Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑624/13,

The Tea Board, asukoht Calcutta (India), esindajad: advokaadid A. Nordemann ja M. Maier,

hageja,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) , esindaja: S. Palmero Cabezas,

kostja,

teine menetluspool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus

Delta Lingerie, asukoht Cachan (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid G. Marchais ja P. Martini-Berthon,

mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 17. septembri 2013. aasta otsuse (asi R 1504/2012‑2) peale, mis käsitleb The Tea Board ja Delta Lingerie vahelist vastulausemenetlust,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja president D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja C. Wetter,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades 25. novembril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,

arvestades 2. mail 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kostja vastust,

arvestades 18. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud menetlusse astuja seisukohti,

arvestades 24. oktoobri 2014. aasta määrust, mis käsitleb kohtuasjade T‑624/13–T‑627/13 liitmist suulise menetluse huvides,

arvestades 11. veebruaril 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Menetlusse astuja Delta Lingerie esitas 22. oktoobril 2010 vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

2. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on helerohelisse ruutu paigutatud ja valgete tähtedega kirjutatud sõnalist osa „darjeeling” sisaldav järgmine kujutismärk:

>image>4

3. Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 25, 35 ja 38 ning vastavad neis klassides alljärgnevatele kirjeldustele:

– klass 25: „naiste aluspesu ja alusrõivad päeva‑ ja öökasutuseks, eelkõige korrigeerivad aluspüksid, bodid, korsett-rinnahoidjad, sukahoidja-korsetid, rinnahoidjad, pikendatud sääreosaga aluspüksid, püksikud, stringid, särgikud, vuplid, bokserid, sukahoidjad, traksid, sukapaelad, õlapaeltega alussärgid, õlapaeltega öösärgid, sukkpüksid, sukad, supelrõivad; rõivad, silmkoelised rõivad, alusrõivad, alussärgid, T-särgid, korsetid, korsett-pluusid, õlapaeltega öösärgid, boad, pluusid, kombineed, kampsunid, pihikud, pidžaamad, öösärgid, püksid, püksid siseruumides kandmiseks, suurrätid, kodukuued, hommikumantlid, supelmantlid, supelrõivad, ujumispüksid, alusseelikud, sallid”;

– klass 35: „järgmise kauba jaemüügi teenused: naiste aluspesu ja alusrõivad, parfüümid, tualettveed ja kosmeetika, kodutekstiilid, vannitoatekstiilid; ärialased nõustamisteenused jaemüügipunktide ja jaemüügiga tegelevate ostukeskuste loomiseks ja käitamiseks ning reklaam; teenused müügi (kolmandatele isikutele) edendamiseks, reklaam, ärijuhtimine, ettevõttehaldus, veebireklaam arvutivõrgus, reklaammaterjali (reklaamlehed, voldikud, tasuta ajalehed, näidised) levitamine, ajalehtede tellimisteenused (kolmandatele isikutele); äriteave või nõustamine; ürituste korraldamine, kaubandus- ja reklaamnäituste korraldamine; reklaami vahendamine, reklaampinna üürimine, raadio‑ ja telereklaam, reklaamsponsorlus”;

– klass 38: „telekommunikatsioon, sõnumi- ja kuvaedastus arvuti abil, teleringhäälingu teenused toodete esitlemiseks, arvutiterminaliside, side (ülekanded) ülemaailmses arvutivõrgus (avatud ja suletud)”.

4. Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 7. jaanuari 2011. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 4/2011.

5. Hageja, India 1953. aasta seaduse nr 29 (teeseadus) alusel loodud asutus The Tea Board (teeamet), kelle ülesanne on korraldada teetootmist, esitas 7. aprillil 2011 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel vastulause taotletud kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kauba ja teenuste jaoks.

6. Vastulause tugines järgmistele varasematele kaubamärkidele:

– ühenduse varasem kollektiivsõnamärk DARJEELING, mille registreerimist taotleti 7. märtsil 2005 ja mis registreeriti 31. märtsil 2006 numbri 4325718 all;

– ühenduse varasem kollektiivkujutismärk, mille registreerimist taotleti 10. novembril 2009 ja mis registreeriti 23. aprillil 2010 numbri 8674327 all ning mis on kujutatud järgmiselt:

>image>5

7. Mõlemad ühenduse kollektiivkaubamärgid tähistavad klassi 30 kuuluvat kaupa, mis vastab järgmisele kirjeldusele: „tee”.

8. Vastulause toetuseks esitati määruse nr 207/2009 artikli 8 lõigetes 1 ja 5 nimetatud põhjendused.

9. Lisaks ilmneb hageja poolt apellatsioonikojas esitatud tõenditest, et sõnaline osa „darjeeling”, mis on vastandatud tähiste ühine sõnaline osa, kujutab endast tee jaoks kaitstud geograafilist tähist, mis registreeriti 12. novembril 2007 laekunud avalduse alusel komisjoni 20. oktoobri 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1050/2011, millega registreeritakse kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste registris nimetus („Darjeeling” (KGT)) (ELT L 276, lk 5). Nimetatud rakendusmäärus võeti vastu nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT L 93, lk 12) alusel, mis on vahepeal asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, lk 1).

10. Vastulausete osakond jättis 10. juulil 2012 vastulause rahuldamata, põhjendades seda esiteks sellega, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 kohaldamiseks ei ole vastandatud tähistega tähistatud kaup ja teenused sarnased ja teiseks, et nimetatud määruse artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks ei ole hageja esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitaksid, et asjaomase avalikkuse silmis on kõnealustel ühenduse varasematel kollektiivkaubamärkidel maine.

11. Hageja esitas 10. augustil 2012 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse.

12. Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 17. septembri 2013. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata ja vastulausete osakonna otsus jõusse. Täpsemalt otsustas apellatsioonikoda, et kuna vastandatud tähistega hõlmatud kaup ja teenused ei ole sarnased, siis ei esine segiajamise tõenäosust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Samuti lükkas ta tagasi väite, et rikutud on nimetatud määruse artikli 8 lõiget 5, kuna hageja ei olnud piisavalt tõendanud, et nimetatud artikli kohaldamise tingimused olid täidetud.

Poolte nõuded

13. Hageja palub Üldkohtul:

– tühistada vaidlustatud otsus;

– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

14. Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:

– jätta hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

15. Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

– jätta vaidlustatud otsus muutmata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

1. Esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentide ja tõendite vastuvõetavus

16. Hageja esitas Üldkohtule kaks pilti, mis olid esitatud hagiavalduse põhitekstis ja kujutasid menetlusse astuja ühe või mitme jaemüügipunkti fassaadi; hagiavalduse põhitekstis oli veel kaks pilti, mida menetlusse astuja oli kasutanud reklaamis; mitu internetisaidilt „Lingerie Stylist Blog” (lisa 7) võetud lehekülge, ning mitu internetisaidilt „TheStriversRow” (lisa 8) võetud lehekülge. Nagu hageja kohtuistungil kinnitas, ei olnud neid tõendeid esitatud ühtlustamisameti talituste menetluses.

17. Ühtlustamisamet vaidlustab nende piltide ja lisade vastuvõetavuse ja nende tõendusliku väärtuse. Menetlusse astuja leiab omakorda, et nimetatud tõendid ei ole käesolevas asjas asjakohased.

18. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Üldkohtusse esitatud hagi eesmärk ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses ja vaidlustatud akti õiguspärasust tuleb kontrollida akti vastuvõtmise ajal eksisteerinud faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal ning Üldkohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Seega tuleb kõnealused tõendid tähelepanuta jätta, ilma et oleks tarvis kontrollida nende tõendusjõudu (kohtumäärus, 7.2.2013, Majtczak vs . Feng Shen Technology ja Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑266/12 P, EU:C:2013:73, punkt 45; vt kohtuotsus, 24.11.2005, Sadas vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EKL, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

2. Põhiküsimus

19. Apellant esitab kaks väidet, millest esimene põhineb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisel ja teine sama õigusakti artikli 8 lõike 5 rikkumisel.

Esimene väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumist

20. Hageja toob oma esimeses väites esile, et apellatsioonikoda eksis järeldades, et ei esine segiajamise tõenäosust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, pärast seda, kui ta oli asunud seisukohale, et vastandatud tähistega tähistatud kaup ja teenused on täiesti erinevad. Hageja heidab eelkõige ette, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvatele ühenduse kollektiivkaubamärkidele antud kaitse ulatust, kui ta käsitletaval juhtumil viis läbi samasuguse hindamise, nagu ta oleks teinud individuaalsete kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamisel. Hageja väidab selles osas, et selliste kollektiivkaubamärkide, nagu on käesoleval juhul käsitletavad varasemad kaubamärgid, põhiülesanne on tagada, et nendega kaitstud kaubad ja teenused pärinevad asjaomase kaubamärgiga osundatud geograafilises piirkonnas asuvast ettevõttest. Hageja märgib, et see ülesanne erineb selgelt individuaalse kaubamärgi ülesannetest, milleks on tagada tarbijale asjaomaste kaupade ja teenuste kaubanduslik päritolu.

21. Sisuliselt leiab hageja, et määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvate ühenduse kollektiivkaubamärkide erilise ülesande tõttu tuleb seda, et vastandatud tähistega tähistatud kaup või teenused võivad olla sama geograafilise päritoluga, võtta arvesse ühelt poolt nende sarnasuse hindamise kriteeriumina ja teiselt poolt ka otsustava asjaoluna nende segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel. Hageja väidab selles osas, et segiajamise tõenäosus seisneb käesoleval juhul selles, et tarbijad võivad arvata, et tähistega tähistatud kaubal, või selle toorainel ja vastandatud teenustel on sama geograafiline päritolu.

22. Niisiis jagunevad esimese väite raames esitatud argumendid kaheks. Esimeses osas toob hageja sisuliselt esile, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamisel õigusnormi, kui ta jättis vastandatud tähistega tähistatud kauba ja teenuste võrdlemisel arvesse võtmata nende tegeliku või eeldatava päritolu ja jättis niiviisi tähelepanuta geograafilist päritolu kaitsvate ühenduse kollektiivkaubamärkide erilise ülesande. Väite teise osa raames heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette õigusnormi rikkumist tulenevalt asjaolust, et ta jättis määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b nimetatud segiajamise tõenäosuse olemasolu igakülgsel hindamisel arvesse võtmata vastandatud tähistega tähistatud kauba või teenuste tegeliku või eeldatava geograafilise päritolu ega arvestanud niiviisi toimides sama määruse artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvate ühenduse kollektiivkaubamärkide erilise ülesandega.

23. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

Asjaomane avalikkus

24. Kohtupraktika kohaselt ei tohi kahe vastandatud kaubamärgi segiajamise tõenäosust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses hinnata vastandatud tähiste ja nendega tähistatud kauba või teenuste abstraktse võrdlemise põhjal. Selle tõenäosuse hindamine peab tuginema pigem sellele, kuidas asjaomane avalikkus tajub neid tähiseid, kaupu ja teenuseid (kohtuotsus, 24.5.2011, ancotel. vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Acotel (ancotel.), T‑408/09, EU:T:2011:241, punkt 29).

25. Täpsemalt, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel lähtuda asjaomast liiki kauba keskmisest tarbijast, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Segiajamise tõenäosuse hindamise puhul koosneb asjaomane avalikkus neist tarbijaist, kes võivad kasutada nii varasema kaubamärgiga kui ka taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaupa või teenuseid (vt kohtuotsus ancotel., punkt 24 eespool, EU:T:2011:241, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika).

26. Kuna käesoleval juhul ei analüüsita vaidlustatud otsuses konkreetset asjaomast avalikkust ja apellatsioonikoda piirdus sellega, et nõustus täielikult hinnanguga, mille vastulausete osakond andis määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamiseks, siis tuleb lähtuda viimati nimetatud osakonna otsusest. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb nimelt, et kui apellatsioonikoda kinnitab ühtlustamisameti eelmises menetlusastmes tehtud otsust, kuuluvad nii asjaomane otsus kui ka selle põhjendus apellatsioonikoja otsuse aluseks olevate asjaolude konteksti, mis on pooltele teada ning mis võimaldab kohtul teostada täielikku seaduslikkuse järelevalvet apellatsioonikoja hinnangu põhjendatuse üle (vt kohtuotsus, 28.6.2011, ReValue Immobilienberatung vs . Siseturu Ühtlustamise Amet (ReValue), T‑487/09, EU:T:2011:317, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

27. Vastulausete osakonna otsuse kohaselt pakuvad klassi 35 kuuluvaid teenuseid jaemüügile, reklaamile, ärijuhtimisele ja muudele kutsealastele tegevustele spetsialiseerunud ettevõtted. Klassi 38 kuuluvate teenuste suhtes asus apellatsioonikoda seisukohale, et need on mõeldud telekommunikatsioonivaldkonnas tegutsevale avalikkusele.

28. Kuna vastulausete osakond ei viinud vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kauba asjaomase avalikkuse suhtes läbi konkreetset hindamist, siis tuleb asuda seisukohale, et ta lähtus kaudselt eeldusest, et see kaup on suunatud samale avalikkusele.

29. Selles osas ilmneb vastulausete osakonna otsusest, et kõnealune avalikkus, kellele on mõeldud nii taotletud kaubamärgiga kui ka varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaup, on lai avalikkus. Tegelikult oleks vastulausete osakond pidanud varasemate kaubamärkide maine olemasolu hindamisel määratlema varasemate kaubamärkide sihtrühmaks oleva avalikkuse (vt selle kohta kohtuotsus, 6.2.2007, Aktieselskabet af 21. november 2001 vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – TDK Kabushiki Kaisha (TDK), T‑477/04, EKL, EU:T:2007:35, punkt 48). Vastulausete osakond leidis seega, et hageja esitatud tõenditest ei ilmnenud, et asjaomasel territooriumil tunneks lai avalikkus, s.o Euroopa Liidu lai avalikkus, varasemat kaubamärki.

30. Kuna apellatsioonikoda nõustus täielikult vastulausete osakonna otsusega määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise kohta, siis võib vaidlustatud otsusest järeldada, et vastandatud tähistega tähistatud kaup on suunatud samale avalikkusele, see tähendab laiale avalikkusele. Hageja nõustus pealegi selle seisukohaga, kui ta kinnitas, et teel ja rõivastel on samad tarbijad. Klassidesse 35 ja 38 kuuluvate ja taotletud kaubamärgiga hõlmatud teenuste suhtes asus apellatsioonikoda kaudselt seisukohale, mida kinnitab ka ühtlustamisamet oma vastuses, et need on mõeldud üldiselt kutseala asjatundjatest koosnevale avalikkusele.

31. Selles osas olgu märgitud, et miski ei sea selles küsimuses kahtluse alla apellatsioonikoja järeldusi, mida ka menetlusosalised ei ole mingil moel vaidlustanud.

Esimese väite esimene osa

32. Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning nende kahe kaubamärgiga kaitstud kauba või teenuste identsuse või sarnasuse tõttu on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Lisaks on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (vt kohtuotsus, 9.6.2010, Muñoz Arraiza vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Consejo Regulador de la Denominación de Origen Calificada Rioja (RIOJAVINA), T‑138/09, EKL, EU:T:2010:226, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

33. Lisaks olgu meenutatud, et määruse nr 207/2009 artiklis 66 on ette nähtud võimalus registreerida ühenduse kollektiivkaubamärke. Nimetatud artikli lõikes 1 on sätestatud, et sellisteks kaubamärkideks on „ühenduse kaubamärgid, mida kirjeldatakse kaubamärgi taotlemisel ühenduse kollektiivkaubamärkidena ja mis eristavad kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupa või teenuseid teiste ettevõtjate omadest”. Selles artiklis on täpsustatud, et sellist kaubamärki võivad taotleda „valmistajate, tootjate, teenuseosutajate ja turustajate ühendused, kellel võib nende suhtes kehtivate õigusaktide kohaselt olla igasuguseid õigusi ja kohustusi, kes võivad sõlmida lepinguid ja sooritada muid õigustoiminguid ning olla kohtuasjades hagejaks või kostjaks, ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud”. Määruse nr 207/2009 artikli 66 lõikes 3 on täpsustatud, et nimetatud määruse sätteid kohaldatakse ühenduse kollektiivkaubamärkide suhtes, kui sama määruse „artiklites 67–74 ei sätestata teisiti”.

34. Määruse nr 207/2009 artikli 66 lõige 2 lubab registreerida „märke või tähiseid, mis võivad kaubanduses tähistada kaupade või teenuste geograafilist päritolu” ühenduse kollektiivkaubamärkidena nimetatud artikli lõikes 1 määratletud tähenduses ja seda võib teha erandina kõnealuse määruse artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatust, mille kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest.

35. Kohtupraktikast tuleneb, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja sama määruse artikli 66 lõike 3 sätete koostoimele on ühenduse kollektiivkaubamärk nagu ühenduse iga kaubamärk kaitstud igasuguse kahju vastu, mis tuleneb tõenäoliselt segiaetava ühenduse kaubamärgi registreerimisest (kohtuotsus RIOJAVINA, punkt 32 eespool, EU:T:2010:226, punkt 22).

36. Euroopa Kohus ja Üldkohus on ka korduvalt sedastanud, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b seisukohast eeldab segiajamise tõenäosus samal ajal nii vastandatud kaubamärkide identsust või sarnasust kui ka tähistatud kauba või teenuste identsust või sarnasust. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt kohtumäärus, 25.11.2010, Lufthansa AirPlus Servicekarten vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑216/10 P, EU:C:2010:719, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ja kohtuotsus, 5.12.2012, Consorzio vino Chianti Classico vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – FFR (F.F.R.), T‑143/11, EU:T:2012:645, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

37. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selle väljaselgitamiseks, kas vaidlusaluste tähistega tähistatud kaup ja teenused on identsed või sarnased määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, arvesse võtta kõiki nendevahelisi seoseid iseloomustavaid asjakohaseid tegureid. Täpsemalt kuuluvad nende tegurite hulka kauba ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning see, kas need on konkureerivad või üksteist täiendavad (vt kohtuotsused, 18.12.2008, Les Éditions Albert René vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑16/06 P, EKL, EU:C:2008:739, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21.3.2013, Event vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – CBT Comunicación Multimedia (eventer EVENT MANAGEMENT SYSTEMS), T‑353/11, EU:T:2013:147, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti võib arvesse võtta muid tegureid nagu asjaomaste kaupade turustuskanaleid või veel asjaolu, et kõnealuseid kaupu müüakse tihti samades spetsialiseeritud müügikohtades, mis lihtsustab seda, et asjaomane tarbija tajub nende kaupade vahelisi tihedaid seoseid, ja tugevdab muljet, et neid valmistab üks ja seesama ettevõtja (vt kohtuotsus, 18.6.2013, Otero González vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Apli-Agipa (APLI-AGIPA), T‑522/11, EU:T:2013:325, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

38. Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda, et ainsa varasemate kaubamärkidega kaitstud kaubaga, milleks on tee, ei ole taotletud kaubamärgiga hõlmatud klassi 25 kuuluv kaup sarnane oma olemuse, otstarbe, turustuskanalite ega edasimüüjate poolest ning seetõttu, et need kaubad ei ole täiendavad ega konkureerivad. Seega otsustas ta, et nende kaupade vahel ei ole mingit seost. Seejärel tegi ta sama järelduse taotletud kaubamärgiga hõlmatud klassidesse 35 ja 38 kuuluvate teenuste kohta. Apellatsioonikoda nõustus täielikult vastulausete osakonna järeldustega. Ta jättis selles osas rahuldamata hageja argumendid, mis puudutavad selliste kollektiivkaubamärkide põhiülesannet, nagu on varasemad kaubamärgid, mis kuuluvad hageja väitel määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse.

39. Üldkohtus põhjendas hageja oma argumente peamiselt kõnealuse „põhiülesandega”, mis on sellistel kollektiivkaubamärkidel, nagu on varasemad kaubamärgid, ja väitis, et vastandatud tähistega hõlmatud kaupa ja teenuseid tuleb käsitleda sarnasena juba üksnes seetõttu, et neil võib olla sama geograafiline päritolu.

40. Selles osas tuleb meenutada seda, mis ilmneb ka määruse nr 207/2009 põhjendusest 8, et ühenduse kaubamärgiga antava kaitse eesmärk on eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis. Tegemist on kaubamärgi peamise ülesandega tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaubal või teenusel on teatav päritolu, nii et nad saavad ilma võimaliku segiajamiseta eristada seda kaupa või teenust muud päritolu kaubast (vt kohtuotsus, 16.7.2009, American Clothing Associates vs . Siseturu Ühtlustamise Amet ja Siseturu Ühtlustamise Amet vs . American Clothing Associates, C‑202/08 P ja C‑208/08 P, EKL, EU:C:2009:477, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

41. Käesoleval juhul ei ole vaidlust küsimuses, et sõnaline osa „darjeeling” võib kaubanduses tähistada varasemate kaubamärkidega kaitstud kauba geograafilist päritolu. Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ühtlustamisameti argumendid, mis käsitlevad seda, kuidas seda sõna tajub avalikkus, kes ei tunne sõna „darjeeling” geograafilise nimena. Kuigi vastab tõele hageja poolt geograafilise tähise põhiülesande kohta märgitu, mis on tagada tarbijatele kauba geograafiline päritolu ning nende olemusest tulenevad eriomadused (vt selle kohta kohtuotsus, 29.3.2011, Anheuser‑Busch vs . Budějovický Budvar, C‑96/09 P, EKL, EU:C:2011:189, punkt 147), ei kehti see ühenduse kollektiivkaubamärgi põhiülesande kohta. Asjaolu, et viimatinimetatu koosneb tähisest, mis võib osutada sellega kaitstud kauba geograafilisele päritolule, ei sea kahtluse alla kõigi kollektiivkaubamärkide põhiülesannet, mis on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 66 lõikes 1 ja milleks on eristada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupa või teenuseid teiste ühenduste või ettevõtjate omadest (vt selle kohta kohtuotsus RIOJAVINA, punkt 32 eespool, EU:T:2010:226, punktid 26 ja 27). Seega ei muutu kollektiivkaubamärgi põhiülesanne seetõttu, et see registreeritakse määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 alusel. Täpsemalt on tegemist tähisega, mis võimaldab eristada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupa või teenuseid ja mitte tähistada selle geograafilist päritolu.

42. Kuigi määruse nr 207/2009 artikli 66 lõikega 2 tehakse erand sama määruse artikli 7 lõike 1 punktis c sätestatust, leevendades registreerimistingimusi ja võimaldades selle sätte kohaldamisalasse kuluva kauba jaoks kasutada kirjeldavaid kaubamärke (vt selle kohta kohtuotsus, 13.7.2012, Organismos Kypriakis Galaktokomikis Viomichanias vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Garmo (HELLIM), T‑534/10, EKL, EU:T:2012:292, punkt 51), kohaldatakse kõnealust määrust, juhul kui ei ole sätestatud teisti, selle artikli 66 lõike 3 alusel kõigile kollektiivkaubamärkidele, sealhulgas ka artikli 66 lõike 2 alusel registreeritud kaubamärkidele.

43. Seega ei saa kollektiivkaubamärke käsitleva määruse nr 207/2009 peatüki ühestki sättest järeldada, et kollektiivkaubamärkide, sealhulgas sellega kaitstud kauba geograafilisele päritolule viidata võivast tähisest koosnevate kaubamärkide põhiülesanne on erinev ühenduse individuaalsete kaubamärkide põhiülesandest ,ja seega tuleb asuda seisukohale, et see on samamoodi, nagu ühenduse individuaalsete kaubamärkide puhul, eristada kaupa või teenuseid selle põhjal, et need on pärit konkreetsest üksusest ja mitte nende geograafilise päritolu alusel.

44. Järelikult eksib hageja väites, et ühenduse kollektiivne kaubamärk, mis koosneb tähisest, mis võib osutada sellega kaitstud kauba või teenuste geograafilisele päritolule, ei sobi eristamaks kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmete kaupa või teenuseid teiste ühenduste või ettevõtjate omadest.

45. Nimelt peab määruse nr 207/2009 artikli 67 lõike 2 kohaselt ühenduse kollektiivkaubamärgi taotleja esitama taotletud kaubamärgi kasutamist reguleerivad eeskirjad, milles on määratletud selle kasutamise tingimused, isikud, kellel on lubatud seda kaubamärki kasutada ning ühenduse liikmeks oleku tingimused. Määruse nr 207/2009 artikli 71 kohaselt võib ühenduse kollektiivkaubamärgi omanik neid eeskirju pealgi muuta. Seega on kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmeks saamise tingimused määratletud ka määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvate kaubamärkide puhul kaubamärgi kasutamist reguleerivates eeskirjades. Niisiis peavad viidatud ja hageja tsiteeritud määruse nr 207/2009 artikli 67 lõike 2 kohaselt artikli 66 lõikes 2 osutatud kaubamärgi kasutamist reguleerivad eeskirjad lubama igal isikul, kelle kaup või teenused on pärit asjaomasest geograafilisest piirkonnast, saada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmeks. Sellegipoolest ei välista määrus nr 207/2009, et artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluv ühenduse kollektiivkaubamärgi omanikuks olev ühendus võib kaubamärgi kasutamist reguleerivates eeskirja des ette näha, et üksused või isikud, kes teevad koostööd üksustega, kelle tooted pärinevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast või kes kasutavad kaubamärgi omanikuks oleva ühenduse kauba toorainet, võivad liituda kaubamärgi omanikuks oleva ühendusega ja kasutada seda kaubamärki, ilma et nad asuksid kaubamärgi geograafilise päritolu piirkonnas ja et nende kaup pärineks otseselt asjaomasest geograafilisest piirkonnast.

46. Eeltoodust tuleneb, et määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluva ühenduse kollektiivkaubamärgi põhiülesanne on eristada selle kaubamärgiga kaitstud kaupa või teenuseid nende omaniku järgi ja mitte nende geograafilise päritolu alusel.

47. Tagasi tuleb lükata hageja argument, milles ta viitab Bundesgerichtshof'i (kõrgeim üldkohus Saksamaal) 30. novembri 1995. aasta otsusele (kohtuasi I ZB 32/93; avaldatud Rechtsschutz und Urheberrecht  1996, lk 270, 271 (MADEIRA)), milles sedastati, et kollektiivkaubamärk tagab, et kaup pärineb ettevõttest, mis asub teatud geograafilises piirkonnas ja kellel on õigus kasutada seda kollektiivkaubamärki. Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb niisiis, et ühenduse kaubamärgikord on autonoomne süsteem, mis koosneb normide kogumist ja taotleb sellele ainuomaseid eesmärke, ning selle kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (vt selle kohta kohtuotsus, 16.5.2007, Trek Bicycle vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Audi (ALLTREK), T‑158/05, EU:T:2007:143, punkt 63).

48. Lõpuks olgu märgitud, et käesolevas asjas ei ole asjakohased ei määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt k, mis määratleb teatud tingimustel tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest keeldumise absoluutse põhjusena, et asjaomane tähis sisaldab määrusega nr 510/2006 (asendatud määrusega nr 1151/2012) kaitstud geograafilist tähist või koosneb sellest, ega ka sama määruse artikkel 164, mis osutab edasiviites määruse nr 510/2006 artikli 14 seostele ühelt poolt taotletud või registreeritud kaubamärkide ja teiselt poolt viimati nimetatud määrusega kaitstud geograafiliste tähiste vahel. Nimelt ei ole hageja käesolevas vaidluses ühtlustamisameti talitustes toimunud menetluses viidanud kaitstud geograafilisele tähisele määruse nr 510/2006 tähenduses, vaid algatas vastulausemenetluse eespool punktis 6 nimetatud kollektiivkaubamärkide alusel ja tuginedes määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b ja lõikes 5 sätestatud suhtelistele keeldumispõhjustele.

49. Lähtudes eeltoodust tuleb asuda samale seisukohale nagu ühtlustamisamet ja menetlusse astuja, et kui vastulausemenetluses on vastandatud tähisteks ühelt poolt kollektiivkaubamärk ja teiselt poolt individuaalne kaubamärk, siis tuleb kauba ja teenuste võrdlus läbi viia samade kriteeriumide alusel, mida kohaldatakse kahe individuaalse kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste sarnasuse või identsuse hindamisel.

50. Seega tuleb käesoleval juhul nõustuda apellatsioonikoja järeldusega, mis on esitatud eespool punktis 38. Nimelt on üldteada, et rõivaid ja teed ei tooda üldiselt sama ettevõte ning seda ei turustata samade kaubamärkide all. Seega ei saa eeldada, et rõivatootja tegeleb ka tee korjamisega või turustamisega. Teiste sõnadega, asjaomane avalikkus ei arva, et vastandatud tähistega tähistatud toodetel on sama kaubanduslik päritolu ega seda, et neid valmistab üks ja seesama ettevõtja (vt selle kohta kohtuotsus, 18.11.2014, Repsol vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Adell Argiles (ELECTROLINERA), T‑308/13, EU:T:2014:965, punkt 38). Pealegi on ilmselge, et kõnealused tooted ei ole üksteist täiendavad ja veel vähem konkureerivad ning et nende turustuskanalid on erinevad

51. Lisaks tuleb tagasi lükata eespool punktides 40–47 toodud hageja argumendid, mille kohaselt võib avalikkuse arvamus, et vastandatud tähistega tähistatud kaubal ja teenustel on sama geograafiline päritolu, endast kujutada kriteeriumi, millest võib piisata tõendamaks nende kaubamärkide identsust või sarnasust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamiseks vajalikul hindamisel.

52. Nagu kinnitab ühtlustamisamet, võib samas geograafilises piirkonnas toodetav kaubavalik ja osutatavate teenuste valik olla nimelt väga lai. Samuti ei ole välistatud, et teatud piirkonnast, mille geograafiline nimi on määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 alusel registreeritud ühenduse kollektiivkaubamärgina, pärinevad erinevad toorained, mida võidakse kasutada mitmesuguste erinevate toodete valmistamiseks. Neid kaalutlusi silmas pidades tähendaks nõustumine hageja pakutava määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 laiendava tõlgendusega – nagu märgib ka menetlusse astuja –, et erandina määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktist c registreeritud kollektiivkaubamärkidele antakse absoluutne kaitse, olenemata sellest, milliseid tooteid vastandatud tähistega tähistatakse, ja seega oleks see vastuolus asjaomase määruse artikli 8 lõike 1 punktiga b.

53. Sama kehtib ka klassidesse 35 ja 38 kuuluvate teenuste kohta. Puhtalt võimalusest, et keskmine tarbija võib arvata, et kõnealused teenused, see tähendab kaubamärgi DARJEELING all pakutavad jaemüügiteenused on seotud samanimelisest geograafilisest piirkonnast pärit kaubaga või veel, et sama kaubamärgi all pakutavad telekommunikatsiooniteenused on seotud asjaomase geograafilise piirkonnaga või pakuvad selle piirkonna kohta teavet, ei piisa tõendamaks taotletud kaubamärgiga tähistatud teenuste ja varasemate kaubamärkidega kaitstud kauba sarnasust.

54. Lisaks tuleb lükata tagasi hageja argument, mis käsitleb taotletud kaubamärgi sõnalise osa „darjeeling” graafilist kujutist ning seost, mille võivad tee ja taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba vahel tekitada tähtede „i” ja „j” teelehte meenutavad täpid. Nimelt, isegi kui eeldada, et need täpid sarnanevad tõepoolest lehekestega ja täpsemalt teelehtedega ning et need loovad seose tee ja taotletud kaubamärgiga tähistatud kauba vahel, ei saa seda seost siiski pidada piisavaks, et see tekitaks vastandatud tähistega tähistatud kauba või teenuste sarnasuse või identsuse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses.

Esimese väite teine osa

55. Esimese väite teise osa raames heidab hageja apellatsioonikojale sisuliselt ette seda, et ta jättis määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b nimetatud segiajamise tõenäosuse olemasolu igakülgsel hindamisel arvesse võtmata vastandatud tähistega tähistatud kauba või teenuste tegeliku või võimaliku geograafilise päritolu.

56. Kuna hageja argumendid, mis ta esitas esimese väite esimeses osas ja mis käsitlevad vastandatud tähistega tähistatud kauba ja teenuste sarnasust, lükati tagasi, siis järelikult ei ole täidetud üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud kumulatiivsetest tingimustest ja seetõttu tuleb kõigepealt märkida, et apellatsioonikoda toimis õigesti, kui ta käsitletaval juhul jättis selle sätte kohaldamata.

57. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine tõepoolest teatud arvessevõetavate tegurite vastastikust sõltuvust, eelkõige kaubamärkide ning nendega hõlmatud kauba ja teenuste sarnasust. Nii võib vastandatud tähistega tähistatud kauba või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (vt kohtumäärused, 27.4.2006, L’Oréal vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑235/05 P, EU:C:2006:271, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 2.10.2014, Przedsiębiorstwo Handlowe Medox Lepiarz vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑91/14 P, EU:C:2014:2261, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

58. Samas, kuigi vastandatud tähiste võimalikku sarnasust tuleb kõnealuse igakülgse hindamise käigus arvesse võtta, ei tekita see üksinda segiajamise tõenäosust (vt analoogia alusel kohtuotsused, 29.10.1998, Canon, C‑39/97, EKL, EU:C:1998:442, punkt 22, ja 16. 10.2013, Mundipharma vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – AFT Pharmaceuticals (Maxigesic), T‑328/12, EU:T:2013:537, punkt 62). Tegelikult peab olema tuvastatud teatud kas või minimaalne sarnasus asjaomase kauba ja teenuste vahel, et suur sarnasus – või asjaomasel juhul vastandatud tähiste identsus – võiks tegurite omavahelisest seosest lähtudes tekitada segiajamise tõenäosuse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses. Apellatsioonikoda seevastu tuvastas õigesti, et vastandatud tähistega tähistatud kaup ja teenused ei ole sarnased.

59. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kollektiivkaubamärgil olla määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel tõhusamat kaitset, kui segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise käigus on tuvastatud, et kauba ja teenuste sarnasusest ei piisa sellise tõenäosuse tekitamiseks (vt analoogia alusel tähiste sarnasuse kohta kohtuotsus F.F.R., punkt 36 eespool, EU:T:2012:645, punkt 61). Niisiis, isegi kui tegemist on ühenduse kollektiivkaubamärgi ja individuaalsete ühenduse kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamisega, ei saa tähiste sarnasus tegurite omavahelise seose põhimõttest lähtudes korvata varasemate kaubamärkide ja taotletud kaubamärgiga tähistatud kauba ja teenuste sarnasuse puudumist.

60. Lisaks sellele tuleb silmas pidada eespool punktides 40–43 määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluva kollektiivkaubamärgi põhiülesande kohta esitatut ning tagasi lükata hageja argument, et kõnealuste ühenduse kollektiivkaubamärkide ja individuaalsete kaubamärkide segiajamise tõenäosuse hindamisel ei seisne see tõenäosus selles, et avalikkus võib arvata, et asjaomased kaubad ja teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või kõnealusel juhul omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt, vaid hoopis selles, et avalikkus võib arvata, et vastandatud tähistega tähistatud teenustel või kaubal või selle tootmiseks kasutatud toorainel võib olla sama geograafiline päritolu.

61. Isegi kui asuda seisukohale, et vastandatud tähistega tähistatud kauba või teenuste päritolu võib kujutada endast üht tegurit, mida tuleb arvesse võtta segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, ei ole see säte – nagu eespool rõhutatud – kohaldatav sellisel juhul nagu käesolev, kui üks selles nimetatud kumulatiivne tingimus ei ole täidetud.

62. Lisaks ei saa nõustuda argumendiga varasemate kaubamärkide väidetavalt tugeva eristusvõime kohta. On tõsi, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kahe vastandatud tähise segiajamise tõenäosus seda suurem, mida eristusvõimelisem on varasem kaubamärk (kohtuotsused, 11.11.1997, SABEL, C‑251/95, EKL, EU:C:1997:528, punkt 24; Canon, punkt 58 eespool, EU:C:1998:442, punkt 18, ja 18.7.2013, Specsavers International Healthcare jt, C‑252/12, EKL, EU:C:2013:497, punkt 36). Samas, isegi kui oletada, et käesoleval juhul on varasemad kaubamärgid omandanud tugeva eristusvõime, ei korva see asjaolu vastandatud tähistega tähistatud kauba ja teenuste sarnasuse täielikku puudumist.

63. Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

Teine väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5

64. Hageja märgib oma teises väites, et apellatsioonikoda eksis järeldades, et käesoleval juhul ei ole täidetud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimused.

65. Olgu meenutatud, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt: „[l]õike 2 tähenduses ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema ühenduse kaubamärgi olemasolul on see omandanud ühenduses maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.”

66. Kuigi kaubamärgi põhiülesanne on tõesti osutada selle päritolule, on igal kaubamärgil endal autonoomne majanduslik väärtus, mis seisab eraldi nende kaupade ja teenuste majanduslikust väärtusest, mille jaoks see on registreeritud. Niisiis tagab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 maineka kaubamärgi kaitse mis tahes taotluse vastu registreerida identne või sarnane kaubamärk, mis võib kahjustada maineka kaubamärgi kuvandit, isegi kui taotletava kaubamärgiga hõlmatud kaup ei ole analoogne sellega, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud (kohtuotsused, 22.3.2007, Sigla vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Elleni Holding (VIPS), T‑215/03, EKL, EU:T:2007:93, punkt 35, ja 8.12.2011, Aktieselskabet af 21. november 2001 vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Parfums Givenchy (only givenchy), T‑586/10, EU:T:2011:722, punkt 58).

67. Viidatud sätte sõnastuse kohaselt on selle kohaldamiseks seatud kolm tingimust, millest esimene on vastandatud kaubamärkide identsus või sarnasus, teine vastulause toetuseks viidatud varasema kaubamärgi maine ja kolmas tõenäosuse esinemine, et taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tooks kaasa varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamise või kahjustamise. Kuna need tingimused on kumulatiivsed, ei ole kõnealune säte kohaldatav, kui kas või üks neist ei ole täidetud (vt kohtuotsus, 12.11.2014, Volvo Trademark vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Hebei Aulion Heavy Industries (LOVOL), T‑525/11, EU:T:2014:943, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

68. Pealegi eeldab määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5, et selles nimetatud kolm rikkumist on nende esinemise korral varasema ja hilisema kaubamärgi teatud sarnasuse tagajärg, mille tõttu asjaomane avalikkus seostab neid kaubamärke, see tähendab loob nende vahel seose, olgugi et ta ei aja neid omavahel segi (vt kohtuotsus, 14.12.2012, Bimbo vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Grupo Bimbo (GRUPO BIMBO), T‑357/11, EU:T:2012:696, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Taotletava kaubamärgi ja varasema maineka kaubamärgi vahelise seose olemasolu, mida tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, on seega kõnealuse sätte kohaldamise peamine kaudne tingimus (vt kohtuotsused, 25.5.2005, Spa Monopole vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Spa-Finders Travel Arrangements (SPA-FINDERS), T‑67/04, EKL, EU:T:2005:179, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11.12.2014, Coca-Cola vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Mitico (Master), T‑480/12, EKL, EU:T:2014:1062, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

69. Nendest sissejuhatavatest märkustest lähtudes tuleb läbi vaadata hageja teine väide.

Asjaomane avalikkus

70. Tuleb rõhutada, et, määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks on eelnevalt vaja määratleda asjaomane avalikkus, samamoodi nagu sama artikli lõike 1 kohaldamisel. Täpsemalt tuleb kõnealusest avalikkusest lähtudes hinnata, kas vastandatud tähised on sarnased, kas varasem kaubamärk on mainekas ja lõpuks, kas vastandatud tähiste puhul esineb segiajamise tõenäosus.

71. Lisaks tuleb meenutada, et avalikkus, millest lähtudes hinnatakse, kas esineb üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud rikkumistest, erineb sõltuvalt rikkumise liigist, millele varasema kaubamärgi omanik viitab. Niisiis, kui tegemist on varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ebaõiglase ärakasutamisega, siis on asjaomane avalikkus, kellega tuleb arvestada asjaomasel hindamisel, nende kaupade või teenuste keskmine tarbija, mille jaoks taotletakse kaubamärgi registreerimist (kohtuotsus, 12.3.2009, Antartica vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑320/07 P, EU:C:2009:146, punktid 46–48). Kui tegemist on seevastu kahjuga, mis seisneb varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ebaõiglases kahjustamises, siis avalikkus, kellest lähtudes tuleb hindamine läbi viia, on nende kaupade või teenuste keskmine piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija, mille jaoks see kaubamärk registreeriti (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.11.2008, Intel Corporation, C‑252/07, EKL, EU:C:2008:655, punkt 35).

72. Pidades silmas hageja esimese väite hindamisel asjaomase avalikkuse suhtes esitatud kaalutlusi ja asjaolu, et menetlusosalised ei ole vaidlusalust otsust selles küsimuses vaidlustanud, tuleb asuda seisukohale, et mis esiteks puudutab varasemate kaubamärkidega kaitstud kaupa, siis selle asjaomane avalikkus on liidu lai avalikkus ja teiseks, taotletud kaubamärgi puhul on klassi 25 kuuluva kauba asjaomaseks avalikkuseks seesama liidu lai avalikkus, samas kui klassidesse 35 ja 38 kuuluvate teenuste puhul koosneb asjaomane avalikkus puudutatud sektorite kutseala asjatundjatest.

Vastandatud tähiste sarnasus

73. Nagu õigustatult on märkinud apellatsioonikoda, ei ole käesoleval juhul vaidlust küsimuses, et vastandatud tähised on foneetiliselt identsed ja visuaalselt väga sarnased. Sama käib vastandatud tähiste kontseptuaalse võrdluse kohta. Nimelt võib vastandatud tähiste ühise sõnalise osaga „darjeeling” viidata nii teesordile kui ka Indias asuvale samanimelisele piirkonnale.

Varasemate kaubamärkide maine

74. Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 ei ole kaubamärgi mainet käsitletud. Euroopa Kohtu praktika kohaselt, mis puudutab nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92) artikli 5 lõike 2 tõlgendamist (mille normatiivne sisu on sisuliselt identne määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 omaga), peab mainet käsitleva tingimuse täitmiseks märkimisväärne osa selle kaubamärgiga tähistatud kauba ja teenuste asjaomasest avalikkusest teadma varasemat siseriiklikku kaubamärki (kohtuotsus TDK, punkt 29 eespool, EU:T:2007:35, punkt 48).

75. Euroopa Kohus on selles osas tõepoolest otsustanud, et selleks et kaubamärki saaks pidada mainekaks, ei pea seda tundma teatud kindel protsent asjaomasest avalikkusest (vt kohtuotsus TDK, punkt 29 eespool, EU:T:2007:35, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellegipoolest tuleb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 käsitletud varasema kaubamärgi maine hindamisel arvestada kõiki kõnealusel juhul olulisi asjaolusid, milleks on muu hulgas kaubamärgi turuosa; selle kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning ettevõtja poolt selle reklaamimiseks tehtud investeeringute ulatus (vt kohtuotsus, 27.9.2012, El Corte Inglés vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Pucci International (Emidio Tucci), T‑373/09, EU:T:2012:500, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

76. Nagu on meenutatud eespool punktides 33 ja 34, kohaldatakse nimetatud määruse sätteid kaubanduses kauba või teenuste geograafilist päritolu tähistada võivatele tähistele, pärast nende registreerimist ühenduse kollektiivkaubamärgina määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 alusel ja erandina artikli 7 lõike 1 punktist c, nagu kõigile ühenduse kollektiivkaubamärkidele. Seega tuleb hinnata määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvaid ühenduse kaubamärke, sealhulgas nende mainet sama määruse artikli 8 lõike 5 tähenduses, samade kriteeriumide alusel, mida kohaldatakse individuaalsetele kaubamärkidele.

77. Käesoleval juhul jättis vastulausete osakond vastulause rahuldamata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 5 tuginevas osas, leides, et olenemata sellest, et varasemate kaubamärkide kasutamine oli tõendatud, andsid hageja esitatud dokumendid ja tõendid väga vähe teavet selle kasutamise ulatuse kohta ega sisaldanud piisavalt teavet varasemate kaubamärkide tuntuse kohta asjaomase avalikkuse silmis. Täpsemalt märkis apellatsioonikoda, et hageja ei ole esitanud piisavalt teavet varasemate kaubamärkide müügimahu, turuosa ja reklaami ulatuse kohta.

78. Apellatsioonikoda leidis omakorda, et hageja esitatud tõendid ei viidanud konkreetselt varasematele kaubamärkidele, ning otsustas, et vastulausete osakond „võis eeldada, et Darjeelingi maine [geograafilise tähisena] on tee puhul kandunud üle sama kaupa kaitsvale kollektiivkaubamärgile, vähemalt varasema sõnamärgi puhul”. Seejärel lükkas ta tagasi selle väite asjakohasuse, mille järgi liidus müüdud varasemat kaubamärki kandva kauba hulka ei olnud konkreetselt välja toodud, kinnitades, et Darjeelingi teed oli „müüdud [liidus], kus see on pealegi mainekas”. Varasema kujutismärgi kohta täpsustas apellatsioonikoda konkreetsemalt, et „kuna esitatud tõendid viitavad peamiselt sõnalisele osale Darjeeling”, siis asjaolust, et varasemat kujutismärki oli liidus kasutatud „ei piisa, et järeldada, et see on mainekas”. Lõpuks, enne kui apellatsioonikoda jätkas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks vajalikku hindamist, kinnitas ta vaidlustatud otsuse punktis 24, et „kuigi varasemate kaubamärkide maine on tõendatud, ei ole muud [määruse nr 207/2009] artikli 8 lõikes 5 sätestatud tingimused siiski täidetud”.

79. Eespool esitatut silmas pidades tuleb sedastada, et küsimuses, kas varasematel kaubamärkidel on maine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses või mitte, jääb vaidlustatud otsuse sõnastus igatahes ebamääraseks. Nimelt on vaidlustatud otsuse kõnealusese peatüki ainus ühemõtteline lause eespool punktis 78 viidatu ja vaidlustatud otsuse punktis 24 esitatu. Sellest lausest ilmneb, et apellatsioonikoda ei teinud lõplikku otsust varasemate kaubamärkide maine kohta. Kui kohtuistungil esitati ühtlustamisametile sellekohane küsimus, siis ta kinnitas lõpliku järelduse puudumist.

80. Kui aga lähtuda sellest, et apellatsioonikoda jätkas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks vajalikku hindamist, siis tuleb asuda seisukohale, et see hindamine põhines oletuslikul eeldusel, et varasemate kaubamärkide maine on tõendatud.

81. Selles osas tuleb meenutada, et kuna üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise kumulatiivsetest tingimustest on varasema kaubamärgi või varasemate kaubamärkide maine, on eelkõige selle tuntuse aste üks teguritest, millega peab arvestama kui hinnatakse nii seda, kas avalikkus tajub seost varasemate kaubamärkide ja taotletud kaubamärgi vahel, kui ka tõenäosust, kas üks selles sättes nimetatud kolmest rikkumisest esineb (vt analoogia alusel kohtuotsused Intel Corporation, punkt 71 eespool, EU:C:2008:655, punkt 42, ja Specsavers International Healthcare jt, punkt 62 eespool, EU:C:2013:497, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

82. Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et varasema kaubamärgi või varasemate kaubamärkide maine olemasolu hindamine kujutab endast määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks vajaliku hindamise vältimatut etappi. Järelikult eeldab selle artikli kohaldamine tingimata, et on lõplikult otsustatud, kas kõnealune maine on olemas või mitte, mis põhimõttelisel välistab, et selle artikli kohaldamiseks vajalik hindamine viiakse läbi ebakindla oletuse põhjal, ehk sellise oletuse alusel, mis ei põhine tõdemusel konkreetse tuntuse astmega maine kohta.

83. Samas tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhul ei ole apellatsioonikoda sellist ebamäärast oletust esitanud. Nagu nimelt ilmneb vaidlustatud otsuse punktist 24, millele on viidatud eespool punktis 78, lähtus apellatsioonikoda oletuslikust eeldusest, et varasematel kaubamärkidel on konkreetse tuntuse astmega maine, see tähendab tuntus, mis vastab sellele, mida hageja soovis tõendada ühtlustamisameti pädevates talitustes.

84. Neis talitustes soovis hageja tõendada erakordselt tuntud mainet. Seda iseloomustab see, et hageja väitis oma vastulause põhjenduseks esitatud märkustes ja esitades erinevaid tõendeid, et Darjeelingi teed peetakse „teede šampanjaks” ja et „Darjeelingil on olnud juba 150 aastat erakordselt hea maine kui kõige parema kvaliteediga tee”.

85. Seega tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda jätkas oma analüüsi, lähtudes oletuslikust eeldusest, et varasemad kaubamärgid on liidu territooriumil mainekad ja pealegi on see maine erakordselt kõrge tuntuse astmega.

86. Seega tuleb veel kõnealuse oletusliku eelduse alusel analüüsida apellatsioonikoja poolt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks läbi viidud hindamist, see tähendab esiteks hinnangut selle kohta, kuidas asjaomane avalikkus tajub seost vastandatud tähiste vahel, ja teiseks hinnangut selle kohta, kas esineb üks selles artiklis nimetatud kolmest riskist.

Seos avalikkuse silmis

87. Kohtupraktika kohaselt tuleb taotletud kaubamärgi ja varasema kaubamärgi vahelise seose olemasolu hinnata igakülgselt, arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, mille hulgas on vastandatud kaubamärkide vahelise sarnasuse ulatus, vastandatud kaubamärkidega tähistatud kauba või teenuste laad, sh nende kauba või teenuste sarnasuse või erisuse ulatus ning samuti asjaomane avalikkus, varasema kaubamärgi maine tuntus, varasema kaubamärgi olemusest tuleneva või kasutamise käigus omandatud eristusvõime ulatus ning tõenäosus, et avalikkus võib kaubamärgid omavahel segi ajada (kohtumäärus, 30.4.2009, Japan Tobacco vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑136/08 P, EU:C:2009:282, punkt 26; kohtuotsused Intel Corporation, punkt 71 eespool, EU:C:2008:655, punkt 42, ja 6.7.2012, Jackson International vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Royal Shakespeare (ROYAL SHAKESPEARE), T‑60/10, EU:T:2012:348, punkt 21).

88. Kui avalikkuse silmis sellist seost ei teki, siis on tõenäoline, et hilisema kaubamärgi kasutamine ei kasuta ebaõiglaselt ära ega kahjusta ebaõiglaselt varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet (vt kohtumäärus Japan Tobacco vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 87 eespool, EU:C:2009:282, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

89. Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et kuigi vaidlustatud otsuses on märgitud, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud kolm rikkumist „tulenevad varasema kaubamärgi ja hilisema kaubamärgi teatud sarnasusest, mille tõttu asjaomane avalikkus seostab neid kahte kaubamärki, see tähendab loob nende vahel seose”, ei ole sellise seose olemasolu kohta viidud läbi mingit hindamist.

90. Ühtlustamisamet märgib oma vastuses, et apellatsioonikoda jättis sellise seose olemasolu vaikimisi kõrvale. Ta viitab selles osas vaidlustatud otsuse punktidele 29 ja 36. Apellatsioonikoda märkis seal esiteks, et arvestades vastandatud tähistega tähistatud kauba ja teenuste väga suurt erinevust, ei eelda tarbijad, et teetootjate ja menetlusse astuja äriühingu vahel oleks vähimgi seos, ja teiseks tõi ta esile asjaolu, et kuna taotletud tähisega tähistatud kaup ja teenused on kaubanduslikust vaatevinklist hageja kaubast täiesti erinevad, siis „ei ole tõenäoline, et asjaomane avalikkus loob mõttelise seose” nende kaubamärkide vahel.

91. Samas olgu märgitud, et silmas pidades eespool punktis 88 viidatud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et kui apellatsioonikoda oleks tõepoolest järeldanud, et vastandatud tähiste vahelist seost ei ole suudetud tõendada, siis oleks sellest järeldusest piisanud, et välistada määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamine. Samas jätkas apellatsioonikoda oma analüüsi asjaomases artiklis nimetatud kolme riski esinemise hindamiseks.

92. Seega, silmas pidades vaidlustatud otsuses selles küsimuses esinevat ebamäärasust ja asjaolu, et apellatsioonikoda siiski jätkas oma analüüsi, tuleb asuda seisukohale, et ta kasutas selle välja selgitamiseks, kas esineb kõnealune seos eespool viidatud kohtupraktika tähenduses või mitte, sama lähenemist nagu varasemate kaubamärkide võimaliku maine puhul, see tähendab ta jätkas oma analüüsi, sõnastamata konkreetset otsust vastandatud tähiste vahelise seose olemasolu suhtes, lähtudes oletuslikust eeldusest, et sellist seost on võimalik tõendada.

93. Enne vaidlustatud otsuse hindamist seoses määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 sätestatud viimase tingimusega, see tähendab nimetatud sättes nimetatud kolme riski esinemise hindamist, tuleb teha sellele eelnevast kokkuvõte, ja meenutada, et apellatsioonikoda viis selle sätte kohaldamiseks vajaliku hindamise läbi, lähtudes kahest oletuslikust eeldusest, millest esimese kohaselt on varasematel kaubamärkidel maine, mille tuntuse aste vastab hageja väidetule, see tähendab eriti kõrge, ja teise eelduse kohaselt on võimalik, et asjaomane avalikkus loob vastandatud tähiste vahel seose.

Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud riskid

94. Kõigepealt tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 käsitleb kolme erinevat tüüpi riski: nimelt ohtu, et taotletud kaubamärgi ebaõiglane kasutamine esiteks kahjustab varasema kaubamärgi eristusvõimet, teiseks kahjustab varasema kaubamärgi mainet ja kolmandaks kasutab varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet ilma tungiva põhjuseta ära. Arvestades määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 sõnastust, piisab selle sätte kohaldamiseks sellest, et esineb ainult üks eespool viidatud riskidest. (kohtuotsus VIPS, punkt 66 eespool, EU:T:2007:93, punkt 36).

95. Nagu eespool punktis 71 on meenutatud, tuleb selliste rikkumiste riski hinnates, mis seisnevad varasema kaubamärgi eristusvõime või maine kahjustamises, lähtuda nende kaupade või teenuste keskmisest piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikust ja arukast tarbijast, kelle jaoks see kaubamärk registreeriti. Seevastu sellise rikkumise olemasolu, mis seisneb varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ebaõiglases ärakasutamises, siis – kuivõrd keelatud on konkreetselt see, et hilisema kaubamärgi omanik kasutab varasemat kaubamärki ära – tuleb hinnata nende kaupade või teenuste keskmise piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka tarbija seisukohalt, kelle jaoks hilisema kaubamärgi registreerimist taotleti.

96. Lisaks, kuigi määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimus on, et avalikkuse arvates esineb vastandatud tähiste vahel seos, ei piisa ainuüksi sellest, et järeldada, et esineb üks asjaomases sättes nimetatud kolmest riskist (vt kohtuotsus ROYAL SHAKESPEARE, punkt 87 eespool, EU:T:2012:348, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisiis ei vabasta vastandatud kaubamärkide vahelise seose olemasolu varasema kaubamärgi omanikku kohustusest tõendada, et tema kaubamärgile on määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses tegelikult ning vastaval hetkel kahju tekitatud või et esineb tõsine oht, et kaubamärgile tulevikus sellist kahju tekitatakse (vt analoogia alusel kohtuotsus Intel Corporation, punkt 71 eespool, EU:C:2008:655, punkt 71).

97. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 eesmärk ei ole takistada iga maineka kaubamärgiga identse või sarnase kaubamärgi registreerimist. Selle sätte eesmärk on pigem võimaldada varasema maineka ühenduse kaubamärgi omanikul esitada vastulause selliste kaubamärkide registreerimisele, mille registreerimine võiks kaasa tuua varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ebaõiglase ärakasutamise või kahjustamise. Selles osas tuleb täpsustada, et varasema kaubamärgi omanik ei pea tõendama oma kaubamärgi tegelikku ning sel hetkel aset leidvat kahjustamist. Ta peab siiski esitama tõendid, mille alusel saaks prima facie järeldada, et varasema kaubamärgi tulevase kahjustamise oht ei ole pelgalt oletuslik (vt kohtuotsus VIPS, punkt 66 eespool, EU:T:2007:93, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisugusele järeldusele võib jõuda tõenäosuste analüüsi pinnalt tehtavate loogiliste järelduste alusel, võttes arvesse asjaomases kaubandussektoris levinud praktikat ning kõiki muid konkreetse juhtumi asjaolusid (kohtuotsused, 10.5.2012, Rubinstein ja L’Oréal vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑100/11 P, EKL, EU:C:2012:285, punkt 95, ja 9.4.2014, EI du Pont de Nemours vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Zueco Ruiz (ZYTeL), T‑288/12, EU:T:2014:196, punkt 59).

98. Neist kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata kas apellatsioonikoda tegi õige järelduse, et käesoleval juhul ei ole suudetud tõendada määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud ühegi riski esinemist.

– Varasemate kaubamärkide esitusvõime kahjustamine

99. Kaubamärgi eristusvõime kahjustamisega, mida nimetatakse ka „lahjendamiseks”, „kärpimiseks” ja „hägustamiseks”, on tegu niipea, kui kaubamärgi võime identifitseerida kaupa või teenuseid, mille jaoks kaubamärk registreeriti, nõrgeneb seetõttu, et kolmas isik kasutab identset või sarnast tähist ja sellest tingitult on kaubamärgi identiteet ja mõju avalikkusele hajunud. Nii on see eeskätt juhul, kui kaubamärk, mis tekitas kohese seose kauba või teenustega, mille jaoks see registreeriti, ei tekita enam sellist seost (vt kohtuotsus, 18.6.2009, L’Oréal jt, C‑487/07, EKL, EU:C:2009:378, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

100. Kohtupraktika kohaselt on selle tõendamiseks, et taotletud kaubamärgi kasutamine kahjustab või kahjustaks varasema kaubamärgi eristusvõimet, vaja tõendada, et hilisema kaubamärgi kasutamise tagajärjel on muutunud selle kauba keskmise tarbija majanduslik käitumine, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, või et esineb tõsine oht, et selline muutus tulevikus toimub (vt selle kohta kohtuotsus, 14.11.2013, Environmental Manufacturing vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑383/12 P, EKL, EU:C:2013:741, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

101. Niisiis on Euroopa Kohus rõhutanud, et mõistega „keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumine” kaasneb objektiivne tingimus. Selle muutuse esinemist ei saa järeldada ainult subjektiivsete asjaolude ehk näiteks ainuüksi tarbijate taju põhjal. Pelgast asjaolust, et tarbijad märkavad varasema tähisega sarnast uut tähist, iseenesest ei piisa, et tuvastada varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamine või kahjustamise oht määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, kui see sarnasus ei põhjusta tähiste segiajamist (kohtuotsus Environmental Manufacturing vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 100 eespool, EU:C:2013:741, punkt 37).

102. Määrus nr 207/2009 ega kohtupraktika ei nõua, et varasema kaubamärgi omanik esitataks tõendeid tegeliku kahju kohta, vaid lubatud on ka esitada tõendeid niisuguse kahju tekkimise tõsise ohu kohta, millest saab teha loogilisi järeldusi (kohtuotsus Environmental Manufacturing vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 100 eespool, EU:C:2013:741, punkt 42). Sellised järeldused ei tohi siiski tuleneda pelkadest oletustest, vaid need järeldused peavad põhinema tõenäosuste analüüsi pinnal, võttes arvesse asjaomases kaubandussektoris levinud praktikat ning kõiki muid konkreetse juhtumi asjaolusid (kohtuotsus Environmental Manufacturing vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 100 eespool, EU:C:2013:741, punkt 43). Nagu ilmneb seda mõistet käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast, on ta väljendanud selgelt vajadust nõuda kõrget tõendatuse taset, mille alusel oleks võimalik tuvastada varasema kaubamärgi eristusvõime kahjustamine või kahjustamise oht eespool viidatud sätte tähenduses (kohtuotsus Environmental Manufacturing vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 100 eespool, EU:C:2013:741, punkt 40).

103. Käesoleval juhul välistas apellatsioonikoda varasemate kaubamärkide eristusvõime kahjustamise ohu, lähtudes asjaolust, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaup ja teenused on täiesti erinevad varasemate kaubamärkidega kaitstud kaubast, ja kinnitades, et vastustaja nimetatud oht on täielikult oletuslik. Apellatsioonikoda märkis lisaks, et kuna sõna „darjeeling” on geograafiline tähis, siis ei üllata asjaomast avalikkust see, et seda võivad kasutada erinevad ettevõtjad erinevate majandussektorite turgudel, isegi kui tegemist on geograafilise tähisega, mis on kaitstud tee jaoks.

104. Hageja viitab kohtuotsusele Environmental Manufacturing, punkt 100 eespool (EU:C:2013:741) ja märgib, et igal juhul tekib vähemalt tulevikus keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumise tõsine oht. Hageja väidab selles osas, et kuna taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaup ei pärine Darjeelingi piirkonnast (India), siis satub keskmine tarbija segadusse mitte ainult kauba päritolu vaid ka sellise tee päritolu suhtes, mida talle pakutakse kui Darjeelingi teed. Niisiis nõrgendab hageja arvates menetlusse astuja taotletud kaubamärgi kasutamine tõsiselt geograafilise tähise „Darjeeling” mainet ja eripära ning selle võimet täita oma põhiülesannet – tagada tarbijatele talle kõnealuste kollektiivkaubamärkide all pakutavate teetoodete geograafiline päritolu.

105. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

106. Tuleb nõustuda sellega, mida märgivad menetlusse astuja ja ühtlustamisamet, et hageja ei ole esitanud piisavaid argumente, et tõendada varasemate kaubamärkide esitusvõime kahjustamise tõsist ohtu vastavalt Euroopa Kohtu hiljutisele praktikale, milles eeldatakse – nagu ilmneb eespool punktis 102 – sellise ohu esinemisega nõustumiseks kõrget tõendatuse taset. Täpsemalt, ükski hageja esitatud argumentidest ei võimalda tõendada keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumise tõsist ohtu, silmas pidades käesoleval juhul asjakohastes kaubandussektorites levinud praktikat.

107. Lähtudes vaidlustatud otsusest, ja kuna vastandatud tähistega tähistatud kaubal ja teenustel puudub igasugune sarnasus, tundub hageja viidatud oht tegelikult täielikult oletuslik.

108. Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et varasemate kaubamärkide registreerimisest kollektiivkaubamärkidena ei saa iseenesest tekkida eeldust, et taotletav kaubamärk on keskmiselt eristusvõimeline (kohtumäärus, 21.3.2013, Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑393/12 P, EU:C:2013:207, punkt 36, ja kohtuotsus HELLIM, punkt 42 eespool, EU:T:2012:292, punkt 52).

109. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, on sõnaline osa „darjeeling”, millest varasem kaubamärk ainuüksi koosneb ja mida sisaldab varasem kujutismärk, nimelt geograafiline tähis. Sõltumata küsimusest, kas kõnealusel sõnalisel osal on eriline eristusvõime (vt analoogia alusel kohtumäärus Foundation for the Protection of the Traditional Cheese of Cyprus named Halloumi vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 108 eespool, EU:C:2013:207, punkt 33), tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 teine lause sätestab, et nimetatud sätte alusel registreeritud ühenduse kollektiivkaubamärk ei anna selle omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste märkide või tähiste kasutamist kaubanduses, kui kolmandad isikud kasutavad neid hea tööstus- ja äritava kohaselt ja eelkõige ei tohi sellise tähise kasutamist keelata kolmandal isikul, kellel on õigus kasutada geograafilist nime.

110. Eeltoodust lähtudes tuleb sedastada, et kui puuduvad tõendid, millest ilmneb keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumise tõsine oht, siis ei saa varasemate kaubamärkide eristusvõime rikkumise ohtu tõendada üksnes vastandatud tähiste sarnasuse asjaoluga, seda enam, et käesoleval juhul ei ole välistatud, et sõnalist osa „darjeeling”, millest varasem sõnamärk koosneb, võidakse kasutada ka muudes kaubamärkides kui varasemas kaubamärgis, nagu ilmneb määruse nr 207/2009 artikli 66 lõike 2 teisest lausest (vt analoogia alusel kohtuotsus, 30.1.2008, Japan Tobacco vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Torrefacção Camelo (CAMELO), T‑128/06, EU:T:2008:22, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega leidis apellatsioonikoda õigesti, et asjaomast avalikkust ei üllataks, kui sõnalist osa „darjeeling” kasutaksid erinevad ettevõtjad erinevate majandussektorite turgudel, ja lükkas seetõttu tagasi varasemate kaubamärkide eristusvõime kahjustamise ohu esinemist puudutava argumendi. Selles osas tuleb tagasi lükata hageja argument, et keskmine tarbija ei ole kunagi kokku puutunud võimalusega, et talle kaubamärgi DARJEELING all pakutav kaup või teenus ei ole mingil moel seotud Darjeelingiga, kuna esitatud ei ole ühtegi tõendit, mis seda väidet võiks kinnitada.

111. Nagu ühtlustamisamet rõhutab, on lisaks sellele geograafilise nime „Darjeeling” ja Darjeelingi tee vahel ainulaadne seos, mida ei esine kõnealuse nimetuse ja taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste vahel. Nimelt ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millest võiks ilmneda, et kõnealune geograafiline nimetus oleks asjaomase avalikkuse silmis seotud taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba või teenustega või et ettevõtjad võiksid kasutada seda nimetust oma geograafilisele päritolule osutamiseks (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 4.5.1999, Windsurfing Chiemsee, C‑108/97 ja C‑109/97, EKL, EU:C:1999:230, resolutsiooni punkt 1; kohtujuristi ettepanek, Cosmas, liidetud kohtuasjad Windsurfing Chiemsee, C‑108/97 ja C‑109/97, EKL, EU:C:1998:198, punktid 36 ja 46, ning kohtuotsus, 15.10.2003, Nordmilch vs . Siseturu Ühtlustamise Amet (OLDENBURGER), T‑295/01, EKL, EU:T:2003:267, punkt 33). Sel puhul ei piisa sellise erilise seose tõendamiseks ainuüksi hageja argumendist, et India on riik, kus toodetakse rõivaid. Niisiis ei ole eriti tõenäoline, et asjaomast avalikkust võidakse kallutada uskuma, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud kaup ja teenused pärinevad Darjeelingi piirkonnast, ja veelgi vähem panna neid kahtlema, kui nad tuvastavad, et see ei ole nii, varasemate kaubamärkidega kaitstud kauba päritolus, mis hageja väitel muudab keskmise tarbija majanduslikku käitumist eespool punktis 100 viidatud kohtupraktika tähenduses.

112. Isegi kui eeldada, mida väidab hageja, et varasem sõnamärk on eriti eristusvõimeline selle väidetava erakordse tuntuse tõttu, mis on oletuslik eeldus, millel pealegi põhineb vaidlustatud otsus (vt punkt 83 eespool), ei ole hageja igatahes esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tõendada keskmise tarbija majandusliku käitumise muutumise tõsist ohtu eespool punktis 100 viidatud kohtupraktika tähenduses.

113. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikoja järeldusega, et puudub varasemate kaubamärkide eristusvõime kahjustamise oht.

– Varasemate kaubamärkide maine kahjustamine

114. Kaubamärgi maine kahjustamisega, mida nimetatakse ka „halvustamiseks” või „madaldamiseks”, on tegu siis, kui need kaubad ja teenused, mille jaoks kolmas isik identset või sarnast tähist kasutab, mõjutavad üldsuse taju nii, et kaubamärgi atraktiivsus väheneb. Sellise kahju tekkimise oht võib tuleneda muu hulgas asjaolust, et kolmandate isikute pakutavatel kaupadel ja teenustel on omadus või kvaliteet, mis võib avaldada kaubamärgi kuvandile kahjulikku mõju (kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 99 eespool, EU:C:2009:378, punkt 40).

115. Käesoleval juhul asus apellatsioonikoda seisukohale, et hageja ei ole esitanud argumenti varasemate kaubamärkide maine võimaliku kahjustamise kohta ning taotletud kaubamärgiga hõlmatud rõivaste ja teenuste tavapärane kuvand ei ole negatiivne.

116. Hageja piirdub selles osas viitamisega menetlusse astuja käitumise väidetavale „parasiitlusele”, mis võib kahjustada varasema kaubamärgi kui geograafilise tähise külgetõmbavust, kuna see ei sobi enam ainulaadseks geograafiliseks tähiseks, et tähistada teed, juhul kui muud kaupa ja muid teenuseid pakutakse sama kaubamärgi all. Hageja viitab veel sellele, kuidas taotletud kaubamärki on graafiliselt kujutatud, ja täpsemalt sellele, et punktid tähtedel „i” ja „j” on teelehe kujulised.

117. Ühtlustamisamet ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

118. Olgu märgitud, et hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset argumenti taotletud kaubamärgi kasutamise tõsise ohu kohta eespool punktis 114 viidatud kohtupraktika tähenduses. Selles osas ei ole hageja viidanud kauba või teenuste omadustele või kvaliteedile, millel võib olla negatiivne mõju varasema maineka kaubamärgi kuvandile.

119. Nagu on märkinud apellatsioonikoda, ei võimalda pealegi ükski toimikusse lisatud tõend tõendada, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste tavapärane kuvand on negatiivne. Nagu märgib oma vastuses ühtlustamisamet, ei esine pealegi tee ja taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste kasutamisviiside vahel sellist vastuolu, mis taotletud kaubamärgi kasutamisega kahjustaks varasema kaubamärgi kuvandit (vt selle kohta kohtuotsus CAMELO, punkt 110 eespool, EU:T:2008:22, punkt 62).

120. Lisaks sellele olgu mainitud, et silmas pidades eespool punktis 111 märgitut, tugevdab Darjeelingi geograafilise piirkonna ja varasemate kaubamärkidega kaitstud kaubakategooria eriline seos ja sellise seose puudumine taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste puhul seisukohta, et varasemate kaubamärkide külgetõmbavuse vähendamise oht on oletuslik.

121. Neid kaalutlusi ei sea kahtluse alla hageja argument tähtede „i” ja „j” graafilise kujutamise kohta taotletud kaubamärgis. Isegi kui oletada, et kõnealused täpid tähtedel kujutavad tõepoolest lehekesi ja täpsemalt teelehti, ning avalikkus võib luua vastandatud tähiste vahel seose eespool punktis 96 viidatud kohtupraktika kohaselt, ei piisa üksi sellisest seosest, et järeldada, et esineb üks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 nimetatud riskidest.

122. Seega tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda tegi õige järelduse, leides, et ei esine ohtu, et taotletud kaubamärgi kasutamine kahjustaks varasemate kaubamärkide mainet, isegi kui lähtuda oletuslikust eeldusest, millel vaidlustatud otsus põhineb, et nende maine on erakordne.

– Varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ebaõiglane ärakasutamine

123. Mõiste „kaubamärgi eristusvõime või maine ebaõiglane ärakasutamine”, mida nimetatakse ka „parasiitluseks” ja „priisõiduks” (free-riding), on seotud mitte kaubamärgi kahjustamise, vaid eelistega, mida kolmas isik saab identse või sarnase tähise kasutamisest. See mõiste hõlmab eelkõige juhtumeid, kus selle tõttu, et kaubamärgi kuvand või sellega edasiantavad omadused kantakse üle identse või sarnase tähisega tähistatud kaupadele, kasutatakse maineka kaubamärgi kiiluvette asumisega mainekat kaubamärki ilmselgelt ära (vt analoogia alusel kohtuotsus L’Oréal jt, punkt 99 eespool, EU:C:2009:378, punkt 41). Sellistel asjaoludel saadud kasu ebaõiglus tuleneb kaubamärgi maine ärakasutamisest ilma rahalist hüvitist maksmata ja sellest, et ise pole tehtud selles suhtes jõupingutusi, kuna turunduslikke jõupingutusi selle kaubamärgi kuvandi loomiseks on teinud varasema kaubamärgi omanik (vt kohtuotsus ROYAL SHAKESPEARE, punkt 87 eespool, EU:T:2012:348, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

124. Nimelt esineb eespool viidatud kohtupraktika kohaselt – ja erinevalt määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b nimetatud segiajamise tõenäosusest – risk, et taotletud kaubamärgi kasutamine ilma õigustava põhjuseta võimaldab kaubamärki ebaõiglaselt ära kasutada või kahjustab selle eristusvõimet või mainet, juhul kui tarbija, kes ei pruugi ajada segi vastandatud kaubamärkidega hõlmatud kauba või teenuse päritolu, pöörab erilist tähelepanu kaubamärgi taotleja kaubale või teenustele üksnes seetõttu, et need on tähistatud varasema maineka kaubamärgiga identse või sarnase kaubamärga. See eeldab tõendamist, et taotletud kaubamärki seostatakse identse või sarnase varasema kaubamärgi positiivsete omadustega, mis võivad anda taotletud kaubamärgi poolt ilmse ärakasutamise või parasiteerimise võimaluse (vt kohtuotsus CAMELO, punkt 110 eespool, EU:T:2008:22, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

125. Seda, kas vaidlustatud tähise kasutamisega kasutatakse varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet ebaõiglaselt ära, tuleb igakülgselt hinnata kõiki antud juhtumi asjaolusid arvestades, muu hulgas eelkõige kaubamärgi maine tuntust, eristusvõime määra, vastandatud kaubamärkide sarnasust ning asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse laadi ja määra. Mis puudutab kaubamärgi maine tuntust ja eristusvõime ulatust, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et mida tugevamad on varasema kaubamärgi eristusvõime ja maine, seda lihtsam on näha, et sellele on tekitatud kahju (vt analoogia alusel kohtuotsus Specsavers International Healthcare jt, punkt 62 eespool, EU:C:2013:497, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et mida vahetumalt ja tugevamalt meenutab tähis kaubamärki, seda tõenäolisem on see, et tähise kasutamine hetkel või tulevikus kasutab ebaõiglaselt ära või kahjustab ebaõiglaselt varasema kaubamärgi eristusvõimet või mainet (vt kohtuotsused GRUPO BIMBO, punkt 68 eespool, EU:T:2012:696, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning ROYAL SHAKESPEARE, punkt 87 eespool, EU:T:2012:348, punkt 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

126. Käesoleval juhul jättis apellatsioonikoda kõrvale taotletud kaubamärkide poolt varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ebaõiglase ärakasutamise riski. Ta asus seisukohale, et silmas pidades vastandatud tähistega hõlmatud kauba ja teenuste sarnasuse täielikku puudumist, ei eelda tarbijad, et teetootjate ja taotleja äriühingu, kes pakub rõivaid ja nendega seotud teenuseid, vahel oleks vähimgi seos. Ta tagi sellest järelduse, et hageja ei ole suutnud tõendada, mil moel rõivaste kaubamärk saaks kasu sellest, et teda seostatakse kaubamärgiga, mis on mainekas kõrge kvaliteediga tee tõttu, kuna rõivasektoris sõltub luksuslik kuvand muudest tingimustest ja teguritest kui teesektoris. Viimaks asus ta samale seisukohale klassidesse 35 ja 38 kuuluvate taotletud kaubamärgiga tähistatud teenuste osas, mida vaidlustatud otsuse kohaselt ei ole pakutud seoses rõivastega.

127. Hageja viitab Darjeelingi geograafilise tähisega loodud kuvandi ülekandumisele menetlusse astuja kaubandushuvidele, mis saavad kasu varasemate kollektiivkaubamärkide külgetõmbavusest, mainest ja prestiižist ning kaubamärgi DARJEELING säravast kuvandist.

128. Hageja rõhutab lisaks, et miski ei õigusta menetlusse astuja poolt geograafilise tähise „Darjeeling” kasutamist kauba ja teenuste jaoks, mis ei pärine Darjeelingi piirkonnast ja millel ei ole mingit seost nimetatud regiooniga. Hageja toob lõpuks esile, et ainus põhjus, miks selline Prantsuse äriühing, nagu menetlusse astuja oma, võiks võtta sellise India nime nagu Darjeeling, tuleneb asjaolust, et see nimi on tuntud ja on liidus mainekas.

129. Ühtlustamisamet väidab, et hageja ei saa taotletud kaubamärgi kasutamise asjaoluga automaatselt tõendada ebaõiglase ärakasutamise ohtu, arvestades varasemate tähiste mainet ja nende kõrget sarnasuse astet. Ühtlustamisamet rõhutab, et hageja ei ole esitanud argumente, mis võiksid selgitada, kuidas varasema kaubamärgi kuvand võidakse üle kanda vaidlustatud kaubamärgile, ning samuti ei ole hageja toonud esile selle kaubamärgiga seostatavaid konkreetseid positiivseid omadusi.

130. Ühtlustamisamet rõhutab lisaks, et kuvandi ülekandumine ei ole käesoleval juhul võimalik, kuna tulenevalt asjaolust, et vastandatud tähistega hõlmatud kaup ja teenused on väga erinevad, ei eelda tarbijad, et teetootjate ja menetlusse astuja vahel oleks vähimgi seos ning lukslik kuvand saavutatakse asjaomastes sektorites, see tähendab rõiva- ja teesektoris, erineval moel.

131. Lõpuks toob ühtlustamisamet esile, et hageja argument menetlusse astuja väidetava kavatsuse kohta kasutada ära varasema kaubamärgi mainet, ei tõenda midagi, kuna menetlusse astuja poolt sõnalise osa „darjeeling”, mis seisneb geograafilises nimes, kasutamine on põhimõtteliselt õiguspärane.

132. Menetlusse astuja omalt poolt viitab sisuliselt sellele, et apellatsioonikoda põhjendas õigustatult oma järeldust varasemate kaubamärkide maine ebaõiglase ärakasutamise tõsise ohu puudumise kohta käesoleval juhul käsitleva kauba ja teenuste erakordselt suurte erinevustega ja sellega, et täidetud ei ole ükski määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 5 sätestatud tingimus.

133. Kõigepealt olgu märgitud, nagu on meenutatud eespool punktis 123, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et mõiste „ebaõiglane ärakasutamine” hõlmab eelkõige juhtumeid, kus selle tõttu, et varasema kaubamärgi kuvand või sellega edasiantavad omadused kantakse üle taotletud kaubamärgiga tähistatud kaubale, kasutatakse maineka kaubamärgi kiiluvette asumisega mainekat kaubamärki ilmselgelt ära.

134. Pealegi on kohtupraktika kohaselt võimalik, eelkõige kui vastulause põhineb erakordselt mainekal kaubamärgil, et taotletava kaubamärgi poolt varasema kaubamärgi tulevikus ebaõiglaselt ärakasutamise tõenäosus on niivõrd ilmne, et vastulause esitaja ei pea esitama ega tõendama selleks mitte ühtegi muud faktiväidet. Seega ei ole välistatud, et erakordselt kõrge maine võib endast erandjuhul kujutada märki tulevikus tekkida võivast ebaõiglase ärakasutamise riskist – mis ei ole pelgalt oletuslik –, mis seisneb selles, et taotletud kaubamärk kasutab seda ära seoses kauba või teenustega, mis ei ole sarnane nendega, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud (vt kohtuotsus GRUPO BIMBO, punkt 68 eespool, EU:T:2012:696, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

135. Käesoleval juhul on hageja piirdunud viitamisega otsesele seosele, mis avalikkusel tekib vastandatud tähiste vahel, kuna Darjeelingi tee maine kajastub tema väitel tema kaubamärgis, või vähemalt tema sõnamärgis.

136. Olgu märgitud, et maineka tee kaubamärgiga tavaliselt seostatavaid omadusi ei saa iseenesest pidada selliseks, mis saavad tuua kasu kaubamärgile, mille all turustatakse selliseid kaupu või teenuseid, nagu on hõlmatud taotletud kaubamärgiga, ja see kehtib seda enam, et kõnealuseid kaupu ja teenuseid ei saa tarbida või kasutada koos (vt analoogia alusel kohtuotsus CAMELO, punkt 110 eespool, EU:T:2008:22, punkt 66).

137. Selles osas olgu meenutatud, nagu juba märgitud (vt punktid 80–85 ja 92–93 eespool), et apellatsioonikoda tugines määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamiseks vajaliku hindamise jätkamisel kahele eeldusele, mille kohaselt esiteks on varasematel kaubamärkidel erakordne maine ja teiseks, et vastandatud tähiste vahel võib tuvastada seose. Mis täpsemalt puudutab varasemate kaubamärkide maine tuntust, siis põhines vaidlustatud otsus selles osas oletuslikul eeldusel, et kõik hageja väited on tõendatud. Nende väidete kohaselt, mida hageja Üldkohtus kordab, on Darjeelingi tee, mille maine kajastub varasemates kaubamärkides, tuntud kui peenemaitseline tee, millel on ainulaadne ja erakordselt kõrge kvaliteet.

138. Samas, nagu võib tuletada eespool punktides 66 ja 125 viidatud kohtupraktikast, siis tulenevalt asjaolust, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 5 ei eelda selle kohaldamiseks vastandatud tähistega hõlmatud kauba või teenuste sarnasust, ei piisa järeldusest, mille kohaselt on nende tähistega hõlmatud kaup ja teenused erakordselt erinevad ja et tarbijad ei eelda, et teetootjate ja taotleja äriühingu vahel oleks vähimgi seos, et jätta kõrvale oht, et kasutatakse ära varasemate kaubamärkide mainet, mis lähtudes oletuslikust eeldusest, millel vaidlustatud otsus põhineb, on erakordselt tuntud.

139. Kui tegemist on nimelt erakordselt maineka varasema kaubamärgiga, siis ei ole isegi juhul, kui vastandatud tähistega hõlmatud kaup ja teenused on väga erinevad, mõeldamatu, et asjaomane avalikkus kannab varasemate kaubamärkide väärtused taotletava kaubamärga hõlmatud kaubale ja teenustele üle (vt selle kohta kohtumäärus, 14.5.2013, You-Q vs . Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑294/12 P, EU:C:2013:300, punkt 69).

140. Käesoleval juhul on esiteks vastandatud tähiste ühise elemendi, see tähendab sõnalise osa „darjeeling” kantavad väärtused – mis viitavad varasemate kaubamärkide all turustatavale teele – vastavalt oletuslikule eeldusele, millele tugineb vaidlustatud otsus, erakordselt mainekad ja kuuluvad kaubale, mis on peenemaitseline, eksklusiivne ja ainulaadse kvaliteediga. Teiseks, lähtudes analüüsist, millele apellatsioonikoda tugines oma oletusliku eelduse tegemisel varasemate kaubamärkide erakordse maine kohta, on lubatav eeldada, et suur osa asjaomasest avalikkusest teab, et selle kaubaga samanimeline piirkond asub Indias. Niisiis võib sõnaline osa „darjeeling” viidata eksootilisusele ning ka sensuaalsusele ja salapärale, mida asjaomane avalikkus tajub Idamaa kujutises.

141. Olgu märgitud, et see järeldus ei ole vastuolus järeldusega, mis käsitleb varasemate kaubamärkide esitusvõime kahjustamist (vt punkt 111 eespool). Kuigi varasemate kaubamärkide esitusvõime kahjustamise ohu puhul asjaomane avalikkus, kellele varasemad kaubamärgid on suunatud, ei loo mingit seost taotletud kaubamärgiga hõlmatud kauba ja teenuste ning Indias asuva Darjeelingi piirkonna vahel, ei taksita miski, et avalikkust, kellele taotletud kaubamärk on suunatud, köidavad taotletud kaubamärgi puhul ülekande korras selle piirkonna väärtused ja positiivsed omadused.

142. Lähtudes eeltoodust ja eelkõige asjaolust, et oletuslik eeldus, millel vaidlustatud otsus põhineb, viitab erakordselt tuntud mainele, siis võivad vastandatud tähiste ühise sõnalise osaga „darjeeling” seotud positiivsed omadused üle kanduda taotletud kaubamärga hõlmatud teatud kaubale ja teenustele ning seega tugevdada viimati nimetatud külgetõmbavust.

143. Mis nimelt puudutab klassi 25 kuuluvat kaupa, siis võib taotletud kaubamärk saada kasu varasemate kaubamärkidega edasi antavatest positiivsetest omadustest ja täpsemalt peene maitse või ka eksootilise sensuaalsuse kuvandist, mida kannab sõnaline osa „darjeeling”. Seega ei saa käesoleval juhul välistada taotletud kaubamärgiga hõlmatud ja klassi 25 kuuluva kauba puhul ebaõiglase ärakasutamise ohtu.

144. See järeldus kehtib ka taotletud kaubamärgiga hõlmatud klassi 35 kuuluva ja klassi 25 kuuluva kaubaga seotud jaemüügiteenuste puhul, see tähendab naiste aluspesu ja alusrõivaste jaemüügiteenustega. Samuti käib see eespool esitatud põhjustel nende teenustega seotud kaupa silmas pidades ka muude taotletud kaubamärgiga hõlmatud jaemüügiteenuste kohta, mis kuuluvad klassi 35, see tähendab parfüümide, tualettvee ja kosmeetika, kodutekstiilide ja vannitoatekstiilide jaemüügi teenuste puhul.

145. Seevastu ei kehti see muude klassi 35 kuuluvate teenuste puhul ega ühegi taotletud kaubamärgiga hõlmatud klassi 38 kuuluva teenuse kohta. Nimelt ei ilmne kohtule esitatud toimikust mingeid põhjusi, miks vaidlustatud kaubamärgi kasutamine annaks menetlusse astujale kaubandusliku eelise muude teenuste puhul, kui eelmises punktis nimetatud, ja hageja ei ole esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis võiks tõendada sellise eelise olemasolu. Niisiis tuleb nõustuda apellatsioonikoja sellekohase järeldusega.

146. Kuna vaidlustatud otsus põhineb varasemate kaubamärkide erakordse maine oletuslikul eeldusel, siis tuleb vaidlustatud otsus osaliselt tühistada osas, milles apellatsioonikoda jättis kohaldamata määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5, välistades taotletud kaubamärgiga hõlmatud kõigi klassi 25 kuuluvate toodete ja klassi 35 kuuluvate jaemüügiteenuste osas taotletud kaubamärgi poolt ebaõiglase ärakasutamise ohu.

147. Osalisest tühistamisest tulenevalt peab apellatsioonikoda uuesti hindama hageja poolt vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuses toodud argumente, mis käsitlevad ebaõiglase ärakasutamise ohtu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses. Esimese asjana peab apellatsioonikoda sõnastama lõpliku järelduse varasemate kaubamärkide maine kohta ja vastaval juhul selle tuntuse astme kohta.

148. Kui apellatsioonikoda leiab vastupidi oletuslikule eeldusele, millel vaidlustatud otsus põhineb, et varasemate kaubamärkide maine ei ole lõplikult tõendat ud, siis peab ta jätma määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamata, kuna üks selle kohaldamise tingimustest ei ole täidetud, ja lükkama tervikuna tagasi hageja poolt vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebuse.

149. Kui apellatsioonikoda jõuab lõplikule järeldusele, et käesoleval juhul on vähemalt ühe varasema kaubamärgi puhul tõendatud maine, mille tuntuse aste on väiksem kui erakordne, mis kujutab endast oletuslikku eeldust, millel vaidlustatud otsus põhineb, siis peab apellatsioonikoda hindama, kas avalikkus võib tajuda, et vastandatud tähiste puhul võib esineda seos, ja tegema selles suhtes lõpliku otsuse. Kui selle analüüsi käigus apellatsioonikoda otsustab, et sellist seost ei ole võimalik tõendada, siis peab ta jätma määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 kohaldamata, kuna teine selle kohaldamise tingimustest ei ole täidetud. Kui apellatsioonikoda seevastu jõuab järeldusele, et selline seos võib tekkida, siis peab ta seejärel hindama, kas esineb õigustamatu ärakasutamise oht taotletud kaubamärgi poolt.

150. Lõpuks, kui apellatsioonikoda otsustab, et käesoleval juhul on tõepoolest tõendatud erakordselt kõrge maine ja vastandatud tähiste vahel võib avalikkus tajuda seost, siis peab ta vastavalt käesolevale otsusele sedastama, et taotletud kaubamärgiga hõlmatud ja klassi 25 kuuluva kauba ning „naiste aluspesu ja alusrõivaste, parfüümide, tualettvee ja kosmeetika, kodutekstiilide ja vannitoatekstiilide jaemüügi teenuste”, mis kuuluvad klassi 35 ja on hõlmatud taotletud kaubamärgiga, puhul esineb õigustamatu ärakasutamise oht taotletud kaubamärgi poolt, ja seejärel peab ta selle otsustamiseks, kas käesoleval juhul kohaldatakse määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 5, hindama, kas kasutamiseks on olemas õigustav põhjus.

151. Selles osas olgu meenutatud, et kuna esiteks ei ole apellatsioonikoda sõnastanud lõplikku järeldust varasemate kaubamärkide maine osas, ja teiseks ei ole ta teinud lõplikku otsust kas avalikkus tajub vastandatud tähiste vahel seost, ning kolmandaks eksis apellatsioonikoda, kui ta jättis kõrvale taotletud kaubamärgi poolt ebaõiglase ärakasutamise ohu ega hinnanud, kas esineb sellist kasutamist õigustav põhjus määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 tähenduses, siis ei saa Üldkohus selles küsimuses esimest korda teha otsust vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimise käigus (vt selle kohta kohtuotsus Master, punkt 68 eespool, EU:T:2014:1062, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

152. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb osaliselt nõustuda teise väitega ja tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see käsitleb taotletud kaubamärgiga hõlmatud ja klassi 25 kuuluvat kaupa ning „naiste aluspesu ja alusrõivaste, parfüümide, tualettvee ja kosmeetika, kodutekstiilide ja vannitoatekstiilide jaemüügi teenuseid”, mis kuuluvad klassi 35, ja jätma hagi ülejäänud osas rahuldamata.

Kohtukulud

153. Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Käesoleval juhul on nii hageja, ühtlustamisamet kui ka menetlusse astuja eksinud teatud osas oma järeldustes. Seetõttu tuleb määrata, et kõik pooled kannavad oma kohtukulud ise.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 17. septembri 2013. aasta otsus (asi R 1504/2012‑2) osas, mis puudutab taotletud kaubamärgiga hõlmatud ja 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 25 kuuluvat kaupa ja selle kokkuleppe klassi 35 kuuluvaid teenuseid „naiste aluspesu ja alusrõivaste, parfüümide, tualettvee ja kosmeetika, kodutekstiilide ja vannitoatekstiilide jaemüügi teenused”, mis on hõlmatud taotletud kaubamärgiga.

2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.