1

Hageja, Bürgerausschuss für die Bürgerinitiative Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe, mille moodustasid Hans Heinrich Hansen, Hunor Kelemen, Karl‑Heinz Lambertz, Jannewietske Annie De Vries, Valentin Inzko, Alois Durnwalder ja Anke Spoorendonk, esitas 15. juulil 2013 Euroopa Komisjonile ettepaneku Euroopa kodanikualgatuse „Minority SafePack – one million signatures for diversity in Europe“ kohta (edaspidi „Euroopa kodanikualgatuse ettepanek“), mille ese oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta (ELT 2011, L 65, lk 1) artikli 4 lõike 1 esimese lõigu — koostoimes selle määruse II lisaga — alusel esitatud minimaalse teabe (edaspidi „vajalik teave“) kohaselt kutsuda „Euroopa Liitu parandama rahvuslike ja keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute kaitset ning tugevdama kultuurilist ja keelelist mitmekesisust Euroopa Liidus“. Samadest andmetest, mis edastati vajaliku teabena, selgub, et Euroopa kodanikualgatuse edendatavad eesmärgid olid kutsuda Euroopa Liitu „võtma vastu hulk õigusakte, et parandada rahvuslike ja keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute kaitset ning tugevdada kultuurilist ja keelelist mitmekesisust [oma territooriumil]“ ning et „[n]ende aktide hulka peavad kuuluma meetmed, mis on seotud piirkondlike ja vähemuskeelte, hariduse ja kultuuri, regionaalpoliitika, rahvaosaluse, võrdsuse, meedia sisu ning riigiabiga, mida annavad piirkondlikud ametiasutused“.

2

Üksikasjalikumast teabest, mis lisati määruse nr 211/2011 II lisa viimase lõigu kohaselt vajaliku teabena edastatud andmetele (edaspidi „üksikasjalikum teave“), selgub, et nimetatud ettepaneku eesmärk on võtta vastu rida õigusakte, mis on loetletud ja kirjeldatud üksikasjalikuma teabe jaotistes 2‑7. Korraldajad märgivad selle dokumendi jaotises 8 „kaitseklausel“, et Euroopa kodanikualgatuse ettepanekus on näitlikult märgitud ettepanekus silmas peetud iga õigusakti ettepaneku õiguslik alus ja vastuvõetava akti liik, mis tunduvad korraldajatele kõige sobivamad, et iga ettepanekut tuleb käsitleda eraldi ja et ühe või mitme vastuvõetamatus ei peaks kaasa tooma teiste komisjoni pädevusse kuuluvate ettepanekute vastuvõetamatust.

3

Komisjon keeldus oma 13. septembri 2013. aasta otsusega C(2013) 5969 final (edaspidi „vaidlustatud otsus“) Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut registreerimast põhjendusel, et see ei kuulu ilmselgelt nende volituste alla, mis lubavad komisjonil esitada ettepanekut aluslepingute rakendamiseks Euroopa Liidu õigusakti vastuvõtmiseks.

4

Hageja esitas 25. novembril 2013 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.

5

Hageja palub Üldkohtul:

6

Komisjon palub Üldkohtul:

7

Esimese koja presidendi 4. septembri 2014. aasta määrusega rahuldati Ungari avaldus astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks ning Slovaki Vabariigi ja Rumeenia avaldus astuda menetlusse komisjoni toetuseks.

8

Hageja esitab oma hagi toetuseks kaks väidet: esiteks, et on rikutud ELTL artikli 296 teises lõigus ning määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustust ja teiseks, et on rikutud ELL artiklit 11, ELTL artikli 24 esimest lõiku ja määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b.

9

Hageja, keda toetab Ungari, heidab komisjonile ette, et ta piirdus vaidlustatud otsuses põhjalikumalt täpsustamata märkusega, et teatavad teemad, mille kohta tal paluti Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu, kuuluvad tema volituste alla, kuid järeldas seejärel, et Euroopa kodanikualgatuse ettepanek tuleb tervikuna tagasi lükata põhjendusel, et Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku osalist registreerimist ei ole määruses nr 211/2011 ette nähtud. Põhjendamiskohustuse järgimine on seda olulisem, et Euroopa kodanikualgatus on esiteks üks vahend kodanike demokraatlikuks osalemiseks seadusandlikus protsessis, mis peab olema ligipääsetav ja hõlpsasti rakendatav, ning et teiseks ei ole Euroopa kodanikualgatuse korraldajad üldjuhul professionaalsed juristid.

10

Komisjon oleks pidanud esiteks täpsustama neid ettepanekuid, mis jäid Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitatud ettepanekute hulgas väljapoole tema volitusi. Teiseks oleks ta pidanud esitama põhjused, miks ta jõudis sellele järeldusele seoses iga vaadeldava ettepanekuga. Põhjenduste puudumisel ei olnud korraldajatel võimalik teada, millise Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku osa kohta tuli tõendada, et nende taotlus on põhjendatud, ning neil ei ole võimalik vajaduse korral kohandada Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut komisjoni seisukohtadele, selleks et esitada talle uus ettepanek. Komisjoni suhtumine ärgitab väidetavalt Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku autoreid esitama selles silmas peetud üksteist meedet eraldi, mis on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, ega aita kaasa sellele, et julgustada määruse nr 211/2011 põhjenduse 2 kohaselt kodanike osalust ja muuta Euroopa Liit ligipääsetavamaks.

11

Hageja väidab selles kontekstis, et vastupidi komisjoni seisukohale on Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku esemega seotud teave, mis oli esitatud selle lisas, käesoleval juhul teave üheteistkümne konkreetse ettepaneku kohta võtta vastu õigusaktid, sama oluline kui teave, mida antakse määruse nr 211/2011 II lisa punkti 2 kohaselt. Nimelt võib vastavalt nimetatud II lisale registreerimise taotluse sisus esinev kirjeldus koosneda „kuni 200 tähemärgist“, samas kui Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku korraldajatel on võimalik „esitada veelgi üksikasjalikumat teavet“, eelkõige selle „sisu“ kohta.

12

Kolmandaks oleks vaidlustatud otsuses tulnud näidata põhjused, mille tõttu komisjon oli seisukohal, et määrus nr 211/2011 ei luba tal registreerida ainult osa Euroopa kodanikualgatuse ettepanekust. Nimelt ei toeta sellist tõlgendust ei määruse tekst ega aluslepingud. See kehtib seda enam, et Euroopa kodanikualgatuse ettepanekus on sõnaselgelt märgitud, et selle autorid soovisid, et komisjon kontrolliks eraldi iga ettepanekut lisas nimetatud üheteistkümne ettepaneku hulgas ja et neist mõne vastuvõetamatus ei tohiks mõjutada teiste ettepanekute vastuvõetavust. Nende kodanike õiguste kasutamine, kes ei ole spetsialiseerunud juristid, ja Euroopa kodanikualgatuse tähtsus vahetu demokraatia vahendina nõuavad, et komisjonil oleks selline põhjendamiskohustus.

13

Komisjon, keda toetavad Slovaki Vabariik ja Rumeenia, on arvamusel, et vaidlustatud otsuses on esitatud peamised registreerimisest keeldumise põhjused Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku sisu kohta, nagu see on sõnastatud ettepaneku põhitekstis ning mis on vähemuste kaitse ning kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine. Määruse nr 211/2011 II lisa ülesehitusest nähtub, et ettepaneku sisu määratletakse selle tekstis lõplikult, samas kui Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitatud selgitused on ainult puhtindikatiivsed ja teavitavad, ilma et see võiks seda sisu laiendada või kitsendada. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku autorid kutsusid selle ettepaneku lisas komisjoni analüüsima seoses nimetatud lisas mainitud iga küsimusega, kas ettepanek on ilmselgelt vastuvõetamatu.

14

Peale selle on vaidlustatud otsuses selgelt märgitud, et Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut ei registreerita, kui osa sellest jääb, nagu käesoleval juhul, väljapoole komisjonile antud volitusi, mille kohaselt ta võib teha ettepaneku aluslepingute rakendamiseks õigusakti vastuvõtmiseks. Selles kontekstis ei ole sel institutsioonil kohustust esitada määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b tõlgendamise põhjuseid, millele ta tugineb, välja arvatud, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtmise menetluses on esitatud vastupidiseid õiguslikke argumente, mida käesoleval juhul tehtud ei ole.

15

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 296 teises lõigus sätestatud üksikakti põhjendamise kohustuse eesmärk anda puudutatud isikule piisavad juhised, et kindlaks teha, kas otsus on piisavalt põhjendatud või kas selles võib esineda viga, mis võimaldab vaidlustada selle kehtivust, ja kasutada Euroopa Liidu Kohtul oma pädevust kontrollida vaadeldava akti seaduslikkust. Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 teine lõik, mille kohaselt komisjon peab teavitama korraldajaid Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku registreerimisest keeldumise põhjustest, kujutab endast nimetatud põhjendamiskohustuse konkreetset väljendust Euroopa kodanikualgatuse valdkonnas (kohtuotsus, 30.9.2015, Anagnostakis vs. komisjon, T‑450/12, edasi kaevatud, EU:T:2015:739, punktid 22 ja 23).

16

Samuti väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendus olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga. Põhjendamiskohustust tuleb hinnata juhtumi asjaolude alusel, eelkõige akti sisu ja kõiki esitatud põhjendusi arvesse võttes. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna küsimust, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka selle konteksti arvesse võttes (kohtuotsus, 30.9.2015, Anagnostakis vs. komisjon, T‑450/12, edasi kaevatud, EU:T:2015:739, punkt 24).

17

Asjaolu, et käesolevas asjas Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut ei registreeritud, mõjutab kodanikele ELTL artikli 24 esimeses lõigus antud kodanikualgatuse esitamise õiguse enda tõhusust. Järelikult peavad sellisest otsusest selgelt nähtuma nimetatud keeldumise põhjused (vt selle kohta kohtuotsus, 30.9.2015, Anagnostakis vs. komisjon, T‑450/12, edasi kaevatud, EU:T:2015:739, punkt 25).

18

Nimelt peab kodanikul, kes esitas Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku, olema võimalik aru saada, mis põhjustel komisjon seda ei registreerinud, nii et komisjon, kui talle esitatakse kodanikualgatuse ettepanek, peab seda hindama, aga ka põhjendama oma keelduvat otsust, arvestades selle mõju aluslepinguga antud õiguse tõhusale kasutamisele. See tuleneb selle õiguse enda olemusest, mille eesmärk määruse nr 211/2011 põhjenduse 1 kohaselt on tugevdada liidu kodanikuühiskonda ja tõhustada Euroopa Liidu demokraatlikku toimimist, nähes selleks muu hulgas ette, et igal kodanikul on õigus osaleda Euroopa Liidu demokraatlikus elus (kohtuotsus, 30.9.2015, Anagnostakis vs. komisjon, T‑450/12, edasi kaevatud, EU:T:2015:739, punkt 26).

19

Vaidlustatud otsuses märgib komisjon, et Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku peamine eesmärk on võtta vastu rida Euroopa Liidu õigusakte eesmärgiga parandada rahvuslike ja keeleliste vähemuste hulka kuuluvate isikute kaitset ning tugevdada kultuurilist ja keelelist mitmekesisust Euroopa Liidus. Komisjon märgib lisaks, et Euroopa kodanikualgatuse ettepanekus on selles suhtes võimalike õiguslike alustena märgitud ELTL artiklid 19‑20, 25, 62, 79, 107‑109, 118, 165, 167, 173, 177‑178 ja 182, ELL artiklid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklid 21 ja 22.

20

Vaidlustatud otsuses on selle kohta märgitud, et kuigi vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitse kujutab endast Euroopa Liidu väärtust, millele viidatakse ELL artiklis 2, ei tulene ühestki aluslepingute sättest õiguslikku alust nende õiguste edendamiseks õigusakti vastuvõtmiseks. Lisaks, kuigi Euroopa Liidu institutsioonid peavad ELL artikli 3 lõike 3 kohaselt austama kultuurilist ja keelelist mitmekesisust ning neil on kohustus harta artikli 21 lõike 1 kohaselt vältida igasugust diskrimineerimist rahvusvähemuse hulka kuulumise alusel, ei anna kumbki säte õiguslikku alust institutsioonide sellesuunaliseks tegevuseks.

21

Komisjon lisab, et teatavad aktid, mille vastuvõtmist taotletakse kavandatava kodanikualgatuse lisas ning mis võivad kaasa aidata põhieesmärgile, mis on vähemuste hulka kuuluvate isikute kaitse, kuuluvad üksikuna vaadeldes nende volituste alla, mille alusel ta võib esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu aluslepingute rakendamiseks, kuid kodanikualgatust käsitlev määrus ei näe ette kodanikualgatuse ettepaneku ühe või mitme osa registreerimist. Komisjon järeldab sellest, et aluslepingutest ei tulene õiguslikku alust selliste ettepanekute tervikpaketi esitamiseks, nagu on märgitud registreerimise taotluses, ning et seega ei kuulu Euroopa kodanikualgatuse ettepanek ilmselgelt nende volituste alla, mille alusel ta võib esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu aluslepingute rakendamiseks.

22

Kuigi vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et komisjon jättis Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku registreerimata määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimuse järgimata jätmise tõttu ning et ta esitas sellekohase põhjenduse, tuleb siiski asuda seisukohale, et sellest ilmselgelt ei piisa eespool punktides 17 ja 18 esitatud kohtupraktika tähenduses, arvestades eelkõige korraldajate poolt Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitatud üksikasjalikumat teavet Euroopa Liidu spetsiifiliste õigusaktide vastuvõtmiseks nimetatud lisas loetletud erinevates valdkondades vaidlusaluse ettepaneku eesmärgi saavutamiseks.

23

Nimelt sisaldab Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisa kaheksasse jaotisse jagatud veelgi üksikasjalikumat teavet nimetatud ettepaneku konkreetse eseme kohta määruse nr 211/2011 II lisa viimase lõigu kohaselt, milles on ette nähtud, et korraldajad võivad lisada Euroopa kodanikualgatuse ettepanekule veelgi üksikasjalikumat teavet selle sisu, eesmärkide ja tausta kohta ning esitada soovi korral õigusakti eelnõusid.

24

Pärast esimest jaotist, milles käsitletakse seda, kuidas Euroopa Liit tähtsustab vähemuste austamist ja kaitset ning kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, eelkõige teatava hulga aluslepingutes sisalduvate sätete kaudu, nagu ELL artiklid 1‑3 ning ELTL artiklid 9 ja 10, on Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisa jaotistes 2‑7 esitatud üksteist valdkonda, milles Euroopa Liidu institutsioonidel tuleks välja töötada õigusaktide eelnõud, ning neis on selleks esitatud konkreetsed suunised vastuvõetavate aktide liikide ja Euroopa Liidu toimimise lepingu vastavate õiguslike aluste kohta.

25

Euroopa kodanikualgatuse ettepanekus on eelkõige silmas peetud, et võetaks vastu järgmised aktid:

26

Korraldajad täpsustasid viimases jaotises, et kõikide eelmistes jaotistes esitatud õigusaktide eelnõude vastuvõtmine kujutaks endast vähemuste kaitse olulist parandamist Euroopa Liidus ja et õigusakti liigi ja õigusliku aluse valikud on ainult soovituslikud. Korraldajad märgivad, et isegi kui kõik need ettepanekud kuuluvad nende arvates komisjoni volituste ulatuse alla, soovivad nad, et iga ettepanekut analüüsitaks individuaalselt, ja et kui komisjon peaks otsustama, et mõni neist ei ole vastuvõetav, ei mõjutaks see teisi ettepanekuid, mis tunnistatakse vastuvõetavaks.

27

Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjon ei ole mingil moel kindlaks määranud, millised üheteistkümnest ettepanekust ei kuulu tema arvates ilmselgelt nende volituste alla, mille alusel tal on õigus esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu, ega ole esitanud selle hinnangu toetuseks mingisuguseid põhjendusi, hoolimata sellest, et korraldajad märkisid täpselt nende soovitatud õigusaktide liigid ja vastavad õiguslikud alused ning nende õigusaktide sisu.

28

Nimelt, isegi kui, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 19, komisjon kordas vaidlustatud otsuses Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku toetuseks korraldajate poolt üksikasjalikuma teabena esitatud erinevaid õiguslikke aluseid ning seejärel seda, et osa nimetatud teabes silmas peetud erinevate aktide puhul võib olla õigus esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu, piirdub nimetatud otsus ettepaneku lisa jaotises 1 mainitud ELL artikli 2 ja artikli 3 lõikega 3 ning harta artikli 21 lõikega 1 ning seejärel järeldusega, et juhul, kui ta registreerib ainult osa Euroopa kodanikualgatuse ettepanekust, tuleb taotlus jätta tervikuna rahuldamata.

29

Isegi kui pidada põhjendatuks komisjoni sisulist seisukohta, mille kohaselt ei registreerita Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut selle sisust olenemata, kui see institutsioon tunnistab selle osaliselt vastuvõetamatuks, ei antud niiviisi korraldajatele mingit võimalust teha kindlaks need Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitatud ettepanekud, mis selle institutsiooni arvates jäävad tema volituste ulatusest määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt välja, ega teada saada põhjendustest, mille alusel ta selle järelduseni jõudis, ning seetõttu ei saanud nad vaidlustada nimetatud seisukoha põhjendatust; ka Üldkohtul ei olnud võimalik komisjoni seisukoha seaduslikkust kontrollida. Lisaks ohustab täilike põhjenduste puudumine tõsiselt uue võimaliku Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku esitamist, arvestades komisjoni vastuväiteid teatavate ettepanekute vastuvõetavusele, samuti nende määruse nr 211/2011 põhjenduses 2 meelde tuletatud eesmärkide saavutamist, mis seisnevad selles, et julgustada kodanike osalust ja muuta Euroopa Liit ligipääsetavamaks.

30

See on nii eelkõige juhul, kui – nagu komisjon ise kohtuistungil möönis – selleks, et kontrollida, kas vaidlusalune ettepanek vastab määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b esitatud registreerimise tingimustele, ei pea see institutsioon arvesse võtma mitte ainult registreerimise taotluse „põhitekstis“ esitatud teavet, s.o sellist teavet, mis esitatakse vajaliku teabena.

31

Nimelt määruse nr 211/2011 II lisa „Kavandatud kodanikualgatuse registreerimiseks vajalik teave“, millele selle määruse artikli 4 lõige 2 viitab ja mille õiguslikku siduvust tuleb käsitada identsena määruse õigusliku siduvusega (kohtuotsus, 10.5.2016, Izsák ja Dabis vs. komisjon, T‑529/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:282, punkt 45), sätestab, et kodanikualgatuse registreerimiseks komisjoni veebipõhises registris esitatakse eelkõige järgmine teave: „sisu (kuni 200 tähemärki)“ ja „kavandatud kodanikualgatuse eesmärkide kirjeldus, mille suhtes kutsutakse komisjoni üles võtma meetmeid (kuni 500 tähemärki)“, täpsustades, et „algatuse korraldajad võivad esitada veelgi üksikasjalikumat teavet kavandatud kodanikualgatuse sisu, eesmärkide ja tausta kohta lisas“ ja et „soovi korral võivad nad esitada ka õigusakti eelnõu“.

32

Vastupidi komisjoni kirjalikes seisukohtades esitatud väidetele ei piirdu määruse nr 211/2011 „II lisas sätestatud tea[v]e“, millele on viidatud määruse artiklis 4, minimaalse teabega, mis sama lisa kohaselt peab olema esitatud registris (kohtuotsus, 10.5.2016, Izsák ja Dabis vs. komisjon, T‑529/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:282, punkt 48). Kavandatud kodanikualgatuse korraldajate õigusest esitada täiendavat teavet, näiteks liidu õigusakti eelnõu, mida on tunnustatud määruse nr 211/2011 II lisas, tuleneb omakorda komisjoni kohustus seda teavet – samamoodi nagu muud kõnealuse lisa kohaldamisel esitatud teavet – hinnata hea halduse põhimõtte kohaselt, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt selle kohta kohtuotsus, 10.5.2016, Izsák ja Dabis vs. komisjon, T‑529/13, edasi kaevatud, EU:T:2016:282, punktid 49, 50, 56 ja 57) ja seega põhjendada eespool punktides 17 ja 18 esitatud nõuete kohaselt ning Euroopa Liidu kohtu kontrollile alludes oma otsust kogu seda teavet arvesse võttes.

33

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus ei sisalda ilmselgelt piisavalt andmeid, et hagejale oleks teada Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku registreerimisest keeldumise põhjused nimetatud ettepanekus sisalduvate erinevate andmetega seoses ja et tal oleks võimalik sellele reageerida ning Üldkohtul teostada oma kontrolli registreerimisest keeldumise seaduslikkuse üle.

34

Järelikult, ilma et oleks vaja vastata hageja väitele, et komisjon oleks lisaks pidanud esitama põhjendused, mis olid tema tõlgenduse aluseks, mille kohaselt Euroopa kodanikualgatuse ettepanekut ei registreerita, kui osa kavandatavatest meetmetest ei kuulu selle institutsiooni volituste alla, mille alusel tal on õigus esitada Euroopa Liidu õigusakti eelnõu aluslepingute rakendamiseks, tuleb asuda seisukohale, et komisjon on rikkunud oma põhjendamiskohustust, kui ta ei märkinud, millised on need meetmed Euroopa kodanikualgatuse ettepaneku lisas esitatute hulgas, mis ei kuulu tema volituste alla, ega seda tõlgendust toetavaid põhjendusi, ning et järelikult tuleb hagi üksnes sel ainsal põhjusel lugeda põhjendatuks, ilma et oleks vaja analüüsida teist väidet.

35

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: