1

Hageja, Sharif University of Technology, on Iraanis Teheranis asuv kõrgkool ja teadusasutus. See on asutatud 1966. aastal ning spetsialiseerunud tehnoloogia-, inseneri- ja füüsikateadustele.

2

Käesolev kohtuasi käsitleb piiravaid meetmeid, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast ohtliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise.

3

ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu“) võttis 9. juunil 2010 vastu resolutsiooni 1929 (2010) (edaspidi „resolutsioon 1929“), millega laiendatakse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1737 (2006), 1747 (2007) ja 1803 (2008) kehtestatud piiravate meetmete kohaldamisala ning kehtestatakse Iraani vastu suunatud täiendavad piiravad meetmed.

4

Euroopa Ülemkogu rõhutas 17. juunil 2010 oma süvenevat muret seoses Iraani tuumaprogrammiga ja tervitas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1929 vastuvõtmist. Euroopa Ülemkogu kutsus Euroopa Liidu Nõukogu võtma meetmeid resolutsioonis 1929 ette nähtud meetmete rakendamiseks ning samuti kaasnevaid meetmeid, et toetada läbirääkimiste teel lahenduse leidmist kõikidele muredele, mis seonduvad Iraani Islamivabariigi tuuma- ja raketiprogramme toetavate tundlike tehnoloogiate väljatöötamisega. Need meetmed peaksid keskenduma kaubandusele, finantssektorile, Iraani transpordisektorile, nafta- ja gaasitööstuse võtmesektoritele ning täiendavalt ka Iraani revolutsioonilisele kaardiväekorpusele (edaspidi „IRGC“).

5

Nõukogu võttis 26. juulil 2010 vastu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39), mille II lisas on loetletud isikud ja üksused – lisaks I lisas loetletud isikutele ja üksustele, keda on nimetanud Julgeolekunõukogu või resolutsiooni 1737 (2006) alusel moodustatud sanktsioonide komitee –, kelle rahalised vahendid külmutatakse. Otsuse põhjenduses 22 on viidatud resolutsioonile 1929 ja märgitud, et nimetatud resolutsiooni kohaselt on Iraani energiasektorist saadud tulude ja Iraanis tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevuste rahastamise vahel potentsiaalne seos.

6

Nõukogu võttis 23. jaanuaril 2012 vastu otsuse 2012/35/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 19, lk 22). Nimetatud otsuse põhjenduses 8 korratakse sisuliselt otsuse 2010/413 põhjenduse 22 sõnastust (eespool punkt 5). Lisaks on otsuse 2012/35 põhjenduses 13 märgitud, et Euroopa Liitu sisenemise piiranguid ning rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist tuleks kohaldada täiendavate isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust, et võimaldada valitsusel jätkata tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergiaalast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, eelkõige isikute ja üksuste suhtes, kes toetavad Iraani valitsust rahaliselt, logistiliselt või materiaalselt.

7

Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunktiga ii lisati otsuse 2010/413 artikli 20 lõikele 1 järgmine säte:

8

Sellest tulenevalt võttis nõukogu 23. märtsil 2012 Euroopa Liidu toimimise lepingu raames vastu määruse (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1). Otsuse 2012/35 artikli 1 lõike 7 punkti a alapunkti ii rakendamiseks on selle määruse artikli 23 lõikes 2 ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid, mis kuuluvad IX lisasse kantud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad:

„[...]

[...]“.

9

Nõukogu võttis 15. oktoobril 2012 vastu otsuse 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 282, lk 58). Vastavalt otsuse 2012/635 põhjendusele 6 on sellega seoses asjakohane vaadata üle otsus keelata nõukogu 5. mai 2009. aasta määruse (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks (ELT L 134, lk 1), I lisasse kantud täiendavate kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia müük, tarnimine või üleandmine Iraanile eesmärgiga hõlmata tooted, mis võivad olla olulised IRGC otsese või kaudse kontrolli alla kuuluvates tööstusharudes või Iraani tuuma-, sõjaliste ja ballistiliste rakettide väljatöötamise programmides, võttes samal ajal arvesse vajadust vältida tahtmatut mõju Iraani tsiviilelanikkonnale. Lisaks on otsuse 2012/635 põhjenduses 9 öeldud, et keelata tuleks laevaehituseks, laevade hoolduseks või taasseadistamiseks vajaliku peamise laevavarustuse ning tehnoloogia müümine, tarnimine või üleandmine Iraanile. Selle otsuse põhjendus 16 näeb lisaks ette, et otsuse 2010/413 II lisas esitatud loendisse isikutest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, tuleks lisada uued isikud ja üksused, eeskätt Iraani riigi omandis olevad nafta- ja gaasisektoris tegutsevad üksused, kuna nad on Iraani valitsusele oluliseks tuluallikaks.

10

Otsuse 2012/635 artikli 1 lõike 8 punktiga a muudeti otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, milles on seega ette nähtud, et piiravate meetmete subjektid on:

11

Nõukogu võttis 21. detsembril 2012 vastu määruse (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 34). Määruse nr 1263/2012 artikli 1 lõikega 11 muudeti määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d, milles on seega ette nähtud, et külmutatakse rahalised vahendid, mis kuuluvad IX lisasse kantud isikutele, üksustele ja asutustele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad:

12

Hageja nimi kanti esimest korda otsuse 2010/413 II lisa I tabelis esitatud loeteludesse 21. detsembri 2012. aasta otsusega 2012/829/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 356, lk 71), ja määruse nr 267/2012 IX lisa I tabelis esitatud loeteludesse sama kuupäevaga rakendusmäärusega (EL) nr 1264/2012, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 356, lk 55).

13

Selle loetelusse kandmise kohta esitati järgmised põhjendused:

„Sharif University of Technology (SUT) aitab nimekirja kantud üksustel rikkuda ÜRO ja EL‑i Iraani vastu suunatud sanktsioonide sätteid ning toetab tuumarelvade leviku seisukohast tundlikku Iraani tegevust. 2011. aasta lõpus võimaldas SUT ÜRO nimekirja kantud Iraani tuumaüksusel Kalaye Electric Company (KEC) ja ELi nimekirja kantud Iran Centrifuge Technology Company’l (TESA) kasutada laboratooriume.“

14

Üldkohus tühistas 3. juuli 2014. aasta otsusega Sharif University of Technology vs. nõukogu (T‑181/13, EU:T:2014:607) otsuse 2012/829 ja määruse nr 1264/2012 hagejat puudutavas osas.

15

Nõukogu teatas oma 4. septembri 2014. aasta kirjas hagejale oma kavatsusest kanda tema nimi uutel põhjendustel uuesti loeteludesse ning kutsus teda esitama oma seisukohad tähtaja jooksul, mis möödus 15. septembril 2014. Nõukogu leidis selles kirjas, et hageja andis toetust Iraani valitsusele koostöölepingute näol, mis ta oli sõlminud ÜRO ja Euroopa Liidu poolt nimekirja kantud Iraani valitsusorganisatsioonidega. Nõukogu lisas sellele kirjale dokumendid, mis sisaldusid tema toimikus ja millel see uuesti nimekirja kandmine põhines.

16

Hageja taotles 15. septembri 2014. aasta kirjas oma olukorra uut ülevaatamist.

17

Nõukogu võttis 7. novembril 2014 vastu otsuse 2012/776/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413 (ELT L 325, lk 19). Selle otsusega kanti hageja nimi otsuse 2010/413 II lisa I tabelisse, mis sisaldab loetelu „Tuuma- või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused“.

18

Sellest tulenevalt võttis nõukogu samal päeval vastu rakendusmääruse (EL) nr 1202/2014, millega rakendatakse määrust nr 267/2012 (ELT L 325, lk 3), millega hageja nimi kanti uuesti määruse nr 267/2012 IX lisa I tabeli loetelusse, mis sisaldas loetelu „Tuuma- või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevad isikud ja üksused ning Iraani valitsust toetavad isikud ja üksused“.

19

Otsuses 2014/776 ja rakendusmääruses nr 1202/2014 (edaspidi „vaidlustatud aktid“) on hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmist põhjendatud järgmiselt:

„Sharif University of Technology'l (SUT) on palju koostöölepinguid Iraani valitsusorganisatsioonidega, kes on ÜRO ja/või EL‑i poolt loetellu kantud ning tegutsevad sõjalises või sellega seonduvas valdkonnas, eelkõige toodavad ja hangivad ballistilisi rakette. See hõlmab järgmist: leping EL‑i poolt loetellu kantud Aerospace Industries Organisationiga muu hulgas satelliitide tootmiseks; koostöö Iraani kaitseministeeriumi ja Iraani revolutsioonilisele kaardiväekorpusega (IRGC) arukate laevade väljatöötamiseks; laiaulatuslikum kokkulepe IRGC õhujõududega, mis hõlmab ülikooli suhete ning organisatsioonilise ja strateegilise koostöö väljaarendamist ja tugevdamist. SUT on osaline kuue ülikooli lepingus, mis toetab Iraani valitsust kaitsealase uurimistöö kaudu; SUT programmis on muu hulgas teadusministeeriumi poolt välja töötatud magistriõppekursused mehitamata õhusõidukite ehitamise erialal. Kõik see näitab märkimisväärset seotust Iraani valitsusega sõjalises või sellega seonduvas valdkonnas ning Iraani valitsuse toetamist.“

20

Aerospace Industries Organisation (edaspidi „AIO“) on loeteludesse kantud järgmistel põhjustel:

„Juhib Iraani raketitootmist, sealhulgas kontserne Shahid Hemmat Industrial Group, Shahid Bagheri Industrial Group ja Fajr Industrial Group, mis on kantud loetellu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1737 (2006). AIO juht ja kaks vanemametnikku on samuti loetellu kantud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1737 (2006).“

21

IRGC loeteludesse kandmist on põhjendatud järgmiselt:

„Vastutab Iraani tuumaprogrammi eest. Kontrollib Iraani ballistiliste rakettide programmi. On püüdnud tegeleda hanketegevusega Iraani ballistiliste rakettide programmi ja tuumaprogrammi toetuseks.“

22

Nõukogu teatas 10. novembri 2014. aasta kirjas hagejale oma otsusest tema nimi uuesti loeteludesse kanda.

23

Hageja palus 2. veebruari 2015. aasta kirjas nõukogul temale edastada kõik asjaolud, teabe ja tõendid, mille alusel nõukogu oli otsustanud tema nime uuesti loeteludesse kanda, ning nimetada see liikmesriik, kes oli teinud ettepaneku selleks loetelusse uuesti kandmiseks.

24

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. veebruaril 2015.

25

Hageja taotles Üldkohtusse 17. septembril 2015 saabunud menetlusdokumendiga kohtuistungi korraldamist suuliste seisukohtade ärakuulamiseks vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõikele 2, märkides põhjendused, miks ta soovis, et tema seisukohad ära kuulataks. Nõukogu ei esitanud ette nähtud tähtaja jooksul kohtuistungi korraldamise kohta oma seisukohta. Ettekandja-kohtuniku ettepanekul rahuldas Üldkohus (seitsmes koda) hageja taotluse.

26

Hageja palub Üldkohtul:

27

Nõukogu palub Üldkohtul:

28

Hageja esitab oma tühistamisnõude toetuseks neli väidet, milles ta väidab esiteks, et on rikutud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, teiseks, et on rikutud õigusnormi ja tehtud ilmne hindamisviga, kolmandaks, et on rikutud omandiõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet, ning neljandaks, et võimu on kuritarvitatud.

29

Hageja heidab esiteks nõukogule ette, et ta ei ole oma 10. novembri 2014. aasta kirjas (vt punkt 22 eespool) märkinud tema nime loeteludesse uuesti kandmise otsuse tegemise kuupäeva. Ta tuletab selles kontekstis meelde, et ta esitas otsuse ülevaatamise taotluse oma 15. septembri 2014. aasta kirjas.

30

Seoses sellega piisab, kui märkida, et nõukogu lisas oma eespool mainitud 10. novembri 2014. aasta kirjale, mille hageja sai kätte 25. novembril 2014, koopia vaidlustatud aktide Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kohta, milles oli nende aktide pealkirjas sõnaselgelt mainitud nende vastuvõtmise kuupäev, mis oli 7. november 2014.

31

Teiseks heidab hageja nõukogule ette, et nõukogu ei ole menetlenud tema toimikuga tutvumise taotlust, mille ta oli esitanud 2. veebruari 2015. aasta kirjas. Nimelt ei olnud nõukogu temale edastanud asjassepuutuvaid institutsioonisiseseks kasutamiseks mõeldud dokumente vastupidi tema praktikale teistes piiravate meetmetega seotud asjades. Lisaks nähtub teatavatest kaudsetest tõenditest, et vaidlustatud aktid on vastu võetud teabe alusel, mis ei sisaldu nõukogu 4. septembri 2014. aasta kirjaga edastatud dokumentides. Hageja väidab seoses sellega, et need dokumendid ei sisalda vähimaidki tõendeid mõne vaidlustatud aktides mainitud loeteludesse kandmise põhjuse kohta; selles on öeldud, et „tema programmis on muu hulgas teadusministeeriumi poolt välja töötatud magistriõppekursused mehitamata õhusõidukite ehitamise erialal.“

32

Seega leiab hageja, et kuna nõukogu ei võimaldanud tal oma toimikuga täielikult tutvuda selles osas, mis puudutab selle liikmesriigi nime, kelle ettepanekul tema nimi loeteludesse uuesti kanti, siis on nõukogu rikkunud tema kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

33

Tuleb sedastada, et nõukogu edastas hagejale oma 4. septembri 2014. aasta kirja, milles ta teatas oma kavatsusest kanda tema nimi uuesti loeteludesse (vt punkt 15 eespool), tõendusmaterjali ja teabe, mis tema käsutuses oli, ja mille alusel ta vaidlustatud aktid vastu võttis. Nõukogu täpsustas oma kostja vastuses, et nende materjalide hulgas oli tema toimikus ainult ühe liikmesriigi ettepanek ja läbivaadatud ettepanek tema nime loeteludesse uuesti kandmiseks, samuti peasekretariaadi märgukiri alaliste esindajate komiteele (Coreper) ja nõukogule seoses vaidlustatud aktide vastuvõtmisega. Nõukogu esitas need dokumendid Üldkohtu kantseleisse 4. septembril 2015 saabunud menetlusdokumendiga.

34

Neist dokumentidest, milles uuesti loeteludesse kandmise ettepaneku teinud liikmesriigi nimi ning kõik andmed, mis hagejat ei puuduta, olid välja jäetud, nähtub aga, et neis ei ole mingit olulist täiendavat informatsiooni võrreldes sellega, mis olid hagejale teatavaks tehtud 4. septembri 2014. aasta kirjas ja sellele kirjale lisatud dokumentides.

35

Seega ühest küljest tuleb asuda seisukohale, et hageja väited, mille kohaselt vaidlustatud aktid on vastu võetud sellise teabe alusel, mis ei esine temale 4. septembri 2014. aasta kirjas (vt punkt 31 eespool) edastatud dokumentides, ei ole põhjendatud.

36

Teisest küljest tuleb märkida, et hageja nime loeteludesse uuesti kandmise ettepaneku teinud liikmesriigi nimi on iseenesest konfidentsiaalne, mistõttu selle edastamine puudutatud isikule on vastuolus liidu või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega. Selle teabe hagejale edastamata jätmine ei kahjusta siiski tema kaitseõigusi ja tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna see ei mõjuta kuidagi hageja võimalust esitada oma seisukohad põhjenduste kohta, miks tema nimi loeteludesse kanti, ning tõendite kohta, millel see loeteludesse kandmise põhines.

37

Sellest järeldub, et esimene väide tuleb tagasi lükata.

38

Hageja väidab, et nõukogu on valesti tõlgendanud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punkti d õiguslikku kriteeriumi, mis on seotud Iraani valitsuse toetamisega (edaspidi „vaidlusalune kriteerium“), millel tema nime vaidlustatud aktidega loeteludesse uuesti kandmine põhineb. Hageja väidab sisuliselt, et see kriteerium ei hõlma uurimis- ja tehnoloogia arendustegevust sõjalises või sellega seonduvas valdkonnas, millele viidatakse tema nime loeteludesse kandmise põhjendustes, kuna puudub seos selle tegevuse ja Iraani Islamivabariigi tuumarelva leviku alase programmi vahel. Hageja väidab lisaks, et nõukogu poolt tõenditena edastatud dokumendid ei võimalda põhistada tema nime loeteludesse kandmist.

39

Hageja heidab esiteks nõukogule ette, et ta ei ole kasutanud vaidlusaluse kriteeriumi tähttähelist tõlgendust, mis võimaldab lisada suure hulga isikuid, sealhulgas Iraani maksukohustuslasi. Hageja väitel viitab see kriteerium ainult toetusele, mis võimaldab Iraani valitsusel tegeleda tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergialase tegevusega, mis eeldab põhjusliku seose olemasolu käitumise vahel, mis kujutab endast „toetust“, ja sellise tegevuse edendamise vahel. Sellise põhjusliku seose olemasolu nõue tuleneb otsuse 2012/35 põhjendusest 13, ELTL artikli 215 lõikest 1 ja 13. märtsi 2012. aasta kohtuotsusest Tay Za vs. nõukogu (C‑376/10 P, EKL, EU:C:2012:138, punktid 61 ja 67).

40

Kohtupraktika kinnitab, et esiteks viitab vaidlusalune kriteerium ainult Iraani valitsusele toetuse andmisele, et võimaldada tal edendada tuumarelva levikut. Teiseks peab see materiaalne, rahaline või logistiline toetus väljendama konkreetset „tegevuse kvantitatiivset või kvalitatiivset olulisust“. Kolmandaks on vaidlusaluse kriteeriumi eesmärk jätta Iraani valitsus ilma oma tuluallikatest, et sundida teda piisavate finantsvahendite puudumisel lõpetama tuumarelva levikuga seotud programmi. Hageja viitab eelkõige kohtuotsustele, 16.7.2014, National Iranian Oil Company vs. nõukogu (T‑578/12, EU:T:2014:678, punktid 119 ja 120), 25.3.2015, Central Bank of Iran vs. nõukogu (T‑563/12, EKL, EU:T:2015:187, punkt 66), ja 25.6.2015, Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu (T‑95/14, EKL (Väljavõtted), EU:T:2015:433, punkt 53).

41

Teiseks väidab hageja, et tema väidetav koostöö erinevate Iraani valitsuse ministeeriumidega ei kujutanud endast toetuse andmist vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses, sest neil tegevustel, mida sellisena on nimetatud, ei olnud vajalikku kvalitatiivset või kvantitatiivset tähtsust, et sellest oleks võimalik eeldada, et ta osutas rahalist või logistilist toetust Iraani valitsusele, toetades tuumarelva levikut edendavat tegevust.

42

Seoses sellega väidab hageja, et ta on ainult riiklik ülikool, mida rahastab Iraani riik. Seega erinevalt finants- või nafta- ja gaasisektoris tegutsevatest suurtest ettevõtjatest, kes olid eelnevalt kantud loeteludesse vaidlusaluse kriteeriumi alusel, ei andnud hageja Iraani valitsusele rahalisi vahendeid, millest oleks võimalik tuletada, et ta aitas kaasa Iraani Islamivabariigi tuumarelva levikut edendavale tegevusele.

43

Hageja järeldas sellest, et neil asjaoludel on nõukogu kohustus tõendada, et tegevused, mis ta temale ette heidab, võimaldavad Iraani valitsusel oma kvalitatiivse tähtsuse tõttu jätkata tuumarelva levikuga seotud tegevust.

44

EKP vaidleb nendele argumentidele vastu.

45

Vaidlustatud aktide põhjendustest (vt punkt 19 eespool) nähtub, et nõukogu kandis hageja nime loeteludesse uuesti põhjendusel, et ta oli „märkimisväärselt seotud Iraani valitsusega sõjalises või sellega seonduvas valdkonnas“, mis kujutab endast Iraani valitsuse toetamist vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses.

46

Sellise seotuse olemasolu tõendamiseks tugines nõukogu vaidlustatud aktides järgmistele asjaoludele:

47

Vaidlustatud aktide põhjendused, mis on märgitud eespool punktides 45 ja 46, näitavad selgelt, et nõukogu heidab hagejale sisuliselt ette, et ta on andnud Iraani valitsusele toetust uurimistegevuse ja tehnoloogia alal sõjalises või sellega seotud valdkondades, eelkõige koostöölepingute kaudu AIO ja IRGC‑ga, kes on ise kantud loeteludesse ja tegutsevad neis valdkondades (vt punktid 20 ja 21 eespool).

48

Seega tuleb analüüsida hageja argumenti, mille kohaselt uurimis- ja tehnoloogia arendustegevus sõjalises või sellega seotud valdkonnas, koostöös kaitseministeeriumi või riiklike üksustega, kes on ise loeteludesse kantud, ei ole vaidlusaluse kriteeriumiga hõlmatud, kui nõukogu ei tõenda, et need tegevused on sellise kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisusega, mis võimaldab asuda seisukohale, et need aitavad kaasa tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku Iraani tuumaprogrammi väljatöötamisele (vt punkt 41 eespool).

49

Esiteks, vastupidi hageja väidetele (vt punkt 39 eespool) ei eelda vaidlusalune kriteerium, et tõendatakse põhjuslik seos sellise käitumise, mis kujutab endast Iraani valitsusele toetuse andmist, ja tuumarelva leviku alase tegevuse vahel.

50

Kohtupraktika kohaselt ei puuduta vaidlusalune kriteerium seega igasugust toetust Iraani valitsusele, vaid seda liiki toetust, mis oma kvantitatiivse või kvalitatiivse olulisuse tõttu aitab kaasa Iraani tuumarelvade leviku alasele tegevusele. Vaidlusalune kriteerium, tõlgendatuna liidu kohtu teostatava kontrolli raames, koostoimes eesmärgiga, mis seisneb Iraani valitsusele surve avaldamises, et sundida teda lõpetama oma tegevust, mis kujutab endast tuumarelvade levikuga seotud ohtu, määratleb selliselt objektiivselt piiritletud kategooria isikuid ja üksusi, kellele võidakse kohaldada rahaliste vahendite külmutamise meetmeid (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 119).

51

Nimelt, pidades silmas rahaliste vahendite külmutamise meetmete eesmärki, mida on mainitud eespool punktis 50, nähtub vaidlusalusest kriteeriumist ühemõtteliselt, et see puudutab eesmärgipäraselt ja valikuliselt puudutatud isiku või üksuse enda tegevust, isegi kui neil ei ole iseenesest mingit otsest või kaudset seost tuumarelvade levikuga, kuid nad võivad seda siiski soodustada, andes Iraani valitsusele ressursse või materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid, mis võimaldavad tal edendada tuumarelvade leviku alast tegevust (vt selle kohta kohtuotsused National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 120, ja 29.4.2015, National Iranian Gas Company vs. nõukogu, T‑9/13, EU:T:2015:236, punkt 62).

52

Seevastu, vastupidi hageja esitatud tõlgendusele ei tulene eespool punktides 50 ja 51 esitatud kohtupraktikast, et mõiste „Iraani valitsusele toetuse andmine“ eeldab seose olemasolu selle toetuse ja Iraani Islamivabariigi tuumaenergialase tegevuse vahel. Seoses sellega väidab nõukogu õigustatult, et hageja ajab segamini esiteks kriteeriumi, mis on seotud Iraani valitsusele toetuse andmisega ja mis on esitatud otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punktis c ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d, mis on käesolevas asjas ainsana asjassepuutuv, ja teiseks kriteeriumi, mis on seotud „toetuse andmisega Iraani tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergialase tegevuse või tuumarelva kandevahendite väljatöötamise jaoks“, mis on esitatud selle otsuse artikli 20 lõike 1 punktis b ja selle määruse artikli 23 lõike 2 punktis a (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 139). Esimese kriteeriumi kohaldamine ei eelda aga teataval tasemel, isegi mitte kaudse seose olemasolu Iraani tuumaenergialase tegevusega, mis on nõutud teise eelmainitud kriteeriumi kohaldamiseks, mis on seotud Iraani tuumaenergialase tegevuse toetamisega (vt selle kohta kohtuotsus, 28.11.2013, nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EKL, EU:C:2013:776, punkt 80; kohtuotsus Central Bank of Iran vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2015:187, punkt 66).

53

Nimelt, mis puutub vaidlusalusesse kriteeriumi, siis nähtub selgelt otsuse 2012/35 põhjendusest 13 (vt punkt 6 eespool), millega lisati see kriteerium otsuse 2010/413 artikli 20 lõike 1 punkti c, et nõukogu, olles asunud seisukohale, et Iraani valitsusele toetuse andmine võis edendada tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlikku tuumaenergialast tegevust või tuumarelva kandevahendite väljatöötamist, kavatses laiendada loeteludesse kandmise kriteeriume, laiendades rahaliste vahendite külmutamise meetmete vastuvõtmist nende isikute ja üksuste suhtes, kes annavad nimetatud valitsusele toetust, ilma et oleks nõutud, et see toetus oleks sellise tegevusega otseselt või kaudselt seotud (vt selle kohta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 118).

54

Seega Iraani valitsusele toetuse andmise ja tuumarelva levikut edendava tegevuse vahelise seose olemasolu on kohaldatavates õigusnormides sõnaselgelt kindlaks tehtud. Selles kontekstis tuleb vaidlusalusest kriteeriumist aru saada nii, et see puudutab igasugust abi, mis – kuigi sellel ei ole mingit otsest või kaudset seost tuumarelva väljatöötamisega – võib sellegipoolest oma kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsuse tõttu sellele kaasa aidata, andes Iraani valitsusele eelkõige materiaalseid, rahalisi või logistilisi vahendeid või ruume. Nõukogu ei ole siiski kohustatud tõendama, et sellise käitumise, mis kujutab endast toetuse andmist, ja tuumarelva levikule kaasaaitamise vahel on seos, kuna selline seos on kindlaks tehtud kohaldatavates õigusnormides (vt selle kohta kohtuotsused National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 140; Central Bank of Iran vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2015:187, punkt 81, ja National Iranian Gas Company vs. nõukogu, punkt 51 eespool, EU:T:2015:236, punkt 65).

55

Seega tuleb tagasi lükata hageja argument, et vaidlusaluse kriteeriumi tõlgendus, mida on meelde tuletatud punktides 53 ja 54 eespool, on puhtalt grammatiline ja viib selleni, et loeteludesse kantakse väga suur hulk isikuid (vt punkt 39 eespool). Nimelt puudutab see vaidlusaluse kriteeriumi tõlgendus selle konteksti arvestades konkreetselt määratletud isikute kategooriat (vt punktid 50 et 51 eespool) ega hõlma ainult seda, et täidetakse oma õiguslikke, eelkõige rahalisi kohustusi (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 121).

56

Mis puutub ELTL artikli 215 lõikesse 1 ja kohtuotsusesse Tay Za vs. nõukogu, punkt 39 eespool (EU:C:2012:138), millele hageja samuti tugines, siis need ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad, kuna määrus nr 267/2012, mida rakendatakse rakendusmäärusega nr 1202/2014, põhineb ELTL artikli 215 lõikel 2, ning Euroopa Kohtu poolt eelmainitud kohtuotsuses analüüsitud meetmed olid vastu võetud EÜ artikli 60 ja EÜ artikli 301 alusel ja kuulusid täiesti erinevasse õiguselikku konteksti Myanmari Liidu Vabariigi suhtes võetud piiravate meetmete omast.

57

Teiseks tuleb tagasi lükata ka hageja see argument, et kuna Iraani valitsusele antud toetus, mida temale ette heidetakse, ei ole rahaline, erinevalt finantsasutustele või nafta- või gaasisektoris tegutsevate ettevõtjatele antavast toetusest, kes on loeteludesse kantud vaidlusaluse kriteeriumi alusel, peab nõukogu tõendama, et antud toetus aitab kaasa tuumarelva levikut edendavale tegevusele (vt punktid 42 ja 43 eespool).

58

Hageja viidatud kohtuotsustes (vt punkt 40 eespool), mis on eelkõige seotud Iraani nafta- ja gaasisektoriga, leidis Üldkohus, et selles sektoris tegutsevad riigi osalusega ettevõtjad (kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2014:678, punkt 141) või Iraani valitsusele selles sektoris logistilist toetust andvad ettevõtjad (vt selle kohta kohtuotsus Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu, punkt 40 eespool, EU:T:2015:433, punkt 54) vastavad vaidlusalusele kriteeriumile, rõhutades sisuliselt, et kohaldatavates õigusnormides, eelkõige otsuse 2010/413 põhjenduses 22 (vt punkt 5 eespool), otsuse 2012/35 põhjenduses 8 (vt punkt 6 eespool) ja otsuse 2012/635 põhjenduses 16 (vt punkt 9 eespool) oli kindlaks tehtud seos nende sissetulekuallikate, mida Iraani Islamivabariik sellest sektorist sai, ja tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergialaste tegevuste rahastamise vahel.

59

Vaidlusalust kriteeriumi ei saa siiski tõlgendada selliselt, et see on ainult suunatud sellele, et jätta Iraani valitsus ilma sissetulekutest ja kohustada teda nii oma tuumarelva leviku alast tegevust lõpetama. Nimelt viitab see kriteerium igasugusele toetusele, mis kvantitatiivse või kvalitatiivse tähtsuse poolest võib aidata neile tegevustele kaasa ja see hinnang tuleb läbi viia kõikide kohaldatavate õigusnormide asjassepuutuvate sätete kohta (vt punkt 54 eespool). Otsuse 2012/35 põhjendus 13 ja määruse nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 punktis d on näitlikult märgitud, et tegemist võib olla materiaalse, logistilise või rahalise toetusega.

60

Kolmandaks tuleb seega kontrollida, kas kohaldatavate õigusnormide kontekstis võivad uurimis- ja tehnoloogia arendustegevused sõjalises või sellega seotud valdkonnas, mis ei vasta ühele kolmest toetuse andmise liigist – materiaalne, rahaline või logistiline toetus –, mida neis õigusnormides on näitena mainitud (vt punkt 59 eespool), kuuluda vaidlusaluse kriteeriumi alla.

61

Seoses sellega tuleb märkida, et otsusest 2010/413 ja määrusest nr 267/2012 tuleneb, et piiravad meetmed võidakse võtta isikute ja üksuste suhtes, kes osalevad Iraani Islamivabariigi poolt sõjalises või sellega seotud valdkonnas keelatud kaupade või tehnoloogiate soetamises või annavad tehnilist abi seoses nende kaupade või tehnoloogiatega. Nimelt on liidu seadusandja kohaldatavate aktide üldreeglites teinud kindlaks seose niisuguste kaupade ja tehnoloogia ning tuumarelvade leviku vahel (vt analoogia alusel kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, punkt 52 eespool, EU:C:2013:776, punkt 76).

62

Eelkõige on otsuse 2010/413 artikli 1 lõike 1 punktis c keelatud Iraani Islamivabariigile relvade ja nendega seotud igat tüüpi materjalide, sealhulgas sõidukite ja sõjalise varustuse tarnimine, müük või üleandmine. Lisaks on määruse nr 267/2012 artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt keelatud pakkuda Iraani isikule, üksusele või asutusele või kasutamiseks Iraanis otse või kaudselt tehnilist abi seoses sõjaliste kaupade Euroopa Liidu ühises nimekirjas, mis on vastu võetud nõukogu poolt 17. märtsil 2014, loetletud kaupade ja tehnoloogiatega (ELT C 107, lk 1, edaspidi „sõjaliste kaupade ühine nimekiri“), või seoses kõnealuses nimekirjas loetletud kaupade tarnimise, tootmise, hoolduse või kasutamisega.

63

Seega tegi seadusandja kindlaks, et on olemas seos Iraani Islamivabariigi poolt sellise varustuse hankimise ja Iraani valitsuse poolt tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergialase tegevuse või tuumarelva kandevahendite väljatöötamise vahel, kui ta nägi määruse nr 267/2012 raames ette sellise keelu, mis puudutab teatavat sõjalist varustust.

64

Seda tõlgendust toetavad Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1737 (2006) ja 1929, mis on vastu võetud vastavalt 23. detsembril 2006 ja 9. juunil 2010 ja mida on nimetatud otsuse 2012/35 põhjendustes 1 ja 4. Nimelt tuleb liidu õiguse üldnormide, millega nähakse ette piiravad meetmed, tõlgendamisel arvesse võtta nendega rakendatava Julgeolekunõukogu resolutsiooni sõnastust ja eesmärki (kohtuotsused, 16.11.2011, Bank Melli Iran vs. nõukogu, C‑548/09 P, EKL, EU:C:2011:735, punkt 104, ja 25.4.2012, Manufacturing Support & Procurement Kala Naft vs. nõukogu, T‑509/10, EKL, EU:T:2012:201, punkt 83). Kaks eelmainitud resolutsiooni viitavad konkreetsete meetmete vastuvõtmisele, et takistada Iraani Islamivabariigil tehnoloogiate kasutamist, mis võivad toetada neid tuuma- ja raketiprogramme. Eelkõige sisaldavad selle varustuse ja tehnoloogiate loetelud, mille tarnimine Iraani Islamivabariigile on nimetatud resolutsioonidega keelatud, s.o loetelud, millele viitab eelkõige resolutsioon 1929, satelliite ja mehitamata õhusõidukeid.

65

Seega, toetuse andmine Iraani valitsusele seoses uurimistegevuse ja tehnoloogia arendamisega sõjalises või sellega seotud valdkonnas vastab vaidlusalusele kriteeriumile, kui see on seotud sõjaliste kaupade ühises nimekirjas loetletud varustuse või tehnoloogiatega, mida Iraani Islamivabariigil on keelatud omandada (vt punkt 62 eespool).

66

Seoses sellega tuleb täpsustada, et sõjaliste kaupade ühine nimekiri puudutab nimelt järgmist varustust:

„ML9 Sõjalaevad (pealvee- või allveelaevad), spetsiaalne merenduslik varustus, lisaseadmed, komponendid ja muud pealveelaevad:

[…]

ML10 „Õhusõidukid“, „õhust kergemad õhusõidukid“, mehitamata õhusõidukid, „õhusõidukite“ mootorid ja varustus, nendega seotud varustus ja komponendid, mis on spetsiaalselt loodud või kohandatud sõjaliseks kasutuseks:

[…]

[…]

ML11 Elektroonika, [satelliidid], järgmiselt:

[…]

67

Sellest tuleneb, et Iraani valitsusele toetuse andmine selles osas, mis puudutab nimelt satelliitide, laevade või mehitamata õhusõidukite, mis vastavad sõjaliste kaupade ühises nimekirjas esitatud spetsifikatsioonidele, väljatöötamist, tootmist või ehitamist, vastab vaidlusalusele kriteeriumile, ilma et nõukogul oleks kohustus tõendada, et see toetus aitab oma olulisuse tõttu kaasa tuumarelva levikut edendavale tegevusele.

68

Neljandaks tuleb siiski rõhutada, et igal juhul tuleb küsimust sellest, kas tegevus kuulub vaidlusaluse kriteeriumi alla, analüüsida kogu juriidilist ja faktilist konteksti silmas pidades. Seega, kui nõukogu ei suuda isegi tõendada, et asjaomased tegevused on seotud satelliitide või „arukate“ laevadega, mis vastavad tõepoolest sõjaliste kaupade ühise nimekirja selgitustele, siis asjaolu, et need tegevused viiakse läbi koostöös AIO‑ga, mis puudutab satelliitide tootmist, või Iraani kaitseministeeriumi ja IRGC‑ga seoses „arukate“ laevade hankega, võimaldab asuda seisukohale, et kui selle koostööga seotud nõukogu väited on piisavalt põhistatud, siis selliselt Iraani valitsusele antud toetus on piisavalt tähtis selleks, et vastata vaidlusalusele kriteeriumile.

69

Nimelt on AIO, kelle kohta vaidlustatud aktides on märgitud, et tema nime on liit nimetatud eelkõige seoses „satelliitide tootmisega“, ise loeteludesse kantud põhjendusel, et ta „juhib Iraani raketitootmist“, sealhulgas seoses kolme tööstuskontserniga, mis on nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioonis 1737 (2006). IRGC on omalt poolt loeteludesse kantud järgmistel põhjendustel:

„Vastutab Iraani tuumaprogrammi eest. Kontrollib Iraani ballistiliste rakettide programmi. On püüdnud tegeleda hanketegevusega Iraani ballistiliste rakettide programmi ja tuumaprogrammi toetuseks.“

70

Neil tingimustel võimaldavad AIO otsene seotus rakettide tootmisega ning IRGC seotus tuumaprogrammi ja ballistiliste rakettide programmi operatiivkontrolliga Iraanis, mida hageja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud, eeldada, et nende Iraani valitsuse üksustega koostöös läbiviidud tegevused, mis on seotud satelliitide tootmise ja „arukate“ laevade väljatöötamisega, kujutavad endast kindlat huvi, mis on seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaprogrammi väljatöötamise või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega.

71

Käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas nõukogu väited seoses hageja selliste tegevustega on piisavalt põhistatud.

72

Hageja väidab, et nõukogu ei ole tõendanud, et tema esitatud dokumentides nimetatud tegevused näitavad kõik koos „märkimisväärset seotust Iraani valitsusega sõjalises või sellega seonduvas valdkonnas“. Eelkõige ei ole nõukogu täpsustanud, mis liiki toetus Iraani valitsusele tulenes hageja koostööst AIO ja IRGC‑ga. Asjaolu, et hageja on teinud sarnaselt teiste Iraani ülikoolidega koostööd oma riigi valitsusega, on omane igale uurimisasutusele teaduse ja tehnoloogia valdkonnas ükskõik millises maailma riigis.

73

Lisaks ei kontrollinud nõukogu selle teabe paikapidavust, mis on esitatud dokumentides, mis on enamjaolt ainult nõukogu tõlked infobülletäänides, s.o vahendatud informatsioon. Veelgi enam, nende dokumentide originaal on koostatud farsi keeles ja osa neist originaaltekstidest ei ole nõukogu edastanud.

74

Nõukogu seisukohalt hageja koostöö, mida tema esitatud dokumendid tõendavad, esiteks kaitseministeeriumi ja teiseks AIO ja IRGC‑ga, mis on Iraani riigi kontrollitavad üksused ja mis on kantud loeteludesse nende seotuse tõttu Iraani Islamivabariigi ballistiliste rakettide programmiga, kujutab endast Iraani valitsusele toetuse andmist vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses.

75

Käesolevas asjas tuleb hinnata nõukogu poolt iga hageja nime loeteludesse uuesti kandmise põhjuse, mis on esitatud vaidlustatud aktides (vt punkt 46 eespool), põhjendamiseks esitatud tõendusmaterjali tõendiväärtust, et teha kindlaks, kas arvestades vaidlusaluse kriteeriumi sisu ja ulatust, olid need põhjused, mida on täpsustatud eelkõige punktides 54 ja 67–70 eespool, õiguslikult piisavalt põhjendatud (vt punktid 77–103 edaspidi). See analüüs võimaldab kindlaks teha, kas need põhjused võimaldavad koos vaadeldes seega õigustada hageja nime loeteludesse uuesti kandmist (vt punkt 104 edaspidi).

76

Esmalt tuleb tagasi lükata hageja argument, mille ta esitas kohtuistungil, et nõukogu poolt tema nime vaidlustatud aktidesse kandmise põhjuste põhistamiseks esitatud dokumendid olid liiga vanad. Nimelt, mis puutub satelliitide ja „arukate“ laevade väljatöötamisse, siis enamik nõukogu esitatud dokumente pärinevad 2012. aastast ja tõendavad ilma konkreetse lõpliku tähtajata koostöö olemasolu (MD 176/14 RELEX, MD 177/14 RELEX, MD 178/14 RELEX). Lisaks, dokument MD 179/14 RELEX, mis on seotud IRGC mereväe juhataja kõnega, mis on pärit hageja veebilehelt, on 2014. aasta jaanuari kuupäevaga. Hageja ja IRGC õhujõudude vahelise koostöö kohta tuleb meelde tuletada, et dokument MD 180/14 RELEX oli veel vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal sellel veebilehel kättesaadav.

77

Oma väidete toetuseks, mis puudutavad hageja lepingut AIO‑ga satelliitide tootmiseks, esitas nõukogu dokumendid MD 176/14 RELEX ja MD 177/14 RELEX, mis on kantud tema toimikusse (vt punkt 15 eespool). Tegemist on koopiatega veebilehtedest, mis on pärit ühest inglise keeles koostatud BBC reportaaži arhiivist, milles on üle võetud Iraani Islamivabariigi pressiagentuuri, Islamic Republic News Agency (IRNA) kahe aruande tekst. Nagu märkis hageja, ei ole neid IRNA aruandeid esitatud. Hageja ei vaidlusta siiski BBC dokumentides sisalduva teabe õigsust. Ta väidab sisuliselt, et see teave ei põhjenda tema nime loeteludesse uuesti kandmist.

78

Esimene neist dokumentidest (MD 176/14 RELEX), mille kuupäev on 3. veebruar 2012 ja pealkiri „Iran to have greater achievements in space industry – defence minister“ („Iraanil on kaitseministri sõnul kavas saavutada olulisemaid tulemusi kosmosetööstuses“), kinnitab Iraani kaitseministri teadet AIO projekti alustamise kohta hageja tudengite poolt High Council of Space'i ühe liikme juhtimisel väljatöötatud ja ehitatud satelliidi jaoks. AIO juhi avalduse kohaselt, mis on samuti esitatud eelnimetatud dokumendis, on tegemist kaugjuhitava testsatelliidiga, mis filmib Maad suurema täpsusega. See mikrosatelliit, mis kaalub 50 kg, on erinevate kasutusotstarvetega erinevates valdkondades, nagu meteoroloogia, reageerimine loodusõnnetustele ning õhutemperatuuri ja ‑niiskuse mõõtmine.

79

Teine dokument (MD 177/14 RELEX) kuupäevaga 2. oktoober 2012 ja pealkirjaga „Iran to launch more satellites this year“ („Iraan saadab see aasta kosmosesse veel satelliite“), viitab AIO juhataja teatele teise satelliidi väljasaatmise kohta, mille hageja valmis ehitab, millel on päikesepaneelid ja mille ülesandeks on pildistada Maad 250–370 km kõrguselt.

80

Hageja väidab, et dokument MD 176/14 RELEX käsitleb mikrosatelliiti, mis on välja töötatud rahulistel eesmärkidel. Lisaks ei olevat ta osalenud ei selle ega dokumendis MD 177/14 RELEX silmas peetud satelliidi kandesüsteemide väljatöötamises ega tootmises. Eelmainitud dokumendid ei kujuta endast tõendit sellest, et neis mainitud satelliitide väljatöötamine ja ehitamine aitavad kaasa Iraani valitsuse tuumarelva leviku alastele tegevustele.

81

Tuleb märkida, et dokumentides MD 176/14 RELEX ja MD 177/14 RELEX ei ole ühtegi asjaolu, millest oleks võimalik järeldada, et kaks nimetatud satelliiti on konkreetselt välja töötatud või ümber töötatud sõjaliseks kasutamiseks sõjaliste kaupade ühise nimekirja tähenduses (vt punkt 66 eespool). Lisaks ei viita need dokumendid hageja ja AIO vahelisele kokkuleppele satelliitide tootmise kohta.

82

Siiski, asjaolu, et esimese satelliidi kosmosesse saatmise kohta AIO poolt avaldas teate Iraani kaitseministeerium (vt punkt 78 eespool), on märk sellest, et selle satelliidiga on seotud sõjalise või sellega seotud valdkonna huvid. Lisaks, see asjaolu, et AIO, kes tegeleb satelliitide kosmosesse saatmisega, on ise loeteludesse kantud oma seotuse tõttu rakettide tootmisega, kinnitab seda analüüsi (vt punkt 70 eespool). Selles kontekstis ei ole sellel, et hageja ei ole seotud kandesüsteemide väljatöötamisega, millele ta viitas, tähendust, kuna nõukogu heidab hagejale ainult ette tema tegevust, mis on seotud satelliitide väljatöötamise ja tootmisega.

83

Seega võib hageja satelliitide tootmisega seotud tegevust lugeda Iraani valitsusele toetuse andmiseks vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses.

84

Tõendamaks, et hageja teeb koostööd Iraani kaitseministeeriumi ja IRGC‑ga „arukate“ laevade hanke osas, esitas nõukogu esiteks dokumendid MD 178/14 RELEX ja MD 179/14 RELEX, mis olid tema toimikus (vt punkt 15 eespool), ja teiseks vasturepliigi lisas päevalehe Iran Daily Brief veebilehel avaldatud artikli kuupäevaga 30. jaanuar 2014.

85

Dokument MD 178/14 RELEX on ajakirjandusartikkel, mille avaldas agentuur Fars News Agency 12. mail 2012. See artikkel pealkirjaga „Sharif University ja kaitseministeeriumi vaheline tihe koostöö / Iraanis ei pöörata mereväe probleemidele tähelepanu“ on seotud intervjuuga, mille andis sellele agentuurile hageja laevaehitusinseneride rühma juht ja milles hageja see kõrgel vastutaval ametikohal olev juht viitab kokkuleppele, mille sõlmisid omavahel hageja üks teaduskomisjon ja kaitseministeeriumi meretööstuse allasutus nn „arukate“ laevade hankeks. Selle kokkuleppe kohaselt ei ole heakskiidetud projektide jaoks ühtegi finants- ega korralduslikku takistust. See hageja ja kaitseministeeriumi eelnimetatud allasutuse vaheline tihe koostöö algas kaks aastat varem.

86

Dokument MD 179/14 RELEX sisaldab 21. jaanuari 2014. aasta kuupäevaga artiklit hageja veebilehelt pealkirjaga „Mereväe toetus „arukate“ laevade hanke võitjatele“. See artikkel on seotud „arukate“ laevade kolmanda hanke tseremoonial peetud IRGC mereväe juhataja kõnega, mis viitas seda tüüpi laevade tehnoloogilise väljatöötamise strateegilisele tähtsusele ning IRGC mereväe ja Iraani teaduskeskuste koostööle.

87

Hageja väidab, et dokumendist MD 178/14 RELEX nähtub, et selle intervjuu ajal, millega see seotud on, ei olnud ükski projekt lõpule viidud. See dokument ei sisalda ka mingit infot võimalike projektide kohta. Hageja täpsustas repliigis, et ta oli korraldanud ainult ühe hanke „arukate“ laevade jaoks. Dokument MD 179/14 RELEX, milles hagejat ei ole mainitud, viitab seega hankele, mida hageja ei ole korraldanud. Veelgi enam, IRGC mereväe juhataja kõnest ei selgu, et asjassepuutuvad laevad olid tingimata mõeldud sõjaliseks kasutamiseks. Igal juhul ei ole nõukogu selgitanud, miks hageja osalemine isegi sõjaliseks kasutamiseks mõeldud laevade väljatöötamises aitab kaasa Iraani valitsuse tuumarelva leviku alasele tegevusele.

88

Nõukogu väitis vasturepliigis, et hageja väite, mille kohaselt ta ei ole korraldanud kolmandat hanget „arukate“ laevade soetamiseks, lükkab ümber päevalehe Iran Daily Brief veebilehel avaldatud artikkel, mis on toodud vasturepliigi lisas.

89

Sellel 30. jaanuari 2014. aasta kuupäevaga artiklil on pealkiri „IRGC mereväe juhataja: on moodustatud arukate sõjalaevade organisatsioon“ („IRGCN commander: Organisation of Smart Combat Vessels established“). Selles on märgitud, et Sharif University of Technology's toimunud kolmanda hanke avamise tseremoonial esitatud kõnes „Iseseisvad pealveesõidukid“ („Autonomous Surface Vehicles (ASV)“) kinnitas IRGC mereväe juhataja, et IRGC on juba moodustanud „arukate“ laevade võitlusrühma.

90

Sellest artiklist nähtub esiteks, et hageja igasuguste muude selgituste puudumisel puudutas „arukate“ laevade kolmas hange selliseid laevu, mida võidakse kasutada sõjalisel otstarbel. Teiseks võimaldab see asjaolu, et selle hanke avamistseremoonia peeti hageja ruumides, asuda vastupidiste tõendite puudumisel seisukohale, et ta oli selle korraldamisega seotud.

91

Eelmainitud 30. jaanuari 2014. aasta artikkel on seega täiendav tõendiallikas, mis kinnitab asjaolusid, mis tulenevad dokumentidest MD 178/14 RELEX ja MD 179/14 RELEX, mis on seotud hageja koostööga kaitseministeeriumi ja IRGC‑ga „arukate“ laevade hanke raames (vt punktid 85 et 86 eespool). See ei sisalda uusi faktilisi asjaolusid hageja nime loetelusse kandmise toetuseks, vaid piirdub ainult juba nõukogu 4. septembri 2014. aasta kirjas esitatud väidete kordamisega (vt punkt 15 eespool) ning vastab hageja argumentidele, mis viimane esitas Üldkohtu menetluses. Seega võib seda arvesse võtta, kuigi seda ei ole nõukogu toimikus, ilma et kahjustataks hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

92

Sellest tuleneb, et nõukogu on õiguslikult piisavalt tõendanud, et hageja „arukate“ laevade hanget puudutav tegevus vastab vaidlusalusele kriteeriumile.

93

Nõukogu esitas kokkuleppe pealkirjaga „Kokkulepe kosmose mõjutamiseks Sharifi ülikooli tehnoloogiahoones“ („Agreement to Assign Space in Sharif’s Technology House“) hageja uurimis- ja tehnoloogiateaduskonna ja IRGC õhujõudude vahel – keda esindas õhujõudude teadusinstituudi SAK (edaspidi „teadusinstituut“) juhataja, keda on nimetatud tema toimikus viitega MD 180/14 RELEX.

94

Hageja väidab, et tegemist on ainult kavatsust väljendava kirjaga, millele ei ole alla kirjutatud. Lisaks näeb see kiri ette koostöö peamised suunad ning sellele tuleks lisada spetsiifilised tegutsemiskokkulepped.

95

Nõukogu täpsustab, et dokument MD 180/14 RELEX on pärit hageja veebilehelt. Ta väidab, et isegi kui eeldada, et pooled ei ole lepingule alla kirjutanud, kinnitab see kokkulepe igal juhul tegelikku tahet teha hageja ja teadusinstituudi vahel teataval tasemel koostööd.

96

Seoses sellega tuleb sedastada, et dokumendi MD 180/14 RELEX kohaselt oli leping ette nähtud ajavahemikuks, mis jääb selle allakirjutamise ja 20. märtsi 2013 vahele, et seda võidakse poolte kokkuleppel pikendada vastavalt tegevuse tasemele. Lisaks levitati lepingu teksti vaidlustatud aktide vastuvõtmise kuupäeval, 7. novembril 2014, veel hageja veebilehel. Nendest asjaoludest võib tuletada, et hagejal olid sidemed IRGC õhujõududega teaduslikku ja tehnoloogilist koostööd silmas pidades.

97

See kokkulepe, nagu märgib hageja, ei viita küll konkreetselt tegevusele sõjalises või sellega seotud valdkonnas. Lepingu tingimused tõendavad aga uurimisinstituudi ja seega IRGC määravat mõju hageja suhetele selle tööstusega ning uurimisprojektide valikule ja juhtimisele. Nimelt nähtub sellest kokkuleppest selgelt, et selle üldine eesmärk on edendada ja korraldada hageja ja selle tööstuse vahelisi suhteid ning üritada vastata tööstusharu vajadustele hageja käsutuses olevate vahenditega. Uurimisinstituut kohustub eelkõige sõlmima lepingu hagejaga tööstusharu vajadustele vastavate uurimisprojektide läbiviimiseks, eelkõige selle instituudi esitatud ettepanekud (lepingu punkt 5.1). Viimane määratleb spetsiifilised ettevõtjatele huvi pakkuvad valdkonnad ja esitab need hagejale lepingu sõlmimiseks (lepingu punkt 5.11). Hageja omalt poolt võtab endale kohustuse esitada perioodilisi ettekandeid nende uuringute tulemuste kohta suhetes selle tööstusharuga (lepingu punkt 6.1) ning anda käsutusse ülikooli vahendeid, mis on seotud selle tööstusega (lepingu punkt 6.4).

98

Neist asjaoludest ei ole võimalik tuletada, et hageja on andnud toetust Iraani valitsusele seoses sellise materjaliga, mis kuulub sõjaliste kaupade ühisesse nimekirja (vt punkt 67 eespool). Tuleb siiski rõhutada, et eelnimetatud leping IRGC õhujõududega nägi ette tiheda ja süstemaatilise koostöö hageja ja teadusinstituudi vahel, mis on seotud Iraani tööstuse vajadustele vastava hageja uurimistegevusega. See leping kohaldub seega kõikidele tööstusvaldkondadele, sealhulgas sõjalisele ja sellega seotud valdkondadele, mida on nimetatud hageja nime loeteludesse kandmise põhjendustes. Võttes arvesse IRGC seotust Iraani tuumaprogrammi ja ballistiliste rakettide programmi operatsioonilise juhtimisega (vt punkt 70 eespool) ning arvukate majanduse võtmesektoritega, kinnitab leping hageja poolt selliselt Iraani valitsusele antud toetust ja kuulub oma tähtsuse tõttu vaidlusaluse kriteeriumi alla (vt punkt 68 eespool).

99

Sellise koostöölepingu olemasolu, mis olevat sõlmitud hageja ja kuue teise ülikooli vahel kaitseuuringute näol Iraani valitsusele toetuse andmiseks, tugines nõukogu dokumendile MD 181/14 RELEX, mis oli tema toimikus ja mis sisaldas kogumit Iraani pressiagentuuride, eelkõige IRNA veebilehtedel avaldatud teabest, mis puudutab kaitsealaseid arenguid Iraanis 15. juunist kuni 11. juulini 2012.

100

Sellest dokumendist nähtub, et IRNA 23. juuni 2012. aasta artiklis on märgitud, et hageja ja kuue teise ülikooli vahel sõlmiti hariduse, ühise uurimistegevuse ja tippkeskuste loomiseks koostööleping. Teadus-, uurimistegevus- ja tehnoloogiaminister rõhutas seoses sellega ülikoolide rolli „vaenlaste sammude ja riigi kõrgkoolide kogukondade vastu suunatud plaanide neutraliseerimisel“. Ta kinnitas, et ministeerium annab rahalist toetust uurimistegevusele ja kaitsealasele tegevustele.

101

Eelnimetatud kokkulepe ei ole siiski vastavalt nõukogu väidetele märk sellest, et hageja annab Iraani valitsusele toetust vaidlusaluse kriteeriumi tähenduses. Nimelt on tegemist ülikoolidevahelise koostöölepinguga, mis on seotud üldiselt tavapäraste õppe- ja uurimistegevustega, mis on ülikoolidele omased. Selles kontekstis ei piisa teadus-, uurimistegevus- ja tehnoloogiaministri üldistest avaldustest, mida on korratud dokumendis MD 181/14 RELEX, et eeldada igasuguse konkreetse teabe puudumisel selle lepingu sisu kohta, et see on seotud konkreetselt uurimis- ja tehnoloogia arendustegevusega kaitsevaldkonnas või sellega seotud valdkondades ning et ta osaleb seega Iraani valitsusele toetuse andmises.

102

Hageja märgib õigustatult, et nõukogu esitatud dokumendid ei sisalda ühtegi tõendit selle kohta, et tal on Iraani teadus-, uurimistegevus- ja tehnoloogiaministeeriumi väljatöötatud õppeprogrammid mehitamata õhusõidukite ehitamiseks.

103

Seega, kuna see hageja nime loeteludesse kandmise põhjus ei ole tõendatud, ei aita see kaasa vaidlustatud aktide vastuvõtmise põhjendamisele.

104

Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest nähtub, et hageja nime loeteludesse kandmise põhjendused, mis on seotud tema tegevusega esiteks seoses satelliitidega ja teiseks seoses „arukate“ laevadega, on piisavalt põhistatud, nagu on otsustatud punktides 83 ja 92 eespool. Lisaks kinnitab hageja ja IRGC õhujõudude vahel sõlmitud koostööleping hageja seotust Iraani valitsusega sõjalises või sellega seotud valdkondades (vt punkt 98 eespool). Kõik need põhjused õigustavad seega hageja nime vaidlusaluse kriteeriumi alusel vaidlustatud aktidesse kandmist.

105

Sellest järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.

106

Hageja väidab esmalt, et kuna tema nime loeteludesse uuesti kandmine ei ole põhistatud, siis rikuvad vaidlustatud aktid omandiõigust ja on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

107

Seejärel heidab hageja nõukogule ette, et ta ei ole arvesse võtnud, et hageja ei ole äriühing, vaid ülikool. Seega tema nime kandmine loeteludesse ei mõjuta mitte ainult tema enda õigusi, vaid ka tema õppejõude ja tudengeid. See loeteludesse kandmine on ebaproportsionaalne, sest see kahjustab ka temaga teaduskoostööd tegevate isikute huve, õigust haridusele, mis on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklis 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 14, samuti õigust sõna- ja teabevabadusele, mis on sätestatud nimetatud konventsiooni artiklis 10 ja põhiõiguste harta artiklis 11.

108

Lõpetuseks väidab hageja, et vaidlustatud aktidel oli negatiivne mõju tema uurimis- ja õpetamistegevusele – eelkõige, kuna alates esialgsest loeteludesse kandmisest ei avalda väljaannete toimetused enam Iraani autorite artikleid ja on lõpetanud lepingud hagejaga seoses viie ingliskeelse väljaandega; kuna ta ei saa enam tulu Euroopas avaldatud toimetistest ja kataloogidest; kuna tal ei ole enam võimalik saada uurimistöö jaoks vajalikku materjali ja laboratooriume Euroopa Liidus ja kuna tal puudub juurdepääs teatavatele uurimistöö alastele veebisaitidele ning kuna tema liikmed ei saa enam viisat Euroopa Liidu mõne liikmesriigi territooriumile sisenemiseks.

109

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et proportsionaalsuse põhimõte kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka ning selle kohaselt on nõutav, et liidu õigusnormidega rakendatavad meetmed oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende saavutamiseks vajalik (kohtuotsus 13.9.2013, Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EKL, EU:T:2013:431, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Käesolevas asjas tuleb märkida, et asjaolu, et vaidlustatud aktid mõjutavad mitte ainult hageja omandiõigust, vaid ka tema uurimis- ja õpetamistegevust, s.o teisi eespool punktis 107 mainitud õigusi, ei võimalda asuda seisukohale, et need aktid on ebaproportsionaalsed. Nimelt, kuna hageja andis nende vaidlustatud aktides silmas peetud uurimis- ja õpetamistegevuste kaudu toetust Iraani valitsusele, mis on kohaldatavate õigusnormidega keelatud, nagu on sedastatud punktis 104 eespool, siis nõukogu võis asuda seisukohale, ilma et ta ületaks oma hindamispädevuse piire, et hageja nime loeteludesse kandmine on sobiv ja kohane meede, et võidelda tuumarelva levikuga.

111

Eeltoodust tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.

112

Hageja väidab esiteks, et asjaolu, et nõukogu esitatud dokumendid ei võimalda põhistada tema nime loeteludesse uuesti kandmise põhjuseid, näitab, et nõukogu tugines tegelikult muudele põhjendustele kui need, mis on esitatud esialgses loeteludesse kandmise otsuses, mis on tühistatud kohtuotsusega Sharif University of Technology vs. nõukogu, punkt 14 eespool (EU:T:2014:607).

113

Need argumendid piirduvad sellega, et käesoleva väite toetuseks korratakse hageja esimese väite raames juba esitatud argumenti, et nõukogu ei ole temale edastanud osa tema toimikus sisalduvast teabest, millel vaidlustatud aktid põhinevad. Need argumendid tuleb seega eespool punktides 33–35 (millele tuleb viidata) esitatud põhjustel jätta rahuldamata.

114

Teiseks väidab hageja, et kolmest loeteludesse kantud ülikoolist on tema ainus, kelle loetelusse kandmine põhineb vaidlusalusel kriteeriumil. Kahe teise ülikooli loeteludesse kandmine põhines Iraani tuumaprogrammis osalemise kriteeriumil. Selles kontekstis leiab hageja, et viie ülikooli, kes on koos temaga sellise koostöölepingu osalised, millega toetatakse Iraani valitsust kaitsealase uurimistegevuse kaudu, millele ühes vaidlustatud aktide põhjenduses viidatakse, loeteludesse kandmata jätmine näitab, et tema nime loeteludesse uuesti kandmine põhineb tegelikult muul põhjusel.

115

Seoses sellega tuleb sedastada, et eespool punktis 114 mainitud väide, et teised kaks ülikooli kanti loetelusse muudel põhjustel, ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv. Lisaks, asjaolu, et ülejäänud viiele ülikoolile, kes sõlmisid hageja nime loetelusse uuesti kandmise aluseks olevas ühes põhjenduses silmas peetud kokkuleppe, ei kohaldatud vaidlusaluse kriteeriumi alusel piiravaid meetmeid, ei ole märk võimu kuritarvitamisest.

116

Nimelt nähtub vaidlustatud aktide põhjendustest, et hageja osalemine selles kokkuleppes on ainult üks viiest tema nime uuesti loetellu kandmise põhjusest. Kolm ülejäänud vaidlustatud aktides esitatud põhjust on seotud vastavalt kokkulepetega Iraani valitsusüksustega koostöö tegemiseks satelliitide tootmiseks, „arukate“ laevade jaoks hangete korraldamise ning IRGC‑ga tehtava strateegilise ja organisatsioonilise koostööga (vt punkt 46 eespool). Nagu on otsustatud punktis 104 eespool, põhjendavad need kolm ülejäänud põhjust koos vaadeldes hageja nime loeteludesse uuesti kandmist, samas kui kuue ülikooli vahel kaitsealase uurimistegevuse jaoks sõlmitud eelmainitud koostöölepingu kohta on leitud, et see ei ole tõendatud (vt punkt 101 eespool).

117

Nendel põhjustel tuleb neljas väide tagasi lükata.

118

Järelikult tuleb vaidlustatud aktide tühistamise nõue jätta rahuldamata.

119

Hageja väidab, et tema nime põhjendamatu uuestikandmine loeteludesse kahjustas tema mainet. Selle uuestikandmise tühistamisest kahju hüvitamiseks ei piisa.

120

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul ELL artikli 340 teise lõigu tähenduses ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus on see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsus, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EKL, EU:C:2008:476, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsus, 25.11.2014, Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EKL, EU:T:2014:986, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

121

Nende tingimuste kumulatiivsus tähendab, et kui üks tingimustest on täitmata, tuleb kahju hüvitamise hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida ülejäänud tingimusi (kohtuotsus, 8.5.2003, T. Port vs. komisjon, C‑122/01 P, EKL, EU:C:2003:259, punkt 30, ja kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, punkt 120 eespool, EU:T:2014:986, punkt 48).

122

Kuna hageja nime loetelusse kandmise ebaseaduslikkusega seotud tingimus ei ole käesolevas asjas täidetud, nagu on sedastatud eespool punktis 118, tuleb hageja kahju hüvitamise nõue ja seega hagi tervikuna jätta rahuldamata.

123

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

124

Kuna hageja on kohtuvaidluse kõikide oma nõuete ja väidete osas kaotanud, mõistetakse kõik kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda),

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1. Tühistamisnõue

Esimene väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

Teine väide, et on rikutud õigusnormi ja tehtud hindamisviga

Vaidlusaluse kriteeriumi tõlgendus seoses vaidlustatud aktide põhjendustes viidatud sõjalise või sellega seonduva valdkonnaga seotud tegevusega

Nõukogu esitatud tõendusmaterjal

– Kokkulepe AIO‑ga satelliitide tootmiseks

– Iraani kaitseministeeriumi ja IRGC vaheline koostöö „arukate“ laevade hanke osas

– Hageja ja IRGC õhujõudude vaheline leping

– Hageja ja kuue teise ülikooli vahel sõlmitud koostööleping kaitsealaseks uurimistööks

– Õppeprogrammid mehitamata õhusõidukite ehitamiseks

– Järeldus

Väited, et rikutud on omandiõigust ja proportsionaalsuse põhimõtet

Kolmas väide, et võimu on kuritarvitatud

2. Kahju hüvitamise nõue

Kohtukulud