1

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) artikli 4 lõike 1 punkt a näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et taimekaitsevahendi jaoks antakse luba üksnes juhul, kui […] selle toimeained on loetletud I lisas ja [kui on täidetud] kõnealuses lisas sätestatud tingimused”.

2

Direktiivi 91/414 artikli 5 lõige 1 sätestab, et „pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilist teadmisi, kantakse toimeaine I lisasse esialgu kuni kümneks aastaks, kui võib eeldada, et kõnealust toimeainet sisaldavad taimekaitsevahendid vastavad [järgmistele] tingimustele”, mis on seejärel määratletud ja mille kohaselt ei tohi nimetatud toimeainetel olla kahjulikku mõju inimeste ega loomade tervisele ega ebasoodsat mõju keskkonnale.

3

Sama direktiivi artikli 5 lõike 4 esimese ja teise taande kohaselt võib toimeainete I lisasse kandmisele kehtestada nõudeid „toimeaine minimaalse puhtusastme” ja „teatavate lisandite laadi ja maksimaalse sisalduse” osas.

4

Direktiivi 91/414 artikli 8 lõige 2 sätestab:

„[…] [L]iikmesriik [võib] erandina artiklist 4 lubada 12 aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist enda territooriumil turule viia taimekaitsevahendeid, mis sisaldavad I lisasse loetlemata toimeaineid, mis on juba turul kaks aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemise kuupäeva.

Pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist alustab komisjon tööprogrammi kõnealuste toimeainete järkjärguliseks kontrollimiseks eelmises lõigus osutatud 12 aasta jooksul. Kõnealuse programmi raames võidakse nõuda, et huvitatud isikud esitaksid komisjonile ja liikmesriikidele kõik nõutavad andmed programmis ettenähtud aja jooksul. Kõik kõnealuse programmi rakendamiseks vajalikud sätted nähakse ette artiklis 19 sätestatud korras vastuvõetud määrusega.

[…]

Esimeses lõigus osutatud 12 aastase ajavahemiku jooksul võib pärast seda, kui artiklis 19 osutatud komitee on asjaomase toimeaine üle vaadanud, teha kõnealuses artiklis sätestatud korras otsuse kõnealuse toimeaine I lisasse lisamise kohta ja lisamise tingimuste kohta või juhul, kui artiklis 5 esitatud nõuded ei ole täidetud või kui nõutavat teavet ja andmeid ei ole ettenähtud aja jooksul esitatud, otsuse selle kohta, et kõnealust toimeainet ei kanta I lisasse. Liikmesriigid tagavad, et asjakohaste lubade andmine, tühistamine või muutmine toimub ettenähtud aja jooksul.”

5

Direktiivi 91/414, mida on muudetud nõukogu 14. aprilli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 806/2003 (EÜT L 122, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 301), artikli 19 kohaselt abistab Euroopa Ühenduste Komisjoni regulatiivkomitee, milleks on toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee (edaspidi „komitee”).

6

Toimeaine klorotaloniil osas pikendati direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tähtaega, mis pidi lõppema 26. juulil 2003, komisjoni 20. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2076/2002 (ELT L 319, lk 3) esialgu kuni 31. detsembrini 2005, seejärel komisjoni 12. augusti 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2005 (ELT L 211, lk 6) kuni 31. detsembrini 2006, kui just enne nimetatud tähteaga ei võeta vastu otsust klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kohta.

7

Komisjoni 11. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3600/92, millega nähakse ette direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 osutatud tööprogrammi esimese etapi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 366, lk 10; ELT eriväljaanne 3/13, lk 242), reguleerib erinevate ainete hindamise menetlust eesmärgiga kanda need võimaluse korral direktiivi 91/414 I lisasse. Nende ainete hulgas on nimetatud ka klorotaloniil.

8

Määruse nr 3600/92 artikli 4 lõige 1 sätestab, et „[k]õik tootjad, kes soovivad, et […] direktiivi [91/414] I lisasse kantaks mõni […] toimeaine […], teatavad sellest komisjonile kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast.”

9

Määruse nr 3600/92 artikli 5 kohaselt võtab komisjon pärast teadete läbivaatamist määruse vormis vastu otsuse hindamiseks võetavate toimeainete loendi kohta, määrab referentliikmesriigi iga loendis nimetatud toimeaine jaoks, kõikide teate esitanud tootjate nimed, kes on vastavast toimeainest teatanud, ja kehtestab tähtaja referentliikmesriigile kõnealuse määruse artiklis 6 osutatud toimikute esitamiseks.

10

Määruse nr 3600/92 artikkel 6, mida on täiendatud komisjoni 12. oktoobri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2266/2000 (EÜT L 259, lk 27; ELT eriväljaanne 3/30, lk 388), näeb ette, et toimeainetest teavitajad peavad eraldi või ühiselt saatma referentliikmesriigile koondtoimiku ja täieliku toimiku, ning sätestab üksikasjalikumalt nimetatud toimikute sisu.

11

Määruse nr 3600/92, mida on muudetud komisjoni 27. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1199/97 (EÜT L 170, lk 19; ELT eriväljaanne 3/21, lk 166), artikli 7 lõiked 1 ja 2 näevad ette järgmist:

„1.   Iga toimeaine puhul, mille suhtes liikmesriik on määratud referendiks, toimib ta järgmiselt:

2.   Alates lõikes 1 osutatud läbivaatamise algusest võib referentliikmesriik nõuda teavitajatelt toimiku parandamist või täiendamist. […]”

12

Määruse nr 3600/92, mida on muudetud määrusega nr 1199/97, artikli 7 lõige 3 sätestab:

„Pärast lõikes 1 osutatud koondtoimiku ja aruande saamist suunab komisjon need komiteele läbivaatamiseks.

[…]

Enne toimiku ja aruande komiteele suunamist võib korraldada konsultatsiooni liikmesriikide ekspertidega ja komisjon võib konsulteerida mõne või kõikide […] toimeainetest teavitaja(te)ga asjakohase toimeaine kohta koostatud aruande või selle osa suhtes.”

13

Määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 3 A, mis lisati määrusega nr 1199/97, sätestab:

„[…][Komisjon] esitab […] pärast lõikes 3 osutatud läbivaatamist komiteele:

[…]”

14

Määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 6, ms lisati määrusega 1199/97, sätestab, et kui „komisjon esitab direktiivi eelnõu või otsuse projekti vastavalt lõikele 3 A või eelnõu vastavalt lõikele 5, esitab ta samal ajal ajakohastatud aruande vormis komiteepoolse läbivaatuse kokkuvõtte, mille kohta tehakse märge koosoleku protokolli”.

15

Hageja Vischim Srl, klorotaloniili tootmisega tegelev Itaalia äriühing, teatas komisjonile 8. juulil 1993 oma soovist, et nimetatud toimeaine kantaks direktiivi 91/414 I lisasse.

16

27. aprilli 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 933/94, millega sätestatakse taimekaitsevahendite toimeained ja määratakse referentliikmesriigid komisjoni määruse (EMÜ) nr 3600/92 rakendamiseks (EÜT L 107, lk 8; ELT eriväljaanne 3/16, lk 84), kehtestas komisjon loetelu toimeainetest, mida tuleb kontrollida direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sätestatud tööprogrammi esimeses järgus. Klorotaloniili osas oli loetelus märgitud kuusteist teate esitanud tootjat, kelle hulgas oli ka hageja. Referentliikmesriigile toimiku esitamise tähtaeg on sätestatud nimetatud direktiivi, mida on muudetud komisjoni 21. septembri 1995. aasta määrusega nr 2230/95 (EÜT L 225, lk 1; ELT eriväljaanne 3/18, lk 195), artiklis 2.

17

Klorotaloniili osas esitasid nimetatud tähtaja jooksul toimikud üksnes kaks teate esitanud tootjat, nimelt äriühing ISK Biotech Europe (kes on hindamismenetluse käigus asendunud äriühinguga Zeneca Agrochemicals, kellest omakorda on saanud äriühing Syngenta) ja hageja.

18

Referentliikmesriik esitas 31. jaanuaril 2000 komisjonile toimikute hindamisaruande.

19

Ajavahemikus märtsist kuni septembrini 2001 toimus kõnealuse aruande osas konsultatsioon liikmesriikide ekspertidega (edaspidi „vastastikune eksperthinnang”), mille viis läbi European Community Co-Ordination (ECCO).

20

Toimikud saadeti määruse nr 3600/92 artikli 7 lõike 3 kohaselt komiteele läbivaatamiseks, mis toimus ajavahemikus juuli 2001 kuni september 2004.

21

Pärast nimetatud läbivaatust koostasid komisjoni teenistused klorotaloniili hindamisaruande ettepaneku (20. jaanuari 2005. aasta dokument SANCO/4343/2000, edaspidi „hindamisaruande ettepanek”). Mis puudutab klorotaloniili määratlust, siis viitab hindamisaruande ettepaneku I lisa FAO (ÜRO Toiduainete ja Põllumajanduse Organisatsioon) poolt 1998. aastal vastuvõetud määratlusele, millega kehtestati heksaklorobenseeni (HCB) piirmääraks 0,3 g/kg. Nimetatud I lisas on siiski märge, mis täpsustab, et FAO määratluse suhtes on alates 2003. aastast käimas ümberhindamine. Nimetatud ettepaneku 19. jaanuari 2005. aasta IIIA lisas on toodud „loetelu teadusuuringutest, mille osas peamiste andmete esitaja on taotlenud andmete kaitset ja mida […] loeti toimeaine mõju hindamisel oluliseks”, mis sisaldab ka Syngenta ja hageja poolt esitatud andmeid.

22

Referentliikmesriigi pädev asutus saatis ettepaneku projekti hagejale 8. veebruari 2005. aasta elektronkirjaga.

23

FAO võttis veebruaris 2005 Syngentalt saadud teabe põhjal vastu uue klorotaloniili määratluse, mille kohaselt on HCB piirmäär 0,01 g/kg.

24

Komitee esitas 15. veebruaril 2005 positiivse arvamuse komisjoni poolt komiteele esitatud direktiivi eelnõu kohta, millega klorotaloniil kantakse direktiivi 91/414 I lisasse, ja koostas klorotaloniili kohta lõpparuande (14. veebruari 2005. aasta dokument SANCO/4343/2000 lõplik, edaspidi „hindamisaruanne”). Klorotaloniili määratluse osas viitab hindamisaruande I lisa FAO poolt veebruaris 2005 antud määratlusele, mille kohaselt on HCB piirmäär 0,01 g/kg. Hindamisaruande 15. märtsi 2005. aasta IIIA lisa viitab üksnes Syngenta poolt esitatud andmetele.

25

Hageja esitas 19. veebruari 2005. aasta kirjas referentliikmesriigi pädevale asutusele märkused hindamisaruande ettepaneku kohta, mis oli lisatud 8. veebruari 2005. aasta elektronkirjale.

26

Referentliikmesriigi pädev asutus vastas hageja märkustele 15. märtsi 2005. aasta elektronkirjaga, märkides eelkõige, et on otsustanud Syngentalt saadud teabe põhjal alustada klorotaloniili hindamise menetlust.

27

Hageja palus komisjonil 14. aprilli 2005. aasta kirjas kõnealust direktiivi mitte vastu võtta, välja arvatud juhul, kui muudetakse klorotaloniili määratlust, võttes arvesse hageja toodet.

28

Komisjon vastas hagejale 19. mai 2005. kirjaga, märkides, et komisjoni teenistused „koguvad [hageja] taotluses esitatud probleemide analüüsimiseks vajalikku teavet ja teavitavad [hagejat] oma seisukohast”.

29

Hageja kordas nimetatud taotlust kahes järgmises, 9. juunil ja 14. juulil 2005 komisjonile saadetud kirjas, millele komisjon ei vastanud.

30

Komisjon võttis 16. septembril 2005. aastal vastu direktiivi 2005/53/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414, arvates toimeainete hulka klorotaloniili, klorotolurooni, tsüpermetriini, daminosiidi ja metüültiofanaadi (ELT L 241, lk 51, edaspidi „vaidlustatud direktiiv”).

31

Direktiivi 2005/53 artikli 1 ja selle direktiivi lisa kohaselt on klorotaloniil kantud numbri 102 all direktiivi 91/414 I lisas olevasse tabelisse. Nimetatud tabeli neljandas veerus „Puhtus” on märgitud: „heksaklorobenseeni maksimaalselt 0,01 g/kg.”

32

Vaidlustatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel vajaduse korral muuta või tühistada direktiivi 91/414 kohaselt toimeainetena klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite olemasolevad load 31. augustiks 2006, kontrollides esiteks, et on täidetud direktiivi 91/414 I lisas klorotaloniili suhtes sätestatud tingimused ning et loa valdajal on olemas direktiivi 91/414 artikli 13 tingimuste kohaselt direktiivi II lisa nõuetele vastav toimik või juurdepääs sellele.

33

Vaidlustatud direktiiv jõustus 1. märtsil 2006. Selle artikli 2 esimese ja teise lõigu kohaselt tuleb liikmesriikidel nimetatud direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid vastu võtta ja avaldada hiljemalt 31. augustiks 2006 ning neid kohaldada alates 1. septembrist 2006.

34

FAO avaldas 2005. aasta detsembris hagejalt saadud teabe põhjal uue klorotaloniili määratluse, mille kohaselt HCB piirnorm on 0,04 g/kg.

35

Komisjon võttis 22. septembril 2006 vastu direktiivi 2006/76/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414 seoses toimeaine klorotaloniil määratlusega (EÜT L 263, lk 9).

36

Direktiivi 2006/76 artikli 1 kohaselt asendatakse klorotaloniili määratlus, millest lähtuti direktiivi 91/414 I lisasse kandmisel, selle direktiivi lisas oleva tabeli kohaselt. Nimetatud tabeli neljandas veerus „Puhtus” on märgitud: „heksaklorobenseeni maksimaalselt 0,04 g/kg”.

37

Direktiiv 2006/76 jõustus 23. septembril 2006. Nimetatud direktiivi artikli 2 kohaselt tuleb liikmesriikidel selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtta ja avaldada hiljemalt 31. augustiks 2006 ning neid kohaldada alates 1. septembrist 2006.

38

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. novembril 2005.

39

Nimetatud hagiga seoses esitas hageja kaks järjestikust ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, mis lükati tagasi Esimese Astme Kohtu presidendi 4. aprilli 2006. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (T-420/05 R, kohtulahendite kogumikus ei avaldata), ja 13. oktoobri 2006. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (T-420/05 R II, EKL 2006, lk II-4085), kusjuures viimati nimetatud määrust kinnitas Euroopa Kohtu president oma 3. aprilli 2007. aasta määrusega kohtuasjas Vischim vs. komisjon (C-459/06 P(R), kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

40

Menetlust korraldavate meetmete raames parandas komisjon 18. oktoobri 2006. aasta kirjas esiteks vea vastusrepliigile lisatud tabelis ja esitas omapoolsed märkused direktiivi 2006/76 vastuvõtmise kohta.

41

Hageja palus direktiivi 2006/76 vastuvõtmist silmas pidades 14. detsembri 2006. aasta ja 2. märtsi 2007. aasta kirjades luba esitada täiendavaid nõudeid ja väiteid. Komisjon vastustas 3. aprillil 2007 esitatud märkustes hageja taotluse.

42

Menetlust korraldavate meetmete raames esitas hageja direktiivi 2006/76 vastuvõtmist silmas pidades muudetud nõuded ja väited 20. juulil 2007. Komisjon esitas omapoolsed märkused 28. septembril 2007.

43

Kuna Esimese Astme Kohtu kodade koosseis on muutunud ning ettekandja-kohtunik kuulub nüüd kuuenda koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

44

Kuna ühel koja liikmel ei olnud võimalik käesoleva asja läbivaatamisel osaleda, määras Esimese Astme Kohtu president kodukorra artikli 32 lõike 3 alusel koja koosseisu täiendamiseks kotta teise kohtuniku.

45

Pärast poolte ärakuulamist liideti käesolev asi suulise menetluse huvides kohtuasjaga T-380/06.

46

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus avada suulise menetluse ja esitada menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikud küsimused, millele nad vastasid 16. juunil ning 7. ja 14. juulil 2008.

47

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 25. septembri 2008. aasta kohtuistungil.

48

Hageja palub oma hagiavalduses Esimese Astme Kohtul:

49

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

50

Hageja palub 20. juulil 2007 esitatud märkustes asendada hagiavalduses esitatud esimene nõue nõudega tühistada vaidlustatud direktiivi artikli 2 teine lõik ja artikli 3 lõige 1 või teise võimalusena nõudega tühistada vaidlustatud direktiiv tervikuna. Lisaks märgib hageja, et kui Esimese Astme Kohus otsustab hageja muudetud nõuded vastuvõetamatutena tagasi lükata, jääb ta hagiavalduses esitatud nõuete juurde.

51

Komisjon väidab, et 20. juulil 2007 esitatud nõuded kujutavad endast uusi väiteid, mis on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatud.

52

Tuleb meenutada, et vaidlustatud direktiivis sätestatud klorotaloniili määratlus asendati muudetud määratlusega direktiivis 2006/76.

53

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui vaidlustatud meede asendatakse menetluse käigus meetmega, millel on sama ese, pidada viimast uueks teguriks, mis võimaldab hagejal nõudeid ja väiteid kohandada, laiendades neid nõudeid ja väiteid vastavalt viimasena jõustunud meetmele või esitada täiendavaid nõudeid ja väiteid kõnealuse meetme vaidlustamiseks (Euroopa Kohtu 3. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 14/81: Alpha Steel vs. komisjon, EKL 1982, lk 749, punkt 8, ja Esimese Astme Kohtu 3. veebruari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-46/98 ja T-151/98: CCRE vs. komisjon, EKL 2000, lk II-167, punkt 33).

54

Käesolevas asjas ei vaidlusta hageja muudetud nõuetega viimasena jõustunud õigusakti ehk direktiivi 2006/76, mille suhtes on pealegi esitatud eraldi hagi (kohtuasi T-380/06). Nimetatud nõuetega taotleb hageja, teisest vaatenurgast, vaidlustatud direktiivi osalist või tervikuna tühistamist, mida ta oli taotlenud ka hagiavalduses. Kuna seega on tegemist uute väidetega, mis ei põhine menetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikel või faktilistel asjaoludel, tuleb neid pidada Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatuteks.

55

Neil asjaoludel tuleb hageja poolt 20. juulil 2007 esitatud uued nõuded tagasi lükata ja otsus teha hagiavalduses esitatud nõuete põhjal.

56

Komisjon väidab, et seoses klorotaloniili määratluse muutmisega direktiivi 2006/76 vastuvõtmise tagajärjel puudub hagejal põhjendatud huvi vaidlustatud direktiivi tühistamise menetluse algatamiseks.

57

Hageja kinnitab, et tema toode vastab direktiivis 2006/76 sätestatud klorotaloniili määratlusele, kuid väidab, et vaidlustatud direktiiviga kehtestatud määratlusel on õiguslikud tagajärjed, mille mõju on hoolimata nimetatud määratluse muutmisest kestev ja mis õigustavad hageja püsivat põhjendatud huvi. Hageja märgib, et klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite kasutusload on mitmes liikmesriigis kehtetuks tunnistatud.

58

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on põhjendatud huvi meetme tühistamise nõude esitamiseks olemas üksnes juhul, kui nimetatud meetme tühistamisel võivad olla õiguslikud tagajärjed (Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21, ja Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T-102/96: Gencor vs. komisjon, EKL 1999, lk II-753, punkt 40).

59

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud direktiiv, mis võeti vastu 16. septembril 2005 ja jõustus 1. märtsil 2006, kohustab liikmesriike läbi vaatama klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite olemasolevad load 31. augustiks 2006. Vaidlustatud direktiivi artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaselt kontrollivad liikmesriigid eelkõige, et on täidetud nimetatud toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimused ning et loa valdajal on olemas direktiivi 91/414 II lisa nõuetele vastav toimik või juurdepääs sellele.

60

Vaidlustatud direktiivis sätestatud määratlus asendati direktiivis 2006/76 kehtestatud muudetud määratlusega. Viimati nimetatud direktiiv tuleb liikmesriikidel selle artikli 2 teise lõigu kohaselt tagasiulatuvalt üle võtta 31. augustiks 2006 ehk kuupäevaks, mille vaidlustatud direktiivi artikli 3 lõike 1 esimene lõik näeb ette vaidlustatud direktiivis sätestatud toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimustele mittevastavate olemasolevate siseriiklike lubade muutmiseks või tühistamiseks. Kuid direktiivi 2006/76 tagasiulatuv jõud ei ulatu vaidlustatud direktiivi jõustumise kuupäevani ja seega ei tühista see viimati nimetatud direktiivist enne 31. augustit 2006 tekkinud õiguslikke tagajärgi.

61

Eeltoodust järeldub, et vaidlustatud direktiiv võis mõjutada hageja õiguslikku olukorda, kuna viimasel ei olnud võimalik tugineda oma toodete vastavusele direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimustele vaidlustatud direktiivis kehtestatud tähtaja jooksul, mis nähti huvitatud isikutele ette selleks, et valmistuda siseriiklike lubade läbivaatamiseks.

62

Lõpuks tuleb märkida, et käesolevas asjas on hagejal igal juhul põhjendatud huvi esitada tühistamisnõue kui võimaliku kahju hüvitamise hagi alus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjades C-68/94 ja C-30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I-1375, punkt 74, ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejal on käesoleva tühistamisnõude esitamiseks põhjendatud huvi.

64

Enda kaitseks vaidlustab komisjon käesolevas asjas esitatud nõuete vastuvõetavuse, tuginedes vaidlustatud direktiivi normatiivsele iseloomule ja asjaolule, et nimetatud direktiiv ei puuduta hagejat otseselt ja isiklikult.

65

Hageja väidab, et tal on õigus hagi esitada, eelkõige arvestades hageja osalemist klorotaloniili hindamise menetluses.

66

Tuleb märkida, et vaidlustatud direktiiv liikmeriikidele on üldakt, mille adressaadiks on liikmesriigid.

67

Kuigi EÜ artikli 230 neljas lõik ei käsitle sõnaselgelt üksikisikute poolt direktiivi vastu esitatud tühistamishagide vastuvõetavust, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ometi, et sellise hagi vastuvõetamatuks tunnistamiseks ainuüksi sellest asjaolust ei piisa. Nimelt ei saa ühenduse institutsioonid pelgalt kõnealuse õigusakti vormi tõttu võtta üksikisikutelt õiguskaitset, mille see asutamislepingu säte neile annab (Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T-135/96: UEAPME vs. nõukogu, EKL 1998, lk II-2335, punkt 63 ja Esimese Astme Kohtu 10. septembri 2002. aasta määrus T-223/01: Japan Tobacco ja JT International vs. parlament ja nõukogu, EKL 2002, lk II-3259, punkt 28).

68

Lisaks ei välista vaidlustatud meetme üldkohaldatavus seda, et nimetatud meede puudutab teatud füüsilisi ja juriidilisis otseselt ja isiklikult. Sellisel juhul on ühenduse meede nii üldkohaldatav akt kui ka teatud ettevõtjate suhtes otsus (vt Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsused kohtuasjas T-13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-3305, punkt 84, ja kohtuasjas T-70/99: Alpharma vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-3495, punkt 76, ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Seega tuleb analüüsida, kas vaidlustatud direktiiv mõjutab hagejat isiklikult ja otseselt.

70

Seoses isikliku puutumusega tuleb meenutada, et asjaolu, et isik on seotud ühenduse meetme vastuvõtmisele eelnenud menetlusega, eristab seda isikut kõnealuse meetme suhtes teistest üksnes juhul, kui kohaldatavad ühenduse õigusnormid annavad talle teatavad menetluslikud tagatised (vt eespool viidatud kohtuotsus Pfizer Animal Health vs. nõukogu, punkt 101, ja eespool viidatud kohtuotsus Alpharma vs. nõukogu, punkt 93, ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 91/414 artikli 8 lõikes 2 sätestatud hindamismenetlus selliste toimeainete uurimiseks, mis on turul olnud kaks aastat pärast kõnealuse direktiivi teatavakstegemise kuupäeva, algatatakse direktiivi 3600/92 artikli 4 lõike 1 kohaselt huvitatud tootja teate alusel. Nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt peab teataja esitama toimeaine hindamiseks vajalikke andmeid sisaldava toimiku. Lisaks tuleneb sama direktiivi artikli 7 lõigetest 2 ja 3, et teataja on oma toimiku läbivaatamisega selle erinevates etappides seotud ja et tal on seega menetluslikud tagatised.

72

Seega tuleb asuda seisukohale, et teatajat, kes on esitanud toimiku ja osalenud hindamismenetluses, puudutab isiklikult komisjoni meede, millega kõnealune menetlus lõpetatakse. Teatajat puudutab ühtviisi otseselt nii direktiiv, millega kiidetakse toimeaine teatud tingimusel heaks, kui ka otsus, millega toimeaine keelatakse (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 1. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-125/96 ja T-152/96: Boehringer vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1999, lk II-3427, punkt 168).

73

Käesolevas asjas on selge, et hageja on üks kahest teatajast, kes esitasid toimikud ja osalesid klorotaloniili hindamismenetluses. Seega puudutab vaidlustatud direktiiv hagejat isiklikult osas, mis puudutab klorotaloniili.

74

Mis puudutab otsest puutumust, siis eeldab see esiteks, et vaidlustatud ühenduse meede avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta – teiseks – meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2309, punkt 43).

75

Käesolevas asjas lõpetas komisjon vaidlustatud direktiiviga klorotaloniili hindamismenetluse, otsustades kanda nimetatud toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse teatud tingimustel, mis puudutavad eelkõige HCB piirmäära.

76

Vaidlustatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt on liikmesriigid kohustatud läbi vaatama klorotaloniili sisaldavate taimekaitsevahendite load, et teha ettenähtud tähtaja jooksul kindlaks, kas nimetatud tooted vastavad kõnealuse toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimustele.

77

Tuleb märkida, et klorotaloniili ühenduse turul turustamise tingimusi ette nähes on vaidlusalusel direktiivil hageja kui nimetatud toimeaine tootja õiguslikule olukorrale vahetu mõju. Lisaks, mis puudutab neid vaidlustatud direktiivis ette nähtud tingimusi, on liikmeriikide poolt teostatav tegevus puhtautomaatne. Eelkõige, nagu möönab komisjon oma vastusrepliigis, puudub liikmeriikidel igasugune kaalutlusõigus HCB piirmäära kehtestamisel.

78

Seega tuleb asuda seisukohale, et kõnesoleva tingimuse osas mõjutab vaidlustatud direktiiv hageja õiguslikku olukord otseselt ega jäta liikmesriikidele mingisugust kaalutlusõigust.

79

Eeltoodust tuleneb, et hagejal on õigus esitada hagi vaidlustatud direktiivi tühistamiseks klorotaloniili puudutavas osas.

80

Mis puudutab hageja poolt teise võimalusena esitatud nõuet, millega viimane palub Esimese Astme Kohtul muuta vaidlustatud direktiivis sätestatud määratlust, siis tuleb märkida, et ühenduse kohus ei ole EÜ artiklil 230 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames pädev andma korraldusi institutsioonidele või viimaste asemele astuma (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-155/04: SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon EKL 2006, lk II-4797, punkt 28). Järelikult ei ole teise võimalusena esitatud nõue vastuvõetav.

81

Käesolevas asjas esitatud vaidlustatud direktiivi tühistamise nõuete puhul tugineb hageja ühelt poolt kolmele väitele, millest esimese kohaselt arvati tema toimik hindamismenetlusest välja, teise kohaselt rikuti komitee menetluses menetlusnorme ja kolmanda kohaselt ei järgitud hageja menetluslikke tagatisi ega tema õigust olla ära kuulatud, ning teiselt poolt kolm sisulisi küsimusi puudutavat väidet, mille kohaselt rikuti direktiivi 91/414 artiklit 5, direktiivi 91/414 artiklit 13 ja teatavaid ühenduse õiguse üldpõhimõtteid.

82

Hageja väidab esiteks, et komisjon välistas ebaseaduslikult tema osalemise klorotaloniili hindamismenetluses, esiteks omistamata hagejale „peamiste andmete esitaja” staatust ning teiseks jättes arvesse võtmata tema poolt esitatud andmed ja tema toote määratluse.

83

Hindamismenetluse alguses pidas referentliikmesriik „peamiste andmete esitajateks” hagejat ja Syngentat. Nimetatud asjaolu on ära toodud hindamisaruandes. Kõnealusest dokumendist selgub samas, et hindamismenetluse käigus otsustati tunnistada „peamiste andmete esitajaks” üksnes Syngenta. Hagejat ei teavitatud ei nimetatud otsusest ega talle kõnealuse staatuse omistamata jätmise põhjendustest.

84

Hageja poolt esitatud määratlust hinnati menetluse käigus ja seega oleks seda vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisel pidanud arvesse võetama.

85

Referentliikmesriigi 31. jaanuari 200. aasta hindamisaruandest nähtub, et Syngenta ja hageja tooteid analüüsiti ühenduse õigusnormidest tulenevate nõuete kohaselt ja et selle analüüsi tulemuste kohaselt vastasid need tooted nimetatud nõuetele. Hageja tootele anti ka vastastikune eksperthinnang. Hagejal paluti esitada täiendavat teavet, mida ta mais 2002 ka tegi. 2. detsembril 2003 otsustati, et hageja on kõnealuse teabenõude nõuetekohaselt täitnud. Nimetatud asjaolu kinnitab 28. jaanuari 2004. aasta klorotaloniili hindamise tabel (komisjoni teenistuste töödokument SANCO/4342/2000 rev. 1-3).

86

Lisaks viitas hageja menetluse käigus mitmetele teadusuuringutele, mis on loetletud hindamisaruande ettepaneku III A lisas. Nimetatud teadusuuringuid, mis puudutasid hageja toimikut, ei ole ära toodud IIIA lisa 15. märtsi 2005. aasta lõplikus verisoonis.

87

Hageja väidab, et tema toimik on hindamismenetluse seisukohalt esmase tähtsusega. 28. jaanuari 2004. aasta hindamistabelist nähtub, et üksnes hageja esitas kogu nõutava klorotaloniili puudutava teabe, kuna Syngentat kohustati pöörama täiendavat tähelepanu „kvantitatiivseid tulemusi puudutavate väärtuste erisustele” ning et viimane täitis kõnealuse nõude üksnes pärast „Vischimi tulemuste ümberhindamist”. Seega saab Syngenta toimik toimeaine määratluse osas olla täielik üksnes hageja poolt esitatud toimiku alusel. Lisaks viidatakse teatavatele hageja poolt teadusliku hinnangu toetuseks esitatud teadusuuringutele hindamisaruande II lisa leheküljel 17.

88

Seega, vastupidiselt komisjoni väidetele ei oleks klorotaloniili hindamismenetlust saanud läbi viia üksnes Syngenta poolt esitatud toimiku alusel. Nagu nähtub aprillis 2004 referentliikmesriigi poolt koostatud dokumendi punktist 4.9, puudus Syngenta toimikus vihmausse käsitleva teadusuuringuga seotud ökotoksikoloogiat puudutav teave. Lisaks arvutati „NOAEL” (No-Observed-Adverse-Effect Level, täheldatava kahjuliku toimeta doos) väärtus, mis puudutab „kestvat toksilisust ja kantserogeensust” ja on märgitud hindamisaruande II lisas, hageja poolt esitatud rottidega tehtud uuringu alusel.

89

Lisaks võib toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmine põhineda erinevate teatajate poolt esitatud teabe „kogumil”, sõltumata sellest, kas nimetatud teatajate toimikud eraldi võetuna on täielikud. Komisjoni teenistuste töödokumendi (15. aprilli 2005. aasta töödokument SANCO/10435/2004) kohaselt tuleb „[hindamisaruande koostamisel] võtta arvesse kõik vastuvõetavad teadusuuringud, mis eraldi võetuna ei vasta täielikult nõuetele või I lisasse kandmisega seotud konkreetsele tingimusele, kuid mis koos moodustavad kaaluka hindamismaterjali […].”

90

Lõpuks vaidleb hageja vastu komisjoni väitele, mille kohaselt alates maist 2004 toimus hindamismenetlus üksnes Syngenta toimiku alusel, väites, nimetatud kuupäevaks oli hindamismenetlus lõppenud.

91

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega.

92

Käesoleva väitega heidab hageja ette tema väidetavat „peamise andmete esitajana” hindamismenetlusse kaasamata jätmist ja arvustab asjaolu, et kõnealune menetlus viidi lõpule üksnes Syngenta toimiku alusel, võtmata arvesse hageja toimikus esitatud andmeid ja klorotaloniili määratlust.

93

Kõnealaust menetlust reguleerivate eeskirjadega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 3600/92 artikli 6 lõike 1 kohaselt peavad teatajad eraldi või ühiselt saatma referentliikmesriigile toimiku, mis sisaldab toimeaine, millest teatati, hindamiseks vajalikku teavet. Sama määruse artikli 7 lõike 2 kohaselt võib referentliikmesriik nõuda teatajatelt toimiku parandamist või täiendamist.

94

Nimetatud sätetest tuleneb, et kõnealuse menetlusega seoses tuleb teatajal, kes on esitanud eraldi toimiku, esitada kõik teatatud toimeaine hindamiseks vajalikud andmed.

95

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et kõnesolev hindamismenetlus puudutas alguses hageja ja Syngenta poolt eraldi esitatud toimikuid.

96

Hindamisaruande punkti 1 kohaselt esitasid kehtestatud tähtaja jooksul toimikud, mis ei sisaldanud olulisi puudusi, üksnes kaks teatajat, keda loeti „peamisteks andmete esitajateks”. Samast dokumendist nähtub, et hindamismenetluse käigus otsustati „peamiseks andmete esitajaks” tunnistada üksnes Syngenta.

97

Seoses Syngenta ja hageja „peamisteks andmete esitajateks” tunnistamisega tuleb märkida, et kõnealune mõiste ei tulene kohaldamisele kuuluvatest õigusnormidest, vaid komisjoni praktikast. Seega, kuna „peamise andmete esitaja” staatusest ei saanud teatajale tuleneda spetsiifilist õiguslikku seisundit, ei saa anda tulemusi hageja argument, et väidetavalt keelduti talle kogu hindamismenetluse vältel nimetatud staatust omistamast.

98

Mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt väidetavalt arvati tema toimik hindamismenetlusest välja, siis väidab komisjon, et hindamismenetluse käigus ilmnes, et hageja toimikus esinevad olulised puudused ja et seetõttu otsustati hindamismenetlus alates maist 2004 läbi viia üksnes Syngenta toimiku alusel. Komisjoni väidab, et selle tulemusena põhines klorotaloniili hindamismenetlus, mis eelnes vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisele, üksnes Syngenta toimikul.

99

Tuleb märkida, et referentliikmesriigi poolt aprillis 2004 koostatud dokumendist „4. etapp – täiendava teabe taotlemine”, mis on lisatud komisjoni vastusrepliigile, nähtub, et hageja toimik sisaldas endiselt olulisi puudusi.

100

Komisjon selgitas kohtuistungil - ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, et kõnealuses dokumendis on loetletud 42 hageja toimikust puudu olevat teadusuuringut. Näiteks puudus nimetatud dokumendi kohaselt hageja toimikus rubriigis „Toksikoloogia ja ainevahetus”„NOAEL väärtuse määratlus (no observed adverse effect level, täheldatava kahjuliku toimeta doos) püsiva mõju osas”, „teave alaägeda mürgisuse kohta”, „teave metaboliitide toksilisuse kohta”, „teave võrdleva nahakaudse imendumise kohta” ja „in vitro katsed inimese nahaga ja roti nahaga”. Lisaks nõudis referentliikmesriik, et läbi viidaks väliuuringud klorotaloniili erinevate kasutusviiside kohta ja esitataks teave „mullas esinevate eemaldatavate jääkide”, „500 g/l klorotaloniili ägeda dermaalse toksilisuse” ja „klorotaloniil 75 WG täpse koostise kohta”.

101

Lisaks tunnistab hageja 16. juuni 2008 kirjas Esimese Astme Kohtu küsimusele vastates, et ta esitas referentliikmesriigile kõnealuses dokumendis viidatud andmed alles ajavahemikus juuli 2006 kuni august 2007, ehk pärast vaidlustatud direktiivi vastuvõtmist.

102

Neist teguritest järeldub, et hageja ei esitanud hindamismenetluse käigus toimikut, mis oleks sisaldanud kõiki klorotaloniili hindamiseks nõutavaid andmeid.

103

Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et hindamismenetluse alguses loeti, et hageja toimik ei sisalda olulisi puudusi ja et seda analüüsiti referentliikmesriigi 31. jaanuari 2000. aasta hindamisaruandes ja ajavahemikus märtsist kuni septembrini 2001 läbiviidud vastastikuses eksperthinnangus.

104

Tuleb märkida, et kõnealust menetlust reguleerivad eeskirjad ei näe ette, et hindamismenetluse alguses tuleb toimiku täielikkuse osas võtta lõplik seisukoht. Seega ei tähenda käesolevas asjas tehtud esialgne järeldus, et hageja toimik ei sisalda „olulisi puudusi”, seda – millele viitab ka nimetatud järelduse sõnastus –, et toimik oli kõikides küsimustes täielik.

105

Hageja ei saa tugineda asjaolule, et hindamisaruande ettepaneku IIIA lisas on viidatud tema poolt hindamismenetluse käigus esitatud andmetele. Vaidlustatud direktiivi põhjenduse 4 ja lisas oleva tabeli nr 102 kohaselt koostati hindamisaruande lõplik versioon 15. veebruaril 2005. Seega kestis kõnesolev hindamismenetlus, vastupidiselt hageja väidetele, kuni nimetatud kuupäevani ja seda ei olnud võimalik lugeda lõppenuks hindamisaruande ettepaneku faasis. Pelk asjaolu, et nimetatud ettepanekus sisaldusid viited hageja poolt esitatud andmetele, kuid jäeti välja aruande lõplikust versioonist, ei ole piisav selleks, et tõendada, et hageja toimik oli täielik.

106

Tuleb märkida, et hageja ei ole tõendanud, et teise teataja toimik oleks olnud ebatäielik ja et seda oli vaja täiendada hageja toimikust saadud andmetega.

107

Esiteks, hageja väite, mille kohaselt oli tema toimik vajalik selleks, et tuvastada Syngenta toimiku nõuetele vastavus „kvantitatiivseid tulemusi puudutavatele väärtustele”, lükkab ümber komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu küsimusele vastuseks saadetud 16. juuni 2008. aasta kirjas esitatud info, mille kohaselt aktsepteeris referentliikmesriik asjassepuutuva Syngenta uuringu täiendava teabe taotlemise etapis.

108

Teiseks, kuigi hindamisaruandes viidatakse hageja toimikust saadud andmetele, nimelt NOAEL väärtusele, mis arvutati hageja poolt rottidega tehtud uuringu põhjal, ning nimetatud aruande II lisas viidatud vihmausside paljunemise ja kasvamise kohta tehtud uuringule, siis tuleb märkida, et nimetatud juhuslikku laadi viide hageja poolt esitatud andmetele ei tõenda, et teise teataja toimik ei sisaldanud piisavalt teavet.

109

Selles küsimuses selgitas komisjon - ilma et hageja oleks vastupidist tõendanud – Esimese Astme Kohtu küsimusele vastuseks saadetud 16. juuni 2008. aasta kirjas, et Syngenta toimik sisaldas samaväärset teavet ja et viide hageja poolt esitatud uuringute tulemusel saadud väärtusele lisati aruandesse üksnes seetõttu, et referentliikmesriik leidis, et kõnealune väärtus on teaduslikult enam põhjendatud. Lisaks nõuti täiendavate uuringute esitamist liikmesriikide tasandil (hindamisaruande punkt 7).

110

Lõpuks tuleb ümber lükata ka hageja väide, mille kohaselt ei olnud ta kohustatud esitama samaväärset teavet kui Syngenta, kuna mitmeid teatajaid hõlmavas menetluses võib komisjon arvesse võtta erinevatest toimikutest saadud koguteabe. Isegi kui komisjonil niisugune valikuvõimalus oleks, on siiski selge, et kui, nagu viidatud eespool punktis 94, teatajad ei esita toimikut ühiselt, tuleb igal teatajal tagada, et tema toimik on täielik.

111

Selles küsimuses väitis hageja kohtuistungil, et 1998. aastal olid Zeneca Agrochemicals ja hageja kokku leppinud, et kummagi poolt hindamismenetluses esitatud teave kajastab nende ühist jõupingutust.

112

Nimetatud argumendi toetuseks viitab hageja esiteks hagivaldusele lisatud Zeneca Agrochemicalsi poolt referentliikmesriigile adresseeritud 16. aprilli 1998. aasta kirjale, milles viidatakse 24. veebruaril 1998 toimunud Zeneca Agrochemicalsi, hageja ja referentliikmesriigi vahelisele kohtumisele, mille käigus viimane palus esitada ühised märkused.

113

Nimetatud kirjast nähtub, et Zeneca Agrochemicals palus referentliikmesriigil kirjalikult kinnitada asjaolu, et üksnes teda ja hagejat loeti „peamiste andmete esitajateks” ja võtta nimetatud kinnituse järel „[hagejaga] ühendust, et kooskõlastada seda, kuidas antud [ühiste märkuste esitamise] küsimuses edasi tegutseda”. Kuigi sellest nähtub, et Zeneca Agrochemicals ja hageja algatasid läbirääkimised võimaluse üle esitada ühised märkused, ei tõenda kõnealune kiri iseenesest, et nad otsustasid andmed ühiselt esitada.

114

Järgmiseks viitab hageja kahele tema ja Zeneca Agrochemicalsi poolt 18. juunil 1998 ja 8. juulil 1999 sõlmitud kokkuleppele, mille eesmärk oli klorotaloniili puudutav teabevahetus. Hageja leiab, et nimetatud kokkulepetest tulenevalt tuleb kõiki Syngenta poolt hindamismenetluse käigus esitatud märkusi pidada hageja ja Syngenta ühisteks märkusteks.

115

Siiski, ilma et oleks vajalik võtta seisukohta tagajärgede osas, mida võisid tekitada nimetatud kokkulepped, mis esitati esimest korda kohtuistungil ja mille kehtivust Syngenta hageja enda sõnul ei tunnista, tuleb märkida, nagu ka komisjon kohtuistungil viitas – ilma et hageja seda vaidlustanud oleks –, et nimetatud kokkuleppeid ei ole esitatud ei referentliikmesriigile ega komiteele.

116

Mainitud asjaolu kinnitab see, et ühisele andmete esitamisele puudub igasugune viide poolte poolt kirjalikes märkustes esitatud hindamismenetluse dokumentides, kus Syngenta ja hageja andmeid on hinnatud eraldi.

117

Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud seda, et tema ja Syngenta poolt esitatud andmeid tuleb hinnata ühise toimikuna, mis kujutab nende ühist jõupingutust. Seega on ekslik hageja väide, mille kohaselt ei olnud ta kohaldatavate õigusnormide alusel kohustatud esitama hindamismenetluse läbiviimiseks vajalikku teavet, kuna Syngenta oli samaväärse teabe juba esitanud.

118

Eeltoodust lähtudes tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud menetlusnorme, viies klorotaloniili hindamise menetluse läbi Syngenta poolt esitatud toimiku alusel, võtmata arvesse hageja toimikus esitatud andmeid ja klorotaloniili määratlust, kuna hageja toimik ei sisaldanud piisavalt teavet.

119

Seega ei saa käesoleva väitega nõustuda.

120

Hageja väidab, et komitee võttis hindamisaruande lõpliku versiooni vastu 15. veebruaril 2005 ja seega ei saanud ta kinnitada selle hilisemaid muudatusi, mis puudutasid klorotaloniili määratlust ja hageja poolt esitatud uuringutele tehtud viidete hindamisaruandest väljajätmist. Komitee 15. aprilli 2005. aasta koosoleku päevakorras puudub igasugune viide hindamisaruandele. Oma repliigis väidab hageja, et hindamisaruande ettepanekut ei esitatud komiteele kolm nädalat enne 15. veebruari 2005. aasta koosolekut, mistõttu on rikutud komitee töökorda.

121

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega.

122

Hageja väidab sisuliselt, et hindamisaruanne jäi komitee poolt nõuetekohaselt lõpetamata, kuna komitee poolt 15. veebruari 2005. aasta koosolekul vastu võetud nimetatud aruande lõplikku versiooni on pärast seda kuupäeva muudetud.

123

Tuleb meenutada, et määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 6, mis lisati määrusega nr 1199/97, sätestab, et „[k]ui komisjon esitab direktiivi eelnõu või otsuse projekti […], esitab ta samal ajal ajakohastatud aruande vormis komiteepoolse läbivaatuse kokkuvõtte, mille kohta tehakse märge koosoleku protokolli”. Lisaks on määruse nr 1199/97 põhjenduses 4 öeldud, et „[…] komiteele suunatud direktiivi eelnõu või otsuse projekt peab olema otseselt seotud referentliikmesriigi aruande ja soovitusega, sealhulgas pärast konsultatsioone tehtud muudatustega”.

124

Seega tuleb analüüsida, kas komisjon täitis käesolevas asjas oma kohustust esitada komiteele samal ajal direktiivi eelnõuga ajakohastatud aruanne, mis sisaldab kavandatava meetme sisulise hinnangu kokkuvõtte.

125

Selles osas nähtub poolte argumentidest, et hindamisaruande teksti, mis esitati komiteele 15. veebruari 2005. aasta koosolekul, muudeti pärast nimetatud koosolekut osas, mis puudutab esiteks direktiivi 91/414 I lisasse kandmise tingimusi seoses klorotaloniili puhtusega ja teiseks hageja poolt esitatud uuringutele tehtud viidete hindamisaruandest väljajätmist. Kuigi nimetatud aruande I lisa, milles on ära toodud klorotaloniili määratlus, võeti vastu 20. jaanuaril 2005, viitab see FAO poolt 2005. aasta veebruaris kehtestatud määratlusele. Lisaks võeti aruande IIIA lisa, mis sisaldab uuringute loetelu, vastu 15. märtsil 2005.

126

Komisjon märgib selles küsimuses, et kaks kõnesolevat muudatust, mille kohta referentliikmesriik tegi ettepaneku 10. veebruaril 2005, esitati komiteele ja võeti viimase poolt vastu 15. veebruari 2005. aasta koosolekul, kuid lisati hindamisaruandele alles pärast nimetatud koosoleku toimumist.

127

Kõnealustest selgitustest, mida hageja ei vaidlusta, nähtub, et need hindamisaruande muudatused esitati komiteele, kelle käsutuses oli seega 15. veebruari 2005. aasta seisuga kogu asjakohane teave.

128

Seda järeldust ei lükka ümber ka asjaolu, et hindamisaruanne ajakohastati alles pärast nimetatud kuupäeva komitee poolt tehtud muudatuste arvessevõtmise eesmärgil ja et seega võeti teatavad hindamisaruande lisad vastu pärast 15. veebruarit 2005.

129

Lisaks, nagu nähtub hageja esitatud komitee 15. veebruari 2005. aasta koosoleku protokollist, võttis komitee nimetatud koosolekul „teatavaks” asjaolu, et hindamisaruannet on klorotaloniili osas „muudetud”.

130

Seoses hageja väidetega selle kohta, et komiteele dokumentide esitamise tähtaeg oli liiga lühike, siis tuleb see väide vastuvõetamatuna tagasi lükata, kuna hageja ei saa tugineda sellele, et rikutud on menetlusnorme, mis on kehtestatud eesmärgiga kaitsta komiteesse kuuluvate liikmesriikide huve (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 13. septembri 2007: aasta otsus kohtuasjas C-443/05 P: Common Market Fertilizers vs. komisjon, EKL 2007, lk I-7209, punktid 144 ja 145).

131

Igal juhul tuleneb nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (EÜT L 184, lk 23; ELT eriväljaanne 01/03, lk 124), artikli 7 alusel vastu võetud komitee töökorrast, et kuigi üldjuhul peavad dokumendid komiteele kättesaadavad olema 14 päeva enne komitee koosolekut, võib muudatuste kohta ettepanekuid teha lühema etteteatamise tähtaja jooksul ja isegi koosoleku käigus.

132

Eeltoodust järeldub, et hageja ei ole tõendanud seda, et komitee töökorda rikuti.

133

Seega ei saa kõnealuse väitega nõustuda.

134

Hageja väidab, et referentliikmesriik ja komisjon ei järginud hageja menetluslikke tagatisi, jättes teda teatud koosolekutele ja olulistele kohtumistele kutsumata ning andmata talle määruses nr 3600/92 ette nähtud tagasisidet ja toetust, mida Syngentale võimaldati.

135

Referentliikmesriik ja komisjon ei taganud, et hageja esitaks oma koontoimiku teistele liikmesriikidele, ei konsulteerinud hagejaga hindamisaruande osas, ei edastanud talle vastastikuse eksperthinnangu tulemusi ega kutsunud teda Syngentaga 12. detsembril 2002 toimunud koosolekule.

136

Hageja väidab, viidates ühenduse õiguse aluspõhimõtetele ja dumpinguvastaseid meetmeid käsitlevate kohtupraktikale, et kõnealuses menetluses oli tal õigus tugineda kaitseõigusele ja õigusele olla ärakuulatud, mida komisjon rikkus.

137

Hageja heidab komisjonile ette esiteks seda, et viimane ei kaasanud teda aruteludesse, kus käsitleti klorotaloniili määratlust, eelkõige FAO poolt veebruaris 2005 kehtestatud määratlust, ja teiseks ei esitanud hagejale põhjendusi tema hindamismenetlusse kaasamata jätmise ja hageja esitatud uuringute hindamisaruandest väljajätmise kohta.

138

Lõpuks väidab hageja, et eeskirjade eiramine klorotaloniili hindamismenetluses kujutab endast hea halduse põhimõtte rikkumist.

139

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega. Ta väidab eelkõige, et kõnesoleva menetluse suhtes kehtivad õigusnormid ei näe teatajate jaoks ette menetluslikke tagatisi.

140

Kõigepealt tuleb meenutada, et menetluses, mille raames toimub turul oleva toote ümberhindamine huvitatud tootja poolt esitatud toimiku alusel, peab nimetatud tootja olema otseselt ümberhindamisse kaasatud ja tal on õigus sellele, et teda teavitataks tema poolt esitatud toimikus sisalduvatest olulistest puudustest, mis takistavad tema toote turule lubamist, ning nimetatud menetluslikud tagatised peavad alluma kohtulikule kontrollile. Õiguskindluse ja hea halduse põhimõtte kohaselt ei või komisjon keelduda – välja arvatud eriolukordades - turul olevale tootele luba andmast, ilma et oleks andnud huvitatud tootjale võimalust puuduste kõrvaldamiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-392/02: Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, EKL 2003, lk II-4555, punktid 186–188).

141

Eeltoodud kaalutlustest tuleb lähtuda ka käesoleva menetluse puhul, mis algatati hageja poolt esitatud teate alusel ja mida reguleerivad eeskirjad näevad ette, et teataja oleks kaasatud tema poolt esitatud toimiku läbivaatamisse. Määruse nr 3600/92 artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt võib referentliikmesriik nõuda teatajatelt toimiku parandamist või täiendamist ja komisjon võib enne komiteele koondtoimiku ja referentliikmesriigi poolt koostatud hindamisaruande esitamist teatajatega nimetatud aruande osas konsulteerida.

142

Eeltoodust järeldub, et kõnealuses menetluses on teatajal, kes esitab toimiku referentliikmesriigile ja komisjonile hindamiseks, õigus sellele, et teda teavitataks võimalikest puudustest tema toimikus, mis takistavad toimeainele loa andmist.

143

Samas, sellekohaste selgete menetlusnormide puudumise tõttu ei ole komisjon kohustatud teavitama teatajaid komiteele esitatava meetme sisust.

144

Hageja väite raames esitatud argumente tuleb analüüsida nimetatud kaalutluste alusel.

145

Esiteks väidab hageja, et teda ei kaasatud hindamismenetlusse komisjoni töödokumentides sätestatud nõuete ja juhiste kohaselt, igal juhul mitte samaväärselt teise teatajaga.

146

Tuleb märkida, et hindamisaruandes ei mainita hageja osalust teatud hindamismenetluse etappides. Aruande punktis 1, mis käsitleb hindamismenetluse kulgu, mainitakse üksnes Syngenta poolt 31. juulil 2000 esitatud koondtoimikut, viimasele 20. aprillil 2000 hindamisaruande saatmist, „peamiste andmete esitajale” vastastikuse eksperthinnangu tulemuste saatmist 16. novembril 2001 ja Syngentaga 12. detsembril 2002 toimunud koosolekut.

147

Samas nähtub toimikus sisalduvast, et tegelikkuses oli hageja hindamismenetlusse nõuetekohaselt kaasatud.

148

Mis puudutab koondtoimiku esitamist teistele liikmesriikidele, siis nähtub komisjoni poolt kostja vastusele lisatud hageja 27. juuli 2000. aasta kirjast, et hageja esitas toimiku referentliikmesriigi taotlusel.

149

Mis puudutab teatajatega konsulteerimist referentliikmesriigi poolt 31. jaanuaril 2000 koostatud hindamisaruande osas, siis tuleb märkida, et määruse nr 3600/92 artikli 7 lõige 3, millele hageja tugineb, ei kehtesta kohustust teatajatega enne selle dokumendi koostamist konsulteerida, vaid sätestab komisjoni jaoks üksnes võimaluse konsulteerida nimetatud dokumendi osas pärast selle koostamist teatud või kõigi teatajatega. Igal juhul kinnitab hageja hagiavalduses, et sai selle aruande – nagu Syngentagi – 20. aprillil 2000.

150

Mis puudutab vastastikuse eksperthinnangu tulemuste edastamist, siis märgib komisjon, et referentliikmesriigi sõnul sai hageja need kätte ja tal paluti oma toimikut täiendada. Seda, et hagejal paluti pärast vastastikuse eksperthinnangu läbiviimist esitada täiendavat teavet, mida ta ka tegi mais 2002, kinnitab hageja ise oma hagiavalduses.

151

Seoses 12. detsembri 2002. aasta koosolekuga märgib komisjon – ilma et hageja talle vastu väidaks, et sel koosolekul arutati üksnes Syngenta toimikuga seonduvat.

152

Eeltoodud tegurid arvestades tuleb märkida, et hageja oli kõnealuse hindamismenetluse etappidesse kaasatud samaväärselt teise teatajaga ja seega ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

153

Teiseks heidab hageja komisjonile ette, et viimane ei teavitanud teda otsusest viia hindamismenetlus läbi üksnes teise teataja toimiku alusel ja jätta hindamisaruandest välja hageja poolt esitatud uuringutele tehtud viited.

154

Tuleb meenutada, et kõnealust menetlust reguleerivate eeskirjade kohaselt, mille on viidatud käesoleva otsuse punktides 93 ja 94, oli hageja kohustatud esitama täieliku toimiku, mis sisaldab kogu hindamismenetluse läbiviimiseks vajalikku teavet.

155

Selles küsimuses nähtub kohtuasja materjalidest, et 5. veebruaril 2004 edastas referentliikmesriigi pädev asutus hagejale viimased hindamisaruande täiendused, kaasa arvatud dokumendi pealkirjaga „4. etapp – täiendava teabe taotlemine”, mis vastab referentliikmesriigi poolt aprillis 2004 koostatud (vt eespool punkt 99) sama pealkirjaga dokumendile, milles olid välja toodud hageja toimikus esinenud peamised puudused. Lisaks kinnitas hageja 5. märtsi 2004. aasta elektronkirjas, mis on komisjoni poolt lisatud kostja vastusele, et on nimetatud dokumendid kätte saanud.

156

Kuigi hageja väidab esimest korda Esimese Astme Kohtu küsimustele vastuseks saadetud 16. juuni 2008. aasta kirjas, et referentliikmesriik ei viidanud teatud asjakohasele teabele ettenähtud aja jooksul, siis tuleb märkida, et hageja ei põhjenda kuidagi selle väite hilinenult esitamist. Kuna hageja ei ole oma hagiavalduses ega repliigis märkinud, et väidetavalt ei teavitanud referentliikmesriik hagejat ettenähtud aja jooksul hindamismenetluse läbiviimiseks vajalikest andmetest, siis tuleb nimetatud väidet pidada uueks väiteks, mis on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatu. Igal juhul tuleb märkida, et argument puudutab üksnes ühte eelmises punktis nimetatud dokumendis tuvastatud puudustest, ehk „lüsimeetri abil tehtud uuringut” ja on seega ainetu.

157

Seega teavitati hagejat sellest, et tema toimik ei sisalda piisavalt teavet, eeskätt talle 5. veebruaril 2004 saadetud dokumentides. Seda teavet silmas pidades pidanuks hageja menetluseeskirju arvestades eeldama, et tema toimik ei saa olla hindamismenetluse aluseks ja et nimetatud menetlus viiakse läbi teise teataja poolt esitatud täieliku toimiku põhjal. Lisaks nähtub komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu küsimustele vastuseks saadetud 16. juuni 2008. aasta kirjalikust vastusest, et hindamisaruande lisas 13, mis on üks hagejale 5. veebruaril 2004 saadetud dokumentidest, märgitakse, et „peamiseks andmete esitajaks tunnistatakse Syngenta ja et täielik hindamine viiakse läbi üksnes nimetatud teataja poolt esitatud andmete osas”.

158

Mis puudutab asjaolu, et hageja poolt esitatud uuringud olid 20. jaanuari 2005. aasta hindamisaruande ettepanekule lisatud hindamismenetluse jaoks oluliste uuringute loetelus ära toodud (vt eespool punkt 21), siis see asjaolu, mis viitab küll teatavate ebajärjekindlusele, ei tekita iseenesest tõsiseid kahtlusi eelmises punktis viidatud varasemate andmete õigsuses, mille kohaselt ei olnud hageja toimik täielik ning see ei saanud olla hindamismenetluse alus.

159

Lisaks, mis puudutab hageja poolt esitatud uuringutele tehtud viidete väljajätmist sama dokumendi lõplikust versioonist, siis tuleb märkida, et nimetatud dokumendi puhul on tegemist üksnes informatiivse iseloomuga dokumendiga, millest ei tulene kohustuslikke õiguslikke tagajärgi. Seega on tulemusetu hageja väide, mille kohaselt puudus hagejal teave tema poolt esitatud uuringutele tehtud viidete väljajätmise põhjuste kohta (vt allpool punktid 214–217 ja 243–249). Igal juhul jäeti kõnesolevad viited aruandest välja põhjusel, et hageja mittetäielik toimik ei saanud olla hindamismenetluse aluseks.

160

Seega tuleb tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt puudus tal teave selle kohta, et hindamismenetlus viiakse läbi üksnes Syngenta toimiku alusel, ja hageja poolt esitatud uuringute hindamisaruandele lisatud loetelust väljajätmise põhjuste kohta.

161

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon ei kaasanud teda klorotaloniili määratlust puudutavatesse aruteludesse, mis viisid FAO poolt veebruaris 2005 kehtestatud määratluse kinnitamiseni.

162

Tuleb märkida, nagu nähtub poolte väidetest, et kõnesoleva hindamismenetluse käigus koostatud järjestikused aruanded viitasid FAO poolt 1998. aastal kehtestatud määratlusele, mis kuulus kohaldamisele kuni uue määratluse kehtestamiseni veebruaris 2005.

163

Oma hagiavalduses kinnitab hageja, et oli vähemalt alates maist 2004 teadlik, et kõnealune FAO määratlus oli Syngenta poolt esitatud teabe põhjal uuesti läbivaatamisel. Kohtuistungil möönis hageja ka seda, et oli 2004. aastal teadlik nimetatud määratluse uuest läbivaatamisest FAO-s, täpsustades, et ei teadnud FAO-ga peetavate kõneluste täpset sisu.

164

Lisaks tuleb märkida, et kuigi 8. veebruaril 2005 hagejale saadetud hindamisaruande ettepanek viitas taas FAO 1998. aasta määratlusele, siis sisaldus nimetatud ettepanekus märge selle kohta, et kõnealune määratlus on alates 2003. aastast FAO-s uuel läbivaatamisel.

165

Seega ei saanud hageja, kellele need asjaolud olid teatavaks tehtud, eeldada, et FAO poolt uuesti läbivaadatud määratlust ei võeta kõnesoleva hindamismenetluse käigus arvesse.

166

Seetõttu ei saa hageja komisjonile ette heita seda, et viimane ei teatanud talle kaalutlustest, mille tulemusel kanti klorotaloniil direktiivi 91/4141 I lisasse viitega FAO poolt veebruaris 2005 kehtestatud määratlusele.

167

Seoses hageja väitega, et rikutud on tema õigust olla ärakuulatud, tuleb meenutada, et isiku kaitseõiguse austamine tema vastu algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, eeldab, et isikutele, kelle suhtes tehakse nende huve oluliselt riivav otsus, oleks antud reaalne võimalus oma seisukoha väljendamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-32/95 P: komisjon vs. Lisrestal jt, EKL 1996, lk I-5373, punkt 21).

168

Selles osas tuleb meenutada, et, nagu juba märgitud (vt eespool punktid 155–157), teavitati hagejat tema toimikus olevatest puudustest, mille tõttu ei saanud see olla klorotaloniili hindamismenetluse alus. Olles nimetatud teabe saanud, eelkõige 5. veebruaril 2004 talle saadetud dokumentides, oli hagejal võimalus esitada hindamismenetluse käigus oma seisukoht tema poolt esitatud toimikus olevate puuduste kohta.

169

Neil asjaoludel ei olnud komisjon kohustatud kutsuma hagejat üles esitama oma märkuseid komiteele 15. veebruaril 2005 esitatud kavandatava meetme sisu kohta. Komisjon võis õigustatult asuda seisukohale, et niisugune konsultatsioon ei ole asjakohane, arvestades, et hageja poolt esitatud toimik ei olnud endiselt täielik ega saanud seetõttu olla kavandatava meetme alus.

170

Igal juhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et menetlusnormide rikkumine toob otsuse tühistamise kaasa üksnes siis, kui on tuvastatud, et sellise rikkumise puudumisel oleks vaidlustatud otsus võinud olla teistsuguse sisuga (Esimese Astme Kohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II-897, punkt 416; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 47).

171

Kuna käesolevas asja ei täitnud hageja oma kohustust esitada täielik toimik, siis asjaolu, et temaga ei konsulteeritud menetluse lõppfaasis ehk direktiivi eelnõu ja hindamisaruande komiteesse saatmise ajal, ei mõjutanud vaidlusaluse määratluse sisu, mis võeti vastu teise teataja poolt esitatud toimiku põhjal ja mille puhul oli arvesse võetud FAO poolt veebruaris 2005 avaldatud määratlust.

172

Kõigist eeltoodud asjaoludest nähtub, et hageja ei ole tõendanud, et kõnealuses hindamismenetluses ei oleks järgitud tema menetluseliike tagatisi või et rikuti tema õigust olla ärakuulatud, mis võib viia vaidlustatud direktiivi tühistamiseni.

173

Lõpuks tuleb ka tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet. Selle väite osas tugineb hageja üksnes klorotaloniili hindamismenetlust reguleerivate normide rikkumisele. Eeltoodust nähtub aga, et käesoleval juhul ei ole menetlusnorme rikutud.

174

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

175

Hageja väidab, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1, kuna ei võtnud klorotaloniili nimetatud direktiivi I lisasse kandmisel arvesse hageja toote määratlust, kuigi kõnealune toode vastas referentliikmesriigi 31. jaanuari 2000. aasta aruande kohaselt nimetatud lisasse kandmise tingimustele.

176

Komisjoni otsus jätta hageja määratlus arvesse võtmata põhines hageja sõnul üksnes FAO uuel määratlusel, mitte komisjoni hindamismenetluse tulemustel. Direktiivi 91/414 artiklis 5 sätestatud I lisasse kandmise tingimused ei viita FAO määratlusele.

177

Lisaks rikkus komisjon direktiivi 91/414 artikli 5 lõiget 1, tuginedes FAO määratlusele, mis ei olnud kooskõlas hageja ja Syngenta poolt teavitatud toimeainetega, mille osas oli referentliikmesriik hinnangu andnud.

178

Toimeainete puhul, millest teatati hindamismenetluse alguses, võeti arvesse FAO 1998. aasta määratlust, mille kohaselt on HCB piirmäär 0,3 g/kg. Asjaolu, et Syngenta poolt toimeaine läbivaatamise menetluse algatamise tulemusel avaldas FAO uue määratluse, mille kohaselt on HCB piirmäär 0,01 g/kg, ei mõjutanud komisjoni hindamisaruannet, mis oli avaldamise ajaks ehk veebruariks 2005 lõpetatud. Komisjon ei oleks tohtinud seda uut määratlust arvesse võtta, ilma et oleks läbi viinud kõnealusele määratlusele vastava toote uut hindamist.

179

Oma repliigis meenutab hageja, et tootes, millest ISK Biotech Europe teatas 1995. aastal, oli HCB sisaldus üle 0,01 g/kg, mida kinnitab ka Zeneca Agrochemicalsi 11. juuni 1998. aasta kiri. Seega ei olnud hindamismenetluse alguses ükski teataja teatanud tootest, mille HCB sisalduse piirmäär oleks olnud vaidlustatud direktiiviga ettenähtu, st 0,01 g/kg.

180

Hageja lisab, et referentliikmesriik ei ole hinnanud FAO poolt veebruaris 2005 kehtestatud määratlust ning seega ei saanud see olla vaidlustatud direktiivis HCB piirmäära kehtestamise alus. FAO hindamiskriteeriumid erinevad direktiivis 91/414 sätestatutest. Hagejal ei olnud kohustust ühenduse tasandil toimuvas menetluses tõendada, et tema toode vastab FAO uuele määratlusele.

181

Lisaks ei olnud vaidlustatud direktiivis sätestatud HCB piirnorm teaduslikust seisukohast vajalik ja on ebaproportsionaalne. Hageja märgib, et lühikest aega pärast vaidlustatud direktiivi vastuvõtmist õnnestus tal saavutada see, et muudeti FAO määratlust nii, et uue HCB piirnormina kehtestati 0,04 g/kg. Referentliikmesriigi poolt pärast vaidlustatud direktiivi vastuvõtmist läbiviidud hindamine tõendas, et klorotaloniil, mille HCB sisalduse piirnorm on 0,04 g/kg on sama ohutu kui klorotaloniil, mille HCB sisaldus on 0,01 g/kg.

182

Lisaks rikkus komisjon, jättes hageja poolt esitatud uuringud läbi vaatamata, EÜ artiklist 95 ja direktiivi 91/414 artikli 5 lõikest 1 tulenevat kohustust võtta arvesse kõiki talle kättesaadavaid andmeid, pidades silmas olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi.

183

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega.

184

Tuleb meenutada, et vaidlusalune klorotaloniili määratlus võeti vastu Syngenta toimiku alusel ja et nimetatud määratlus hõlmab klorotaloniili puhtusele esitatavaid tingimusi, eelkõige mis puudutab HCB piirmäära.

185

Esiteks väidab hageja, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artiklit 5, jättes vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisel arvesse võtmata hageja toote määratluse.

186

Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 91/414 artikli 5 lõikes 1 sätestatud toimeainete lubatavaks tunnistamine sõltub sellest, millise tulemuseni jõuab komisjon nende hindamisel samas direktiivis sätestatud korra alusel.

187

Nagu on märgitud eespool punktis 118, ei rikkunud komisjon kõnealust korda, kui ei võtnud klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmise aluseks hageja toimikut, mis ei sisaldanud piisavalt teavet.

188

Lisaks, võttes arvesse eespool punktides 103 ja 104 toodud põhjendusi, ei lükka kõnealust järeldust ümber ka asjaolu, et hageja toote määratlust hinnati referentliikmesriigi poolt 31. jaanuaril 2000 koostatud hindamisaruande raames, kuna selles ettevalmistavas dokumendis tehtud järeldusi võidakse hindamismenetluse käigus muuta.

189

Seega ei saa hageja väita, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artiklit 5, kuna ei võtnud arvesse hageja toote määratlust

190

Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artiklit 5 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kehtestades klorotaloniili määratluse viitega FAO poolt veebruaris 2005 vastu võetud määratlusele, mille kohaselt on HCB piirmäär 0,01 g/kg.

191

Selles küsimuses on komisjon hageja sõnul sidunud klorotaloniili I lisasse kandmise ebaseaduslikult tingimusega, mis on esiteks määratletud üksnes viitega FAO määratlusele, mis teiseks ei tulene hindamismenetluse käigus läbivaadatud toimikutest ja mis kolmandaks ei ole teaduslikust seisukohast vajalik ega proportsionaalne.

192

Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt direktiivi 91/414 artikli 5 lõikele 4 võib toimeaine I lisasse kandmiseks nõuda nõuete täitmist, mis puudutavad eelkõige „toimeaine minimaalset puhtusastet” ja „teatavate lisandite laadi ja maksimaalset sisaldust”.

193

Vastupidiselt sellele, mida väidab hageja, ei piira direktiivi 91/414 artikkel 5 komisjoni hinnangut osas, mis puudutab nimetatud nõuete kehtestamisel rahvusvahelisel tasandil soovitatud määratluste arvesse võtmist.

194

Lisaks on komisjonil lai kaalutlusõigus, võttes arvesse neid keerulist laadi tehnilisi hinnanguid, mida ta kõnesolevas menetluses peab andma (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-326/05 P: Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, EKL 2007, lk I-6557, punkt 75, ja seal viidatud kohtupraktika).

195

Võttes arvesse seda laia kaalutlusõigust tegurite puhul, mida tuleb direktiivi 91/414 artiklis 5 sätestatud kriteeriumide hindamisel silmas pidada, oli komisjoni õigus kehtestada klorotaloniili I lisasse kandmise tingimused FAO määratluse alusel.

196

Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt vaidlustatud direktiivis sätestatud HCB piirmäär ei vasta kõnealuse menetluse alguses esitatud teadetele, siis tuleb meenutada, et nimetatud tingimuse õiguslik määratlus sätestati viitega FAO määratlusele, mis oli kohaldatav aruande lõpliku versiooni vastuvõtmise etapis.

197

Hageja argument, mis puudutab huvitatud tootjate poolt esitatud määratluste sisu, ei lükka seega ümber kõnealuse hinnangu õiguspärasust.

198

Igal juhul tuleneb poolte argumentidest, et Syngenta toimikus esitatud määratlus, mida hinnati klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks, oli kooskõlas vaidlustatud direktiivis sätestatud HCB piirmääraga.

199

Kuigi komisjon möönis, et Syngenta poolt hindamismenetluse alguses esitatud määratluses ei olnud kõnealust piirmäära arvesse võetud, nähtub komisjoni 18. oktoobri 2006. aasta märkustest ja Esimese Astme Kohtu küsimusele vastuseks saadetud 16. juuni 2008. aasta kirjast, et hindamisaruande lõpliku versiooni koostamise ajal puudutasid Syngenta poolt esitatud andmed FAO poolt veebruaris 2005 vastuvõetud määratlusele vastavat toodet. Seda kinnitab ka asjaolu, mille osas pooled teineteisega nõustuvad, et kõnealune FAO määratlus kehtestati Syngentalt saadud andmete põhjal.

200

Eeltoodud tegureid silmas pidades tuleb tagasi lükata ka hageja see väide, mille kohaselt ei olnud FAO poolt veebruaris 2005 vastu võetud määratluse arvesse võtmine ilma toimikute uue läbivaatamiseta põhjendatud. Hageja ei selgita, kuidas nimetatud määratluse, mis vastas Syngenta tootele aruande lõpliku versiooni vastuvõtmise etapis, arvessevõtmine oleks võinud muuta vajalikuks selle toimiku uue läbivaatamise.

201

Lõpuks väidab hageja ekslikult, et FAO määratluse vastuvõtmise hetkel veebruaris 2005 oli kõnealune hindamismenetlus juba lõpetatud. Nimetatud hindamismenetlus lõppes alles komitee poolt hindamisaruande lõpliku versiooni vastuvõtmisega 15. veebruaril 2005.

202

Seega ei ole hageja tõendanud, et FAO poolt veebruaris 2005 vastu võetud määratluse arvesse võtmisega rikuti direktiivi 91/414 artiklit 5.

203

Kolmandaks, seoses kõnealuse meetme väidetava ebaproportsionaalsusega, tuleb meenutada, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et ühenduse institutsioonide tegevus ei oleks ulatuslikum, kui asjaomaste õigusnormidega seatud seadusjärgsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Nimetatud põhimõtte rakendamise kohtuliku järelevalve raames valdkondades, kus institutsioonidel on lai kaalutlusõigus, võib meetme õiguspärasust mõjutada vaid selle meetme ilmselge sobimatus võrreldes püstitatud eesmärgiga (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-174/05: Zuid-Hollandse Milieufederatie ja Natuur en Milieu, EKL 2006, lk I-2443, punktid 28 ja 29, ning seal viidatud kohtupraktika).

204

Käesolevas asjas tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil antud soovituslike miinimumnõuete, nagu FAO määratlused, arvesse võtmist ei saa iseenesest pidada asjaomases valdkonnas ilmselgelt sobimatuks.

205

Hageja väide, mille kohaselt FAO vaatas pärast vaidlustatud direktiivi vastuvõtmist kõnealuse määratluse uuesti läbi, kehtestades HCB piirmääraks 0,04 g/kg ja et seda piirmäära kinnitas referentliikmesriigi poolt aprillis 2006 koostatud aruanne, ei tõenda, et FAO poolt veebruaris 2005 vastu võetud määratluse arvesse võtmine oli ilmselgelt sobimatu. Igal juhul puudutavad nimetatud faktid vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisele järgnenud aega ega sea selle seaduslikkust – proportsionaalsuse põhimõtet arvestades – kahtluse alla.

206

Neid kaalutlusi silmas pidades ei ole hageja tõendanud, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artiklit 5 või proportsionaalsuse põhimõtet osas, mis puudutab vaidlustatud direktiivis ette nähtud HCB piirmäära.

207

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon rikkus direktiivi 91/414 artikli 5 lõikest 1 tulenevat kohustust võtta arvesse kõiki asjassepuutuvaid andmeid, kuna ta ei võtnud arvesse hageja poolt esitatud teavet.

208

Selles osas väidab hageja, tuginedes esimese väites analüüsitud teguritega identsetele teguritele, et tema toimik oli hindamismenetluse jaoks vajalik, pidades silmas teise teataja toimikus olnud väidetavaid puudusi. See väide tuleb siiski tagasi lükata samadel põhjustel mis need, mis on esitatud eespool punktides 107–109.

209

Lõpuks, seoses asjaoluga, et hageja tugineb EÜ artiklile 95, tuleb märkida, et kuigi direktiivi 91/414 aluseks on EÜ asutamislepingu artikkel 43 (nüüd EÜ artikkel 37), kordab direktiivi 91/414 artikli 5 sõnastus osaliselt EÜ artikli 95 lõike 3 sõnastust, sätestades nõude, et otsused tuleb teha „teaduse ja tehnika edusamme silmas pidades”.

210

Käesolevas asjas ei erine väide, mille kohaselt rikuti EÜ artiklit 95, direktiivi 91/414 artikli 5 väidetava rikkumisega seotud väidetest, mis eelmistes punktides tagasi lükati. Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata ka väide, mille kohaselt rikuti EÜ artiklit 95, ilma et oleks vaja võtta seisukoht nimetatud sätte kohaldatavuse üle käesolevas asjas.

211

Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

212

Hageja väidab, et ta taotles direktiivi 91/414 artikli 13 alusel klorotaloniili hindamismenetluses esitatud andmete kaitset. Sellega, et komisjon ei viidanud hindamisaruandes nimetatud andmetele, rikkus ta hageja direktiivi 91/414 artiklist 13 tulenevaid õigusi.

213

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega.

214

Hageja arvates rikuti sellega, et tema poolt esitatud andmed jäeti välja hindamisaruande IIIA lisas sisalduvast loetelust, direktiivi 91/414 artiklit 13.

215

Selles küsimuses tuleb märkida, et direktiivi 91/414 artikli 13 lõikes 3 ettenähtud andmete kaitse ei tähenda, et need peaks olema kantud komisjoni poolt toimeaine direktiivi 91/4141 I lisasse kandmise meetmete vastuvõtmisel kehtestatud loetellu (vt allpool punktid 243–249).

216

Lisaks puudub vaidlustatud direktiivis igasugune viide kõnealusele loetelule, mis sisaldub hindamisaruande IIIA lisas.

217

Seega ei saa käesolev väide olla vaidlustaud direktiivi tühistamise alus ja see tuleb tagasi lükata, kuna see ei saa anda tulemusi.

218

Hageja väidab, viidates direktiivi 91/414, eeskätt selle artikli 13 lõikele 5, et komisjon oleks pidanud kehtestama klorotaloniili puhtuse alammäära, võimalades liikmesriikidel hinnata erinevat päritolu toodete vastavust. Kuna komisjon tugines üksnes Syngenta määratlusele, kohustades liikmesriike järgima klorotaloniili piirmäära, on ta rikkunud seeläbi subsidiaarsuse põhimõtet.

219

Lisaks, kandes klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse üksnes Syngenta poolt esitatud määratluse põhjal, jättes tähelepanuta hageja poolt esitatud määratluse, mida kõnealuses menetluses hinnati, rikkus komisjon õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning hageja õigust vabalt majandustegevust teostada ja tema omandiõigust, ning kehtestas ühenduse klorotaloniili turul Syngenta monopoli, rikkudes EÜ artiklit 2.

220

Komisjon ei nõustu hageja argumentidega.

221

Subsidiaarsuse põhimõttega seoses tuleb märkida, et see on sõnastatud EÜ artikli 5 teises lõigus, mille kohaselt võtab ühendus valdkondades, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil.

222

Tuleb meenutada, et direktiivi 91/414 artikkel 5 kehtestab ühenduse menetluse taimekaitsevahendites sisalduvate toimeainete nimetatud direktiivi I lisasse kandmiseks. Lisaks võib direktiivi 91/414 artikli 5 lõike 4 kohaselt toimeaine lubatavaks tunnistamiseks esitada täiendavaid nõudeid puhtusastme ja lisandite sisalduse osas.

223

Kuna nimetatud sätted annavad ühenduse institutsioonidele ainupädevuse ühenduses lubatavate toimeainete ja nende puhtusastme määramisel, siis nimetatud pädevuse teostamisel vastu võetud meetme suhtes subsidiaarsuspõhimõte kohaldamisele ei kuulu. Seega tuleb väide, mille kohaselt kõnealust põhimõtet rikuti, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

224

Mis puudutab ootuspärase õiguste kaitse põhimõtet, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset igale eraõiguslikule isikule, kes on olukorras, kus ühenduse haldusasutuse antud konkreetsete tagatiste tõttu on tal tekkinud põhjendatud ootus (Vt Esimese Astme Kohtu 7. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-213/01 ja T-214/01: Österreichische Postsparkasse ja Bank für Arbeit und Wirtschaft vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1601, punkt 210, ning seal viidatud kohtupraktika).

225

Käesolevas asjas väidab hageja esiteks, et tema toote määratlust hinnati referentliikmesriigi poolt 31. jaanuaril 2000 koostatud hindamisaruande raames ja et seega tekkis tal õigustatud ootus, et nimetatud määratlust võetakse arvesse klorotaloniili määratluse kehtestamisel.

226

Sellegipoolest ei saanud asjaolu, et menetluse alguses leiti, et hageja toimik ei sisalda andmete osas olulisi puudusi ja seda uuriti hindamise esialgses etapis, hageja jaoks tekitada õiguspäraseid ootuseid, et tema toimikus esitatud määratlus võetakse klorotaloniili direktiivi 91/414 I lisasse kandmise aluseks. Võttes arvesse kõnesoleva menetluse eeskirju, mida on käsitletud eespool punktis 104, siis ei viidanud asjaolu, et menetluse algetapis leiti, et hageja toimik ei sisalda olulisi puudusi, mingil juhul sellele, et nimetatud toimikus olid olemas võik andmed, mille alusel võib asjaomase toote tunnistada direktiivi 91/414 artikli 5 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastavaks.

227

Teiseks väidab hageja, et komisjon rikkus õigusliku ootuse kaitse põhimõtet, võttes arvesse FAO poolt veebruaris 2005 vastu võetud määratlust. Siiski tuleb meelde tuletada, et nagu on märgitud eespool punktides 163–165, ei saanud hageja, keda oli teavitatud asjaolust, et FAO määratlus oli uuel läbivaatamisel, eeldada, et viimase uut määratlust ei võeta kõnealuse meetme vastuvõtmisel arvesse.

228

Mis puudutab õiguskindluse põhimõtet, mis nõuab, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning mille eesmärk on tagada ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvate olukordade ja õigussuhete etteennustatavus (Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20), siis tuleb märkida, et kuigi direktiivi 91/414 artikkel 5 ei viita FAO määratlusele, siis tuleneb selle sätte eesmärgist selgelt, et seda võib toimeainete hindamisel arvesse võtta.

229

Lisaks tuleneb direktiivi 91/414 I lisasse kandmise taotluste toetuseks esitatud toimikute sisu käsitlevaid eeskirjadest, eeskätt II lisa A osa punkti 2 alapunktist iii (muudetud kujul), et FAO määratlused on tegurid, mida võib toimeainete hindamisel arvesse võtta. Seda asjaolu kinnitab ka komisjoni praktika toimeainete direktiivi 91/414 I lisasse kandmise direktiivide vastuvõtmisel, millele komisjon kostja vastuses viitab, mille kohaselt lähtutakse toimeaine määratlemisel FAO määratluse olemasolul sellele.

230

Seoses võrdse kohtlemise põhimõttega väidab hageja, et teda ei kaasatud hindamismenetlusse samaväärselt teise teatajaga, eelkõige puudusid tal viimasega võrdsed võimalused kaitsta oma seisukohti hindamismenetluses. Kuid hageja ei esita selles küsimuses ühtegi argumenti, mis erineks kolmanda väite raames esitatud argumentidest, mida uuriti – ja mis lükati tagasi – eespool punktides 147–152. Seega tuleb tagasi lükata ka käesolevad argumendid.

231

Lõpuks heidab hageja komisjonile ette asjaolu, et viimane võttis vastu klorotaloniili määratluse, mis takistas hagejal siseriiklike lubade saamist, et jätkata majandustegevust ja intellektuaalomandi õiguse teostamist seoses ühenduse hindamismenetluse raames tehtud teadusuuringutega. Hageja väidab lisaks, et komisjon kehtestas asjassepuutuval turul Syngenta monopoli, rikkudes seeläbi vaba konkurentsi põhimõtet ja EÜ artiklis 2 sätestatud ühenduse eesmärke.

232

Selles küsimuses tuleb märkida, et kuna vaidlustatud direktiiv näeb klorotaloniili kasutamise kooskõlastamise suhtes üldiselt ja abstraktselt ette tingimused, mis põhinevad hindamismenetluse lõpetamise ajal kehtinud FAO määratlusel, ei saa nimetatud direktiivi pidada meetmeks, millega antaks klorotaloniili tootmise õigus üksnes mõnele konkreetsele tootjale, kahjustades hageja huve.

233

Lisaks ei saa vaidlustatud direktiivis, mis on vastu võetud direktiivi 91/414 artikli 5 alusel ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt, sätestatud klorotaloniili määratlust pidada hageja intellektuaalomandiõiguse ega tema kutsealal tegutsemise vabaduse lubamatuks või ebaproportsionaalseks piiranguks. Lisaks, nagu on märgitud eespool punktides 214–217, ei ole hageja tõendanud, et vaidlustatud direktiiv võis kahjustada tema õigust klorotaloniili hindamismenetluse raames tehtud teadusuuringutega seotud andemete kaitsele.

234

Eeltoodut arvesse võttes tuleb käesolev väide tagasi lükata.

235

Seega tuleb tagasi lükata vaidlustatud direktiivi tühistamise nõue.

236

Komisjon vaidlustab hindamisaruande tühistamise nõude vastuvõetavuse, märkides, et nimetatud nõue puudutab tehnilist laadi dokumenti, mis ei tekita vaidlustatud direktiivist sõltumatuid õiguslikke tagajärgi.

237

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad tühistamishagi esemeks olla EÜ artikli 230 tähenduses meetmed, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda. Põhimõtteliselt ei saa seega vaidlustada vahemeetmeid, millega valmistatakse ette lõppotsust. Samas tuleneb kohtupraktikast, et vaidlustada võib ka ettevalmistava menetluse käigus vastu võetud akte, mis kujutavad endast mõne konkreetse menetluse lõpptulemust, kui vastav menetlus eristub menetlusest, mille eesmärk on luua komisjonile eeldused otsuse tegemiseks sisulistes küsimustes, ja mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras (Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punktid 9–11, ning eespool viidatud kohtuotsus Österreichische Postsparkasse ja Bank für Arbeit und Wirtschaft vs. komisjon, punkt 65).

238

Käesolevas asjas tuleneb määruse nr 3600/92 artikli 7 lõikest 6, et hindamisaruanne on komisjoni poolt koostatud vaheakt, mis sisaldab komitee poolt läbiviidud hindamise käigus tehtud järeldusi ja mille eesmärk on valmistada ette otsus asjassepuutuva toimeaine direktiivi 91/414 I lisasse kandmise kohta.

239

Seega tuleb analüüsida, kas hindamisaruanne, vaatamata selle vaheakti iseloomule, tekitab – nagu seda väidab hageja – siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad hageja huve kahjustada.

240

Selles küsimuses väidab hageja, et hindamisaruanne kahjustas tema huvisid, kuna selles ei käsitleta hagejat kui „peamisele andmete esitajat” ja nimetatud aruandes puuduvad viited tema poolt klorotaloniili hindamismenetluses esitatud andmetele, mis kahjustab hageja õigust andmekaitsele direktiivi 91/414 artikli 13 lõike 3 alusel.

241

Esiteks, seoses asjaoluga, et hagejat ei tunnistatud „peamiseks andmete esitajaks”, tuleb meenutada, et see mõiste ei tulene kohaldamisele kuuluvatest õigusnormidest ja seega ei saa see anda teatajale spetsiifilist õiguslikku seisundit. Seega ei saa väidetav keeldumine nimetatud seisundi omistamisest hagejat kahjustada.

242

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et hageja poolt esitatud andmeid ei ole hindamisaruande IIIA lisas ära toodud, siis tuleb meenutada, et direktiivi 91/414 artikli 13 lõike 1 punkti b kohaselt nõuavad liikmesriigid, et taimekaitsevahendi jaoks loa taotlejad esitaksid koos taotlusega iga taimekaitsevahendis sisalduva toimeaine kohta „toimiku, mis vastab olemasolevaid teaduslikke ja tehnilisi teadmisi silmas pidades [selle direktiivi] II lisas sätestatud nõuetele”. Lisaks keelab direktiivi 91/414 artikli 13 lõige 3 liikmesriikidel kasutada II lisas osutatud teavet teiste taotlejate huvides selles sättes kehtestatud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui esimene taotleja on andnud oma nõusoleku sellise teabe kasutamiseks.

243

Vastupidiselt hageja väidetele ei tulene kõnealustest sätetest, et keeld kasutada taimekaitsevahendi jaoks loa taotlemisel esitatud teavet teiste taotlejate huvides sõltuks sellest, et see teave oleks kantud komisjoni poolt toimeaine hindamismenetluses koostatud dokumenti, nagu kõnesolev hindamisaruanne.

244

Seetõttu, kuna puuduvad õigusnormid, mis annaksid komisjonile pädevuse võtta vastu meede, milles oleks määratletud direktiivi 91/414 artikli 13 lõike 3 alusel kaitstavad andmed, tuleb hindamisaruande IIIA lisas toodud loetelu pidada üksnes informatiivseks.

245

Kõnealust väidet ei lükka ümber ka hageja poolt esitatud asjaolu, et liikmesriigid viitavad nimetatud lisale direktiivi 91/414 artikli 13 lõiget 3 rakendades, kuna see asjaolu on üksnes komisjoni ja siseriiklike asutuste, kelle pädevuses on ühenduse õigusnormide kohaldamine, vahelise koostöö tulemus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas T-160/98: Van Parys ja Pacific Fruit Company vs. komisjon, EKL 2002, lk II-233, punkt 65).

246

Lisaks tuleneb kõnealuse loetelu informatiivne iseloom hindamisaruande punktist 8, mille kohaselt ei kahjusta see teave „liikmesriikide ega tootjate õigusi ega kohustusi, kui loetelu kasutatakse direktiivi 91/414 artikli 13 sätete rakendamisel”.

247

Igal juhul, isegi mööndes, nagu seda teeb hageja, et kõnealune loetelu on liikmesriikide jaoks viitedokument, kuna määratleb täiendava teabe, mis on vajalik klorotaloniili esmaseks direktiivi 91/414 I lisasse kandmiseks ja mis kuulub sama direktiivi artikli 13 lõike 3 punkti d alusel kaitsmisele, ei tulene sellest, et nimetatud loetelul oleks õiguslik toime, mis jätaks kaitse alt välja andmed, mida selles loetelus mainitud ei ole.

248

Kõnealust väidet ei lükka ümber ka hageja poolt esitatud Ühendkuningriigi pädeva asutuse 30. jaanuari 2006. aasta kiri, milles hagejat teavitatakse, et nimetatud asutus annab hageja poolt siseriikliku loa saamiseks esitatud teabele kaitse, mis on võrdväärne kaitsega, mis omistati Syngenta poolt esitatud teabele, mis kuulub direktiivi 91/414 artikli 13 lõike 3 punkti d alusel kaitsmisele.

249

Seega asjaolu, et hindamisaruande IIIA lisas ei ole ära toodud viiteid hageja poolt esitatud andmetele, ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi seoses liikmesriikide poolt direktiivi 91/414 artikli 13 lõike 3 rakendamisel võetud meetmete kohaldamisega.

250

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb hindamisaruannet pidada üksnes vaheaktiks, kuna see ei tekita hageja huvisid kahjustada võivaid iseseisvaid õiguslikke tagajärgi.

251

Seega tuleb käesolev väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

252

Hageja palub Esimese Astme Kohtul EÜ artikli 232 alusel tuvastada, et komisjon ei võtnud seisukohta hageja 14. aprilli 2005. aasta kirja suhtes, milles viimane kutsus komisjoni üles komitee poolt 15. veebruaril 2005 heaks kiidetud ettepanekut mitte vastu võtma juhul, kui klorotaloniili määratlust ei muudeta nii, et arvesse võetakse hageja toote määratlust.

253

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole EÜ artiklis 232 sätestatud tegevusetushagi vastuvõetavuse tingimused täidetud juhul, kui institutsioon, keda on üles kutsutud toimingut tegema, on selle üleskutse osas seisukoha võtnud enne hagi esitamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-25/91: Pesqueras Echebastar vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1719, punkt 11).

254

Käesolevas asjas võttis komisjon hageja 14. aprilli 2005. aasta kirja osas seisukoha seeläbi, et võttis 16. septembril 2005 vastu vaidlustatud direktiivi.

255

Asjaolu, et nimetatud seisukoht hagejat ei rahuldanud, ei ole asjassepuutuv. EÜ artiklis 232 peetakse silmas tegevusetust, mis väljendub otsuse vastu võtmata jätmises või seisukoha esitamata jätmises, mitte olukorda, kus vastu on võetud akt, mis erineb sellest, mida asjassepuutuvad isikud oleksid soovinud või pidanud vajalikuks (Euroopa Kohtu 24. novembri 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-15/91 ja C-108/91: Buckl jt vs. komisjon, EKL 1992, lk I-6061, punktid 16 ja 17).

256

Seega tuleb käesolev väide komisjoni tegevusetuse kohta vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

257

Oma kahju hüvitamise nõudes palub hageja hüvitada talle vaidlustatud direktiivi vastuvõtmise tõttu tekkinud kahju.

258

Hageja palub pärast direktiivi 2006/76 vastuvõtmist menetlust korraldavate meetmete raames 20. juulil 2007 esitatud seisukohtades kõnealust nõuet kohandada, paludes komisjonilt hageja kasuks välja mõista esialgne summa suuruses 170940000 eurot hüvitisena talle vaidlustatud direktiiviga tekitatud kahju eest, arvestades direktiivi 2006/76.

259

Kuna nimetatud taotlusega esitab hageja uue nõude mõista tema kasuks välja hüvitis talle direktiiviga 2006/76 tekitatud kahju eest, siis on nii see nõue kui ka selle toetuseks esitatud väited Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt vastuvõetamatud.

260

Seoses tühistamishagi põhjendatusega tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb jätta rahuldamata kahju hüvitamise nõuded, millel on otsene seos tühistamisnõuetega, mis ise on jäetud rahuldamata (vt Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T-340/99: Arne Mathisen vs. nõukogu, EKL 2002, lk II-2905, punkt 134 ja viidatud kohtupraktika).

261

Käesolevas asjas on otsene seos tühistamisnõude ja kahju hüvitamise nõude vahel, kuna viimati nimetatu põhineb vaidlustaud direktiivi tühistamise nõudes esitatud väidetel, mille kohaselt on vaidlustatud direktiiv õigusvastane, kuna rikutud on direktiivi 91/414, määrust nr 3600/92, hea halduse põhimõtet ja õiguspäraste ootuste kaitse põhimõtet. Nende argumentide analüüs ei tuvastanud komisjonipoolset rikkumist, mis võiks kaasa tuua ühenduse vastutuse.

262

Seega tuleb kahjuhüvitusnõue tagasi lükata, kuna tagasi on lükatud nimetatud nõudega otseselt seotud tühistamisnõue.

263

Lisaks tuleb seoses sellega, et väidetavalt tekitas komisjon hagejale kahju seeläbi, et jättis võtmata seisukoha hageja 14. aprilli 2005. aasta kirja suhtes – millele hageja on viidanud teise võimalusena –, meenutada, et komisjon võttis antud küsimuses seisukoha vaidlustatud direktiivi vastuvõtmisega. Hageja ei ole väitnud, et talle oleks tekitatud kahju enne, kui võeti vastu vaidlustatud direktiivi, mis väidetava tegevusetuse lõpetas.

264

Seega tuleb tagasi lükata ka kahjuhüvitusnõue osas, mis puudutab komisjoni väidetavat tegevusetust.

265

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb käesolev hagi tervikuna jätta rahuldamata.

266

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kantud kulud, vastavalt komisjoni nõuetele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kuues koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

1. Direktiiv 91/414/EMÜ

2. Määrus (EMÜ) nr 3600/92

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1. Nõue tühistada vaidlustatud direktiiv osas, mis puudutab klorotaloniili määratlust

Tühistamisnõude muutmine

Vastuvõetavus

Põhjendatud huvi

Hageja õigus esitada hagi

Nõue vaidlusalust määratlust muuta

Sisulised küsimused

Esimene väide, mille kohaselt hageja toimik arvati väidetavalt hindamismenetlusest välja

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, mille kohaselt väidetavalt rikuti komitee menetluse suhtes kehtivaid eeskirju

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide, mille kohaselt ei järgitud menetluslikke tagatisi ja rikuti hageja õigust olla ärakuulatud

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Neljas väide, mille kohaselt rikuti direktiivi 91/414 artiklit 5

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Viies väide, mille kohaselt rikuti direktiivi 91/414 artiklit 13

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kuues väide, mille kohaselt rikuti subsidiaarsuse, õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, hageja õigust vabalt majandustegevust teostada ja tema omandiõigust ning rikuti EÜ artiklit 2

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

2. Hindamisaruande tühistamise nõue

3. Väide komisjoni tegevusetuse kohta

4. Kahju hüvitamise nõue

Kohtukulud