitika või kõnealuse poliitika osade tagasiviimise riiklikule tasandile.

5.2

Komitee võtab teadmiseks, et määruse ettepaneku kohaselt on lisaks eelkontrollile, vahe- ja järelhindamisele ette nähtud ka iga-aastane jooksev hindamine; ent tõstatab siiski küsimuse iga-aastase jooksva hindamise lisandväärtuse kohta.

5.3

Määruse üheks eesmärgiks on õigusaktide lihtsustamine. Selle hindamiseks on tarvis olla kursis rakendusmäärustega. Regioonide komitee sooviks — võttes arvesse regioonide komitee liikmete kogemusi poliitiliste meetmete elluviimisel –, et ka nende määruste kohta palutaks arvamust.