1

Euroopa Komisjoni talitused saatsid 2013. aastal kõikidele liikmesriikidele küsimustiku nende sadamate toimimise ja maksustamise kohta, et saada valdkonnast ülevaade ja selgitada sadamate olukorda seoses Euroopa Liidu riigiabi eeskirjadega. Seejärel vahetasid komisjoni talitused Prantsuse ametiasutustega mitmeid kirju selles küsimuses.

2

Komisjon teavitas Prantsuse ametiasutusi 9. juuli 2014. aasta kirjaga 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 17 alusel oma esialgsest hinnangust sadamate maksustamist käsitlevatele eeskirjadele, mis puudutab nende võimalikku kvalifitseerimist riigiabiks ja nende kokkusobivust siseturuga. Selle kirja lõpus jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et Prantsuse sadamate äriühingu tulumaksust vabastamine kujutab endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses kokkusobimatut riigiabi, ja palus Prantsuse ametiasutustel esitada kõnealuse esialgse hinnangu kohta oma tähelepanekud.

3

Prantsuse ametiasutused edastasid oma tähelepanekud 7. novembri 2014. aasta kirjaga. Komisjoni talitused ja Prantsuse ametiasutused kohtusid 12. detsembril 2014. Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 15. jaanuaril 2015 täiendavad tähelepanekud. Komisjoni talitused vastasid sellele kirjale 1. juuni 2015. aasta kirjas, täpsustades, et nad jäävad praeguses etapis 9. juuli 2014. aasta kirjas väljendatud esialgse seisukoha juurde.

4

Komisjon kinnitas 21. jaanuari 2016. aasta kirjaga oma seisukohta ning tegi Prantsuse ametiasutustele ettepaneku kooskõlas ELTL artikli 108 lõikega 1 ja nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikliga 22 lõpetada asjakohaste meetmetena alates 2017. aasta eelarveaasta algusest äriühingu tulumaksust vabastamine, millest sadamad saavad kasu vastavalt oma majandustegevusest pärit tulule. Prantsuse ametiasutustel paluti anda kahe kuu jooksul komisjoni ettepanekule tingimusteta ja ühemõtteline vastus kooskõlas määruse 2015/1589 artikli 23 lõikega 1.

5

Prantsuse ametiasutused edastasid komisjonile 11. aprilli 2016. aasta kirjaga oma märkused. 27. juunil 2016 korraldati Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni talituste kohtumine.

6

Kuna Prantsuse ametiasutused keeldusid tingimusteta ja ühemõtteliselt komisjoni poolt väljapakutud asjakohastest meetmetest, otsustas komisjon algatada määruse 2015/1589 artikli 23 lõike 2 kohaselt ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetluse. Komisjoni otsus menetluse algatamise kohta avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2016, C 302, lk 23, edaspidi „menetluse algatamise otsus“). Komisjon palus Prantsuse Vabariigil esitada otsuse sisu kohta oma märkused. Komisjon kutsus ka huvitatud isikuid üles esitama märkusi kõnealuse meetme kohta.

7

Prantsuse ametiasutused edastasid oma märkused komisjonile 19. septembri 2016. aasta kirjaga. Komisjon sai märkusi mitmelt huvitatud isikult, eelkõige hagejalt Union des ports de France – UPFilt (Prantsuse sadamate liit, Prantsusmaa). Komisjon edastas kõnealused märkused Prantsuse Vabariigile, kes sai võimaluse neid kommenteerida. Komisjon sai Prantsusmaa kommentaarid 3. novembri 2016. aasta kirjaga. 16. novembril 2016 korraldati Prantsuse ametiasutuste ja komisjoni talituste kohtumine.

8

Komisjon võttis 27. juulil 2017 vastu otsuse (EL) 2017/2116 Prantsusmaa rakendatud abikava SA.38398 (2016/C, ex 2015/E) kohta – Prantsusmaa sadamate maksustamine (ELT 2017, L 332, lk 24; edaspidi „vaidlustatud otsus“).

9

Vaidlustatud otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas14. detsembril 2017. Kõnealusest otsusest teavitati 6. septembri 2017. aasta kirjaga ka hagejat kui huvitatud isikut, kes esitas ametlikus uurimismenetluses märkusi.

10

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on sätestatud järgmist:

„Autonoomsete sadamate (kes on osaliselt muudetud suurteks meresadamateks), merevaldkonna kaubanduskodade, sadamarajatisi haldavate kaubandus‑ ja tööstuskodade, kohalike omavalitsuste, kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtjate, kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada, äriühingu tulumaksust vabastamine on siseturuga kokkusobimatu riigiabi kava.“

11

Vaidlustatud otsuse artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Prantsusmaa peab tühistama artiklis 1 osutatud äriühingu tulumaksust vabastamise ja maksustama äriühingu tulumaksuga sellest vabastatud asjaomased ettevõtjad.

2.   Meede, millega Prantsusmaa täidab oma lõikest 1 tulenevaid kohustusi, tuleb vastu võtta enne käesolevast otsusest teavitamise kuupäeval käimasoleva kalendriaasta lõppu. Asjaomast meedet tuleb kohaldada hiljemalt selle vastuvõtmisele järgneva eelarveaasta algusest toimuva majandustegevusega saadavale tulule.“

12

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. novembril 2017.

13

Hageja palub Üldkohtul:

14

Komisjon palub Üldkohtul:

15

Komisjon vaidlustab käesoleva hagi vastuvõetavuse. Komisjon selgitas oma seisukohta kohtuistungil 6. novembri 2018. aasta kohtuotsusest Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci (C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873) lähtudes ja väitis, et hoolimata sellest, et vaidlustatud otsus kujutab endast halduse üldakti, vajab see hageja liikmete suhtes rakendusmeetmeid, mistõttu peavad nad tõendama, et kõnealune otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.

16

Mis puudutab järgmiseks hageja liikmete isiklikku puutumust, siis väidab komisjon, et kõnealused liikmed kuuluvad määramatu arvuga üksuste hulka, kes võivad äriühingu tulumaksust vabastamisest kasu saada, ja on üksnes võimalikud kasusaajad kõnealusest abikavast. Pealegi leiab ta, et vaidlustatud otsus ei muuda kõnealuste liikmete omandatud õigusi, sest põhimõtteliselt ei eksisteeri omandatud õigust sellele, et maksusüsteem tulevikus säilib. Seetõttu ei saa kõnealused liikmed väita, et vaidlustatud otsus neid isiklikult puudutab.

17

Viimaks väidab komisjon, et hageja ei saa tugineda oma põhikirjas ette nähtud ülesandele kaitsta ja esindada oma liikmete huvisid liidu ametiasutustes, et tõendada tema enda huvide riivet, sest kõnealune akt ei kujuta endast liidu õigusnormi, mis annab talle sõnaselgelt teatud menetluslikud võimalused. Ta leiab, et hageja pelk osalemine kõnealuse abikava ametlikus uurimismenetluses ei anna talle samuti hagi esitamise õigust.

18

Hageja vaidleb kõnealustele argumentidele vastu ja väidab, et vaidlustatud otsus puudutab tema liikmeid otseselt ja isiklikult, mistõttu on tal endal hagi esitamise õigus.

19

Selle kohta olgu märgitud, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on ette nähtud kaks võimalust, mil füüsilisele või juriidilisele isikule on antud õigus esitada hagi akti peale, mille adressaat ta ei ole. Esiteks võib hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Seejärel olgu märgitud, et vastavalt kohtupraktikale on hagiavaldus, mille esitab selline ühendus nagu hageja, vastuvõetav kolmel juhul: kui ta esindab nimelt oma liikmete huve, kellel endil on hagi esitamise õigus, kui ta on individualiseeritav seetõttu, et kahjustatakse tema kui ühenduse enda huve – eriti siis, kui tühistamishagi esemeks olev akt kahjustab tema kui läbirääkija positsiooni –, või kui õigusnorm annab talle expressis verbis rea menetlusõigusi (vt selle kohta 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Forum 187 vs. komisjon, T‑189/08, EU:T:2010:99, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. aprilli 2016. aasta kohtumäärus EGBA ja RGA vs. komisjon, T‑238/14, ei avaldata, EU:T:2016:259, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Käesolevas asjas tuleb komisjoni eeskujul nentida, et ükski liidu õigusnorm ei anna hagejale menetlusõigusi sõnaselgelt. Ainuüksi asjaolu, et tema põhikiri teeb talle ülesandeks kaitsta oma liikmete üldisi huve ja esindada neid liidu ametiasutustes, ei ole selles osas piisav (vt selle kohta 6. juuli 1995. aasta kohtuotsus AITEC jt vs. komisjon, T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Pealegi ei saa ainuüksi hageja osalemisest asjasse puutuva isikuna ametlikus uurimismenetluses järeldada, et tal on õigus esitada hagi, isegi kui selline asjaolu võib kujutada endast asjakohast asjaolu, kui hinnatakse ettevõtja õigust esitada hagi (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 56, ja 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Vtesse Networks vs. komisjon, T‑362/10, EU:T:2014:928, punkt 53).

23

Hageja ei väida muu hulgas, et vaidlustatud otsus on kahjustanud tema kui läbirääkija positsiooni, nagu toimus kohtuasjas, milles tehti 2. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38).

24

Seetõttu tuleb välja selgitada vastavalt eespool punktis 20 viidatud kohtupraktikale, kas hagejal on õigus esitada hagi, kuna ta esindab oma liikmete huve, kellel endil on hagi esitamise õigus.

25

Selle kohta olgu täpsustatud, et kohtupraktika kohaselt põhineb ühenduse õigus esitada hagi sellisel juhul kaalutlusel, mille kohaselt hagi esitamine ühenduse poolt kujutab endast menetluslikku eelist, sest see võimaldab vältida mitme erineva hagi esitamist samade aktide peale, kuna ühendus asendab ühte või mitut oma liiget, kelle huve ta esindab, sest kõnealustel liikmetel endil on võimalik esitada hagi, mis on vastuvõetav (6. juuli 1995. aasta kohtuotsus AITEC jt vs. komisjon, T‑447/93–T‑449/93, EU:T:1995:130, punkt 60, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu, T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509, punkt 35).

26

Järelikult ei saa ühendus tugineda oma niisuguste liikmete huvide esindamisele, kes on ise esitanud hagiavaldused, milles on esindatud nende endi huvid (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Molinos Río de la Plata jt vs. nõukogu, T‑112/14–T‑116/14 ja T‑119/14, ei avaldata, EU:T:2016:509, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa hagi käesolevas asjas tunnistada vastuvõetavaks selle alusel, et hageja esindab chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne‑ouest’i (port de Brest) (Lääne‑Bretagne’i kaubandus‑ ja tööstuskoda (Bresti sadam), Prantsusmaa), sest viimati nimetatud isik esitas ise hagi vaidlustatud kohtuotsuse peale kohtuasjas T‑754/17, Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne‑ouest (port de Brest) vs. komisjon, ning puudub vajadus lahendada kõnealuse isiku esitatud hagi vastuvõetavuse küsimust (vt selle kohta 29. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Asociación Española de Banca vs. komisjon, T‑236/10, EU:T:2012:176, punkt 30).

27

Seevastu võib hageja esindada õiguspäraselt oma niisuguste liikmete huve, kes ei ole ise hagi esitanud, kui neil endil on hagi esitamise õigus, mis tuleb välja selgitada.

28

Esiteks olgu märgitud, et hageja liikmed ei ole vaidlustatud otsuse adressaadid, sest see on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

29

Teiseks, kuna vaidlustatud otsust kohaldatakse objektiivselt kindlaksmääratud olukordadele ning tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaksmääratud isikute kategooriale, kujutab vaidlustatud otsus endast halduse üldakti (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, T‑220/13, ei avaldata, EU:T:2016:484, punktid 49 ja 52).

30

Tuleb nentida, et vaidlustatud otsus ei tekita siiski õiguslikke tagajärgi hageja liikmeteks olevatele sadamasektoris tegutsevatele ettevõtjatele ilma Prantsuse ametiasutuste poolt täitmismeetmeid vastu võtmata (vt selle kohta 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus Royal Scandinavian Casino Århus vs. komisjon, T‑615/11, ei avaldata, EU:T:2014:838, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlustatud otsuse artiklis 2 on nimelt sätestatud, et „Prantsusmaa peab tühistama artiklis 1 osutatud äriühingu tulumaksust vabastamise ja maksustama äriühingu tulumaksuga sellest vabastatud asjaomased ettevõtjad“. Niisuguste täitmismeetmete vastu võtmata jätmisel jääb kohaldatavaks kehtiv maksusüsteem, mis näeb ette eelkõige autonoomsete sadamate ning sadamataristute käitamise eest vastutavate kaubandus‑ ja tööstuskodade äriühingu tulumaksust vabastamise.

31

Peale selle, nagu komisjon kohtuistungil väitis, toob äriühingu tulumaksust vabastamise tühistamine vaidlustatud otsuse täitmisel hageja liikmetele põhimõtteliselt kaasa kõnealuseid muudatusi kajastavate maksuotsuste vastuvõtmise. Niisugused otsused kujutavad endast hageja liikmetele täitmismeetmeid, mille peale võib komisjoni sõnul edasi kaevata liikmesriigi kohtutele, kes võivad vajaduse korral pöörduda vaidlustatud otsuse kehtivuses kahtlemisel Euroopa Kohtu poole ELTL artikli 267 alusel (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, T‑220/13, ei avaldata, EU:T:2016:484, punktid 55 ja 61).

32

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus eeldab täitmismeetmeid hageja liikmete suhtes, mistõttu tuleb neil tõendada, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt ja isiklikult.

33

Mis puudutab esiteks hageja liikmete otsest puutumust, mida ei ole käesolevas asjas eitatud, siis olgu märgitud, et kuigi vaidlustatud otsus on adresseeritud Prantsuse ametiasutustele, ei ole neile otsuses mingit kaalutlusõigust antud ja neid kohustatakse tühistama äriühingu tulumaksust vabastamine hageja liikmetest ettevõtjate suhtes (vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 1) nende majandustegevusest saadava tulu puhul hiljemalt selle meetme vastuvõtmisele järgneva eelarveaasta alguseks (vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige 2). Seega puudutab vaidlustatud otsus hageja liikmeid otseselt (vt selle kohta 15. juuni 1999. aasta kohtuotsus Regione Autonoma Friuli‑Venezia Giulia vs. komisjon, T‑288/97, EU:T:1999:125, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Mis puudutab teiseks hagejate liikmete isiklikku puutumust, siis olgu kõigepealt märgitud, et neid ei ole nimeliselt või isiklikult vaidlustatud otsuses märgitud. Vaidlustatud otsuse artiklis 1 on nimelt üldiselt nimetatud autonoomseid sadamaid (kes on osaliselt muudetud suurteks meresadamateks), merevaldkonna kaubanduskodasid, sadamarajatisi haldavaid kaubandus‑ ja tööstuskodasid, kohalikke omavalitsusi, kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtjaid, kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada.

35

Kohtupraktika kohaselt saab aga teisele isikule adresseeritud otsus kolmandaid isikuid isiklikult puudutada vaid siis, kui see otsus mõjutab neid mingite neile omaste tunnuste või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Õige on see, et – nagu rõhutas komisjon kohtuistungil – ainuüksi asjaolu, et on võimalik enam‑vähem täpselt kindlaks määrata nende õigussubjektide arv ja isegi isik, kellele meedet kohaldatakse, ei tähenda mingil moel, et neid subjekte tuleb pidada sellest meetmest isiklikult puudutatuks, kui meedet kohaldatakse asjasse puutuva aktiga määratletud objektiivse õigusliku või faktilise olukorra alusel (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Kui otsus puudutab isikute rühma, kes olid selle akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele omaste kriteeriumide põhjal, võivad need isikud olla sellest aktist sellegipoolest isiklikult puudutatud, kuna nad kuuluvad majandustegevuses osalejate piiratud ringi, ning see võib nii olla eeskätt siis, kui otsusega muudetakse õigusi, mille eraõiguslik isik on omandanud enne otsuse vastuvõtmist (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Selle kohta olgu esiteks märgitud, et hageja liikmed on kõik Prantsusmaa sadamad või suured meresadamad või selliseid sadamaid haldavad kaubandus‑ ja tööstuskojad, kes on äriühingu tulumaksu vabastamise korrast ka seaduslikult kasu saanud, kuni komisjon seadis selle vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega kahtluse alla.

39

Teiseks, nagu hageja kohtuistungil märkis, on kõnealuse abikava alusel abisaajad dekreedi alusel asutatud avalik‑õiguslikud juriidilised isikud, mille loomine ei toimu erainitsiatiivil.

40

Seetõttu tuleb nentida, et hageja liikmed kuuluvad niisuguste ettevõtjate piiratud ringi, kes olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel tuvastatavad.

41

Selle kohta olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida komisjon kohtuistungil väitis, ei laiene kõnealune ring tõenäoliselt hiljem, sest isegi eeldusel, et tulevikus asutatakse dekreedi alusel mõni muu sadam või kaubandus‑ ja tööstuskoda, ei ole tegemist üksustega, kes erinevalt hageja liikmetest saaksid tugineda tegeliku abisaaja seisundile enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist eksisteerinud abikava alusel.

42

Kolmandaks tuleb hageja liikmete olukorda eristada ka hagejate liikmete olukorrast komisjoni poolt viidatud kohtuasjas, milles tehti 26. aprilli 2016. aasta kohtumäärus EGBA ja RGA vs. komisjon (T‑238/14, ei avaldata, EU:T:2016:259). Erinevalt käesolevast kohtuasjast, mis käsitleb olemasolevat abikava, puudutas komisjoni poolt viidatud kohtuasjas vaidlustatud otsus uut abikava, mille kohaselt plaaniti kehtestada maksulaadne lõiv hobuste võiduajamistel internetis panuste tegemisele eesmärgiga rahastada võiduajamiste korraldajatele usaldatud avalikku teenust. Hagejate liikmed, kes kõik olid hasartmängude sektori ettevõtjad, said seega vaid tugineda oma seisundile kui kõnealuse abi tulevaste saajate konkurendid, kui arvestada, et abikava täitmist ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel veel alustatud. Nagu Üldkohus nimetatud kohtuasjas märkis, puudutas kõnealune otsus seetõttu hobuste võiduajamistel internetis panuste tegemise sektoris Prantsusmaal tegutsevaid kõiki ettevõtjaid: neid, kes tegutsesid turul enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, neid, kes olid kõnealusele turule sisenenud pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist, ja neid, kes turule tulevikus sisenevad. Hagejate liikmed moodustasid seega osa kindlaksmääramata ettevõtjate kogumist, kelle ring võis pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist laieneda. Nad ei moodustanud osa piiratud ringist, st grupist, mis ei saanud pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist enam laieneda. Seega puudutas vaidlustatud otsus hagejate liikmeid üksnes nende objektiivse seisundi põhjal maksulaadse lõivu maksukohustuslastena samal alusel nagu mis tahes muud konkurenti kõnealuses sektoris (vt selle kohta 26. aprilli 2016. aasta kohtumäärus EGBA ja RGA vs. komisjon, T‑238/14, ei avaldata, EU:T:2016:259, punktid 66 ja 67).

43

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus puudutab käesolevas asjas hageja liikmeid isiklikult, kuna nad moodustavad osa vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel tuvastatavate ettevõtjate piiratud ringist.

44

Kuna hageja liikmetel on järelikult õigus esitada käesolevas asjas hagi vaidlustatud otsuse peale, on ka hagejal seetõttu hagi esitamise õigus ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel, sest ta esindab oma niisuguste liikmete huve, kes ei ole kõnealuse otsuse peale hagi ise esitanud.

45

Hagi põhjendamiseks esitab hageja viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnormi, sest maksumeede on tervikuna kvalifitseeritud riigiabiks, teise kohaselt on rikutud õigusnormi Prantsusmaa sadamate majandustegevuse olemuse hindamisel, kolmanda kohaselt on tehtud hindamisviga seoses konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimustega Prantsusmaa sadamate puhul üldiselt, ning saarte ja ülemerepiirkondade sadamate puhul konkreetsemalt, ning kõnealuse uurimise raames ei ole põhjendamine olnud piisav, neljanda kohaselt on olemasolevate riigiabikavade kontrollimise menetluse läbiviimisel rikutud õigusnormi ning ELTL artikli 108 lõikeid 1 ja 2, mis puudutab „asjakohaste meetmete menetlust“, koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega, ning viienda kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet.

46

Hageja märgib, et üksuse puhul, mis tegeleb samal ajal avaliku võimu teostamisega seotud tegevuse ja majandustegevusega, kehtib riigiabi eeskirjade järgimise kohustus üksnes tema majandustegevuse suhtes. Ta väidab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta jättis täpsustamata, et riigiabiks kvalifitseerimine puudutab üksnes Prantsusmaa sadamate majandustegevust. Seetõttu palub ta Üldkohtul vaidlustatud otsuse selles osas tühistada või vähemalt muuta kõnealuse otsuse resolutsiooni selleks, et välistada sõnaselgelt äriühingu tulumaksuga maksustamise kohustus Prantsusmaa sadamate mittemajandusliku tegevuse suhtes.

47

Komisjon kõnealuste argumentidega ei nõustu.

48

Esiteks olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni sõnastusest nähtub selgelt (vt eespool punktid 10 ja 11), et abimeede puudutab abi saavate üksuste äriühingu tulumaksust vabastamist üksnes nende majandustegevusest saadava tulu puhul. Hageja esimene väide põhineb seega vaidlustatud otsuse resolutsiooni vääral tõlgendamisel.

49

Kuna kõnealust maksumeedet kohaldatakse eranditult abi saavate üksuste tulu suhtes, olenemata nende tegevuse laadist, võis komisjon loogiliselt nõuda kõnealuse korra kui niisuguse tühistamist selleks, et tagada, et äriühingu tulumaksust vabastamine, mida kõnealused üksused saavad nende majandustegevusest saadava tulu puhul ja mis tunnistati siseturuga kokkusobimatuks, kaoks.

50

Teiseks olgu märgitud, et akti resolutsioon on selle põhjendusega lahutamatult seotud, mistõttu akti tõlgendamisel tuleb vajaduse korral arvesse võtta selle akti vastuvõtmise tinginud põhjusi (15. mai 1997. aasta kohtuotsus TWD vs. komisjon, C‑355/95 P, EU:C:1997:241, punkt 21, ja 2. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punkt 146).

51

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–61 püüdis komisjon aga tõendada, millisel määral sadamad tegelevad vähemalt osaliselt majandustegevusega ja kujutavad endast seetõttu ettevõtteid EL toimimise lepingu konkurentsieeskirjade tähenduses.

52

Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjenduses 44, et ta ei vaidle vastu, et sadamatele võib delegeerida riiklike või mittemajandusliku iseloomuga teatavate ülesannete täitmise, näiteks meretranspordi kontrollimise ja julgeoleku tagamise või saastevastase järelevalve teostamise ning et nende ülesannete täitmisel ei ole sadamad ettevõtjad ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon täpsustas sellega seoses, et käesolevas menetluses käsitletav äriühingu tulumaksust vabastamine võib endast kujutada riigiabi üksnes siis, kui see puudutab majandustegevusest saadud tulu. Komisjoni sõnul teisest küljest asjaolust, et üksus viib ellu ühte või mitut riiklikku või mittemajanduslikku ülesannet, ei piisa selleks, et teda üldiselt mitte pidada ettevõtjaks. Sadamat loetakse järelikult ettevõtjaks, kui – ja niivõrd, kuivõrd – viib ta ellu ühte või mitut majandustegevust.

53

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 45 selgitas komisjon, et Prantsuse sadamad võivad ellu viia mitut liiki majandustegevust, mis vastab eri teenuste pakkumisele eri turgudel. Esiteks osutavad sadamad üldist teenust laevadele, andes neile tasu eest juurdepääsu sadamataristule. Teiseks osutavad teatud sadamad laevadele konkreetsemaid teenuseid, nagu lootsimine, laadimine, käitlemine ja sildumine, mida osutatakse samuti tasu eest. Kahel esimesel juhul nimetatakse sadama võetavat tasu üldiselt „sadamamaksuks“. Kolmandaks annavad sadamad tasu eest teatud taristu või teatud maa‑alad ettevõtjate kasutusse, kes kasutavad neid alasid oma tarbeks või selleks, et osutada laevadele teatud eespool nimetatud sadamateenuseid.

54

Komisjon järeldas niisiis vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et „autonoomsed sadamad […], merevaldkonna kaubanduskojad, sadamarajatisi haldavad kaubandus‑ ja tööstuskojad, kohalikud omavalitsused, kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtjad, kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada, kes käitavad otse taristut või osutavad teenuseid sadamas, on seoses nende majandustegevusega […] ettevõtjad ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses“.

55

Seega nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest piisavalt selgelt, et abi saanud üksusi peeti üksnes nende majandustegevuse osas ettevõtjateks, kelle suhtes kohaldatakse EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevaid sätteid.

56

Kolmandaks, kuna hageja palub Üldkohtul vaidlustatud otsuse resolutsiooni muuta selleks, et välistada sõnaselgelt äriühingu tulumaksu kohustusest Prantsusmaa sadamate mittemajanduslik tegevus, siis olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Liidu Kohus teha Euroopa Liidu institutsioonidele ettekirjutusi või neid tema teostatava õiguspärasuse kontrolli raames asendada (vt 12. mai 2016. aasta kohtuotsus Hamr – Sport vs. komisjon, T‑693/14, ei avaldata, EU:T:2016:292, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Igal juhul oleks selline vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmine alusetu, sest see põhineks vaidlustatud otsuse vääral tõlgendamisel, kuna nimetatud otsuses on nõutud üksnes seda, et kõnealuse maksuvabastuse saanud üksusi maksustataks äriühingu tulumaksuga nende majandustegevusest saadud tulu osas.

58

Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

59

Selle väitega heidab hageja komisjonile sisuliselt ette seda, et esiteks ei analüüsinud ta üksikasjalikult sadamate tegevusi, et määrata kindlaks, millist liiki tegevused kujutavad endast majandustegevust ja millised mitte, ning teiseks, et ta kvalifitseeris teatud tegevused vääralt majandustegevuseks, kuigi need sellist laadi tegevused ei ole.

60

Selle kohta olgu kõigepealt märgitud, et abikava käsitleva otsuse puhul, nagu on kõne all käesolevas asjas, võib komisjon piirduda kava omaduste üldise ja abstraktse uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kõnealune kava ette näeb, kujutab see endast põhimõtteliselt riigiabi selle saajate jaoks. Nii ei ole komisjon kohustatud niisuguse kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta otsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63, ja 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Navarra de Servicios y Tecnologías vs. komisjon, T‑487/13, ei avaldata, EU:T:2015:899, punkt 66).

61

Seejärel olgu märgitud, nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 42 sedastas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähistab mõiste „ettevõtja“ majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Majandustegevuse all tuleb mõista mis tahes tegevust, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul (12. septembri 2000. aasta kohtuotsus Pavlov jt, C‑180/98–C‑184/98, EU:C:2000:428, punktid 74 ja 75; vt selle kohta ka 16. juuni 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 118/85, EU:C:1987:283, punkt 7, ja 23. aprilli 1991. aasta kohtuotsus Höfner ja Elser, C‑41/90, EU:C:1991:161, punkt 21).

62

Käesolevas asjas on komisjon üldjoontes nõustunud, et Prantsusmaa sadamad võivad korraga tegelda majandustegevuse ja mittemajandusliku tegevusega. Komisjon on niisiis kindlaks teinud, et Prantsusmaa sadamad võivad ellu viia mitut liiki majandustegevust, mida ta on nimetanud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 45 (vt punktid 51–54).

63

Esiteks olgu märgitud, et hageja ei sea kõnealust kirjeldust siiski sugugi kahtluse alla, vaid üksnes kinnitab, et teatud sadamategevused on mittemajanduslikud või et komisjoni analüüs ei ole selles osas piisavalt üksikasjalik.

64

Teisalt, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 44 eelkõige märkinud, ei ole vaieldud vastu, et sadamatele võib delegeerida riiklike või mittemajandusliku iseloomuga teatavate ülesannete täitmise, näiteks meretranspordi kontrollimise ja julgeoleku tagamise või saastevastase järelevalve teostamise, ning et nende ülesannete täitmisel ei ole sadamad ettevõtjad ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Teisest küljest asjaolust, et üksus viib ellu ühte või mitut riiklikku või mittemajanduslikku ülesannet, ei piisa selleks, et teda üldiselt mitte pidada ettevõtjaks. Et teha kindlaks, kas kõnealused tegevused on nimelt ettevõtja tegevused EL toimimise lepingu tähenduses, tuleb analüüsida kõnealuste tegevuste laadi. Sadamat loetakse järelikult ettevõtjaks, kui – ja niivõrd, kuivõrd – ta viib ellu ühte või mitut majandustegevust (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punktid 74 ja 75, ning 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Compass‑Datenbank, C‑138/11, EU:C:2012:449, punkt 37).

65

Kohtupraktikas on muu hulgas kinnitatud, et lennujaamade või sadamate taristute äriline kasutamine ja ehitamine niisuguseks äriliseks kasutamiseks kujutab endast majandustegevust (vt selle kohta 24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 78; 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Mitteldeutsche Flughafen ja Flughafen Leipzig‑Halle vs. komisjon, C‑288/11 P, EU:C:2012:821, punktid 40–43, ja 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Naviera Armas vs. komisjon, T‑108/16, edasi kaevatud, EU:T:2018:145, punkt 78).

66

Seega leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 61 põhjendatult, et „autonoomsed sadamad […], merevaldkonna kaubanduskojad, sadamarajatisi haldavad kaubandus‑ ja tööstuskojad, kohalikud omavalitsused, kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtjad, kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada, kes käitavad otse taristut või osutavad teenuseid sadamas, on seoses nende majandustegevusega […] ettevõtjad ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses“.

67

Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

68

Esiteks väidab hageja, et mis puudutab sadamataristut üldiselt, siis tugines komisjon riigiabi eeskirjade kohaldamise eesmärgil vääralt merele juurdepääsu võimaldavate taristute eristamisele olenevalt nende paiknemisest sadamates või neist väljaspool. Sel puhul ei ole määrav taristute geograafilise paiknemise kriteerium, vaid see, kas taristud toovad kasu kogu merenduskogukonnale või hoopis sadama majanduslikule käitamisele üksi. Hageja heidab komisjonile esiteks ette põhjendamatut kõrvalekaldumist menetluse algatamise otsusest, milles ta kvalifitseeris riiklikud investeeringud sadamate juurdepääsuteedesse, sadamaalal asuvatesse maismaatranspordi rajatistesse ja muudesse sadamataristutesse kogukonnale kasu toovateks kõigis mittemajanduslikes tegevustes.

69

Olgu märgitud, et niisugune argument on ainetu, sest see ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, mis põhineb sellel, et sadamad ja muud abi saavad üksused tegelevad vähemalt osaliselt majandustegevusega – mis on kindlaks tehtud vaidlustatud otsuse põhjenduses 45 –, olenemata niisuguste tegevuste asukohast.

70

Igal juhul tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses eiranud oma „tavapärast“ seisukohta, mille kohaselt sadama juurdepääsutaristu ehitamist, korrashoidu, asendamist ja täiustamist peetakse tavaliselt mittemajanduslikeks üldisteks meetmeteks, kui neid saavad kasutada kõik kasutajad diskrimineerimisvabalt ja tasuta. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse punktis 53 märkis, peetakse sel juhul nimelt silmas olukorda, kus juurdepääs taristule toimub tasuta ilma rahalise makseta, millega ei ole tegu käesolevas asjas. Vaidlustatud otsuse samas põhjenduses sisalduv komisjoni analüüs, mille kohaselt – juhul kui riigiabijuhtumi teatud üksikasjad ei vii vastupidisele järeldusele – toovad väljaspool sadamat asuvad juurdepääsutaristud kasu kogu merenduskogukonnale, samal ajal kui sadamas asuva juurdepääsutaristu riiklik rahastamine toob üldjuhul eeldatavasti kasu konkreetselt sadama enda käitamisele, ei ole seetõttu selle seisukohaga vastuolus ja õigusnormi ei ole seega rikutud.

71

Teiseks heidab hageja komisjonile ette seda, et ta eiras põhjendusi, mis sisaldusid menetluse algatamise otsuses ja eelnevates juhtumites, milles ta leidis, et ehitamine, korrashoid, asendamine või täiustamine taristute puhul, mida kasutajad said kasutada tasuta ja diskrimineerimisvabalt, ei kujuta endast majandustegevust. Seetõttu leiab ta, et komisjonil tuleks välistada sadamate majandustegevusest teatud konkreetsed arendustoimingud.

72

Selle kohta olgu kõigepealt märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa komisjoni varasemad otsused, mis käsitlevad muid juhtumeid, mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust, mida saab hinnata vaid EL toimimise lepingu objektiivsete normide alusel (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑295/12, ei avaldata, EU:T:2014:675, punkt 181, ja 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Magic Mountain Kletterhallen jt vs. komisjon, T‑162/13, ei avaldata, EU:T:2016:341, punkt 59).

73

Seejärel olgu märgitud, et menetluse algatamise otsuse punktis 21 leidis komisjon käesoleva asjaga seotud asjaolusid arvestades, et sadamate teatud tegevus (riiklikud investeeringud sadamate juurdepääsuteedesse – lainemurdjad, lüüsid, navigeeritavad faarvaatrid, süvendamised – maismaatranspordi rajatistes sadamaalal ja muudes meretaristutes, millest on kasu merekogukonnale tervikuna) ei kujuta endast majandustegevust, viidates sellega seoses oma 20. oktoobri 2004. aasta otsuse riigiabi nr N 520/2003 kohta – Belgia – rahaline toetus infrastruktuuritöödeks Flaami sadamates (ELT 2005, C 176, lk 11) punktile 35.

74

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 53 selgitas komisjon siiski vastuseks märkustele, mille esitas Le Havre’i suur meresadam (Prantsusmaa), kes oli maininud eespool punktis 72 viidatud otsust, et komisjoni otsustuspraktika on arenenud alates 2004. aastast üheskoos Euroopa Kohtu praktikaga. Komisjon viitas ka oma 30. aprilli 2015. aasta otsusele riigiabi SA.39608 kohta – Wismari sadama laiendamine (ELT 2015, C 203, lk 1) ja kahele punktile sadamataristute hindamistabelis, mis on komisjoni konkurentsi peadirektoraadi internetilehel.

75

Olgu märgitud, et ametliku uurimismenetluse algatamise eesmärk on võimaldada komisjonil siiski koguda kõiki vajalikke seisukohti, et ta saaks riigiabi meetme kvalifitseerimise küsimuses teha lõpliku otsuse (vt 23. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Guipúzcoa jt vs. komisjon, T‑269/99, T‑271/99 ja T‑272/99, EU:T:2002:258, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise otsuse raames on komisjoni poolt antud hinnangud järelikult tingimata esialgsed, mille eesmärk on kindlaks määrata, kas meetmel on abi iseloom, ning selgitada põhjusi, miks on alust kahelda selle kokkusobivuses siseturuga (vt selle kohta 19. mai 2015. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Bizkaia vs. komisjon, T‑397/12, ei avaldata, EU:T:2015:291, punkt 58). Sellest järeldub, et lõplik otsus võib olla uurimismenetluse algatamise otsusest mõnevõrra erinev, ilma et need erinevused seaksid siiski kahtluse alla lõpliku otsuse kehtivust (4. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑424/05, ei avaldata, EU:T:2009:49, punkt 69, ja 19. mai 2015. aasta kohtuotsus Diputación Foral de Bizkaia vs. komisjon, T‑397/12, ei avaldata, EU:T:2015:291, punkt 59).

76

Ainult juhul, kui komisjon saab pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse tegemist teada, et see otsus põhineb puudulikel asjaoludel või nende asjaolude valel õiguslikul kvalifikatsioonil, peab tal olema võimalus või isegi kohustus muuta oma seisukohta, võttes vastu parandamise otsuse või uue otsuse ametliku uurimismenetluse algatamise kohta, et võimaldada asjaomasel liikmesriigil ja muudel huvitatud isikutel esitada tulemuslikult oma märkused (vt selle kohta 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Regione autonoma della Sardegna jt vs. komisjon, T‑394/08, T‑408/08, T‑453/08 ja T‑454/08, EU:T:2011:493, punktid 71 ja 72).

77

Alles siis, kui komisjon muudab pärast uurimismenetluse algatamise otsust oma arutluskäiku niisuguste faktiliste asjaolude või nende õigusliku kvalifikatsiooni kohta, mis on tema hinnangus abi olemasolule või selle siseturuga kokkusobivusele otsustava tähtsusega, peab ta nimelt parandama algatamise otsust või seda pikendama, et asjaomasel riigil ja muudel huvitatud isikutel oleks võimalik esitada tulemuslikult oma märkused.

78

Olukord ei ole käesolevas asjas siiski niisugune hinnangute puhul, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 53. Kuigi kõnealustes hinnangutes on nimelt tegemist tema otsustuspraktika teatud arenguga viisis, kuidas ta käsitleb sadamataristule juurdepääsu majanduslikku ja mittemajanduslikku laadi üldiselt, ei ole tegemist otsustava teguriga komisjoni hinnangus abi olemasolule või abi saavate sadamate ettevõtjateks kvalifitseerimisele käesolevas asjas, kuna vastu ei ole vaieldud sellele, et sadamad tegelevad majandustegevustega, mida on nimetatud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 45.

79

Pealegi ei erine kõnealused hinnangud põhimõtteliselt seisukohast, millest komisjon lähtus eelkõige menetluse algatamise otsuse punktis 21. Nagu komisjon on oma menetlusdokumentides selgitanud, siis eristuskriteerium, mida ta kasutas nimelt majandustegevuste ja mittemajanduslike tegevuste eristamiseks ning mis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 53 ja 56, seisneb selles, kas kõik kasutajad saavad taristuid kasutada diskrimineerimisvabalt ja tasuta kui üldmeedet, mille võtab riik tema vastutusel oleva meretranspordi arendamise raames. Ainult lihtsustamiseks täpsustas ta, et asukohakriteerium, mille kohaselt taristu paikneb sadama sees või sellest väljaspool, võimaldab põhimõtteliselt – välja arvatud erijuhtudel – kindlaks teha kõnealuse taristu majanduslikku või mittemajanduslikku laadi.

80

Kolmandaks väidab hageja, et kuna komisjon ei ole analüüsinud piisavalt üksikasjalikult Prantsusmaa sadamate iga tegevuse olemust, ei saanud ta kindlaks määrata, kas nende majandustegevused on põhi‑ või kõrvaltegevused, tingimus, millest sõltub riigiabi eeskirjade kohaldatavus segakasutuses olevate taristute puhul, nagu on tegemist käesolevas asjas.

81

Selle kohta olgu märgitud, et asjaolu, et üksus teostab osa oma tegevuste puhul avalikku võimu, ei takista iseenesest selle üksuse kvalifitseerimist ettevõtjaks konkurentsieeskirju käsitlevate asutamislepingu sätete tähenduses tema ülejäänud majandustegevuse osas (24. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Aéroports de Paris vs. komisjon, C‑82/01 P, EU:C:2002:617, punkt 74, ja 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 25).

82

Kohtupraktika kohaselt on tõsi, et kui avalik‑õiguslik üksus tegeleb majandustegevusega, mida on võimalik käsitada tema poolt avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, siis tegutseb see üksus majandustegevust puudutavas osas ettevõtjana, samas sel juhul, kui seda majandustegevust ei saa käsitada tema poolt avaliku võimu teostamisest eraldiseisvana, loetakse, et kõik kõnealuse üksuse tegevused kujutavad endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi (12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Compass‑Datenbank, C‑138/11, EU:C:2012:449, punkt 38, ja 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, T‑347/09, ei avaldata, EU:T:2013:418, punkt 29; vt selle kohta ka 26. märtsi 2009. aasta kohtuotsus SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, C‑113/07 P, EU:C:2009:191, punktid 71–80).

83

Siiski ei eksisteeri mingit piirmäära, millest allpool tuleks kogu üksuse tegevust pidada mittemajanduslikuks tegevuseks, sest majandustegevus on vähemuses. Kohtupraktika kohaselt juhul, kui asjaomase üksuse majandustegevus on eraldiseisev avaliku võimu teostamisest, tuleb kõnealune üksus kvalifitseerida nimelt ettevõtjaks tema tegevuse nimetatud osa suhtes (vt selle kohta 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punktid 44–63).

84

Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud aga ühtegi asjaolu tõendamaks, et sadamate majandustegevus, mille komisjon on kindlaks teinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 45, nimelt tasu eest juurdepääsu andmine sadamataristule, on lahutamatult seotud sadamate avaliku võimu teostamisega, milleks on meretranspordi kontrollimine ja julgeoleku tagamine või saastevastase järelevalve teostamine. Nagu komisjon kohtuistungil väitis, siis ainuüksi võimalikust majanduslikust seosest kõnealuste tegevuste vahel – kuna sadamate majandustegevused võimaldavad rahastada täielikult või osaliselt sadamate mittemajanduslikke tegevusi – seega ei piisa selle tuvastamiseks, et kõnealused tegevused on lahutamatult seotud kohtupraktika tähenduses.

85

Kuna hageja viitab komisjoni teatisele teadus‑ ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi raamistiku kohta (ELT 2014, C 198, lk 1), milles on ette nähtud piirmäär 80% teadusuuringute taristute tegevuste jaoks, mida ületades peetakse kõnealuseid tegevusi tervikuna mittemajanduslikuks, siis piisab komisjoni eeskujul märkusest, et käesolevas asjas ei ole küsimus sugugi teadus‑ ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antavas riigiabis, mistõttu kõnealune teatis ei ole kohaldatav.

86

Mis seejärel puudutab komisjoni teatise riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (ELT 2016, C 262, lk 1) punkti 207, siis on selles ette nähtud, et „[k]ui segakasutuse korral kasutatakse taristut peaaegu eranditult mittemajanduslikuks tegevuseks, võib selle rahastamine jääda komisjoni arvates täielikult riigiabi eeskirjade kohaldamisalast välja, tingimusel et seda kasutatakse majanduslikult ainult kõrvaltegevuseks, st tegevuseks, mis on taristuga otseselt seotud ja selle käitamiseks vajalikud või lahutamatult seotud põhilise, mittemajandusliku kasutusega“. Nagu komisjon väidab, on kõnealuses sättes seega silmas peetud niisuguse taristu rahastamist, mida kasutatakse ainult mittemajanduslikel eesmärkidel. Käesolevas asjas seisneb kõnealune abimeede seevastu maksuvabastuses ilma otsese seoseta taristute rahastamisega ja ilma, et kaalutaks, milliste – majanduslike või mittemajanduslike – tegevuste jaoks kõnealuseid taristuid kasutatakse.

87

Igal juhul ei ole Prantsusmaa sadamate majandustegevused ainult nende mittemajanduslike tegevuste kõrvaltegevused. Vastupidi, vaidlustatud otsuse 39. joonealusest märkusest nähtub, et vastav sadamamaksu ja tasudest saadava tulu proportsioon, st sadamate majandustegevusest saadava tulu põhiosa, moodustab 55% Bordeaux’ suure meresadama tegevuskuludest. Komisjon on muu hulgas kohtuistungil kinnitanud, et kõnealused arvandmed esindavad sektorit tervikuna.

88

Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

89

Hageja väidab esimese võimalusena, et vaidlustatud otsuses on rikutud mitut õigusnormi konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimuste hindamisel. Teise võimalusena – juhul kui Üldkohus järeldab, et komisjon ei rikkunud õigusnormi – väidab hageja, et otsust ei ole piisavalt põhjendatud.

90

Komisjon vaidleb kõnealustele argumentidele vastu.

91

Kõigepealt olgu märgitud, et konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimusi käsitleva Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tule riigisisese meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks tõendada mitte abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsi moonutamist, vaid tuleb üksnes hinnata, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (vt 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Eelkõige juhul, kui liikmesriigi antud abi tugevdab mõnede ettevõtjate seisundit liikmesriikidevahelises kaubanduses võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega, tuleb viimaseid käsitleda ettevõtjatena, keda see abi mõjutab (vt 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus, Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Seejuures ei ole vajalik, et abisaaja ettevõtja osaleks ise liikmesriikidevahelises kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võidakse riigisisest tegevust nimelt säilitada või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule (vt 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Lisaks nähtub kohtupraktikast, et puudub lävi või protsent, mille mittesaavutamise korral võib kinnitada, et liikmesriikidevahelist kaubandust ei kahjustata. See, et abisumma on suhteliselt vähetähtis või et abi saav ettevõtja on suhteliselt väike, ei välista nimelt iseenesest liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalust (vt 14. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Eventech, C‑518/13, EU:C:2015:9, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Mis puudutab täpsemalt liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimust, siis nähtub kohtupraktikast, et maksusoodustuse näol abi andmist riigi poolt teatavatele maksukohustuslastele tuleb pidada abiks, mis võib mõjutada seda kaubandust, ja järelikult abiks, mis vastab sellele tingimusele juhul, kui nimetatud maksukohustuslased tegelevad niisuguse kaubavahetuse alla kuuluva majandustegevusega või kui ei saa välistada, et nad konkureerivad teistes liikmesriikides asuvate ettevõtjatega (vt 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Wam, C‑494/06 P, EU:C:2009:272, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

96

Seoses konkurentsi moonutamist puudutava tingimusega tuleb meenutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, kahjustab põhimõtteliselt konkurentsi (vt 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Wam, C‑494/06 P, EU:C:2009:272, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Käesolevas asjas analüüsis komisjon kahte kõnealust tingimust vaidlustatud otsuse põhjendustes 79–93. Vaidlustatud otsuse põhjendused 82 ja 83 on sõnastatud järgmiselt:

„[…] [A]sjaomastele sadamatele osaks saav maksusoodustus [vabastab] nad kulust, mida nad oleksid tavaliselt pidanud kandma. Sellega antakse neile eelis võrreldes nende Prantsuse sadamatega ja Euroopa Liidu välismaiste sadamatega, kelle suhtes seda ei kohaldata. Seega võib see mõjutada ühendusesisest kaubandust ja kahjustada konkurentsi.

Sadamasektoris eksisteerib konkurents ning selle muudavad teravaks transpordi, eelkõige mere‑ ja sisetranspordi olemus ja omadused. Isegi kui arvestada, et sadamatel on seaduslik monopol sadamateenuste osutamiseks nende käitatava sadama sees, konkureerivad nende osutatavad transporditeenused vähemalt mingil määral teiste sadamate või teistes sadamates ning nii Prantsusmaa kui ka muude liikmesriikide transporditeenuste osutajate pakutavate teenustega.“

98

Mis puudutab eelkõige saarte ja ülemerepiirkondade sadamate olukorda, siis on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 84 ainult nentinud, et „[k]una on olemas või võib leida muid lahendusi kaupade transportimiseks ülemerepiirkondades, võib meede moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ka emamaast või muudest Euroopa sadamatest kaugel asuvate sadamate puhul“. Komisjon pidas siiski vajalikuks täpsustada vaidlustatud otsuse põhjenduses 92, et ta ei välistanud, et „teatud konkreetsete sadamate puhul (eelkõige nende puhul, mis täidavad otsustuspraktikas seatud tingimused) võib leida, et kõnealune meede ei mõjuta kaubandust“. Kui arvestada, et tegemist on abikavaga, mis puudutab ministri 1942. aasta ja 1943. aasta otsustes nimetatud kõigi abisaajate üldist äriühingu tulumaksust vabastamist, siis leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 93, et kõnealune meede võib sellisena kahjustada liidusisest konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust.

99

Esiteks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab hageja teise võimalusena, on niisugune põhjendus piisav selleks, et tal oleks võimalik mõista komisjoni arutluskäiku ja Üldkohus saaks teha oma kontrolli.

100

Teiseks tuleb analüüsida hageja argumente, mille kohaselt vaidlustatud otsuses on tehtud hindamisviga konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimuste puhul.

101

Selle kohta väidab hageja esiteks seda, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi konkreetset tõendit, millega oleks võimalik põhjendada komisjoni argumente kõnealuse maksumeetme mõjust liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa aga konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele avaldatav mõju olla pelgalt hüpoteetiline või eeldatav.

102

Nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 87 väitnud aga riigiabikava kohta, mida kohaldatakse suuruse, geograafilise asukoha, liigi (siseveesadam, meresadam) või tegevuse poolest väga erinevatele sadamatele, ei ole selle väitmiseks, et hinnatav meede on riigiabi, vaja tõendada üksikjuhtumite kaupa, et asjaomane meede toob iga sadama puhul kaasa konkurentsi moonutamise ja kaubanduse kahjustamise. Abikava puhul võib komisjon piirduda kava omaduste uurimisega, selleks et otsuse põhjendustes hinnata, kas tingimuste tõttu, mida kava ette näeb, tagab see abisaajatele märgatava eelise võrreldes nende konkurentidega ja on kasulik eelkõige ettevõtjatele, kes osalevad liikmesriikidevahelises kaubanduses. Nii ei ole komisjon sellist kava käsitlevas otsuses kohustatud kava alusel igal üksikjuhul antud abi analüüsima (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus ComitatoVenezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 63, ja 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Navarra de Servicios y Tecnologías vs. komisjon, T‑487/13, ei avaldata, EU:T:2015:899, punkt 66).

103

Peale selle olgu märgitud, et kuigi eespool punktis 91 viidatud kohtupraktika põhjal ei ole komisjon kohustatud tõendama, et abimeetmel on konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele tegelik või prognoositav mõju, nagu väidab seda hageja, nähtub vaidlustatud otsusest, et enamiku nimetatud sadamate ja eelkõige suurte sadamate nagu Le Havre’i, Roueni või Marseille’ puhul ei ole vastu vaieldud sellele, et need sadamad konkureerivad teiste liidu sadamatega, mistõttu on meetmel tegelik mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 88). Mis puudutab veel väikseid sadamaid ja eelkõige neid, mis asuvad piirialadel, siis võis komisjon ilma hindamisviga tegemata järeldada, et ka nende puhul esineb tõhus piiriülene konkurents (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 91). Olgu märgitud, et niisugune üldine analüüs konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise kohta sadamate teatud kategooriate puhul on siiski piisav, võttes arvesse komisjonil lasuvaid riigiabi analüüsimist puudutavaid kohustusi (punkt 102 eespool).

104

Teiseks leiab hageja vääralt, et komisjon oli kohustatud tõendama, et kõnealune maksumeede, millest said kasu sadamataristute arendajad või omanikud, andis ka majanduseelise kõnealuste taristute käitajatele ja lõpptarbijatele.

105

Vaidlustatud otsuses on nimelt selgelt tuvastatud kõnealusest abimeetmest kasu saajad, kelleks on „[a]utonoomse[d] sadama[d] (kes on osaliselt muudetud suurteks meresadamateks), merevaldkonna kaubandusko[jad], sadamarajatisi haldava[d] kaubandus‑ ja tööstusko[jad], kohalik[ud] omavalitsus[ed], kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtja[d], kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada“ (vaidlustatud otsuse artikkel 1). Seetõttu on komisjon õigesti analüüsinud, kas abi esinemise tingimused ning eelkõige konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimused on täidetud kõnealuste abisaajate puhul ja mitte ettevõtjate muude kategooriate puhul, kelleks on sadamataristute ettevõtjad või lõppkasutajad. Kuna hageja esindab Prantsusmaa sadamaid ning nende käitamise eest vastutavaid kaubandus‑ ja tööstuskodasid, on igal juhul raske mõista, kuidas vaidlustatud otsuse võimalik põhjendamata jätmine ettevõtjate teistele kategooriatele antud võimaliku kaudse abi osas võis mõjutada kõnealuse otsuse kehtivust tema liikmete suhtes.

106

Kolmandaks on hageja seisukohal, et isegi eeldusel, et kõnealune maksumeede võis mõjutada Prantsusmaa sadamate hinnataset, ei saanud see kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ega moonutada konkurentsi, sest hind ei kujuta endast sadamate atraktiivsuse puhul määravat tegurit, sest atraktiivsus on seotud paljude muude teguritega, nagu sellega, milline on sadamate ühenduste ulatus sisemaaga ja nimetatud ühenduste kvaliteet, sadamate geograafiline asukoht või globaalsemale logistikasüsteemile pakutavad võimalikud eelised.

107

Sellega seoses piisab märkusest sarnaselt vaidlustatud otsuse põhjenduses 85 esitatud komisjoni märkusega, et vastu ei ole vaieldud sellele, et hinnatase kujutab endast lisaks muudele teguritele sadamate konkurentsivõime elementi. Asjaolu, et muudel elementidel võib olla suurem või väiksem mõju sadama atraktiivsusele, ei saa seega seada kahtluse alla komisjoni sellekohast järeldust. Peale selle olgu märgitud, et puudub lävi või protsent, mille mittesaavutamise korral võib kinnitada, et liikmesriikidevahelist kaubandust ei kahjustata (eespool punkt 94). Seega ei sea hageja esitatud statistilised andmed Prantsusmaa sadamate turuosade kohta võrreldes muude liidu sadamatega kahtluse alla komisjoni sellekohaseid järeldusi.

108

Neljandaks ei ole hageja sõnul liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise ja konkurentsi moonutamise tingimused igal juhul täidetud saarte ja ülemerepiirkondade sadamate puhul. Ta väidab saarte sadamate kohta, et komisjonil oleks tulnud arvestada kõnealuste sadamate erilist olukorda vastavalt oma teatisele riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, sest nende põhiline eesmärk on eelkõige mandri ja saare vahelise järjepidevuse säilimine. Ülemerepiirkondade sadamate puhul viitab ta esiteks ülemereterritooriumide geograafilisele kaugusele liidu territooriumist ning teiseks kõnealuste sadamate märkimisväärse rolli puudumisele liidu transpordisüsteemis, nagu nähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2017. aasta määruses (EL) 2017/352, millega luuakse sadamateenuse osutamise raamistik ja sadamate finantsläbipaistvuse ühised normid (ELT 2017, L 57, lk 1), ette nähtud võimalusest välistada kõnealused sadamad selle kohaldamisalast. Peale selle märgib ta, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 84 vääralt, et kõnealune maksumeede soodustas teatud ettevõtjaid eelistama veetransporti õhutranspordile oma kauba vedamisel ülemerepiirkondades ning põhjustas seega konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise ülemerepiirkondade sadamate puhul.

109

Selle kohta olgu märgitud, et komisjoni otsus ei puuduta üksikabi, mille puhul peetakse silmas saarte sadamate või ülemerepiirkondade sadamate konkreetset olukorda, vaid abikava, millest kasu saajad on ministri 1942. aasta ja 1943. aasta otsustega kindlaks määratud üldiselt ning kelleks on „[a]utonoomse[d] sadama[d] (kes on osaliselt muudetud suurteks meresadamateks), merevaldkonna kaubandusko[jad], sadamarajatisi haldava[d] kaubandus‑ ja tööstusko[jad], kohalik[ud] omavalitsus[ed], kes on meresadamate riigile kuuluvate seadmete kontsessionäärid, ning ettevõtja[d], kes võivad nende asemel neid seadmeid käitada“ (vt vaidlustatud otsuse artikkel 1).

110

Kui arvestada selle kohta kohtupraktikas esitatud nõudeid (vt eespool punktid 91–96 ja 102), siis vaidlustatud otsuse põhjendustes 82–93 sisalduvast arutluskäigust siiski piisab konkurentsi moonutamise ja konkurentsi kahjustamise tingimuste täitmise tõendamiseks.

111

Isegi eeldusel, et saarte või ülemerepiirkondade mõnede sadamate individuaalse olukorra analüüsist võib ilmneda, et kõnealused tingimused ei ole nende puhul täidetud, siis seoses olemasoleva abikavaga, nagu on kõne all käesolevas asjas, peab nimetatud analüüsi tegema nimelt liikmesriik abi tagasinõudmise etapis või hilisemas etapis, järgides komisjoni ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõtet (vt selle kohta 9. juuni 2011. aasta kohtuotsus Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punktid 63 ja 125).

112

Järelikult tuleb hageja argumendid saarte või ülemerepiirkondade sadamate individuaalse olukorra kohta ainetuna tagasi lükata ilma, et tuleks teha otsust vaidlustatud otsuse põhjenduse 84 viimases lauses sisalduva analüüsi põhjendatuse küsimuses, sest niisugune analüüs on täiendavalt esitatud.

113

Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud ja selles ei ole sugugi tehtud hindamisviga konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimuste puhul.

114

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

115

Hageja väidab, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 108 lõikeid 1 ja 3 koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega.

116

Selle kohta leiab hageja kõigepealt, et komisjon rikkus õigusnormi kõnealuse riigiabikava kontrollimise menetluse läbiviimisel. Täpsemalt leidis hageja, et arvestades Prantsuse ametiasutuste kohustust tõendada kõnealuse maksumeetme kokkusobivust siseturuga, tegutses komisjon nii, nagu oleks talle esitatud taotlus uue riigiabi heakskiitmiseks, kuigi tegemist oli olemasoleva riigiabiga, mille puhul lasub mittevastavuse tõendamiskoormis ELTL artikli 108 lõigete 1 ja 2 alusel temal.

117

Hageja väidab seejärel, et määruse 2015/1589 artiklis 22 sätestatud asjakohaste meetmete menetluse raames ei saa komisjon nõuda olemasoleva abikava lõpetamist juhul, kui tuvastatud siseturuga kokkusobimatuse parandamiseks piisab selle mõnede omaduste lihtsast muutmisest. Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega peab seega abikava lõpetamist kavandama üksnes juhul, kui kõnealusesse kavasse tehtavate võimalike muudatustega on kõnealuse kava asutamislepingu eeskirjadega vastavusse viimine täielikult välistatud. Hageja sõnul oleks komisjon pidanud analüüsima, kas kõnealusesse kavasse tehtavate teatud muudatuste korral oleks maksuvabastus vastanud üldist majandushuvi pakkuva teenuse rahastamise tingimustele, mistõttu oleks seda peetud siseturuga kokkusobivaks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2.

118

Hageja väidab, et komisjon moonutas muu hulgas ELTL artikli 93 tähendust, kui ta leidis, et selle alusel lubatud abi peab olema seotud teatud kuludega ja abile peab olema seatud ülemmäär, ning piiras kõnealuse sätte esemelist kohaldamisala investeerimisabiga, välistades tegevusabi. Oma argumenti põhjendas ta komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsusega SA.37402 Budapesti sadamale antud riigiabi kohta (Ungari) (ELT 2014, C 141, lk 1) ning komisjoni teatisega K(2004) 43 – Ühenduse suunised meretranspordile antava riigiabi kohta (ELT 2004, C 13, lk 3).

119

Samadel põhjustel leiab hageja, et komisjon jättis ELTL artikli 107 lõike 3 punktid a ja b ning ELTL artikli 349 ekslikult kohaldamata üksnes põhjusel, et maksumeedet ei suunata üleeuroopalist huvi pakkuva projekti elluviimisele ega ülemerepiirkondade sadamatele.

120

Viimaseks väidab hageja, et ELTL artikli 108 lõigete 1 ja 2 rikkumine koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega on veelgi ilmsem vaidlustatud otsuse tegemise tõttu pärast seda, kui jõustus kaks määrust sadamate kohta, nimelt komisjoni 14. juuni 2017. aasta määrus 2017/352 ja määrus 2017/1084, millega muudetakse määrust (EL) nr 651/2014 sadama‑ ja lennujaamataristule antava abi, kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks antavast abist teavitamise künnise, spordi‑ ja mitmeotstarbelise vaba aja veetmise taristule antava abi ja äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate regionaalse tegevusabi kavade osas ning millega muudetakse määrust (EL) nr 702/2014 abikõlblike kulude arvutamise osas (ELT 2017, L 156, lk 1), kuigi viimati nimetatud määrus nägi ette üldise grupierandi määruse laiendamise sadamataristutele ning võimaluse anda tegevusabi äärepoolseimatele piirkondadele.

121

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

122

Esiteks olgu märgitud, et ELTL artikli 108 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]oostöös liikmesriikidega kontrollib komisjon pidevalt kõiki neis riikides olemasolevaid abisüsteeme“ ja et „[t]a paneb liikmesriikidele ette sobivaid meetmeid, mis on vajalikud siseturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks“. Seejärel on ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud, et „[k]ui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste küsimist, et riigi poolt või riigi ressurssidest antav abi ei sobi siseturuga kokku artikli 107 järgi või et sellist abi kasutatakse valel eesmärgil, siis otsustab komisjon, et asjassepuutuv riik peab säärase abi lõpetama või muutma seda komisjoni määratud tähtaja jooksul“.

123

Määruse 2015/1589 VI peatükis on täpsustatud olemasolevate abikavadega seotud menetlus. Määruse 2015/1589 artiklis 21 on kõigepealt sätestatud mehhanism komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelisele ELTL artikli 108 lõikes 1 ette nähtud koostööle. Seejärel on määruse 2015/1589 artiklis 22 sätestatud asjakohaste meetmete liik, mida komisjon võib liikmesriigile soovitada, kui ta leiab, et olemasolev abikava ei sobi või enam ei sobi kokku siseturuga. Kõnealused meetmed võivad muu hulgas seisneda abikava sisulises muutmises või abikava lõpetamises. Määruse 2015/1589 artiklis 23 on lõpuks selgitatud asjakohaseid meetmeid käsitleva ettepaneku õiguslikke tagajärgi. Selles on sätestatud, et kui liikmesriik ei kiida pakutud meetmeid heaks, aga komisjon leiab selle liikmesriigi argumente arvesse võttes siiski, et need meetmed on vajalikud, algatab ta ametliku uurimismenetluse. Lisaks on täpsustatud, et artikleid, milles on käsitletud ametlikku uurimismenetlust ja niisuguste otsuste liike, mida komisjon võib vastu võtta kõnealuse menetluse tulemusel, kohaldatakse mutatis mutandis.

124

Arvestades kõnealuste sätete sõnastust, tuleb seetõttu järeldada, et komisjon ei ole tõendamiskoormist ümber pööranud ega eiranud menetlust, mida tuleb olemasoleva abikava kontrollimise raames järgida.

125

Käesolevas asjas olgu märgitud, et kõigepealt kontrollis komisjon abikava nimelt koostöös Prantsuse ametiasutustega, seejärel pärast seda, kui ta oli soovitanud asjakohaseid meetmeid, millest kõnealused asutused keeldusid, otsustas ta algatada ametliku uurimismenetluse vastavalt määruse 2015/1589 artikli 23 lõikele 2 ja ELTL artikli 108 lõikele 2 (vt punktid 2–7).

126

Kuigi eespool punktis 122 viidatud sätetest nähtub liikmesriigi ja komisjoni vahelise koostöö mehhanism teabe esitamise ja asjakohaste meetmete soovitamise etapis, näevad need sätted siiski sõnaselgelt ette, et kui komisjon otsustab algatada ametliku uurimismenetluse, siis kõnealuse menetluse kulgu käsitlevaid sätteid, mida tavaliselt kohaldatakse uuele abikavale, kohaldatakse mutatis mutandis ka olemasolevat abikava puudutava menetluse raames.

127

Nagu komisjon väidab, puudub järelikult igasugune vajadus eristada ametliku uurimismenetluse etapis menetlust, mida kohaldatakse uuele abile ja olemasolevale abile.

128

A fortiori ei ole mingit põhjust ka järeldada, et olemasoleva abikava siseturuga kokkusobivuse kontrollimisel on tõendamiskoormis ümber pööratud. Nagu komisjon väidab, võivad asjaomane liikmesriik ja huvitatud pooled komisjoni esialgse arutluskäigu sellega seoses vaidlustada ametliku uurimismenetluse ajal. Liikmesriigil ja vähemal määral huvitatud isikutel on tavaliselt kõige paremad võimalused tõendada üldise huvi eesmärgi olemasolu, mida kõnealuse meetme vastuvõtmisel on taotletud ja mis võimaldab meetme täielikult või osaliselt siseturuga kokkusobivaks tunnistada.

129

Selle kohta olgu märgitud, et komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses erinevaid ametliku uurimismenetluse jooksul viidatud kokkusobivuse põhjendusi ja selgitas põhjusi, miks neist ükski ei võimaldanud tunnistada kõnealust meedet isegi osaliselt siseturuga kokkusobivaks.

130

Esiteks, mis puudutab ELTL artiklit 93, on selles sätestatud, et „[t]oetused ei ole vastuolus aluslepingutega, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist“.

131

Komisjon leidis sellega seoses vaidlustatud otsuse põhjenduses 97, et kuigi siseveesadamatel on oluline roll mitmeliigilise transpordi arendamises, ei kuulu kõik sadamatesse tehtavad investeeringud ELTL artikli 93 kohaldamisalasse, mis on piiratud transpordi koordineerimise vajadusele vastavate toetustega. Lisaks ei kujuta komisjoni sõnul äriühingu tulumaksust vabastamine endast investeeringuteks ette nähtud abi, vaid tegevusabi, mis ei ole suunatud investeeringutele. Meede ei ole samuti suunatud avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmisele, nagu on märgitud. Lisaks ei ole täielikust maksuvabastusest saadud eelis piiratud transpordi koordineerimiseks ega avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmiseks vajaliku summaga ning seega ei taga see proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. Sellel ei ole samuti selgelt kindlaksmääratud stimuleerivat mõju, eelkõige kuna maksuvabastus toob rohkem kasu kõige tulusamatele sadamatele, kellel on kõige rohkem vahendeid ning kellel on stiimuleid kõige vähem vaja. Sellepärast ei ole ELTL artikkel 93 komisjoni sõnul kohaldatav.

132

Erinevalt sellest, mida väidab hageja, ei ole komisjon teinud selles arutluskäigus sugugi ilmset hindamisviga. Hageja ei selgita nimelt eelkõige seda, miks sadamate äriühingu tulumaksust vabastamine on lahutamatult seotud transpordi koordineerimisega ja selleks vajalik.

133

Olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib komisjon tunnistada abi kokkusobivaks vaid siis, kui ta saab järeldada, et abi aitab saavutada ühte niisuguses õiguslikus aluses nimetatud eesmärkidest, millele on selle kokkusobivuse eesmärgil viidatud, ja milliseid eesmärke abi saav ettevõtja tavalistes turutingimustes oma vahenditega ei suudaks saavutada. Teisisõnu selleks, et abi suhtes saaks kohaldada mõnda asutamislepingus sätestatud erandit, peab see mitte ainult vastama asutamislepinguga sätestatud eesmärkidele, vaid olema ka kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt analoogia alusel 13. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑314/15, ei avaldata, EU:T:2017:903, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Kuigi on tõsi, et ELTL artiklis 93 ega ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c ei eristata tegevusabi investeerimisabist, siis olgu veel märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa tegevusabi, mille eesmärk on status quo säilitamine või ettevõtja vabastamine jooksva halduse või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, lugeda siseturuga põhimõtteliselt kokkusobivaks.

135

Abi, mis piirdub ettevõtja jooksvate või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt igal juhul tekkivate kulude vähendamisega, ei saa nimelt pidada ELTL artikli 93 ega artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses avaliku huvi eesmärki taotlevaks. Kuna selline abi annab ettevõtjatele nende konkurentide ees eelise, ilma et seda põhjendaks avaliku huvi eesmärk, siis ei saa sellist abi tunnistada siseturuga kokkusobivaks (12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, T‑356/15, edasi kaevatud, EU:T:2018:439, punkt 581; vt selle kohta ka 8. juuni 1995. aasta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, T‑459/93, EU:T:1995:100, punkt 76).

136

Lisaks tugineb hageja asjatult komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsusele seoses riigiabiga SA.37402 Budapesti sadamale, et üritada tõendada kõnealuse abikava siseturuga kokkusobivust. Nagu komisjon väidab, siis esiteks ei saa komisjoni varasemad otsused nimelt mõjutada vaidlustatud otsuse kehtivust (vt eespool punkt 72). Piisab, kui nentida, et kõnealune abi nimetatud asjas oli igal juhul investeerimisabi sadamataristutele, mille puhul järgiti selgelt tõendatud eesmärki erinevalt käesolevas asjas kõne all olevast meetmest.

137

Mis puudutab komisjoni teatist meretranspordile antava riigiabi kohta, siis nagu nähtub selle pealkirjast, puudutab see üksnes meretranspordi jaoks antavat abi, aga mitte sadamate või sadamataristute jaoks antavat abi. Pealegi ei puuduta nimetatud teatises viidatud maksumeetmed äriühingu üldist vabastamist tulumaksust, mida käsitletakse käesolevas asjas, vaid teatud liiki maksustamise asendamist teisega, mis põhineb tonnaažil, selleks et vältida ümberpaigutusi. Seetõttu ei saa hageja tuletada kõnealusest teatisest üldist põhimõtet, mille kohaselt maksude vähendamise vormis antav abi on siseturuga kooskõlas. Kõnealusest teatisest nähtub äärmisel juhul see, et maksusoodustuse vormis oleva teatud tegevusabi võib tunnistada erandjuhtudel siseturuga kokkusobivaks, millele komisjon ei vaidle vastu (vt selle kohta 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, T‑356/15, edasi kaevatud, EU:T:2018:439, punkt 583 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Teiseks, mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 3 punkte a ja b ning ELTL artiklit 349, siis kontrollis komisjon kõnealuste sätete kohaldatavust vaidlustatud otsuse punktides 98–100. Hageja ei selgita, milles aga seisneb ilmne hindamisviga kõnealuses arutluskäigus, vaid piirdub üksnes kinnitusega, et ELTL artikkel 349 kujutab endast vaieldamatult piisavat õiguslikku alust, et järeldada ülemerepiirkondade sadamate maksuvabastuskorra vastavust asutamislepingule.

139

Selle kohta olgu siiski esiteks märgitud, et kõnealune abimeede ei ole mõeldud ülemerepiirkondade sadamatele, vaid kõikidele sadamatele ja abi saavatele üksustele, mis on kindlaks määratud vaidlustatud otsuse artiklis 1. Teiseks on ELTL artiklis 349 ette nähtud, et liidu seadusandja võib võtta erimeetmeid, mis on suunatud eriti aluslepingu kohaldamise tingimuste sätestamisele aluslepingus nimetatud piirkondades, võttes arvesse seda, et nende majanduslikku ja struktuurilist ühiskondlikku olukorda tingivad teatud tegurid, mille püsivus ja koosmõju piiravad nende arengut (10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Banco Comercial dos Açores vs. komisjon, T‑75/03, ei avaldata, EU:T:2009:322, punkt 3). ELTL artikli 349 kolmandas lõigus on siiski sätestatud, et nõukogu võtab nimetatud meetmed, võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade erilisi iseärasusi ja piiranguid, õõnestamata liidu õiguskorra, sealhulgas siseturu ja ühise poliitika terviklikkust ja sidusust. Olgu märgitud, et hageja ei tugine aga ühelegi teisese õiguse sättele, millest nähtuks, et nõukogu on otsustanud lubada abi äriühingu tulumaksu vabastamise vormis ülemerepiirkondades asuvatele sadamatele.

140

Kuna hageja tugineb määrusele 2017/352, siis piisab, kui märkida komisjoni eeskujul vaidlustatud otsuse põhjenduses 111, et kõnealuse määruse eesmärk ega tagajärg ei ole mõjutada ELTL artiklitel 107 ja 108 põhinevat komisjoni tegevust. Vastupidi, kõnealuses määruses, mille eesmärk on luua sadamateenuse osutamise raamistik ja sadamate finantsläbipaistvuse ühised normid, on sätestatud, et see peab võimaldama „riigiabi õiglaselt ja tõhusalt kontrollida“ (põhjendus 6), et see „ei tohiks võtta pädevatelt asutustelt võimalust maksta hüvitist avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisel võetud meetmete eest, tingimusel et hüvitist makstakse vastavalt kohaldatavatele riigiabi normidele“ (põhjendus 32) ja et „igal juhul tuleks tagada riigiabi normide järgimine“ (põhjendus 43).

141

Mis puudutab määrust 2017/1084, millele hageja on samuti viidanud, siis muudab nimetatud määrus komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks (ELT 2014, L 187, lk 1), lisades sellesse eelkõige artikli 56b ja artikli 56c, milles on sätestatud võimalus vabastada meresadamatele ja siseveesadamatele antav teatud abi teavitamiskohustusest. Määrusel nr 651/2014, mis on võetud vastu vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 4 ja nõukogu 7. mai 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (EÜT 1998, L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 312), on aga eesmärk teha võimalikuks liikmesriikide tingimuslik vabastamine nende kohustusest teavitada teatud liiki abist. Nagu komisjon väidab, ei ole kõnealuses määruses siiski ette nähtud muid kokkusobivuse võimalusi kui need, mis on ette nähtud asutamislepinguga. Kuna komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjendustes 95–104, et kõnealust meedet ei saa siseturuga kokkusobivaks tunnistada, ega teinud seejuures ilmset hindamisviga (vt eespool), ei saanud ta seda seetõttu a fortiori tunnistada kokkusobivaks määruse nr 651/2014 alusel. Peale selle on määruse nr 651/2014 artiklis 56b ja artiklis 56c sätestatud kindlad tingimused eelkõige abikõlblike kulude, abi osakaalu ja veel abi vajaduse jaoks, kuid hageja ei ole püüdnud tõendada, et kõnealused tingimused on käesolevas asjas täidetud.

142

Järelikult tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mille kohaselt on eiratud olemasolevat abi puudutava menetluse iseärasusi, pööratud ümber tõendamiskoormis ja tehtud ilmne hindamisviga kõnealuse abikava siseturuga kokkusobivuse analüüsimisel.

143

Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta nõudis vaidlustatud otsuses kõnealuse abikava täielikku lõpetamist, selle asemel, et nõuda selle muutmist või tunnistada see teatud tingimustel kokkusobivaks.

144

Selle kohta olgu märgitud, et kohtupraktika põhjal on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt nõutav, et liidu institutsioonide võetud meetmed ei ületaks määra, mis on sobiv ja vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb võtta kõige vähem koormav meede (vt 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Westfälisch‑Lippischer Sparkassen‑ und Giroverband vs. komisjon, T‑457/09, EU:T:2014:683, punkt 346 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Kuna komisjoni sõnul oli kontrollitud meede siseturuga ilmselgelt kokkusobimatu, siis ei nõustunud ta käesolevas asjas muudatuste ega tingimuste kehtestamisega, mis oleksid võinud meetme siseturuga kokkusobivaks muuta. Ta väidab veel, et igasugune kõnealuse abikava muudatus selle siseturuga kokkusobivaks muutmiseks oleks eriti keerukas, sest ka eelise olemus – saadava tuluga seotud äriühingu tulumaksust vabastamine – ei sobi hästi kokku kriteeriumidega, mis puudutavad siseturuga kokkusobivust, eelkõige meetme proportsionaalsuse ja läbipaistvusega, kui arvestada kindlaks määratud eesmärki.

146

Selle kohta olgu esiteks märgitud, et määruse 2015/1589 artiklis 22 on sätestatud, et komisjon võib soovitada asjakohaste meetmetena abikava sisulist muutmist või menetlusnõuete kehtestamist või abikava lõpetamist. Abikava lõpetamise võimalus on seega sõnaselgelt ette nähtud asjakohaste meetmete ettepanekus, mis eelneb ametlikule uurimismenetlusele.

147

Teiseks ei too komisjoni jaoks võimalus nõuda olemasoleva abikava täielikku lõpetamist, kui ta järeldab ametliku uurimismenetluse lõpus, et see ei ole siseturuga kokkusobiv, kaasa mingit täiendavat nõuet võrreldes uue abikava kontrollimisega, kui arvestada kahe kõnealuse menetluse parallelismi alates ametliku uurimismenetluse algatamisest (vt eespool punkt 127).

148

Nagu hageja väidab, peab niisugust võimalust siiski kasutama proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel, mis tähendab seda, et kui kõnealuse abikava muutmine või teatavad muudatused on võimalikud ja võimaldavad selle siseturuga kokkusobivaks muuta, peab komisjon seda võimalust vähemalt uurima koos asjaomase liikmesriigiga oma asjakohaste meetmete soovitamise etapis.

149

Olgu komisjoni eeskujul siiski märgitud, et kõnealuse abikava niisugune muutmine, mida Prantsuse Vabariik ei tundu ka kaaluvat, osutub käesolevas asjas keerukaks või isegi võimatuks. Mis puudutab meedet, milles on ette nähtud teatud üldist liiki abisaajate äriühingu tulumaksust tingimusteta vabastamine, ilma et see oleks seotud selgelt määratletud üldise huvi eesmärgiga, siis kõnealuse abikava muutmine nimelt tähendab, et Prantsuse Vabariik teavitab muust abikavast, mis erineb oluliselt komisjoni poolt kontrollitud olemasolevast abikavast. Eelkõige tuleks eelist ja selle summat piirata ning seada sõltuvusse teatud investeeringutega katmata kuludest või võimalike üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kulude hüvitamisest, mille olemus ja põhimõtted peaksid olema kindlaks määratud sadamaliikide põhjal või isegi sadama kaupa aastase arvestuse alusel, võttes arvesse umbes 500 Prantsuse sadama finantseerimise eripära ja potentsiaalselt erinevaid kokkusobivuse eeskirju, mida neist igaühele ja eelkõige ülemerepiirkondade sadamatele kohaldatakse.

150

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuleb seetõttu märkida, et komisjon ei ole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta ei kontrollinud, kas kõnealuse abi teatud muudatustega võiks abikava vastata üldist majandushuvi pakkuvate teenuste rahastamise tingimustele ja seda saaks pidada siseturuga kokkusobivaks.

151

Nagu hageja väidab, siis komisjoni 15. detsembri 2009. aasta otsuses riigiabi kohta SA.14175 (ex E 2/2005 ja N 642/2009) – Madalmaad – Existing and special projet aid to housing corporations (ELT 2010, C 31, lk 4) ja 30. augusti 2010. aasta otsuses riigiabi kohta E/2005 – Madalmaad – Existing aid to housing corporations: decision amending paragraphs 22–24 of the Commission Decision of 15 December 2009 (ELT 2010, C 250, lk 1) soovitas komisjon Madalmaade ametiasutustel olemasolevat abikava mitte lõpetada, vaid seda muuta, et viia see vastavusse liidu riigiabi eeskirjadega.

152

Eespool punktis 150 mainitud otsustes Madalmaade sotsiaalelamute kohta pakkus Madalmaade Kuningriik välja kohustused, mis vastavad komisjoni poolt soovitatud asjakohastele meetmetele abikava siseturuga kokkusobivaks muutmiseks. Komisjoni lõplik otsus võeti vastu määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 alusel, milles olid sätestatud õiguslikud tagajärjed komisjoni asjakohaste meetmete heakskiitmisele liikmesriigi poolt.

153

Kuna käesolevas asjas ei ole liikmesriik aga komisjoni poolt soovitatud asjakohaseid meetmeid heaks kiitnud ega, nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, soovitanud kohustusi, mis võimaldaksid vastata komisjoni esitatud vastuväidetele, võeti vaidlustatud otsus vastu ametliku uurimismenetluse tulemusel vastavalt määruse 2015/1589 artikli 23 lõikele 2. Mingit paralleeli ei saa seega tuua eespool punktis 150 mainitud otsustega.

154

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

155

Selle väite kohaselt väidab hageja, et vaidlustatud otsus võeti vastu, rikkudes objektiivse erapooletuse kohustust, mis komisjonil lasub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41 tagatud hea halduse põhimõtte alusel. Täpsemalt heidab ta komisjonile ette tema tegevusetust abikavade puhul, millest saavad kasu mõned liidu sadamad teistes liikmesriikides kehtivate maksueeskirjade alusel, põhjustades sellega uusi konkurentsimoonutusi, mis on otseses vastuolus komisjoni ülesandega tagada siseturu nõuetekohane toimimine.

156

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

157

Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas vastavalt hageja väidetele kujutab hea halduse põhimõtte võimalik rikkumine, eeldusel, et see on tõendatud, endast iseseisvat õigusvastasust, mis üksi võib kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Komisjon märgib kõigepealt, et kõnealuse põhimõtte rikkumine saab nimelt kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise üksnes juhul, kui koos sellega on rikutud ka muud liidu õigusnormi. Ta mainib sellega seoses 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsuse Area Cova jt vs. nõukogu ja komisjon (T‑196/99, EU:T:2001:281) punkti 43, millest nähtub, et hea halduse põhimõte ei moodusta osa isikutele õigusi andvast õigusnormist, mille rikkumisele võib tugineda liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks.

158

Olgu siiski märgitud, et komisjoni poolt viidatud kohtupraktika puudutab küsimust, kas õigus heale haldusele kujutab endast isikutele õigusi andvat õigusnormi; see on küsimus, mis on asjakohane ELTL artiklis 268 sätestatud kahju hüvitamise hagi raames, aga mitte ELTL artiklis 263 sätestatud tühistamishagi raames, nagu on kõne all käesolevas asjas.

159

Oma väites, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet, viitab hageja sisuliselt hoolsuskohustuse ja erapooletuse kohustuse rikkumisele.

160

Kohtupraktika kohaselt on hoolsuskohustus hea halduse põhimõtte lahutamatu osa. See on üldnormina kohaldatav liidu ametiasutuste tegevusele üldsusega suhtlemisel ja tähendab, et liidu ametiasutus peab tegutsema hoolsalt ja ettevaatlikult ning et ta uurib hoolsalt ja erapooletult kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid asjaolusid (vt eelkõige selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punktid 92 ja 93, ning 15. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Ziegler ja Ziegler Relocation vs. komisjon, T‑539/12 ja T‑150/13, ei avaldata, EU:T:2015:15, punkt 97).

161

Teisisõnu on põhiõiguste harta artikli 41 alusel igaühel õigus muu hulgas sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult. See erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlused (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika).

162

Komisjonil lasuva erapooletuse kohustuse täitmist ei nõuta temalt siiski siis, kui ta kontrollib olemasolevaid abikavasid mitmes liikmesriigis, et viia korraga läbi kõnealuseid uurimisi või võtta samal ajal vastu siduvaid otsuseid kõigi liikmesriikide suhtes. Kuigi on tõsi, nagu nähtub komisjoni 9. juuli 2014. aasta pressiteatest Madalmaade riiklikele ettevõtjatele antavate maksuvabastuste kohta, et „teatud riikides ei kohaldata sadamate suhtes äriühingu tulumaksu, vaid teistsugust maksusüsteemi, mis võib olla soodsam“, samal ajal, kui „muudes liikmesriikides sadamad ei maksa mingit äriühingu tulumaksu, sest neil on kahjum“, siis ei saa hageja käesolevas asjas järeldada kõnealustest üldistest kaalutlustest, et komisjon rikkus erapooletuse nõuet, kui ta vaatles kõigepealt Belgia, Madalmaade ja Prantsuse maksusüsteeme ja võttis vastu lõplikud negatiivsed otsused kõnealuste süsteemide kohta enne, kui ta oli analüüsinud kõiki teiste liikmesriikide maksusüsteeme, mis võisid samuti sisaldada riigiabi.

163

Olgu märgitud, et kõnealuseid sarnaseid argumente on analüüsitud ja tagasi lükatud ka kohtuasjas, milles tehti 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Groningen Seaports jt vs. komisjon (T‑160/16, ei avaldata, EU:T:2018:317), mis puudutab mõne Madalmaade sadama poolt esitatud kaebust, et vaidlustada komisjoni 21. jaanuari 2016. aasta otsus (EL) 2016/634 riigiabi nr SA.25338 (2014/C) (ex E 3/2008 ja ex CP 115/2004) kohta – Madalmaad – riigi osalusega äriühingute vabastus äriühingu tulumaksust (ELT 2016, L 113, lk 148).

164

Üldkohus on nimelt kõnealuses kohtuasjas otsustanud, et liikmesriigi poolt asutamislepinguga talle pandud kohustuse võimalikku rikkumist eelkõige ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keelu puhul ei saa põhjendada sellega, et teised liikmesriigid rikuvad samuti kõnealust kohustust, ning et mitme konkurentsimoonutuse mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ei tee üksteist kahjutuks, vaid need hoopis kuhjuvad ja ühisturule kahjulikud tagajärjed suurenevad (vt 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Groningen Seaports jt vs. komisjon, T‑160/16, ei avaldata, EU:T:2018:317, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

165

Isegi kui oletada, et teised liikmesriigid annavad riigiabi oma meresadamatele, tuleb niisiis tõdeda, et vaidlustatud otsuses on komisjon, kui ta tunnistab kõnealuse abikava siseturuga kokkusobimatuks ja määrab selle lõpetamise, näinud ette õiglaste konkurentsitingimuste taastamise sadamasektoris ja seega riigiabi eeskirjade eesmärkide täitmise (vt analoogia alusel 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Groningen Seaports jt vs. komisjon, T‑160/16, ei avaldata, EU:T:2018:317, punkt 98).

166

Üldkohus märkis veel, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine peab olema kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu ei saa isik tugineda enda kaitseks õigusrikkumisele, millest on saanud kasu keegi teine (vt 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Groningen Seaports jt vs. komisjon, T‑160/16, ei avaldata, EU:T:2018:317, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).

167

Hageja argument, mille kohaselt komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, kui ta algatas riigiabimenetlused üksnes kolme liikmesriigi suhtes, kelleks olid Prantsuse Vabariik, Belgia Kuningriik ja Madalmaade Kuningriik, kuigi vastustest tema küsimustele nähtub, et pooled liikmesriigid kohaldavad oma sadamate suhtes maksusüsteeme, mis kalduvad üldnormidest kõrvale, tuleb seetõttu tagasi lükata.

168

Igal juhul on niisugune argument ainetu, sest sellega pole võimalik seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse õiguspärasust kui sellist, vaid sellega tahetakse pigem välja tuua komisjoni võimalikku tegevusetust sarnaste maksusüsteemide puhul, mis ka teistes liikmesriikides kehtivad. Nagu komisjon väidab, võib hageja sellisel juhul esitada aga komisjonile kaebuse teistes liikmesriikides esinevate riigiabikavade kohta, ning juhul, kui tegemist on komisjoni põhjendamatu ja pikaajalise tegevusetusega, siis esitada tegevusetushagi ELTL artikli 265 tähenduses.

169

Arvestades kõiki kõnealuseid kaalutlusi, tuleb järelikult viies väide ning hagi tervikuna tagasi lükata.

170

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, sest komisjon on vääralt riigiabiks kvalifitseerinud Prantsusmaa sadamate suhtes kohaldatava äriühingu tulumaksust vabastamise korra tervikuna

Teine väide, mille kohaselt rikkus komisjon Prantsusmaa sadamate tegevuse majandusliku olemuse hindamisel õigusnormi

Kolmas väide, mille kohaselt on sisuliselt tehtud hindamisviga ning põhjendamine ei ole piisav konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimuste puhul

Neljas väide, mille kohaselt on olemasolevate riigiabikavade kontrollimise menetluse läbiviimisel rikutud õigusnormi ning ELTL artikli 108 lõiget 2 koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega

Viies väide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet

Kohtukulud