1

Türgi Vabariik ja Euroopa Liit leppisid 15. oktoobril 2015 kokku ühises tegevuskavas „EU‑Turkey joint action plan“ (edaspidi „ühine tegevuskava“), et tugevdada omavahelist koostööd ajutise rahvusvahelise kaitse all olevate Süüria kodanike toetamise ja rändekriisi haldamise valdkonnas, lahendamaks Süürias valitsevast olukorrast tingitud kriisi.

2

Ühise tegevuskavaga sooviti lahendada Süüria kriisi kolmel viisil: esiteks tegeldes süürlaste massilise väljarände tekkepõhjusega; teiseks toetades ajutise rahvusvahelise kaitse all olevaid süürlasi ja neid vastuvõtvaid kogukondi Türgis; kolmandaks tugevdades koostööd liidusuunaliste ebaseadusliku rände voogude ennetamise valdkonnas.

3

Liidu liikmesriikide riigipead või valitsusjuhid kohtusid 29. novembril 2015 oma Türgi kolleegiga. Kohtumise tulemusena otsustasid nad ühise tegevuskava käivitada ja muu hulgas tihendada rahvusvahelist kaitset mittevajavaid sisserändajaid puudutavat aktiivset koostööd, takistades neid tulemast Türgisse ja liitu, kindlustades tagasivõtmise valdkonnas vastu võetud kahepoolsete sätete kohaldamise ja saates kiiresti päritoluriiki tagasi sisserändajad, kellel ei ole rahvusvahelist kaitset tarvis.

4

8. märtsil 2016 märgiti liidu riigipeade või valitsusjuhtide avalduses, mille avaldasid Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu ühistalitused, et liidu riigipead või valitsusjuhid kohtusid Türgi peaministriga liidu ja Türgi Vabariigi suhete asjus ning et tehti edusamme ühise tegevuskava rakendamisel (edaspidi „EL‑Türgi 8. märtsi 2016. aasta avaldus“). See kohtumine leidis aset 7. märtsil 2016.

5

Ülemkogu veebisaidil avaldati 18 märtsil 2016 pressiteatena nr 144/16 avaldus eesmärgiga võtta kokku tulemused, mis saavutati „2015. aasta novembrist alates kolma[ndal] kohtumi[sel], mis oli pühendatud ELi ja Türgi suhete süvendamisele ning rändekriisi käsitlemisele“„Euroopa Ülemkogu liikme[te]“ ja „[nende] Türgi kolleegi“ vahel (edaspidi „EL Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldus“). Selles avalduses märgiti, et kõik Türgist Kreeka saartele saabuvad uued ebaseaduslikud sisserändajad saadetakse alates 20. märtsist 2016 Türgisse tagasi ning iga Kreeka saartelt Türgisse tagasi saadetud süürlase kohta asustatakse üks süürlane Türgist ümber liitu, võttes arvesse ÜRO sätestatud haavatavuse kriteeriume.

6

Hageja – organisatsioon Access Info Europe – taotles 17. märtsi 2016. aasta e‑kirjas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artiklile 6 Euroopa Komisjoni rände ja siseasjade peadirektoraadilt (edaspidi „siseasjade peadirektoraat“) luba tutvuda „kõigi komisjoni koostatud või talle saadetud dokumentidega, mis sisaldavad Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise riigis ebaseaduslikult elavate isikute tagasivõtmise kokkuleppe kohta liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse seisukohast antud õiguslikke arvamusi ja/või õiguspärasust käsitlevaid hinnanguid (ELT [2014], L 134, lk 3)“ ning „kõigi komisjoni koostatud või talle saadetud dokumentidega, mis sisaldavad õiguslikke arvamusi ja/või õiguspärasust käsitlevaid hinnanguid meetmete kohta, mis liit ja selle liikmesriigid võtsid 7. märtsi 2016. aasta kohtumisel Türgiga sõlmitud kokkulepet puudutavas avalduses ette nähtud tegevuse elluviimiseks, […] dokumentidega, mis on praeguse hetkeni koostatud nii enne kui ka pärast nimetatud kohtumist“.

7

Komisjoni õigustalitluse (edaspidi „õigustalitus“) peadirektor keeldus 3. juuni 2016. aasta otsusega võimaldamast tutvuda kaheksa dokumentide paketiga, mis sisaldavad seisukohti ning õigustalituse ja siseasjade peadirektoraadi vahel ajavahemikul 7.–31. märts 2016 vahetatud e‑kirju, mille puhul ta oli tuvastanud, et need puudutavad EL‑Türgi 8. märtsi 2016. aasta avaldusega seotud dokumentidega tutvumise taotlust.

8

Pärast seda, kui hageja oli esitanud määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, kinnitas komisjon 19. septembri 2016. aasta otsuses C(2016) 6029 (final) põhiosas 3. juuni 2016. aasta otsust EL‑Türgi 8. märtsi 2016. aasta avaldusega seotud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise kohta ja 3. juuni 2016. aasta otsuses esitatud keeldumise aluseks olevaid põhjendusi. Hageja esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. novembril 2016, vastavalt ELTL artiklile 263 otsuse C(2016) 6029 (final) peale hagi, mis registreeriti numbri T‑851/16 all.

9

Hageja esitas 26. aprilli 2016. aasta e‑kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 6 alusel komisjoni õigustalitusele taotluse tutvuda „kõigi komisjoni koostatud või talle saadetud dokumentidega, mis sisaldavad õiguslikke arvamusi ja/või õiguspärasust käsitlevaid hinnanguid meetmete kohta, mis [liit] ja selle liikmesriigid võtsid 18. märtsi 2016. aasta kohtumisel Türgi [Vabariigiga] sõlmitud lepingut puudutavas avalduses ette nähtud tegevuse elluviimiseks, […] dokumentidega, mis on praeguse hetkeni koostatud nii enne kui pärast nimetatud kohtumist“ (edaspidi „dokumentidega tutvumise taotlus“).

10

Õigustalituse peadirektor teatas hagejale 16. juuni 2016. aasta otsuses, et on tuvastatud kolm dokumentide paketti ehk kokku kaheksa dokumenti, sealhulgas seitse e‑kirja, millega hagejal ei võimaldatud tutvuda (edaspidi „vaidlusalused dokumendid“).

11

Vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist põhjendati esiteks sellega, et see võib kahjustada õigusnõustamise ja kohtumenetluse kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses, ning teiseks sellega, et see võib kahjustada otsustusprotsessi komisjoni sees nimetatud määruse artikli 4 lõike 3 tähenduses. Kolmandaks leiti, et hagejale dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine on igal juhul põhjendatud rahvusvaheliste suhete kaitsega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses.

12

Hageja esitas 14. juuli 2016. aasta kirjas määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, milles palus komisjonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata.

13

Komisjon kinnitas 19. septembri 2016. aasta otsuses C(2016) 6030 (final) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) põhiosas esialgset dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsust ja esialgses otsuses esitatud keeldumise aluseks olevaid põhjendusi. Lisaks märkis komisjon, et dokumentidega tutvumise taotluse see osa, mis puudutas siseasjade peadirektoraadi käsutuses olevaid dokumente, saadeti sellele peadirektoraadile, kes andis hagejale 30. novembri 2016. aasta otsusega loa tutvuda kolme tema valduses oleva dokumendiga, kuid ei võimaldanud tutvuda neljanda dokumendiga, nimelt ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kirjaga, viidates määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandile.

14

Käesolevas kohtuasjas on vaidlusalused dokumendid järgmised:

15

Hageja algatas Üldkohtu kantseleisse 30. novembril 2016 saabunud hagiavaldusega käesoleva menetluse.

16

Hageja palus repliigis, et Üldkohus nõuaks menetlustoiminguna kostjalt vaidlusaluste dokumentide esitamist. Üldkohtu kodukorra artikli 88 lõike 3 kohaselt oli komisjonil võimalik vasturepliigis selle taotluse kohta seisukoht võtta.

17

Kuna hageja oli vaidlustanud selle otsuse õiguspärasuse, millega talle ei võimaldatud mitme määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandi tõttu tutvuda dokumentidega, ja kuna ta väitis, et asjaomase institutsiooni viidatud erandid ei ole nõutud dokumentidele kohaldatavad, andis Üldkohus, kes on kohustatud niisugusel juhul dokumentide esitamist nõudma ja neid dokumente hindama (28. novembri 2013. aasta kohtuotsus, Jurašinović vs. nõukogu, C‑576/12 P, EU:C:2013:777, punkt 27), 4. juuli 2017. aasta määrusega komisjonile kodukorra artikli 91 punkti c ja artikli 92 alusel korralduse esitada vaidlusalused dokumendid, täpsustades sealjuures, et vastavalt kodukorra artiklile 104 neid hagejale ei edastata.

18

Pärast menetlusdokumentide teist korda vahetamist lõpetas Üldkohus kirjaliku menetluse ja otsustas alustada suulist menetlust.

19

Komisjon esitas vaidlusalused dokumendid 13. juulil 2017.

20

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 8. novembri 2017. aasta kohtuistungil, mille tarvis liideti käesolev kohtuasi kohtuasjaga T‑851/16: Access Info Europe vs. komisjon. Hageja kinnitas oma suulistes seisukohtades muu hulgas, et tal ei ole kavatsust vaidlustada komisjoni väidet, mille kohaselt ei ole ta liikmesriikidelt saanud dokumente, mis sisaldaksid sellist liiki õiguslikke arvamusi, nagu tema õigustalitus koostas.

21

Hageja palub Üldkohtul:

22

Komisjon palub Üldkohtul:

23

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt neli väidet, millest esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandat taanet, teise väite kohaselt on rikutud sama määruse artikli 4 lõiget 2, kolmanda väite kohaselt on rikutud selle määruse artikli 4 lõike 3 esimest ja teist lõiku ning neljanda väite kohaselt ja teise võimalusena on rikutud selle määruse artikli 4 lõiget 6.

24

Esimese väite põhjendamiseks väidab hageja, et kuna komisjon ei võimaldanud vaidlusaluste dokumentidega tutvuda hüpoteetilisel põhjusel, mille kohaselt nende dokumentide avalikustamine võib kahjustada rahvusvahelisi suhteid, rikkus ta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti a kolmandat taanet. Nimelt oleks ta pidanud 3. juuli 2014. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. in ’t Veld (C‑350/12 P, EU:C:2014:2039) punktist 64 lähtuvat kohtupraktikat kohaldades tõendama – mida ta käesolevas asjas ei teinud –, kuidas oleks vaidlusaluste dokumentide avalikustamine konkreetselt ja tegelikult liidu positsiooni suhtes Türgi Vabariigiga kahjustanud.

25

Väites, et vaidlusalused dokumendid sisaldavad informatsiooni EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse konkreetsete punktide kohta ja mitmete selle avalduse eesmärgi seisukohast oluliste liidu aktide sätete kohaldamisala tõlgendamise kohta, leiab hageja, et komisjon ei saa vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist põhjendada kartusega, et nende dokumentide avalikustamisega saavad teatavaks lahknevad arvamused asjaomase avalduse teatavate rakendusmeetmete valiku ja õiguspärasuse kohta. Ta kinnitab lisaks, et vaidlusalused dokumendid pidid kindlasti sisaldama analüüsi liidu pädevuse ja varjupaigaküsimusi käsitleva liidu õigustiku kohta, kuna komisjon osutas nende dokumentide avalikustamisest keeldumise põhjendamiseks kohtumenetluse kaitsega seotud erandile, viidates kohtuasjadele, milles tehti 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NF vs. Euroopa Ülemkogu (T‑192/16, EU:T:2017:128), 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NG vs. Euroopa Ülemkogu (T‑193/16, EU:T:2017:129) ja 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NM vs. Euroopa Ülemkogu (T‑257/16, EU:T:2017:130) (edaspidi „varjupaiga kohtuasjad“). Arvestades Üldkohtu käsitletud küsimusi neis kohtumäärustes, on hageja sõnul selge, et menetlusse astuja seisukohad, mis komisjon oleks saanud esitada, kui talle oleks antud neis kohtuasjades luba menetlusse astuda, oleksid kindlasti puudutanud liidu ja liikmesriikide pädevuse jaotuse küsimust.

26

Seega ei saa komisjon ilma muid tõendeid esitamata väita, et vaidlusaluste dokumentide avalikustamine kahjustab liidu rahvusvahelisi suhteid. Pealegi ei ole ta selgitanud, kuidas võib nende dokumentide sisu avalikustamine liidu ja Türgi Vabariigi vahelist pidevat dialoogi konkreetselt kahjustada.

27

Lisaks rõhutas Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 1. juuli 2008. aasta otsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu (C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374), niisuguste dokumentidega tutvumisega seoses, et sellist liiki dokumentide avalikustamine institutsioonide poolt annab viimastele liidu kodanike silmis suurema legitiimsuse ning suurendab nende usaldust demokraatliku süsteemi suhtes. Hageja leiab, et läbipaistev arutelu EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste rakendamise üle suurendaks Türgi Vabariigi usaldust liidu võetud meetmete vastu ja pigem tugevdaks, kui kahjustaks liidu suhteid selle kolmanda riigiga. Ta väidab sellega seoses, et rahvusvaheliste suhete kahjustamist ei saa tuvastada pelgalt põhjusel, et liidu kokkuleppepartner, kelleks käesoleval juhul on Türgi Vabariik, ei kohalda läbipaistvuse põhimõtet ega ole seetõttu kohustatud avalikustama liiduga peetud läbirääkimiste käigus tema talituste antud õiguslike arvamuste sisu. Igal juhul on asjaomase kolmanda riigi huvides, et EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse rakendusmeetmetel oleks kehtiv õiguslik alus, et vältida nende hilisemat kohtulikku vaidlustamist, eelkõige põhjusel, et nende meetmete vastuvõtjatel puudus pädevus.

28

Hageja on lisaks seisukohal, et hoida saladuses seda, et EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse teatavate rakendusmeetmete õigusliku aluse ja kasutamise suhtes esineb kahtlusi, võib liidu rahvusvahelisi suhteid lõpuks tõsiselt kahjustada. Ta märgib nende meetmete kohta, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsuse (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks (ELT 2015, L 248, lk 80), ja nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (EÜT 2001, L 81, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 65), muudatuste vastuvõtmise menetlus lõppjärgus. Nimelt oli komisjon 4. mail 2016 juba võtnud vastu ettepaneku COM(2016) 279 (final) kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust nr 539/2001, ning nõukogu võttis 29. septembril 2016 vastu otsuse (EL) 2016/1754, millega muudetakse otsust 2015/1601 (ELT 2016, L 268, lk 82).

29

Komisjon palub esimese väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

30

Ta meenutab siinkohal kõigepealt, et ta teatas hagejale vaidlustatud otsuses, et „EL‑Türgi avaldus ja selle rakendamine erinevate asjaosaliste poolt on liidu ja Türgi [Vabariigi] vaheliste välissuhete jaoks ülimalt oluline“ ja just nimelt „nendes dokumentides oleva õigusliku hinnangu avalikustamine, millega tutvumise võimaldamisest keelduti ja mis sisaldavad komisjonis antud õiguslikku arvamust, võib [liidu] positsiooni suhtluses Türgi [Vabariigiga] konkreetselt raskendada ja kahjustada seega [liidu] rahvusvahelisi suhteid“.

31

Meenutades seejärel, et liidu ja Türgi Vabariigi vahel käib rändekriisi käsitlevate EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste rakendamise väga tundliku ja tähtsa küsimuse üle pidev dialoog, leiab komisjon, et on oluline, et see dialoog toimuks vastastikuse usalduse õhkkonnas, kus liidul ja Türgi Vabariigil peab olema võrdne positsioon. Nende vaidlusaluste dokumentide avalikustamine, mis sisaldavad institutsioonisiseseid õiguslikke arvamusi, mida tohivad kasutada vaid komisjoni esindajad liidu suhetes asjaomase kolmanda riigiga, lööks sellise tasakaalu paigast, andes esiteks sellele riigile võimaluse saada enda käsutusse liidu institutsioonisisesed õiguslikud arvamused, ja tekitades teiseks liidu kodanike silmis arusaamatust. Siinjuures tuleb võtta arvesse rändeküsimuse tundlikkust ja olukorra ebastabiilsust. Lisaks selgitas komisjon kohtuistungil, et ta on juba tegutsenud läbipaistvalt, nõustudes avalikustama hagejale selle, mida käsitlevad vaidlusalused dokumendid, mille puhul tuvastati nende kuulumine dokumentidega tutvumise taotluse kohaldamisalasse.

32

Lõpuks meenutab komisjon, et vastupidi hageja poolt väidetule selgitas ta vaidlustatud otsuses selgelt, et vaidlusalused dokumendid ei sisalda õiguslikke arvamusi liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse piiritlemise kohta valdkonnas, mida puudutavad EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avaldused, mis ei ole selle institutsiooni arvates nende vormist ja laadist olenemata ELTL artikli 218 mõttes rahvusvahelised lepingud. Sellest aspektist ei ole varjupaiga kohtuasjades tehtud 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NF vs. Euroopa Ülemkogu (T‑192/16, EU:T:2017:128), 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NG vs. Euroopa Ülemkogu (T‑193/16, EU:T:2017:129) ja 28. veebruari 2017. aasta kohtumäärus NM vs. Euroopa Ülemkogu (T‑257/16, EU:T:2017:130) vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamiseks asjassepuutuvad, kuna need on tehtud pärast selle otsuse vastuvõtmist.

33

Sissejuhatavalt olgu esiteks meelde tuletatud, et vastavalt määruse nr 1049/2001 põhjendusele 1 avaldub selles määruses ELL artikli 1 teises lõigus väljendatud tahe „tähista[da] uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik“. Nimetatud määruse põhjenduses 2 tuletatakse meelde, et üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega on seotud institutsioonide demokraatlikkusega (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 34, ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 27).

34

Nagu nähtub määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja artiklist 1, on määruse eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 61; 21. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 69, ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 28).

35

Seda õigust võib teatud avalikest või erahuvidest lähtudes siiski piirata (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 62). Täpsemalt on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 kooskõlas põhjendusega 11 ette nähtud erandnormid, mis lubavad institutsioonidel keelata tutvumise dokumendiga, mille avalikustamine kahjustaks mõnd selle artikliga kaitstud huvi (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 71, ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 29).

36

Kuna tegemist on eranditega üldsuse võimalikult laiaulatuslikust dokumentidega tutvumise võimalusest, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 63; 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 36, ja 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 30), mistõttu ei piisa erandi kohaldamise õigustamiseks ainuüksi asjaolust, et asjaomane dokument puudutab erandiga kaitstud huvi (27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 64; 13. aprilli 2005. aasta kohtuotsus, Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 69, ja 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus, Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punkt 29).

37

Seega, kui asjaomane institutsioon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamise taotlus on talle esitatud, on ta üldjuhul kohustatud selgitama küsimust, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Peale selle peab kahjustamise ohtu olema võimalik mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla puhtoletuslik (vt 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 52).

38

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud huvidega seoses on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et tuleb möönda, et selliste huvide eriti tundlik ja oluline laad koostoimes asjaoluga, et institutsioon on kohustatud nimetatud sätte alusel keelduma dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui dokumendi üldsusele avaldamine neid huvisid kahjustaks, teevad institutsioonil sellise otsuse vastuvõtmise keeruliseks ja delikaatseks, eeldades erilist ettevaatlikkust, ning sellisel juhul on niisuguse otsuse puhul seega vaja kaalutlusruumi (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 35). Seda kinnitab asjaolu, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandid on sõnastatud imperatiivselt, kuna institutsioonid on kohustatud keelduma kohustuslike erandite alla kuuluvate dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui esitatakse tõend selliseid erandeid käsitlevate asjaolude kohta, ilma et oleks vaja kaaluda avaliku huvi kaitset ja ülekaalukat avalikku huvi (vt selle kohta 25. aprilli 2007. aasta kohtuotsus, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, T‑264/04, EU:T:2007:114, punktid 44 ja 45, ning 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avalikustata, EU:T:2013:419, punkt 44).

39

Selles kontekstis on Euroopa Kohus rõhutanud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis a kehtestatud kriteeriumid on väga üldised, sest nagu selle sätte sõnastusest ilmneb, tuleb dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduda siis, kui asjaomase dokumendi avalikustamine „kahjustaks avalikke huve“ seoses eelkõige „avaliku julgeolekuga“ või „rahvusvaheliste suhetega“, mitte aga üksnes siis – nagu tehti ettepanek kõnealuse määruse vastuvõtmisele eelnenud seadusandlikus menetluses –, kui tegelikult tuvastatakse „oluline kahju“ (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punktid 36–38).

40

Seega ei ole määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite kitsa tõlgendamisega vastuolus see, kui asjaomasel institutsioonil on nimetatud artikli lõike 1 punktis a sätestatud avaliku huviga seotud erandite puhul ulatuslik kaalutlusruum otsustada, kas dokumendi avalikustamine võib kahjustada selle sättega kaitstud huve, ning sellega seoses peab Üldkohtu teostatav kontroll selle üle, kas institutsiooni otsus keelduda mõne nimetatud erandi alusel dokumendiga tutvumist võimaldamast, on õiguspärane, piirduma menetlusnormide järgimise, põhjendamiskohustuse täitmise, faktide sisulise õigsuse kontrollimisega ning selle kontrollimisega, ega ei ole tehtud ilmset hindamisviga või kuritarvitatud võimu (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 64, ja 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 34).

41

Järelikult tuleb praegusel juhul teha kindlaks, kas komisjon esitas vaidlustatud otsuses usutavad selgitused selle kohta, kuidas võib vaidlusaluste dokumentidega tutvumine konkreetselt ja tegelikult kahjustada liidu rahvusvahelisi huve, ning kas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandite alusel komisjonile antud ulatusliku kaalutlusõiguse piirides võib väidetavat kahjustamist pidada mõistlikult ettenähtavaks, mitte puhtoletuslikuks.

42

Komisjon selgitas vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 alusel sellega, et tema hinnangul võib nende dokumentide avalikustamine tõsiselt kahjustada liidu ja Türgi Vabariigi vahelisi väga olulisi suhteid äärmiselt tundlikus olukorras, mis puudutab nimelt rändekriisi haldamist.

43

Esimene vaidlusalune dokument sisaldab õigustalituse märkusi asjaomaste e‑kirjade manuses oleva kirja kohta, mis käsitleb Türgi Vabariigi antud tagatisi selle kohta, kuidas ta peab Süüria kodanikke kohtlema.

44

Sellega seoses on varem sisuliselt leitud, et nende asjaolude avalikustamine, mis on seotud eesmärkidega, mida liit ja liikmesriigid taotlevad eelkõige sellistes otsustes, mis käsitlevad kavandatud lepingu konkreetset sisu või liidu taotletud strateegilisi eesmärke läbirääkimistel, võib kahjustada läbirääkimiste usalduslikku õhkkonda, mis on käimas ajal, kui tehakse otsus keelduda võimaldamast niisuguseid asjaolusid sisaldavate dokumentidega tutvuda (vt selle kohta 4. mai 2012. aasta kohtuotsus, In ’t Veld vs. nõukogu, T‑529/09, EU:T:2012:215, punktid 35, 36 ja 39).

45

Lisaks olgu meelde tuletatud, et eelkõige rahvusvaheliste läbirääkimiste kontekstis võivad liidu seisukohad põhimõtteliselt edasi areneda olenevalt läbirääkimiste kulgemisest, soodustustest ja kompromissidest, milles erinevad sidusrühmad läbirääkimiste käigus kokku lepivad. Seega võib läbirääkimiste seisukohtade kujundamine sõltuda läbirääkijate, sealhulgas liidu enda teatud hulgast taktikalistest kaalutlustest, mis tähendab, et rahvusvahelistes läbirääkimistes liidu seisukohtade avalikustamine võib kahjustada rahvusvaheliste suhetega seotud avaliku huvi kaitset (12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punktid 70 ja 72).

46

Neil asjaoludel leiab Üldkohus käesolevas asjas, et võttes esiteks arvesse, et õigustalituse teenistujate välja pakutud muudatusettepanekud olid ajutised ja komisjon kui institutsioon ei olnud neid sel hetkel enda nimel teinud, ning võttes teiseks arvesse selle kirja sisu, mille Türgi Vabariik pidi Kreeka Vabariigi ja liiduga peetud läbirääkimiste lõpus kinnitama ja allkirjastama, ei teinud komisjon ilmset hindamisviga, kui ta tugines esimese vaidlusaluse dokumendi puhul rahvusvaheliste suhete kaitsega seotud erandile, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1.

47

Teine vaidlusalune dokument sisaldab õigustalituse arvamust, mis edastati komisjoni esimese asepresidendi F. Timmermansi kabinetile, siseasjade peadirektoraadile ja laienemise peadirektoraadile vastuseks liidu eesistujariigiks olnud Madalmaade 9. aprilli 2016. aasta e‑kirjas esitatud mitteametlikule küsimusele. See arvamus puudutab eranditult küsimust, kas Kreeka uute varjupaigaalaste õigusaktidega loodud Kreeka apellatsioonikomiteesid võib käsitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 46 tähenduses kohtutena.

48

Vastupidi sellele, mida väitis komisjon, ei kahjustanud teise vaidlusaluse dokumendi avalikustamine iseenesest rahvusvaheliste suhetega seotud avaliku huvi kaitset, kuna kõnealuses dokumendis sisalduvad hinnangud puudutavad eranditult liidu ühe liikmesriigi õigusakte ega sisalda järelikult Türgi Vabariigiga seotud seisukohta ning kuna komisjon ei tuginenud vaidlustatud otsuses Kreeka Vabariigi ja asjaomase kolmanda riigi vaheliste suhete kahjustamisele, mis oleks johtunud selle liikmesriigi õiguskorrale antud õiguslike hinnangute avalikustamisest kahepoolsete läbirääkimiste kontekstis nimetatud riikide vahel EL‑Türgi avalduste rakendamise korra määratlemise üle.

49

Ka kolmas vaidlusalune dokument puudutab peaasjalikult Kreeka apellatsioonikomiteesid, välja arvatud selle dokumendi viimasel lehel toodud e‑kiri, milles viidatakse Türgi ametivõimudega peetud läbirääkimistele. Nagu ka teise vaidlusaluse dokumendi puhul, leiab Üldkohus, et hoolimata komisjoni ulatuslikust kaalutlusõigusest selles küsimuses, ei ole komisjon tõendanud, kuidas oleks kolmanda vaidlusaluse dokumendi – kust on eemaldatud selles dokumendis olev viimane e‑kiri – avalikustamine võinud kahjustada avaliku huvi kaitset seoses liidu rahvusvaheliste suhetega, kuivõrd see dokument ei sisalda Türgi Vabariigiga seotud seisukohta, ning lisaks ei ole komisjon vaidlustatud otsuses tuginenud Kreeka Vabariigi ja asjaomase kolmanda riigi rahvusvaheliste suhete kahjustamisele, mis oleks johtunud selle liikmesriigi õiguskorrale antud õiguslike hinnangute avalikustamisest kahepoolsete läbirääkimiste kontekstis nimetatud riikide vahel EL‑Türgi avalduste rakendamise korra määratlemise üle.

50

Seega, kuna komisjon keeldus võimaldamast tutvuda teise ja kolmanda vaidlusaluse dokumendiga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 alusel, tegi ta ilmse hindamisvea.

51

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et seoses komisjoni keeldumisega võimaldada tutvuda esimese vaidlusaluse dokumendiga, tuleb esimene väide tagasi lükata, kuna esiteks võis komisjon ilma ilmset hindamisviga tegemata põhjendada keeldumist sellega, et nende dokumentide avalikustamine võib liidu positsiooni suhtluses Türgi Vabariigiga konkreetselt raskendada ja seega kahjustada liidu suhteid, ning teiseks oli komisjonil õigus piirduda niisuguse kokkuvõtliku põhjenduse esitamisega, sest nii nagu käesolevas asjas oleks lähemate selgituste andmisega avalikustatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 ette nähtud kaitse kohaldamisalasse kuuluvate dokumentide enda sisu, rikkudes sellega seadusandja poolt ette nähtud imperatiivse kaitse ulatust.

52

Esimese väitega tuleb siiski nõustuda osas, milles komisjon keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 alusel võimaldamast tutvuda teise ja kolmanda vaidlusaluse dokumendiga, millest viimasel puhul on eemaldatud viimasel leheküljel olev e‑kiri.

53

Kuna vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist põhjendati ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel, tuleb siiski veel teha kindlaks, kas teised keeldumise põhjused on käesolevas asjas kohaldatavad ja õigustavad igal juhul vaidlustatud otsuse sisu.

54

Hageja leiab oma teises väites, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2. See väide jaguneb kolmeks osaks, mida tuleb üksteise järel analüüsida.

55

Hageja väidab teise väite esimese osa põhjenduseks, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 2, kuna ta kohaldas käesoleval juhul vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise üldist eeldust. Nimelt on esiteks kohtupraktikas lubatud sellist eeldust kohaldada vaid käimasolevas kohtumenetluses. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud aga käimas ühtegi kohtumenetlust. Teiseks tuleneb samuti kohtupraktikast, et kohtumenetluse kahjustamise üldine eeldus puudutab ainult kohtumenetluses esitatud seisukohti, millega vaidlusaluste dokumentide näol tegemist ei ole.

56

Lisaks leiab hageja, et komisjon ei ole käesolevas asjas tõendanud, kuidas oleks vaidlusaluste dokumentide avalikustamine kohtumenetluse kaitset konkreetselt ja tegelikult kahjustanud. Ta rõhutab siinjuures, et vaidlusalused dokumendid ei ole koostatud kohtumenetluse tarvis. Nimelt hoolimata sellest, et pärast dokumentidega tutvumise taotlust esitati hagid, mille kohta tehti varjupaiga kohtuasjades kohtumäärused, väidab hageja, et vaidlusalused dokumendid koostati selleks, et analüüsida liidu asjakohast õigustikku, mis läheb asjaomaste hagide esemest märksa kaugemale.

57

Esiteks märgib hageja, et igal juhul ei olnud komisjon varjupaiga kohtuasjades kostjaks ja seetõttu ei saa ta tugineda poolte võrdsuse põhimõttele ega üldisemalt viidata kohtumenetluse kaitsele seoses kõigi dokumentidega, mis on kuidagi seotud nende kohtumenetluste esemega, mis olid sel ajal pooleli. Teiseks leiab hageja, et komisjon räägib endale vastu, kui ta viitab kohtumenetluse kaitsele käesolevas asjas, väites, et vaidlusalused dokumendid on asjaomaste kohtuasjadega seotud, kuid kinnitades samas, et need dokumendid puudutavad peaasjalikult otsuse 2015/1601 ja määruse nr 539/2001 muutmist. Tegelikult sisaldavad need dokumendid vaid objektiivseid asjaolusid, mille avalikustamine ei saa hageja hinnangul kahjustada komisjoni positsiooni osutatud kohtumenetlustes.

58

Komisjon palub teise väite esimese osa tähelepanuta jätta, väites kõigepealt, et vastupidi hageja poolt väidetule ei tuginenud ta vaidlustatud otsuses avalikustamata jätmise üldisele eeldusele vastavalt kohtumenetlust kaitsvale erandile või mõnele muule määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandile. Nimelt otsustati dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine pärast vaidlusaluste dokumentide sisu individuaalset läbivaatamist ning seoses asjaoluga, et vaidlusalused dokumendid ei kujuta endast kohtumenetluses esitatud seisukohti, viitab komisjon 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusele Philip Morris vs. komisjon (T‑796/14, EU:T:2016:483, punkt 88) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusele Philip Morris vs. komisjon (T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 64), mida hageja peab Euroopa Kohtu praktikaga vastuolus olevaks ja milles Üldkohus otsustas, et kohtumenetlust kaitsev erand on kohaldatav ka dokumentide suhtes, mis ei ole koostatud üksnes kohtumenetluse tarvis.

59

Komisjon leiab, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval, mis on käesolevas asjas ainus asjakohane kuupäev, oleks vaidlusaluste dokumentide avalikustamisega paratamatult kaasnenud tema tulevaste menetlusse astuja seisukohtade sisu avalikustamine varjupaiga kohtuasjades, mida vaidlustatud otsuses otsesõnu mainitakse, kuna vaidlusalustel dokumentidel oli toona nende kohtuasjadega asjakohane seos. Seega, poolte võrdsuse põhimõtte nimel – kuigi komisjon ei olnud nendes kohtuasjades kostjaks ega saanud lõpuks luba menetlusse astuda, kuna kohtuasjad lahendati kohtumäärusega, ja ta ei saanud seega menetlusse astuja seisukohti esitada – oli vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande alusel vajalik ja põhjendatud. Selles kontekstis vaidleb komisjon vastu hageja väitele, et tema tulevased menetlusse astuja seisukohad oleksid kindlasti käsitlenud liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotust, ning rõhutab, et ta üksnes vastas nendes kohtuasjades Üldkohtu küsimustele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 alusel.

60

Siinkohal tuleb esiteks meenutada, et kui asjassepuutuv institutsioon otsustab mitte võimaldada tutvuda taotletud dokumendiga, on ta põhimõtteliselt kohustatud selgitama, kuidas selle dokumendi avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huvi, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb, kusjuures olgu rõhutatud, et niisugune kahjustamine peab olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtoletuslik (vt 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika; 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 52).

61

Teiseks, kui institutsioon kohaldab mõnd määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandit, peab ta kaaluma konkreetset huvi, mida asjaomase dokumendi avalikustamata jätmisega tuleb kaitsta, ja eelkõige avalikku huvi dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad, nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustusprotsessis ja haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika; 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 53.

62

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud kohtumenetlust kaitsev erand tähendab seda, et avaliku huvi kaitse takistab mitte ainult teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumentide sisu avaldamist (vt 6. juuli 2006. aasta kohtuotsus, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punktid 88 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 3. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EU:T:2012:516, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika), see tähendab seisukohtade või muude menetlusdokumentide sisu avaldamist, vaid ka institutsiooni sisedokumentide avaldamist, mis puudutavad poolelioleva kohtuasja menetlust ja kohtuasja käsitlevat kirjavahetust asjaomase peadirektoraadi ja õigustalituse või advokaadibüroo vahel, ning erandi kohaldamisala kõnealuses kohtuasjas piiramise eesmärk on ühelt poolt komisjonisisese töö kaitse ning teiselt poolt konfidentsiaalsuse ja advokaatide ametisaladuse põhimõtte kaitse tagamine (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑796/14, EU:T:2016:483, punkt 76, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 52).

63

Selles kontekstis on tunnustatud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud kohtumenetlust puudutavate seisukohtade suhtes kehtib üldine avalikustamata jätmise eeldus, kuni kõnealune menetlus on pooleli (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 94; 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑796/14, EU:T:2016:483, punkt 77, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 53), ehkki see eeldus on kohaldatav üksnes konkreetses pooleliolevas kohtumenetluses ja asjassepuutuv institutsioon ei saa sellele põhimõtteliselt enam tugineda, kui asjaomane menetlus on kohtulahendiga lõpetatud (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 130).

64

Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et kohtumenetlust kaitsev erand nõuab, et oleks tagatud poolte võrdsuse ja hea õigusemõistmise põhimõtete järgimine. Ühe poole tutvumine dokumentidega võib nimelt rikkuda tasakaalu, mis vaidluspoolte vahel peab valitsema – see tasakaal on poolte võrdsuse põhimõtte aluseks –, kui avalikustamise kohustust kohaldataks ainuüksi institutsiooni suhtes, kelle dokumentidega tutvumist taotletakse, mitte kõigi menetluspoolte suhtes (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punktid 85–87).

65

Just nimelt sel põhjusel leidis Üldkohus kohtuasjades, mis puudutasid institutsiooni koostatud esialgseid arvamusi ühe seadusandliku ettepanekuga seoses, et vaatamata sellele, mis ta otsustas 6. juuli 2006. aasta kohtuotsuses Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punktid 88–91 ja seal viidatud kohtupraktika), ei välista käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud kohtupraktika, et kohtumenetlust kaitsva erandi kohaldamisalasse võivad kuuluda ka muud dokumendid, kui konkreetselt poolelioleva kohtuasjaga seotud seisukohad ja institutsiooni õigustalitusega vahetatud dokumendid. Olles rõhutanud, et poolte võrdsuse põhimõte ja hea õigusemõistmise põhimõte on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud kaitse kesksed põhimõtted, leidis Üldkohus, et vajadus tagada kohtus poolte võrdsus põhjendab mitte ainult konkreetse kohtuvaidluse tarbeks koostatud selliste dokumentide nagu seisukohtade kaitset, vaid ka niisuguste dokumentide kaitset, mille avalikustamine võib konkreetses kohtuasjas kahjustada asjaomast võrdsust, mis on õiglase kohtumenetluse mõiste loogiline tulem (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑796/14, EU:T:2016:483, punkt 88, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 64).

66

Kuigi neil kahel juhul ei olnud kõnealused dokumendid koostatud konkreetse kohtumenetluse raames, võidakse nimelt asjaomase kohtumenetluse usaldusväärsust ja poolte võrdsust tõsiselt kahjustada, kui pooltel on privilegeeritud juurdepääs teise poole siseinfole, millel on tihe seos poolelioleva või potentsiaalse, kuid vältimatu kohtuvaidluse õiguslike aspektidega (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑796/14, EU:T:2016:483, punkt 90, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 65).

67

Kuid selleks, et niisugust erandit saaks kohaldada, peab neil dokumentidel olema ajal, mil tehakse otsus nendega tutvumist mitte võimaldada, asjakohane seos kas liidu kohtus poolelioleva menetlusega, mille puhul asjaomane institutsioon sellisele erandile tugineb, või liikmesriigi kohtus poolelioleva menetlusega, tingimusel et selles menetluses on tekkinud küsimus liidu õigusakti tõlgendamise ja kehtivuse kohta, mistõttu on kohtuasja konteksti arvestades eriti tõenäoline, et esitatakse eelotsusetaotlus (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑796/14, EU:T:2016:483, punktid 88 ja 89, ning 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus, Philip Morris vs. komisjon, T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487, punkt 64).

68

Teise väite esimest osa tuleb analüüsida neist Üldkohtu praktikas esitatud kaalutlustest lähtudes, arvestades, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud erandit puudutavas üksikasjalikus kohtupraktikas, mida eespool meenutati ja mis tuleneb 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Philip Morris vs. komisjon, (T‑796/14, EU:T:2016:483) ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Philip Morris vs. komisjon (T‑18/15, ei avaldata, EU:T:2016:487), tõlgendatud seda erandit laialt, mis läheks vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga, kellel pealegi ei ole siiani tulnud otseselt sellist küsimust käsitleda.

69

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlusalused dokumendid ei olnud koostatud konkreetselt käimasoleva kohtumenetlusega seoses.

70

Siiski tuleb esiteks märkida, et 19. septembril 2016, mil võeti vastu vaidlustatud otsus ja mis on käesolevas asjas ainus asjakohane kuupäev (vt selle kohta 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 54), oli menetlus pooleli kolmes kohtuasjas, nimelt varjupaiga kohtuasjades, ja need käsitlesid konkreetselt EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse – mis eelnes EL‑Türgi 8. märtsi 2016. aasta avaldusele – õiguspärasust. Lisaks oli komisjon, kes ei olnud kostjaks, esitanud selleks kuupäevaks neis kohtuasjades juba menetlusse astumise avalduse kodukorra artikli 143 alusel.

71

Teiseks märgib Üldkohus, et vaidlusalused dokumendid koostas õigustalitus, kes ise esindas komisjoni neis kohtumenetlustes, ja need on tihedalt seotud asjaomaste kohtumenetluste keskmes olnud vaidluse õiguslike aspektidega. Nimelt puudutavad need dokumendid riigis ebaseaduslikult elavate sisserändajate tagasisaatmise korda liidu õiguses kehtestatud varjupaigamenetlust järgides ja nad puudutavad eelkõige menetlust, mis on ette nähtud pärast seda, kui nende varjupaigataotlused on tunnistatud vastuvõetamatuks või põhjendamatuks – need otsused teevad Kreekas apellatsioonikomiteed.

72

Neil asjaoludel tuleb möönda, et komisjon võis kõigi vaidlusaluste dokumentidega seoses tugineda vaidlustatud otsuses kohtumenetlust kaitsvale erandile, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes.

73

Sellega seoses ei kohaldanud komisjon vastupidi hageja poolt väidetule avalikustamata jätmise eeldust kohtumenetluse kaitsele tuginedes, vaid analüüsis kõiki vaidlusaluseid dokumente individuaalselt.

74

Järelikult tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

75

Hageja väidab teise väite teises osas, et dokumentidega tutvumise taotluse esemeks olnud õiguslikud arvamused ja analüüsid puudutavad EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste rakendamiseks kehtestatud või väljatöötamisel olevate õigusaktide vastuvõtmist, mistõttu on need tema arvates seotud seadusandliku menetlusega, milleks käesoleval juhul on otsuse 2015/1601 ja määruse nr 539/2001 muutmine, mis tähendab, et komisjonil ei olnud õigust nende avalikustamisest keelduda.

76

Sellest aspektist hoolimata ja isegi kui eeldada, et „taotletud dokumentides esitatud esialgsete seisukohtade kontekst ei puudutanud eespool osutatud seadusandlikke menetlusi“, leiab hageja, et komisjon ei ole ikkagi täpsustatud, kuidas ta oleks vaidlusaluste dokumentide avalikustamisega kaotanud võimaluse saada aus, objektiivne ja kõikehõlmav vastus kohtupraktika mõttes. Nimelt väitis komisjon siinkohal kategooriliselt vaid seda, et nende avalikustamisega „kaotab ta olulise elemendi […] seoses EL‑Türgi avalduse rakendamisega“. Euroopa Kohus kehtestas 1. juuli 2008. aasta kohtuotsuses Rootsi ja Turco vs. nõukogu (C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punktid 57–64) põhimõtte, mille kohaselt tuleb õigusloome valdkonda puudutavad õiguslikud arvamused avalikustada. Hageja leiab, et kuna vaidlusaluste dokumentide eesmärk oli anda komisjonile teavet liidu pädevuse kohta võtta vastu EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avaldused ja liidu varjupaigaalase õigustiku kohta, ei saanud see institutsioon mingil juhul mõistlikult eeldada, et õiguslikud arvamused jäävad konfidentsiaalseks. Vastupidi, ta oleks pidanud eeldama, et ühel päeval need dokumendid avalikustatakse, ja sellega seoses jääb hagejale mõistmatuks, kuidas võib vaidlusaluste dokumentidega sarnaste dokumentide avalikustamine üldiselt takistada sellel institutsioonil õiguslikke arvamusi küsida.

77

Hageja märkis repliigis, et isegi kui vaidlustatud otsust saaks õigusnõustamise kaitsega põhjendada, tuleb vaidlustatud otsus siiski puuduliku põhjenduse („lack of reasoning“) tõttu tühistada, kuna komisjon on vaidlusaluste dokumentide olemust, sisu ja väljatöötamise konteksti ebajärjekindlalt kirjeldanud ja ebaselgelt argumenteerinud.

78

Komisjon palub teise väite teise osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, märkides kõigepealt, et vastupidi hageja poolt väidetule ei koostatud vaidlusaluseid dokumente või neid ei saadud liikmesriikides või liikmesriikide jaoks siduvate õigusaktide vastuvõtmismenetluse käigus 1. juuli 2008. aasta kohtuotsuse Rootsi ja Turco vs. nõukogu (C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374) punkti 68 mõttes. Nimelt on nende näol tegemist üksnes esialgsete arvamustega seoses küsimustega, mida arutati paralleelselt otsuse 2015/1601 ja määruse nr 539/2001 muutmisettepanekute vastuvõtmismenetluse käigus. Seega ei saa neid pidada dokumentideks, mis on koostatud nende kahe praegu kehtiva liidu õigusakti seadusandliku menetluse jaoks. Kuna vaidlusaluste dokumentide näol on tegemist üksnes esialgsete õiguslike arvamustega institutsiooni sees, võidakse neid valesti tõlgendada või neist valesti aru saada, kui nad avalikustatakse väljaspool seda konteksti, milles nad on välja töötatud.

79

Komisjon selgitas vaidlustatud otsuses hagejale rändekriisi tundlikus küsimuses liikmesriigi pädevate ametiasutustega tehtavat koostööd. Liidu varjupaigaalase õigustiku tõlgendamist käsitlevate vaidlusaluste dokumentide avalikustamine kahjustaks tõsiselt komisjoni huvi küsida ausat, objektiivset ja kõikehõlmavat arvamust olukorras, kus see institutsioon on alates 2016. aasta märtsist olnud asjaomaste liikmesriikide, eelkõige Kreeka Vabariigi ametiasutustega pidevas ja tihedas kontaktis seoses meetmetega, mis tuleb võtta, et tagada EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste rakendamine ja kontroll rändekriisi üle.

80

Siinjuures ei saa asjaolu, millele hageja tugines, et vaidlusalused dokumendid sisaldavad väidetavalt objektiivset tõlgendust ja et neis dokumentides sel moel käsitletud küsimusi arutasid omavahel spetsialistid, takistada komisjonil kaitsmast oma võimet saada tundlikus valdkonnas ja EL‑Türgi 18. märtsi 2016. aasta avalduse rakendamise jaoks väga raskel ajal ausaid, objektiivseid ja kõikehõlmavaid arvamusi, kusjuures olgu meenutatud, et komisjon hoolitses selle eest, et avalikkus saaks regulaarselt selle avalduse rakendamise kohta informatsiooni.

81

Lõpuks leiab komisjon, et tühistamisväide temapoolse väidetava „puuduliku põhjenduse“ kohta esitati alles repliigis ning tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, kui hageja ei too selle väite hilinenult esitamise kohta mõjuvaid põhjuseid. Igal juhul ei ole hageja seda väidet tõendanud ja lisaks on see ilmselgelt põhjendamatu.

82

Alustuseks olgu meenutatud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes sätestatud õigusnõustamisega seotud erandi eesmärk on kaitsta institutsiooni huvi küsida õiguslikke arvamusi ning saada ausaid, objektiivseid ja kõikehõlmavaid arvamusi, ning selleks, et institutsioon saaks sellele erandile tugineda, peab niisuguse huvi kahjustamise oht olema mõistlikult ettenähtav, mitte puhtoletuslik (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punktid 42 ja 43).

83

Mis puudutab siinkohal asjaolu, et seadusandliku ettepaneku kohta antud õigustalituse arvamuse avalikustamine võib äratada kahtlusi asjassepuutuva õigusakti õiguspärasuses, on varem otsustatud, et just läbipaistvus on see, mis võimaldab lahknevused mitme eri seisukoha vahel avalikult läbi arutada, annab institutsioonidele suurema legitiimsuse Euroopa kodanike silmis ja suurendab kodanike usaldust. Nimelt võib hoopis teabe ja arutelude puudumine kodanikel tekitada kahtlusi mitte ainult mõne üksiku õigusakti õiguspärasuse suhtes, vaid ka selle suhtes, kas otsustusprotsess tervikuna on seaduslik (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 59).

84

Käesolevas asjas tuleb siiski tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, tuginedes vaidlustatud otsuses seoses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandiga toodud viitele otsuse 2015/1601 ja määruse nr 539/2001 muutmisettepanekutele, ei ole vaidlusalused dokumendid konkreetse seadusandliku ettepaneku kohta antud õiguslikud arvamused. Nende näol on nimelt tegemist õigustalituse esialgsete seisukohtadega Kreeka õiguskorras rakendatud liidu varjupaigaõiguse mitme aspekti kohta seoses poliitiliste kohustustega, mis liidu riigipead või valitsusjuhid ning nende Türgi kolleeg omavahel „EL‑Türgi avalduste“ raames läbi rääkisid ja kokku leppisid.

85

Institutsioonide muu kui seadusandlik tegevus ei jää määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast siiski välja. Sellega seoses piisab, kui meenutada, et kõnealuse määruse artikli 2 lõige 3 täpsustab, et seda määrust „kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides liidu tegevusvaldkondades“ (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punktid 87, 88 ja 109, ning 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Käesoleval juhul sisaldavad vaidlusalused dokumendid õiguslikke arvamusi, mis olid adresseeritud muu hulgas komisjoni presidendi, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja siseasjade voliniku kabinettidele ning mis paluti esitada lühikese aja jooksul, et abistada komisjoni esindajaid Kreeka Vabariigi ja Türgi Vabariigi esindajatega toimunud kohtumistel, mille eesmärk oli määratleda meetmed, mis viimati nimetatutel tuli EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste alusel võetud kohustuste täitmiseks võtta.

87

Nagu komisjon õigesti märgib, oleks niisuguste ettevalmistavate ja asutusesiseste õiguslike arvamuste avalikustamine, mis olid koostatud institutsiooni ning liikmesriigi ja kolmanda riigi esindajate vahelise poliitilise dialoogi jaoks, tegelikult kahjustanud ettenähtavalt komisjoni huvi küsida ja saada oma erinevatelt teenistustelt ausaid, objektiivseid ja kõikehõlmavaid õiguslikke arvamusi, et valmistada ette tema kui institutsiooni lõplik seisukoht keeruka rändeolukorra lahendamiseks poliitiliselt üpris tundlikus valdkonnas ja erakorralises kontekstis.

88

Nimelt kujutavad talitustevahelised konsultatsioonid, mille materiaalseks jäljeks on käesoleval juhul vaidlusalused dokumendid, kuid millega kaasnesid ka telefonivestlused, endast ettevalmistavat tööd, mis on selle institutsiooni nõuetekohaseks tegevuseks hädavajalik. Erakorralises olukorras antud õiguslike arvamuste ausus, objektiivsus, kõikehõlmavus ning kiirus – olukorra erakorralisust tõendab eelkõige see, et kohati on õigustalituse teenistujad saatnud komisjoni presidendi kabinetile ja siseasjade voliniku haldusalas olevale peadirektoraadile kõnealused e‑kirjad hilisel kellaajal – oleks saanud käesoleval juhul kahjustada, kui asjaomase institutsiooni ning liikmesriigi ja kolmanda riigi esindajate vaheliste kohtumiste ettevalmistamiseks kiiruga koostatud arvamuste autorid oleksid pidanud ette nägema, et seesugused e‑kirjad võidakse avalikkusele kättesaadavaks teha.

89

Mis puudutab lõpuks hageja repliigis esitatud väidet, et komisjon esitas vaidlustatud otsuses „puuduliku põhjenduse“ või ebapiisava põhjenduse, siis piisab tõdemusest, et vastupidi hageja poolt väidetule ei ole taotletud dokumentide olemuse ja sisu kirjeldus ning komisjoni poolt esitatud keeldumise põhjused vaidlustatud otsuses, sealhulgas selliste põhjuste andmise asjaolud vasturääkivad ja need vastavad ELTL artikli 296 nõuetele. Seetõttu tuleb see väide igal juhul tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille komisjon sellega seoses vasturepliigis esitas.

90

Eeltoodut arvestades tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

91

Eeldusel, et käesoleval juhul on võimalik tunnustada kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitse kahjustamise üldist eeldust või konkreetset kahjustamist, väidab hageja teise võimalusena teise väite kolmanda osa raames, et vaidlusaluste dokumentide avalikustamiseks esineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses ülekaalukas avalik huvi. Nimelt saavad liidu institutsioonid vastutada nende otsuste eest, mis nad võtavad liidu kodanike nimel, ja tõendada nende otsuste legitiimsust vaid juhul, kui liidu kodanikud on suutelised aru saama, millises õiguslikus raamistikus on need otsused tehtud. Seega tuleb kodanikel lubada vaidlusaluste dokumentidega tutvuda, isegi kui dokumentide avalikustamine võib kohtumenetlust ja õigusnõustamist potentsiaalselt kahjustada.

92

Hageja väidab, et igal juhul on vaidlustatud otsus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosaga vastuolus, kuna komisjon ei hinnanud, kas avalikustamiseks on olemas avalik huvi, ega kaalunud üldisemalt avalikustamisega seotud huve ja avalikustamisest keeldumise huve. Sellega seonduvalt vaidleb hageja vastu asjaomase institutsiooni väitele, et ta esitas üksnes üldised kaalutlused, mis ei tõendanud, et läbipaistvuse põhimõttel oleks käesolevas asjas eriline tähtsus. Nimelt oleks rändekriisi erilisele olemusele ja selle lahendamiseks võetud meetmele viitamine olnud piisav, tõendamaks, et käesolevas asjas esineb avalikustamise vastu konkreetne avalik huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses.

93

Komisjon palub teise väite kolmanda osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, toonitades, et ta juhtis vaidlustatud otsuses hageja tähelepanu asjaolule, et viimane on piirdunud vaid läbipaistvuse põhimõttele osutamisega, kuid ei ole tõendanud, kuidas võib sellel põhimõttel olla käesolevas asjas eriline tähtsus, mis oleks võinud kaaluda üles vaidlusaluste dokumentide avalikustamata jätmise õiguspärased põhjused.

94

Komisjon hindas käesolevas asjas ülekaalukat avalikku huvi, kuid selle institutsiooni hinnangul on siiski hageja ülesanne tõendada niisuguse avaliku huvi olemasolu. Selle kohta on hageja komisoni väitel esitanud vaid üldised kaalutlused, mis puudutavad ühiskonna õigust olla informeeritud ja kodanike õigust saada aru asjaomasest õiguslikust raamistikust ning mis komisjoni seisukohast ei tõendanud kuidagi, et läbipaistvuse põhimõttel oleks olnud käesolevas asjas eriline tähtsus, mis oleks kaalunud üles vaidlusaluste dokumentide avalikustamata jätmise aluseks olevad põhjused, seda enam, et komisjon tagas kodanike informeerimise, edastades ajakohastatud teavet, näiteks 16. märtsi 2016. aasta teatises „Järgmised tegevusetapid ELi‑Türgi rändealases koostöös“. Lisaks ei saa akadeemiliste arutelude olemasolu tõendada, et esineb ülekaalukas avalik huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa mõttes.

95

Komisjon väidab, et teatud vaidlusaluste dokumentide puhul oli rahvusvaheliste suhete kaitset käsitlev erand igal juhul kohaldatav. Seoses selle erandiga, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2, ei ole liidu seadusandja näinud ette, et tuleks kaaluda ülekaalukat avalikku huvi avalikustamise vastu.

96

Alustuseks olgu meenutatud, et kui institutsioon kohaldab mõnd määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandit, peab ta kaaluma konkreetset huvi, mida asjassepuutuva dokumendi avalikustamata jätmisega tuleb kaitsta, ja eelkõige avalikku huvi dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad, nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustusprotsessis ja haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EU:C:2013:671, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

97

Siiski on taotlejal kohustus esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist põhistav ülekaalukas avalik huvi (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94; 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 90, ja 23. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus, Justice & Environment vs. komisjon, T‑727/15, ei avaldata, EU:T:2017:18, punkt 49).

98

Ülekaalukas avalik huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, ei pea siiski tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 92, ja 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 92).

99

Sellega seoses aitab läbipaistvuse põhimõte, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks ja millele hageja tugineb, tugevdada demokraatiat, võimaldades kodanikel kontrollida kogu teavet, mis võeti õigustloova akti aluseks. Kodanike võimalus tutvuda õigusloometoimingute alustega on nimelt tingimus, mis võimaldab neil tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 46).

100

Käesolevasse kohtuasja puutuvas tuleb meenutada, et vaidlusaluseid dokumente ei koostatud käesolevas asjas seadusandlikus menetluses EL toimimise lepingu mõttes.

101

Hageja viitas siiski läbipaistvuse põhimõttega seotud üldistele kaalutlustele, mis tähendab üldistes huvides kodanike aktiivsemat osalemist otsustusprotsessis ja haldusasutuste suuremat legitiimsust, tõhusust ja vastutust kodanike ees demokraatlikus süsteemis (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 45).

102

Kõigepealt, osas, milles eespool tõdeti, et esimese vaidlusaluse dokumendi avalikustamisest keeldumine kuulub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandite kohaldamisalasse, tuleb teise väite kolmas osa selle dokumendiga seoses edutuna tagasi lükata. Viidatud sätte kohaselt on institutsioonid nimelt kohustatud keelduma kohustuslike erandite alla kuuluvate dokumentidega tutvumise võimaldamisest, kui esitatakse tõend selliseid erandeid käsitlevate asjaolude kohta, ilma et oleks vaja kaaluda avaliku huvi kaitset ja ülekaalukat avalikku huvi (25. aprilli 2007. aasta kohtuotsus, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, T‑264/04, EU:T:2007:114, punktid 44 ja 45, ning 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 44).

103

Edasi, vastupidi hageja poolt väidetule võttis komisjon vaidlustatud otsuses arvesse läbipaistvuse põhimõttega seotud üldisi kaalutlusi, millele hageja kordustaotluses viitas, kuid komisjon oli seisukohal, et need ei tõendanud, et läbipaistvuse põhimõttel on käesolevas asjas eriline tähtsus, mis kaaluks üles vaidlusaluste dokumentide avalikustamisest keeldumise põhjused.

104

Siinkohal olgu lisaks märgitud, et vastupidi hageja poolt väidetule ei käsitlenud vaidlusalused dokumendid liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotust EL‑Türgi 8. märtsi ja 18. märtsi 2016. aasta avalduste vastuvõtmiseks.

105

Arvestades hageja esitatud argumente, tuleb neil asjaoludel tõdeda, et hageja ei ole tõendanud, miks on läbipaistvuse põhimõttel käesolevas asjas eriline tähtsus, mis õigustab – vähemalt nende dokumentide osas, mis ei kuulu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandite alla – nende vaidlusaluste dokumentide avalikustamist, mille avalikustamata jätmine kuulub kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitse kohaldamisalasse. Üldkohus märgib täiendavalt, et see kehtib ka määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandite alla kuuluvate dokumentide puhul.

106

Kolmas väiteosa tuleb seega tagasi lükata ja teine väide tuleb seega tervikuna tagasi lükata.

107

Teise võimalusena esitatud neljandas väites, mida tuleb hinnata enne kolmandat väidet, vaidleb hageja vastu komisjoni seisukohale, et osaline vaidlusaluste dokumentidega tutvumine ei olnud võimalik. Nende dokumentide olemust arvestades on nimelt mõeldamatu, et asjaomaste dokumentide kogu tekst kuulub komisjoni viidatud erandite alla. Järelikult, kuna komisjon ei võimaldanud hagejal vaidlustatud otsuses nende dokumentidega osaliselt tutvuda, rikkus ta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6.

108

Komisjon palub selle väite tagasi lükata, rõhutades, et ta selgitas vaidlustatud otsuses, et ta kaalub võimalust võimaldada vaidlusaluste dokumentidega osaliselt tutvuda, kuid loobus sellest, kuna kõik kõnealused dokumendid kuuluvad erandite alla, mis põhjendavad määruse nr 1049/2001 kohaselt avalikustamata jätmist.

109

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 6 on sellega seonduvalt sätestatud, et „[k]ui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad“.

110

Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb liidu institutsioonide dokumentidega osalise tutvumise võimaldamist hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes (12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 83; vt samuti selle kohta 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punktid 27 ja 28).

111

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 sõnastusest endast ilmneb, et institutsioon on kohustatud kontrollima, kas tutvumise taotluses osutatud dokumentidega saab võimaldada tutvuda osaliselt, piirates võimalikku keeldumist vaid andmetega, mis kuuluvad nimetatud erandite kohaldamisalasse. Institutsioon peab võimaldama dokumentidega osaliselt tutvuda, kui eesmärk, mida see institutsioon dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumisega taotleb, on saavutatav juhul, kui institutsioon piirduks nende lõikude kustutamisega, mis võivad kahjustada kaitstavat avalikku huvi (25. aprilli 2007. aasta kohtuotsus, WWF European Policy Programme vs. nõukogu, T‑264/04, EU:T:2007:114, punkt 50, ning 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 84; vt samuti selle kohta 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus, nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punkt 29).

112

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et nagu komisjon vaidlustatud otsuses märkis, hindas ta selles otsuses võimalust lubada hagejal vaidlusaluste dokumentidega osaliselt tutvuda.

113

Komisjoni poolt Üldkohtule esitatud vaidlusalustest dokumentidest siiski ei nähtu, et oleks olnud võimalik lubada tutvuda osaliselt nimetatud dokumentidega, ilma et selle sammuga oleks kaasnenud dokumentide nende osade sisu avalikustamine, millega tutvumise võimaldamisest keeldumine oli põhjendatud ja mis puudutavad eeskätt strateegilisi eesmärke, millest lähtudes arutati liidu eestvedamisel EL‑Türgi avalduste rakendamist Kreeka Vabariigi ja Türgi Vabariigi poolt.

114

Liidu kohus on sellega seoses varem leidnud, et niisugusel juhul ei ole kostjaks olev institutsioon – praegusel juhul komisjon – kohustatud vaidlustatud akti põhjendustes määratlema vaidlusaluste dokumentide tundlikku sisu, mis ei tohi avalikustamise tulemusel teatavaks saada, kui sellise sammuga muutuksid avalikuks andmed, mille kaitset taotletakse viidatud erandiga, mis kaitseb avalikku huvi seoses rahvusvaheliste suhetega (vt selle kohta 1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 82, ja 12. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 106), nagu see oli esimese vaidlusaluse dokumendi puhul.

115

Eelöeldu kehtib teise ja kolmanda vaidlusaluse dokumendi kohta, mille sisu ei ole võimalik osaliselt teatavaks teha, ilma et see kahjustaks kohtumenetluse ja õigusnõustamise kaitset.

116

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb neljas väide tagasi lükata.

117

Kuna esimese, teise ja neljanda väite tagasilükkamine tähendab, et komisjonil oli määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eranditele tuginedes õigus keelduda võimaldamast tutvuda vaidlusaluste dokumentidega, ei ole kolmanda väite põhjendatust enam vaja hinnata.

118

Seega, ilma et oleks vaja otsustada kolmanda väite üle, tuleb hagi rahuldamata jätta.

119

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

120

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: