Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T-267/07,

Itaalia Vabariik, esindajad: avvocato dello Stato G. Aiello ja avvocato dello Stato S. Fiorentino,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja F. Erlbacher,

kostja,

mille ese on nõue osaliselt tühistada komisjoni 27. aprilli 2007. aasta otsus 2007/327/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust 2006. eelarveaastal rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 122, lk 51),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees L. Truchot, kohtunikud M. E. Martins Ribeiro ja A. Popescu (ettekandja),

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. aprilli 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Õiguslik raamistik

1. Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruses (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13), viimast korda muudetud nõukogu 22. mai 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1287/95 (EÜT L 125, lk 1) (edaspidi „määrus nr 729/70”), kehtestati ühise põllumajanduspoliitika rahastamisele kohaldatavad üldnormid. Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414) asendati määrus nr 729/70 alates 1. jaanuarist 2000–16. oktoobrini 2006 tehtud kulutuste osas.

2. Vastavalt määruse nr 729/70 artikli 1 lõike 2 punktile b ja artikli 3 lõikele 1 ning määruse nr 1258/1999 artikli 1 lõike 2 punktile b ja artikli 2 lõikele 2 rahastab Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu põllumajandusturgude ühise korralduse raames sekkumisi, mida nende turgude tasakaalustamiseks teostatakse vastavalt Euroopa Liidu eeskirjadele.

3. Määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 kohaselt otsustab Euroopa Ühenduste Komisjon kulutused liidu rahastamisest välja jätta, kui ta tuvastab, et kulutused ei ole tehtud kooskõlas liidu eeskirjadega.

4. Määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 1 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega meetmed, mis on vajalikud, et tagada EAGGF-st rahastatavate tehingute tegelik toimumine ja nõuetekohane teostamine, tõkestada ja käsitleda eeskirjade eiramist ja hüvitada eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summad.

5. Määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 kohaselt kannab liit juhul, kui summasid ei hüvitata täielikult, eeskirjade eiramisest või hooletusest tulenevad rahalised tagajärjed, välja arvatud juhul, kui eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärgede põhjustajateks on liikmesriikide haldus- või muud organid.

6. Määrus nr 1258/1999 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1).

7. Määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 3 sätestab, et „[a]rtikli 8 lõike 1 [punkti] c alapunktis iii sätestatud raamatupidamise aastaaruannete üleandmise puhul edastavad liikmesriigid komisjonile kokkuvõtva aruande eeskirjade eiramiste tagajärjel algatatud tagasinõudmise menetluste seisust, jagades veel tagasinõudmata summad haldus- ja/või kohtumenetluse järgi ja eeskirjade eiramise esmakordse haldusliku või kohtuliku tuvastamise aasta järgi”. Samuti on selles sättes täpsustatud, et „[l]iikmesriigid annavad komisjoni käsutusse individuaalsete tagasinõudmismenetluste ning veel tagasinõudmata summade üksikasjad”.

8. Määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 5 sätestab järgmist:

„Kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist, või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, kaetakse 50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest asjaomase liikmesriigi ja 50% ühenduse eelarvest.

Asjaomane liikmesriik toob lõike 3 esimeses lõigus nimetatud kokkuvõtvas aruandes eraldi välja summad, mille osas ei toimunud tagasinõudmist käesoleva lõike esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul.

Vastavalt esimesele lõigule tagasinõudmise puudumisest tuleneva finantskohustuse jagamine ei piira asjaomase liikmesriigi kohustust järgida tagasinõudmismenetlusi vastavalt käesoleva määruse artikli 9 lõikele 1. Sel viisil tagasi nõutud summadest kantakse 50% EAGGF arvele pärast lõikes 2 ette nähtud kinnipidamise kohaldamist.

Kui tagasinõudmismenetluse raames konstateeritakse eeskirjade eiramiste puudumist lõplikku laadi haldusakti või kohtuotsusega, deklareerib asjaomane liikmesriik EAGGF-le kuluna tema poolt esimese lõigu alusel kantud finantskohustuse.

Kui tagasinõudmine ei saanud asjaomasest liikmesriigist olenemata põhjustel toimuda käesoleva lõike esimeses lõigus kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagasinõutav summa ületab 1 miljonit eurot, võib komisjon liikmesriigi taotlusel tähtaega pikendada kuni 50% ulatuses esialgsest tähtajast.”

9. Määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 6 sätestab, et „[n]õuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada tagasinõudmist mitte läbi viia”. See säte täpsustab, et niisuguse otsuse võib teha vaid järgmistel juhtudel:

„a) kui tagasinõudmisel juba tehtud ja ettenähtavad kulud on suuremad kui tagasinõutav summa; või

b) kui tagasinõudmine osutub võimatuks võlgniku või eeskirjade eiramise eest juriidilist vastutust kandvate isikute asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt tuvastatud ja tunnistatud maksejõuetuse tõttu.”

10. Samas sättes on öeldud, et „[a]sjaomane liikmesriik toob artikli 3 esimeses lõigus sätestatud kokkuvõtvas aruandes eraldi välja summad, mille osas ta otsustas tagasinõudmismenetlust mitte alustada, ning oma otsuse põhjenduse”.

11. Määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 8 sätestab:

„Pärast artikli 31 lõikes 3 sätestatud menetluse läbiviimist võib komisjon teha otsuse ühenduse eelarvesse pandud summade ühenduse rahastamisest kõrvaldamise kohta järgmistel juhtudel:

a) kohaldades käesoleva artikli lõikeid 5 ja 6, kui komisjon tuvastab, et eeskirjade eiramine või tagasinõudmise puudumine tulenevad haldusasutustele või muudele ametiasutustele süüks pandavast eeskirjade eiramisest või hooletusest;

b) kohaldades käesoleva artikli lõiget 6, kui tema hinnangul ei ole liikmesriigi põhjendus piisav, et õigustada otsust tagasinõudmismenetlus peatada.”

12. Määruse nr 729/70 artikli 16, määruse nr 1258/1999 artikli 20 ja määruse nr 1290/2005 artikli 47 koosmõjus kuulub määrus nr 729/70 kohaldamisele selliste kulutuste suhtes, mis tekkisid liikmesriikidel ajavahemikus 1. jaanuarist 1971–31. detsembrini 1999, samas kui määrus nr 1258/1999 kuulub kohaldamisele selliste kulutuste suhtes, mis tekkisid ajavahemikus 1. jaanuarist 2000–16. oktoobrini 2006.

13. Siiski kuulub määruse nr 1290/2005 artikli 49 kolmanda lõigu teise taande kohaselt selle määruse artikkel 32 kohaldamisele juhtudel, mis on teatavaks tehtud nõukogu 4. märtsi 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 595/91 eeskirjade eiramise ja valesti makstud summade tagasinõudmise kohta ühise põllumajanduspoliitika rahastamisel, infosüsteemi loomise kohta selles valdkonnas ning määruse (EMÜ) nr 283/72 kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 67, lk 11; ELT eriväljaanne 03/11, lk 171) artikli 3 raames ja mille osas ei ole 16. oktoobriks 2006 täielik tagasinõudmine veel aset leidnud.

14. Määrus nr 595/91 näeb artiklis 3 ette järgmist:

„1. Kahe kuu jooksul pärast iga kvartali lõppu saadavad liikmesriigid komisjonile loetelu kõigist eeskirjade eiramistest, mille kohta on olemas haldusasutuse või kohtu esialgne fakte tuvastav otsus.

Sel eesmärgil esitavad nad järgmise, võimalikult üksikasjaliku teabe:

– säte, mida on rikutud,

– kulutuste laad ja suurus; kui makset ei ole tehtud, summad, mis oleks olnud valesti makstud, kui eeskirjade eiramist ei oleks avastatud, välja arvatud juhul, kui ettevõtja eksimus või hooletus avastatakse enne makse tegemist ja sellega ei kaasne haldus- või kriminaalkaristust,

– asjakohane ühine turukorraldus, toode või tooted või meede,

– ajavahemik või ajahetk, millal eeskirjade eiramine on toime pandud,

– eeskirjade eiramise viis,

– eeskirjade eiramise avastamisviis,

– riigiasutused või -organid, kes eeskirjade eiramise avastasid,

– avastamise finantstagajärjed ning tagasinõudmisvõimalused,

– eeskirjade eiramise võimalusele viitava esmakordse teabe kuupäev ja allikas,

– eeskirjade eiramise avastamise kuupäev,

– vajaduse korral asjaga seotud liikmesriigid ja kolmandad riigid,

– asjaga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute andmed, välja arvatud juhul, kui need andmed ei ole võitluses eeskirjade eiramise vastu asjaomase eiramise laadi tõttu olulised.

– […]”.

15. Sama määruse artikli 5 lõige 1 näeb ette, et „[k]ahe kuu jooksul pärast iga kvartali lõppu teatavad liikmesriigid komisjonile artikli 3 kohaselt teatatud eeskirjade eiramiste tagajärjel algatatud menetlustest ja nendest tulenenud olulistest muutustest […]”. Nimetatud artikli lõige 2 sätestab, et „[k]ui liikmesriik leiab, et summa täielik tagasinõudmine ei ole võimalik või tõenäoline, esitab ta komisjonile eriteate tagasinõudmata summa kohta ning põhjenduse, miks ühendus või liikmesriik peaks selle summa katma”, et „[s]ee teave peab olema piisavalt üksikasjalik, et võimaldada komisjonil otsustada, kes peab kandma finantstagajärjed vastavalt määruse nr 729/70 artikli 8 lõikele 2” ning et „[s]ee otsus tehakse kõnealuse määruse artiklis 5 sätestatud korras”.

16. EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise eeskirjad on sätestatud nõukogu 7. juuli 1995. aasta määruses (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette määruse nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 3/18, lk 31), mida on muudetud komisjoni 22. oktoobri 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 465/2005 (ELT L 77, lk 6).

17. Selle määruse artikli 8 lõiked 1 ja 2 sätestavad järgmist:

„1. Kui komisjon on uurimise põhjal leidnud, et tehtud kulutused ei ole ühenduse eeskirjadega kooskõlas, teatab ta oma kontrollimise tulemustest asjaomasele liikmesriigile ning lisab parandusmeetmed, mis on vajalikud edaspidi eeskirjadele vastavuse tagamiseks.

Komisjoni teates viidatakse käesolevale määrusele. Liikmesriik vastab kahe kuu jooksul ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhul võib komisjon vastamistähtaega pikendada.

Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus pooled püüavad kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise raskuse ja ühendusele tekitatud rahalise kahju hindamises. Pärast neid läbirääkimisi ning tähtaja möödumist, mille komisjon on määranud pärast liikmesriikidega konsulteerimist lisateabe esitamiseks läbirääkimiste järel, või juhul kui liikmesriik ei võta läbirääkimiskutset vastu komisjoni määratud tähtaja jooksul, teeb komisjon liikmesriigile ametlikult teatavaks oma seisukoha, viidates komisjoni otsusele 94/442/EÜ. […] Teade sisaldab hinnangut nende kulutuste kohta, mis komisjon kavatseb määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel ühenduse rahastamisest välja arvata, ilma et see piiraks käesoleva lõike neljanda lõigu kohaldamist.

Liikmesriik teatab komisjonile võimalikult kiiresti ühenduse eeskirjade järgimise tagamiseks võetavatest parandusmeetmetest ja nende jõustumise kuupäeva. Komisjon võtab vajaduse korral määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c alusel vastu otsuse või mitu otsust ühenduse eeskirjade rikkumisega seotud kulutuste ühenduse rahastamisest väljajätmise kohta kuni parandusmeetmete jõustumiseni.

2. Määruse […] nr 729/70 artikli 5 lõike 2 [punktis] c nimetatud otsused tehakse pärast lepitusorgani poolt vastavalt direktiivi 94/442/EÜ sätetele koostatud aruannete läbivaatamist.”

Vaidluse taust

18. Komisjon asutas 2003. aastal nn sissenõudmise töörühma („task force „Recouvrement””, edaspidi „töörühm”), mis koosnes Euroopa Pettustevastane Ameti (Office européen de lutte antifraude, edaspidi „OLAF”) ja põllumajanduse peadirektoraadi ametnikest. Selle töörühma ülesanne oli kontrollida eeskirjade eiramisi, millest liimesriigid olid teatanud vastavalt määruse nr 595/91 artiklile 3 enne 1. jaanuari 1999 ja mille osas ei oldud makstud summasid täielikult tagasi saadud ning kontrollida, et siseriiklikud ametiasutused on täitnud määruse nr 729/70 artiklist 8, või olukorrast olenevalt määruse nr 1258/1999 artiklist 8 tulenevaid kohustusi. Töörühma ülesannete hulka kuulus muu hulgas Itaalia makseasutuste Agenzia per le erogazioni in agricoltura (põllumajandustoetuste agentuur, edaspidi „AGEA”) ja Servizio autonomo interventi nel settore agricolo (põllumajandussektoris sekkumiseks pädev asutus, edaspidi „SAISA”) tegevuse kontrollimine.

19. Võttes arvesse tema pädevusse kuuluvate eiramiste suurt arvu, ligikaudu 4200 juhtumit kokku 1,2 miljardi euro suuruses summas, otsustas töörühm kõigepealt kontrollida eiramisi, mis ületasid 500 000 eurot, ja vaadata alles teises järjekorras läbi juhtumid, kus oli tegemist väiks emate summadega.

20. Selle järel, kui töörühm oli üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavad juhtumid läbi vaadanud ning pärast määruses nr 1663/95 ette nähtud raamatupidamise kontrollimise ja heakskiitmise menetluse läbimist võttis komisjon vastu 3. oktoobri 2006. aasta otsuse 2006/678/EÜ seoses Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust rahastatavate kulude kontrollimise ja heakskiitmisega kohaldatava finantskohtlemise kohta teatavatel juhtudel, kui ettevõtjad on eiranud eeskirju (ELT L 278, lk 24).

21. Komisjoni tehtud finantskorrektsioonide konkreetsed põhjendused võeti seoses eeskirjade vastaselt tehtud maksete tagasinõudmisega määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c ja määruse nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 alusel kokku koondaruandes AGRI-2006-62645-01-00, mis käsitleb EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise tulemusi.

22. Selles aruandes märkis komisjon seoses esimese 157 eiramisjuhtumi rühmaga, et Itaalia ametiasutused ei olnud täielikult täitnud määruse nr 729/70 artiklis 8 nõutud hoolsuskohustust ja et neil tuleb oma hooletust arvesse võttes täies ulatuses kanda valesti makstud summade tagasi nõudmata jätmisega seotud rahalised kulud kogusummas 310 849 495,98 eurot. Teise rühma kuuluvate juhtumitega seoses märkis komisjon, et tema talitused ei teinud siseriiklike ametiasutuste tegevuse kohta ühtegi märkust. Teatavatel juhtudel, kus valesti makstud summade tagasisaamist peeti juba võimatuks, pidi vastavad kulud kandma täielikult EAGGF. Viimaks, seoses kolmandasse rühma kuuluvate juhtumitega, juhul kui kõne all olevate summade tagasinõudmine näis veel olevat võimalik, lükati komisjoni otsuse täitmine edasi, kuna nimetatud summade sissenõudmata jätmisega seotud rahaliste kulude kandmise kohustust ei olnud veel võimalik jätta EAGGF kanda.

23. Itaalia Vabariik esitas Üldkohtule 11. detsembril 2006 hagi otsuse 2006/678 tühistamiseks osas, milles selle otsuse alusel jäeti ühenduse rahastamisest välja ja tuli rahastada Itaalia Vabariigi eelarvest 105 eiramisjuhtumiga seotud finantstagajärjed. Üldkohus jättis selle hagi rahuldamata 12. septembri 2012. aasta otsusega kohtuasjas T-394/06: Itaalia vs . komisjon.

24. Komisjon võttis 27. aprillil 2007 vastu otsuse 2007/327/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust 2006. eelarveaastal rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta (ELT L 122, lk 51, edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selles otsuses jättis komisjon määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõiget 5 kohaldades Itaalia Vabariigi kanda 50% selliste alusetult tehtud maksete rahastamiskuludest, millest nimetatud liikmeriik oli komisjonile määruse nr 595/91 artikli 3 kohaselt teatanud ja mida ei oldud 16. oktoobriks 2006 täielikult tagasi saadud. Nende hulgas olid üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmanud eiramisjuhtumid, millest Itaalia Vabariik oli teatanud vastavalt määruse nr 595/91 artiklile 3 enne 1. jaanuari 1999 ja mida enne sissenõudmismenetluse algatamise otsuse tegemist ei olnud võimalik arvata otsuse 2006/678 kohaldamisalasse, ning ka muud juhtumid, kus tegemist oli 500 000 eurost väiksemate summadega ja mida töörühm ei olnud oma teises tööjärgus läbi vaadanud.

Menetlus ja poolte nõuded

25. Itaalia Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 9. juulil 2007 saabunud hagiavalduses käesoleva hagi.

26. Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik kaheksanda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

27. Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust.

28. Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 18. aprillil 2012 toimunud kohtuistungil.

29. Itaalia Vabariik palub Üldkohtul:

– tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega jäeti hagiavalduses välja toodud teatavatel eeskirjade eiramise või hooletuse juhtudel tagasinõudmise puudumise finantstagajärjed 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda;

– mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30. Komisjon palub Üldkohtul:

– jätta hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Õiguslik käsitlus

31. Itaalia Vabariik esitab oma hagi põhjendusena sisuliselt kaks väidet. Ta väidab esiteks, et rikutud on määruse nr 1663/95 artiklit 8, määruse nr 595/91 artikli 5 lõiget 2 ning põhjendamiskohustust, ja teiseks, et rikutud on määruse nr 729/70 artikli 8 lõiget 2, määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõiget 2 ning põhjendamiskohustust.

Määruse nr 1663/95 artikli 8, määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 ning põhjendamiskohustuse rikkumine

32. Esimene väide koosneb kahest osast. Esimene osa käsitleb üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavaid eeskirjade eiramisi, samas kui teine osa käsitleb eiramisi, mille puhul on tegemist sellest summast väiksemate summadega.

Üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavad eeskirjade eiramised

33. Itaalia Vabariik väidab, et otsuse 2006/678 vastuvõtmisel ei olnud komisjon seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eeskirjade eiramise kohta ametlikku otsust teinud. Tegemist on järgmiste juhtumitega: Ilca SpA [IT/1989/003 (S)], Eurofeed SpA [IT/1991/003 (S)], Italtrading Srl (IT/1994/001), Codelme Srl (IT/1996/001), Codelme Srl (IT/1997/014), Europa Vini Srl (IT/1998/003), Italsemole Srl (IT/1996/018) (edaspidi „seitse üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavat eeskirjade eiramist”).

34. Põhjendamatu viivitamine komisjoni otsuse vastuvõtmisel takistas seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumi lahendamist enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mille tulemusel jäi 50% kuludest Itaalia Vabariigi kanda. Komisjoni käsutuses oli mõistliku aja jooksul kogu teave, mis oli vajalik selleks, et teha kindlaks, kas eiramisjuhtumite esemeks olnud summad on võimalik täies ulatuses tagasi saada või mitte ja jätta need summad kas ühenduse või liikmesriigi kanda. Seda tegemata jättes võttis komisjon Itaalia ametiasutustelt võimaluse vajadusel oma õigusi kaitsta.

35. Itaalia Vabariik leiab, et kuna määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 esimene lõik näeb ette, et liikmesriigid on kohustatud vastama teatele, millega komisjon annab talle teada uurimise tulemustest, kahe kuu jooksul, peab komisjon seda kahekuulist tähtaega järgima ka siis, kui tal tuleb määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 alusel esitatud teate kohta otsus teha.

36. Igal juhul on Itaalia Vabariik seisukohal, et see, et määruse nr 595/91 artikli 5 lõikes 2 ei ole kehtestatud konkreetset tähtaega, ei õigusta kohtupraktikas viidatud piiridesse jääva mõistliku aja ületamist. Ent komisjoni otsus 2006/678 ületas vastuvõtmisel seda aega oluliselt.

37. Repliigis täpsustab Itaalia Vabariik, et see väide on täielikult vastuvõetav, kuna üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavate eiramisjuhtumite otsusest 2006/678 väljajätmise vaidlustamise huvi muutus reaalseks alles siis, kui need juhtumid arvati vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse. Itaalia Vabariigi arvates nimelt ei viita kõnesolevate eiramiste otsusest 2006/678 väljajätmine tingimata sellele, et need juhtumid tuleb arvata vaidlustatud otsuse kohaldamisalasse, vaid kujutab endast üksnes ühte selle tegemiseks vajaminevat tingimust. Vahepeal oleks komisjonil olnud võimalik need juhtumid ümber hinnata või isegi kõrvale jätta, mida Itaalia Vabariik ei oleks mingil juhul vaidlustanud.

38. Lisaks väidab Itaalia Vabariik, et vaidlustatud otsust on puudulikult põhjendatud, kuna komisjon ei selgitanud põhjust, miks otsus 2006/678 ei reguleeri seitset üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavat eiramisjuhtumit ega põhjendanud seda, miks vaidlustatud otsus võeti vastu hilinemisega. Nimelt teatati Itaalia Vabariigile põhjustest, miks komisjon ei teinud seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumi kohta otsust, alles käesoleva menetlusega seoses. Sellegipoolest ei ole komisjoni poolt kostja vastuses esitatud selgituste näol tegemist üksnes põhjendustega, mis võeti vastu pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ja mis ei ole selle otsuse õiguspärasuse hindamisel asjassepuutuvad, vaid ka ebapiisava argumentatsiooniga selle otsuse tegemise põhjuste selgitamiseks. Kuna mõisted „kui summasid ei hüvitata täielikult” ja „menetluses olev asi” on õigusmõisted, ei oleks komisjon pidanud piirduma selle mainimisega, et üks või teine menetlus on veel pooleli, vaid esitama põhjused, miks ta leiab, et kõnealuseid summasid on võimalik veel tagasi saada.

39. Komisjon väidab kõigepealt, et Itaalia Vabariigi esimese tühistamisväitega nõutakse tegelikult mitte vaidlustatud otsuse, vaid otsuse 2006/678 tühistamist. Komisjon leiab, et esimese tühistamisväite see osa tuleb niisiis tunnistada vastuvõetamatuks.

40. Seega tuleb analüüsida esimese nõude selle osa vastuvõetavust.

41. Selles osas väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjon ei teinud otsusega 2006/678 seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumi kohta ametlikku otsust. Itaalia Vabariik leiab, et komisjon oleks pidanud liikmesriigi poolt määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 alusel saadetud teadete üle otsustamisel kinni pidama kahekuulisest tähtajast, või igal juhul mõistlikust ajast. Ent seda aega oli otsuse 2006/678 vastuvõtmise hetkeks oluliselt ületatud.

42. Olgu mainitud, et põhjendatult ei saa väita, et Itaalia Vabariigi etteheide ei ole suunatud otsuse 2006/678 vastu. Juba hagiavalduse sõnastus ja repliik kinnitavad, et Itaalia Vabariigi väited puudutavad mitte vaidlustatud otsuse, vaid otsuse 2006/678 õiguspärasust.

43. Tõsi on see, et kui seitse üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavat eiramisjuhtumit oleks olnud otsuse 2006/678 esemeks, ei oleks neid käsitletud vaidlustatud otsuses. Sellegipoolest ei ole käesolevas menetluses arutusel otsus 2006/678 ning seetõttu ei saa selle otsuse vastu esitatud etteheited kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamist ja need on seega ainetud.

44. Lisaks tuleb märkida, nagu seda tegi komisjon, et kuigi Itaalia valitsus heidab komisjonile ette, et ta ei võtnud seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumi kohta mõistliku aja jooksul sõnaselget nõuetekohaselt põhjendatud otsust, oli Itaalia Vabariigil võimalik kutsuda komisjoni üles nende juhtumite kohta otsust tegema ja esitada olukorrast olenevalt EÜ artikli 232 teise lõigu alusel Euroopa Kohtule hagi komisjoni rikkumise tuvastamiseks.

45. Neil asjaoludel tuleb see Itaalia Vabariigi väide tagasi lükata ainetuse, mitte vastuvõetamatuse tõttu.

46. Seoses väitega, mille kohaselt on vaidlustatud otsust puudulikult põhjendatud, olgu meenutatud, et EÜ artiklis 253 nõutud põhjendustest peab selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma vaidlusaluse akti koostanud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi ning liidu kohtul teostada kontrolli (vt Euroopa Kohtu 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-26/00: Madalmaad vs . komisjon, EKL 2005, lk I-6527, punkt 113, ja Üldkohtu 19. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T-48/04: Qualcomm vs . komisjon, EKL 2009, lk II-2029, punkt 174 ja seal viidatud kohtupraktika).

47. Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 11 tuleneb, et vastavalt määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõikele 5 kaetakse 50% eeskirjade eiramisest tingitud tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest asjaomase liikmesriigi poolt ja 50% ühenduse eelarvest, kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu.

48. Kuna liikmeriigid teatasid komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGGF ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90), mis kuulub kohaldamisele alates 16. oktoobrist 2006 ja mille artikli 11 lõiked 1–3 näevad sisuliselt ette sama menetluse nagu menetlus, mis on kehtestatud määruse nr 1663/95 artiklis 8, alusel eiramistest, mille osas ei oldud 16. oktoobriks 2006 asjaomaseid summasid täielikult tagasi saadud, on samas põhjenduses öeldud, et komisjon peaks selle teabe alusel otsustama, millised on finantstagajärjed, kui eeskirjade eiramisest tingitud tagasinõudmist ei ole toimunud vastavalt nelja või kaheksa aasta jooksul.

49. Järelikult oli Itaalia Vabariigil vaidlustatud otsuse sellest põhjendusest lähtudes võimalik teada saada, mis põhjustel otsustas komisjon jätta 50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest asjaomase liikmesriigi kanda.

50. Igal juhul tuleb juhul, kui Itaalia Vabariik soovib kõnesoleva etteheitega vaidlustada seda, et otsust 2006/678 on puudulikult põhjendatud, kuna otsuses ei ole selgitatud, miks see ei reguleeri seitset üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavat eiramisjuhtumit, see etteheide ainetuse tõttu tagasi lükata. Nimelt ei saa otsuse 2006/678 puudulik põhjendamine endaga mingil juhul kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist.

51. Lisaks tuleb meenutada, et komisjoni otsused EAGGF raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise valdkonnas võetakse vastu koondaruande ning komisjoni ja asjaomase liikmeriigi kirjavahetuse alusel (vt Euroopa Kohtu 14. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-132/99: Madalmaad vs . komisjon, EKL 2002, lk I-2709, punkt 39). Seetõttu tuleb otsuse põhjendusi lugeda piisavaks, kui riik, kellele otsus on adresseeritud, oli tihedalt seotud selle otsuse väljatöötamise menetlusega ja kui talle olid teada põhjused, mille tõttu komisjon keeldus vaidlusalust summat EAGGF kuludesse kandmast (Euroopa Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-130/99: Hispaania vs . komisjon, EKL 2002, lk I-3005, punkt 126).

52. Tuleb märkida, nagu väitis komisjon, et eespool punktis 21 viidatud koondaruandes AGRI-2006-62645-01-00 on otsuses 2006/678 tehtud korrektsioonide kohta üksikasjalikud põhjendused. Selle dokumendi punktis 4 olevas rubriigis „Eeskirjade eiramisest tingitud tagasinõudmise puudumise finantstagajärgi käsitlevate otsuste edasilükkamine” on komisjoni talitused selgelt öelnud, et nende tehtud tähelepanekute kohaselt on teatavate enne 1999. aastat toimunud eiramisjuhtumite puhul tagasinõudmise menetlus siseriiklikes kohtutes endiselt pooleli, kuigi liikmesriigi ametiasutused on tegutsenud nõuetekohase hoolsusega. Nad leiavad seega, et enam ei ole võimalik neid juhtumeid lõpetada, kuna vastavaid summasid ei ole võimalik jätta ühenduse kanda, sest neid on võimalik veel tagasi nõuda, ega liikmesriigi kanda, kuna siseriiklikud ametiasutused ei ole olnud hooletud. Nad leiavad, et seetõttu tuleb oodata pooleliolevate siseriiklike kohtumenetluste lahendeid selleks, et teha otsus võimaliku tagasinõudmise puudumise finantstagajärgede kohta ja et seega ei kuulu need juhtumid otsuse 2006/678 kohaldamisalasse.

53. Järelikult tuleb väide, mille kohaselt on vaidlustatud otsust puudulikult põhjendatud, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ja osas, mis puudutab otsuse 2006/678 puudulikku põhjendamist, igal juhul ainetuse tõttu tagasi lükata.

54. Arvestades kõiki eelmainitud kaalutlusi, tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

Üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavad eiramisjuhtumid

55. Itaalia Vabariik väidab seoses vaidlustatud otsusega heaks kiidetud väiksemaid kui 500 000 euro suurusi summasid hõlmavate eiramisjuhtumitega, et selle otsuse sisu mõjutas asjaolu, et nende juhtumite kohta otsuste tegemisel viivitas komisjon täiesti põhjendamatult üle mõistliku aja. Lisaks möönab komisjon kostja vastuses, et nende juhtumitega seoses ei näinud olevat vajadust selle järgi, et Itaalia ametiasutused annaks täiendavaid selgitusi ja et need juhtumid anti töörühmale lahendamiseks üksnes haldusmenetluse ökonoomia nõuetest lähtudes. Selle viivituse tõttu, mis ei ole kuidagi põhjendatav, hõlmati need juhtumid vaidlustatud otsusega ja need kuulusid seega määruse nr 1290/2005 artikli 32 kohaldamisalasse, mille tulemusel jäi 50% vastavatest kuludest liikmeriigi kanda.

56. Kõigepealt heidab Itaalia Vabariik komisjonile ette seda, et ta ei teinud mõistliku aja jooksul otsust 25 sellise väiksemaid kui 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumi kohta, mille suhtes oli 2001. aastal algatatud raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlus ning mille osas oli Euroopa Pettustevastane Amet 12. juuni 2001. aasta teates juba sedastanud, et kulud tuleb tasuda EAGGF-l. Kõne all on järgmised juhtumid: Coprap (IT/1987/001), Tabacchi Levante (IT/1987/002), Casearia Sarda (IT/1991/001), Beca (IT/1994/009), Soc.Coop.Super (IT/1995/003/A), Vinicola Magna (IT/1995/005/A), Eurotrade (IT/1995/015/A), COASO – Italiana Tabacchi (IT/1995/016/A), Ionia (IT/1995/017/A), Beca (IT/1995/018), Addeo Fruit (IT/1995/021), Quaranta (IT/1996/003), D’Apolito (IT/1996/007), Sibillo (IT/1996/016), Agrocom (IT/1996/019), Procaccini (IT/1996/020), Addeo Fruit (IT/1996/023), Mediterrane Vini (IT/1996/001), Oleificio Centro Italia (IT/1996/029), Procaccini (IT/1997/002), Soc.Coop.Super (IT/1997/006/A), Savict (IT/1997/01), Agricola S. Giuseppe (IT/1997/012), Terra D’Oro (IT/1997/017/A), Toscana Tabacchi (IT/1997/018) (edaspidi „25 eiramisjuhtumit”).

57. Teiseks heidab Itaalia valitsus komisjonile ette seda, et ta viis hilinemisega läbi 36 muu sellise eiramisjuhtumi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise menetluse, mida Euroopa Pettustevastase Ameti 12. juuli 2001. aasta teade ei hõlmanud ja millega seotud kulutused oli Itaalia Vabariik asjatult palunud komisjoni talitustel ühenduse kanda jätta. Näitena viitab Itaalia Vabariik SAISA 6. ja 13. oktoobri 2006. aasta teates nimetatud seitsmele eiramisjuhtumile. Need eiramisjuhtumid on järgmised: Codelme-Cabosa (IT/III/98/12), Centro Sud Conserve (IT/4/98/16), Agroverde (IT/I/95/9), Racaniello Rosa (IT/3/95/19), Agricola Paduli (IT/00/11), Vinicola Vedovato Mario (IT/3/96/26) ja Agricola Paduli (IT/95/12).

58. Itaalia valitsus leiab, et kuna komisjon jättis täitmata o ma kohustuse teha otsus mõistliku aja jooksul, arvati ülejäänud 36 eiramisjuhtumit määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 kohaldamisalasse, nii et 50% nendega seotud finantstagajärgedest jäi liikmeriigi kanda.

59. Esmalt on oluline märkida, et ükski õigusnorm ei näinud ette komisjoni kohustust võtta teatud konkreetse tähtaja jooksul vastu otsus, mis puudutab määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 alusel esitatud eriteadet (Üldkohtu 26. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-236/07: Saksamaa vs . komisjon, EKL 2010, lk II-5253, punkt 63).

60. Olgu siiski meenutatud, et liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt on komisjon kohustatud haldusmenetluse läbi viima mõistliku aja jooksul (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punkt 179, ja Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-196/01: Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis vs. komisjon, EKL 2003, lk II-3987, punkt 229).

61. Mõistliku aja järgimise kohustus haldusmenetluste läbiviimisel kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on õiguse heale haldusele komponendina korratud 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artikli 41 lõikes 1 (Üldkohtu 11. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-394/03: Angeletti vs . komisjon, EKL AT 2006, lk I-A-2-95 ja II-A-2-441, punkt 162).

62. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb haldusmenetluse pikkuse mõistlikkust hinnata nii, et eraldi arvestatakse iga asja asjaolusid ning eelkõige selle tausta, erinevaid läbitud menetlusstaadiume, asja keerukust ning selle olulisust erinevate huvitatud isikute jaoks (Euroopa Kohtu 15. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-501/00: Hispaania vs . komisjon, EKL 2004, lk I-6717, punkt 53).

63. Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuigi kehtivad õigusnormid ei kehtesta tõepoolest komisjonile finantstagajärgede kandmist käsitlevate otsuste tegemiseks täpseid tähtaegu, juhul kui liikmesriik on määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 kohaselt eiramisest teatanud, tuleb siiski hinnata seda, kas haldusmenetluse kestus on mõistliku pikkusega ja mõistliku aja võimaliku ületamise korral teha kindlaks, kas see asjaolu võib vaidlustatud otsust mõjutada.

64. Mis puudutab esiteks 25 eiramisjuhtumit, siis on selge, nagu seda kinnitas kohtuistungil komisjon, et tegemist on juhtumitega, millest SAISA teatas komisjonile enne 1995. aastat.

65. Need 25 eiramisjuhtumit on osa enam kui tuhandest eiramisjuhtumist, millest Itaalia Vabariik enne 1995. aastat teatas. Samas oli nende näol tegemist eiramistega, mille kohta ei olnud Itaalia ametiasutustel vaja anda täiendavaid selgitusi.

66. Euroopa Pettustevastane Amet märkis oma 12. juuni 2001. aasta teates, et see teade on „määruse nr 1663/95 artikli 8 lõike 1 kohane ametlik teade” ja selgitas selle I lisas loetletud juhtumite kohta järgmist: „Juhtumid, mille osas on siseriiklikud ametiasutused märkinud, et asjaomaseid summasid tuleb pidada tagastatamatuks ja mille suhtes oleme nõus sellega, et nendega seotud kulutused rahastatakse EAGGF tagatisrahastust […].”

67. Ent komisjon võttis vaidlustatud otsuse, mis hõlmab 25 eiramisjuhtumit, vastu alles 27. aprillil 2007.

68. Kuna nendest eiramistest teatati komisjonile enne 1995. aastat, kuid need arvati komisjoni raamatupidamise kontrollimise ja heakskiitmise otsuse kohaldamisalasse alles 27. aprillil 2007, kestis nende raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlus kokku üle kuue aasta.

69. Lisaks tuleb mainida, et alates juunist 2001, st ligikaudu kuus aastat enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, oli komisjon tunnistanud tagastamatuks 25 eiramisjuhtumiga seotud summad ja nõustunud sellega, et need kulutused jäävad EAGGF kanda.

70. Selle aja põhjendamiseks selgitas komisjon, et kuigi tal oleks olnud võimalik 2003. aastal viia läbi selliste eiramisjuhtumite raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine, millest Belgia Kuningriik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Iirimaa, Madalmaade Kuningriik, Portugali Vabariik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik olid enne 1995. aastat teatanud, kuna Euroopa Pettustevastane Amet oli heaks kiitnud kõik eiramisjuhtumid, millest liikmesriigid olid enne 1995. aastat teatanud, oli olukord Itaalia Vabariigi osas endiselt nii suure arvu pooleliolevate tagastamismenetluste kui ka Itaalia Vabariigi ametiasutuste poolt antud häguste ja poolikute vastuste tõttu väga segane.

71. Komisjon kinnitab, et tal ei olnud 2003. aasta otsusega võimalik hõlmata 25 eiramisjuhtumit, et analüüsida olukorda Itaalias tervikuna ja tagada vajalik haldusmenetluse ökonoomia. Seetõttu otsustas komisjon jätta Itaalia valitsuse poolt enne 1995. aastat teatatud eiramisjuhtumite raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlus läbi viimata ning need juhtumid arvati koos pärast seda kuupäeva ja kuni 1999. aasta juunini teatatud juhtumitega töörühma 2003. aasta ülesannete hulka.

72. Lisaks märgib komisjon, et kuna töörühm alustas tegevust, keskendudes üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavatele eiramisjuhtumitele, mis moodustasid 85% tagasinõutavatest summadest, siis oli töörühmal võimalik väiksemaid kui 500 000 euro suurusi summasid hõlmavate eiramisjuhtumite, st enam kui 3800 juhtumi, millest suuremast osast oli teatanud Itaalia Vabariik, läbivaatamisega alustada alles 2005. aasta esimestel kuudel.

73. Määruse nr 1290/2005 vastuvõtmine 21. juunil 2005 tähendas komisjoni sõnul seda, et kõik juhtumid, sealhulgas 25 eiramisjuhtumit, millest teatati määruse nr 595/91 artikli 3 alusel enne 16. oktoobrit 2006 ja milles ei olnud täielikku tagasimaksmist toimunud, arvati automaatselt selle määruse artikli 32 lõike 5 kohaldamisalasse.

74. Olgu märgitud, et isegi võttes arvesse Itaalias pooleliolevate tagasinõudmismenetluste suurt arvu ning komisjoni kohustust analüüsida olukorda Itaalias tervikuna ja tagada haldusmenetluse vajalik ökonoomsus, ei saa 25 eiramisjuhtumi osas põhjendatult tugineda haldusmenetluse kestuse mõistlikkusele.

75. Esiteks tuleb märkida, et alates 2001. aasta juunist ei olnud komisjonil vaja 25 eiramisjuhtumit uurida ega saada liikmesriigilt täiendavat teavet. Seda asjaolu kinnitas komisjon nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil.

76. Teiseks ei takistanud suur arv muid pooleliolevaid Itaalia Vabariiki puudutavaid eiramisjuhtumeid mingil viisil komisjoni tegemast 25 eiramisjuhtumi osas ametlikku otsust menetluse lõpetamise kohta. Nimelt puudus 25 eiramisjuhtumi ja muude Itaalia Vabariiki puudutavate eiramisjuhtumite vahel, peale asjaolu, et kõik need eiramisjuhtumid puudutasid ühte liikmesriiki, igasugune üksikasjadest tulenev või õiguslik seos, mis takistanuks komisjoni neid 25 eiramisjuhtumit eraldi otsusega reguleerimast.

77. Kolmandaks ei saa 25 eiramisjuhtumi tuvastamisega viivitamist kuidagi süüks panna Itaalia Vabariigile. Eespool punktis 75 on eeskätt seoses Euroopa Pettustevastase Ameti 12. juuni 2001. aasta teatega juba märgitud, et komisjon ei palunud Itaalia Vabariigilt nende juhtumite kohta täiendavat teavet ega selgitust. Järelikult, isegi eeldades – nagu väidab Itaalia Vabariik –, et olukord seoses eiramisjuhtumitega, millest Itaalia Vabariik teatas, oli väga segane eelkõige seetõttu, et Itaalia Vabariigi ametiasutused olid andnud hägusaid ja poolikuid vastuseid, ei puudutanud ükski neist vastustest nimetatud 25 eiramisjuhtumit. Seega ei andnud Itaalia Vabariik pärast 2001. aasta juunit kuidagi põhjust haldusmenetluse pikenemiseks.

78. Eeltoodust lähtudes tuleb asuda seisukohale, et 25 eiramisjuhtumi osas ei järginud komisjon haldusmenetluse läbiviimisel mõistlikku aega.

79. Seetõttu tuleb kindlaks teha, kas selle põhimõtte rikkumine võib nende juhtumite osas endaga kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise.

80. Selles osas tuleb märkida, et mõistliku aja põhimõtte rikkumine ei õigusta siiski üldiselt haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse tühistamist. Ainult siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse sisu ennast, mõjutab mõistliku aja põhimõte haldusmenetluse kehtivust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-39/00 P: SGA vs . komisjon, EKL 2000, lk I-11201, punkt 44; vt analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-120/06 P ja C-121/06 P: FIAMM jt vs . nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I-6513, punkt 203, ja Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-240/07: Heineken Nederland ja Heineken vs . komisjon, EKL 2011, lk II-3355, punkt 295).

81. Käesolevas asjas tuleb meenutada, et Itaalia Vabariik kaebab selle üle, et komisjon võttis vaidlustatud otsuse 25 eiramisjuhtumi osas vastu hilinenult, ja selle hilinemisega põhjustatud tagajärgede üle.

82. Selles osas tuleb märkida, et enne määruse nr 1290/2005 vastuvõtmist kehtinud ja nimetatud 25 eiramisjuhtumile kohaldamisele kuulunud õigusnormi, st määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 kohaselt kannab juhul, kui summasid ei hüvitata täielikult, eeskirjade eiramisest või hooletusest tulenevad rahalised tagajärjed ühendus, välja arvatud juhul, kui eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärgede põhjustajateks on liikmesriikide haldus- või muud organid.

83. Ent Euroopa Pettustevastane Amet möönis 12. juuni 2001. aasta teates, et nende 25 eiramisjuhtumiga seotud summasid tuleb pidada tagastamatuks ja et need tuleb jätta EAGGF kanda.

84. Järelikult oleks määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 alusel vastu võetud komisjoni otsusega tulnud kõik 25 eiramisjuhtumi finantstagajärge jätta EAGGF kanda.

85. Seega jäeti need finantstagajärjed 50% ulatuses EAGGF ja 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda üksnes aja möödumise tõttu, eeskätt seetõttu, et komisjoni võttis vaidlustatud otsuse vastu hilinenult ja et kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme muudeti.

86. Kuna liigne viivitamine mõjutas haldusmenetluse tulemusel vastu võetud otsuse sisu, on niisugustel asjaoludel mõistliku aja põhimõtte rikkumise näol tegemist vaidlustatud otsuse osalise tühistamise alusega osas, milles 25 eiramisjuhtumiga seotud finantstagajärjed jäeti 50% ulatuses EAGGF ja 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda.

87. Teiseks, mis puudutab muid väiksemaid kui 500 000 euro suurusi summasid hõlmavaid eiramisjuhtumeid, mida Euroopa Pettustevastane Amet 12. juuni 2001. aasta teates ei nimetatud ja millega seoses Itaalia ametiasutused tuginevad samuti mõistliku aja põhimõtte rikkumisele, siis tuleb märkida, et Itaalia Vabariik piirdus sellega, et lisas hagiavaldusele koondtabeli, kus on loetletud 36 eiramisjuhtumit, millest 22 kohta on märgitud, et need on pooleliolevad ja 14 kohta, et need on lõpetatud.

88. Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 595/91 artikli 5 lõige 2 sätestab, et „[k]ui liikmesriik leiab, et summa täielik tagasinõudmine ei ole võimalik või tõenäoline, esitab ta komisjonile eriteate tagasinõudmata summa kohta ning põhjenduse, miks ühendus või liikmesriik peaks selle summa katma”. Samas artiklis on ette nähtud, et „[s]ee teave peab olema piisavalt üksikasjalik, et võimaldada komisjonil otsustada, kes peab kandma finantstagajärjed vastavalt määruse nr 729/70 artikli 8 lõikele 2”.

89. Määruse nr 729/70 artikli 8 lõige 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõige 2 näevad ette, et kui summasid ei hüvitata täielikult, kannab eeskirjade eiramisest või hooletusest tulenevad rahalised tagajärjed liit, välja arvatud juhul, kui eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärgede põhjustajateks on liikmesriikide haldus- või muud organid.

90. Niisiis on nende sätete kohaselt juhul, kui tagasinõudmise menetlus on pooleli ja kui alusetult makstud summade tagasisaamine on tõenäoline, välistatud see, et vastavad finantstagajärjed jäetakse ühenduse kanda.

91. Sellest kaalutlusest lähtudes tuleb märkida seoses 22 eiramisjuhtumiga, mille kohta on eespool punktis 87 viidatud koondtabelis märgitud, et need on pooleliolevad, et neid juhtumeid käsitlevad menetlused ei olnud lõpetatud ja et seega ei saa vastavaid summasid jätta määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 alusel EAGGF kanda.

92. On tõsi, et esitatud materjalide hulgas on kaks Itaalia ametiasutuste teadet selle kohta, et seitse nimetatud 22-st menetlusest on lõpetatud, kuna asjaomaseid võlgu ei ole võimalik sisse nõuda. Kuid need teated on koostatud alles 6. ja 13. oktoobril 2006.

93. Määruse nr 1290/2005 artikli 49 kolmanda lõigu teise taande kohaselt kuulub artikkel 32 kohaldamisele määruse nr 595/91 artikli 3 raames teatavaks tehtud juhtudel, mille osas ei ole 16. oktoobriks 2006 täielik tagasinõudmine veel aset leidnud.

94. Seega tuleb märkida, et kuna Itaalia ametiasutused esitasid need teatised alles 6. ja 13. oktoobril 2006, ei olnud komisjoni talitustel piisavalt aega, mida oli vaja selleks, et viia enne 16. oktoobrit 2006 läbi nõuetekohane kontroll selle tuvastamiseks, et eiramistele vastavaid võlguoldavaid summasid ei ole võimalik tagasi saada, ja võtta seejärel vastu otsus selle kohta, kes peab nende juhtumitega seotud finantstagajärjed määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 kohaselt kandma. Seega kuulusid need juhtumid alates 16. oktoobrist 2006 määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 kohaldamisalasse.

95. Mis puudutab ülejäänut 14-t eiramisjuhtumit, mille kohta oli eespool punktis 87 viidatud tabelis märgitud, et need on lõpetatud, siis tuleb mainida, et esitatud materjalide hulgas ei ole ühtegi Itaalia ametiasutuste eriteadet määruse nr 595/91 artikli 5 lõike 2 tähenduses. Lisaks ei ole nende materjalide hulgas ühtegi komisjoni teadet, mis kinnitaks, et neid summasid ei ole võimalik tagasi saada.

96. Neil asjaoludel tuleb märkida, et Itaalia Vabariik ei ole esitanud eespool punktis 62 viidatud kohtupraktikast lähtudes piisavaid tõendeid, mis võimaldaks Üldkohtul hinnata, kas neid juhtumeid käsitlenud haldusmenetluste kestus oli mõistlik ja veel vähem seda, kas see, et menetlused olid ülemäära pikad, tuleb süüks panna komisjonile.

97. Eeltoodust lähtudes ei ole võimalik tuvastada, et käesolevas asjas kõne all oleva 36 juhtumitega seoses on rikutud mõistliku aja põhimõtet.

98. Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et esimese väite teise osaga tuleb nõustuda osas, milles see puudutab Euroopa Pettustevastase Ameti 12. juuni 2001. aasta teates nimetatud 25 eiramisjuhtumit ja see väide tuleb ülejäänud osas tagasi lükata.

Määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2, määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 ning põhjendamiskohustuse rikkumine

99. Teise väite raames leiab Itaalia Vabariik esiteks seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumiga seoses, et otsuse 2006/678 vastuvõtmise ajal olid tema suhtes soodsa otsuse tegemiseks vajalikud kriteeriumid täidetud, kuna Itaalia ametiasutused olid esitanud tõendid selle kohta, et nad olid nende juhtumitega seotud sissenõudmismenetluste korraldamisel tegutsenud vajaliku hoolsusega. Seega on nende juhtumite väljaarvamine otsuse 2006/678 kohaldamisalast ja nende hõlmamine vaidlustatud otsusega, mille tulemusel vastavad summad jäeti 50% ulatuses liikmesriigi kanda, selgelt vastuolus määruse nr 729/70 artikli 8 lõikega 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõikega 2.

100. Teiseks väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et komisjon leidis ekslikult, et Itaalia haldus- või muud organid tegutsesid neile määruse nr 729/70 artikli 8 lõikest 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõikest 2 tulenevate kohustuste täitmisel hooletult, mistõttu ei olnud ei seitsme üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmava eiramisjuhtumiga ega vaidlustatud otsuses nimetatud muude sellest künnisest allapoole jäävaid summasid käsitlevate juhtumitega seotud väidetavast hooletusest tulenevate finantstagajärgede 50% ulatuses tema kanda jätmine põhjendatud.

101. Itaalia Vabariik väidab, et kohaldamisele kuuluvaid siseriiklikke eeskirju arvesse võttes ei ole tähtaja ületamine iseenesest tema hooletuse tõendamiseks piisav. Ta väidab, et nende eeskirjade kohaselt oleks Itaalia Vabariigil võimalik olnud AGEA-le pärast sõltumatu isiku läbi viidud kontrolli teatatud eiramisjuhtumite korral asjaomaseid summasid tagasi nõuda alles pärast seda, kui Itaalia kohus on andnud oma esmakordse hinnangu, ja et niisugune nõue vastab Itaalia õiguses selleks ette nähtud kriteeriumidele, milleks on nõude kindel suurus ja sissenõutavus. Järelikult oleks komisjon pidanud selle tuvastamisel, kas väidetav hooletus määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb süüks panna Itaalia Vabariigile, võtma selle hindamisel, kui palju tähtaegu ületati, arvesse nende kriteeriumide täitmiseks vajaminevat aega.

102. Kolmandaks on vaidlustatud otsust Itaalia Vabariigi arvates puudulikult põhjendatud, kuna selles ei ole välja toodud põhjusi, mis ajendas komisjoni Itaalia ametiasutuste ilmsele hoolsusele vaatamata kõne all olevate juhtumitega seotud kulutusi 50% ulatuses selle liikmesriigi kanda jätma.

103. Komisjon on seisukohal, et Itaalia Vabariigi poolt kõnesoleva väite raames tehtud etteheide seoses üle 500 000 euro suurusi summasid hõlmavate eiramisjuhtumitega ei puuduta vaidlustatud otsust, vaid otsust 2006/678. Komisjon märgib, et Itaalia valitsus on otsuse 2006/678 vaidlustamiseks selle tõttu, et komisjon ei teinud arutusel olevate juhtumite kohta otsust, juba esitanud tühistamishagi kohtuasjas T-394/06, kus ta väidab, et nimetatud eiramisjuhtumeid on menetletud nõuetekohase hoolsusega.

104. Selles osas tuleb meenutada, et otsus 2006/678 ei ole käesolevas asjas esitatud hagi ese ja et seega ei saa ükski selle otsuse kohta tehtud etteheide, isegi eeldusel, et see on vastuvõetav ja põhjendatud, endaga kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist ja need tuleb niisiis ainetuna tagasi lükata.

105. Mis puudutab Itaalia Vabariigi väidet selle kohta, et komisjon tegutses alusetult makstud summade sissenõudmisega seotud kohustuste täitmisel hooletult, siis tuleb märkida, et see väide põhineb valel eeldusel.

106. Nimelt ei põhjendanud komisjon vaidlustatud otsuses kõnesolevate juhtumitega seotud finantstagajärgede jätmist 50% ulatuses liikmesriigi kanda Itaalia ametiasutuste hooletusega. Ta tugines määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõikele 5, mille kohaselt jäetakse juhul, kui tagasinõudmist ei ole toimunud nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist, või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu, 50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest asjaomase liikmesriigi ja 50% ühenduse kanda.

107. Varasema korra kohaselt määruse nr 729/70 artikli 8 lõike 2 ja määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 2 alusel kandis ühendus eeskirjade eiramisest või hooletusest tulenevad finantstagajärjed, välja arvatud juhtudel, kui eeskirjade eiramine või hooletus oli omistatav liikmesriikide haldus- või muudele organitele. Euroopa Liidu Nõukogu pidas määruse nr 1290/2005 vastuvõtmisel silmas just nimelt eesmärki kehtestada kord, mis võimaldab komisjonil ühenduse eelarve huve kaitsta, otsustades asjaomase liikmesriigi arvelt võtta osa summadest, mis eeskirjade eiramise tõttu kaduma on läinud ja mida pole mõistliku aja jooksul tagastatud (põhjendused 25 ja 26). Seega näeb määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõige 5 ette, et summad, mille tagasinõudmist ei ole toimunud nelja või kaheksa aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist, hüvitatakse võrdsetes osades liikmesriigi ja ühenduse eelarvest (eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa vs . komisjon, punkt 49).

108. Sellest järeldub, et kõnealune säte lubab komisjonil jätta liikmeriigi kanda pool summadest, mis on kaotatud eiramise tagajärjel või selle tõttu, et neid ei nõutud sisse mõistliku aja jooksul, ilma et ta peaks iga juhtumi osas tõendama, et nimetatud summade sisse nõudmata jätmine või nende hilinenult sissenõudmine tulenes liikmesriigi ametiasutuste hooletusest. Sisse nõudmata jätmise või hilinenud sissenõudmise finantstagajärgede 50% ulatuses liikmeriigi kanda jätmine on pelgalt aja möödumise automaatne tagajärg.

109. Neil asjaoludel tuleb see Itaalia Vabariigi väide tagasi lükata.

110. Mis puudutab väidet, et vaidlustatud otsust on puudulikult põhjendatud, siis piisab sellest, kui mainida – nagu komisjon õigesti märgib –, et kuna vaidlustatud otsus ei põhine Itaalia ametiasutuste hooletusel seoses asjaomaste juhtumitega seotud finantstagajärgede 50% ulatuses liikmesriigi kanda jätmisega, vaid piirdub määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõike 5 kohaldamisega, oli komisjonil võimalik aluslepingutes ette nähtud põhjendamiskohustus täita sellega, et ta viitas viimati nimetatud sättele. Nagu Üldkohus eespool punktides 47–49 juba märkis, viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 korduvalt määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõikele 5.

111. Seega tuleb vaidlustatud otsuse põhjendusi pidada selles osas piisavaks.

112. Eeltoodu põhjal tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

113. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles komisjon jättis 25 eiramisjuhtumiga seotud summade sissenõudmata jätmisest tulenenud finantstagajärjed 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohtukulud

114. Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks võib Üldkohus kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

115. Võttes arvesse, et Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, välja arvatud osas, mis puudutab 25 eiramisjuhtumiga seotud summade sissenõudmata jätmisest tulenenud finantstagajärgede 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda jätmist, tuleb tema kanda jätta neli viiendikku omaenda kohtukuludest ja neli viiendikku komisjoni kohtukuludest.

116. Jätta komisjoni kanda üks viiendik tema kohtukuludest ja üks viiendik Itaalia Vabariigi kohtukuludest.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1. Tühistada komisjoni 27. aprilli 2007. aasta otsus 2007/327/EÜ Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastust 2006. eelarveaastal rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta osas, milles see jätab järgmiste juhtumitega seotud summade sissenõudmata jätmisest tulenenud finantstagajärjed 50% ulatuses Itaalia Vabariigi kanda: Coprap (IT/1987/001), Tabacchi Levante (IT/1987/002), Casearia Sarda (IT/1991/001), Beca (IT/1994/009), Soc.Coop.Super (IT/1995/003/A), Vinicola Magna (IT/1995/005/A), Eurotrade (IT/1995/015/A), COASO – Italiana Tabacchi (IT/1995/016/A), Ionia (IT/1995/017/A), Beca (IT/1995/018), Addeo Fruit (IT/1995/021), Quaranta (IT/1996/003), D’Apolito (IT/1996/007), Sibillo (IT/1996/016), Agrocom (IT/1996/019), Procaccini (IT/1996/020), Addeo Fruit (IT/1996/023), Mediterrane Vini (IT/1996/001), Oleificio Centro Italia (IT/1996/029), Procaccini (IT/1997/002), Soc.Coop.Super (IT/1997/006/A), Savict (IT/1997/01), Agricola S. Giuseppe (IT/1997/012), Terra D’Oro (IT/1997/017/A), Toscana Tabacchi (IT/1997/018).

2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta Itaalia Vabariigi kanda neli viiendikku omaenda kohtukuludest ja neli viiendikku komisjoni kohtukuludest.

4. Jätta komisjoni kanda üks viiendik tema kohtukuludest ja üks viiendik Itaalia Vabariigi kohtukuludest.