1

Hagejad The Health Food Manufacturers’ Association, Quest Vitamins Ltd, Natures Aid Ltd, Natuur-& gezondheidsProducten Nederland ja New Care Supplements BV on asutatud Ühendkuningriigis ja Madalmaades ning on esiteks ettevõtjad, kes toodavad ja turustavad toidulisandeid ja dieettoite Euroopa turul, ning teiseks on kutsealaühendused, mis esindavad seda tüüpi tegevusega ettevõtjate huve. Viimatimainitud kasutavad igapäevaselt oma toodete märgistusel ja nende reklaamides tervisealaseid väiteid.

2

Pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT L 404, lk 9) vastuvõtmist esitasid hagejad tervisealased väited vastavate liikmesriikide ametiasutustele nimetatud määruse artikli 13 lõigetes 1–3 sätestatud loamenetluse tarvis. Euroopa Ühenduste Komisjon sai seejärel liikmesriikidelt selle määruse artikli 13 lõike 2 alusel ligi 44000 tervisealast väidet. Nende väidete põhjal koostas komisjon konsolideeritud nimekirja, et vältida kattuvusi ja kordamisi, ning kodifitseerimise süsteemi, mis avaldati internetis, et tema sõnul tagada siseriiklike loetelude ühetaoline kohtlemine ja nende väidete tuvastamine ID-numbrite kasutamise abil.

3

24. juulil 2008 edastas komisjon Euroopa Toiduohutusametile (edaspidi „EFSA”) määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 alusel ametliku taotluse teadusliku arvamuse saamiseks (edaspidi „teadusliku arvamuse taotlus”). Sel ajal edastas komisjon EFSA-le konsolideeritud nimekirja esimese osa. Nimekirja järgmised osad edastati 2008. aasta novembris ja detsembris pärast liikmesriikidega konsulteerimist, ja seejärel lisa kujul 2010. aasta märtsis, mille tulemusel kerkis lõplik hinnatavate väidete arv 4637-ni.

4

EFSA viis komisjoni edastatud tervisealaste väidete hindamise läbi 2009. aasta oktoobrist 2011. aasta juulini.

5

Komisjon võttis määruse nr 1924/2012 artikli 13 lõike 3 alusel 16. mail 2012 vastu määruse (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited (ELT L 136, lk 1). Selles määruses andis ta loa osalisele nimekirjale, mis koosnes 222 tervisealasest väitest, mis vastasid 497 kandele konsolideeritud nimekirjas, mille kohta EFSA oli sisuliselt jõudnud esitatud andmete alusel järeldusele, et on tõestatud põhjuslik seos toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja väidetava mõju vahel (edaspidi „lubatud väidete nimekiri”). Need väited, nagu ka muud, mis olid tagasi lükatud, kanti samuti toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete Euroopa Liidu registrisse, mille komisjon oli koostanud määruse nr 1924/2006 artikli 20 lõike 2 punktide c ja d alusel. Lisaks sätestas komisjon, et määrust nr 432/2012 tuleks hakata kohaldama kuus kuud pärast selle jõustumist, st 14. detsembril 2012, et võimaldada toidukäitlejatel järgida selle nõudeid, sealhulgas selliste väidete esitamise keelamisega määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 1 kohaselt, mille hindamine EFSA poolt ja käsitlemine komisjoni poolt on lõpule viidud.

6

Samal päeval koostas komisjon nimekirja enam kui 2000 väitest, mille hindamine ameti poolt või käsitlemine komisjoni poolt ei ole veel lõpule viidud, ning avaldas selle nimekirja komisjoni veebilehel (edaspidi „menetluses olevate väidete nimekiri”). Komisjoni sõnul on need tervisealased väited, mis puudutavad eelkõige taimse materjali või taimsete ainete mõju, mida üldiselt tuntakse „botaaniliste ainete” nime all, endiselt menetluses ja nende kasutamist võib seega jätkata kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetes 5 ja 6 esitatud üleminekukorraga.

7

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. juulil 2012.

8

Tšehhi Vabariik esitas 25. septembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

9

Euroopa Liidu Nõukogu esitas 26. septembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

10

Euroopa Tarbijaliitude Amet („BEUC”) esitas 28. septembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

11

FederSalus, Medestea biotech SpA ja Naturando Srl esitasid 28. septembril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks hagejate nõuete toetuseks.

12

Euroopa Parlament esitas 2. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

13

Prantsuse Vabariik esitas 3. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

14

Hagejad palusid 24. oktoobril 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduses, et vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikele 2 jäetaks teatud konfidentsiaalne teave välja hagiavalduste lisadest, mis edastatakse menetlusse astujatele, juhul kui neil lubatakse menetlusse astuda. Hagejad edastasid selle tarvis kõnealuse dokumendi mittekonfidentsiaalse versiooni.

15

Üldkohtu esimese koja esimees rahuldas 16. jaanuari 2013. aasta määrustega Tšehhi Vabariigi, nõukogu, parlamendi, Prantsuse Vabariigi ja BEUC taotlused menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks ning FederSalus’i, Medestea biotech’i ja Naturando taotlused menetlusse astumiseks hagejate nõuete toetuseks. Lisaks otsustas Üldkohtu esimese koja esimees teha otsuse konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse põhjendatuse kohta hiljem ning piiras ajutiselt menetlusdokumentide edastamise kõnealustele pooltele mittekonfidentsiaalse versiooniga, jäädes ootama võimalikke seisukohti konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse kohta.

16

BEUC esitas 7. veebruaril 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis vastuväited hagejate esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele.

17

Tšehhi Vabariik teatas 3. aprillil 2013 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis, et ta loobub menetlusse astumisest komisjoni toetuseks.

18

5. juuli 2013. aasta määrusega kustutati Tšehhi Vabariik registrist kui käesolevas kohtuasjas menetlusse astuja.

19

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kaheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

20

Kuna kaheksanda koja esimehel esines takistus käesoleva asja läbivaatamisel osalemiseks, määras Üldkohtu president kodukorra artiklis 6 sätestatud järjestuse kohaselt esimese kohtuniku tema asendamiseks ja kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel teise kohtuniku koja koosseisu täiendamiseks.

21

Hagejad esitasid 22. aprillil 2014 Üldkohtu kantseleile uue tõendina nende argumentide põhjenduseks Ühendkuningriigi tervishoiuministri 16. aprilli 2014 kirja.

22

Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 5. mai 2014. aasta otsusega lisati kõnealune kiri toimikusse ning määrati tähtaeg, et teised pooled saaksid võtta seisukoha selle osas. Pooled esitasid oma seisukohad määratud tähtaja jooksul.

23

Üldkohtu kaheksanda koja esimees rahuldas 4. septembri 2014. aasta määrusega hagejate konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse ning otsustas kohtukulude osas teha otsuse hiljem.

24

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust ning kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus esiteks hagejatel esitada neid puudutavate tervisealaste väidete nimekirja ning märkida täpselt nende väidete staatus, st kas neile on antud luba, need on lükatud tagasi või on need menetluses määruse nr 432/2012 vastuvõtmise järel. Teiseks palus Üldkohus pooltel täpsustada, kas määrus nr 432/2012 on nende arvates üldkohaldatav akt, mis puudutab hagejaid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid vastavalt ELTL artiklis 263 esitatud kolmandale hüpoteesile. Pooled täitsid need nõuded ettenähtud tähtaja jooksul.

25

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 22. oktoobri 2014. aasta kohtuistungil.

26

Hagejad, keda toetavad FederSalus, Medestea Biotech ja Naturando paluvad Üldkohtul:

27

Komisjon, keda toetavad nõukogu, parlament, Prantsuse Vabariik ning BEUC, palub Üldkohtul:

28

Sissejuhatavalt tuleb märkida, et ehkki hagejad paluvad esimese nõude raames Üldkohtul tühistada määrus nr 432/2012, ilmneb hagiavaldusest, et tühistamisnõue tugineb osaliselt sellise akti õigusvastasusele, mille põhjal kõnealune määrus vastu võeti. Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et ühtlasi taotlevad nad kaasneva nõudega ja ELTL artikli 277 alusel, et tühistamisnõuetele tuginedes tunnistataks määruse nr 1924/2006 kohaldatamatust. Lisaks paluvad hagejad tühistada komisjoni väidetava otsuse, millega võeti vastu menetluses olevate väidete nimekiri. Neid kolme nõuet tuleb eraldi analüüsida.

29

Esitamata formaalselt kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet, märgib komisjon, keda toetavad nõukogu, parlament, Prantsuse Vabariik ja BEUC, et määruse nr 423/2012 tühistamise nõue on vastuvõetamatu. Eelkõige väidab ta, et isegi kui määrust nr 432/2012 lugeda üldkohaldatavaks aktiks, mis ei vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei ole hagejad tõendanud, et määrus neid otseselt puudutab.

30

Hagejad vaidlevad vastu komisjoni väidetele hagi vastuvõetamatuse kohta. Nad väidavad esmalt, et määrus nr 432/2012 on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid. Seejärel väidavad nad, et vastavalt kohtupraktikale puudutab see määrus neid otsuselt, kuna esiteks avaldab vaidlustatud meede otseselt mõju nende õiguslikule olukorrale, ning teiseks ei jäta see meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi.

31

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik sama artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei vaja rakendusmeetmeid.

32

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud määrus nr 432/2012 ei olnud suunatud hagejatele, seega ei ole nad selle akti adressaadid. Selles olukorras saavad hagejad ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel esitada selle akti peale tühistamishagi üksnes siis, kui tegu on üldkohaldatava aktiga, mis neid otseselt puudutab ja mis ei vaja rakendusmeetmeid, või kui see puudutab hagejaid otseselt ja isiklikult.

33

Seega tuleb esiteks kontrollida, kas määrus nr 432/2012 on üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi tähenduses.

34

Kohtupraktika kohaselt peab mõiste „üldkohaldatav akt” hõlmama üldakte, välja arvatud seadusandlikud aktid (kohtuotsus, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:625, punkt 60).

35

Käesolevas asjas on esiteks määruse nr 432/2012 õiguslikuks aluseks määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõige 3, mis annab komisjonile volituse võtta vastu sama määruse artikli 25 lõikes 3 toodud menetluse kohaselt nimekirja lubatud tervisealastest väidetest, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited. Määruse nr 1924/2006 artikli 25 lõikes 3 on omakorda viidatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (ELT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artiklile 5a, mis on reserveeritud selliste meetmete vastuvõtmiseks, mille ese on kaasotsustusmenetluse korras vastuvõetud aktide vähem oluliste sätete muutmine. Sellest tuleneb, et komisjon võttis määruse nr 432/2012 vastu oma rakenduspädevust kasutades kontrolliga regulatiivmenetluse raames ja et seetõttu ei ole tegu seadusandliku aktiga vastavalt kohtupraktikale, mis tuleneb kohtuotsusest Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (EU:C:2013:625, punkt 34 eespool).

36

Teiseks, kuna määrust nr 432/2012, kui seda tõlgendada koostoimes määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõikega 2, kohaldatakse kõigile toidukäitlejatele, kes kasutavad tervisealaseid väiteid toiduainete kohta, välja arvatud väited, mis viitavad haigestumise riski vähendamisele ja laste arengule ja tervisele, siis tuleb märkida, et see on üldkohaldatav, kuna seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele ja see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2011, Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EKL, EU:T:2011:623, punkt 23).

37

Sellest tuleneb, et määrus nr 432/2012 on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses üldkohaldatav akt.

38

Mis puudutab teiseks otsese puutumuse mõistet, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see tingimus nõuab esiteks, et vaidlusalune meede avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (kohtuotsused, 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EKL, EU:C:1998:193, punkt 43, ja 10.9.2009, komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, C‑445/07 P ja C‑455/07 P, EKL, EU:C:2009:529, punkt 45).

39

Siinses asjas tuleb esmalt märkida, et määrusest nr 423/2012 tuleneb see, et selle artikliga 1 lubatakse kokku 222 toidu kohta esitatavat tervisealast väidet, välja arvatud need, mis viitavad haigestumise riski vähendamisele ja laste arengule ja tervisele. Lisaks, nagu on esitatud määruse nr 432/2012 põhjendustes 12 ja 13, keelatakse selle määrusega, kui seda kohaldada koostoimes määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikega 1, rida sama tüüpi väiteid, mille hindamine ja kontrollimine sama määruse artikli 13 lõike 3 alusel on vastavalt EFSA ja komisjoni poolt lõpule viidud, ning on järeldatud sisuliselt, et need kas ei olnud teaduslikult piisavalt kinnitatud või siis on vastuolus üldtunnustatud toitumis- ja tervisealaste põhimõtetega.

40

Sellest tuleneb, et kuna hagejad vaidlustavad määruse nr 432/2012 õiguspärasuse, peavad nad selleks, et tõendada, et nad on otseselt puudutatud ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, osutama neile väidetele, mida see määrus puudutab ja mis riivavad nende õiguslikku olukorda. Täpsemalt, nagu selgub sisuliselt nende kirjalikest avaldustest, ei ole loa saanud tervisealased väited nende hagi ese, kuna nende võimalik tühistamine ei huvita hagejaid; seetõttu peavad nad tõendama, et Üldkohtule hagi esitamise hetkel kasutasid nad oma kaubanduslikes teadaannetes oma toodete kohta väiteid, mis on pärast määruse nr 432/2012 vastuvõtmist keelatud.

41

Siinses asjas vastusena menetlust korraldavate meetmete raames esitatud taotlusele esitasid hagejad, täpsemalt teine, kolmas ja viies hageja, kes on toiduainete tootjad, Üldkohtule nimekirja neid puudutavatest tervisealastest väidetest, märkides täpselt nende väidete staatuse, täpsemalt kas need lükati tagasi pärast määruse nr 432/2012 vastuvõtmist. Lisaks esitasid nad avalduse, millele olid alla kirjutanud nende direktorid ja milles kinnitati eelkõige, et neid väiteid kasutati hagi esitamise kuupäeval, st 2. juulil 2014. Kuna need dokumendid kinnitavad, et hagejad kasutasid oma toodete turustamisel tervisealaseid väiteid, mille määrus nr 432/2012 oli tagasi lükanud, tuleb järeldada, et see määrus võib omada mõju nende õiguslikule olukorrale.

42

Seejärel tuleb tagasi lükata menetlust korraldavatele meetmetele antud vastuses ja kohtuistungil antud komisjoni väide, mille kohaselt puudub hagejate esitatud dokumentidel tõendusjõud. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb Euroopa Kohtu ja Üldkohtu tegevus tõendite vabal hindamisel ning et ainus tõendite väärtuse hindamise kriteerium on nende usaldusväärsus. Dokumendi tõendusjõu hindamiseks tuleb kõigepealt teha kindlaks selle sisu tõepärasus. Seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (vt selle kohta kohtuotsus, 27.9.2012, Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EKL, EU:T:2012:478, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas on hagejate esitatud dokumendid esiteks nende direktorite poolt alla kirjutatud avaldused, kusjuures nimetatud direktorid peaksid suutma esitada täpseid andmeid taotletud teabe kohta; teiseks esitati need dokumendid Üldkohtu otsesel nõudmisel; ja kolmandaks esitasid hagejad need dokumendid neid esindava advokaadi vahendusel, kes õigusemõistmises osalejana ja oma kutsealaste kohustuste tõttu on kohustatud tagama nende tõendite autentsuse ja tõelevastavuse. Selles olukorras leiab Üldkohus, et nende tõendite usaldusväärsus on piisavalt kinnitatud. Lisaks, ehkki komisjon vaidlustab üldiselt nende avalduste tõelevastavuse, ei esita ta ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et menetlust korraldavate meetmete raames hagejate esitatud nimekirjas sisalduv konkreetne teave oleks vale.

43

Lisaks, mis puudutab esimest ja neljandat hagejat, kellel komisjoni sõnul ei ole õigust siinses asjas hagi esitada, sest nad on toidulisandite tootjate ühendused, siis piisab, kui märkida, et kuna hagejad esitasid ühe ja sama hagi, mille vastuvõetavus teise, kolmanda ja viienda hageja osas on kinnitust leidnud, siis ei ole menetlusökonoomia huvides hinnata hagi vastuvõetavust esimese ja neljanda hageja osas (vt selle kohta kohtuotsus, 29.11.2012, Thesing ja Bloomberg Finance vs. EKP, T‑590/10, EU:T:2012:635, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Lõpuks tuleb märkida, et määrus nr 432/2012 ei jäta adressaatidele mingit kaalutlusõigust eespool punktis 38 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna selles määruses ette nähtud luba on ilmselgelt puhtautomaatne ja tuleneb vaid vaidlustatud õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. Sellega seoses piisab, kui märkida, et määruse nr 432/2012 artikli 2 kohaselt on see tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

45

Seega tuleb järeldada, et määrus nr 432/2012 puudutab hagejad otseselt.

46

Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas määrus nr 432/2012 vajab rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses või mitte, siis tuleb esmalt meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „üldkohaldatav akt […], mis […] ei sisalda rakendusmeetmeid” [käesolevas tekstis kasutatakse ELTL artiklile 263 viidates teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama” asemel sõna „vajama”] tõlgendada kooskõlas selle sätte eesmärgiga, mis seisneb selles – nagu nähtub ka sätte tekkeloost –, et vältida olukorda, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada seejärel võimalus kohtusse pöörduda (kohtuotsus, 19.12.2013, Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EKL, EU:C:2013:852, punkt 27).

47

Selleks et hinnata, kas üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, tuleb võtta aluseks sellise isiku seisund, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda hüpoteesi alusel. Seega ei ole oluline, kas vaidlusalune akt vajab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (kohtotsus Telefónica vs. komisjon, punkt 46 eespool, EU:C:2013:852, punkt 30).

48

Selleks et hinnata, kas vaidlustatud õigusakt vajab rakendusmeetmeid, tuleb juhinduda üksnes hagi esemest, ja juhul kui hageja palub akti tühistada vaid osaliselt, tuleb arvesse võtta üksnes rakendusmeetmed, mida see osa aktist vajab (kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, punkt 46 eespool, EU:C:2013:852, punkt 31).

49

Siinses asjas on piisav, kui märkida, et määratluse kohaselt kohaldatakse määrust nr 432/2012 hagejate suhtes automaatselt ja et selle kohaldamiseks ei pea siseriiklikud või Euroopa asutused vastu võtma mingeid meetmeid.

50

Sellest tuleneb, et määrus nr 432/2012 ei vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

51

Seega, kuna määrus nr 432/2012 on üldkohaldatav akt, mis puudutab hagejaid otseselt ega vaja rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata hagejate võimalikku individuaalset puutumust.

52

Määruse nr 432/2012 tühistamise hagi põhjenduseks esitavad hagejad kaks väidet. Esimene puudutab õigusliku aluse puudumist ja õiguskindluse, hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete rikkumist, kui võeti vastu otsus jagada tervisealaste väidete loamenetlus mitmesse etappi. Teine väide puudutab hea halduse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist ja seda, et on rikutud kohustust teha koostööd siseriiklike toiduohutusametitega ja põhjendamiskohustust, jättes suure arvu tervisealaseid väiteid lisamata lubatud väidete nimekirja.

53

Esimene väide koosneb kahest osast.

54

Esimese väite esimeses osas esitavad hagejad kolm etteheidet.

55

Esimene etteheide puudutab seda, et määruses nr 432/2012 sätestatud meetmel, mille kohaselt tervisealaste väidete loamenetlus jaotati mitmesse etappi, puudub õiguslik alus, kuna määruse nr 1924/2006 artiklis 13 oli ette nähtud üksnes üks nimekiri tervisealastest väidetest, mis on esitatud selle lõigetes 1–3, nii et see ei anna luba koostada see nimekiri osaliselt ja järk-järgult, nagu komisjon oli teinud. Hagejad märgivad lisaks, et komisjon ei järginud määruses nr 1924/2006 esitatud tähtaega lubatud väidete nimekirja vastuvõtmiseks.

56

Teine etteheide puudutab seda, et määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõiked 5 ja 6 ei anna komisjonile vajalikku pädevust, et ta saaks vastu võtta täiendavaid üleminekumeetmeid väidetele, mille kohta see institutsioon otsustas menetlust jätkata.

57

Kolmas etteheide puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist, kuna ei ole võimalik selgelt ja täpselt tuvastada, millised väited on komisjoni sõnul endiselt menetluses, eelkõige seoses nende väidetega, mis on tagasi lükatud.

58

Komisjon, keda toetavad eelkõige Prantsuse Vabariik ja BEUC, vaidleb vastu hagejate argumentidele, mis tuginevad komisjoni sõnul kõnealuste sätete ekslikule tõlgendamisele. Ta lisab samuti, et otsus jagada loamenetlus mitmesse etappi oli põhjendatud juhtumi asjaoludega.

59

Esiteks, mis puudutab argumenti, et väidetavalt puudus õiguslik alus jagada tervisealaste väidete loamenetlus mitmesse etappi, siis tuleb sissejuhatavalt märkida, et liidu seadusandja andis komisjonile määruse nr 1924/2006 artikliga 13 ülesande koostada liidu tasandil ühtlustatud nimekirja lubatud tervisealastest väidetest, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited. Selle artikli kohaselt pidi see nimekiri eelkõige sisaldama tervisealaseid väiteid, mis peale selle, et nad kuulusid ühte lõikes 1 toodud kolmest kategooriast, põhinevad üldtunnustatud teaduslikel andmetel ja on keskmisele tarbijale hästi mõistetavad. Lisaks ilmneb määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetest 2 ja 3 sisuliselt, et komisjon peab lubatud väidete nimekirja vastu võtma sama määruse artikli 25 lõikes 3 toodud menetluse alusel, pärast seda, kui esiteks liikmesriigid on edastanud nende vastavatel turgudel kasutatud tervisealaste väidete nimekirjad, ja teiseks on EFSA-ga konsulteeritud, hiljemalt 31. jaanuariks 2010.

60

Tuleb märkida, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 sõnastus ei täpsusta, kas lubatud väidete nimekiri tuleb vastu võtta ühekorraga, nagu väidavad hagejad, või kas selle nimekirja võib vastu võtta mitmes osas, mis annab seega komisjonile võimaluse lükata edasi selliste tervisealaste väidete lubamine, mille hindamist kas EFSA või komisjon ise ei ole veel lõpule viinud. Niisiis tuleb hinnata, kas komisjon on teinud vea, kui ta järeldas, et see säte võimaldas tal järk-järgult vastu võtta lubatud väidete nimekiri.

61

Üldkohus tuletab meelde, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt kohtuotsus, 7.6.2005, VEMW jt, C‑17/03, EKL, EU:C:2005:362, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kui määruse ning eriti ühe selle sätte grammatiline ja ajalooline tõlgendamine ei võimalda hinnata selle täpset ulatust, tuleb asjaomast määrust tõlgendada tuginedes nii selle eesmärgile kui ka üldisele ülesehitusele (vt kohtuotsus, 10.10.2012, Gem-Year ja Jinn-Well Auto-Parts (Zhejiang) vs. nõukogu, T‑172/09, EU:T:2012:532, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Lisaks ei saa akti resolutsiooni lahutada selle põhjendustest, mistõttu tuleb resolutsiooni vajaduse korral tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjendusi arvesse võttes (vt kohtuotsus, 11.9.2014, Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑443/11, EKL, EU:T:2014:774, punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu ilmneb määruse nr 1924/2006 põhjendustest 1 ja 2 ning artiklist 1, on selle eesmärk kõrvaldada takistused liidusiseselt kaubanduselt, mis tulenevad erisustest siseriiklikes sätetes, mis puudutavad toidu märgistamisel ja reklaamimisel kasutatud väidete kohta esitatavaid kaubanduslikke teateid, tagades tarbijate huvide kaitse kõrge taseme ja lihtsustades tarbijate valikut, viies turule ohutud ja piisavalt märgistatud tooted. Täpsemalt peab sama määruse põhjenduse 14 alusel tagama, et väite objektiks oleval ainel on kasulik toitumisalane või füsioloogiline mõju. Määruse nr 1924/2006 põhjenduses 23 märgitakse, et on kohane lubada tervisealaseid väiteid liidu tasandil üksnes pärast teaduslikku hinnangut, mis vastab kõige kõrgematele nõuetele ja mille peab läbi viima EFSA.

65

Eespool punktis 64 mainitud eesmärkide alusel tuleb esmalt tõlgendada määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikeid 1–3 nii, et nendest tuleneb komisjonile üksnes kohustus võtta EFSA-ga konsulteerimise järel vastu liikmesriikide esitatud nimekirjade põhjal lubatud väidete nimekiri. Nimelt ei ole määruse nr 1924/2006 selle artikli ega põhjenduste sõnastuses mingit alust väita, et liidu seadusandja kavatses võtta komisjonilt võimaluse seda nimekirja järk-järgult koostada, ja eelkõige täiendada seda jõudumööda, kui EFSA on läbi viinud tehnilised hindamised ja kui komisjon ise on kontrollinud selles määruses esitatud tingimusi. Vastupidi, kuna määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetes 1–3 ei täpsustata, mis korras komisjon peab oma ülesande täitma, jätab see säte kõnealusele institutsioonile õiguse otsustada määruses nr 1924/2006 ja liidu õiguses kehtestatud põhimõtteid järgides, millises rütmis tuleb lubatud väidete nimekiri vastu võtta. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika alusel tuleb komisjonile anda lai hindamisruum, et ta saaks tõhusalt täita talle pandud eesmärke, arvestades tema tehniliste hinnangute keerukust, nagu siinses asjas (vt selle kohta kohtuotsused, 9.9.2008, Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑75/06, EKL, EU:T:2008:317, punktid 81 ja 82, ja 19.1.2012, Xeda International ja Pace International vs. komisjon, T‑71/10, EU:T:2012:18, punkt 69).

66

Järgmiseks, eelnevat tõlgendust kinnitab samuti asjaolu (nagu märkis eelkõige Prantsuse Vabariik), et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetest 4 ja 5 tuleneb, et seadusandja nägi ette võimaluse muuta lubatud väidete nimekirja üldtunnustatud teaduslike tõendite või uute teaduslike andmete põhjal. Seetõttu tuleb järeldada, et seadusandja ei olnud vastu sellele, et seda nimekirja järk-järgult täiendatakse, ega järelikult sellele, et nimekiri on laadilt arenev, võttes arvesse kättesaadavaid teaduslikke andmeid.

67

Lõpuks, ehkki hagejad väidavad, et määruse nr 1924/2006 põhjenduses 26 on viidatud „ühele” lubatud väidete nimekirjale ja et sama määruse artikli 28 lõikes 5 viidatakse samuti „ühele” lubatud väidete nimekirjale, tuleb märkida, et see asjaolu ei oma mõju võimalusele võtta see nimekiri vastu järk-järgult. Nimelt tuleb märkida – nagu tegi ka komisjon –, et lubatud väidete nimekirja mitmes osas vastuvõtmisele tuginev lähenemine ei vii mitme nimekirja vastuvõtmiseni, nagu väitsid hagejad, vaid ühe nimekirja vastuvõtmiseni, mida järk-järgult täiendatakse.

68

Sellest tuleneb, et määruse nr 1924/2006 ja eelkõige selle artikli 13 lõigete 1–3 sõnastust ei saa tõlgendada nii, et see keelab komisjonil võtta lubatud väidete nimekirja vastu mitmes osas.

69

Seega tuleb järeldada, et komisjon ei ole teinud viga, kui ta leidis, et kõnealune säte võimaldas tal lubatud väidete nimekirja vastu võtta järk-järgult.

70

Eelnevat järeldust ei saa kahtluse alla seada teiste argumentidega, mille hagejad esimese etteheite raames esitasid.

71

Esiteks, ehkki hagejad märgivad õigesti, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 kohaselt oli komisjonil kohustus võtta vastu täielik nimekiri lubatud väidetest hiljemalt 31. jaanuariks 2010 ja et see nimekiri võeti üksnes osaliselt vastu 16. mai 2012. aasta määrusega nr 432/2012, tuleb meenutada kohtupraktikat, mille järgi juhul, kui ei ole normi, mis näeks kas otseselt või kaudselt ette, milliseid tagajärgi evib niisuguse menetlustähtaja ületamine nagu käesolevas kohtuasjas, siis toob kõnealune ületamine kaasa selle akti täieliku või osalise tühistamise (mille vastuvõtmise menetlus neid tähtaegu sisaldab) vaid juhul, kui on tõendatud, et kui väidetavat rikkumist poleks toimunud, oleks akti sisu võinud olla teistsugune (vt kohtuotsus, 30.4.2014, Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon, T‑17/12, EKL, EU:T:2014:234, punkt 160 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Peale selle, et hagejad viitavad käesolevas asjas kõnealuse tähtaja ületamisele komisjoni poolt, ei esita nad siinse etteheite raames ühtegi argumenti tõendamaks, et määrus nr 432/2012 oleks olnud erineva sisuga, kui see oleks vastu võetud enne 31. jaanuari 2010. Järelikult ei saa määrust nr 432/2012 tühistada pelgalt seetõttu, et see võeti vastu pärast määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 määratud tähtaega.

73

Teiseks, kuivõrd hagejate etteheidet tuleb mõista nii, et sellega palutakse tuvastada, et otsus jagada loa andmise menetlus osadeks ei olnud mingil juhul põhjendatud, siis tuleb esmalt meelde tuletada, et komisjonile antud ulatuslikku kaalutlusõigust arvestades tuleneb eespool punktis 65 viidatud kohtupraktikast, et liidu kohtu kontroll komisjoni poolt keerulises valdkonnas läbi viidud hinnangute põhjendatusele piirdub hinnanguga sellele, kas institutsioonide pädevuse kasutamisel esinevad ilmsed vead või võimu kuritarvitamine või kas ametivõimud on oma kaalutlusõigust ilmselgelt ületanud (kohtuotsused, 9.9.2003, Monsanto Agricoltura Italia jt, C‑236/01, EKL, EU:C:2003:431, punkt 135, ja 15.10.2009, Enviro Tech (Europe), C‑425/08, EKL, EU:C:2009:635, punkt 47).

74

Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et otsus jagada tervisealaste väidete lubamise menetlus osadeks ja lükata teatud nende väidete hindamine edasi, oli vajalik, et paremini saavutada määruse nr 1924/2006 erinevaid eesmärke, võttes eelkõige arvesse erilisi raskusi, mis selle menetluse käigus tekkisid, ehkki see tähendas lähenemisviisi muutmist võrreldes esialgsega, nagu väidavad hagejad.

75

Nimelt tuleb märkida, et erinevad asjaolud, eelkõige määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel liikmesriikide edastatud siseriiklikes nimekirjades olevad enam kui 44000 tervisealast väidet, selle edastamise käigus mõne liikmesriigi poolt täpse teabe esitamata jätmine ja vajadus koostada konsolideeritud nimekiri ning kodifitseeritud süsteem, et tagada väidete tuvastamine, sundisid komisjoni kasutama alternatiivset lähenemist, mille eesmärk oli tagada eelkõige tasakaal turu selguse eesmärgi ja tarbijakaitse eesmärgi vahel. Sellega seoses tuleb sarnaselt komisjonile märkida, et otsus oodata kõigi liikmesriikide edastatud tervisealaste väidete hindamise lõpetamist enne lubatud väidete nimekirja vastuvõtmist oleks määruse nr 1924/2006 eesmärkide saavutamist veelgi edasi lükanud.

76

Lisaks, mis puudutab hagejate argumenti, et puudus vajadus kiireloomuliselt tegutseda, võttes eelkõige arvesse märgistamist käsitlevaid üldsätteid, mis olid esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivis 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75), siis tuleb märkida, et direktiivi eesmärk on üksnes üldiselt keelata sellise info kasutamine, mis võib ostjat eksitada või omistada toidule raviomadusi. Seevastu, nagu ilmneb määruse nr 1924/2006 põhjendusest 3, on selle ning järelikult ka määruse nr 432/2012 eesmärk täiendada direktiivis 200/13 esitatud üldpõhimõtteid ning sätestada toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamist käsitlevad erisätted, mis puudutavad tarbijale sellisel kujul tarnitavat toitu.

77

Seega ei saa järeldada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kui ta otsustas jagada tervisealaste väidete lubamise menetluse mitmesse ossa.

78

Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

79

Teiseks, mis puudutab etteheidet, et määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud üleminekumeetmeid on rikutud, siis tuleb esmalt märkida, et määruse nr 432/2012 põhjenduste 10 ja 11 kohaselt on komisjon tegelikult selgitanud, et menetluses olevate väidete (eelkõige kuna EFSA ei ole teaduslikku hinnangut veel andnud või kuna esinesid muud asjakohased põhjused, miks komisjon ei saanud selles staadiumis veel otsust teha nende lubamise kohta) kasutamist võib jätkata kooskõlas viidatud artiklites ette nähtud üleminekukorraga.

80

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus täpsustas 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Ehrmann (C‑609/12, EKL, EU:C:2014:252), et määruse nr 1924/2006 artiklis 28 on ette nähtud üleminekumeetmed, mille eesmärk on määruse põhjenduse 35 kohaselt võimaldada toidukäitlejatel määruse sätetega kohaneda. Tervisealaste väidete osas on kõnealused üleminekumeetmed ette nähtud määruse artikli 28 lõigetes 5 ja 6 (kohtuotsus Ehrmann, eespool viidatud, EU:C:2014:252, punkt 31).

81

Esiteks võib seega vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõikele 5 selle määruse artikli 13 lõike1 punktis a osutatud tervisealaseid väiteid esitada toidukäitlejate vastutusel alates selle määruse jõustumiskuupäevast kuni artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekirja vastuvõtmiseni tingimusel, et need väited on kooskõlas selle määrusega ning nende suhtes kohaldatavate olemasolevate liikmesriigi sätetega ja ilma et see piiraks määruse artiklis 24 osutatud kaitsemeetmete vastuvõtmist. Seega tuleneb määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõike 5 sõnastusest, et toidukäitleja võib omal vastutusel ja kindlaksmääratud tingimustel kasutada tervisealaseid väiteid ajavahemikul selle määruse jõustumisest kuni määruse nr 1924/2006 artiklis 13 sätestatud nimekirja vastuvõtmiseni (kohtuotsus Ehrmann, punkt 80 eespool, EU:C:2014:252, punktid 32 ja 33).

82

Teiseks, mis puudutab eelkõige määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 punktides b ja c osutatud tervisealaseid väiteid, siis nende suhtes kohaldatakse sama määruse artikli 28 lõikes 6 toodud üleminekusätet. Kõnealune säte peab silmas tervisealaseid väiteid, mida on kasutatud kooskõlas siseriiklike sätetega enne määruse nr 1924/2006 jõustumist ehk enne 19. jaanuari 2007 (vt selle kohta kohtuotsus Ehrmann, punkt 80 eespool, EU:C:2014:252, punkt 34 ja 35) ja võimaldab kõnealuseid sätteid kasutada kuus kuud pärast selles sättes ette nähtud menetluste alusel otsuse vastuvõtmist.

83

Määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigete 5 ja 6 sõnastusest ilmneb, et üleminekusätete kohaldamine on ette nähtud nende tervisealaste väidete suhtes, mille kohta hindamine on pooleli ja mille kohta komisjon ei ole veel mingit otsust teinud. Selles olukorras – sõltumata sellest, millisesse nimetatud määruse artikli 13 lõike 1 kolmest kategooriast see asetatakse – ei ole mingeid takistusi, et menetluses olevatele väidetele (mis ootavad EFSA hinnangut või komisjoni läbivaatamist) võib kohaldada selles määruses ette nähtud üleminekusätteid.

84

Sellest tuleneb, et vastupidi hagejate väidetele ei kehtestanud komisjon täiendavaid üleminekusätteid, mida määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetes 5 ja 6 ei olnud ette nähtud; samuti ei rikkunud komisjon seda artiklit, kui ta täpsustas, et menetluses olevaid tervisealaseid väiteid võib jätkuvalt kasutada.

85

Teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

86

Kolmandaks, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumisest tulenevat etteheidet, siis tuleb kõigepealt meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika nõuab, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne ning et selle kohaldamine oleks ettenähtav (vt kohtuotsus, 15.9.2005, Iirimaa vs. komisjon, C‑199/03, EKL, EU:C:2005:548, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Ehkki hagejad väitsid siinses kohtuasjas, et ettevõtjad ei suuda menetluses olevaid väiteid kergelt tuvastada ning need ettevõtjad ei tea seega, milliseid väiteid võib endiselt kasutada vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetele 5 ja 6 (võrreldes eelkõige nendega, mis on tagasi lükatud), siis tuleb märkida, et määruse nr 432/2012 põhjendused 4 ja 11 viitavad vastavalt EFSA ja komisjoni veebilehtedele, kus on üldsusele tehtud kättesaadavaks esiteks konsolideeritud nimekiri, mis hõlmab liikmesriikide poolt määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel edastatud kõigi tervisealaste väidete ID-numbrid, ja teiseks nimekiri menetluses olevate tervisealaste väidete ID-numbritest ning nimekiri tagasi lükatud tervisealaste väidete ID-numbritest. Selles kontekstis tuleb märkida, et hindamisel ja menetluses olevaid tervisealaseid väiteid saab tuvastada konsolideeritud nimekirja alusel, lähtudes komisjoni edastatud ID-numbritest. Ehkki oleks olnud soovitav, et komisjon koostab nii menetluses olevate väidete kui ka tagasilükatud väidete kohta sarnases vormis nimekirja, nagu määrusele nr 432/2012 lisatud lubatud väidete nimekiri, et lihtsustada huvitatud poolte tuvastamisülesannet, siis asjaolu, et komisjon on siinses juhtumis erinevalt toiminud, ei ole piisav, et põhjendada hagejate etteheidet, et selles küsimuses puudus selgus ja täpsus.

88

Põhjendamaks oma argumenti, et menetluses olevate väidete nimekiri ei ole selge, edastasid hagejad Üldkohtule uue tõendina Ühendkuningriigi tervishoiuministri 16. aprilli 2014. aasta kirja, mis rõhutas, et selle liikmesriigi ametiasutused hindasid, et menetluses olevate väidete nimekirjas otsingu läbiviimine oli „raske ülesanne”.

89

Sellega seoses piisab siiski esmalt mainimisest, et asjaolu, et Ühendkuningriigi ametiasutused leiavad, et menetluses olevate väidete nimekirjas otsingu läbiviimine toob kaasa teatud raskusi, ei ole iseenesest piisav, et heita komisjonile ette täpsuse või selguse puudumist, kuna nagu ilmneb eespool punktist 87, võib menetluses olevaid väiteid leida, tutvudes dokumentidega, mille komisjon ja EFSA on üldsusele kättesaadavaks teinud. Ehkki Ühendkuningriigi tervishoiuministeeriumi 16. aprilli 2014. aasta kiri suunab lugejaid samuti selle ministeeriumi koostatud menetluses olevate väidete tabeli juurde, mis esitab nende väidete nimekirja lihtsama versiooni, ei saa siseriiklike ametiasutuste otsus pakkuda toiduainete tootjatele abivahendit olla tõendiks puudusest määruses nr 432/2012, mis võib kaasa tuua selle määruse tühistamise; pigem tuleb seda vaadelda abimehhanismina, mida need ametiasutused on omal algatusel otsustanud koostada oma pädevuse raames. Lõpuks, kuigi hagejad väidavad selle kirja põhjal, et menetluses olevate väidete nimekirja selguse puudumist võib ühtlasi tuletada täpsuse puudumisest seoses keelega, milles neid väiteid võib kasutada, tuleb tõdeda (nagu märkis ka komisjon), et hageja ei esitanud seda argumenti oma kirjalikes dokumentides, vaid alles uue tõendi esitamisel, nii et see tuleb hilise esitamise tõttu vastuvõetamatuks tunnistada.

90

Sellest tuleneb, et hagejatel ei ole õnnestunud tõendada, et komisjon on rikkunud õiguskindluse põhimõtet seoses menetluses olevate väidete tuvastamisega.

91

Kolmas etteheide tuleb seega tagasi lükata.

92

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

93

Esimese väite teises osas esitavad hagejad kaks etteheidet.

94

Esimene etteheide käsitleb seda, et otsus jagada loamenetlus mitmesse etappi rikub hea halduse põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41. Eelkõige heidavad hagejad komisjonile ette, et ta ei teavitanud ega konsulteerinud erinevate sellest otsusest huvitatud pooltega, ega põhjendanud seda otsust piisavalt.

95

Teine etteheide käsitleb võrdsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist, kuna toiduainetööstuse teatud ettevõtjad võivad menetluses olevatele tervisealastele väidetele antud üleminekuperioodi ajal jätkata läbirääkimisi liikmesriikidega ja seega saada täiendavaid võimalusi omandada luba neid puudutavatele väidetele.

96

Komisjon, keda toetavad eelkõige Prantsuse Vabariik ja BEUC, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

97

Mis puudutab esiteks hea halduse põhimõtte rikkumist puudutavat etteheidet, siis tuleb meelde tuletada, et põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eelkõige igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.

98

Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et õigus heale haldusele, mis sellest sättest tuleneb, ei viita üldkohaldatavate õigusaktide väljatöötamise protsessile (kohtuotsus, 17.3.2011, AJD Tuna, C‑221/09, EKL, EU:C:2011:153, punkt 49). Nimelt ei saa õigust olla ära kuulatud haldusmenetluses, mis puudutab kindlat isikut, võtta üle menetlusse, mis viib üldmeetmete vastuvõtmiseni (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 11.12.1996, Atlanta jt vs. EÜ, T‑521/93, EKL, EU:T:1996:184, punktid 70 ja 71, kinnitatud apellatsiooniastmes kohtuotsusega, 14.10.1999, Atlanta vs. Euroopa Ühendus, C‑104/97 P, EKL, EU:C:1999:498, punktid 31–40).

99

Kuna käesolevas asjas tuvastas Üldkohus eespool punktis 36, et määrus nr 432/2012 on üldkohaldatav meede, siis piisab märkimisest, et põhiõiguste harta artiklit 41 ei saa kohaldada.

100

Lisaks ja igal juhul tuleb märkida, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõiked 1–3, mis on määruse nr 432/2012 vastuvõtmise õiguslik alus, ei näe ette, et komisjonil on kohustus valdkonna ettevõtjate või muude huvitatud pooltega konsulteerida lubatud väidete nimekirja vastuvõtmise menetluses. Nimelt ilmneb selle määruse artikli 13 lõikest 2, et üksnes liikmesriikidel on õigus esitada komisjonile tervisealaste väidete riiklikud nimekirjad, mille põhjal koostatakse lubatud väidete nimekiri. Selles olukorras ei saa hagejad viidata enda kasuks sellele, et komisjon on seoses otsusega võtta lubatud väidete nimekiri vastu mitmes etapis rikkunud määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetest 1–3 tulenevat õigust olla ära kuulatud.

101

Seejärel, kuna hagejate argumente tuleb mõista nii, et neis viidatakse läbipaistvuse puudumisele komisjoni tegevuses, siis tuleb märkida, et juhtumi asjaolud ei kinnita sellist lähenemisviisi.

102

Nimelt esiteks teavitas komisjon 14. juuli 2009. aasta pressiteates huvitatud pooli, sh toiduainetööstuse ettevõtjaid, et arvestades eelkõige eespool punktis 75 kirjeldatud raskusi ja asjaolusid, kavatseb ta lubatud väidete nimekirja vastu võtta järk-järgult. Teiseks, vastates kirjale, milles dieettoodete ja botaaniliste toodete valmistajate liidu tasandi ühendused (millesse kuuluvad ka hagejad) palusid seda sammu uuesti hinnata, kordas komisjon oma 11. novembri 2009. aasta kirjas kavatsust koostada lubatud väidete nimekiri järk-järgult. Kolmandaks teatas komisjon 27. septembril 2010 ja 28. juulil 2011 kahe pressiteatega määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 3 järgse lubatud väidete nimekirja vastuvõtmise menetluse läbivaatamisest, selgitades, et esmalt käsitletakse muid aineid kui nn botaanilisi aineid puudutavaid tervisealaseid väiteid, ning seejärel võetakse ette botaanilisi aineid käsitlevad väited.

103

Sellest tuleneb, et komisjon tegi otsuse võtta lubatud väidete nimekiri vastu mitmes etapis läbipaistvalt, eelkõige valdkonna ettevõtjate suhtes.

104

Lõpuks, mis puudutab hagejate etteheidet põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 296 teise lõigu kohaselt on liidu institutsioonide vastu võetud aktides esitatud nende põhjendused.

105

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 296 teises lõigus nõutav põhjendus vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheti mõistetavalt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjassepuutuvaid õigusnorme (vt selle kohta kohtuotsus, 5.3.2009, Prantsusmaa vs. nõukogu, C‑497/07, EU:C:2009:131, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Käesolevas asjas märgib Üldkohus esiteks, et eespool punktis 102 mainitud 27. septembri 2010. aasta pressiteatest ilmneb, et komisjon selgitas, et ta palus EFSA-l peatada ajutiselt botaanilisi aineid käsitlevate tervisealaste väidete hindamine ja keskenduda seevastu kõigile teistele väidetele määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 tähenduses, et lõpetada nende hindamine võimalikult aegsasti. Komisjon märkis samuti, et ta kavatses kiirendada lubatud väidete nimekirja koostamise menetlust, jättes võimaluse hoolikalt analüüsida ja hinnata üksikuid väiteid botaaniliste ainete kohta ja eelkõige võimalikke pingeid määruse nr 1924/2006 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/24/EÜ, millega muudetakse traditsioonilisi taimseid ravimeid käsitlevat direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavate ravimite ühenduse eeskirja kohta (ELT L 136, lk 85; ELT eriväljaanne 13/34, lk 313), vahel.

107

Teiseks kinnitas komisjon määruse nr 423/2012 põhjenduses 10, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 sätestatud loamenetluse käigus on komisjon kindlaks teinud mitu hindamiseks esitatud väidet, mis osutavad sellise taimse materjali või taimsete ainete mõjule, mille kohta ei ole EFSA teaduslik hinnang veel valminud. Lisaks tuleb sama põhjenduse kohaselt teatud tervisealaseid väiteid täiendavalt hinnata enne, kui komisjon saab otsustada, kas need lubatud väidete nimekirja lisada või välja jätta, või mida on juba hinnatud, kuid mille kohta ei saa praegu muudel asjaoludel otsust teha.

108

Kolmandaks märkis komisjon määruse nr 432/2012 põhjenduses 11 (nagu on hinnatud eespool punktides 79–84), et menetluses olevate tervisealaste väidete kasutamist võib jätkata kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetega 5 ja 6, ja et seega jäi hindamist ootavate väidete puhul selle määruse üleminekukord kehtima.

109

Sellest tuleneb, et komisjon on selgelt esitanud arutluskäigu, mida ta järgis otsuses võtta vastu lubatud väidete nimekiri etappide kaupa, võimaldades seega huvitatud isikutel teada saada nii selle otsuse aluseks olevad põhjendused kui ka sellest tulenevad tagajärjed.

110

Lisaks, ehkki hagejad heidavad komisjonile sisuliselt ette, et ta ei täpsustanud veelgi üksikasjalikumalt põhjuseid, mille alusel ta otsustas lükata menetluses olevate väidete hindamise edasi (eelkõige botaaniliste ainete osas), siis piisab märkimisest, et põhjendamiskohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist. Üldkohaldatava akti puhul (nagu määrus nr 432/2012) piisab, kui põhjendustes on osutatud ühelt poolt üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud. Selles kontekstis on Euroopa Kohus korduvalt täpsustanud, et kohatu oleks nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud, kui vaidlustatud õigusaktist ilmnevad institutsiooni taotletava eesmärgi põhisisu (kohtuotsused, 22.11.2001, Madalmaad vs. nõukogu, C‑301/97, EKL, EU:C:2001:621, punkt 188, ja 21.7.2011, Etimine, C‑15/10, EKL, EU:C:2011:504, punkt 115).

111

Seega on komisjon järginud põhjendamiskohustust, mis tal lasub ELTL artikli 296 teise lõigu alusel.

112

Esimene etteheide tuleb seetõttu tagasi lükata.

113

Teiseks, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb meenutada, et see põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt kohtuotsus, 16.12.2008, Arcelor Atlantique et Lorraine jt, C‑127/07, EKL, EU:C:2008:728, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Hagejad väidavad sisuliselt, et toiduainetööstuse teatud ettevõtjad võivad menetluses olevatele tervisealastele väidetele antud üleminekuperioodi ajal jätkata läbirääkimisi liikmesriikidega ja seega saada täiendavaid võimalusi neid puudutavatele väidetele loa omandamiseks.

115

Selle argumendiga ei saa aga nõustuda. Nimelt on see argument üldine ja sellega väidetakse üksnes seda, et komisjon võib tulevikus soodsamalt kohelda menetluses olevatest väidetest puudutatud ettevõtjaid.

116

Hagejad ei selgita, mis viisil võiksid menetluses olevatest väidetest puudutatud ettevõtjad kasu saada komisjoni soodsamast otsusest, mis tehti tänu liikmesriikide sekkumisele.

117

Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 100, ei ole komisjonil kohustust valdkonna ettevõtjate või muude huvitatud pooltega konsulteerida lubatud väidete nimekirja vastuvõtmise menetluses, nii et mingil juhul ei oleks võimalik kontrollida eelistatud kohtlemist selle institutsiooni poolt.

118

Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

119

Eelnevat silmas pidades tuleb esimese väite teine osa ning esimene väide tervikuna tagasi lükata.

120

Teine väide jaguneb kolmeks osaks.

121

Väite esimeses osas esitavad hagejad kaks etteheidet.

122

Esimene etteheide käsitleb seda, et komisjoni poolt EFSA-le saadetud teadusliku arvamuse taotlus määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetes 1–3 märgitud tervisealaste väidete kohta oli sobimatu, kuna see oli ülemäära nõudlik. Eelkõige leiavad hagejad, et selle määruse artikli 13 lõige 3 ei nõua, et EFSA esitaks ammendavad ja määravad teaduslikud arvamused, vaid nõuab üksnes konsulteerimist. Nad rõhutavad ühtlasi, et see säte nõuab erinevat tüüpi hinnangut võrreldes eelkõige sama määruse artikli 13 lõike 5 ja artikli 14 alusel tervisealaste väidete heakskiiduks ette nähtud erimenetlustega, mis on siduvamad.

123

Teine etteheide käsitleb seda, et isegi kui määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 alusel tehtud hindamine võib olla täielik hindamine, mis tugineb üldtunnustatud teaduslikele väidetele, kasutasid komisjon ja EFSA teaduslike tõendite suhtes ekslikke kriteeriume.

124

Komisjon, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja BEUC, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

125

Mis puudutab esimest etteheidet, siis tuleb esmalt märkida (nagu tegi ka Prantsuse Vabariik), et hagejate argumentidega soovitakse tõendada, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 alusel tervisealaste väidete lubamiseks oleks teadusliku põhjendatuse tase pidanud olema mitte nii range kui see, mida komisjon nõuab teadusliku arvamuse taotluses, ja eelkõige vähem range kui see, mida kohaldatakse sama määruse artikli 13 lõikes 5 ja artiklis 14 käsitletud tervisealaste väidete lubamisele.

126

Sellega seoses märgib Üldkohus esmalt, et määruse nr 1924/2006 põhjenduses 17 on öeldud, et toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamisel tuleks arvestada eelkõige teadusliku põhjendatusega, ja et neid väiteid peaksid põhjendama neid kasutavad toidukäitlejad. Väide peaks olema teaduslikult põhjendatud, võttes arvesse kõiki kättesaadavaid teaduslikke andmeid ning kaaludes tõendeid. Lisaks on sama määruse põhjenduses 23 märgitud, et tervisealaste väidete kasutamist liidus tuleks lubada vaid pärast kõrgeimal tasemel teaduslikku hindamist. Et oleks tagatud nende väidete ühtlustatud teaduslik hindamine, peaks nimetatud hindamised läbi viima EFSA.

127

Seejärel on määruse nr 1924/2006 artiklis 5 „Üldtingimused” ette nähtud sisuliselt, et tervisealaste väidete kasutamine liidus on lubatud ainult siis, kui muude tingimuste hulgas on üldtunnustatud teaduslike tõendite põhjal tõendatud esiteks, et aine, mille kohta väide esitatakse, omab väidetud kasulikku mõju; teiseks, et aine, mille kohta väide esitatakse, sisaldub lõpptootes või ei esine seal sellises koguses, millega kaasneb väidetud kasulik mõju; ja kolmandaks, et tootekoguses, mida eeldatavasti tarbitakse, sisaldub märkimisväärses koguses ainet, millele väide tugineb, ja mis võimaldab seda väidetud mõju tekitada.

128

Lõpuks on määruse nr 1924/2006 artiklis 6 „Väidete teaduslik põhjendatus” märgitud, et tervisealased väited peavad põhinema üldtunnustatud teaduslikel tõenditel ja olema viimastega tõendatud. Lisaks peab toidukäitleja, kes tervisealase väite esitab, põhjendama selle väite kasutamist.

129

Eespool viidatud sätete koostoimes tõlgendamisest ilmneb, et määrus nr 1924/2006 nõuab esiteks, et liidus võib kasutada üksnes teaduslikult tõendatud tervisealaseid väiteid, ja teiseks, et neid väiteid võib lubada üksnes pärast EFSA poolt läbi viidud ühtlustatud teaduslikku hindamist, mis vastab kõige kõrgematele nõudmistele. Vastupidi hagejate väidetele kohaldatakse seda järeldust ka määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigetes 1–3 toodud loamenetlusele, mille raames komisjonil ei ole õigust paluda EFSA-l viia läbi leebem teaduslik hindamine võrreldes selle määruse artikli 13 lõikes 5 või artiklis 14 käsitletud väidetega. Sellega seoses tuleb märkida (nagu väitis ka komisjon), et ükski eespool viidatud säte ei kehtesta erinevaid tingimusi tervisealaste väidete suhtes läbiviidavale teaduslikule hindamisele sõltuvalt sellest, millist sätet sellele väitele kohaldatakse.

130

Lisaks tuleb meelde tuletada, et kohtupraktikast tuleneb, et kui riskide osas viiakse läbi teaduslik uurimine, mis on võimalikult ulatuslik ja tugineb teaduslikele arvamustele, mis põhinevad kõrge kvaliteedi, läbipaistvuse ja sõltumatuse põhimõtetel, siis on see oluline menetluslik garantii tagamaks meetmete teaduslikku objektiivsust ja vältimaks omavoliliste meetmete võtmist (vt selle kohta kohtuotsused, 11.9.2002, Pfizer Animal Health vs. nõukogu, T‑13/99, EKL, EU:T:2002:209, punkt 172, ja 9.9.2011, Prantsusmaa vs. komisjon, T‑257/07, EKL, EU:T:2011:444, punkt 89).

131

Lõpuks tuleb tagasi lükata hagejate argument, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see näeb ette üldise presumptsiooni kohaldamise turul olevate tervisealaste väidete kasuks, mille kohaselt neid väiteid tuleb käsitada kui üldtunnustatud teaduslikel tõenditel põhinevaid. Nimelt tuleb märkida (nagu mainis ka Prantsuse Vabariik), et hagejate pakutud üldise presumptsiooni kohaldamine oleks vastuolus määruse nr 1924/2006 artikliga 6, mis tugineb sama määruse põhjenduses 14 mainitud järeldusel, et turul esinev suur hulk erinevaid väiteid ei ole teaduslikust seisukohast põhjendatud.

132

Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud määruse nr 1924/2006 artiklit 13, kui ta määratles EFSA-le saadetud teadusliku arvamuse taotluse tervisealaste väidete hindamiseks.

133

Esimene etteheide tuleb seega tagasi lükata.

134

Mis puudutab teist etteheidet, siis väidavad hagejad sisuliselt, et komisjoni ja EFSA poolt teaduslikele tõenditele kohaldatud hindamiskriteeriumid (mis tulenevad eelkõige teadusliku arvamuse taotlusest), olid ekslikud.

135

Esiteks väidavad nad, et nõue, et tervisealaste väidete esemeks olevate toiduainete söömise kasulik mõju oleks „märkimisväärne”, läks kaugemale kui määruse nr 1924/2006 artiklis 5 nõutud üldine kriteerium, mille kohaselt piisab kasulikust füsioloogilisest mõjust.

136

Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et isegi kui vastavalt hagejate väidetele oli komisjon arvamuse taotlemise raames märkinud, et väidetav kasulik mõju peab olema märkimisväärne, määratles ta siiski selle nõude nii, et sellega tuleb tõendada rahuldavalt, et see mõju avaldab kasulikku mõju tuvastatud kehalistele talitustele, et see oleks tervise seisukohast asjassepuutuv. Selline nõue on tingimus, mille võib tuletada määruse nr 1924/2006 artikli 5 lõike 1 punktidest b ja d. Nimelt, nagu eespool punktis 127 on mainitud, on selles sättes tervisealaste väidete lubamise tingimustena sätestatud esiteks, et ainet, mille kohta väide esitatakse, ei sisaldu lõpptootes või sisaldub seal sellises koguses, et sellega kaasneb väidetav kasulik mõju; ja teiseks, et tootekoguses, mida eeldatavasti tarbitakse, sisaldub märkimisväärses koguses ainet, mis võimaldab seda mõju tekitada. Märkimisväärse kasuliku mõju nõue, mida on mainitud teadusliku arvamuse taotluses, on seega tagatis, et tarbijaid ei eksitataks, kui nad ostavad toitu, mille kohta väidetakse, et see sisaldab sellist mõju tekitavaid aineid. Nimetatud olukorras ei saa teadusliku arvamuse taotlust tõlgendada nii, et see ületab määruses nr 1924/2006 esitatud üldisi kasutustingimusi.

137

Teiseks kritiseerivad hagejad komisjoni poolt EFSA-le saadetud teadusliku arvamuse taotlust, kuna sellest hinnatakse üle põhjusliku seose rolli.

138

Selle kriitikaga ei saa siiski nõustuda. Nimelt tuleneb määrusest nr 1924/2006 endast kohustus tõendada sellist põhjuslikku seost väite esemeks oleva toiduaine ja väidetud mõju vahel. Seetõttu piisab märkimisest, et määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 on „tervisealane väide” määratletud kui mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos. Seetõttu tuleb märkida, et tõendamaks, kas tervisalane väide on selle määruse alusel põhjendatud, on vaja kindlaks määrata põhjuslik seos toiduaine ja konkreetselt silmas peetud talituste vahel.

139

Kolmandaks väidavad hagejad, et volitus omistas ülemäärase tähtsuse toiduainete kirjeldusele.

140

Samas tuleb sarnaselt komisjonile märkida, et väite esemeks oleva toiduaine kirjeldus on hindamise keskne osa. Sellega seoses tuleb järeldada, et üksnes väite esemeks oleva toiduaine või ühe selle koostisosa täpse kirjelduse põhjal saab EFSA kindlaks määrata, kas väite teaduslik põhjendus on asjassepuutuv. Selles olukorras tagab väite esemeks oleva toiduaine kirjeldus selle, et seda väidet kasutatakse üksnes toiduainete kohta, mille mõju keha kindlatele talitustele on tõendatud.

141

Neljandaks väidavad hagejad, et komisjon ei ole nõuetekohaselt kontrollinud määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 1 punktis ii esitatud tingimust, et tervisealased väited peavad olema „keskmisele tarbijale hästi mõistetavad”, kuna ta on andnud loa keerulises teaduslikus keeles esitatud väidetele. Sellega seoses piisab siiski märkimisest, et see kriitika peab silmas üksnes lubatud väidete nimekirja, mis vastavalt sellele, mida hagejad oma kirjalikes dokumentides on korduvalt märkinud, ei kuulu nende määruse nr 432/2012 tühistamisnõude alla. Selles olukorras tuleb nende argument tulemusetuna tagasi lükata.

142

Sellest tuleneb, et hagejatel ei õnnestunud tõendada, et tervisealaste väidete hindamise käigus komisjoni ja EFSA kohaldatud hindamiskriteeriumid olid ekslikud.

143

Eelnevat silmas pidades tuleb hagejate teine etteheide ja teise väite esimene osa tagasi lükata.

144

Väite teises osas esitavad hagejad kaks etteheidet.

145

Esimene etteheide käsitleb seda, et EFSA läbi viidud tervisealaste väidete hindamine rikkus õiguskindluse põhimõtet, kuna esiteks ei täpsustanud suunised üksikasjalikult selle hindamise käigus kohaldamisele tulevaid kriteeriume hetkel, kui määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel koostati siseriiklikke tervisealaste väidete nimekirju, vaid need suunised koostati alles hetkel, kui hindamismenetlust oli juba alustatud; teiseks võttis EFSA vastu ebajärjekindlaid ja vastuolulisi teaduslikke arvamusi.

146

Teine etteheide käsitleb hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna hindamismenetlus ei taganud seda, et EFSA vaatab läbi huvitatud poolte esitatud kõik andmed, ja et lisaks avaldati EFSA arvamused ilma, et huvitatud pooled oleksid saanud esitada oma märkusi.

147

Komisjon, keda toetavad eelkõige Prantsuse Vabariik ja BEUC, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

148

Mis puudutab esiteks etteheidet õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta ja eelkõige hagejate argumenti, et kõnealune loamenetlus ei olnud kohane, kuna puudusid EFSA läbiviidavat teaduslikku hindamist käsitlevad erisätted, siis tuleb esmalt märkida, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse EFSA ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (ELT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), reguleerib üksikasjalikult EFSA töömeetodeid ja toimimist.

149

Seejärel tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetele ei sisalda määrus nr 1924/2006 ega ka määrus nr 178/2002 ei komisjonile ega EFSA-le ühtegi kohustust anda enne määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 toodud hindamismenetluse algust konkreetsed teaduslikud suunised selle kohta, kuidas EFSA kavatseb väidete loataotlusi hinnata. Hagejate poolt välja toodud asjaolu, et EFSA võttis hiljem, st 11. novembril 2009 ja 25. märtsil 2011 vastu need suunised, tuginedes kogemusele, mille ta oli esimeste hindamiste käigus saanud, ei saa tõendada õiguskindluse rikkumist. Nagu väitis ka komisjon, on vastupidi vaja järeldada, et nende suuniste vastuvõtmine tugevdab seda õiguskindlust eelkõige huvitatud poolte suhtes.

150

Lõpuks, ehkki hagejad heidavad komisjonile ette, et ta ei täpsustanud siseriiklike tervisealaste nimekirjade koostamise ajal, et nende suhtes kohaldatakse sama teaduslike tõendite nõuet nagu määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 5 ja artiklis 14 toodud väidete puhul, nagu ilmneb hiljem EFSA vastu võetud suunistest, siis tuleb märkida, et siinse juhtumi asjaolud ei kinnita seda etteheidet.

151

Nimelt tuleb märkida (nagu tegi ka komisjon), et määruse nr 1924/2006 artiklites 13 ja 14 mainitud väidete teaduslikku tõendamist käsitleti komisjoni 14. detsembri 2007. aasta dokumendis „Guidance on the implementation of regulation no 1924/2006 on nutrition and health claims made on foods – Conclusions of the standing committee on the food chain and animal health” (Suunised määruse nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta rakendamiseks. Toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee järeldused), mis on kättesaadav tema veebisaidil. Eelkõige ilmneb selle dokumendi punktist III.2.3 „Artikli 13 või artikli 14 alla klassifitseerimise mõju” otsesõnu, et nende sätete siseselt väidete klassifitseerimisel ei ole mingit mõju nende lubamiseks vajalikule teaduslikule põhjendatusele.

152

Sellest tuleneb, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et EFSA-s toimunud menetlus rikkus õiguskindluse põhimõtet seoses teadusliku hindamise kriteeriumidega.

153

Esimene etteheide tuleb seetõttu tagasi lükata.

154

Teiseks, mis puudutab etteheidet hea halduse põhimõtte rikkumisest, kuna see põhimõte viitab õigusele olla ära kuulatud, siis tuleb meenutada, et põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a ning eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole see kohaldatav üldmeetmete vastuvõtmise korral.

155

Käesolevas asjas piisab taas märkimisest, et kuna eespool punktis 36 on Üldkohus järeldanud, et määrus nr 423/2012 on üldkohaldatav meede, siis ei saa põhiõiguste harta artiklit 41 kohaldada.

156

Eelnevat silmas pidades tuleb hagejate teine etteheide ning seega teise väite teine osa tagasi lükata.

157

Väite kolmandas osas märgivad hagejad esiteks, et on rikutud kohustust teha koostööd siseriiklike toiduohutusametitega, nagu see ilmneb määruse nr 178/2002 artikli 30 lõikest 4, kuna EFSA ei analüüsinud üksikasjalikult siseriiklike asutuste eelnevalt läbi viidud hindamisi määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõike 2 alusel koostatud nimekirjades esitatud tervisealaste väidete kohta. Teiseks väidavad nad, et isegi kui siseriiklike asutustega toimusid arutelud, ei täidetud siinses asjas siiski põhjendamiskohustust, kuna määruses nr 432/2012 ei esitatud nende arutelude sisu ja ulatust.

158

Komisjon, keda toetab eelkõige Prantsuse Vabariik, vaidleb hagejate argumentidele vastu.

159

Esmalt tuleb märkida, et määruse nr 178/2002 artikli 20 („Erinevad teaduslikud arvamused”) lõigetes 1–3 on sätestatud sisuliselt, et EFSA peab kandma hoolt, et töö varasel etapil tehtaks kindlaks võimalikud allikad, kus võivad tekkida erinevused tema enda teaduslike arvamuste ja muude samalaadseid ülesandeid täitvate asutuste teaduslike arvamuste vahel. Lisaks on sama artikli lõikes 4 täpsustatud, et kui on kindlaks tehtud teadusküsimuste oluline erinevus ning kui asjakohane asutus on liikmesriigi asutus, siis on EFSA ja liikmesriigi asutus kohustatud tegema koostööd erinevuse lahendamiseks või esitama komisjonile ühisdokumendi, milles selgitatakse vastuolu tekitavaid teadusküsimusi ning osutatakse asjakohastele ebakindlatele andmetele. Dokument avalikustatakse.

160

Määrusega nr 178/2002 kehtestatud korrast, eelkõige selle artiklist 30 tuleneb, et kõnealune määrus on teaduslike arvamuste vastuvõtmise menetlust reguleerivate eeskirjade osas täiendav õigusakt määrusele nr 1924/2006, ja määrust nr 178/2002 ei kohaldata, kui nimetatud määrusega sarnane liidu õigusakt (näiteks määrus nr 1924/2006) sisaldab erisätteid tervisealaste väidete lubamise kohta (vt analoogia alusel kohtuotsus, 9.6.2005, HLH Warenvertrieb ja Orthica, C‑211/03, C‑299/03 ja C‑316/03–C‑318/03, EKL, EU:C:2005:370, punktid 38 ja 39).

161

Kuna määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 on otsesõnu ette nähtud, et EFSA-l on õigus läbi viia liikmesriikide poolt sama määruse artikli 13 lõike 3 alusel edastatud väidete nimekirjade ühtlustatud teaduslikku hinnangut, tuleb käesoleval juhul järeldada (nagu märkisid ka komisjon ja Prantsuse Vabariik), et siinses asjas ei kohaldata määruse nr 178/2002 artikli 30 lõiget 4, nii et EFSA-l ei olnud kohustust läbi viia arutelusid siseriiklike ametiasutustega ega avalikustada läbiviidud hinnangute raames nendele aruteludele lisatud dokumente.

162

Lisaks, mis puudutab hagejate argumenti, et erimeelsused EFSA ja siseriiklike toiduohutusametite vahel teatud tervisealaste väidete kohta on ilmsed, arvestades nende hagiavaldusele lisatud arvamusi, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks hagi vastuvõetavuse eeldusena peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid loogiliselt ja arusaadavalt nähtuma hagiavalduse enda tekstist. Kuigi sellega seoses võib hagiavalduse teksti konkreetsetes punktides toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada sellise sisulise õigusliku argumentatsiooni puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peab olema esitatud hagiavalduses endas (vt selle kohta kohtuotsus, 14.12.2005, General Electric vs. komisjon, T‑210/01, EKL, EU:T:2005:456, punkt 592). Seetõttu tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

163

Sellest tuleneb, et EFSA-le esitatud tervisealaste väidete hindamisel ei rikutud määruse nr 178/2002 artikli 30 lõiget 4 ega ka põhjendamiskohustust.

164

Eeltoodut arvestades tuleb teise väite kolmas osa ja teine väide tervikuna tagasi lükata.

165

Seetõttu tuleb määruse nr 432/2012 tühistamise nõue jätta rahuldamata.

166

Komisjon ja nõukogu leiavad, et hagejate poolt kaasneva nõudena esitatud taotlus määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmiseks ELTL artikli 277 alusel on vastuvõetamatu, kuna põhinõue määruse nr 432/2012 vastu ei ole samuti vastuvõetav. Lisaks väidavad nad, et igal juhul peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik.

167

Hagejad vaidlevad neile argumentidele vastu.

168

ELTL artikli 277 sõnastuse kohaselt võib olenemata ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.

169

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta ELTL artiklis 277 pakutud võimalus viidata üldkohaldatava akti õigusvastasusele endast autonoomset hagi alust ja sellele saab tugineda üksnes kaasnevas nõudes, kusjuures põhihagi vastuvõetamatus toob kaasa õigusvastasuse väite vastuvõetamatuse (vt selle kohta kohtumäärus, 17.6.2008, Dow AgroSciences vs. EFSA, T‑397/06, EU:T:2008:208, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

170

ELTL artikli 277 alusel kaasneva nõudena esitatud õigusvastasuse väide, kui põhikohtuasjas vaidlustatakse mingi muu akti õiguspärasust, on vastuvõetav üksnes siis, kui selle muu akti ja akti, mille õigusvastasusele viidatakse, vahel esineb seos. Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada ükskõik millist üldakti mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt selle kohta kohtuotsus, 20.11.2007, Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EKL AT, EU:T:2007:347, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

171

Siinses asjas märgib Üldkohus esiteks, et kuivõrd hagejate hagi on põhikohtuasjas suunatud määruse nr 432/2012 vastu ja kaasneva nõudena määruse nr 1924/2006 vastu, siis sõltub ELTL artikli 277 alusel esitatud taotluse vastuvõetavus määruse nr 432/2012 tühistamiseks esitatud hagi vastuvõetavusest, nagu ilmneb ka eespool punktis 169 viidatud kohtupraktikast. Arvestades eespool punktis 51 esitatud järeldust määruse nr 432/2012 tühistamishagi kohta, tuleb õigusvastasuse väide tunnistada vastuvõetavaks.

172

Teiseks, kuivõrd määrus nr 1924/2006 ja eelkõige selle artikli 13 lõige 3 on määruse nr 432/2012 vastuvõtmise õiguslik alus, on nende kahe akti vahel tuvastatav piisavalt tihe seos eespool punktis 170 viidatud kohtupraktika tähenduses. Sellega seoses tuleb tõdeda, et sellise seose olemasolu võib tuletada eelkõige järeldusest, et põhikohtuasjas vaidlustatud akt tugineb põhiliselt ühele sättele sellises aktis, mille õiguspärasust vaidlustatakse (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2006, Carius vs. komisjon, T‑173/04, EKL AT, EU:T:2006:333, punkt 46, ja Ianniello vs. komisjon, punkt 170 eespool, EU:T:2007:347, punkt 33; vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsus, 4.3.1998, De Abreu vs. Euroopa Kohus, T‑146/96, EKL AT, EU:T:1998:50, punktid 25 ja 29).

173

Sellest tuleneb, et tuleb tagasi lükata komisjoni ja nõukogu argumendid, mille eesmärk on tunnistada vastuvõetamatuks hagejate õigusvastasuse väide määruse nr 1924/2006 kohta.

174

Lisaks tuleb märkida, et hagejad vaidlustavad üksnes määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõigete 1–3 ning sama määruse artikli 28 lõigetes 5 ja 6 kehtestatud üleminekuperioodide õiguspärasust. Arvestades eespool punktis 170 esitatud kohtupraktikat, võib selles olukorras ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väite esitada üksnes nende sätete kohta. Üldkohus piirdub seega oma hinnangus käesolevale taotlusele nende sätetega.

175

Hagejad esitavad määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmise taotluse põhjendamiseks kaks väidet, mis puudutavad õiguse olla ära kuulatud rikkumist ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

176

Hagejad väidavad, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 on rikutud nende õigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 41. Eelkõige leiavad nad, et sama moodi nagu määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 5 ja artiklis 14 oleks sama määruse artikli 13 lõikes 3 toodud tervisealaste väidete loamenetlus pidanud toidukäitlejatel võimaldama esitada märkusi ja seda eelkõige EFSA-s seoses neid puudutavate väidetega. Hagejad viitavad 17. septembri 1998. aasta kohtuotsusele Primex Produkte Import-Export jt vs. komisjon (T‑50/96, EKL, EU:T:1998:223, punktid 58–61), milles on sisuliselt sedastatud, et pooled, keda avalik meede otseselt mõjutab, tuleb selle vastuvõtmise käigus ära kuulata, isegi kui puuduvad sellekohased spetsiifilised õigusnormid.

177

Komisjon, keda toetavad nõukogu, BEUC, parlament ja Prantsuse Vabariik, vaidlevad neile argumentidele vastu.

178

Mis puudutab esmalt argumenti, et on rikutud õigust heale haldusele, siis tuleb meenutada, et nagu ilmneb eespool punktist 97, kätkeb õigus heale haldusele põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt eelkõige igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada. Kuna käesolevas asjas viib määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõige 3 üldkohaldatava meetme vastuvõtmiseni, nagu on viidatud eespool punktis 36, siis ei saa nõustuda argumentidega, milles väidetakse, et on rikutud õigust olla ära kuulatud, nagu see on esitatud põhiõiguste harta selles sättes.

179

Lisaks, mis puudutab hagejate argumenti, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõige 5 ja artikkel 14 nägid ette menetluse, mille raames toidukäitlejaid nõuetekohaselt ära kuulati, siis tuleb märkida (nagu mainisid ka parlament ja nõukogu), et nendes kahes artiklis esitatud loamenetlus on erinev sellest, mis on ette nähtud määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3, kuna see algatatakse eraisikute taotlusel, kes võivad seejärel esitada märkusi EFSA arvamuse kohta ja saada individuaalse otsuse. Seevastu määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõiked 1 ja 3 käsitlevad menetlust, mille on algatanud liikmesriigid, mistõttu ei ole eraisikutele ette nähtud mingit õigust olla ära kuulatud.

180

Mis puudutab lisaks hagejate viidatud kohtuotsust Primex Produkte Import-Export jt vs. komisjon, punkt 176 eespool (EU:T:1998:223), siis tuleb märkida, et erinevalt siinsest kohtuasjast käsitles see kohtuotsus individuaalseid haldusmeetmeid, mis olid võetud veiseliha imporditollimaksude valdkonnas. Üldkohus leidis just nimelt sellest kontekstis, nagu hagejad ka märgivad, et isiku kaitseõiguse austamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, kujutab endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetluseeskirjade puudumisel (kohtuotsus Primex Produkte Import-Export jt vs. komisjon, punkt 176 eespool, EU:T:1998:223, punkt 59). Kuna määrus nr 432/2002 on üldkohaldatav akt, siis ei oma selle kohtuotsuse arutluskäik ja järeldused siinse asja suhtes tähtsust.

181

Igal juhul, isegi kui hageja viidatud Üldkohtu sellest otsusest tulenevaid lahendusi võiks siinsesse asja üle võtta, tuleb märkida (nagu tunnistasid ka hagejad oma hagiavalduses), et määruse nr 432/2002 vastuvõtmisele eelnes üldsusega konsulteerimine, mille käigus huvitatud isikutel, sh hagejatel oli võimalus esitada oma märkused. Seega tuleb järeldada, et komisjoni menetlus oli kooskõlas Üldkohtu järeldustega kohtuotsuses Primex Produkte Import-Export jt vs. komisjon, punkt 176 eespool (EU:T:1998:223). Lisaks, nagu parlament märgib, oli määruse nr 1924/2006 artiklis 25 ette nähtud määruse vastuvõtmise menetluse kontekstis toidukäitlejatel võimalus olla ära kuulatud, kui komisjon, parlament ja nõukogu ning liikmesriikide ametiasutused korraldasid puudutatud osalistega regulaarsete kohtumisi.

182

Sellest nähtub, et hagejad ei saa tulemuslikult väita, et määrus nr 1924/2006 ja eelkõige selle artikli 13 lõige 3 rikub õigust heale haldusele ja eelkõige õigust olla ära kuulatud.

183

Kõike eelnevat arvestades tuleb määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmise taotluse põhjenduseks esitatud esimene väide tagasi lükata.

184

Hagejate teine väide määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmise taotluse põhjenduseks on esitatud kahe etteheitena.

185

Esimese etteheitega väidavad hagejad, et määrus nr 1924/2006 rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna selle artiklis 28 ei ole ette nähtud mõistlikke üleminekuperioode selle määruse sätete täitmiseks. Sisuliselt kritiseerivad nad pärast määruse nr 432/2012 jõustumist tekkinud kohustust eemaldada turustusahelast toiduained, mis olid enne 2012. aastat õiguspäraselt turule viidud.

186

Teise etteheitega väidavad hagejad, et määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 ette nähtud tervisealaste väidete lubamiseks nõutud hindamise ulatus ei olnud selgelt määratletud.

187

Komisjon, keda toetavad nõukogu, BEUC, parlament ja Prantsuse Vabariik, vaidleb neile kahele etteheitele vastu.

188

Esmalt tuleb meenutada, et eespool punktis 86 viidatud kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed ning teiseks, et nende kohaldamise tagajärjed oleksid ettenähtavad.

189

Mis puudutab esmalt etteheidet, et määruses nr 1924/2006 ette nähtud üleminekuperiood on ebamõistlikult lühike, eelkõige määruse nr 432/2012 eeskirjade järgimiseks, siis tuleb märkida, et ehkki hagejad heidavad nõukogule ja parlamendile ette, et need sätestasid väga lühikesed üleminekuperioodid (uute normidega) kohanemiseks, esitavad nad selle kohta üksnes ebamääraseid väiteid ega märgi kordagi oma dokumentides, et need üleminekuperioodid tekitasid oma võimaliku selguse puudumise tõttu neile ebakindlust.

190

Igal juhul, mis puudutab argumenti, et toidulisanditele või dieettoitudele, millel on pikk, kahe kuni kolme aastane säilivusaeg, oleks tulnud kehtestada pikem üleminekuperiood, siis näib määruses nr 432/2012 kehtestatud kuus kuud olevat piisav, et kohandada nende märgistust ning reklaami, kuna hagejad ei täpsustanud isegi, mis oleks nende arvates näiteks mõistlik aeg, mille komisjon oleks pidanud selles määruses sätestama. Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 432/2012 eesmärk ei ole keelata hagejate toodete turustamist kui sellist, vaid üksnes eemaldada nende märgistusel esitatud tervisealased väited, mis ei ole kooskõlas määrusega nr 1924/2006.

191

Sellest tuleneb, et määrus nr 1924/2006 ei riku õiguskindluse põhimõtet selle artiklis 28 kehtestatud üleminekuperioodide osas.

192

Järelikult ei saa esimese etteheitega nõustuda.

193

Mis puudutab teiseks määruse nr 1924/2006 selguse puudumist käsitlevat etteheidet, siis tuleb märkida, et selle määruse alusel tervisealastele väidetele kohaldatav õiguslik raamistik oli selge ja selle tagajärjed toidukäitlejatele ettenähtavad, ning ei ole võimalik tuvastada õiguskindluse põhimõtte mingitki rikkumist kohtupraktika tähenduses. Nimelt, esiteks võimaldab määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 1 ja artikli 13 koostoimes tõlgendamine mõista, et tervisealaste väidete esitamine on keelatud, välja arvatud siis, kui need esiteks vastavad selles määruses ette nähtud üldnõuetele ja erinõuetele, ja teiseks on selle määruse alusel lubatud. Teiseks võimaldasid määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõiked 5 ja 6, mis puudutavad üleminekumeetmeid, kasutada tervisealaseid väiteid kuni lubatud väidete nimekirja vastuvõtmiseni, nagu selgitati eespool punktides 80–83.

194

Hagejad väidavad lisaks, et EFSA-ga konsulteerimise menetlus ei olnud määruses nr 1924/2006 täpsustatud ja et eelkõige ei olnud seal täpsustatud teaduslikke kriteeriume, mida see asutus pidi tervisealaste väidete hindamisel kasutama.

195

Siiski tuleb sellega seoses nentida, et määruse nr 1924/2006 alusel kohaldatavad teaduslikud kriteeriumid ei tekita selle määruse sätete alusel mingeid kahtlusi. Nimelt esiteks, nagu juba märgitud eespool punktides 135 ja 138, on määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 täpsustatud, et tõendamaks, kas tervisalane väide on põhjendatud, on vaja kindlaks teha põhjuslik seos toiduaine ja konkreetselt silmas peetud kehaliste talituste vahel. Seejärel on määruse nr 1924/2006 artiklis 5 tervisealaste väidete lubamise tingimustena sätestatud esiteks, et ainet, mille kohta väide esitatakse, sisaldub lõpptootes või ei esine seal sellises koguses, millega kaasneb väidetud kasulik mõju; ja teiseks, et tootekoguses, mida eeldatavasti tarbitakse, sisaldub märkimisväärses koguses ainet, mis võimaldab seda mõju tekitada. Lõpuks, vastavalt määruse nr 1924/2006 artiklile 6 koostoimes sama määruse põhjendustega 17 ja 23, millele eespool punktis 126 viidati, peaksid tervisealased väited tuginema üldtunnustatud teaduslikele tõenditele ja peaksid olema nende tõenditega tõendatud.

196

Sellest tuleneb, et tagasi tuleb lükata hagejate argument, et puudub üksikasjalikum säte selle kohta, kuidas EFSA kohaldab määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 1 ette nähtud kriteeriume, kui temaga konsulteeritakse sama määruse artikli 13 lõikes 3 ette nähtud menetluse raames.

197

Hageja teine etteheide tuleb seega tagasi lükata.

198

Eelnevat silmas pidades tuleb määruse nr 1924/2006 kohaldamata jätmise taotluse põhjenduseks esitatud teine väide tagasi lükata ja seega see taotlus tervikuna rahuldamata jätta.

199

Komisjon, keda toetavad eelkõige Prantsuse Vabariik ja BEAC, väidab, et menetluses olevaid väiteid koondava nimekirja tühistamise nõue on vastuvõetamatu. Komisjon leiab nimelt, et selle nimekirja suhtes ei saa hagi esitada ELTL artikli 263 tähenduses, kuna tegu on üksnes vahepealse aktiga, millel puudub mis tahes õigustloov või otsustav sisu ja mis ei saa seega muuta hagejate õiguslikku olukorda. Lisaks kinnitab komisjon, et hagiavaldust arvestades ei ole võimalik tuvastada, milliseid etteheiteid hagejad esitavad oma sisulise taotluse põhjenduseks.

200

Hagejad vaidlevad komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele vastu. Nad leiavad sisuliselt, et menetluses olevate väidete nimekiri on vaidlustatav akt, kuna muu hulgas kehtivad neile menetluses olevatele väidetele määruse nr 1924/2006 artiklis 28 toodud üleminekumeetmed. Sisulises osas väidavad hagejad, et menetluses olevate väidete nimekiri on õigusvastane ja tuleks tühistada, „kuna [selle] koostamiseks […] puudus õiguslik alus ja see rikub õiguskindluse, hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid”, ning „samadel põhjustel, mis on esitatud hagiavalduse V peatükis […]”.

201

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes meetmed, millest tulenevad hageja huve puudutavad siduvad õiguslikud tagajärjed, mis toovad kaasa selge muudatuse tema õiguslikus seisundis, ELTL artikli 263 tähenduses tühistamishagi esemeks olevad aktid või otsused (kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EKL, EU:C:1981:264, punkt 9; 31.3.1998, Prantsusmaa jt vs. komisjon, C‑68/94 ja C‑30/95, EKL, EU:C:1998:148, punkt 62; ja 4.3.1999, Assicurazioni Generali ja Unicredito vs. komisjon, T‑87/96, EKL, EU:T:1999:37, punkt 37). Selgitamaks välja, kas aktil või otsusel on sellised tagajärjed, tuleb lähtuda nende sisust (kohtumäärus, 13.6.1991, Sunzest vs. komisjon, C‑50/90, EKL, EU:C:1991:253, punkt 12, ja kohtuotsus Prantsusmaa jt vs. komisjon, eespool viidatud, EU:C:1998:148, punkt 63).

202

Lisaks tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et kui tegu on meetmete või otsustega, mille väljatöötamine toimub mitmes etapis, on üldjuhul vaidlustatavad üksnes need meetmed, mis väljendavad menetluse lõppedes selle institutsiooni lõplikku seisukohta, välistades esialgsed meetmed, mille eesmärk on lõppotsust ette valmistada (kohtuotsus, 18.12.1992, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑10/92–T‑12/92 ja T‑15/92, EKL, EU:T:1992:123, punkt 28).

203

Käesolevas asjas tuleb asuda seisukohale, et menetluses olevate väidete nimekiri ei ole vaidlustatav akt. Nimelt sellise nimekirja vastu võtmine, mille ainsaks eesmärgiks on koondada tervisealased väited, mille hindamine on veel pooleli ja mille kohta komisjon ei ole lõplikku seisukohta võtnud, kujutab endast üksnes vahepealset meedet, mille eesmärk on valmistada ette seda, et nendest meetmetest igaüks lisatakse või jäetakse lisamata lubatud väidete nimekirja, mis omakorda on lõplik otsus.

204

Lisaks, ehkki hagejad väitsid, et komisjoni sõnul kehtivad menetluses olevatele väidetele määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud üleminekumeetmed, tuleb järeldada, et see viide ei ole laadilt otsus ja selles üksnes tuletatakse meelde tagajärjed, mis määrusest endast tulenevad väidetele, mille hindamine on veel pooleli.

205

Sellest tuleneb, et menetluses olevate väidete nimekirja tühistamise taotlus tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

206

Täiendavalt tuleb mainida, et isegi kui menetluses olevate väidete nimekirja võiks pidada vaidlustatavaks aktiks, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Hageja põhjendatud huvi eeldab, et vaidlustatud akti tühistamisel endal võib olla õiguslikke tagajärgi, et hagi võib niisiis oma tagajärjena tuua kasu selle esitanud poolele, ning et seda õigustab tekkinud ja tegelik huvi nimetatud akti tühistamise vastu (vt kohtuotsus, 19.6.2009, Socratec vs. komisjon, T‑269/03, EU:T:2009:211, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

207

Kohtupraktika kohaselt peab hagi esitamise huvi olemasolu tõendama hageja. Kui hageja toetub huvile, mis puudutab tulevikus tekkivat õiguslikku olukorda, peab ta tõendama, et selle olukorra riivamine on juba praegu kindel. Hageja ei saa seega vaidlustatud akti tühistamise nõudes oma huvi põhjendamiseks tugineda tulevikus tekkivatele olukordadele, mille saabumine ei ole kindel (vt kohtuotsus, Hagenmeyer ja Hahn vs. komisjon, punkt 71 eespool, EU:T:2014:234, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

208

Käesolevas asjas märgib Üldkohus, et nagu märgiti määruse nr 432/2012 põhjendustes 10 ja 11, kohaldatakse menetluses olevatele väidetele endiselt õiguslikku korda, mida neile kohaldati enne määruse nr 432/2012 vastuvõtmist. Seetõttu võivad ettevõtjad, keda need väited puudutavad, jätkata nende kasutamist oma toiduainete turustamistegevuse raames kooskõlas määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõigetega 5 ja 6. Selles olukorras ei saa mingit kasu tekkida menetluses olevate väidete nimekirja tühistamisest. Lisaks tuleb märkida, et kui Üldkohus neilt selle kohta kohtuistungil küsis, ei suutnud hagejad põhjendada sellist kasu.

209

Igal juhul tuleb samuti meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c peab selleks, et tühistamisnõue oleks vastuvõetav, hagiavaldus sisaldama ülevaadet esitatud väidetest, mis peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Hagiavaldusest peab seetõttu selgelt ilmnema, milles seisneb väide, millel hagi põhineb, ning ainuüksi selle abstraktne äramärkimine ei vasta kodukorra nõuetele (vt selle kohta kohtuotsus, 27.9.2012, Nynäs Petroleum ja Nynas Belgium vs. komisjon, T‑347/06, EKL, EU:T:2012:480, punkt 107).

210

Käesolevas asjas tuleb järeldada, et nende tühistamisnõude põhjenduseks esitatud argumendid, milles kinnitatakse esiteks üksnes, et menetluses olevate väidete nimekiri on õigusvastane ja tuleks tühistada, kuna see koostati ilma õigusliku aluseta ning sellega rikutakse õiguskindluse, hea halduse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, ja teiseks üksnes viidatakse hagiavalduse V peatükis esitatud väidetele, on ilmselgelt ebapiisavad, et täpselt tuvastada hageja etteheiteid komisjonile kui selle nimekirja autorile.

211

Järelikult tuleb hagejate nõuded menetluses olevate väidete nimekirja tühistamiseks tunnistada vastuvõetamatuks.

212

Eespool esitatud kaalutluste põhjal tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.

213

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse nende kohtukulud nende endi kanda ja mõistetakse neilt välja komisjoni kohtukulud.

214

Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud ning Üldkohus võib ka otsustada, et muu menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas menetluses jäetakse Prantsuse Vabariigi, nõukogu, parlamendi, BEUC, FederSalus’i, Medestea biotech’i ja Naturando kohtkulud nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: