1

Äriühingu taotlusel, kelle õigusjärglane on Nadine Fink, registreeriti 29. märtsil 2012 Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) rahvusvahelises büroos järgmine Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline kujutismärk, mille number on 1111651:

2

Kaubad, mille jaoks rahvusvaheline kaubamärk registreeriti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 14, 18 ja 26 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

3

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametit (EUIPO) teavitati kõnealusest rahvusvahelisest registreeringust nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) alusel. Registreering avaldati 13. aprilli 2012. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 71/2012. Rahvusvaheline registreering anti 24. augustil 2012 üle N. Finkile.

4

Hageja Nanu-Nana Joachim Hoepp GmbH & Co. KG esitas 9. jaanuaril 2013 määruse nr 207/2009 artiklite 41 ja 156 alusel rahvusvahelise registreeringu suhtes vastulause osas, milles selles nimetati Euroopa Liitu, ning seda kõigi kaupadega seoses, mida nimetati eespool punktis 2.

5

Vastulause põhines varasemal ELi sõnamärgil NANA, mis on 19. aprillil 2011 registreeritud numbri 6218945 all ning mis tähistab eeskätt kaupu, mis kuuluvad klassidesse 14, 18 ja 26 ja vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

6

Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktile b.

7

Vastulausete osakond rahuldas vastulause 21. jaanuari 2014. aasta otsusega osaliselt. Vastulause lükati kaupade sarnasuse puudumise tõttu tagasi järgmiste kaupade osas:

8

Vastulausete osakond rahuldas asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud muude kaupadega seoses vastulause segiajamise tõenäosuse tõttu.

9

Hageja esitas 7. märtsil 2014 EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse.

10

EUIPO esimese apellatsioonikoja 12. novembri 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata. Apellatsioonikoda tuvastas eeskätt, et vastulausete osakond oli lükanud vastulause tagasi järgmiste kaupade osas:

11

Apellatsioonikoda leidis, et need kaubad ja varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ei ole sarnased. Sellega seoses märkis ta muu hulgas, et teatavad kõnealused kaubad on üksikosad, toormaterjal või pooltooted – mida kasutatakse eelkõige muude toodete valmistamiseks ning on seega suunatud eriti tähelepanelikule erialaspetsialistidest koosnevale avalikkusele – samas kui varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad on lõpptooted, mis on suunatud mõistlikult tähelepanelikule lõpptarbijale. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et kuna kõnealuste kaupade sarnasust ei esine, ei ole vastandatud kaubamärkide segiajamine tõenäoline.

12

Hageja palub Üldkohtul:

13

EUIPO palub Üldkohtul:

14

EUIPO väidab, et hageja tugineb oma väidetes klassidesse 14, 18 ja 26 kuuluvate kaupade sarnasuse kohta suures osas sellistele kaupadele nagu „vööd ja rihmad“, „rõivad“, „mööbel“, „voodiriided“ või „kunstnikutarbed“, mis tegelikult kuuluvad muudesse klassidesse, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, kuid mis ei olnud EUIPO haldusmenetluse ese. Seetõttu tuleb lugeda, et hageja selgitused nende muude kaupade kohta on vastuvõetamatud.

15

Peale selle väidab EUIPO, et hageja esitab Üldkohtus uued argumendid. Sellega seoses viitab EUIPO kõigepealt hageja väitele, mille kohaselt „nahk“ ja „loomanahad“ ei ole üksnes toormaterjal, mis on mõeldud selleks, et muuta need lõpptooteks, vaid neid müüakse turul ka vahetult sellisena nagu need on, eelkõige dekoratsiooniesemetena. EUIPO leiab, et uued on ka hageja argumendid, mille kohaselt on temale kuuluv varasem kaubamärk registreeritud ka „tehisnaha“ kui sellise jaoks. Viimaks on EUIPO väidete kohaselt uus ka hageja argument, mille kohaselt on apellatsioonikojad varasemates otsustes leidnud, et sarnased on ühelt poolt „nahk“ ja „loomanahad“ kui pooltooted ja teiselt poolt sellest materjalist valmistatud lõpptooted. Kuna need argumendid esitati esimest korda Üldkohtus, tuleb need seega tunnistada vastuvõetamatuteks.

16

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 2 alusel Üldkohtule esitatud hagi eesmärk apellatsioonikodade otsuste seaduslikkuse kontrollimine. Nimetatud määruse raames peab vastavalt asjaomase määruse artiklile 76 selles kontrollis arvestama vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku nii, nagu see oli apellatsioonikojale esitatud (vt selle kohta kohtuotsus, 1.2.2005, SPAG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dann ja Backer (HOOLIGAN), T‑57/03, EU:T:2005:29, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Lisaks on Üldkohtu kodukorra artiklis 188 sätestatud, et Üldkohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumendid ei või muuta apellatsioonikoja vaidluse eset.

18

EUIPO argumente hageja teatavate argumentide vastuvõetavuse kohta tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvestades.

19

Mis puutub hageja selle argumendi vastuvõetavusse, mis käsitleb asjaomaste kaupade võrdlust muude kaupadega kui need, mis olid EUIPO haldusmenetluse ese, siis tuleb märkida, et vastulause plangil tähistas hageja rubriigis „kaubad ja teenused, millel vastulause põhineb“, mitte lahtri „kõik registreeringuga/taotlusega hõlmatud kaubad ja teenused“, vaid lahtri „järgmised kaubad ja teenused“ ja märkis selles rubriigis „kõik klassidesse 14, 18 ja 26 kuuluvad kaubad“. Seega tugines hageja oma vastulauses üksnes klassidesse 14, 18 ja 26 kuuluvatele varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele. Seega ei puutu hageja argumendid, mis puudutavad sarnasust muude kaupadega, apellatsioonikojale esitatud kaebuse esemesse ning seetõttu tuleb need tunnistada vastuvõetamatuteks.

20

Küll aga tuleb tunnistada vastuvõetavaks hageja argument, mille kohaselt „nahka“ ja „loomanahku“ müüakse mitte üksnes toormaterjalina, vaid ka lõpptoodetena.

21

Sisuliselt tugines apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 32–35 üldtuntud faktidele – see tähendab faktidele, mis on kõigile teada või mida võib üldiselt kättesaadavatest allikatest teada saada –, kui ta leidis, et „nahk ja tehisnahk, mis ei kuulu teistesse klassidesse; loomanahad“ on pooltooted ning need on suunatud avalikkusele, mis erineb avalikkusest, kellele on suunatud varasema kaubamärgiga kaitstud lõpptooted.

22

Kohtupraktikast nähtub, et poolel, kelle vastu EUIPO esitab üldtuntud fakte, on õigus nende tõepärasust Üldkohtus vaidlustada (kohtuotsus, 22.6.2006, Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punkt 52; kohtumäärus, 3.6.2009, Zipcar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑394/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:334, punkt 43, ja kohtuotsus, 10.11.2011, LG Electronics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑88/11 P, ei avaldata, EU:C:2011:727, punkt 28).

23

Lisaks tuleb märkida, et hageja argument EUIPO otsustuspraktika kohta on samuti vastuvõetav, kuna kohtupraktika kohaselt on poolel õigus sellele tugineda, isegi kui seda tehakse Üldkohtus esimest korda ja isegi kui see praktika on EUIPO menetlusele hilisemast ajast (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2005, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 20).

24

Viimaks tuleb tunnistada vastuvõetavaks ja sisuliselt analüüsida hageja argumenti, mille kohaselt on talle kuuluv varasem kaubamärk registreeritud ka „tehisnaha“ kui sellise jaoks.

25

Hageja see argument puudutab sisuliselt varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade loetelu tõlgendamist. Siinkohal olgu märgitud, et küsimus, kas klassi 18 kirjeldust tuleb varasemat kaubamärki puudutavas osas tõlgendada nii, et see hõlmab „nahktooteid“, „tehisnahka“ kui sellist ja „tehisnahktooteid“ või tuleb seda mõista nii, et see hõlmab üksnes „nahktooteid“ ja „tehisnahktooteid“, kuulus apellatsioonikoja menetluse faktilisse ja õiguslikku raamistikku.

26

Selleks et EUIPO talitused saaksid asjaomaste kaupade identsust või sarnasust analüüsida, peavad nad alati tegema kindlaks kaubad, mida vastandatud kaubamärgid hõlmavad ning sellega seoses peavad nad vastavalt vajadusele tõlgendama kaupade loetelu, mille jaoks kaubamärk on registreeritud. Argument varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade loetelu tõlgendamise kohta ei välju seega vaidluse raamistikust, nagu see oli apellatsioonikojale esitatud. Küsimused, mis tuleb vaidluses otsuse tegemiseks tingimata lahendada, on nimelt osaks apellatsioonikojale esitatud faktilisest ja õiguslikust raamistikust (vt selle kohta kohtuotsus, 1.2.2005, HOOLIGAN, T‑57/03, EU:T:2005:29, punkt 25).

27

Tuleb märkida, et apellatsioonikojale esitatud kaebuse põhjenduses märkis hageja, et vastulausete osakond oli lükanud tagasi vastulause klassi 14 kuuluvate kaupade „tõmblukkude väärismetallist osad ja kaunistused“ osas, klassi 18 kuuluvate kaupade „loomanahad“ osas ja klassi 26 kuuluvate kaupade „vöö- ja rihmapandlad; tõmblukkude väärismetallist osad ja kaunistused“ osas.

28

Tuleb nentida, et selles loetelus ei esine kaupu „väärismetallid ja nende sulamid“ ja „nahk ja tehisnahk“, millega seoses lükati vastulause samuti tagasi.

29

Kuigi apellatsioonikoda analüüsis kaupu „nahk ja tehisnahk“, ei analüüsinud ta kaupu „väärismetallid ja nende sulamid“, kuna ta leidis, et vastulausete osakond ei olnud lükanud vastulauset nende kaupade osas tagasi.

30

Siinkohal olgu märgitud, et vastulausete osakonna otsuse resolutsioonist nähtub, et kuigi viimane rahuldas vastulause kaupade „väärismetallidest ja nende sulamitest valmistatud tooted“ osas, lükkas ta seevastu vastulause kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ osas tagasi, leides nende kaupadega seoses, et need ei ole varasema kaubamärgiga kaitstud kaupadega sarnased. Vastulausete osakond märkis otsuse leheküljel 6, et ta lükkab vastulause tagasi kõigi kaupadega seoses, mis ei ole sarnased varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadega, see tähendab ka kaupadega „väärismetallid ja nende sulamid“.

31

Kuna apellatsioonikoda leidis, et vastulausete osakond lükkas vastulause tagasi üksnes kaupade osas, mis on nimetatud vaidlustatud otsuse punktis 1 – milles viidati asjaomase rahvusvahelise registreerinuga hõlmatud klassi 14 kuuluvate kaupadega seoses üksnes kaupadele „tõmblukkude väärismetallist osad ja kaunistused“, ilma viiteta kaupadele „väärismetallid ja nende sulamid“, paluti pooltel kodukorra artikli 89 alusel võetud menetlust korraldava meetmega selgitada esiteks apellatsioonikoja vaidluse eseme ulatust ja teiseks võimalikku mõju, mida käesoleva vaidluse lahendusele võib avaldada see, et apellatsioonikoda jättis rahvusvahelist registreeringut puudutavas osas klassi 14 kuuluvate kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ kohta seisukoha võtmata.

32

Vastates esitatud küsimustele, täpsustas hageja esiteks, et apellatsioonikojale esitatud kaebus oli suunatud vastulausete osakonna otsuse kui terviku vastu niivõrd, kuivõrd sellega lükati vastulause tagasi. Seetõttu tuleb apellatsioonikojale esitatud kaebust mõista nii, et sellega vaidlustati ka vastulause tagasilükkamine kaupade „nahk ja tehisnahk“ ja „väärismetallid ja nende sulamid“ suhtes.

33

Hageja arvates tuleb selle eest, et apellatsioonikoda tegi kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ kohta otsust tegemata jättes vea, karistada tühistades vaidlustatud otsuse.

34

Teiseks väitis EUIPO, et kaebusest, mille hageja apellatsioonikojale esitas, ei nähtunud selgesti vaidluse eseme ulatus. EUIPO märkis siiski, et apellatsioonikoda oleks pidanud tõlgendama kaebust nii, et see hõlmab kõiki kaupu, mille suhtes vastulausete osakond vastulause tagasi lükkas, see tähendab ka kaupu „nahk ja tehisnahk“ ning „väärismetallid ja nende sulamid“.

35

EUIPO sõnul ei avalda viga, mis seisneb selles, et apellatsioonikoda jättis kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ kohta otsuse tegemata, mõju käesoleva vaidluse lahendusele, seda enam et hageja ise jättis need kaubad EUIPO-le esitatud kaebuses ja Üldkohtule esitatud hagis nimetamata.

36

Eelnimetatud asjaolusid arvestades tuleb märkida, et hageja poolt apellatsioonikojale esitatud kaebuse ese oli vastulausete osakonna otsus tervikuna, niivõrd kuivõrd sellega lükati vastulause tagasi. Nimetatud järelduse saab selgesti teha nii EUIPO plangi põhjal, milles on märgitud kaebuse ulatus, kui ka hageja kirjalikus selgituses edasikaebuse aluste kohta esitatud nõuete põhjal. Ühelt poolt tähistas hageja nimetatud plangis lahtri, mille kohaselt vaidlustatakse otsus tervikuna, ning teiselt poolt palus hageja kirjalikus selgituses esiteks, et vastulause rahuldataks kõigi asjaomaste kaupade osas, ja teiseks et kõnealusele rahvusvahelisele registreeringule keeldutaks täielikult liidus kaitset andmast. Nii hageja kui EUIPO on oma vastustes esitatud küsimustele pealegi kinnitanud, et kaebust, mille hageja apellatsioonikojale esitas, tuleb mõista nii, et see on esitatud vastulausete osakonna otsuse vastu tervikuna, niivõrd kuivõrd sellega lükati vastulause tagasi.

37

Seetõttu tuleb järeldada, et apellatsioonikoda jättis tegemata otsuse talle esitatud kaebuse suhtes niivõrd, kuivõrd kaebuses paluti rahvusvahelist registreeringut puudutavas osas lükata vastulause klassi 14 kuuluvate kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ suhtes tagasi. Seda tehes rikkus apellatsioonikoda määruse nr 207/2009 artikli 64 lõike 1 esimesest lausest tulenevat kohustust teha talle esitatud kaebuse kohta otsus. Seda kohustust tuleb aga mõista nii, et apellatsioonikoda peab tegema otsuse iga talle esitatud nõude kohta tervikuna, otsustades nõue rahuldada, jätta see vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või rahuldamata. Tuleb märkida, et selle kohustuse rikkumine võib mõjutada apellatsioonikoja otsuse sisu, mistõttu on tegemist olulise vorminõudega, mille rikkumise küsimuse võib tõstatada omal algatusel (kohtuotsus, 10.6.2008, Gabel Industria Tessile vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Creaciones Garel (GABEL), T‑85/07, EU:T:2008:186, punkt 20).

38

Vastupidi sellele, mida väidab EUIPO oma vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele, ei ole alust eeldada, et apellatsioonikoda kinnitas kaebust tervikuna rahuldamata jättes funktsionaalsest järjepidevusest tulenevalt vastulausete osakonna seisukohta kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ kohta. Vaidlustatud otsusest nähtub nimelt, et apellatsioonikoda ei pannud tähele, et need kaubad kuuluvad talle esitatud kaebuse esemesse. Seega tuleb välistada arvamus, et apellatsioonikoda soovis ühineda vastulausete osakonna seisukohaga kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ kohta.

39

Lisaks tuleb märkida, et Üldkohus ei saa käsitleda küsimust, mille kohta apellatsioonikoda ei ole seisukohta võtnud (vt selle kohta kohtuotsus, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72). Käesoleval juhul aga on sellise olukorraga tegemist, kuivõrd on selge, et apellatsioonikoda ei teinud kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ suhtes üldse otsust. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada niivõrd, kuivõrd apellatsioonikoda jättis tegemata otsuse klassi 14 kuuluvate asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ suhtes.

40

Hageja märkis oma analüüsis vastandatud kaubamärkide klassi 18 kuuluvate kaupade vahelise suhte kohta, et talle kuuluv varasem kaubamärk on registreeritud kaupadele „nahktooted“, „tehisnahk“ kui selline ja „tehisnahktooted“. Tema arutuskäik rajaneb kaupade loetelu sõnastusel saksa keeles, milles esitati varasema kaubamärgi registreerimise taotlus, kus on märgitud järgmist: „Waren aus Leder und Lederimitationen sowie Waren daraus (soweit in Klasse 18 enthalten)“ (nahk- ja tehisnahktooted ning neist valmistatud tooted (mis kuuluvad klassi 18)).

41

EUIPO vaidleb hageja sellele väitele vastu. Ta rõhutab esiteks, et klassi 18 kuuluvate varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade loetelu sõnastus erineb Nizza kokkuleppe sõnastusest, mis on järgmine: „nahk ja tehisnahk, nendest materjalidest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse […]“. Teiseks väidab EUIPO, et selle klassi raames antava kaitse ulatus on ebatäpne ja seda on võimalik erinevat moodi tõlgendada ning igal juhul ei täida see selguse ja täpsuse tingimusi, mille Euroopa Kohus nägi ette 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361).

42

Tuleb nentida, et määruse nr 207/2009 artikli 120 lõike 3 kohaselt – milles on sätestatud, et „(k)ahtluse korral loetakse autentseks tekst selles [EUIPO] töökeeles, milles on esitatud Euroopa Liidu kaubamärgi taotlus“ –, on käesoleval juhul kaitse ulatus selline, nagu see tuleneb saksakeelse versiooni sõnastusest (vt selle kohta kohtuotsus, 21.3.2013, Event vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – CBT Comunicación Multimedia (eventer EVENT MANAGEMENT SYSTEMS), T‑353/11, ei avaldata, EU:T:2013:147, punktid 14–16).

43

Peale selle tuleb meenutada, et komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), käesoleva asja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis, eeskirja 2 lõige 2 sätestab, et nende kaupade ja teenuste loetelu, mille jaoks kaubamärki taotletakse, sõnastatakse nii, et kaupade ja teenuste olemus oleks selgelt märgitud.

44

Seega on tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotleja kohustus märkida registreerimistaotluses kaupade või teenuste loetelu, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning esitada iga nimetatud kauba või teenuse kohta selle olemuse selge kirjeldus (kohtuotsus, 23.11.2011, Pukka Luggage vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Azpiroz Arruti (PUKKA), T‑483/10, ei avaldata, EU:T:2011:692, punkt 37).

45

Nimetatud selguse nõuet toonitati lisaks 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuses Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361), millele EUIPO viitas oma seisukohtades ning milles Euroopa Kohus märkis, et taotleja peab määratlema piisavalt selgesti ja täpselt need kaubad ja teenused, mille jaoks ELi kaubamärki taotletakse, et pädevad ametiasutused ja ettevõtjad saaksid kaubamärgi õiguskaitse ulatuse kindlaks teha üksnes sel alusel (kohtuotsus, 19.6.2012, Chartered Institute of Patent Attorneys,C‑307/10, EU:C:2012:361, punkt 64).

46

Käesoleval juhul tuleb märkida, et eelnimetatud saksakeelset sõnastust võib mõista kahtmoodi. Ühelt poolt võib seda tõlgendada nii, nagu väidab hageja ja nagu on osutatud eespool punktis 40. Selline tõlgendus lähtub eeldusest, et kuna sõna „toode“ kasutatakse nii klassi 18 kuuluvate kaupade kirjelduse alguses kui ka lõpus, siis hõlmatakse selle sõna esimesel kasutamisel üksnes elementi „nahk“, samas kui väljend „sowie Waren daraus (soweit in Klasse 18 enthalten)“ (ning neist valmistatud tooted (mis kuuluvad klassi 18)) puudutab elementi „tehisnahk“. Nimetatud tõlgenduse kohaselt on seega ka „tehisnahk“ nimetatud sõnastusega hõlmatud. Teiselt poolt võib kõnealust sõnastust mõista ka nii, nagu väidab EUIPO, nimelt et sellega viidatakse üksnes „nahktoodetele ja tehisnahktoodetele“ kui lõpptoodetele.

47

Tuleb nentida, et kuna need kaks eri tõlgendust on võimalikud, on sõnastus, mille hageja on valinud klassi 18 kuuluvate varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade loetelu jaoks, mitmetähenduslik, ning seetõttu ei vasta see määruse nr 2868/95 eeskirja 2 lõikest 2 ja kohtupraktikast tulenevale selguse nõudele. Tuleb märkida, et hageja lõi ise selle mitmetähenduslikkuse, kui ta lisas sõnad „Waren aus“ (valmistatud tooted) enne klassi 18 üldist nimetust. Vastavalt eespool punktides 44 ja 45 nimetatud kohtupraktikale oli hageja ülesanne täpsustada varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 18 kuuluvate kaupade loetelu sõnastust. Eeskätt tuleb märkida, et kui hageja soovis paluda kaitset kaupadele „tehisnahk“, oleks ta pidanud valima kaupade loetelu sõnastuse, mis võimaldab seda soovi selgesti mõista.

48

Asjaolu, et kaubamärgiomanik rikkus kohustust sõnastada kaupade loetelu selgelt ja täpselt, ei saa tulla tema kasuks. Kõnealust sõnastust ei saa igal juhul tõlgendada nii, et see hõlmab hageja kasuks ka „tehisnahka“ kui sellist.

49

Seetõttu tuleb lükata tagasi hageja argument, mille kohaselt varasem kaubamärk on kaupade „tehisnahk“ suhtes kaitstud.

50

Hageja esitab sisuliselt üheainsa väite, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.

51

Ta tugineb oma hagis mitmele väitele seoses hinnanguga, mille apellatsioonikoda andis vaidlustatud otsuses vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse puudumise kohta. Täpsemini väidab hageja, et apellatsioonikoda leidis ekslikult, et puudub sarnasus rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaupade ja varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade vahel. Seetõttu leiab hageja, et apellatsioonikoja seisukoht segiajamise tõenäosuse puudumise kohta on väär.

52

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

53

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 151 lõike 1 kohaselt on rahvusvahelisel registreeringul, milles nimetatakse Euroopa Liitu, alates selle 27. juunil 1989. aastal Madridis vastuvõetud märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli (EÜT 2003, L 296, lk 22; ELT eriväljaanne 17/01, lk 317) artikli 3 lõike 4 kohasest registreerimise kuupäevast alates sama mõju, mis on ELi kaubamärgitaotlusel. Määruse nr 207/2009 artikli 156 lõige 1 sätestab, et Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute kohta võib esitada vastulauseid samal viisil nagu avaldatud ELi kaubamärgitaotluste kohta.

54

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning mõlema kaubamärgiga tähistatavate kaupade või teenuste identsuse või sarnasuse tõttu on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Segiajamise tõenäosus hõlmab ka tõenäosust, et kaubamärki seostatakse varasema kaubamärgiga.

55

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samuti tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki juhtumi asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt kohtuotsused, 29.9.1998, Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punktid 16, 17 ja 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 9.7.2003, Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), T‑162/01, EU:T:2003:199, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisel eeldab segiajamise tõenäosus nii seda, et vastandatud kaubamärgid on identsed või sarnased, kui ka seda, et nendega tähistatavad kaubad või teenused on identsed või sarnased. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt kohtuotsus, 8.3.2013, Mayer Naman vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Daniel e Mayer (David Mayer), T‑498/10, ei avaldata, EU:T:2013:117, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Seda, kas apellatsioonikoda leidis õigesti, et vastandatud kaubamärkide segiajamine ei ole asjaomaste kaupade osas tõenäoline, tuleb analüüsida eelnimetatud põhimõtteid arvestades.

58

Kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise raames arvestada asjaomase kaubaliigi keskmise tarbijaga, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb arvestada sellega, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev (vt kohtuotsus, 13.2.2007, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Altana Pharma (RESPICUR), T‑256/04, EU:T:2007:46, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Käesoleval juhul tuleb märkida, et kuna varasem kaubamärk on ELi kaubamärk, on segiajamise tõenäosuse hindamisel asjakohane liidu territoorium, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, ilma et hageja oleks sellele pealegi vastu vaielnud.

60

Seevastu vaidlustab hageja apellatsioonikoja järelduse, mille kohaselt on asjakohane tarbijate rühm, kelle suhtes tuleb segiajamise tõenäosust hinnata, eriti tähelepanelikest erialaspetsialistidest koosnev avalikkus.

61

Kuna argumendid, mille hageja selles osas on esitanud, ühtivad suures osas asjaomaste kaupade võrdluse analüüsi elementidega, siis analüüsitakse neid argumente asjaomaste kaupade sarnasuse analüüsi staadiumis.

62

Seetõttu tuleb hagi analüüsi jätkata kaupade võrdlusega.

63

Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuses esiteks, et kõnealused kaks kaubarühma, mis kuuluvad klassidesse 14 ja 26, nagu need on määratletud asjaomases rahvusvahelises registreeringus ja varasemas kaubamärgis, erinevad oma olemuselt, otstarbelt ja kasutuselt. Ta järeldas, et kaupade sarnasus puudub, kuna vöö- ja rihmapandlad ning tõmbelukkude väärismetallist osad ja kaunistused on üksikosad, mida kasutatakse eelkõige tõmblukkude või vööde ja rihmade valmistamiseks või kaunistamiseks ning mis seega on pooltooted, samas kui varasema kaubamärgiga hõlmatud klassidesse 14 ja 26 kuuluvad kaubad on lõpptooted, mida kasutatakse osaliselt aja näitamiseks ja mõõtmiseks („kellad“ ja „kronomeetrilised riistad“) ja osaliselt ehete või kaunistustena.

64

Apellatsioonikoda märkis lisaks, et asjaomased kaubad ei täienda üksteist, kuna vaidlusalused üksikosad ei ole varasema kaubamärgiga hõlmatud klassidesse 14 ja 26 kuuluvate lõpptoodete kasutamiseks möödapääsmatult vajalikud ega olulised. Peale selle ei turustata asjaomaseid kaupu samade turustuskanalite kaudu. Nende otstarve on täiesti erisugune ning need ei konkureeri üksteisega. Kuna asjaomased kaubad ei ole suunatud samale avalikkusele, ei ole need ka vastastikku asendatavad. Seetõttu leidis apellatsioonikoda, et kõnealused klassidesse 14 ja 26 kuuluvad kaubad ei ole sarnased.

65

Teiseks leidis apellatsioonikoda, et lõpptooted, eelkõige klassi 18 kuuluvad varasema kaubamärgiga hõlmatud „kotid“, erinevad nii oma olemuse kui ka otstarbe poolest üksikosadest, mis kuuluvad asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud klassidesse 14 ja 26. Isegi kui eeldada, et tõmblukkude ning vööde ja rihmade üksikosad on klassi 18 kuuluvate varasema kaubamärgiga hõlmatud lõpptoodete kasutamiseks vajalikud, kuna viimased hõlmavad tõmblukke või vöösid ja rihmasid, ei arva asjaomased tarbijad siiski, et neid kaupu pakuvad samad tootjad.

66

Hageja vaidleb apellatsioonikoja hinnangule mitmel põhjusel vastu. Esiteks väidab ta, et viimane on jätnud arvestamata asjaoluga, et kõnealuseid kaupu saab kasutada ka iseseisvalt kui eraldiseisvaid tooteid, mis on samuti mõeldud lõpptarbijatele. Selles osas viitab hageja eelkõige kõikvõimalike toodete – nagu ripatsid, ketid, rõngad – mitmekesisusele, mida väljend „tõmblukkude kaunistused“ hõlmab ja mida võib tõmblukkudele selliste lõpptoodete nagu kotid või rõivad kaunistamiseks lisada. Samuti müüakse „vöö- ja rihmapandlaid“ eraldiseisvate toodetena, mis võimaldavad lõpptarbijatel näiteks kinnitada pikki kangaid nagu katteriideid ja kardinaid või tõmmata avaraid üleriideid pingule või rõhutada vormi. Lisaks märgib hageja, et asjaomaseid kaupu levitavad samad tootjad, neid ostab sama avalikkus ning neid pakutakse samades müügikohtades. Seetõttu arvab avalikkus, et nende kaupade vahel on vahetu seos ning need täiendavad üksteist. Pealegi tuleneb asjaolu, et need tooted täiendavad üksteist, sellest, et need on sarnased oma esteetilist laadi otstarbe poolest, mis seisneb lõpptoodete kaunistamises.

67

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

68

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb asjaomaste kaupade või teenuste sarnasuse hindamisel võtta arvesse kõiki nendevahelisi suhteid iseloomustavaid asjakohaseid tegureid. Nimetatud tegurite hulka kuuluvad eeskätt kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutus ning see, kas need on konkureerivad või üksteist täiendavad. Arvesse võib võtta ka muid tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.2007, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), T‑443/05, EU:T:2007:219, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Esiteks mis puutub hageja argumenti, et kõnealuseid kaupu, mis kuuluvad klassidesse 14 ja 26, nimelt „tõmblukkude väärismetallist kaunistused“ ja „vöö- ja rihmapandlad“ saab müüa ka eraldiseisvate toodetena vahetult lõpptarbijale, siis tuleb märkida, et isegi kui eeldada, et see on nii, ei saa see lükata ümber asjaolu, et need tooted on mõeldud üldjuhul müügiks erialaspetsialistidele, kes valmistavad lõpptooteid ja eelkõige vööde, rihmade ja tõmblukkude tootjatele.

70

Seda järeldust ei sea hageja argumendid kahtluse alla. Siinkohal olgu märgitud täpsemalt, et hageja argumendiga, mille kohaselt „vöö- ja rihmapandlad“ võimaldavad tarbijatel kinnitada katteriideid, kardinaid või tõmmata avaraid üleriideid pingule, ei saa nõustuda. Nimelt on „vöö- ja rihmapandlad“ oma olemuselt ja otstarbelt tooted, mis on mõeldud vööde ja rihmade kinnitamiseks, mitte tooted, mida kasutatakse hageja nimetatud otstarvetel.

71

Peale selle tuleb märkida, et hageja väitel levitatakse asjaomaseid kaupu samade tootjate või omavahel seotud tootjate poolt ning neid pakutakse samas turustamiskohas, isegi samas müügiosakonnas. Samas piirdub ta siinkohal pelga väitega, täpsustamata, milline ettevõtja toodab tema arvates nii asjaomaseid kaupu kui ka varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupu, ning millises turustuskohas neid mõlemaid pakutakse.

72

Teiseks mis puutub hageja argumenti, et asjaomased kaubad täiendavad üksteist – kuna need on sarnased oma esteetilist laadi otstarbe poolest, mis seisneb lõpptoodete kaunistamises – siis tuleb see tagasi lükata.

73

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et kohtupraktika põhjal on üksteist täiendavad kaubad või teenused omavahel tihedalt seotud, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et neid kaupu valmistab või neid teenuseid osutab üks ja seesama ettevõtja (kohtuotsus, 30.4.2015, Tecalan vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ensinger (TECALAN), T‑100/14, ei avaldata, EU:T:2015:251, punkt 40; vt selle kohta ka kohtuotsus, 22.1.2009, Commercy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – easyGroup IP Licensing (easyHotel), T‑316/07, EU:T:2009:14, punktid 57 ja 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Kohtupraktika kohaselt peab kaupade esteetiline üksteise täiendamine pealegi seisnema tõelises esteetilises vajaduses, nii et üks kaup on teise kasutamisel möödapääsmatult vajalik või oluline ning tarbijad leiavad olevat harjumuspärase ja tavalise kõnealuseid kaupu koos kasutada (kohtuotsus, 11.7.2007, Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Minoronzoni (TOSCA BLU), T‑150/04, EU:T:2007:214, punkt 36; vt selle kohta ka kohtuotsus, 1.3.2005, Sergio Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Sissi Rossi (SISSI ROSSI), T‑169/03, EU:T:2005:72, punktid 60 ja 62).

75

Käesoleval juhul tuleb nentida, et asjaomased kaubad, nimelt ühelt poolt klassidesse 14 ja 26 kuuluvad asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud „vöö- ja rihmapandlad“ ja „tõmblukkude väärismetallist osad ja kaunistused“ ja teiselt poolt samadesse klassidesse kuuluvad kaubad, nagu on varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad, nimelt kellad, kronomeetrilised riistad, ehted või kaunistusesemed nagu võtmehoidja ripatsid ja väärismetallidest kaunistusesemed ning kunstlilled, ei ole oma erinevast olemusest tulenevalt vastastikku kasutamisel möödapääsmatult vajalikud ega isegi mitte olulised.

76

Mis puutub hageja argumenti täiendavuse kohta ühelt poolt kaupade „tõmblukkude väärismetallist kaunistused“ ja teiselt poolt varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 18 kuuluvate kaupade „kotid“ vahel, siis tuleb märkida, et „tõmblukkude väärismetallist kaunistused“ ei ole koti kasutamiseks olulised või möödapääsmatult vajalikud. Nimelt on võimalik kasutada kotti, isegi kui sellel on tõmblukk, ilma sellele lukule kaunistust lisamata. Kui aga küsimusele läheneda sellest vaatenurgast, et kas „kotid“ on „tõmblukkude kaunistuste“ kasutamiseks olulised või lausa möödapääsmatult vajalikud, siis tuleb märkida, et tõmbluku kaunistuse kasutamiseks on tõepoolest vaja toodet, millel on tõmblukk. Samas tuleb nentida, et kotid ei ole ainsad tooted, millel võib selline sulgemissüsteem olla. Tõmbluku kaunistust võib kasutada ka näiteks rõivaesemel, millel on tõmblukk. Peale selle tuleb nentida, et on olemas kotte, mille sulgemissüsteem ei ole tõmblukk. Seega puudub kaupade „tõmblukkude väärismetallist kaunistused“ ja kaupade „kotid“ vahel tihe seos. Tuleb märkida, et selle tuvastamiseks, et kaubad on üksteist täiendava laadi tõttu sarnased, ei ole piisav, et üks toode on teise toote kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, vaid on ka nõutav, et selle asjaolu tõttu võib tarbija arvata, et neid kaupu valmistab üks ja seesama ettevõtja (vt eespool punkt 73). Teisisõnu tuleb uurida, kas „kotid“ on „tõmblukkude kaunistuste“ kasutamise jaoks sel määral olulised, et avalikkus võib arvata, et neid kaupu toodab üks ja seesama ettevõtja (vt selle kohta kohtuotsus, 14.5.2013, Sanco vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Marsalman (Kana kujutis), T‑249/11, EU:T:2013:238, punkt 39). Tuleb leida, et seos kaupade „tõmblukkude väärismetallist kaunistused“ ja „kotid“ vahel ei ole piisavalt tihe, et tarbijad võiksid arvata, et neid kaupu valmistab üks ja seesama ettevõtja. Avalikkus ei eelda, et kottide tootja pakub müügiks ka tõmblukkude kaunistusi.

77

Lisaks tuleb juhtida tähelepanu sellele, et nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 26 märkis, ei ole see, et kõik vaidlusalused kaubad võivad teenida kaunistusotstarvet, kaupade sarnasuse tõendamiseks piisav. See asjaolu on tõepoolest liiga üldine näitaja, et üksi põhistada järeldust, mille kohaselt asjaomased kaubad täiendavad üksteist ja on seetõttu sarnased.

78

Eeltoodust nähtuvalt tuleb lükata tagasi hageja argument, mille kohaselt asjaomased kaubad täiendavad üksteist.

79

Mis puutub muudesse eespool punktis 68 nimetatud kohtupraktika kohaselt asjakohastesse teguritesse, siis tuleb esiteks meenutada, et hageja tunnistas ise, et asjaomased kaubad ei konkureeri üksteisega. Teiseks ei ole asjaomased kaubad nende erineva olemuse tõttu vastastikku asendavad.

80

Eelnimetatud kaalutlusi arvestades ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta järeldas, et asjaomased kaubad ei ole sarnased.

81

Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuses sisuliselt, et klassi 18 kuuluvad asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaubad „nahad“ ja „tehisnahk“ on toormaterjal või pooltooted, mida peab täiendavalt töötlema või muundama, ning seetõttu on need suunatud nahkesemete tootjatele ja seega erialaspetsialistidest koosnevale avalikkusele. Ta leidis, et need kaubad väga erinevad kaupadest, mida hõlmab varasem kaubamärk, see on lõpptoodetest, mis on suunatud lõpptarbijatele. Apellatsioonikoja sõnul ei ole asjaolu, et kõnealused pooltooted on teatavate varasema kaubamärgiga hõlmatud lõpptoodete – nagu kõiksugused kotid, kohvrid, rahakotid ja taskud – valmistamiseks vajalikud, piisav selle tuvastamiseks, et kõnealused kaubad on sarnased, kuna neid lõpptooteid saab valmistada ka muudest materjalidest. Seega ei eelda avalikkus, et neid kaupu pakuvad samad tootjad. Apellatsioonikoda järeldas sellest, et kõnealused klassi 18 kuuluvad kaubad ei ole sarnased.

82

Hageja vaidleb apellatsioonikoja hinnangule mitmel põhjusel vastu. Kõigepealt märgib ta, et erinevad EUIPO apellatsioonikojad on varasemates otsustes juba tunnistanud, et on võimalik tuvastada sarnasust ühelt poolt naha, tehisnaha ja loomanahkade kui pooltoodete ja teiselt poolt nendest materjalidest valmistatud lõpptoodete vahel. Lisaks väidab ta, et nahka, tehisnahka ja loomanahku ei turustata ka üksnes pooltoodete või toormaterjalina, vaid neid võib sellistena, nagu need on, müüa ka vahetult lõpptarbijale. Siinkohal viitab hageja nende kaupade kasutamisele dekoratsiooniesemetena nagu põrandavaibad või seinakaunistused. Peale selle kasutatakse loomanahkasid istmekatte või -kaitsena. Neil juhtudel ei muundata vaidlusaluseid kaupu muudeks toodeteks, vaid neid kasutatakse eraldiseisvate toodetena. Seetõttu on hageja arvates asjaomased kaubad sarnased.

83

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.

84

Esiteks tuleb märkida seoses hageja argumendiga, mis puudutab apellatsioonikodade varasemat otsustuspraktikat, milles tema väitel on tuvastatud sarnasus ühelt poolt naha ja loomanahkade kui pooltoodete ja teiselt poolt nendest materjalidest valmistatud lõpptoodete vahel, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt on EUIPO apellatsioonikodade otsuste puhul, mille nad on määruse nr 207/2009 alusel teinud teatava tähise ELi kaubamärgina registreerimise kohta, tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega. Seetõttu tuleb nende otsuste õiguspärasust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, ja mitte apellatsioonikodade varasema otsustuspraktika põhjal (kohtuotsused, 26.4.2007, Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punkt 65, ja 24.11.2005, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 71). Peale selle tuleb igal juhul rõhutada, et Üldkohus on juba sedastanud, et „nahk ja tehisnahk“ ning nendest materjalidest valmistatud tooted nagu kotid, kohvid, vihma- ja päikesevarjud ja jalutuskepid nagu need, mida kaitseb käesoleval juhul varasem kaubamärk, ei ole sarnased (vt selle kohta kohtuotsus, 25.11.2010, Vidieffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ellis International Group (GOTHA), T‑169/09, ei avaldata, EU:T:2010:484, punktid 7 ja 29).

85

Teiseks tuleb märkida seoses hageja argumendiga, mille kohaselt nahka, tehisnahka ja loomanahku ei turustata üksnes toormaterjali või pooltoodetena, vaid neid võib eraldiseisvate toodetena müüa vahetult lõpptarbijale, et isegi kui eeldada, et see võib nii olla, ei lükka see asjaolu ümber tõsiasja, et need tooted on suunatud peamiselt erialaspetsialistidest koosnevale avalikkusele (vt selle kohta kohtuotsus, 9.11.2016, Birkenstock Sales vs. EUIPO (Laineliste ristuvate joontega mustri kujutis), T‑579/14, edasi kaevatud, EU:T:2016:650, punkt 32).

86

Peale selle tuleb märkida, et kaupade „nahk ja tehisnahk; loomanahad“ olemus ja otstarve erinevad varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupade olemusest ja otstarbest. Kui asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaupu kasutavad peamiselt nahk- ja tehisnahkesemete ning loomanahkadest valmistatud esemete tootjad toormaterjalina, siis varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupu kasutatakse inimese kehaosade katmiseks ja rõivastamiseks, esemete vedamiseks ning end vihma ja päikese eest kaitsmiseks. Sellega seoses on lisaks oluline täheldada, et liidu kohus on möönnud, et osa varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadest – nagu „vihmavarje“ ja „päikesevarje“ võib peale nende põhiülesande pidada laiemas tähenduses moekaupadeks, kuna tarbijad võivad neid kasutada, et anda teatav välisilme (vt selle kohta kohtuotsus, 9.11.2016, Laineliste ristuvate joontega mustri kujutis, T‑579/14, edasi kaevatud, EU:T:2016:650, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Tavapäraselt toodavad asjaomaseid kaupu nende erineva olemuse tõttu erinevad tootjad ning neid turustatakse erinevate turustuskanalite kaudu. Seega ei konkureeri need kaubad ka üksteisega.

88

Mis puutub sellesse, et kaubad „nahk ja tehisnahk; loomanahad“ võivad täiendada teatavaid klassi 18 kuuluvaid varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupu, siis olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt on üksteist täiendavad kaubad omavahel tihedalt seotud, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et neid kaupu valmistab üks ja seesama ettevõtja (vt selle kohta kohtuotsus, 11.7.2007, PiraÑAM diseño original Juan Bolaños, T‑443/05, EU:T:2007:219, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul tuleb aga tuvastada, et hageja ei ole täpsustanud põhjuseid, miks kõnealused kaubad on vastastikku kasutamiseks möödapääsmatult vajalikud või vähemalt olulised.

89

Hageja ei saa väita, et varasema kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja „nahk ja tehisnahk; loomanahad“ täiendavad üksteist põhjusel, et esimesi valmistatakse teistest. Siinkohal tuleb märkida, et apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 34–36 õigesti, et see, kui klassi 18 kuuluvad rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaubad on teatavate varasema kaubamärgiga hõlmatud klassi 18 kuuluvate kaupade nagu kõiksuguste kottide ja kohvrite valmistamiseks vajalikud, ei ole asjaomaste kaupade sarnasuse tuvastamiseks piisav, kuna neid kaupu saab valmistada ka muudest materjalidest ning kuna seetõttu avalikkus ei eelda, et neid kaupu pakuvad samad tootjad.

90

Eeltoodust nähtub, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, kui järeldas, et asjaomased klassi 18 kuuluvad kaubad ei ole sarnased.

91

Kuna üks segiajamise tõenäosuse tuvastamiseks vajalikest kumulatiivsetest tingimustest ei ole käesoleval juhul täidetud, jäävad hageja argumendid tähiste sarnasuse kohta edutuks.

92

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades tuleb tuvastada, et apellatsioonikoda järeldas õigesti, et vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus asjaomaste kaupade osas puudub.

93

Sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles apellatsioonikoda jättis tegemata otsuse talle esitatud kaebuse suhtes klassi 14 kuuluvate asjaomase rahvusvahelise registreeringuga hõlmatud kaupade „väärismetallid ja nende sulamid“ osas. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta.

94

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

95

Seega tuleb otsustada, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab: