1

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF), mis asutati komisjoni 28. aprilli 1999 . aasta otsusega 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom ( EÜT L 136, lk 20 ; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), vastutab eelkõige sisehaldusjuurdluse korraldamise eest, mille eesmärk on uurida ametikohustuste täitmisega seotud raskeid asjaolusid, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- ning vajaduse korral kriminaalmenetluse.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999 . aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta ( EÜT L 136, lk 1 ; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) reguleerib ameti töötajate poolt nende tööülesannete käigus teostatavaid inspekteerimisi, kontrolle ja muid toiminguid. OLAF-i juurdlused jagunevad välisjuurdlusteks, mis toimuvad väljaspool ühenduse institutsioone, ning sisejuurdlusteks, mis toimuvad ühenduse institutsioonides.

3

Määruse nr 1073/1999 põhjendus 10 sedastab:

„ kõnealuseid juurdlusi tuleb toimetada kooskõlas asutamislepingu ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga, võttes arvesse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ning ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi […], samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele; selleks peavad institutsioonid ja asutused kehtestama sisejuurdluse toimetamise tingimused; seetõttu tuleb muuta personalieeskirju, et sätestada ametnike ja muude teenistujate õigused ning kohustused sisejuurdluse korral ” .

4

Määruse nr 1073/1999 põhjendus 13 sedastab:

„ vajaduse korral otsustavad pädevad riigiasutused või institutsioonid ja asutused [OLAF-i] koostatud aruande põhjal, milliseid meetmeid tuleb võtta pärast lõpetatud juurdlust; sellegipoolest on [OLAF-i] direktor kohustatud edastama otse asjaomase liikmesriigi õigusasutustele kriminaalmenetluse algatamise aluseks olla võivaid olukordi käsitleva sisejuurdluse käigus saadud informatsiooni ” .

5

Määruse nr 1073/1999 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Sisejuurdlus

1.   [OLAF] teostab artiklis 1 nimetatud valdkondades haldusjuurdlust institutsioonides ja asutustes […].

Kõnealune sisejuurdlus toimub vastavalt asutamislepingute eeskirjadele ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollile ning personalieeskirjadele käesolevas määruses ja kõikide institutsioonide ja asutuste otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt. Institutsioonid konsulteerivad kõnealuste otsustega kehtestatavate eeskirjade üle.

[…]

5.   Kui juurdluse käigus selgub, et mõni liige, juht, ametnik või muu teenistuja võib olla isiklikult asjaga seotud, teatatakse sellest institutsioonile või asutusele, kelle teenistuses ta on.

Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus või on vaja rakendada siseriiklike õigusasutuste pädevusse kuuluvaid juurdlusmeetmeid, võib kõnealuse informatsiooni andmise edasi lükata.

[…] ” .

6

Määruse nr 1073/1999 artikli 6 lõige 5 sätestab:

„ Juurdlust toimetatakse katkestamata teatava aja vältel vastavalt juhtumi asjaoludele ja keerukusele. ”

7

Määruse nr 1073/1999 artikkel 8 pealkirjaga „ Konfidentsiaalsus ja andmekaitse ” on sõnastatud järgmiselt:

„ 1.    Välisjuurdluste käigus mis tahes vormis saadud informatsiooni kaitstakse asjakohaste sätetega.

2.   Sisejuurdluste käigus mis tahes vormis edastatud või saadud informatsioon on ametisaladus ning seda kaitstakse Euroopa ühenduste institutsioonide suhtes kohaldatavate sätetega.

Sellist informatsiooni võib edastada ainult nendele isikutele, kelle ülesanded Euroopa ühenduste institutsioonides või liikmesriikides nõuavad neilt selle teadmist, samuti võib seda kasutada üksnes pettuste, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks.

3.    Direktor tagab, et [OLAF-i] töötajad ning teised temale alluvad isikud järgivad isikuandmete kaitset käsitlevaid ühenduse ja siseriiklikke sätteid, eriti neid, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995 . aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja [selliste] andmete vaba liikumise kohta [ EÜT L 281, lk 31 ; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355].

4.    [OLAF-i] direktor ja artiklis 11 nimetatud järelevalvekomitee liikmed tagavad käesoleva artikli ning [EÜ] artiklite 286 ja 287 kohaldamise. ”

8

Määruse nr 1073/1999 artikkel 9 pealkirjaga „ Juurdluse aruanne ja juurdlusejärgsed meetmed ” sätestab:

„ 1.    Kui [OLAF] on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse kindlakstehtud asjaolud, võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud [OLAF-i] direktori soovitused vajalike meetmete kohta.

2.   Kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed.

3.   Välisjuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse kõnealuste liikmesriikide pädevatele asutustele kooskõlas välisjuurdluseeskirjadega.

4.    Sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse asjaomasele institutsioonile või asutusele. Institutsioon või asutus võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, ning teatab sellest [OLAF-i] direktorile tähtaja jooksul, mille direktor on oma aruande resolutsioonis määranud. ”

9

Määruse nr 1073/1999 artikkel 10 pealkirjaga „ [OLAF-i] edastatav teave ” sedastab järgmist:

„ 1.    Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 ning määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätete kohaldamist, võib [OLAF] igal ajal edastada asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele välisjuurdluste käigus saadud informatsiooni.

2.   Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8, 9 ja 11 kohaldamist, edastab [OLAF-i] direktor asjaomaste liikmesriikide õigusasutustele [OLAF-i] sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta. Samal ajal teavitab ta asjaomast liikmesriiki, kui juurdlusnõuetest ei tulene teisiti.

3.    Ilma et see piiraks käesoleva määruse artiklite 8 ja 9 kohaldamist, võib [OLAF] igal ajal edastada asjaomasele institutsioonile või asutusele sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni. ”

10

Määruse nr 1073/1999 artikkel 11 pealkirjaga „ Järelevalvekomitee ” sedastab:

„ 1.    Järelevalvekomitee tugevdab [OLAF-i] sõltumatust, kontrollides korrapäraselt juurdlusülesannete täitmist.

Komitee esitab oma arvamuse [OLAF-i] tegevuse kohta direktori taotlusel või omal algatusel, sekkumata siiski pooleliolevate juurdluste käiku.

[…]

7.   Direktor esitab järelevalvekomiteele igal aastal käesoleva määruse artiklis 1 nimetatud tegevuse kava. Direktor teavitab komiteed korrapäraselt [OLAF-i] tegevusest, juurdlustest, nende tulemustest ning võetavatest meetmetest. Kui juurdlus on kestnud üle üheksa kuu, teatab direktor järelevalvekomiteele selle lõpetamist takistavad põhjused ja juurdluse lõpetamiseks eeldatavalt vajaliku aja. Direktor teavitab komiteed juhtudest, kui asjaomane institutsioon või asutus ei ole järginud tema soovitusi. Direktor teavitab komiteed juhtudest, mille puhul tuleb edastada informatsiooni liikmesriigi õigusasutustele.

[…] ” .

11

Määruse nr 1073/1999 artikli 12 lõike 3 teises ja kolmandas lõigus on sätestatud:

„ Direktor esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale korrapäraselt aruande [OLAF-i] toimetatud juurdluste tulemuste kohta, võttes arvesse nende juurdluste konfidentsiaalsust, asjaomaste isikute seaduslikke õigusi ning vajaduse korral kohtumenetluse suhtes kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme.

Eespool nimetatud institutsioonid tagavad [OLAF-i] toimetatud juurdluste konfidentsiaalsuse, asjaomaste isikute seaduslikud õigused ning kohtumenetluse algatamise korral selle suhtes kohaldatavate kõikide siseriiklike õigusnormide järgimise. ”

12

Komisjoni 2. juuni 1999 . aasta otsuse 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta ( EÜT L 149, lk 57 ; ELT eriväljaanne 01/03, lk 118) artiklis 4 on sedastatud huvitatud poolele teatamise kord järgmiselt:

„ Kui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.

Juhul kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust, võib komisjoni liikme, ametniku või teenistuja oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist vastavalt komisjoni presidendi või peasekretäri nõusolekul edasi lükata. ”

13

OLAF-i järelevalvekomitee töökorra ( EÜT 2000, L 41, lk 12 ) artikkel 2 pealkirjaga „ Seaduslikkus ” sedastab:

„ Komitee tagab, et OLAF-i tegevust viiakse läbi inimõigusi ja põhivabadusi austades ning kooskõlas asutamislepingute ning teisese õigusega, eeskätt privileegide ja immuniteetide protokolliga ning ametnike personalieeskirjadega. ”

[Siin ja edaspidi on osundatud töökorda tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

14

OLAF-i järelevalvekomitee töökorra artikli 14 lõigete 1–3 kohaselt:

„ 1.    Järelevalvekomitee koosolekud ei ole avalikud. Tema otsused ja nende aluseks olevad mis tahes dokumendid on konfidentsiaalsed, välja arvatud juhul, kui järelevalvekomitee otsustab vastupidi.

2.   OLAF-i direktori esitatud dokumentide ja teabe suhtes kohaldatakse [EÜ] artiklit 287, milles käsitletakse saladuse kaitset.

3.    Järelevalvekomitee otsustab dokumentide ja arvamuste, aruannete ja otsuste eelnõude alusel. ”

15

Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6, mis käsitleb õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, on sätestatud:

„ […]

2.   Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.

3.   Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused:

[…] ” .

[mitteametlik tõlge]

16

7. detsembril 2000 Nice’is väljakuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( EÜT 2000,C 364, lk 1 ; edaspidi „ harta ” ) näeb ette järgmist:

„Artikkel 41

Õigus heale haldusele

1.   Igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.

2.   See õigus kätkeb:

3.   Igaühel on õigus saada liikmesriikide õiguse ühiste üldprintsiipide kohaselt ühenduselt hüvitist mis tahes kahju eest, mida selle institutsioonid või teenistujad on oma ülesannete täitmisel tekitanud.

[…]

Artikkel 48

Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus

1.   Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.

2.    Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud. ”

[mitteametlik tõlge]

17

Hagejad Yves Franchet ja Daniel Byk on vastavalt Eurostati (Euroopa Ühenduste Statistikaamet) endine peadirektor ja endine direktor.

18

Mitu Eurostati siseauditit tõid esile eeskirjade eiramisi finantsjuhtimises. Seetõttu algatas OLAF mitu juurdlust, eelkõige seoses Eurostati poolt äriühingutega Eurocost, Eurogramme, Datashop-Planistat ning CESD Communautaire sõlmitud lepingute ja neile antud abiga.

19

4. juulil 2002 edastas OLAF Luksemburgi õigusasutustele toimiku Eurocosti puudutava juurdluse kohta ning samuti teise toimiku Eurogramme’i puudutava juurdluse kohta.

20

13. novembril 2002 saatis Y. Franchet OLAF-i peadirektorile kirja järgmises sõnastuses:

„ […]

Sain COCOBU [Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjon] kaudu teada, et olite neile edastanud informatsiooni OLAF-i poolt Luksemburgi õigusasutustele edastatud toimikute kohta – tegemist on informatsiooniga, mida mulle edastatud ei ole; lugesin ajakirjast Stern , et OLAF on Eurostatti teavitanud „ reast juhtumitest ” , mille kohta OLAF-i talitused ei ole mulle informatsiooni edastanud.

[…] ”

21

13. märtsil 2003 võttis Euroopa Parlament vastu otsuse Eurostati juhtumit puudutavas.

22

19. märtsil 2003 saatis OLAF-i peadirektor Prantsusmaa õigusasutustele kirja, mille ese oli „ Informatsiooni edastamine kriminaalõiguslikku määratlust nõuda võivate asjaolude kohta CMS N o IO/2002/0510 – Eurostat/Datashop/Planistat ” (edaspidi „ . aasta kiri ” ) ning millele oli lisatud samal kuupäeval OLAF-i peadirektorile kahe OLAF-i juurdleja poolt edastatud teatis, mille ese oli „ Kriminaalõiguslikku määratlust nõuda võivatest asjaoludest teatamine CMS N o IO/2002/0510 – Eurostat/Datashop/Planistat ” (edaspidi „ . aasta teatis ” ).

23

3. aprillil 2003 saatis OLAF-i peadirektor komisjoni peasekretärile kokkuvõtliku teatise Eurostatiga seonduvate pooleliolevate juurdluste kohta.

24

19. mail 2003 taotlesid hagejad komisjonilt „ personalieeskirjade artikli 24 alusel abi [oma] maine ja kaitseõiguste kaitseks autorite ning nende isikute vastu, kes levitavad eksitavat informatsiooni ” ning palusid samuti oma kaitse tagamise eesmärgil vabastada neid ametikohustuste täitmisest.

25

21. mail 2003 viidi hagejad nende endi taotlusel üle teisele ametikohale.

26

26. mail 2003 saatsid hagejad OLAF-i peadirektorile kaks kirja ning taotlesid eeskätt seda, et neid teavitataks „ võimalikult kiiresti OLAF-i poolt [neile] esitatavatest etteheidetest ja süüdistustest ” , et tagada kaitseõiguste järgimine istungite raames, mis pidid toimuma 2003. aasta juunis. Nad taotlesid nii juurdepääsu kogu toimikule. Nad rõhutasid, et neid ei olnud teavitatud ega ära kuulatud enne toimikute edastamist siseriiklikele õigusasutustele. Lisaks sellele märkisid hagejad, et „ [oli] samuti ilmne, et konfidentsiaalne informatsioon [oli] lekkinud OLAF-ist ajakirjandusse, kusjuures selline leke oli organiseeritud tahtlikult Eurostati või isegi teiste komisjonis kõrgel ametikohal olevate isikute mahategemise ja kahtluse alla seadmise kampaania raames ” .

27

Samal päeval saatsid hagejad kaks kirja ka OLAF-i järelevalvekomiteele, teavitades viimast sellest, et nad olid ajakirjandusest teada saanud, et OLAF oli edastanud siseriiklikele õigusasutustele toimiku, mis sisaldas süüdistusi seoses „ selliste kuritegudega nagu vara ebaseaduslik omastamine, selle varjamine ja kuritegeliku ühenduse organiseerimine ” , et OLAF ei olnud neid kordagi ära kuulanud ning et informatsioon oli lekkinud. Nad palusid järelevalvekomiteel „ võtta seisukoht OLAF-i lubamatu käitumise kohta, kes [oli] kas sellise lekke organiseerinud või kes ei [olnud] võtnud kõiki vajalikke meetmeid lekke vältimiseks ja kes [oli] sel moel [nende] ees täiel määral vastutav […], ning kohustada teiselt poolt OLAF-it tagama, et nende põhiõigusi edaspidi täielikult järgitakse ” .

28

26. mail 2003 saatsid hagejad veel kaks kirja, ühe komisjoni peasekretärile ning teise komisjoni ühele peadirektorile, milles taotlesid, et komisjon täpsustaks, milles seisneb abi, mida ta oli otsustanud neile anda. Nad palusid samuti luba tutvuda komisjoni käsutuses olla võiva OLAF-i toimiku elementidega.

29

5. juunil 2003 pöördusid hagejad OLAF-i peadirektori poole, taotledes juurdepääsu toimikule enne istungeid, mis pidid toimuma 2003. aasta juunis.

30

11. juunil 2003 andis komisjon siseauditi talitusele ülesande kontrollida Eurostati sõlmitud lepinguid ja antud abi eelarve täitmise kinnitamise järelauditi raames. Siseauditi talitus koostas kolm aruannet, esimese , teise ja kolmanda .

31

2003. aasta juunis ja juulis tuli kokku Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjon (COCOBU) ning arutas Eurostati toimikut eeskätt komisjoni teatud liikmetega.

32

18. juunil 2003 pöördusid hagejad taas OLAF-i peadirektori poole rõhutades, et „ õigus olla ärakuulatud eeldab seda, et huvitatud isikut teavitatakse talle tehtavatest etteheidetest ning tal on juurdepääs toimikule ” ning märkides, et juuni lõpul toimuma pidavad ärakuulamised ei saanud seega toimuda õiguspäraselt. Nad märkisid, et „ ärakuulamised saavad jätkuda niipea, kui tekib juurdepääs toimikule ning kui kaitse ja nende klientide käsutuses on piisavalt aega toimikuga tutvumiseks ” .

33

OLAF-i poolt esimese ärakuulamise raames esitas Y. Franchet 23. juunil 2003 eelneva teatise koos õigusliku märkusega kaitseõiguste kohta. ja kuulas OLAF ta ära seoses Eurocosti toimikuga. ja kuulati ta ära seoses Datashopi ja Planistati toimikutega ning kuulati ta ära seoses CESD Communitaire’i toimikuga.

34

1. juulil 2003 saatis komisjoni peasekretariaadi üksuse juhataja P. komisjoni liikmetele teatise, mis käsitles COCOBU koosolekut ning . aastal toimunud arutelu komisjoni peasekretäri ning OLAF-i peadirektoriga.

35

3. ja kuulas OLAF ära D. Byki seoses Datashopi ja Planistati toimikutega. Ka D. Byk esitas eelneva teatise koos õigusliku märkusega kaitseõiguste kohta.

36

9. juulil 2003 otsustas komisjon algatada hagejate suhtes distsiplinaarmenetluse. Nimetatud menetlus peatati kohe, kuna OLAF ei olnud juurdlust veel lõpetanud. Komisjon kutsus samuti kokku multidistsiplinaarse töörühma ehk task-force ’i (edaspidi „ töörühm ” ).

37

Samal päeval avaldas komisjon pressiteate pealkirjaga „ Komisjon võtab meetmed Eurostati raames toiminud vara omastamise vastu ” (IP/03/979).

38

17. juulil 2006 saatsid hagejad komisjoni presidendile kirjad, teavitades viimast oma olukorrast.

39

22. juulil 2003 saatsid hagejad komisjonile kirja, milles kirjeldasid väidetavaid komisjoni vastutust tingivaid õigusrikkumisi. Nad taotlesid samuti, et komisjon edastaks neile distsiplinaarmenetlusi algatavates otsustes viidatud dokumendid.

40

Juuni lõpus ja juuli alguses toimunud hagejate ärakuulamiste protokollid koostati 11. augustil 2003 .

41

24. septembril 2003 edastas OLAF-i peadirektor komisjoni presidendile „ kokkuvõtte nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” . Edastava teatise kohaselt „ ei saa[nud] seda kokkuvõtlikku teatist kuidagi käsitada juurdluse lõpliku aruandena määruse nr 1073/1999 tähenduses ” ning selle „ ainus eesmärk o[li] läbiviidud juurdlustest tulenevate peamiste järelduste esiletoomine ” .

42

See kokkuvõte, millele oli lisatud aruanne pealkirjaga „ Eurostati töörühma (TFES) aruanne – kokkuvõte ja järeldused ” ning Eurostatti puudutav teatis, mis põhines siseauditi talituse teisel vahearuandel, edastati samal päeval Euroopa Parlamendile.

43

25. septembril 2003 koostas OLAF juurdluste lõplikud aruanded määruse nr 1073/1999 artikli 9 tähenduses seoses Eurocosti, Datashopi, Planistati ja CESD Communautaire’i juhtumitega.

44

Samal päeval kuulas COCOBU ära komisjoni presidendi, kes pidas lisaks kõne Euroopa Parlamendi fraktsioonide esimeeste konverentsi ees.

45

25. septembril 2003 saatsid hagejad komisjonile kirja seoses Euroopa Parlamendile edastatud dokumentidega. Selles kirjas väljendasid nad seisukohta, et „ nende avalik süüdistamine o[li] vastuvõetamatu, samas kui [neil] ei ol[nud] juurdepääsu neid süüdistavatele dokumenditele ” ning küsisid, kas „ on normaalne, et [nad] saavad taas kord teada ajakirjandusest, et neid süüdistatakse vara omastamisega seonduvates eri kuritegudes ” . Selles kirjas palusid nad komisjonil muu hulgas edastada neile eespool viidatud aruanded ning samuti . aasta kirjas taotletud dokumendid, st:

46

1. oktoobril 2003 võttis komisjon vastu otsuse Eurostati ümberkorraldamise kohta, mis jõustus . Otsustati kaotada üks direktoraat ning üks direktori ametikoht.

47

10. oktoobril 2003 said hagejad koopiad . aasta lõplikest aruannetest seoses Eurocosti, Datashopi ja CESD Communautaire’i juhtumitega ning samuti Euroopa Parlamendile edastatud kolmest dokumendist, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 42. Samal kuupäeval said nad distsiplinaarmenetluste algatamise otsustes nimetatud dokumendid, mida nad olid taotlenud ja . aasta kirjades; neile jäeti edastamata . aasta kiri ja teatis põhjendusel, et „ tegemist [oli] OLAF-i poolt Pariisis asuvatele Prantsusmaa õigusasutustele saadetud kirjaga, mis [oli] seega siseriikliku kohtumenetluse lahutamatu osa ” .

48

23. oktoobril 2003 esitasid hagejad Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (selle käesolevale kohtuasjale kohalduvas versioonis; edaspidi „ personalieeskirjad ” ) artikli 90 lõike 1 alusel komisjoni õigusrikkumistega, sh OLAF-ile süüks pandavate toimingutega tekitatud kahju hüvitamise taotluse.

49

10. mai 2004 . aasta otsusega, mille hagejad said kätte , jättis ametisse nimetav asutus selle taotluse rahuldamata.

50

19. mail 2004 esitasid hagejad personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse . aasta otsuse peale. täiendasid hagejad oma kaebust.

51

27. oktoobri 2004 . aasta otsusega, millest hagejaid teavitati . aasta kirjaga, jättis ametisse nimetav asutus selle kaebuse sõnaselgelt rahuldamata.

52

Hagejad esitasid käesolevas asjas hagi Esimese Astme Kohtu kohtukantseleisse 28. jaanuaril 2005 saabunud avaldusega.

53

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda) avada suulise menetluse ning palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatavad dokumendid ja vastata teatavatele kirjalikele küsimustele. Pooled täitsid määratud tähtaja jooksul need nõuded osaliselt.

54

6. juuni 2007 . aasta kohtumäärusega kohustas Esimese Astme Kohus kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel komisjoni esitama Eurostati juhtumi raames Prantsuse õigusasutustele edastatud kõik dokumendid, nähes seejuures ette, et hagejatele neid selles staadiumis ei edastata. Esimese Astme Kohtu nõue täideti.

55

11. juunil 2007 esitas komisjon oma märkused seoses hageja vastustega küsimustele ning Esimese Astme Kohtu dokumentide esitamise nõuetele. Samal päeval esitasid hagejad oma märkused seoses komisjoni vastustega nimetatud küsimustele ja nõuetele.

56

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu suulistele küsimustele kuulati ära 3. oktoobri 2007 . aasta kohtuistungil.

57

Kohtuistungil kinnitasid pooled, et komisjoni poolt Esimese Astme Kohtu nõudel esitatud dokumentide hulgast ei olnud hagejate käsutuses üksnes 19. märtsi 2003 . aasta teatise lisasid, . aasta kaebust ning Planistati lõplikku aruannet. Hagejad andsid oma nõusoleku, et Esimese Astme Kohus kasutaks vajaduse korral neile edastamata, viidatud dokumentides sisalduvat informatsiooni; selle kohta tehti kanne istungi protokolli. Esimese Astme Kohus pidas vajalikuks kasutada üksnes neid dokumente, mis olid hagejate käsutuses.

58

Kohtuistungil esitas komisjon Esimese Astme Kohtu nõudel OLAF-i 16. mai 2003 . aasta teatise. Hagejad ei vaielnud selle teatise esitamisele vastu, mille kohta tehti kanne istungi protokolli.

59

Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

60

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

61

Kahju hüvitamise hagi toetuseks viitavad hagejad nii OLAF-i kui ka komisjoni poolt toimepandud õigusrikkumistele, tõsise varalise ja mittevaralise kahju tekitamisele ning otsesele põhjuslikule seosele väidetavate õigusrikkumiste ning neist tuleneva kahju vahel.

62

Komisjon vaidleb esiteks vastu hagejate poolt OLAF-i järelevalvekomitee teatud dokumentide esitamisele hagi lisas.

63

Komisjon leiab samuti, et kahju hüvitamise hagi on osaliselt enneaegne.

64

Komisjon nõuab, et toimikust jäetaks välja OLAF-i järelevalvekomitee teatud dokumendid, mille hagejad esitasid oma hagi toetuseks. Kõne all on hagi kuus lisa.

65

Ühelt poolt väidab komisjon, et tegemist on sisedokumentidega ning need ei ole mõeldud avalikustamiseks. Teiselt poolt said hagejad nad oma käsutusse ebaseaduslike vahendite abil ning need tuleb seetõttu toimikust välja jätta, sh nendega seonduvad viited ja tsitaadid hagis (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1981 . aasta otsus liidetud kohtuasjades 197/80–200/80, 243/80, 245/80 ja 247/80: Ludwigshafener Walzmühle Erling jt vs. komisjon ja nõukogu, EKL 1981, lk 3211 , punktid 13–16).

66

Komisjon rõhutab, et hagejad saavad oma hagi toetuseks esitada konfidentsiaalseid sisedokumente vaid siis, kui nad tõendavad, et need on saadud seaduslikul moel.

67

Kuid käesolevas kohtuasjas on kõnealuste dokumentide puhul tegemist OLAF-i järelevalvekomitee sisedokumentidega ning vastavalt viimase töökorra artiklile 14 on need konfidentsiaalsed. Järelevalvekomitee ei ole komisjoni väitel teinud kunagi otsust nende dokumentidega seonduva konfidentsiaalsusnõude tühistamise ja nende avalikustamise kohta ega isegi hagejatele kaitse ettevalmistamise võimaldamise eesmärgil nende edastamise kohta. Arvestades sellega, et tegemist on puhtalt asutusesisest laadi dokumentidega, ei kõrvalda nende konfidentsiaalsust asjaolu, et puudub märge „ konfidentsiaalne ” .

68

Igal juhul leiab komisjon, et hagejad peavad näitama, milliste seaduslike vahenditega said nad nimetatud dokumendid oma käsutusse, näiteks esitades juurdepääsutaotluse, mille OLAF-i järelevalvekomitee rahuldas. Nimetatud dokumentide seaduslikul moel omandamist ei tõenda see, kui hagejad esitavad tõendid selle kohta, et nad ei ole omastanud, varastanud ega kõrvaldanud ühtegi OLAF-i järelevalvekomitee sekretariaadi koostatud sisedokumenti, milles komisjon ei olegi neid kunagi süüdistanud.

69

Lõpetuseks leiab komisjon, et ükski neist dokumentidest ei võimalda mingil moel tõendada OLAF-i ja komisjoni väidetavaid õigusrikkumisi.

70

Hagejad vaidlustavad nende dokumentide konfidentsiaalsuse ning samuti väite, et need omandati ebaseaduslikul moel.

71

Hagejad rõhutavad, et kui sellise toimiku puhul, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, ning mille raames nõutakse kahju hüvitamist, ei oleks võimalik kommenteerida ega omada juurdepääsu dokumentidele, mis tõendavad tõhusalt vastutuse tuvastamiseks vajalikke OLAF-i ja komisjoni õigusrikkumisi, siis oleks selgelt tegemist kaitseõiguste täieulatusliku järgimise ja tõhusa kohtuliku kaitse raske ja tegeliku riivamisega.

72

Hagejad väidavad, et kõnealused dokumendid toetavad nende seisukohta seoses OLAF-i toimimist puudutava kriitikaga ning et see on tegelik põhjus, miks komisjon nende esitamisele vastu vaidleb.

73

Komisjon väidab, et mõned hagi lisadest kujutavad endast OLAF-i järelevalvekomitee konfidentsiaalseid sisedokumente, mis ei ole hagejate käsutusse jõudnud seaduslikul moel. Tegemist on järgmiste dokumentidega:

74

Tuleb märkida, et dokumentide võimalik konfidentsiaalsus ja asjaolu, et need dokumendid saadi võib-olla ebaseaduslikul moel, ei takista nende toimikusse jätmist.

75

Nimelt ei ole ühtegi sätet, mis näeks sõnaselgelt ette ebaseaduslikult, näiteks põhiõigusi rikkudes, saadud tõenditega arvestamise keelu.

76

Kohtuotsuses Ludwigshafener Walzmühle Erling jt vs. komisjon ja nõukogu, millele komisjon eespool punktis 65 viitas, sedastas Euroopa Kohus tõepoolest, et kuna oli kahtlusi nii vaidlusaluse dokumendi laadis kui ka selles, kas pooled olid selle oma käsutusse saanud seaduslikul moel, siis tuli dokument toimikust välja jätta (punkt 16).

77

Nii on institutsioon üldreeglina õigustatud taotlema teatud sisedokumendi toimikust väljajätmist, kui sellele tuginev isik ei ole seda oma käsutusse saanud seaduslikul moel. Sisedokument on nimelt konfidentsiaalne, kui selle vastu võtnud institutsioon ei ole otsustanud seda levitada.

78

Siiski ei ole Euroopa Kohus oma hilisemas kohtupraktikas välistanud seda, et isegi sisedokumendid võivad teatud juhtudel sisalduda õiguspäraselt kohtuasja toimikus (Euroopa Kohtu 19. märtsi 1985 . aasta määrus kohtuasjas 232/84: Tordeur jt, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 8, ning . aasta otsus kohtuasjas 31/86: LAISA vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 5). Lisaks sellele on Esimese Astme Kohus mõnikord nõustunud võtma arvesse tõendeid, mille puhul ei olnud ometi tõendatud nende seaduslikul moel saamine.

79

Nii ei ole hageja teatud olukordades pidanud tõendama, et ta sai oma väite toetuseks esitatud konfidentsiaalse dokumendi seaduslikul moel. Esimese Astme Kohus on kaitstavate huvide kaalumise tulemusel leidnud, et tuleb hinnata, kas sellised erilised asjaolud nagu dokumendi esitamise otsustav laad vaidlustatud akti vastuvõtmise menetluse seaduspärasuse kontrollimisel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2001 . aasta otsus kohtuasjas T-192/99: Dunnett jt vs. EIP, EKL 2001, lk II-813 , punktid 33 ja 34) või võimu kuritarvitamise tõendamisel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-280/94: Lopes vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I-A-77 ja II-239 , punkt 59) õigustavad seda, et dokumenti ei jäeta toimikust välja.

80

Tuleb märkida, et antud kohtuasjas võimaldab käesoleva hagi eriline raamistik asuda seisukohale, et kõnealused dokumendid tuleb jätta toimikusse. Nimelt on need dokumendid vajalikud OLAF-i käitumise hindamiseks Eurostatiga seonduvate juurdluste raames. Sellest lähtuvalt õigustab käesoleva hagi eriline laad, mille raames hagejad püüavad tõendada OLAF-i käitumise ebaseaduslikkust, et neid dokumente ei jäeta toimikust välja (vt selle kohta eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Dunnet jt vs. EIP, punktid 33 ja 34).

81

Selles osas tuleb meenutada, et tegemist on OLAF-i järelevalvekomitee ettevalmistavate dokumentidega, ja selle komitee ülesanne on töökorra artikli 2 kohaselt tagada, „ et OLAF-i tegevust viiakse läbi inimõigusi ja põhivabadusi austades ning kooskõlas asutamislepingute ning teisese õigusega, eeskätt privileegide ja immuniteetide protokolliga ning ametnike personalieeskirjadega ” , ning komisjoni peasekretäri järelevalvekomitees sekkumise täieliku protokolliga. Lisaks sellele tuleb sedastada, et hagejad on sellises olukorras, kus neil on raske tõendada OLAF-i käitumise võimalikku ebaseaduslikkust. Lõpetuseks tuleb märkida, et need dokumendid võivad tõendada asjaolusid, mida hagejad OLAF-ile ette heidavad, ning omada seega käesoleva kohtuvaidluse lahendamisel kindlasti tähtsust.

82

Seetõttu tuleb kõnealuste dokumentide laadi ja kohtuvaidluse erilisi asjaolusid arvestades jätta nende dokumentide toimikust väljajätmise taotlus rahuldamata.

83

Komisjon väidab, et suur osa hagejate väidetest uurimismenetluse raames väidetavalt toimepandud õigusrikkumiste kohta on enneaegsed.

84

Komisjon täpsustab, et ta ei viita mitte hagi vastuvõetamatusele, vaid hagi enneaegsusele, sest ta leiab, et ühelt poolt saab hagejate teatud väiteid komisjoni või OLAF-i poolt tehtud menetlusvigade kohta hinnata üksnes tagajärgede alusel, mida need vead võivad avaldada võimalikule tulevasele lõplikule otsusele kriminaal- või distsiplinaarmenetluses (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 1992 . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-10/92–T-12/92 ja T-15/92: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 1992, lk II-2667 , punkt 48), ning et teiselt poolt sõltuks juhul, kui talle või OLAF-ile oleks võimalik õigusrikkumisi süüks panna, kahju suuruse hindamine sellest, millised otsused tehti vastavates kriminaal- või distsiplinaarmenetlustes. Nii oleks väidetava mittevaralise kahju hindamine sõltuvuses nende „ süü ” astmest ning OLAF-i või komisjoni õigusrikkumiste – kui nende olemasolu tuvastatakse – tagajärgi ei ole võimalik hinnata, võtmata arvesse hagejate võimalikke rikkumisi.

85

Komisjon tugineb Euroopa Kohtu 28. märtsi 1979 . aasta otsusele kohtuasjas 90/78: Granaria vs. Nõukogu ja komisjon (EKL 1979, lk 1081 , punkt 6) ning viitab võimalusele, et Esimese Astme Kohus otsustab menetluse esimeses etapis selle üle, kas OLAF-i või komisjoni käitumine võib tingida ühenduse vastutuse, ning jätab vastavalt tuvastatud õigusrikkumiste laadile hilisemaks tekitatud moraalse kahju suuruse üle otsustamise.

86

Hagejad vaidlustavad hagi väidetava enneaegsuse ning väidavad, et komisjoni järeldused ei ole selles osas selged.

87

Hagejad väidavad, et hagi vastab kõigile vastuvõetavuse tingimustele ning sisulistele nõuetele komisjoni vastutuse tuvastamiseks ja Esimese Astme Kohtu poolt kohtuliku kontrolli teostamiseks.

88

Nende väitel ei ole võimalik leida, et kahju hüvitamise hagi on distsiplinaarmenetluse ja/või liikmesriigi õigusasutuste poolt läbiviidavate menetluste suhtes täiendavat laadi. Oleks vastuolus õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele ning kohtute asjakohase haldamise aluspõhimõtetega, kui üksnes tulevasest ning ebakindlast sündmusest piisaks kahju hüvitamise hagile tingimuste seadmiseks ning selle menetlemise peatamiseks koos sellest tuleneva tagajärjega, et kahju suurus kasvab ning huvitatud isikutel puudub õigus nõuda selle hüvitamist.

89

Hagejad leiavad, et neile tekitatud kahju sai alguse ning kestab alates hetkest, mil komisjon pani toime õigusrikkumised, ning et kahju suurus ajaga üksnes suureneb.

90

On tõsi, et siseriiklikud kohtumenetlused on alles pooleli. Kuid nende menetluste tulemused ei mõjuta siiski käesolevat menetlust. Nimelt ei ole käesolevas menetluses küsimus selles, kas hagejatele etteheidetavad asjaolud on tuvastatud või mitte; see küsimus ei kuulu Esimese Astme Kohtu pädevusse. Nii ei ole käesolevas kohtuasjas küsimus selles, kas hagejad on oma ametialase tegevuse raames pannud toime rikkumisi, vaid uurida tuleb seda, kuidas OLAF viis läbi ja lõpetas juurdluse, milles osutati hagejatele nimeliselt ning peeti neid avalikult juba tükk aega enne lõpliku otsuse vastuvõtmist tuvastatud rikkumiste eest vastutavaks, ning samuti seda, kuidas käitus komisjon selle juurdluse raames. Kui siseriiklikud kohtud leiavad, et hagejad ei ole viidatud rikkumiste eest vastutavad, siis ei paranda see asjaolu vältimatult ka võimalikku kahju, mis neile igal juhul tekitati.

91

Seega, kuivõrd käesoleva hagi raames viidatud väidetav kahju on eraldiseisev sellest, mille tekitamine oleks tuvastatav juhul, kui siseriiklikud kohtud leiavad, et hagejad ei ole rikkumistes süüdi, siis ei saa kahju hüvitamise nõudeid jätta enneaegsuse tõttu rahuldamata nii, et hagejatel on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue alles pärast siseriiklike kohtute võimalikke lõplikke otsuseid.

92

Seetõttu, kuna hagi ei ole enneaegne, siis ei tule tekitatud kahju ulatuse ja laadiga seonduvate küsimuste uurimist lükata edasi hilisemale ajahetkele.

93

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse lepinguväline vastutus tema organite õigusvastaste toimingute korral EÜ artikli 288 teise lõigu mõttes sõltub teatud tingimuste kogumist, nimelt: institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ning käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu (Euroopa Kohtu 29. septembri 1982 . aasta otsus kohtuasjas 26/81: Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, EKL 1982, lk 3057 , punkt 16; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-175/94: International Procurement Services vs. komisjon, EKL 1996, lk II-729 , punkt 44; . aasta otsus kohtuasjas T-336/94: Efisol vs. komisjon, EKL 1996, lk II-1343 , punkt 30, ja . aasta otsus kohtuasjas T-267/94: Oleifici Italiani vs. komisjon, EKL 1997, lk II-1239 , punkt 20).

94

Kui üks neist tingimustest pole täidetud, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida muid tingimusi (Esimese Astme Kohtu 20. veebruari 2002 . aasta otsus kohtuasjas T-170/00: Förde-Reederei vs . nõukogu ja komisjon, EKL 2002, lk II-515 , punkt 37; vt selle kohta Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-146/91: KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1994, lk I-4199 , punkt 81).

95

Esimese tingimuse osas on kohtupraktika kohaselt nõutav, et tõendatud oleks üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000 . aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291 , punkt 42). Mis puudutab nõuet, mille kohaselt rikkumine peab olema piisavalt selge, siis selle tingimuse täidetust võimaldab järeldada see, kui kõnealune ühenduse institutsioon on rikkunud ilmselgelt ja tõsiselt talle kuuluva kaalutlusõiguse piire. Kui institutsiooni kaalutlusõiguse määr on vähene või peaaegu puudub, võib väikseimgi ühenduse õiguse rikkumine olla küllaldane, et rikkumine oleks piisavalt selge (Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-312/00 P: komisjon vs . Camar ja Tico, EKL 2002, lk I-11355 , punkt 54, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-198/95, T-171/96, T-230/97, T-174/98 ja T-225/99: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs . komisjon, EKL 2001, lk II-1975 , punkt 134)

96

Hagejad väidavad, et õigusrikkumisi panid toime nii OLAF kui ka komisjon ning et üksnes viimase vastu on võimalik esitada hagi seoses kõigi õigusrikkumistega. OLAF pani õigusrikkumisi toime nii hagejate kui ka komisjoni suhtes.

97

Seega leiab Esimese Astme Kohus, et esiteks tuleb uurida küsimust sellest, kas OLAF ja/või komisjon on rikkunud piisavalt selgelt üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

98

Esiteks rõhutavad hagejad OLAF-i poolt informatsiooni edastamist puudutavas selget erinevust välis- ja sisejuurdluste vahel. Nad viitavad väärale määratlusele seoses juurdluse ning Prantsuse õigusasutustele 19. märtsil 2003 saadetu laadiga. Nimelt olevat OLAF-i peadirektori poolt COCOBU-s öeldu kohaselt tegemist „ välistoimikuga ” , mis sisaldas sellegipoolest hagejate nimesid. Kuid hagejate väitel oli tegemist puhtalt sisejuurdlusega, mistõttu oleks asjaomast institutsiooni tulnud teavitada enne kui edastatakse asutusest väljapoole.

99

Hagejate sõnul määratles OLAF seega oma sisejuurdlused välisjuurdlustena, et varjata menetlusvigasid, mis seisnevad selles, et komisjoni ja OLAF-i järelevalvekomiteed ei teavitatud eelnevalt OLAF-i poolt Eurostati toimiku edastamisest Prantsuse ja Luksemburgi õigusasutustele.

100

Seejärel väidavad hagejad, et ka neid ei teavitatud eelnevalt Datashopi ja Planistati toimikute edastamisest OLAF-i poolt Prantsuse õigusasutustele ning et Y. Franchet’d ei teavitatud Eurocosti toimiku, millega D. Byk seotud ei ole, edastamisest Luksemburgi õigusasutustele.

101

Sellest tulenevalt eiras OLAF tahtlikult hea halduse põhimõtet, võistlevuse põhimõtet ja kaitseõigusi ning uurimisaluse isiku poolt ja vastu asitõendite otsimise nõuet, mis on sedastatud eeskätt EIÕK-s ja hartas.

102

Hagejad viitavad samuti otsuse 1999/396 artiklile 4 ning tuginevad selles osas seoses kaebusega, mis on registreeritud numbri all 781/2001/IJH, Euroopa ombudsmani 26. aprillil 2002 . aastal tehtud otsuse OLAF-it puudutavale osale, mille kohaselt „ see säte kohustab OLAF-it tegema uurimisalusele isikule ebasoodsaid järeldusi üksnes pärast huvitatud isiku teavitamist temaga seonduvatest väidetest ja nende aluseks olevatest asjaoludest ning pärast sel isikul oma seisukoha esitamise võimaldamist ” ; ombudsman leidis lisaks, et „ [s]elle näol o[li] tegemist tõhusa ja õiglase uurimismenetluse tavapärase elemendiga ” ning et „ veelgi enam, tunnistaja ütlus, mida ei ole [olnud] võimalik sel moel vaidlustada, ei oma tavaliselt tõendi väärtust ” .

103

Hagejad väidavad, et komisjon tõlgendas määruse nr 1073/1999 artikleid 4 ja 10 ning samuti otsuse 1999/396 artiklit 4 liiga kitsalt ning riivas seega põhiõigusi. Sellise tõlgenduse kohaselt ei oleks põhimõtteliselt kontrollitav OLAF-i otsus lükata institutsioonile anda tuleva informatsiooni edastamist edasi ning OLAF võiks seega võtta sellise otsuse, et vabastada end tegelike ajaliste piiranguteta teavitamise kohustusest.

104

Nimelt ei ole OLAF ja komisjon hagejate väitel kunagi selgitanud, miks oli vajalik täielik salajasus või mil põhjusel oli informatsiooni komisjonile edastamise edasilükkamine vajalik; ainsaks erandiks oli kokkuvõtlik teatis Eurostatiga seonduvate pooleliolevate juurdluste kohta, mille OLAF-i peadirektor saatis komisjoni peasekretärile 3. aprillil 2003 (vt eespool punkt 23). Mis puudutab vajadust lükata edasi informatsiooni edastamist asjaomasele ametnikule, siis ei ole peasekretär hagejate teada kunagi andnud otsuse 1999/396 artikli 4 teises lõigus nõutavat nõusolekut.

105

Hagejad viitavad samuti 10. veebruari 2004 . aasta ettepanekule Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseks, millega muudetakse määrust nr 1073/1999 (KOM(2004) 103 (lõplik)), ning samuti . aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõule, millega kehtestatakse toimimisjuhend, et tagada kiire teabevahetus OLAF-i ja komisjoni vahel sisejuurdluste raames (SEK(2003) 871 (konsolideeritud)), mis nägid eeskätt ette kohustuse anda OLAF-i informatsioonile sisu. Samuti nägi määrust nr 1073/1999 muutva määruse ettepanek ette, et asjaomane ametnik tuli ära kuulata siis, kui informatsioon edastatakse siseriiklikele õigusasutustele; see ei oleks kujutanud endast olemasoleva määruse muudatust, sest seeläbi üksnes sedastati aluspõhimõtted, mis olid ette nähtud eeskätt hartas, nagu seda meenutas komisjon. Hagejad märgivad, et OLAF kuulas nad ära seetõttu, et nad taotlesid ärakuulamist ning mitte seetõttu, et OLAF oleks neile selleks ettepaneku teinud.

106

Lõpetuseks väidavad hagejad, et OLAF „ suunas ” Prantsuse õigusasutusi, andes kriminaalõigusliku määratluse asjaoludele, mida ta enda arvates oli seoses Eurostati juhtumiga tuvastanud, see on vastuolus tema ülesandega, mis seisneb haldusjuurdluste läbiviimises. Prantsuse õigusasutustele saadetud 19. märtsi 2003 . aasta teatis sisaldab nende väitel viidatud asjaolude õiguslikku analüüsi Prantsuse õiguse alusel ning annab neile samuti Prantsuse õiguse alusel kriminaalõigusliku määratluse minnes seeläbi kaugemale määruses nr 1073/1999 ette nähtud informatsiooni edastamisest.

107

Komisjon väidab esiteks, et hagejad ei saa tugineda OLAF-i kohustusele komisjoni teavitada, neid ära kuulata või teavitada enne informatsiooni edastamist siseriiklikele õigusasutustele, ja seda olenemata juurdluse määratlusest (sise- või välisjuurdlusena).

108

Komisjon väidab, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 kohaselt peab OLAF edastama asjaomase liikmesriigi õigusasutusele sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta, samas kui välisjuurdluste puhul on selline informatsiooni edastamine OLAF-i otsustada. Ükski selle artikli sätetest ei näe ette, et informatsiooni edastamisele peab eelnema või sellega peab kaasnema asjaomase institutsiooni teavitamine või võimalikult asjaga seotud ametnike teavitamine.

109

Komisjon tugineb määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõikele 5 ning märgib, et selle institutsiooni teavitamata jätmist, kelle alluvuses töötavad kahtluse alla sattunud ametnikud, võib õigustada kõnealuse informatsiooni edastamise edasilükkamise vajadusega. Isegi juhul, kui selline edasilükkamine ei ole käesoleval juhul õigustatud, ei oma komisjoni teavitamata jätmine mingit mõju hagejaid puudutava menetluse seaduslikkusele, kuivõrd selline teavitamata jätmine ei riivanud kuidagi hagejate huve.

110

Mis puudutab hagejate õigust olla ära kuulatud või õigust teavitamisele, siis väidab komisjon, et kahtluse alla sattunud ametniku teavitamine on seatud sõltuvusse tingimusest, et see ei tohi kahjustada juurdlust; selle tingimuse täitmine on jäetud OLAF-i hinnata. Kohustus anda huvitatud poolele võimalus väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta kehtib hetkel, mil OLAF teeb juurdluse alusel oma järeldused – selle kohustuse täitmist on võimalik teatud konkreetsetel juhtudel edasi lükata üksnes komisjoni presidendi või peasekretäri nõusolekul –, kuid mitte siis, kui OLAF edastab juurdluse käigus määruse nr 1073/1999 artikli 10 alusel liikmesriigi õigusasutustele informatsiooni.

111

Lisaks sellele, vastavalt otsuse 1999/396 artiklile 4 anti hagejatele võimalus väljendada oma seisukohti kõigi nendega seotud asjaolude kohta enne seda, kui OLAF tegi neid puudutavates juurdlustes järeldused.

112

Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, oleks vale kinnitada, et OLAF-i otsus lükata edasi institutsioonile anda tuleva informatsiooni edastamine ei ole põhimõtteliselt kontrollitav, kontrolli on hoopis võimalik teostada alles juurdluse lõpetamisel edasisi meetmeid võtmata või kriminaal- ja/või distsiplinaarmenetluse lõpetamisel. Seetõttu on komisjoni arvates informatsiooni edastamata jätmine õigustatud juurdluse huvides täieliku salajasuse vajadusega või vajadusega kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust, ning selle õigustuse üle varasemas staadiumis kontrolli teostamine kujutaks endast „ rünnakut ” .

113

Lisaks sellele rõhutab komisjon, et õigusrikkumine saab tuleneda üksnes asjaolude ilmnemise ajal kehtinud õigusliku raamistiku mittetundmisest ja mitte pärast asjaolude ilmnemist esitatud uue õigusliku raamistiku ettepanekus sisalduva sätte mittetundmisest.

114

Teiseks väidab komisjon, et kriminaalõiguslikud määratlused, mille OLAF on andnud rikkumistele, mille kohta ta edastab informatsiooni siseriiklikule õigusasutusele, kujutavad endast üksnes ettepanekuid, mis ei ole viimasele kuidagi siduvad. Komisjoni väitel on tegemist lihtsalt toimiku eest vastutavate OLAF-i töötajate arvamuste väljendusega – õigusasutusele edastamine on õigustatud vaid siis, kui OLAF leiab, et asjaomased asjaolud võivad nõuda kriminaalõiguslikku määratlust. Komisjon rõhutab, et siseriiklikud õigusasutused, kellele OLAF informatsiooni edastas, on täiesti vabad seda algatust vastu võtma ja/või seda piirama ning OLAF ei ole pädev andma mis tahes juhtnööre sellistele asutustele.

115

Lisaks sellele tõlgendavad hagejad komisjoni väitel valesti komisjoni 2. aprilli 2003 . aasta aruande OLAF-i tegevuse hindamise kohta (KOM(2003) 154 (lõplik)) punkti 3.4.3. Komisjon ei ole kunagi soovinud väljendada seisukohta, et siseriikliku õigusasutuse poole pöördumine seob selle asutuse OLAF-i juurdluste tulemustega, hoopis vastupidi.

116

Tuleb meenutada, et määruse nr 1073/1999 kohaselt jagunevad OLAF-i juurdlused välisjuurdlusteks, mis toimuvad väljaspool ühenduse institutsioone, ning sisejuurdlusteks, mis toimuvad ühenduse institutsioonides. Menetlusreeglid, mida OLAF peab järgima, on sõltuvalt juurdluse laadist erinevad.

117

Hagejad väidavad, et OLAF määratles oma sisejuurdlused välisjuurdlustena menetlusvigade varjamiseks. Nende väitel oli tegemist puhtalt sisejuurdlusega, mille puhul oli nõutav asjaomase institutsiooni, OLAF-i järelevalvekomitee ning asjaomaste ametnike teavitamine enne edastamist väljapoole asutust.

118

Esimese Astme Kohus sedastab, et eri asjaomaste juurdluste läbiviimise käigus esines tõepoolest segadusi nende laadi puudutavas.

119

Selles osas tuleneb 3. aprilli 2003 . aasta kokkuvõtlikust teatisest (vt eespool punkt 23), et OLAF määratles Eurocosti toimikuga (mis edastati Luksemburgi õigusasutustele) ja Datashopi toimikuga (mis edastati Prantsuse õigusasutustele) seonduvad juurdlused sisejuurdlustena. „ Kokkuvõt[tes] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” määratleti Eurocosti toimikuga seonduv juurdlus sisejuurdlusena, Eurogramme’i toimikuga seonduv juurdlus välisjuurdlusena, CESD Communautaire’i toimikuga seonduv juurdlus sisejuurdlusena ja Datashopi toimikuga seonduv juurdlus sisejuurdlusena. On samuti tuvastatud, et Datashopi võrguga seonduv sisejuurdlus võimaldas välja selgitada äriühingu Planistat keskse rolli, mistõttu OLAF algatas selle äriühingu suhtes välisjuurdluse.

120

Kuid 1. juuli 2003 . aasta teatisest (vt eespool punkt 34), mis käsitleb COCOBU koosolekut ning . aastal toimunud arutelu komisjoni peasekretäri ning OLAF-i peadirektoriga, ilmneb, et see määratlus ei ole selge. Nimelt märkis OLAF-i peadirektor selle teatise kohaselt, et Eurostati toimiku puhul esinesid korraga nii sise- kui ka välisosa ning täpsemalt, et Eurocosti ja Eurogramme’i toimikutes oli välisosa praktiliselt lõpetatud ning see oli edastatud Luksemburgi õigusasutustele ja Datashopi ning Planistati toimikute puhul esinesid samuti korraga nii sise- kui ka välisosa.

121

OLAF-i järelevalvekomitee 15. jaanuari 2004 . aasta aruandes, mis koostati Euroopa Parlamendi nõudel seoses Eurostati juhtumi juurdluste alusel tõusetunud menetlust käsitlevate küsimustega, oli nimetatud komitee lisaks tuvastanud järgmist:

„ OLAF-il tekkisid samuti raskused ühelt poolt sisejuurdlusi puudutava ning teiselt poolt välisjuurdlusi puudutava määruse sätete rakendamisel. Algselt algatas OLAF välisjuurdlused ning alles siis, kui ilmnes, et ametnikud võisid sattuda kahtluse alla, algatati sisejuurdlused. See samade toimikute puhtalt administratiivne jaotus oli segaduste põhjus. ”

122

Toimikust ilmneb, et vähemalt juurdluste lõpus oli Eurocosti, Datashopi ja CESD Communautaire’i toimikute puhul tegemist sisetoimikutega, samas kui Eurogramme’i ja Planistati toimikud olid välistoimikud. Sellegipoolest tuleneb toimikust ka see, et Datashopi ja Planistati toimikud olid omavahel tihedalt seotud.

123

On oluline määratleda 19. märtsil 2003 Prantsuse õigusasutustele saadetu laad. Selles osas tuleb märkida, et tähtsust ei oma asjaolu, et . aasta kirjas ja teatises on viidatud Planistati välistoimikule (mis algatati päev varem) ja mitte Datashopi sisetoimikule. See asjaolu ei vabasta menetluskohustustest, mis kehtivad sisejuurdluste korral siis, kui kahtluse alla on sattunud ametnikud. Lisaks sellele viitavad juurdlejad . aasta teatises, vaatamata välistoimiku viitenumbri kasutamisele, määruse nr 1073/1999 asjaomasele sättele, mis käsitleb sisejuurdluste käigus OLAF-i poolt saadud informatsiooni edastamist. . aasta kirjas ei ole sõnaselgelt täpsustatud, kas tegemist oli sise- või välisjuurdlusega. Sellegipoolest oli kirja eseme kohaselt tegemist „ [i]nformatsiooni edastami[sega] kriminaalõiguslikku määratlust nõuda võivate asjaolude kohta ” ; see vastab määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 sisule, mis käsitleb sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni edastamist kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta. Nii ei ole sisetoimiku viitenumbri puudumise tagajärjeks seal nimetatud isikute kaitseõiguste eiramise lubatavus. Igal juhul on pärast toimiku viitenumbrit märgitud „ Eurostat/Datashop/Planistat ” . Lisaks märkis OLAF-i peadirektor ise oma . aasta teatises (vt eespool punkt 23), et Datashopi sisetoimik, milles olid kahtluse alla sattunud ametnikud, oli edastatud Pariisi riigiprokurörile (Prantsusmaa).

124

Seetõttu tuleb lugeda, et käesoleva kohtumenetluse huvides puudutab Eurocosti toimiku edastamine 4. juulil 2002 Luksemburgi õigusasutustele sisejuurdlust ning Datashop-Planistati toimiku edastamine Prantsuse õigusasutustele samuti sisejuurdlust.

125

Seega tuleb uurida, kas OLAF rikkus siseriiklikele õigusasutustele sisejuurdluste toimikute edastamisel üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

126

Hagejad väidavad, et neid ei teavitatud eelnevalt Datashop-Planistati toimiku edastamisest Prantsuse õigusasutustele ning et Y. Franchet’d ei teavitatud Eurocosti toimiku, millega D. Byk seotud ei ole, edastamisest Luksemburgi õigusasutustele. Sellest tulenevalt eiras OLAF tahtlikult hea halduse põhimõtet, võistlevuse põhimõtet ning kaitseõigusi ja uurimisaluse isiku poolt ja vastu asitõendite otsimise nõuet, mis on sedastatud eeskätt EIÕK-s ja hartas. Hagejad viitavad lisaks ka otsuse 1999/396 artiklile 4.

127

Esimese Astme Kohus meenutab, et asjaomaste ametnike teavitamine on otsuse 1999/396, millega komisjon määratles sisejuurdluse tingimuste rakendamise, artiklis 4 ette nähtud üksnes sisejuurdluste puhul.

128

Otsuse 1999/396 artikli 4 esimese lõigu sätetest nähtub, et asjaomasele ametnikule tuleb teatada kiiresti tema kahtluse alla sattumisest, kui see ei kahjusta juurdlust, ning mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni ametnikule osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta (Euroopa Kohtu presidendi 8. aprilli 2003 . aasta määrus kohtuasjas C-471/02 P (R), EKL 2003, lk I-3207 , punkt 63)

129

Nende sätete eiramine, millega on määratletud tingimused, mille puhul asjaomase ametniku kaitseõiguste järgimine on ühitatav igale sellist laadi juurdlusele omase konfidentsiaalsusnõudega, kujutab endast olulist menetlusnõude rikkumist uurimismenetluses (eespool punktis 128 viidatud kohtumäärus Gómez-Reino vs. komisjon, punkt 64).

130

Otsuse 1999/396 artikkel 4 ei käsitle siiski sõnaselgelt informatsiooni edastamist siseriiklikele ametiasutustele ning ei näe seega ette kohustust teavitada asjaomast ametnikku enne sellist edastamist. Nimelt võib (välisjuurdluste puhul) või peab (sisejuurdluste puhul) OLAF määruse nr 1073/1999 artikli 10 kohaselt edastama informatsiooni siseriiklikele õigusasutustele. Selline informatsiooni edastamine võib seega eelneda „ pärast juurdluse lõppemist [järelduste tegemisele] ” , mis sisalduvad tavaliselt juurdluse aruandes.

131

Lisaks sellele on eespool punktis 128 viidatud kohtumääruse Gómez-Reino vs. komisjon (punkt 68) kohaselt OLAF-i poolt pärast juurdluse lõpetamist tehtud nimeliselt komisjoni ametnikule osutavad järeldused otsuse 1999/396 artikli 4 tähenduses tingimata need, mis sisalduvad direktori juhtimisel koostatud aruandes, nagu seda näeb ette määruse nr 1073/1999 artikkel 9, ning asjaomase institutsiooni poolt sisejuurdlusest tulenevad meetmed võivad olla eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed.

132

Seega on täiesti võimalik leida, et siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamise hetkel ei olnud veel koostatud aruannet määruse nr 1073/1999 artikli 9 tähenduses, mille OLAF oleks edastanud komisjonile ning milles hagejad oleks kahtluse alla seatud.

133

Sellegipoolest peab veel uurima, kas seda kohustust tuleb laiendada Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele edastatud „ teabele ” , kuna see sisaldab „ nimeliselt [hagejatele] osutavat järeldust ” .

134

Mis puudutab esiteks Eurocosti toimiku edastamist Luksemburgi õigusasutustele 4. juulil 2002 , siis on edastavas teatises märgitud, et OLAF ei olnud ära kuulanud Y. Franchet’d ja Eurocosti esindajaid ning seda tahtlikult, et mitte kahjustada kohtuliku uurimise tulemusi. Seega on selge, et Y. Franchet’d ei olnud seda toimikut puudutavas ära kuulatud enne selle edastamist Luksemburgi õigusasutustele.

135

Selles teatises on märgitud, et Y. Franchet on üks Eurocosti asutajatest, ta oli selle juhatuse esimees, aseesimees ning liige ja osales regulaarselt Eurocosti üldkoosolekul ning kirjutas alla Eurocosti juhataja töölepingule, kui ta oli juhatuse esimees. OLAF-i peadirektor rõhutas, et esineb huvide konflikti võimalus ning et sisejuurdluse järeldustes tuuakse esile mitmed Eurocosti vastutavate isikute poolt toime pandud Eurostatti kahjustavad eeskirjade eiramised ning pettused. „ Eurostatti kahjustavate pettuste varjamiseks tehtud raamatupidamislike manipulatsioonidega ” seoses on teatises märgitud, et viidatakse sellesisuliste vaikivate kokkulepete olemasolule Eurostatiga. Viidatud on ka „ teatud kulude kahe- või isegi kolmekordsele rahastamisele ” .

136

Peab märkima, et seda edastavat teatist, kus osutatakse võimaliku huvide konflikti osas nimeliselt Y. Franchet’le, tuleb käsitada „ nimeliselt Y. Franchet’le osutavat järeldust ” sisaldavana. Selles osas tuleb samuti rõhutada seda, et 3. aprilli 2003 . aasta teatises (vt eespool punkt 23) märkis OLAF-i peadirektor, et „ . aasta kirjas ei esitanud Luksemburgi riigiprokurör vastuväiteid süüdistavate ametnike ärakuulamisele OLAF-i juurdlejate poolt ” ning et „ [Eurostati] peadirektor võib olla asjaga seotud ” .

137

Mis puudutab teiseks Datashop-Planistati toimiku edastamist Prantsuse õigusasutustele 19. märtsil 2003 , siis on selge, et hagejaid ei teavitatud toimikust ja neil ei võimaldatud väljendada seda puudutavas oma seisukohti enne toimiku edastamist. Lisaks on vaja meenutada, et . aasta kirja ese oli „ [i]nformatsiooni edastamine kriminaalõiguslikku määraltust nõuda võivate asjaolude kohta ” ning et sellega kaasneva teatise ese oli „ [k]riminaalõiguslikku määratlust nõuda võivatest asjaoludest teatamine ” .

138

19. märtsi 2003 . aasta kirjas märgib OLAF-i peadirektor, et Prantsuse õigusasutuste hinnangut oodates „ näib OLAF olevat avastanud petturlikud toimingud, mis kahjustasid ühenduse eelarvet ning mis võivad nõuda kriminaalmenetlust ” , täpsustades, et „ juurdluse käigus ilmnes, et nimetatud toiminguid viisid ellu äriühingu Planistat Europe SA, asukoht Pariis, juhid Euroopa ametnike aktiivsel osavõtul ” .

139

19. märtsi 2003 . aasta teatises on „ [j]uurdluse esemeks olevate asjaolude kronoloogili[se] käsitlus[e] ” punktis 2.3 pealkirjaga „ Juurdluse käigus tuvastatud asjaolud ” märgitud, et Eurostati sisejuurdluse 1999. aasta septembri aruanne, mis puudutab Brüsselis (Belgia), Luxembourgis (Luksemburg) ja Madridis (Hispaania) asuvaid Datashopse ning mille alusel algatati OLAF-i juurdlus, „ tõi esile mitmed eeskirjade rikkumised nende kolme Datashopi haldamisel aastatel 1996–1999. aasta lõpp ” ning et „ selles asjas läks oluline osa nende kolme Datashopi poolt deklareeritud käibest (50–55%) musta kassasse, mille kasutamine oli seatud sõltuvusse [Eurostati] ametniku nõusolekust ” .

140

Teatises on samuti märgitud, et „ üldist ülevaadet kogu asjast omasid ainult Groupe Planistati juhtivliikmed ning tõenäoliselt ka prantsuse kodanikust Eurostati üksuse juhataja D. Byk ” , et võltsitud arved „ [m]aksti välja mustast kassast […] pärast prantsuse kodanikust Eurostati direktori Daniel Byki nõusoleku saamist ” , et „ [a]rveid [oli] sel moel koostatud ja makstud umbes 922500 [euro] ulatuses ” ning et „ Eurostat [oli] musta kassa strateegia abil sel moel kustutanud Planistat Europe SA olulise defitsiidi, mille oleks tegelikult pidanud kandma komisjoniga lepingu sõlminud isik ” , täpsustades seejuures, et „ musta kassat [oli] samuti kasutat[ud] teatud Eurostati ametnike, sh D. Byki poolt restoranidele, hotellidele ning reisidele […] tehtud kulutuste katmiseks ” .

141

Asjaomaste süütegude kirjeldamise raames on punktis 3.1 pealkirjaga „ Vara omastamine ” märgitud:

„ Teatud ühenduse ametnike poolt sellise ettevõtjate võrgustiku loomine, mille üks eesmärke on varjata komisjoni eest üht osa tulust, mis saadakse ühenduse statistikaalaste teenuste või toodete müügist, võib kujutada endast „ rahaliste vahendite, väärtasjade või muu vara enda kasuks pööramist ” Code penal’i (karistusseadustik) artikli 314-1 tähenduses, milles on määratletud vara ebaseadusliku omastamise süütegu. Süüteokoosseisule vastavad teod panid koos toime ühenduse ametnikud, Planistati kontserni juhtivliikmed ja asjaomaste Datashopside juhtivliikmed. Ühenduse ametnikud ei saanud olla mitteteadlikud kehtivatest finantseeskirjadest, mille kohaselt nad pidid koguma kõik tulud.

Lisaks sellele kasutasid need samad ühenduse ametnikud kõnealuseid summasid muul eesmärgil, kui ühenduse huvides, kuivõrd seda raha kasutati ilmselt selliste kulude katmiseks, mis ei olnud ette nähtud äriühingu Planistat Europe SA ja komisjoni vahelises lepingus või nende ametnike isiklike kulude katmiseks. Pettuse toimepanemise tahe ilmneb sellisest kasutamisest muul eesmärgil, kui ühenduse huvides. ”

142

Pärast ebaseadusliku omastamise varjamise küsimuse käsitlemist seoses äriühinguga Planistat on punktis 3.3 pealkirjaga „ Kuritegelik ühendus ” märgitud:

„ Code penali artikli 450-1 kohaselt „ [k]ujutab endast kuritegelikku ühendust mis tahes ühendus või kokkulepe, mis on algatatud ühe või mitme raske kuriteo või ühe või mitme vähemalt viieaastase vangistusega karistatava kuriteo ettevalmistamise eesmärgil, mis seisneb ühe või mitme materiaalse toimingu tegemises. […] ”

Hiljem tuleb lahendada küsimus sellest, kas selle süüteo koosseis on käesoleva toimikuga seoses täidetud, kuivõrd ühenduse vahendite omastamiseks oli vaja ühendust ametnike, Planistati juhtivliikmete ning Datashopside juhtivliikmete vahel, kes panid toime vara ebaseadusliku omastamise.

[…] ” .

143

Lõpetuseks märgitakse punktis 3.5 pealkirjaga „ Prantsuse õigusnormide kohaldamine Prantsuse kodanike poolt välismaal toimepandud süütegude suhtes ” :

„ […]

Käesoleva toimiku raames on Eurostati direktor Yves Franchet ja Eurostati üksuse juhataja Daniel Byk, mõlemad Euroopa Ühenduste Komisjoni Luksemburgis elavad ametnikud, keda kahtlustatakse kogu või osa süsteemi loomises, Prantsuse kodanikud.

Eespool esitatud asjaolude kogum võimaldab väita, et OLAF-il on tegemist laiaulatusliku ühenduse vahendite omastamisega, mis hõlmab rea asjaolusid, mis Prantsuse õigusasutuste hinnangut oodates näivad olevat määratletavad süütegudena.

Seega tuleb käesolev teatis ning selle lisad edastada Pariisi riigiprokurörile. ”

144

19. märtsi 2003 . aasta teatisest tuleneb selgelt, et see sisaldab „ nimeliselt [hagejatele] osutavat järeldust ” .

145

Seega oleks Y. Franchet’d puudutavas enne Eurocosti toimiku edastamist Luksemburgi õigusasutustele ning Y. Franchet’d ja D. Byki puudutavas enne Datashop-Planistati toimiku edastamist Prantsuse õigusasutustele tulnud neid otsuse 1999/396 artikli 4 alusel põhimõtteliselt teavitada ning nad ära kuulata kõigi nendega seotud asjaolude osas.

146

See artikkel näeb siiski ette erandi juhuks, kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust. Sellisel juhul võib ametniku oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmist komisjoni peasekretäri nõusolekul edasi lükata. Seega on teavitamise kohustuse täitmise edasilükkamiseks vajalik täita kaks tingimust: juurdluse huvides peab olema vajalik täielik salajasus ning lisaks on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust. Peale selle on vajalik komisjoni peasekretäri eelnev nõusolek.

147

Selles osas tuleneb seoses Eurocosti toimiku edastamisega Luksemburgi õigusasutustele komisjoni peasekretäri 2. augusti 2002 . aasta kirjast OLAF-i peadirektorile, et esimene on nõus huvitatud poolte teavitamata jätmisega. Ta põhjendas oma nõusolekut järgmiselt: „ [o]odates talituste vaheliste olemasolevate menetluste parendamist käsitlevate läbirääkimiste tulemusi [võis peasekretär] anda oma nõusoleku [OLAF-i peadirektori] ettepanekule jätta huvitatud pooled teavitamata kirja esemes märgitud juhtumist ” . Seega ei viidanud komisjoni peasekretär ühegi eelmainitud tingimuse täitmisele. Igal juhul anti see nõusolek pärast kõnealuse toimiku edastamist.

148

Mis puudutab Datashop-Planistati toimiku edastamist Prantsuse õigusasutustele, siis tuleneb 3. aprilli 2003 . aasta teatisest, mis on seega hilisem toimunud edastamisest, et OLAF-i peadirektor sedastas selles, et Eurostati ja Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talituse ametnikud olid asjaga seotud, et see osa oli edastatud Prantsuse õigusasutustele ning et ametnike teavitamist pidi edasi lükkama vastavalt otsuse 1999/396 artiklile 4, sest juurdluse huvides oli vajalik täielik salajasus. Teatises ei ole siiski viidatud teisele eespool nimetatud tingimusele.

149

Lisaks sellele kinnitas komisjon Esimese Astme Kohtu ühele küsimusele vastates, et komisjoni peasekretäril „ ei [olnud] avanenud võimalust anda nõusolek hagejate oma seisukohti esitama kutsumise kohustuse täitmise edasilükkamiseks ” .

150

Seetõttu ei olnud otsuse 1999/396 artiklis 4 sätestatud informatsiooni edastamise edasilükkamist võimaldava erandi kohaldamiseks vajalikud tingimused käesolevas kohtuasjas täidetud.

151

Tuleb märkida, et kohustus taotleda ning saada komisjoni peasekretäri nõusolek ei ole pelgalt formaalne nõue, mille võib vajaduse korral täita ka hiljem. Nimelt kaotaks sellise nõusoleku saamise nõue oma sisu, mis seisneb selle tagamises, et järgitakse asjaomaste ametnike kaitseõigusi, et nende teavitamist lükatakse edasi vaid tõepoolest eriliste juhtumite korral ning et juhtumi erilisuse hindamine ei ole üksnes OLAF-i pädevuses, vaid seda hindab ka komisjoni peasekretär.

152

Neil asjaoludel rikkus OLAF otsuse 1999/396 artiklit 4 ning hagejate kaitseõigusi, kui ta edastas Datashop-Planistati toimiku Prantsuse õigusasutustele, ning samuti nimetatud artiklit ja Y. Franchet’ kaitseõigusi, kui ta edastas Eurocosti toimiku Luksemburgi õigusasutustele.

153

On vaieldamatu, et säte, mida käesolevas kohtuasjas rikuti ning mille kohaselt isikuid, kellega seoses juurdlust läbi viiakse tuleb teavitada ning neile tuleb anda võimalus väljendada oma seisukohti kõigi nendega seotud asjaolude kohta, annab üksikisikutele õigusi (vt selle kohta ja analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 12. septembri 2007 . aasta otsus kohtuasjas T-259/03: Nikolaou vs. komisjon, ei avaldate, punkt 263).

154

Otsuse 1999/396 artikkel 4 annab OLAF-ile küll kaalutlusruumi seoses juhtudega, mille puhul on juurdluse huvides vajalik täielik salajasus ja on vaja kasutada siseriikliku õigusasutuse pädevusse kuuluvat juurdlusmenetlust (vt analoogia alusel eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 264). Kuid kui tegemist on otsuse tegemisega selle kohta, et asjaomastele ametnikele teatamist lükatakse edasi, siis ei ole OLAF-il mingisugust kaalutlusruumi. Samuti ei ole OLAF-il mingisugust kaalutlusruumi seoses otsuse 1999/396 artikli 4 kohaldamise tingimuste olemasoluga.

155

Nagu eespool sedastatud, ei järgitud käesolevas kohtuasjas selle erandi kohaldamise tingimusi ja raamistikku, sest OLAF ei viidanud selliste uurimismeetmete rakendamisele ja ei taotlenud, ning seega loomulikult ka ei saanud õigel ajal komisjoni peasekretäri nõusolekut selleks, et lükata edasi juurdlusega seotud ametnikule kohustusliku võimaluse andmist väljendada oma seisukohti.

156

Neil asjaoludel rikkus OLAF temal lasuvat teavitamise kohustust, rikkudes piisavalt selgelt üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

157

Hagejad väidavad, et komisjoni ei teavitatud eelnevalt OLAF-i poolt Eurostatiga seonduvate toimikute edastamisest Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele. Esimese Astme Kohus leiab, et seda argumenti tuleb mõista nii, et väljaselgitamist vajab see, kas komisjoni pidi teavitatama muul viisil, kui otsuse 1999/396 artikli 4 kohaldamise raames, et komisjoni peasekretär annaks oma nõusoleku, mida käsitleti eespool.

158

Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 kohaselt peab OLAF edastama asjaomase liikmesriigi õigusasutustele sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta, samas kui välisjuurdluste korral on selline edastamine pelgalt võimalik. Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et juurdluste aruandeid ei olnud veel koostatud ning et seetõttu seisnes toimikute edastamine a priori informatsiooni edastamises, isegi kui see informatsioon sisaldas nimeliselt hagejatele osutavaid järeldusi, ning mitte juurdluse aruannete edastamises, mida reguleerib määruse nr 1073/1999 artikkel 9. Artikli 10 lõike 3 kohaselt on asjaomasele institutsioonile sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni edastamine samuti pelk võimalus. Ükski selle artikli sätetest ei näe ette, et siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamisele peab eelnema või sellega peab kaasnema asjaomase institutsiooni teavitamine.

159

Asjaomase institutsiooni teavitamine sisejuurdluste raames on ette nähtud määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõikes 5. Kuid see säte ei näe ette mingit tähtaega informatsiooni edastamiseks. See ei näe näiteks ette, et asjaomast institutsiooni tuleb teavitada enne informatsiooni edastamist siseriiklikele õigusasutustele. Lisaks sellele on sättes ette nähtud erand juhuks, kui juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus. Sellisel juhul võib OLAF informatsiooni edastamise edasi lükata. Toimikust ilmneb, et OLAF leidis vähemalt Datashop-Planistati toimiku osas, et tegemist oli juurdluse huvides täielikku salajasust nõudva juhtumiga (vt käesoleva otsuse punktis 23 viidatud 3. aprilli 2003 . aasta teatis). Tuleb märkida, et on OLAF-i otsustada, kas seda erandit kohaldada või mitte.

160

Käesolevas kohtuasjas tuleb märkida, et OLAF ei pidanud määruse nr 1073/1999 artikli 4 lõike 5 alusel vajalikuks teavitada komisjoni enne informatsiooni edastamist siseriiklikele õigusasutustele.

161

Seega ei ole OLAF rikkunud määruse nr 1073/1999 artikleid 4 ja 10, jättes komisjoni teavitamata enne informatsiooni edastamist siseriiklikele õigusasutustele.

162

Igal juhul ei ole hagejad tõendanud, kuidas riivas nende õigusi asjaolu, et komisjoni ei teavitatud enne informatsiooni edastamist siseriiklikele õigusasutustele, v.a otsuse 1999/396 artikli 4 kohaldamise raames esitatud argumentides. Tuleb märkida, et eelmises punktis viidatud sätted ei sisalda üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi, mille tagamine on ühenduse kohtu ülesanne.

163

Hagejad väidavad, et ka OLAF-i järelevalvekomiteed ei teavitatud enne informatsiooni edastamist Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele.

164

Selles osas tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõike 7 kohaselt ja järelevalvekomitee poolt juurdlusülesannete täitmise korrapärase kontrollimise raames „ teavitab [OLAF-i direktor] komiteed juhtudest, mille puhul tuleb edastada informatsiooni liikmesriigi õigusasutustele ” . Tuleb märkida, et selle sätte sõnastus viitab sellele, et teavitada tuleb enne informatsiooni edastamist. Vastasel korral ei oleks sättes viidatud „ juhtude[le], mille puhul tuleb edastada informatsiooni ” ; see viitab tulevikus toimuvale sündmusele. Sellist tõlgendust toetab ka OLAF-i järelevalvekomitee esimehe avaldus House of Lords Select Committee on the European Union’i (Ühendkuningriigi parlamendi ülemkoja Euroopa Liidu asjade erikomisjoni) ees 19. mail 2004 , milles esimees väitis, et „ OLAF peab teavitama [järelevalve]komiteed enne millegi edastamist õigusasutusele ” .

165

Komisjoni vastusest Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele ilmneb, et 25. oktoobril 2002 teavitas OLAF-i peadirektor järelevalvekomitee Eurocosti ja Eurogramme’i toimikute edastamisest Luksemburgi õigusasutustele; st järelevalvekomiteed teavitati pärast edastamist, mis toimus . Järelevalvekomiteed teavitati Datashop-Planistati toimiku edastamisest Prantsuse õigusasutustele ; ka sel puhul teavitati järelevalvekomiteed pärast edastamist, mis toimus .

166

Sellest tulenevalt on OLAF rikkunud määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõiget 7. Tuleb siiski veel uurida, kas tegemist on üksikisikutele õigusi andva õigusnormiga, mille tagamine on ühenduse kohtu ülesanne.

167

Sellega seoses tuleb meenutada, et isegi kui määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõike 1 kohaselt ei sekku OLAF-i järelevalvekomitee pooleliolevate juurdluste käiku, siis oma töökorra artikli 2 kohaselt „ tagab [komitee], et OLAF-i tegevust viiakse läbi inimõigusi ja põhivabadusi austades ning kooskõlas asutamislepingute ning teisese õigusega, eeskätt privileegide ja immuniteetide protokolliga ning ametnike personalieeskirjadega ” .

168

Seega on komitee ülesanne kaitsta nende isikute õigusi, kelle suhtes OLAF juurdlusi läbi viib. Niisiis ei ole võimalik vaidlustada asjaolu, et selle komiteega enne siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamist konsulteerimise nõude eesmärk on anda asjaomastele isikutele õigusi.

169

Sellest lähtuvalt tuleb märkida, et rikkudes määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõiget 7 rikkus OLAF üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

170

Lisaks sellele, arvestades, et määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõige 7 näeb ette, et järelevalvekomitee teavitamise kohustus on tingimusteta ning ei jäta mingisugust kaalutlusruumi, siis on tegemist piisavalt selge rikkumisega.

171

Hagejad väidavad, et OLAF „ suunas ” Prantsuse õigusasutusi, andes kriminaalõigusliku määratluse asjaoludele, mida ta enda arvates oli seoses Eurostati juhtumiga tuvastanud; see on vastuolus tema ülesandega, mis seisneb haldusjuurdluste läbiviimises.

172

Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et siseriiklike asutuste edasine tegevus pärast OLAF-ilt informatsiooni saamist on ainuüksi ja täielikult nende vastutusel. Nende asutuste kohustus on seega kindlaks teha, kas sellise informatsiooni alusel on kriminaalmenetluse alustamine õigustatud või kohustuslik. Järelikult peab siseriiklikul tasandil olema tagatud kohtulik kaitse selliste menetluste vastu koos kõikide siseriikliku õigusega ette nähtud tagatistega, kaasa arvatud põhiõigustest tulenevad tagatised, mis on ühenduse õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa ja mida liikmesriigid peavad ühenduse õiguse rakendamisel järgima (Euroopa Kohtu 13. juuli 1989 . aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf, EKL 1989, lk 2609 , punkt 19; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-20/00 ja C-64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I-7411 , punkt 88, ning Euroopa Kohtu presidendi . aasta määrus kohtuasjas C-521/04 P(R): Tillack vs. komisjon, EKL 2005, lk I-3103 , punkt 38).

173

Seega on hagejate argument siseriiklike õigusasutuste mõjutamise kohta ainetu.

174

Hagejad heidavad OLAF-ile ette konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumist, mis on ette nähtud eeskätt määruse nr 1073/1999 artiklites 8 ja 12, samuti hea halduse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist. Nimelt olevat informatsioon ühelt poolt lekkinud seoses Datashop-Planistati toimiku edastamisega Prantsuse õigusasutustele. Hagejad väidavad, et nad said 2003. aasta mais ajakirjandusest teada neile esitatavatest süüdistustest ning sellest, et oli pöördutud Prantsuse õigusasutuste poole.

175

Teiselt poolt jätkus hagejate väitel informatsiooni lekkimine. Nad väidavad, et lekked tuginevad kas aruandest tulenevatele ja siseriiklikele õigusasutustele edastatud asjaoludele või otseselt hagejate ja OLAF-i juurdlejate vahelistele vestlustele, mis toimusid 23. juunist . Nende päritolu on seega tõendatud. OLAF-i juurdlejatele esitatud selgitused jõudsid järgmisel päeval või paar päeva hiljem praktiliselt sõnasõnaliselt ajakirjandusse.

176

See, et OLAF edastas 24. septembril 2003 . aastal komisjoni presidendile „ Kokkuvõt[t]e nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” , kujutab hagejate väitel endast samuti konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumist. Seda dokumenti ei edastatud hagejatele ning OLAF-i peadirektor oleks pidanud teadma, et komisjoni president kasutab seda järgmisel päeval avalikult ning et see avalikustatakse eelneval päeval Euroopa Parlamendis.

177

Lisaks sellele viitas OLAF hagejate väitel avalikult – muu hulgas leketes ajakirjandusse – hagejatele kui rea kuritegude toimepanejatele; see mõjutas uskuma nende süüd ning kahjustas asjaolude hindamist prantsuse kohtu poolt, rikkudes seeläbi süütuse presumptsiooni põhimõtet. OLAF-i peadirektor tegi ajakirjanduses ja COCOBU ees avaldusi, määratledes toimiku raske ja tõsisena, mistõttu tema avaldused väljendasid hinnangut juhtumile, samas kui juurdlused ei olnud veel lõpetatud. Sellest tulenevalt rikkus OLAF ka konfidentsiaalsuse kohustust.

178

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu ning märgib, et hagejad peavad tõendama oma OLAF-i reputatsiooni tõsiselt kahjustavate süüdistuste või etteheidete paikapidavust.

179

Mis puudutab 24. septembril 2003 edastatud „ Kokkuvõt[et] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” , siis tugineb komisjon määruse nr 1073/1999 artiklile 10 ning märgib, et isegi sisejuurdluse puhul oleks OLAF võinud selle informatsiooni komisjonile edastada, sest viimane oli ühenduse finantshuvide kaitsmise alusel juhtumist huvitatud.

180

Lõpetuseks leiab komisjon, et süütuse presumptsiooni rikkumist puudutav etteheide on alusetu. Nimelt ei saanud OLAF võtta hagejate suhtes ühtegi kohtu- ega distsiplinaarotsust, kuivõrd tegemist ei ole kohtu ega distsiplinaarorganiga. Isegi kui süütuse presumptsiooni võivad riivata ka muud ametiasutused, ei ole hagejad näidanud, millisel juhul määratles OLAF neid avalikult rea kuritegude toimepanijatena.

181

Hagejad väidavad, et informatsioon olevat ühelt poolt lekkinud seoses Datashop-Planistati toimiku edastamisega Prantsuse õigusasutustele. Teiselt poolt jätkus hagejate väitel informatsiooni lekkimine.

182

Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab hageja kahju hüvitamise hagi raames tõendama ühenduse lepinguvälise vastutuse – EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses – tekkimise tingimuste esinemist (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 2003 . aasta otsus kohtuasjas T-273/01: Innova Privat-Akademie vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1093 , punkt 23, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-146/01: DLD Trading vs. nõukogu, EKL 2003, lk II-6005 , punkt 71). Seega, kuivõrd hagejad ei ole käesolevas kohtuasjas tõendanud, et neid puudutava juurdlusega seonduva informatsiooni avaldamine oli tingitud OLAF-ile omistatavast informatsiooni levitamisest, siis ei saa sellist avaldamist põhimõtteliselt viimasele süüks panna (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 141).

183

See reegel on siiski nüansseeritud siis, kui kahjustav sündmus võis olla tingitud mitmest erinevast põhjusest ning ühenduse institutsioon ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks välja selgitada, millisest neist põhjustest oli tingitud kahjustav sündmus, samas kui ta oli kõige paremal positsioonil sellekohaste tõendite esitamiseks, mistõttu püsiv ebakindlus tuleb jätta tema kanda (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986 . aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink-Brummelhuis vs. komisjon, EKL 1986, lk 2801 , punktid 16 ja 17). Seda lähenemisviisi järgides tuleb uurida, kas hagejad on tõendanud, et OLAF või OLAF-i töötajad on avalikustanud teatud informatsiooni; ilma et see mõjutaks selles staadiumis Esimese Astme Kohtu hinnangut küsimuses, kas võimalik informatsiooni avalikustamine kujutab endast OLAF-i poolset rikkumist (vt selle kohta eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 142).

184

Tuleb märkida, et lekete olemasolu tuleb käesolevas kohtuasjas käsitada tõendatuna. Nimelt möönis komisjon kohtuistungil ise, et „ siseriiklikele õigusasutustele [oli] edastatud informatsioon, ühel või teisel hetkel [oli] informatsioon kindlasti lekki[nud], mistõttu mõned nädalad hiljem jõudis see ajakirjandusse ” . Vaatamata sellele üldisele tunnistusele seoses lekete olemasoluga rõhutab komisjon asjaolu, et hagejad peavad tõendama lekete olemasolu OLAF-i poolt. Hagejad nõustuvad omalt poolt sellega, et neil ei ole kirjalikke tõendeid selle kohta, et üks või teine isik oleks olnud nende lekete allikas, kuid et tõendite ja eelduste kogum viitab sellele, et informatsioon lekkis OLAF-ist.

185

Selles osas tuleb märkida, et komisjoni peasekretäri OLAF-i järelevalvekomitees 3. septembri 2003 . aasta sekkumise täielikus protokollis märgitakse lekete olemasolu. Siinkohal on sobilik tsiteerida ühte osa sellest protokollist, mille komisjon palus toimikust välja jätta – mis annab tunnistust raskuste olemasolust:

„ Isikute ärakuulamisega seonduvate probleemide osas olen ma täiesti nõus sellega, et tegemist on tõsiste probleemidega. Kui konfidentsiaalsus on tagatud, siis on kõik korras. Konfidentsiaalsuse korral edastatakse OLAF-i koostatud toimik prokuratuurile ning prokuratuur hindab, kas isikuid tuleb üle kuulata või [mitte]. See kõik on väga hea, kui pole lekkeid. Kahjuks on hetkel OLAF-is väga palju lekkeid. Seega seisneb nn konfidentsiaalsus hetkel selles, et kui ma olen [Y. Franchet või D. Byk], siis ma loen Financial Times ’ist, et mind süüdistatakse ühenduse vahendite omastamises. Vabandage, aga reputatsioon on hävitatud. Isegi pärast kõigi etteheidete alusetuse tõendamist on need isikud nii professionaalsest kui ka isiklikust vaatepunktist hävitatud. Niisiis on tegemist tõsise probleemiga. Mängus on karjäär, eraelu ning isikupuutumatus. Seega on lekete kõrvaldamiseni minu arvates vaja olla väga tähelepanelik selle osas, mida me kirjutame või ütleme; tuleb olla pigem ettevaatlik. ”

186

Lisaks sellele on OLAF-i järelevalvekomitee sekretariaadi 27. mai 2003 . aasta teatises märgitud:

„ Peamiselt Saksa ja seejärel Prantsuse ajakirjanduses avaldatud eri artiklid räägivad OLAF-i poolt informatsiooni edastamisest Pariisi riigiprokurörile.

Lekked Saksa ajakirjandusse näivad olevat sünkroniseeritud ühelt poolt OLAF-i teatavate vastutavate töötajate viibimisega Saksamaal ja teiselt poolt Eurostati [50.] sünnipäeva tõttu toimunud pidustustega.

Käesolevale teatisele lisatud ajalehes Libération22. mail 2003 avaldatud artikkel koostati väidetavalt üksnes OLAF-i poolt Pariisi riigiprokurörile edastatud informatsiooni alusel. Artikli kirjutasid kaks Brüsselis töötavat ajakirjanikku, mis viitab sellele, et lekke allikas on pigem Brüsselis ja mitte Pariisis. ”

187

OLAF-i järelevalvekomitee 15. jaanuari 2004 . aasta aruanne, mis koostati Euroopa Parlamendi nõudel seoses Eurostati juhtumi juurdluste alusel tõusetunud menetlust käsitlevate küsimustega:

„ Selle juhtumi käiku jättis jälje see, kui OLAF edastas ajakirjandusele ja institutsioonidele kas tahtlikult või tahtmatult informatsiooni ning avaldused, mis oleksid pidanud jääma konfidentsiaalseks, sest need kahjustavad juurdlusega seotud isikute isikuõigusi ning samuti juurdluse nõuetekohast läbiviimist. ”

188

Ka 1. juuli 2003 . aasta teatisest (vt eespool punkt 34) tuleneb, et OLAF-i peadirektori jaoks olid lekked tõendatud, kuivõrd ta märkis järgmist: „ [m]is puudutab lekkeid, siis viib komisjoni julgeolekutalitus selles osas läbi juurdlust ” .

189

Neil asjaoludel tuleb märkida, et lekete olemasolu on eespool nimetatud dokumentidega juba piisavalt tõendatud.

190

Oma vastuses Esimese Astme Kohtu küsimusele täpsustavad hagejad, et OLAF-i 19. märtsi 2003 . aasta kirjas ja teatises kasutatud informatsioon ning mõisted on aluseks esimestele artiklitele, massiteabevahenditele ja Euroopa saadikute, kellel on ilmselgelt olnud juurdepääs nendele dokumentidele, avalikele seisukohavõttudele. Nad viitavad selles osas mitmele ajakirjanduses ilmunud artiklile.

191

Oma märkustes hagejate vastuse kohta vaidlustab komisjon asjaolu, et ajakirjanduses ilmunud artiklid tõendavad lekete olemasolu, eelkõige lekkimist OLAF-ist, ning väidab, et tegu on tõendamata väitega. Ta väidab, et miski neis artiklites ei võimalda kinnitada, et lekked seoses 19. märtsi 2003 . aasta Prantsuse õigusasutustele informatsiooni edastamise või muu sündmusega lähtuksid OLAF-ilt.

192

Esimese Astme Kohus märgib selles osas, et hagejate poolt ajakirjanduses ilmunud artiklid kinnitavad lekete olemasolu. Artiklid sisaldavad viiteid eeskätt „ hästiinformeeritud allikale ” ning tsitaate 19. märtsi 2003 . aasta kirjast ning teatisest, mis saadeti Prantsuse õigusasutustele.

193

Lekete sisu detailsemaks uurimiseks tuleb viidata veel mõnele neist artiklitest.

194

Ühes artiklis, mis avaldati 26. aprillil 2003 ajalehes Süddeutsche Zeitung , kirjutatakse järgmist:

„ Täna peaks olema pidupäev. 16. mail saab Euroopa Ühenduste Statistikaametil täis 50 aastat […]

Kuid pidu saab ehk olema väiksem kui planeeritud. Just enne seda suurt juubelit sattus Eurostati haldus kriitika alla. Süddeutsche Zeitung ’ini jõudis informatsioon, et siseauditid sisaldavad tõsiseid süüdistusi. Tegemist on nn mustade kassadega, mis olevat kasu saanud selliste organismide eelarvest, mida Euroopa Liit rahastab. Juba kuid viib OLAF […] selles küsimuses läbi juurdlust.

[…] Hiljemalt alates 1999. aastast on vähemalt 900000  eurot, mis vastavad Data Shopsidest saadud tulule, ametlikelt arvetelt kõrvale juhitud. Kõrgeid ametnikke kahtlustatakse rahaliste vahendite enda kasuks pööramises mustade kassade kaudu.

Juhtumi üksikasjad ei ole veel hästi teada. Vastupidise tõendamiseni tuleb eeldada kõigi osalejate süütust. Kui süüdistused osutuvad põhjendatuks, on tegemist äärmiselt jultunud pettusega. […]

Kahtlused lasuvad ka juhatusel, eelkõige prantslasel Yves Franchet’l. Y. Franchet on üks äriühingu Eurocost asutajatest, mis sai pika aja vältel finantsabi statistikaametilt. Nagu märkis Euroopa Parlament märtsis, süüdistatakse Eurocosti eeskätt oma bilansi manipuleerimises. […]

Selle uue mustade kassadega seonduva süüdistuse toimel võib Eurostati juhtum võtta teise pöörde. Euroopa saadiku S. sõnul: „ Kui see tõsine süüdistus osutub põhjendatuks, omandab juhtum uue mõõtme ” […] ” .

195

16. mail 2003 avaltati Financial Times ’is uus artikkel, mille kohaselt:

„ Prantsuse prokuratuur algatas kriminaaljuurdluse seoses väidetega, mis käsitlevad Euroopa Liidu vahendite „ laiaulatuslikku omastamist ” , millesse on segatud kaks peamist Eurostati juhtivtöötajat […].

[…]

Kriminaaljuurdluse algatamise teade saabus Eurostati 50. sünnipäeva tähistamiseks korraldatud 5-päevaste pidustuste ajal […]

Hetkel on Pariisi kohtus algatatud kriminaalmenetlus, milles süüdistatav on X. See algatati vastusena ühele OLAF-i juurdlusele […], milles süüdistati kahte Prantsuse kodanikust kõrget ametnikku: Eurostati pikaajalist peadirektorit Yves Franchet’d ja Eurostati kuuest direktsioonist ühe direktorit Daniel Byki.

1[9] märtsil OLAF-i poolt Prantsuse ametiasutustele edastatud toimiku kohaselt kahtlustatakse neid kahte isikut Luksemburgi hoiupangas arve avamises, mida kasutati kuni 900000  euro kõrvaldamiseks rahalistest vahenditest, mis oleksid pidanud minema Eurostatile.

[…] ” .

196

Ühe teise artikli raames, mille kirjutas sama ajakirjanik Brüsselis, viidatakse „ [k]riminaalmenetlusele, mille algatas prantsuse prokuratuur peadirektoril Yves Franchet’l ja institutsiooni ühel direktoril Daniel Bykil lasuvate süüdistuste alusel ” , kusjuures viimaseid „ kahtlustatakse seotuses sellise pangaarve avamisega ühes Luksemburgi hoiupangas, mis ei allu finantskontrolöride järelevalvele ” . See artikkel viitab samuti Eurocosti, Eurogramme’i ja CESD Communautaire’i toimikutele.

197

Lisaks märgitakse 16. mail 2003 väljaandes La Voix du Luxembourg avaldatud artiklis, et „ pärast põhjalikku uurimist ja hästiinformeeritud allika sõnul tuli ilmsiks, et juhtum on palju tõsisem ” ning et „ on tõendatud, et Pariisi kohtu riigiprokurörile saadetud kirjas viitab [OLAF-i] peadirektor „ petturlike toimingute, mis kahjustasid ühenduse eelarvet ning mis võivad nõuda kriminaalmenetlust ” avastamisele ” . Tuleb märkida, et see artikkel sisaldab otsetsitaate . aasta kirjast ja teatisest, mis saadeti Prantsuse õigusasutustele.

198

Seetõttu tuleneb nendest artiklitest, et väga tõenäoliselt oli ajakirjanduse käsutuses teatud informatsioon seoses informatsiooni edastamisega Prantsuse õigusasutustele. Neis artiklites viidatakse mustadele kassadele ning hagejatele osutatakse nimeliselt kui kogu või osa süsteemi loomises kahtlustatavatele isikutele.

199

Lisaks saatis Y. Franchet 14. mail 2003 komisjoni peasekretärile anonüümkirja, mille ta oli saanud ning mis oli tema arvates saadetud ühele Luksemburgi ajalehele. Tuleb märkida, et see anonüümkiri, mille ese on „ Eurostati 50. sünnipäev ” , sisaldab väljavõtteid Prantsuse õigusasutustele saadetud . aasta kirjast ja teatisest ning osutab otseselt hagejate nimedele. Samuti tuleb märkida, et need väljavõtted on samad, mida kasutati käesoleva kohtuotsuse punktis 197 tsiteeritud väljaandes La Voix du Luxembourg avaldatud artiklis.

200

Eurostatti puudutavast 16. mai 2003 . aasta avaldusest, mida levitati . aasta pressiteate (IP/03//709) abil ja mille hagejad esitasid vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, tuleneb muuseas, et komisjon „ kahetse[s] OLAF-i poolt selle juurdluse konfidentsiaalsuse rikkumist, mis põhjusta[s] keerulise olukorra eelkõige meedias nimetatud ametnikele kuid ka komisjonile, kellel ei [olnud] võimalik otsustada võtmist vajavate meetmete üle seni, kuni tal ei ol[nud] ülevaadet OLAF-i juurdlusest tulenevast asjaomasest informatsioonist ” . Komisjon märkis selles avalduses, et „ meedias lii[kus] […] informatsioon Eurostati „datashops ’idega ” seonduvate ning eeldatavalt õigusvastaste toimingute kohta ning [mõningate Eurostati] ametnike võimalikust seotusest asjaga ” ning et „ nende väidetega […] seoses viis OLAF läbi juurdlust ning selle juurdluse teatud aspekte puudutavas o[li] OLAF edastanud toimiku Prantsuse prokuratuurile ” .

201

Seega tuleb kõigi nende dokumentide alusel märkida, et üldiselt esines lekkeid ning et hagejad said Datashop-Planistati toimiku edastamisest Prantsuse õigusasutustele teada ajakirjandusest; komisjon seda ei vaidlusta.

202

Mis puudutab lekete omistamist OLAF-ile, siis märkis komisjon kohtuistungil vastusena ühele Esimese Astme Kohtu esitatud küsimusele, et kuna Prantsuse õigusasutustele edastatud dokumentides sisalduv informatsioon oli enne informatsiooni jõudmist ajakirjandusse edastatud ka OLAF-i järelevalvekomiteele ning komisjoni õigustalitusele, siis ei ole võimalik kindlalt väita, et lekke allikas võis olla üksnes OLAF. Esimese Astme Kohus leiab selles osas, et piisab selle sedastamisest, et OLAF-i järelevalvekomiteest toimunud võimalik leke oleks omistatav OLAF-ile, ning isegi kui leke toimus komisjoni õigustalitusest, oleks ühendus samuti vastutav.

203

Neil asjaoludel ning arvestades sellega, et komisjon ei ole isegi viidanud võimalusele, et lekke allikas oleks ühenduseväline, näiteks Prantsuse õigusasutused, siis ei takista asjaolu, et informatsioon oli teada ka sellele ühendusevälisele instantsile, eeldamast seda, et selle informatsiooni allikas oli OLAF või mõni muu allikas, mille eest ühendus on vastutav.

204

Seega tuleb leida, et lekete olemasolu on tõendatud seoses Datashop-Planistati toimiku edastamisega Prantsuse ametiasutustele. Lisaks sellele võimaldavad nii toimikus kui ka sellega seotud muudes aktides sisalduvad elemendid (vt eespool esitatud eri dokumentide analüüs) arvata, et lekete allikas oli OLAF, ning selliste elementide puudumisel, mis viitaksid sellele, et allikaks oli pigem komisjoni õigustalitus, tuleb eeldada, et nende lekete allikas oli just nimelt OLAF.

205

Mis puudutab 23. juunist toimunud hagejate ja OLAF-i juurdlejate vaheliste vestlustega seonduvaid väidetavaid lekkeid või aruannetega seonduvaid lekkeid, siis tuleb märkida, et eespool uuritud dokumentidest ei tulene otseselt, et oleks esinenud lekkeid seoses nende vestluste või aruannetega. Hagejad ei ole lisaks suutnud ajakirjanduses avaldatud artiklite abil seda tõendada. Sellest tulenevalt ei ole selliste võimalike lekete olemasolu piisavalt tõendatud.

206

Eelnevaga arvestades tuleb järeldada, et kuna komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et lekete allikas võis olla teistsugune, siis vastutab OLAF lekete eest, mis seonduvad 19. märtsi 2003 . aasta kirjas ja teatises sisalduva informatsiooniga, mis käsitleb Datashop-Planistati toimiku edastamist Prantsuse õigusasutustele, ning kõnealune informatsioon jõudis ajakirjandusse tänu sellele lekkele.

207

Seega tuleb uurida, kas OLAF rikkus üksikisikutele õigusi andvat õigusnormi.

208

Hagejad viitavad eeskätt OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse kohustuse rikkumisele, hea halduse põhimõtte ning süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele.

209

Mis puudutab süütuse presumptsiooni põhimõtet, siis tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et see põhimõte, mis kujutab endast põhiõigust ja on sedastatud EIÕK artikli 6 lõikes 2 ning harta artikli 48 lõikes 1, annab üksikisikutele õigusi, mille tagamine on ühenduse kohtute ülesanne (Esimese Astme Kohtu 4. oktoobri 2006 . aasta otsus kohtuasjas T-193/04: Tillack vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3995 , punkt 121).

210

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt reguleerib EIÕK artikli 6 lõige 2 kogu kriminaalmenetlust – olenemata selle tulemustest – ning mitte üksnes süüdistuse põhjendatuse uurimist. See säte tagab kõigile isikutele, et kedagi ei käsitata ega kohelda süüdlasena kuriteos seni, kuni kohus pole tema süüd tuvastanud. Niisiis on nõutav eeskätt see, et kohtu liikmed ei lähtuks oma ülesannete täitmisel juba varem tekkinud ideest, et süüdistatav pani toime talle etteheitetava teo. Süütuse presumptsiooni rikutakse avalduste ja otsustega, mis väljendavad tunnet, et isik on süüdi, mis kallutavad avalikkust uskuma selle isiku süüd või mis kahjustavad asjaolude hindamist pädeva kohtu poolt (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. septembri 2006 . aasta otsus kohtuasjas Pandy vs. Belgia, punktid 41 ja 42).

211

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis muu hulgas, et kuigi EIÕK artikli 6 lõikes 2 sedastatud süütuse presumptsiooni põhimõte kuulub EIÕK artikli 6 lõikes 1 nõutud õiglase kriminaalmenetluse elementide hulka, ei piirdu selle menetlustagatise mõju üksnes kriminaalõigusega: selle põhimõtte ulatus on palju suurem ning see nõuab, et ükski riigi esindaja ei väidaks, et teatud isik on süüdi õigusrikkumises seni, kuni kohus pole tema süüd tuvastanud (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. oktoobri 2004 . aasta otsus kohtuasjas Y. B. jt vs. Türgi, punkt 43). Nimelt oli Euroopa Inimõiguste Kohus oma . aasta otsuses Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa (A-seeria, nr 308, punktid 35 ja 36), millele hagejad viitavad, juba sedastanud – tuletades meelde, et EIÕK-d tuleb tõlgendada nii, et oleks tagatud konkreetsed ja tegelikud ning mitte teoreetilised ja illusoorsed õigused –, et süütuse presumptsiooni põhimõtet võib rikkuda mitte üksnes kohtunik või kohus, vaid ka teised ametiasutused ja -isikud. Selles osas rõhutas Euroopa Inimõiguste Kohus tähtsust, mida riigi esindajad peavad pöörama oma sõnade valikule avaldustes, mida nad teevad enne isiku üle kohtumõistmist ja tema süü tuvastamist õigusrikkumises. EIÕK artikli 6 lõike 2 kohaldamisel omab tähtsust kõnealuste avalduste tegelik sisu ja mitte nende sõnastus. Kuid see, kas riigi esindaja avaldus kujutab endast süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist, tuleb välja selgitada, arvestades erilisi asjaolusid, mille raames vaidlusalune avaldus tehti (eespool viidatud kohtuotsus Y. B. jt vs. Türgi, punkt 44).

212

Lisaks sellele tunnistab Euroopa Inimõiguste Kohus, et EIÕK artikli 6 lõige 2 ei saa sõnavabadust tagava EIÕK artikliga 10 arvestades takistada ametiasutustel teavitada avalikkust pooleliolevatest kriminaalmenetlustest, kuid kohustab neid seda tegema diskreetselt ning ettevaatlikult, nagu seda nõuab süütuse presumptsiooni põhimõte (eespool punktis 211 viidatud kohtuotsus Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, punkt 38, ja eespool punktis 211 viidatud kohtuotsus Y. B. jt vs. Türgi, punkt 47).

213

Selle põhimõtte tulemiks on OLAF-il määruse nr 1073/1999 artikli 8 lõike 2 alusel lasuv konfidentsiaalsuse kohustus.

214

Samuti on sedastatud, et ametiasutused peavad neil lasuva hoolitsemiskohustuse ja hea halduse põhimõtte alusel ühelt poolt vältima sellise informatsiooni avaldamist ajakirjandusele, mis võib kahjustada kõnealust ametnikku, ja teiselt poolt võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et takistada sellise institutsioonisisese informatsiooni levikut, mis võib olla ametniku suhtes laimav (vt Esimese Astme Kohtu presidendi 12. detsembri 1995 . aasta otsus kohtuasjas T-203/95 R: Connolly vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2919 , punkt 35).

215

Käesolevas kohtuasjas väidavad hagejad, et OLAF määratles neid avalikult – sh leketes ajakirjandusse – rea kuritegude toimepanijatena; see mõjutas uskuma nende süüd ning kahjustas asjaolude hindamist Prantsuse kohtu poolt, rikkudes seeläbi süütuse presumptsiooni põhimõtet.

216

Tuleb meenutada, et näiteks 16. mail 2003Financial Times ’is avaldatud artiklis, mida tsiteeriti eespool punktis 195, on väga tõenäoliselt OLAF-ilt lekete kaudu saadud informatsiooni alusel selgelt märgitud, et hagejaid kahtlustatakse „ laiaulatuslikus ühenduse vahendite omastamises ” . On selge, et selle avaldusega rikutakse süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuivõrd see väljendab tunnet, et hagejad on süüdi, ning kallutab avalikkust uskuma nende süüd.

217

Lastes lekkida sellist avaldust sisaldava informatsiooni, rikkus OLAF süütuse presumptsiooni põhimõtet. Nende leketega rikkus OLAF ka juurdluste konfidentsiaalsuse kohustust, ning põhjustades juurdluste tundlike elementide levitamise ajakirjanduses, kahjustas ta hea halduse huvisid, kuivõrd ta võimaldas juurdluse käigus avalikkusele juurdepääsu asutuse konfidentsiaalsele informatsioonile.

218

Nagu juba eespool sedastatud annab süütuse presumptsiooni põhimõte üksikisikutele õigusi. Tuleb märkida, et konfidentsiaalsuse kohustus annab samuti õigusi OLAF-i juurdlusest puudutatud üksikisikutele, kuivõrd neil on õigus oodata, et neid puudutavad juurdlused viiakse läbi nende põhiõigusi järgides. Samuti on hagejatel käesolevas kohtuasjas õigus tugineda hea halduse põhimõttele, kuivõrd see hõlmab õigust sellele, et isikut puudutavaid juhtumeid uuritakse konfidentsiaalsust järgides.

219

Tuleb märkida, et tegemist on nende õigusnormide piisavalt selgete rikkumistega, kuivõrd OLAF peab tagama selle, et asjaomaste isikute põhiõigusi – näiteks süütuse presumptsiooni – rikkuvad lekked ei leiaks aset; asutusel ei ole selle kohustuse järgimisel mingisugust kaalutlusruumi.

220

Hagejad väidavad, et OLAF on rikkunud konfidentsiaalsuse kohustust, saates komisjoni presidendile 24. septembril 2003„ Kokkuvõt[t]e nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” .

221

Selle kokkuvõtte saatis komisjoni presidendile OLAF-i peadirektor. Edastava teatise kohaselt andis OLAF-i peadirektor edasi „ lühikese kokkuvõtte nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ja mille kohta võib informatsiooni levitada ” . Lisaks sellele täpsustas peadirektor, et „ seda kokkuvõtlikku teatist [ei saanud] kuidagi käsitada juurdluse lõpliku aruandena määruse nr 1073/1999 tähenduses ” . Lõpetuseks märkis ta, et „ selle üldist laadi töödokumendi ainus eesmärk o[li] läbiviidud juurdlustest tulenevate peamiste järelduste esiletoomine ” . Kokkuvõte ise viitab iga toimiku osas (Eurocost, Eurogramme, Datashop, Planistat ja CESD Communautaire) juurdluse esemele, tulemustele ja järeldustele.

222

Selles osas piisab kui meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 3 kohaselt võib OLAF igal ajal edastada asjaomasele institutsioonile sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni. Lisaks sellele on hagejate argumendid pisut vastuolulised, sest ühelt poolt heidavad nad OLAF-ile ette seda, et viimane ei edastanud komisjonile teatud informatsiooni, ning teiselt poolt seda, et ta seda muu informatsiooni osas tegi. Lisaks sellele tuleb meenutada, et hagejad kuulati ära nende toimikute osas juba juunis ja juulis 2003 toimunud ärakuulamistel ning sellest lähtuvalt ei saa nad väita, et neid ei kuulatud enne informatsiooni edastamist ära.

223

Arvestades sellega, et OLAF-il oli õigus see dokument komisjonile saata, tuleb igal juhul märkida, et teda ei saa pidada vastutavaks võimaliku asjaolu eest, et komisjoni president kasutas seda dokumenti avalikult ning et seda levitati avalikult Euroopa Parlamendis. Seda asjaolu uuritakse veel allpool komisjoni võimalikult ebaseadusliku käitumise hindamise raames.

224

Hagejad väidavad, et OLAF-i peadirektor võttis toimiku suhtes seisukoha, määratledes selle raske ja tõsisena nii ajakirjanduses kui ka COCOBU ees avaldusi tehes.

225

Mis puudutab OLAF-i peadirektori väidetavaid avaldusi ajakirjanduses, siis tuvastab Esimese Astme Kohus, et hagejad ei ole seda kuidagi tõendanud. Lisaks sellele ei ole nad selgitanud, kuidas kahjustas juhtumi konfidentsiaalsust asjaolu, et OLAF-i peadirektor märkis 30. juuni 2003 . aasta teleintervjuus, et Eurostati juhtum on „ raske ” . Igal juhul ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks kontrollida nende teleintervjuus tehtud avalduste sisu.

226

Mis puudutab OLAF-i peadirektori poolt 30. juunil ja COCOBU ees tehtud avaldusi, siis ei ole hagejad samuti selgitanud, kuidas kahjustas juhtumi konfidentsiaalsust asjaolu, et peadirektor määratles Eurostati juhtumi „ ebanormaalse ” ja „ ebatavalisena ” .

227

Hagejad viitavad selles osas siiski ka süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele.

228

Selles osas tuleb uurida, mida ütles OLAF-i peadirektor COCOBU ees avaldusi tehes. 1. juuli 2003 . aasta teatise kohaselt märkis OLAF-i peadirektor oma sekkumise raames COCOBU ees , et „ OLAF jätka[s] sisejuurdlust ning Y. Franchet ja D. Byk kuulatakse ära, kuid juurdlust ei ol[nud] siiski võimalik juuni lõpuks lõpetada ” . Ta märkis muu hulgas, et „ [s]eoses küsimusega, miks ei ole võetud selliseid distsiplinaarmeetmeid nagu ametikohustuste täitmiselt kõrvaldamine, [andis ta teada] OLAF-i kahtlustest ning [märkis] eelkõige seda, et OLAF ei tahtnud kohe häirekellale vajutades sisejuurdluse läbiviimist kahjustada ” . Ta lisas muu hulgas, et „ Y. Franchet ja D. Byk ei olnud proovinud kordagi juurdlust mõjutada ” . Oma . aasta sekkumises COCOBU ees rõhutas OLAF-i peadirektor, „ et peadirektori kahtluse alla sattumine o[li] äärmiselt erakordne ” ning et „ alguses ei viidanud sellele miski ” . Ta märkis lisaks, „ et auditi aruanne ei tähendanud vältimatult tõendite olemasolu selle kohta ” . Ta ütles ka seda, et Y. Franchet’d oli teavitatud juurdluse algatamisest ning tulemuste edastamisest Luksemburgi õigusasutustele.

229

Tuleb märkida, et vaatamata sellele, et OLAF-i peadirektor viitas otseselt hagejatele oma sekkumistes COCOBU ees, ei saa siiski lugeda, et ta rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet. Nimelt olid tema avaldused pigem informatiivset laadi, eeskätt vastusena COCOBU liikmete küsimustele, kui sellised, mis mõjutavad uskuma hagejate süüd.

230

Neil asjaoludel ei ole OLAF rikkunud selles osas süütuse presumptsiooni põhimõtet.

231

Hagejad viitavad ombudsmani 3. juuli 2003 . aasta otsusele seoses numbri 1625/2002/IJH all registreeritud kaebusega OLAF-i peale, mille kohaselt hea halduse põhimõttest nähtuvalt tuleb OLAF-i haldusjuurdlused läbi viia „ ettevaatlikult, erapooletult ja objektiivselt ” . Nii seda hagejate väitel käesolevas kohtuasjas ei tehtud.

232

Nimelt oli OLAF hagejate väitel teinud järeldused juba 1. juuli 2002 . aasta Eurocosti toimikuga seonduvas teatises, samas kui ta ei olnud seda toimikut veel lõpetanud ning ära kuulanud Y. Franchet’d, kellele sellegipoolest osutati nimeliselt . aasta saadetises Luksemburgi õigusasutustele.

233

Lisaks sellele ei arvestata 24. septembri 2003 . aasta „ Kokkuvõt[tes] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” ega OLAF-i lõplikes aruannetes elementidega, millest hagejad teavitasid oma juuni ja juuli 2003. aasta ärakuulamiste raames seoses Eurocosti, Datashop-Planistati ja CESD Communautaire’i toimikutega. Samuti ei olevat OLAF põhjendanud, miks ta nendega ei arvestanud. Lihtne märkus selle kohta, et asjaomased isikud leiavad, et nad ei ole vastutavad, ei tähenda seda, et OLAF-i juurdlejad oleksid neid nõuetekohaselt ära kuulanud.

234

Lisaks sellele väidavad hagejad, et OLAF ei esitanud oma järeldusi hagejatele enne lõplike aruannete koostamist, rikkudes seeläbi nende õigust olla ära kuulatud.

235

Hagejad rõhutavad, et määruse nr 1073/1999 põhjenduse 10 kohaselt võivad juurdlustulemused tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele. Seega peaks OLAF arvestama kõigi kogutud elementidega oma järelduste koostamisel ning ei tohi neid tõlgendada, et toetada oma varem kindlaksmääratud põhjust või eesmärki.

236

Lisaks olevat OLAF avaldanud tõsist survet siseriiklikele õigusasutustele, et need algataksid hagejate suhtes kohtumenetluse. Nimelt on see, et OLAF saatis Prantsuse õigusasutustele CESD Communautaire’i ja Datashop-Planistati toimikuga seonduvad lõplikud aruanded, vastuolus määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõikega 4, sest lõplikest aruannetest tingitud distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed peab võtma asjaomane institutsioon ja mitte OLAF.

237

Komisjon rõhutab seoses juurdluste ettevaatliku ja erapooletu läbiviimise kohustusega, et OLAF võib ise otsustada, millal ta peab vajalikuks edastada juurdluse käigus saadud informatsiooni. Komisjon vaidleb vastu asjaolule, et juurdlejad olid tunnistanud, et nad edastasid informatsiooni, olemata sellega seonduvatest asjaoludest täpselt ja täielikult teadlikud. Hagejad ise tunnistavad, et OLAF-i juurdlejad kuulasid nad ära. Juurdlejad ei saanud neid sellegipoolest ära kuulata enne, kui juurdluse seis seda võimaldas, see kõigutab hagejate väidet, et neid kuulati ära üksnes nende sellekohase taotluse tõttu.

238

Mis puudutab seda, et ei arvestatud elementidega, millest hagejad teavitasid OLAF-it oma juuni ja juuli 2003. aasta ärakuulamiste raames, siis märgib komisjon, et kõnealused toimikud kuuluvad nüüd Prantsuse ja Luksemburgi õigusasutuste pädevusse ning et seetõttu ei pea ta käesoleva kohtuasja raames vajalikuks avaldada oma arvamust nende toimikute sisulistes küsimustes. Igal juhul ei ole OLAF komisjoni arvates kohustatud jagama hagejate arvamust. Lisaks sellele on „ Kokkuvõt[tes] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” täpsustatud, et asjaomased ametnikud kuulati ära ning et nad leiavad, et nad ei ole vastutavad.

239

Mis puudutab OLAF-i poolt väidetavalt Prantsuse õigusasutustele avaldatud survet, mis tuleneb sellest, et määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõike 4 kohaselt oleks juurdluste aruanded pidanud edastama komisjon ja mitte OLAF, siis rõhutab komisjon, et see säte ei takista OLAF-il kuidagi saata informatiivsel eesmärgil sisejuurdluse lõplikku aruannet siseriiklikule õigusasutusele, eelkõige siis, kui viimasele on juurdluse käigus juba informatsiooni edastatud. See säte paneb komisjoni väitel asjaomasele institutsioonile vastutuse võtta sisejuurdluse tulemustest tingitud distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, mida ta peab vajalikuks.

240

Esiteks, mis puudutab 1. juuli 2002 . aasta teatist, siis tuleb märkida, et selles teatises ei osutata isegi mitte kaudselt Y. Franchet’le. Arvestades sellega, et Esimese Astme Kohus märkis juba eespool, et Y. Franchet oleks tulnud ära kuulata seoses Eurocosti toimiku edastamisega Luksemburgi õigusasutustele, siis ei ole igal juhul enam vaja uurida küsimust selle kohta, kas ta oleks tulnud ära kuulata seoses selle teatisega, mis oli nimetatud õigusasutustele edastatud toimiku osa.

241

Teiseks, mis puudutab hagejate poolt esitatud elementidega mittearvestamist lõplike aruannete koostamisel, siis piisab selle märkimisest, et hagejad piirduvad selles osas pikkade faktiliste aruteludega, esitamata seejuures ühtegi toetavat tõendit. Lisaks sellele ei ole nende toimikute uuesti läbivaatamine Esimese Astme Kohtu pädevuses. Veelgi enam – nagu märkis komisjon – ei ole OLAF ja OLAF-i juurdlejad kohustatud jagama hagejate seisukohti. Muuseas, 24. septembri 2003 . aasta „ Kokkuvõt[tes] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” on rõhutatud, et asjaomased ametnikud, kes kuulati ära OLAF-i talituste poolt, leidsid, et nad ei ole neile etteheidetud asjaolude eest vastutavad, ning väitsid, et nad toimisid alati komisjoni huvides.

242

Lisaks sellele, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt võivad juurdlustulemused tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele ja millest tulenevalt peaks OLAF arvestama kõigi kogutud elementidega ning ei tohi neid tõlgendada, et toetada oma varem kindlaksmääratud põhjust või eesmärki, siis piisab selle märkimisest, et hagejad ei ole kuidagi tõendanud asjaolu, et OLAF tugines oma järeldustes tõendi väärtust mitteomavatele üksikasjadele või et ta oleks varem kindlaks määranud teatud eesmärgi.

243

Muuseas, mis puudutab põhjendamiskohustuse väidetavat rikkumist, mis seisneb selles, et OLAF ei selgitanud põhjusi, miks ta hagejate märkustega ei arvestanud, siis piisab selle märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tingi EÜ artiklis 235 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumine iseenesest ühenduse vastutust (Euroopa Kohtu 15. septembri 1982 . aasta otsus kohtuasjas 106/81: Kind vs. EMÜ, EKL 1982, lk 2885 , punkt 14; Euroopa Kohtu . aasta otsus kohtuasjas C-119/88: AERPO jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I-2189 , punkt 20; Euroopa Kohtu aasta otsus kohtuasjas C-76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu, EKL 2003, lk I-10091 , punkt 98; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas  T-167/94: Nölle vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II-2589 , punkt 57; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-481/93 ja T-484/93: Exporteurs in Levende Varkens jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2941 , punkt 104; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-18/99: Cordis vs. komisjon, EKL 2001, lk II-913 , punkt 79, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-43/98: Emesa Sugar vs. nõukogu, EKL 2001, lk II-3519 , punkt 63). See argument tuleb tagasi lükata.

244

Igal juhul ei tähenda põhjendamiskohustus seda, et tuleks arutada kõiki asjaomaste isikute poolt menetluse käigus esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1984 . aasta otsus liidetud kohtuasjades 43/82 ja 63/82: VBVB ja VBBB vs. komisjon, EKL 1984, lk 19 , punkt 22; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T 277/01: Stevens vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-253 ja II-1273 , punkt 71, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-198/02: N vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I-A-115 ja II-507 , punkt 109).

245

Seega ei saa hagejad tugineda sellele, et OLAF ei arvestanud kõigi elementide ja märkustega, mille nad esitasid.

246

Kolmandaks, mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt OLAF ei esitanud hagejatele oma järeldusi enne lõplike aruannete koostamist, rikkudes seeläbi nende õigust olla ära kuulatud, siis piisab selle märkimisest, et hagejad kuulati kõnealuste toimikutega seoses ära 2003. aasta juuni lõpus ja juuli alguses, st tükk aega enne nende aruannete koostamist OLAF-i poolt 2003. aasta septembris. Õigus olla ära kuulatud ei nõua seda, et OLAF oleks pidanud esitama oma järeldused hagejatele.

247

Neljandaks, mis puudutab lõplike aruannete edastamist siseriiklikele õigusasutustele ning neile väidetavat surve avaldamist, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõike 4 kohaselt saadetakse sisejuurdluse kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid asjaomasele institutsioonile või asutusele, kes võtab sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed, ning teatab sellest OLAF-i direktorile.

248

Tuleb samuti meelde tuletada, et määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 kohaselt edastab OLAF-i direktor asjaomaste liikmesriikide õigusasutustele OLAF-i sisejuurdluste käigus saadud informatsiooni kriminaalmenetlust nõuda võivate küsimuste kohta.

249

Käesolevas kohtuasjas oli OLAF juba edastanud Prantsuse õigusasutustele informatsiooni määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 alusel. Tuleb märkida, et määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõige 4 ei takista OLAF-il saata informatiivsel eesmärgil sisejuurdluse lõplikku aruannet siseriiklikule õigusasutusele eelkõige siis, kui viimasele on juurdluse käigus juba informatsiooni edastatud. Nimetatud määruse artikli 9 lõige 4 paneb asjaomasele institutsioonile vastutuse võtta sisejuurdluse tulemustest tingitud distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed ning teatada sellest OLAF-i direktorile.

250

Igal juhul ei ole hagejad suutnud tõendada, et OLAF avaldas tegelikult tõsist survet Prantsuse õigusasutustele.

251

Eelnevast tuleneb, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et OLAF-i käitumine oli seoses teatiste ja lõplike aruannete koostamise ja edastamisega ebaseaduslik, v.a eespool Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele informatsiooni edastamise uurimisel juba tuvastatud ebaseaduslik käitumine.

252

Hagejad väidavad, et keeldudes neile edastamast terviklikku toimikut pani OLAF lisaks nende põhiõiguste rikkumisele toime haldusomavoli. Nimelt ei õigusta hagejate väitel miski asjaomastes õigusnormides uurimistoimiku ning veelgi vähem (sise- või välis-) juurdluse aruande edastamisest keeldumist isikule, keda OLAF kahtlustab, ning seda olenemata sellest, kas juurdlus on lõpetatud täielikult või ainult osaliselt.

253

OLAF-il ei ole õigust keelduda juurdepääsu andmisest oma dokumentidele talle usaldatud ülesande tõhususe ja konfidentsiaalsuse ning tema sõltumatuse tagamise üldisel põhjusel. Juurdepääs dokumentidele kujutab endast põhiõigust ning selle võimalikke piiranguid tuleks hinnata kitsendavalt.

254

Komisjon märgib, et OLAF ei ole juurdepääsu ebaseaduslikult keelanud, sest tal ei ole selles ettevalmistavas staadiumis, mida juurdlus endast kujutab, niisugust kohustust. Komisjoni väitel võimaldatakse juurdepääs toimikule alles hilisemas staadiumis, kui OLAF-i aruannetest tingituna on võetud meetmed, st distsiplinaar- või kohtumenetluse raames. Lisaks sellele esitati asjaomased dokumendid hagejatele nende ärakuulamiste raames vastavalt neile esitatud küsimustele.

255

Tuleb meenutada, et OLAF ei ole kohustatud andma ühenduse ametnikule, kes on sisejuurdlusest väidetavalt puudutatud – enne selle ametniku ametisse nimetava asutuse poolt lõpliku ja selle ametniku huve kahjustava otsuse tegemist –, juurdepääsu sellise juurdluse esemeks olevatele dokumentidele või OLAF-i enda poolt juurdluse raames koostatud dokumentidele; vastasel juhul võidaks kahjustada OLAF-ile usaldatud ülesande tõhusust ja konfidentsiaalsust ning OLAF-i sõltumatust. Eelkõige ei õigusta lihtne asjaolu, et osa konfidentsiaalsest juurdlustoimikust näib olevat ajakirjandusele edastatud ebaseaduslikult, iseenesest selle toimiku ja OLAF-i poolt läbiviidava juurdluse konfidentsiaalsusest erandi tegemist väidetavalt kahtluse alla sattunud ametniku heaks. Asjaomase ametniku kaitseõiguste järgimine on piisavalt tagatud otsuse 1999/396 artikliga 4 (Esimese Astme Kohtu 18. detsembri 2003 . aasta määrus kohtuasjas T-215/02: Gómez-Reino vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I-A-345 ja II-1685 , punkt 65; eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 241).

256

Seega ei kohusta otsuse 1999/396 artikkel 4 OLAF-it andma juurdepääsu sisejuurdluse esemeks olevatele dokumentidele või OLAF-i enda poolt koostatud dokumentidele, sest nimetatud sätte selline tõlgendus, mis teda selleks kohustaks, kahjustaks selle organi tegevust (eespool punktis 153 viidatud kohtuostus Nikolaou vs. komisjon, punkt 242).

257

See lähenemisviis ei ole vastuolus õigusega heale haldusele, mis on ette nähtud harta artiklis 41 ja mille kohaselt see õigus kätkeb igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve. Seega võib selle põhimõtte kohaselt keelduda andmast juurdepääsu toimikule, kui konfidentsiaalsus seda nõuab.

258

Arvestades, et selle tõlgenduse kohaselt ei ole OLAF-il mingit kohustust anda juurdepääs toimikule enne lõpliku aruande vastuvõtmist, tuleb hagejate juurdlustoimikule juurdepääsu puudutav argument tagasi lükata.

259

Mis puudutab juurdepääsu lõplikule aruandele, siis tuleb märkida, et ükski otsuse 1999/396 artiklist 4 tulenevatest kohustustest seda küsimust ei puuduta. Mis puudutab võistlevuse põhimõtet, siis oleks OLAF-i puhul võimalik tuvastada ebaseaduslik toiming üksnes siis, kui lõplik aruanne oleks avaldatud või kui sellele oleks järgnenud ametniku huve kahjustava meetme vastuvõtmine (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punktid 267 ja 268).

260

Käesolevas kohtuasjas ei ole väidetud, et aruanded oleks avaldatud ilma nende eelneva edastamiseta hagejatele. Kui lõplike aruannete adressaadid, st komisjon ja Prantsuse või Luksemburgi õigusasutused, kavatsevad võtta hagejate suhtes ning lõplike aruannete alusel vastu nende huve kahjustava meetme, siis peavad need asutused – ja mitte OLAF – andma vajaduse korral hagejatele sellele juurdepääsu vastavalt oma menetluseeskirjadele (vt selle kohta ja analoogia alusel eespool punktis 153 viidatud kohtuotsus Nikolaou vs. komisjon, punkt 269).

261

Seega tuleb tuvastada, et OLAF ei ole lõplikke aruandeid puudutavas toiminud käesolevas kohtuasjas ebaseaduslikult.

262

Nagu tuleneb käesoleva otsuse punktist 47 anti hagejatele igal juhul nende taotluste alusel juurdepääs lõplikele aruannetele, v.a Planistati toimikuga seonduva juurdluse lõplikule aruandele, mis käsitleb Datashop-Planistati toimiku välisosa.

263

Hagejad heidavad OLAF-ile ette seda, et juurdluste kohta koostati lõplikud aruanded alles 25. septembril 2003 , st Eurocosti ja Datashop-Planistati toimikuid puudutavas peaaegu kolm aastat pärast juurdluste algatamist või kolm ja pool aastat pärast toimikute edastamist OLAF-ile ja CESD Communautaire’i toimikut puudutavas 18 kuud pärast juurdluse algatamist või ligi kaks aastat pärast toimiku edastamist OLAF-ile. Need tähtajad ei ole seega mõistlikud ning on õigustamatud arvestades määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõikes 7 ette nähtud 9-kuulise tähtajaga ning sama määruse artikli 6 lõikes 5 ette nähtud kohustusega toimetada juurdlust katkestamata teatava aja vältel vastavalt juhtumi asjaoludele ja keerukusele.

264

Nimelt olevat Y. Franchet edastanud OLAF-ile juurdluste aluseks olevad auditi aruanded juba 2000. aasta märtsis (Eurocosti juhtum) ja 2001. aasta novembris (CESD Communautaire’i juhtum). Finantskontrolör olevat saanud Datashop-Planistati toimikuga seonduva auditi aruande 2000. aasta veebruaris ning edastanud selle OLAF-ile 2000. aasta märtsis. OLAF algatas juurdlused Eurocosti ja Datashop-Planistati toimikuid puudutavas alles 6. oktoobril 2000 ning CESD Communautaire’i toimikut puudutavas alles ; juurdluse algatamise kohta otsuse tegemiseks kulus seega kaheksa kuud (Eurocosti ja Datashop-Planistati juhtumid) ja neli kuud (CESD Communautaire’i juhtum), ilma et tal oleks seejuures olnud aega kuulata ära hagejad.

265

Hagejate väitel ei teavitanud OLAF kunagi oma järelevalvekomiteed põhjustest, miks juurdlust ei olnud võimalik lõpetada 9-kuulise tähtaja jooksul ega juurdluse lõpetamiseks eeldatavalt vajalikust ajast.

266

Kulutades esiteks palju aega juurdluste algatamiseks, nende läbiviimiseks ning lõpetamiseks ning pöördudes õigusasutuste poole mittekoherentsel moel ning puudulike ja lõpetamata juurdluste alusel toimis OLAF seega viisil, mis läheb vastuollu mõistliku tähtajaga ja hea ning usaldusväärse halduse põhimõttega.

267

Lisaks tekitati hagejatele sellise pika kestusega kahju ning neil oli õigus kaevata juurdluse üleliigse kestuse üle isegi enne kui juurdlust konkreetsemalt nende osas hakati läbi viima või enne kui nende seotus selle juurdlusega oleks tuvastatud.

268

Komisjon tunnistab, et OLAF-ile eri toimikute edastamisest juurdluste algatamiseni ning juurdluste lõpetamiseni möödus pikk ajavahemik. See pikk ajavahemik on osaliselt seletatav OLAF-i enda loomisega, kes alustas tegevust 1. juunil 1999 endise töögrupi „ Pettusevastane koordinatsioon ” töötajatega, mida ta asendas. Uued töötajad tulid tööle 2001. aasta keskpaigast 2002. aasta keskpaigani; see töötajatega seonduv muutus tingis talituse täieliku ümberorganiseerimise, muudatused juhtimises ning toimikute ümberjaotamise.

269

Sellegipoolest ei olevat juurdluse pikk kestus iseenesest ebamõistlik, kui arvestada juhtumi keerukusega. Nimelt jõudsid OLAF-ini selle juhtumiga punktuaalselt seotud eri toimikud ning üksnes nende eri toimikute ühendamine, mis oli võimalik alles pärast teatud aja möödumist, tõi esile probleemi tegeliku tähtsuse.

270

Tuleb meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 6 lõike 5 kohaselt toimetatakse juurdlust katkestamata teatava aja vältel vastavalt juhtumi asjaoludele ja keerukusele.

271

Lisaks sellele näeb määruse nr 1073/1999 artikli 11 lõige 7 ette, et kui juurdlus on kestnud üle üheksa kuu, teatab OLAF-i direktor OLAF-i järelevalvekomiteele selle lõpetamist takistavad põhjused ja juurdluse lõpetamiseks eeldatavalt vajaliku aja.

272

Seega tuleb tuvastada, et määrus nr 1073/1999 ei näe ette mingit täpset ja kohustuslikku tähtaega OLAF-i juurdluste läbiviimiseks.

273

Selles osas tuleb meenutada, et mõistliku aja järgimise kohustus haldusmenetluste läbiviimisel kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on ühenduse kohtu ülesanne ja mida on muuseas õiguse heale haldusele komponendina korratud harta artikli 41 lõikes 1 (Esimese Astme Kohtu 11. aprilli 2006 . aasta otsus kohtuasjas T-394/03: Angeletti vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I-A-2-95 ja lk II-A-2-441, punkt 162).

274

Seega ei tohi OLAF-i menetlus olla pikem mõistlikust ajast, mida tuleb hinnata juhtumi asjaoludest lähtuvalt.

275

Käesolevas kohtuasjas tuleneb toimikust, et OLAF-i käsutuses olid vastavalt alates 17. märtsist 2000 , ja Datashopi, Eurocosti ja CESD Communautaire’i toimikutega seonduvad auditi aruanded.

276

Toimikust tuleneb ka see, et OLAF algatas oma sisejuurdlused seoses Datashopi ja Eurocosti toimikutega 6. oktoobril 2000 ja seoses CESD Communautaire’i toimikuga 18. märtsil 2002 . Seega kulutas ta vastavalt peaaegu seitse ja kuus kuud juurdluse algatamiseks seoses Datashopi ja Eurocosti juhtumiga ja neli kuud seoses CESD Communautaire’i juhtumiga.

277

Need juurdlused lõpetati juurdluste lõplike aruannetega 25. septembril 2003 . Seega lõpetati seoses Datashopi ja Eurocosti juhtumiga läbiviidud juurdlused umbes kolm ja pool aastat pärast toimikute edastamist OLAF-ile ja peaaegu kolm aastat pärast juurdluste algatamist; seoses CESD Communautaire’i juhtumiga läbiviidud juurdlus lõpetati umbes aasta ja kümme kuud pärast toimiku edastamist OLAF-ile ja poolteist aastat pärast juurdluse algatamist.

278

Tuleb märkida, et juurdluste sellist kestust võib pidada võrdlemisi pikaks.

279

Nagu komisjon ise tunnistas, möödus OLAF-ile eri toimikute edastamisest juurdluste algatamiseni ning juurdluste lõpetamiseni pikk ajavahemik. See ajavahemik on komisjoni väitel osaliselt seletatav OLAF-i enda loomisega, kes alustas tegevust 1. juunil 1999 endise töögrupi „ Pettusevastane koordinatsioon ” töötajatega, mida ta asendas. Uued töötajad tulid tööle 2001. aasta keskpaigast 2002. aasta keskpaigani ning see töötajatega seonduv muutus tingis talituse täieliku ümberorganiseerimise, muudatused juhtimises ning toimikute ümberjaotamise.

280

Esimese Astme Kohus leiab, et ainuüksi niisugused selgitused ei ole selliste pikkade ajavahemike õigustamiseks piisavad. Nimelt, nagu hagejad õigesti märkisid, ei tohi asjaomased ametnikud kannatada komisjoni talituste halduskorralduse puuduste tõttu. Asjaolu, et OLAF-i tegevuse alustamisel esines raskusi, ei saa endast kujutada komisjoni vastutuse välistamise põhjust.

281

Siiski, nagu märkis komisjon, tuleb samuti arvestada juhtumi keerukusega. Eurostati juhtumi keerukus, mis tuleneb sellest lähtuvalt algatatud eri juurdlustest ning nende võimalikust omavahelisest seotusest, ei ole vaidlustatud ning see nähtub toimikust.

282

Seetõttu ei saa juurdluse kestust käsitada käesoleva kohtuasja asjaoludel ebamõistlikuna.

283

Mis puudutab hagejate argumenti, mille kohaselt OLAF ei teavitanud kunagi oma järelevalvekomiteed põhjustest, miks juurdlust ei olnud võimalik lõpetada 9-kuulise tähtaja jooksul ega juurdluse lõpetamiseks eeldatavalt vajalikust ajast, siis piisab selle märkimisest, et isegi kui see nii oli, ei ole hagejad tõendanud, et tegemist oleks üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumisega.

284

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hagejate etteheide juurdluste väidetavalt ebamõistliku kestuse kohta.

285

Kõigest eelnevast tuleneb, et OLAF pani toime mitu rikkumist, mis võivad tingida ühenduse vastutuse. Need rikkumised seisnevad Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele informatsiooni edastamises, ilma et eelnevalt oleks ära kuulatud hagejaid ning OLAF-i järelevalvekomiteed, ning Datashop-Planistati toimiku Prantsuse õigusasutustele edastamisega seonduvates leketes.

286

Hagejad väidavad, et institutsioonid on määruse nr 1073/1999 artikli 12 lõike 3 alusel kohustatud järgima OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse nõuet ning asjaomaste isikute seaduslikke õigusi ning samuti põhiõigusi; komisjon seda nende väitel ei teinud.

287

Käesolevas kohtuasjas tingis informatsiooni või OLAF-i aruannete edastamine siseriiklikele õigusasutustele „ lekked, mille on vähemal või suuremal määral ning tõenäoliselt tahtlikult organiseerinud OLAF ” ning mis tingisid hagejate mahategemise kampaania ajakirjanduses, mis olevat kahjustanud tõsiselt nende seaduslikke õigusi, au ja väärikust. Samuti olevat ajakirjandus saanud pärast hagejate ärakuulamist OLAF-i juurdlejate poolt teada Eurostati juhtumiga seonduvatest äärmiselt täpsetest elementidest. Seega ei taganud komisjon juurdluse konfidentsiaalsust. Hagejad märgivad muu hulgas, et komisjon ei ole asjaolusid vaidlustanud.

288

Lisaks sellele olevat komisjon ise informatsiooni levitanud, rikkudes sel moel oma konfidentsiaalsuse kohustust ja võistlevuse ning süütuse presumptsiooni põhimõtteid. Hagejad viidavad 9. juuli 2003 . aasta pressiteatele, milles komisjon annab teada, et ta algatab oma kolme ametniku vastu distsiplinaarmenetluse. Isegi kui pressiteates oli täpsustatud, et nende menetluste algatamine oli otsustatud ilma, et see mõjutaks süütuse presumptsiooni põhimõtet, toimus see siiski asjaoludel, kus see kahjustas hagejate seaduslikke õigusi. Lisaks sellele avalikustas komisjon pressiteates hagejate väitel Eurostati juhtumiga seonduvad konfidentsiaalsed elemendid, tuginedes selleks juurdlustele, mille käigus ei olnud hagejaid kunagi eelnevalt ära kuulatud.

289

24. septembril 2003 olevat komisjon muuseas saatnud Euroopa Parlamenti levitamiseks kolm dokumenti, milles seati hagejad kahtluse alla või kritiseeriti neid (vt eespool punkt 42), mida ei olnud eelnevalt hagejatele edastatud ning mille kohta ei olnud hagejatel seega olnud võimalust esitada oma märkusi; hagejatele edastati need dokumendid alles nende taotlusel , ja seda vaatamata nende laiaulatuslikule levitamisele institutsioonides ning ajakirjanduses alates .

290

Hagejad väidavad, et isegi kui kõnealused dokumendid, mis pärinesid töögrupilt ja siseauditi talituselt, ei seadunud neid konkreetselt ja individuaalselt kahtluse alla, kuivõrd nende organite ülesanne ei olnud formaalse otsuse võtmine pettuse olemasolu kohta või kellegi individuaalselt kahtluse alla seadmine, siis kahjustasid nad sellegipoolest hagejaid juba ainuüksi seetõttu, et nad viitasid kahtlustele teatud tuvastatud elementide seaduspärasuses.

291

Repliigis väidavad hagejad, et sellise levitamisega rikuti Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet (Euroopa Parlamendi kodukorra XIII lisa), mille kohaselt peavad need kaks institutsiooni järgima mis tahes konfidentsiaalse informatsiooni puhul eeskätt „ põhilisi inimõigusi, sealhulgas õigust õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatuse kaitsele ” . Lisaks sellele on konfidentsiaalset informatsiooni hagejate väitel lubatud edastada vaid parlamendi presidendile, parlamendi asjaomaste komisjonide esimeestele, juhatusele ja esimeeste konverentsile. Kuid käesolevas kohtuasjas oli levitamine palju laiaulatuslikum, sest levitatud dokumentidele oli juurdepääs peaaegu kõigil parlamendi liikmetel ning veelgi enam ajakirjandusel. Lisaks sellele sekkus komisjoni president parlamendi fraktsioonide esimeeste ees; seda kategooriat ei ole kõnealuse raamkokkuleppe artikli 1 lõikes 4 nimetatud.

292

Lisaks sellele olevat komisjoni president 25. septembri 2003 . aasta kõnes parlamendi fraktsioonide esimeeste konverentsi ees esitanud äärmiselt tõsiseid süüdistusi hagejate ja eelkõige Y. Franchet’ vastu. Isegi kui komisjoni president ei süüdistanud nimeliselt Y. Franchet’d kui õigusrikkumiste eest vastutavat isikut, heitis ta talle siiski ette selliste õigusrikkumiste toimumise võimaldamist. Y. Franchet’d süüdistati samuti vastutavale komisjoni liikmele väära informatsiooni andmises, nagu komisjon seda tunnistab, ja huvis „ minevikus toimunud asjaolude kohta tõe varjamise ” vastu.

293

Selle süüdistusega, millele ei eelnenud mingit vestlust süüdistatavaga, kes „ hüljati ” seega COCOBU liikmete ees ja ajakirjanduses, ja tuginedes üksnes aruannetele, mis olid koostatud komisjoni osas kahtlustavas kontekstis, kes pidi seetõttu käituma rangelt, ei käitunud komisjoni president väärikal ja ausal viisil, mida iga kodanik on õigustatud temalt ootama. Ta ei järginud põhiõigusi ja eeskätt kaitseõigusi ning ta tugines oma hinnangus vääradele asjaoludele. Hagejad väidavad, et on vastuvõetamatu, et ta otsustas puhtalt poliitilistel motiividel identifitseerida süüdlase, et päästa end kriitikast. See „ vihmavarju strateegia ” nagu ajakirjandus seda nimetas, oli suunatud üksnes aja võitmisele.

294

Komisjon rõhutab, et arvestades sellega, et OLAF tegutseb oma juurdluste läbiviimise ülesande raames täiesti sõltumatult, siis ei ole komisjon pädev sekkuma OLAF-i juurdlustesse. Määruse nr 1073/1999 artikli 12 lõige 3 kohustab komisjoni järgima OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse nõuet informatsiooni osas, mis temani jõuab. Komisjon võtab enda peale mis tahes OLAF-ile omistatava vastutuse, kuid see ei anna talle pädevust sekkuda OALF-i juurdlustesse nende konfidentsiaalsuse tagamiseks.

295

Mis puudutab 9. juuli 2003 . aasta pressiteadet ning samal päeval võetud otsuseid, siis on need komisjoni arvates eriti ettevaatlikud, kaalutletud ning peavad silmas üksikisikute kaitset, kui arvestada nende kontekstiga, „ mida iseloomustab 2001. aasta eelarve täitmise kinnitamisele järgnenud institutsioonidevahelise vaieldamatult pingsa kliima ilmnemine ” .

296

Mis puudutab 24. septembril 2003 Euroopa Parlamendile edastatud kolme dokumenti (vt eespool punkt 42), siis märgib komisjon, et töögrupi töö kokkuvõte ja järeldused ei sisaldanud ühtegi süüdistust hagejate vastu. Teatis, mis põhines siseauditi talituse teisel vahearuandel, sisaldab komisjoni väitel esialgseid tuvastusi, mille täielikkus ei ole tagatud, ning selles ei käsitleta hagejate võimalikku otsest ja individuaalset vastutust, kes ei saa seega kaevata selle üle, et neid dokumente neile eelnevalt ei edastatud ning et neil ei olnud võimalik esitata nendega seoses oma märkusi. Need dokumendid piirduvad süsteemi puuduste tuvastamisega. Möönda, et sellistelt struktuuridelt nagu töögrupid või siseauditi talitus pärinevad aruanded võivad kahjustada ametnikke juba ainuüksi seetõttu, et neis on viidatud küsitavustele seoses teatud aktide või toimingute seaduspärasusega, tähendaks isegi lihtsalt mis tahes auditi läbiviimise võimaluse eitamist.

297

Mis puudutab komisjoni presidendi 25. septembri 2003 . aasta kõnet, siis analüüsis ta mööndusteta tõsist olukorda, ilma et ta oleks seejuures siiski proovinud näidata hagejaid „ patuoinastena ” . Isegi kui ta heitis Y. Franchet’le ette, et viimane ei olnud piisavalt kiiresti teatud üksustest lahkunud, vastupidi eelmise komisjoni poolt antud juhtnööridele, ning oli jätkanud lepingulisi suhteid teatud äriühingutega, vaatamata tema käsutuses olevatele teatud auditite tulemustele, mis on vastuolus ettevaatuspõhimõttega selle kõige lihtsamas käsituses, ei süüdistanud ta siiski hagejaid nende õigusrikkumiste toimepanemises.

298

Komisjoni arvates seisnes peamine etteheide Y. Franchet’le mitte tema võimalikus isiklikus seotuses pettuste või õigusrikkumistega, vaid vastutavale komisjoni liikmele edastatud informatsiooni puudulikkuses, sest kui vastutav komisjoni ametnik asus ametikohuseid täitma ei informeeritud teda Eurostati juhtumist. Komisjon märgib, et komisjoni esimees viitas selgelt ka OLAF-i ja komisjoni vahelistele kommunikatsiooniprobleemidele ning tunnistas, et on vajalik parendada finantsjuhtimist keskkontrolli tasemel. Komisjoni väitel ei viidanud ta kordagi hagejate võimalikule kriminaal- või distsiplinaarvastutusele, kuid viitas selgelt Y. Franchet’ „ haldus-poltiitilisele vastutusele ” .

299

Esiteks, mis puudutab hagejate etteheidet selle kohta, et komisjon ei taganud juurdluste konfidentsiaalsuse nõuet siseriiklikele õigusasutustele edastamise raames, piisab selle märkimisest, et määruse nr 1073/1999 artikli 12 lõike 3 kolmandas lõigus on küll sedastatud, et institutsioonid tagavad OLAF-i toimetatud juurdluste konfidentsiaalsuse ja asjaomaste isikute seaduslikud õigused. Kuid seda sätet ei saa tõlgendada nii, et sellega on pandud komisjonile üldine kohustus tagada, et oma juurdlusi täiesti sõltumatult läbiviiv OLAF järgib konfidentsiaalsuse nõuet. Nimelt tuleb seda sätet lugeda koostoimes eelneva lõiguga, mille kohaselt OLAF-i peadirektor esitab institutsioonidele korrapäraselt aruande nende juurdluste tulemuste kohta, võttes arvesse samu põhimõtteid. Nii tuleneb määruse nr 1073/1999 artiklist 12, et juhul kui OLAF-i peadirektor on edastanud institutsioonidele, sh komisjonile, informatsiooni juurdluste kohta, siis peavad institutsioonid tagama informatsiooni töötlemisel selle konfidentsiaalsuse ja asjaomaste isikute seaduslikud õigused.

300

Seetõttu tuleb uurida, kas komisjon käitus ebaseaduslikult, kui ta ise levitas kõnesolevate juurdluste raames erinevat informatsiooni.

301

Viidates 9. juuli 2003 . aasta pressiteatele (IP/03/979) väidavad hagejad, et komisjon levitas ise informatsiooni, rikkudes seega oma konfidentsiaalsuse kohustust ning võistlevuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid.

302

Siinkohal tuleb seda pressiteadet tsiteerida:

„ Komisjon võtab meetmed Eurostati raames toiminud vara omastamise vastu.

Viimastel nädalatel viis Euroopa Komisjon läbi omaenda juurdluse [Eurostatis]. Analüüside esialgsed tulemused viitavad selgelt puuduste ning eiramiste olemasolule Eurostati haldussüsteemis. [OLAF-i] poolt käesoleval hetkel sõltumatult võetud meetmeid tunnustades leiab komisjon, et neile mureküsimustele tuleb kohe leida lahendus. Seetõttu on komisjon otsustanud võtta täna rea meetmeid, mis on mõeldud kõige kiireloomulisemate probleemide lahendamiseks.

Komisjoni president […] ütles: „ Me ootame kannatlikult ära käimasolevate eri juurdluste tulemused. Sellegipoolest annavad meie endi analüüsid juba praegu põhjust astuda samme ning komisjonile on väga tähtis, et tempo kiireneks. Me võtame juba tänasest vastu radikaalsed ning rasked, kuid vältimatult vajalikud meetmed. Millised ka ei ole minevikus ilmnenud asjaolud – neid käsitletakse ning Eurostati toimimisele kohaldatakse eeskirju ja põhimõtteid, mida praegune komisjon on tõotanud kohaldada. ”

Meetmed

Komisjon algatas komisjoni kolme ametniku vastu distsiplinaarmenetluse. Olukorra säilitamiseks viidi mõningad Eurostati juhtivtöötajatest üle muule ametikohale ning nad jätkavad tööd nõunikena.

Kui selgub, et mõni Eurostati praegustest või endistest töötajatest on rikkunud finantseeskirju või personalieeskirju, siis viiakse tema suhtes läbi distsiplinaarmenetlus. Komisjon peab vajalikuks rõhutada, et distsiplinaarmenetluse algatamise ja ametnike muule ametikohale üleviimise otsused ei mõjuta süütuse presumptsiooni põhimõtet.

[…]

[Eelarve peadirektoraadi poolt Eurostati siseauditi järel koostatud auditi aruannete suhtes läbiviidud analüüs] näitas, et toime on pandud teatav hulk finantseeskirjade raskeid rikkumisi ning et siseauditi aruannete mitme olulise aspekti osas võetud meetmed ei ole olnud piisavalt laiaulatuslikud ning ranged ega tinginud sisuliste meetmete võtmist.

[…]

[Siseauditi talituse] tulemused on esialgsed ja need peavad veel leidma kinnitust. Sellegipoolest on nende tulemuste ja esimeste tõendite alusel põhjust arvata, et on toime pandud raskeid süütegusid.

Juuni lõpuks ette nähtud OLAF-i aruanne ei ole veel valmis. ”

303

Hagejad väidavad, et selle pressiteatega rikuti nende seaduslikke õigusi ning süütuse presumptsiooni põhimõtet.

304

Esimese Astme Kohus märgib, et selles pressiteates ei viidata sõnaselgelt hagejatele. Sellegipoolest, arvestades, et nende nimed olid juba olnud laiaulatusliku avaliku levitamise esemeks – ja seda eelkõige 2003. aasta mais – ning seoses puuduste ning eiramiste olemasoluga Eurostati haldussüsteemis, ei olnud mingit kahtlust selles, et pressiteates räägiti hagejatest.

305

Nimelt oli komisjon ise juba teinud hagejate nimed avalikkusele teatavaks Eurostatti puudutavas avalduses, mida ta levitas 19. mai 2003 . aasta pressiteate (IP/03/709) abil ning mille hagejad esitasid vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele. Selles avalduses on märgitud:

„ Eelmisel reedel sai komisjon OLAF-ilt lühikese vaheteatise tema käimasolevate juurdluste kohta, mis puudutavad minevikus Eurostati raames toime pandud õigusrikkumisi käsitlevaid väiteid; teatises kinnitatakse, et mõningad uuritavatest aspektidest võivad tõstatada teatud kõrgete ametnike individuaalse vastutuse küsimuse. See teade ei viita siiski tõenditele konkreetsete ametnike vastu. Lisaks sellele ei ole OLAF asjaomaseid ametnikke veel ära kuulanud.

Komisjon käsitleb seda olukorda oma järgmisel istungil käesoleva nädala kolmapäeval sooviga võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kõnesolevad juurdlused lõpetataks aegsasti ning kaitsmaks ühenduse finantshuve ja institutsioonide ning institutsioonide ametnike mainet. Selles olukorras vaatab komisjon läbi Eurostati peadirektori Yves Franchet’ ja Eurostati direktori Daniel Byki muule ametikohale üleviimise taotlused, mis esitati institutsiooni huvide kaitseks ja neile kaitsmise võimaluste tagamiseks.

Komisjon palub OLAF-il kiirendada oma käimasoleva juurdluse läbiviimist ning eelkõige anda ametnikele, kes võivad tema arvates olla asjaga seotud, võimaluse olla ära kuulatud. ”

306

Nii sidus komisjon hagejate nimed selgelt Eurostati juhtumi raames väidetavalt toime pandud õigusrikkumistega. See toimus uuesti 21. mail 2003 , kui komisjon avaldas ühe teise pressiteate pealkirjaga „ Komisjon võtab samme institutsiooni ja selle töötajate huvide kaitseks Eurostatiga seonduvate väidete eest ” (IP/03/723), mille hagejad esitasid vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele ja milles on kirjutatud järgmist:

„ Komisjon uuris täna Euroopa Ühenduste Statistikaametit – Eurostatti – käsitlevatest viidetest tulenevat olukorda. Selles raamistikus võttis ta vastu neli meedet, mille eesmärk on kaitsta institutsiooni ja selle töötajate huve.

Esiteks nõustus komisjon Eurostati peadirektori Yves Franchet’ ja Eurostati direktori Daniel Byki taotlusel viima nad juurdluse kestuseks üle muule ametikohale. Selline üleviimine ei kujuta endast mingil juhul distsiplinaarmeedet, vaid seda kohaldatakse institutsiooni huvide kaitseks ning asjaomastele isikutele enda kaitseks nende väidete vastu sobivate meetmete andmiseks. Tänasest päevast alates on need kaks isikut seega nimetatud ajutiselt nõuniku ametikohale halduse peadirektoraati. Komisjon otsustas samuti nimetada [M. V. A.], kes on hetkel kirjaliku tõlke peadirektor, ajutiselt Eurostati peadirektori ametikohale, et tagada Eurostati haldamise jätkuvus.

Komisjon märgib, et [OLAF] kavatseb esitada enne käesoleva aasta juuni lõppu aruande komisjoni ametnike võimaliku seotuse kohta asjadega, milles ta viib läbi juurdlust.

Teiseks, arvestades Y. Franchet’ ja D. Byki suhtes eeskätt ajakirjanduses tekkinud olukorda otsustas komisjon aidata neil kaitsta oma mainet ja nende kaitseõigusi.

Kolmandaks andis ta eelarve peadirektoraadile ülesande analüüsida Eurostati koostatud auditi aruandeid, et kontrollida, kas finantseeskirjades ette nähtud reegleid on OLAF-i juurdluse esemeks olevatel juhtudel järgitud.

Lõpetuseks otsustas komisjon institutsiooni tsiviil- ja finantshuvide kaitseks astuda tsiviilhagejana menetlusse asjas, mille algatas Pariisi riigiprokurör.

Komisjon rõhutab, et OLAF-i juurdlused on alles pooleli ning märgib, et OLAF annab ühelt poolt asjaomastele ametnikele võimaluse olla ära kuulatud ning teiselt poolt üritab juurdlused lõpetada võimalikult kiiresti.

Komisjon soovib samuti rõhutada iga isiku õigust süütuse presumptsioonile ning tuletab meelde, et tema käsutuses käesoleval hetkel olev informatsioon ei võimalda teha järeldusi konkreetsete ametnike vastutust puudutavas.

OLAF loodi just nimelt ühenduste finantshuvide kaitseks ja tema tegevuse ning juurdluste sõltumatus on tagatud. Komisjoni austab OLAF-i pädevust. Seetõttu hoidub ta mis tahes toimingutest, mis võiksid kahjustada nende juurdluste tulemust ja ootab nende tulemused ära. See tähendab niisiis seda, et komisjon ei saa teha oma järeldusi enne, kui OLAF ei ole lõpetanud oma tööd ning esitanud aruannet. ”

307

Seega seostati selles pressiteates hagejate nimesid uuesti selgelt Eurostati juhtumit käsitlevate väidetega.

308

Niisiis, arvestades kontekstiga ning sellega, et komisjon ise oli avalikult viidanud hagejatele ja nende võimalikule seotusele Eurostati raames vara omastamisega, tuleb märkida, et komisjoni kolme ametniku suhtes 9. juuli 2003 . aasta distsiplinaarmenetluse algatamise otsuste avalikkusele edastamine võis kinnitada arvamust, et hagejad võisid olla süüdi või vähemalt kahtlustatavad vara omastamises, mis oli seoses Eurostati pädevusse kuuluvate programmide haldamisega algatatud juurdluse ese. Seda muljet ei kõrvalda viide, mille kohaselt „ [k]omisjon peab vajalikuks rõhutada, et distsiplinaarmenetluse algatamise ja ametnike muule ametikohale üleviimise otsused ei mõjuta süütuse presumptsiooni põhimõtet ” (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-339/03: Clotuche vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 145, ning Esimese Astme Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-118/04 ja T-134/04: Caló vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 120).

309

Tuleb märkida, et viis, kuidas avalikkust teavitati 9. juuli 2003 . aasta distsiplinaarmenetluste algatamise otsusest, tingis avalikkuses või vähemalt osas sellest kujutelma, et hagejad olid seotud Eurostati raames toimepandud õigusrikkumistega (vt selle kohta eespool punktis 308 viidatud kohtuotsus Clotuche vs. komisjon, punkt 219, ja eespool punktis 308 viidatud kohtuotsus Caló vs. komisjon, punkt 155).

310

Selles osas tuleb meenutada, et nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktides 210 ja 211 nõuab süütuse presumptsiooni põhimõte seda, et õigusrikkumises süüdistatav isik loetakse süütuks seni, kuni tema süüd ei ole menetluse raames mõistliku kahtluseta tõendatud. Kuid pressiteate avaldamise hetkel ning isegi veel täna ei ole hagejate süüd tõendatud.

311

Sellegipoolest tuleb samuti meenutada, et institutsioone ei saa pooleliolevatest juurdlustest avalikkuse teavitamisel takistada (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 212). Kuid käesolevas kohtuasjas ei saa võtta seisukohta, et komisjon tegi seda nõutavalt diskreetselt ning ettevaatlikult, otsides õiglast tasakaalu hagejate ja institutsiooni huvide vahel. Nimelt ei saa lugeda, et ta jäi talituse huvidega õigustatu piiridesse, kui arvestada avalikkusele teatamisega, mida ta pidas Eurostati juhtumi puhul vajalikuks, ja sellega, et ta püüdis siduda hagejaid vara omastamisega.

312

Neil asjaoludel ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt 9. juuli 2003 . aasta pressiteade on eriti ettevaatlik ja kaalutletud ning peab silmas üksikisikute kaitset, kui arvestada kontekstiga, „ mida iseloomustab 2001. aasta eelarve täitmise kinnitamisele järgnenud institutsioonidevahelise vaieldamatult pingsa kliima ilmnemine ” .

313

Seetõttu rikkus komisjon selle pressiteate avaldamisega süütuse presumptsiooni põhimõtet.

314

Nagu tuvastati käesoleva kohtuotsuse punktis 209, annab see põhimõte üksikisikutele õigusi. Lisaks sellele tuleb märkida, et käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb seda rikkumist lugeda piisavalt selgeks, sest komisjonil ei ole süütuse presumptsiooni kohustuse järgimisel mingisugust kaalutlusruumi.

315

Hagejad väidavad, et 24. septembril 2003 saatis komisjon Euroopa Parlamenti levitamiseks kolm dokumenti, milles seati hagejad kahtluse alla või kritiseeriti neid ja mida ei olnud eelnevalt hagejatele edastatud ning mille kohta ei olnud hagejatel seega olnud võimalust esitada oma märkusi.

316

Tegemist on OLAF-i peadirektori koostatud „ Kokkuvõt[tega] nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” , aruandega pealkirjaga „ Eurostati töörühma (TFES) aruanne – kokkuvõte ja järeldused ” ning Eurostatti puudutava teatisega, mis põhines siseauditi talituse teisel vahearuandel.

317

„ Kokkuvõt[t]e nende Eurostati juhtumite kohta, milles juurdlus on lõpetatud ” saatis komisjoni presidendile OLAF-i peadirektor. Tuleb rõhutada, et hagejad heidavad üksnes komisjonile ette selle dokumendi neile edastamata jätmist ning nende ärakuulamata jätmist enne selle edastamist. Kuid tuleb märkida, et arvestades, et tegemist ei olnud komisjoni koostatud dokumendiga, siis ei olnud tal kohustust kuulata hagejad ära enne selle edastamist Euroopa Parlamendile. Lisaks, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 33 ja 35, oli OLAF hagejad ära kuulanud 2003. aasta juunis ja juulis ning seega tükk aega enne selle aruande koostamist.

318

Järgmiseks, mis puudutab töögrupi ja siseauditi talituse kõnealuseid dokumente, siis väidavad hagejad, et isegi kui neis ei seatud neid konkreetselt ja individuaalselt kahtluse alla, kuivõrd nende organite ülesanne ei olnud formaalse otsuse võtmine pettuse olemasolu kohta või kellegi individuaalselt kahtluse alla seadmine, siis kahjustasid nad sellegipoolest hagejaid juba ainuüksi seetõttu, et nad viitasid kahtlustele teatud tuvastatud elementide seaduspärasuses.

319

Selles osas märgib Esimese Astme Kohus, et töögrupi kokkuvõtet ja järeldusi sisaldavas dokumendis ei seata hagejaid otseselt kahtluse alla. Nimelt ei ole tegemist huve kahjustava aktiga, mistõttu hagejad ei saa tõhusalt tugineda kaitseõiguste järgimise põhimõttele, et kritiseerida asjaolu, et neid ei kuulatud enne selle aruande koostamist ära. Hagejad ei saa samuti tugineda selle dokumendi Euroopa Parlamendile edastamisega võimalikult tekitatud kahjule.

320

Ka Eurostatti puudutavas teatises, mis põhines siseauditi talituse teisel vahearuandel, ei seata hagejaid otseselt kahtluse alla. Hagejad väidavad, et see dokument sisaldab elemente, mis kahjustavad eelkõige Y. Franchet’d, kuivõrd see viitab läbipaistmatusele ning kommunikatsiooni puudumisele Eurostati endise peadirektori ja vastutava komisjoni liikme vahel. Lisaks rõhutavad hagejad, et selles teatises on tuvastatud, et „ nende vahendite haldamise üle kontrolli puudumine tingib vastuvõetamatult suure pettuste ja õigusrikkumiste ohu ” . Esimese Astme Kohus märgib siiski, et hagejad jätavad tsiteerimata järgmise lause, mille kohaselt „ [a]rvestades siseauditi talituse volitustega [ei ole võimalik] teha otsust isikliku rikastumise eesmärgil toimepandud pettuse olemasolu kohta ” . Tuleb märkida, et need elemendid ei ole piisavad selle tõendamiseks, et hagejad oleks tulnud selle osas enne aruande koostamist ära kuulata, ega selle tõendamiseks, et selle teatise edastamine Euroopa Parlamendile kahjustas kuidagi hagejaid. Igal juhul ei olnud siseauditi talituse aruanne, millel see teatis põhines, lõplik aruanne. Lisaks sellele ei saa lugeda, et tegemist oleks huve kahjustava aktiga.

321

Lõpetuseks väidavad hagejad repliigis, et kõnealuse kolme dokumendi levitamisega rikuti Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet (Euroopa Parlamendi kodukorra XIII lisa), mille kohaselt peavad need kaks institutsiooni järgima mis tahes konfidentsiaalse informatsiooni puhul eeskätt „ põhilisi inimõigusi, sealhulgas õigust õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatuse kaitsele ” .

322

Selles osas leiab Esimese Astme Kohus, et piisab selle tuvastamisest, et tegemist on uue väitega, mis esitati kohtumenetluse käigus ja mis ei tugine kohtumenetluse käigus ilmsiks tulnud õiguslikele või faktilistele asjaoludele. Seetõttu tuleb see kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

323

Täiendavalt tuleb märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon edastas konfidentsiaalset informatsiooni muudele adressaatidele kui nimetatud raamkokkuleppes nimetatud adressaadid, ning et levitatud dokumentidele oli juurdepääs peaaegu kõigil parlamendi liikmetel ning veelgi enam ajakirjandusel.

324

Arvestades seetõttu, et komisjon ei olnud kohustatud enne kõnealuse kolme dokumendi Euroopa Parlamendile edastamist hagejaid ära kuulama või neid dokumente hagejatele eelnevalt edastama, tuleb hagejate vastav etteheide tagasi lükata.

325

Hagejad väidavad, et oma 25. septembri 2003 . aasta kõnes parlamendi fraktsioonide esimeeste konverentsi ees esitas komisjoni president äärmiselt tõsiseid süüdistusi hagejate ja eelkõige Y. Franchet’ vastu ning rikkus seega nende põhiõigusi.

326

Komisjoni väitel ei süüdistanud komisjoni president oma kõnes hagejaid õigusrikkumistes. Sellegipoolest märgib Esimese Astme Kohus, et tõlgendus, mille komisjon sellele kõnele annab (vt eespool punktid 297 ja 298) ei peegelda tegelikkust. Selles kõnes rõhutab komisjoni president küll läbipaistmatust ning kommunikatsiooni puudumist Eurostati peadirektori ja vastutava komisjoni liikme vahel. Kuid selles antakse siiski mõista, et Eurostati peadirektori ja ühe teise kõrge ametniku seotus õigusrikkumistega on väljaspool kahtlust.

327

Nii märgib ta näiteks, et „ [v]aatamata eelmise komisjoni poolt antud nendest üksustest lahkumist käsitlevatele juhtnööridele […] jätkab peadirektor siiski koostööd nende üksustega muul viisil ja tingimustel ” , et „ [s]ee on põhjustanud kõrvalekaldeid ” ning et „ [t]eatud arv auditi aruandeid […] rõhutavad kehtivate õigusnormide mõnikord raskete või isegi väga raskete rikkumiste olemasolu, mis kahjustavad liidu finantshuve ” . Ta jätkab rõhutades, et komisjon sai neist asjaoludest teada „ kogu nende tõsiduses ja ulatuses 2003. aasta mais OLAF-i poolt peasekretärile saadetud esimese teatise kaudu ” , et „ [l]isaks asjaolude tõsidusele oli pretsedenditu ja kõige masendavam asjaolu, et Datashopside juhtumis sattus kahtluse alla Eurostati peadirektor ise ja üks teine kõrge ametnik ” ning et „ [üks] peamisi lülisid katkes ” , st „ poliitiliste organite õiguspärane usaldus peadirektori vastu, mis asetas kogu Eurostati toimiku hoopis teise valgusesse ning muutis vajalikuks sündmuste kronoloogilise toimumise uue ja põhjaliku uurimise ” .

328

Ta järeldas sellest eelkõige seda, et kõnealused asjaolud „ kujutavad endast lisaks nende võimalikule kriminaalõiguslikule määratlusele halba tava, hooletust […], isegi amatöörset käitumist haldamisel ning kontrollimisel, ilmset õigusrikkumist ning pettuse ohtu kui mitte pettust ennast ” ja et „ [k]õik see on pandud toime Eurostati hierarhiliselt kõige kõrgemate töötajate poolt ” .

329

Lisaks sellele, mis puudutab kommunikatsiooni puudumist Eurostati peadirektori ja vastutava komisjoni liikme vahel, siis märgib komisjoni president, et alates hetkest, mil tema kabinet sai kätte tema taotlusel saadetud „note de briefing ’u ” 2002. aasta juulis – pärast OLAF-i selle teatise avaldamist, milles teatati Luksemburgi õigusasutustele Eurostatti käsitlevate toimikute edastamisest, – „ olid mõned puzzle tükid kabinetis kättesaadavad; need tükid ei olnud iseenesest piisavad reaktsiooni vallandamiseks, sest puudus kõige tähtsam element ” , st „ peadirektori enda kahtluse alla sattumine ” . Ta jätkab mööndes, et „ [i]gaüks võib vastavalt oma administratiivsele kultuurile hinnata seda ilmset kommunikatsiooni ja seega ka reaktsiooni puudumist ” ja et isegi „ [m]õned võivad olla arvamusel, et kabinet peab olema palju tähelepanelikum ning nõudma informatsiooni, mida peadirektor talle spontaanselt ei ole andnud ” . Ta leiab sellegipoolest, et tuleb välja selgitada, „ [k]ellel oli huvi varjata tõde minevikus toimunud asjaolude kohta ” ning et see ei olnud „ kindlasti mitte [komisjoni liige] ” .

330

Tuleb märkida, et neist väljavõtetest nähtub selgelt, et isegi kui komisjoni president ei süüdistanud nimeliselt Y. Franchet’d kui õigusrikkumiste toimepanijat, heitis ta talle ette selliste õigusrikkumiste võimaldamist ning on ilmne, et tema jaoks ei olnud Y. Franchet’ vastutuses kahtlust. Lisaks sellele süüdistab ta Y. Franchet’d üsna otseselt tõe varjamises kõnealuste asjaolude kohta. Lisaks sellele viitab ta Datashopi juhtumiga seoses „ teisele kõrgele ametnikule ” , mis ei võimalda kahtlusi D. Byki isikus, kelle nime oli komisjon ise juba avalikkusele teatavaks teinud.

331

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et selle kõnega ei järginud komisjoni president täielikult hagejate põhiõigusi ja eelkõige süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest kõnes sisalduvad sellised avaldused nagu „ [k]õik see on pandud toime Eurostati hierarhiliselt kõige kõrgemate töötajate poolt ” ja „ peadirektori enda ning ühe teise kõrge ametniku kahtluse alla sattumine ” peegeldavad arusaama, et hagejad on süüdi viidatud vara omastamises. Niisugune käitumine kujutab endast üksikisikutele õigusi andva põhimõtte piisavalt selget rikkumist.

332

Eelnevast tuleneb, et komisjon rikkus 9. juuli 2003 . aasta pressiteatega ja komisjoni presidendi . aasta kõnega piisavalt selgelt süütuse presumptsiooni põhimõtet, et kaasata komisjoni vastutus.

333

Hagejad väidavad, et komisjoni käitumine oli vastuoluline. Nimelt olevat ta otsustanud algatada distsiplinaarmenetlused, et nad kohe peatada nende haldusjuurdluste tulemuste saamiseni, mis ta oli algatanud; selline lähenemine on veelgi arusaamatum, kuivõrd need distsiplinaarmenetlused algatati asjaoludel, mis ei ole erinevad kontekstist, milles komisjon otsustas aidata hagejaid. Hagejad märgivad, et asjaolu, et oli algatatud kriminaalmenetlus, ei takista institutsiooni jätkamast distsiplinaarmenetlust põhjusel, et distsiplinaarkaristuse saab määrata alles siseriiklike õigusasutuste menetluses oleva kriminaalasja lõpetamisel.

334

Hagejad väidavad, et distsiplinaarmenetluse algatamine enne sisejuurdlustes tulemuste saamist on vastuolus hea ja usaldusväärse halduse põhimõttega. Nimelt on haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldistes rakendussätetes, mis avaldati 30. juuni 2004 . aasta Informations administratives ’is nr 86-2004, sätestatud, et personali ja halduse peadirektor algatab distsiplinaarmenetluse komisjoni uurimis- ja distsiplinaarameti (IDOC) aruande alusel või vajaduse korral kohe pärast OLAF-i aruande saamist.

335

Kuid käesolevas kohtuasjas toimis komisjon 9. juulil 2003 eri paralleelsete juurdluste ja distsiplinaarmenetluste algatamisega paanikaolukorras „ vaigistamise ” eesmärgil; see tuleneb OLAF-i järelevalvekomitee presidendi avaldustest komisjoni peasekretäri sekkumise raames järelevalvekomitee . aasta koosolekul. Komisjon oleks seega pidanud ootama ära tema poolt algatatud sisejuurdluste tulemused ning samuti OLAF-i juurdluste tulemused ning IDOC-i juurdluste algatamise – mida ei olnud veel algatatud – ja tulemused enne hagejate vastu distsiplinaarmenetluse algatamise küsimuses seisukoha võtmist.

336

Hagejad väidavad, et isegi kui distsiplinaarmenetluste algatamise otsus ei kujuta endast huve kahjustavat akti, kahjustab see neid siiski oma häbistava laadi tõttu, mis sellistel otsustel tingimata on.

337

Komisjon rõhutab, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsus on üksnes ettevalmistav menetluse etapp, mis ei mõjuta administratsiooni lõplikku seisukohta ja et seda ei saa seetõttu käsitada huve kahjustava aktina. Lisaks sellele ei ole hagejad tõendanud, et ametisse nimetava asutuse toimingud oleksid ebaseaduslikud, samas kui ametisse nimetava asutuse poolt distsiplinaarmenetluse algatamise toetuseks esitatud etteheiteid kinnitavad mitmed aruanded ja OLAF-i poolt 3. ja 19. aprilli 2003 . aasta teatistes edastatud informatsioon.

338

Komisjon väidab, et hagejate distsiplinaarmenetlused oli parem peatada, et vältida võimalikku vastastikust mõju asjaomaste menetluste ja samade asjaolude suhtes juba algatatud kriminaalmenetluste vahel, ja seda veelgi enam seetõttu, et siseriiklike õigusasutuste käsutuses on uurimismeetmed, mida haldusasutustel pole.

339

Hagejad heidavad komisjonile ette ühelt poolt distsiplinaarmenetluste algatamise otsustamist ja samas kohe nende peatamist juurdluste tulemuste ootamiseks ning teiselt poolt distsiplinaarmenetluste algatamist enne sisejuurdluste lõpetamist.

340

Esiteks märgib Esimese Astme Kohus, et ametisse nimetava asutuse otsus algatada distsiplinaarmenetlus on üksnes ettevalmistav menetluse etapp. See ei mõjuta administratsiooni lõplikku seisukohta ja et seda ei saa seetõttu käsitada huve kahjustava aktina personalieeskirjade artikli 91 tähenduses. Sellist otsust saab seega vaidlustada üksnes kaudselt hagi raames, mis on esitatud ametniku huve kahjustava lõpliku distsiplinaarotsuse peale (Esimese Astme Kohtu 13. märtsi 2003 . aasta otsus kohtuasjas T-166/02: Pessoa ja Costa vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I-A-89 ja II-471 , punkt 37).

341

Mis puudutab esiteks asjaolu, et distsiplinaarmenetlused peatati, siis tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 88 viies lõik näeb ette, et „ [k]ui […] ametnik antakse samade tegude eest kohtu alla, tehakse lõplik otsus alles siis, kui asja arutav kohus on teinud oma lõpliku otsuse ” . Sellest sättest ilmneb, et ametisse nimetaval asutusel keelatakse lõpliku otsuse tegemine asjaomase ametniku distsiplinaarmenetluse asjaolude suhtes, mis langevad kokku kriminaalmenetluse esemega, kuni kriminaalkohus ei ole teinud lõplikku otsust (eespool punktis 340 viidatud kohtuotsus Pessoa ja Costa vs. komisjon, punkt 45). Personalieeskirjade artikli 88 viies lõik ei anna seetõttu kaalutlusõigust ametisse nimetavale asutusele, kes vastutab lõpliku otsuse vastuvõtmise eest selle ametniku olukorra kohta, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus; seda erinevalt personalieeskirjade IX lisa artikli 7 teise lõigu sätetest, mille kohaselt distsiplinaarnõukogu võib kriminaalmenetluse korral otsustada oma arvamust mitte esitada enne, kui kohus on teinud oma otsuse (Esimese Astme Kohtu 19. märtsi 1998 . aasta otsus kohtuasjas T-74/96: Tzoanos vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I-A-129 ja II-343 , punktid 32 ja 33, ning Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-307/01: François vs. komisjon, EKL 2004, lk II-1669 , punkt 59).

342

On vajalik täpsustada, et personalieeskirjade artikli 88 viiendal lõigul on kaks eesmärki. Ühelt poolt on selle artikli eesmärk mitte nõrgendada asjaomase ametniku olukorda kriminaalmenetlustes, mis algatati tema suhtes selliste asjaolude alusel, mis on ühtlasi distsiplinaarmenetluse esemeks tema institutsioonis (eespool punktis 341 viidatud kohtuotsus Tzoanos vs. komisjon, punkt 34). Teiselt poolt võimaldab distsiplinaarmenetluse peatamine kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni arvestada pärast kohtuotsuse jõustumist nimetatud distsiplinaarmenetluses kriminaalkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tuleb meenutada, et tegelikult kehtestab personalieeskirjade artikli 88 viies lõik põhimõtte, et „ kriminaalmenetlus hoiab kinni distsiplinaarmenetlust ” , mida õigustab eriti asjaolu, et siseriiklikel kriminaalkohtutel on suurem uurimispädevus kui ametisse nimetaval asutusel (Esimese Astme Kohtu 21. novembri 2000 . aasta otsus kohtuasjas T-23/00: A vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I-A-263 ja II-1211 , punkt 37). Seetõttu juhul, kui samad teod võivad osutuda süüteoks ja personalieeskirjades ette nähtud ametniku kohustuste rikkumiseks, on asutus seotud kriminaalmenetluses kriminaalkohtu tehtud faktiliste järeldustega. Juhul kui viimane on tuvastanud faktid konkreetses asjas, võib asutus need seejärel õiguslikult kvalifitseerida distsiplinaarsüüteo raames ja teha eeskätt kindlaks, kas tegemist on personalieeskirjades ette nähtud kohustuste rikkumisega (vt eespool punktis 341 viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 75).

343

Kuna on selge, et käesolevas kohtuasjas põhinevad hagejate vastu algatatud distsiplinaarmenetlused vähemalt osaliselt samadel asjaoludel, mis on kriminaalmenetluse esemeks, siis oli komisjonil keelatud teha hagejate suhtes lõplikku otsust distsiplinaarmenetluse osas nii kaua, kuni kriminaalkohtud polnud teinud lõplikku otsust (vt selle kohta eespool punktis 341 viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 73).

344

Neil asjaoludel ei saa seega komisjonile ette heita, et ta peatas hagejate vastu algatatud distsiplinaarmenetlused; vastupidi, ta pidi seda tegema.

345

Mis puudutab seejärel asjaolu, et komisjon algatas distsiplinaarmenetlused enne sisejuurdluste lõpetamist, siis on õige, et haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise üldiste rakendussätete artikli 4 lõikes 2, millele hagejad viitavad, on sätestatud:

„ Enne juurdluse algatamist konsulteerib personali ja halduse peadirektor [OLAF-iga], kindlustamaks, et viimane ei vii omalt poolt läbi juurdlust ning tal ei ole kavas seda teha. Niikaua kuni OLAF viib läbi juurdlust määruse nr 1073/1999 tähenduses, ei algatata samade asjaolude suhtes ühtegi haldusjuurdlust eelmise artikli tähenduses. ”

346

Seega ei ole selle sätte kohaselt võimalik algatada distsiplinaarmenetlust seni, kuni OLAF-i samasid asjaolusid käsitlev juurdlus on veel pooleli. Kuid see otsus ei olnud veel kohaldatav 9. juulil 2003 , mil tehti distsiplinaarmenetluste algatamise otsused. Sel ajahetkel oli asjakohane komisjoni . aasta otsus K(2002) 540 haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise kohta, mis sätestas:

„ Enne juurdluse algatamist konsulteerib personali ja halduse peadirektor esiteks [OLAF-iga], kindlustamaks, et viimane ei vii omalt poolt läbi juurdlust ning tal ei ole kavas seda teha. ”

347

Isegi kui see säte ei sisaldanud sõnaselget keeldu algatada distsiplinaarmenetlus enne OLAF-i samade asjaolude suhtes läbiviidava juurdluse lõpetamist, tekiks siiski küsimus selle sätte kasulikkuses, kui teda nii ei tõlgendata. Nimelt, kui oli ette nähtud, et personali ja halduse peadirektor peab tegema kindlaks, et OLAF ei vii omalt poolt läbi juurdlust ning tal ei ole kavas seda teha, siis tähendab see, et sellisel juhul ei ole distsiplinaarjuurdlust veel võimalik algatada.

348

Pealegi nägi otsuse K(2002) 540 artikli 5 lõige 7 ette, et „ [k]ui ametisse nimetav asutus saab OLAF-i juurdluse aruande, uurib ta seda vajaduse korral vähemalt kahe nädala jooksul ning kui ta peab seda vajalikuks, siis palub OLAF-il aruannet täiendada või viia läbi täiendav haldusjuurdlus ” . Seega võttis ametisse nimetav asutus oma võimaliku haldusjuurdluse läbiviimise ja vajaduse korral distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse OLAF-i juurdluse aruande alusel.

349

Lisaks sellele tuleb meenutada, et määruse nr 1073/1999 artikli 9 lõike 4 kohaselt võtavad institutsioonid OLAF-i sisejuurdluste tulemustest tingitud meetmed, eelkõige distsiplinaar- ja õiguslikud meetmed.

350

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et komisjon ei oleks pidanud tegema otsust distsiplinaarmenetluste algatamise kohta 9. juulil 2003 , samas kui OLAF-i samade asjaolude suhtes läbiviidavad juurdlused ei olnud veel lõpetatud. Komisjon oleks pidanud sellise otsuse tegema alles pärast , mil ta sai juurdluste lõplikud aruanded.

351

Seega rikkus komisjon distsiplinaarmenetlust reguleerivaid eeskirju, mille kohaselt distsiplinaarmenetlust on keelatud algatada enne OLAF-i juurdluste lõpetamist.

352

Tuleb märkida, et nende eeskirjade eesmärk on eeskätt asjaomase ametniku kaitse selle tagamisega, et ametisse nimetava asutuse käsutuses on enne distsiplinaarmenetluse algatamist täpsed ja asjakohased elemendid – eeskätt ametniku kaitseks –, mis on tuvastatud ulatuslikke uurimismeetmeid käsutava OLAF-i juurdluse raames. Sellest tuleneb, et eespool viidatud distsiplinaarmenetlust reguleerivad eeskirjad kujutavad endast üksikisikutele õigusi andvaid õigusnorme.

353

Lisaks sellele tuleb märkida, et tegemist on nende eeskirjade piisavalt selge rikkumisega, kuna komisjonil ei ole distsiplinaarmenetlust reguleerivate eeskirjade järgimise kohustuse osas mingisugust kaalutlusruumi. Muuseas ilmneb toimikust, et ei ole täielikult välistatud see, et komisjon algatas need distsiplinaarmenetlused „ vaigistamise ” eesmärgil, nagu hagejad seda väidavad. Nii ei võtnud komisjon enne juurdluste lõpetamist distsiplinaarmenetlusi algatades piisavalt arvesse hagejate huve.

354

Hagejad väidavad, et töögrupi loomisega võidi rikkuda nende põhiõigusi, sest viimane koosnes OLAF-isse mittekuuluvatest ametnikest, kelle suhtes ei kohaldunud seega ranged eeskirjad, mida kohaldatakse OLAF-i ametnike suhtes loa, volituse ja konfidentsiaalsuse osas vastavalt määruse nr 1073/1999 artiklile 6; ja seda vaatamata sellele, et töörühm seati 23. juulil 2003 OLAF-i peadirektori otsesesse alluvusse. Lisaks sellele, kuna komisjon olevat otsustanud täiendada OLAF-i koosseisu 20 üksusega Eurostati toimiku tarvis, siis ei olnud nende kahe töögrupi vahelised suhted selged.

355

Hagejate väitel tulenevad menetlustest tingitud segadused haldusjuurdluste paljususest. Nimelt viidi Eurostati toimikuga seoses paralleelselt läbi vähemalt kaheksa juurdlust: OLAF viis läbi vähemalt viis juurdlust, siseauditi talitus ühe, töörühm ühe ja komisjoni eelarve peadirektoraat samuti ühe. Lisaks sellele pöörduti kahe siseriikliku õigusasutuse poole. Erinevate juurdluste olemasolu, nende läbiviimise tingimused ning omavaheline kattumine tõstatasid mitu küsitavust, näiteks nende juurdluste proportsionaalsusest kuludele.

356

Komisjoni peasekretäri 10. oktoobri 2003 . aasta kirjas ei vastatud nende sellesisulistele küsimustele. Hagejad märgivad, et töörühma eesmärk oli OLAF-i poolt läbiviidavate juurdluste sise- ja välisaspektide eest hoolitsemine ning haldusjuurdluse läbiviimine hindamaks personali vastutust seoses finantseeskirjade rikkumistega. Oma . aasta aruandes pealkirjaga „ Eurostati töörühma (TFES) aruanne – kokkuvõte ja järeldused ” olevat töörühm rõhutanud rea probleemide ja küsitavuste tegelikku olemasolu seoses hagejate ja igal juhul Y. Franchet’ga.

357

Hagejad väidavad, et tähtsusetu ei ole asjaolu, et IDOC-i personal oli antud töörühma käsutusse ning sellel ei puudu tagajärjed haldusmenetlusele, mille läbiviimine seoses Eurostati toimikuga võib kunagi olla IDOC-i ülesanne. Nimelt, arvestades sellega, et töörühm uuris küsimusi, mis käsitlesid tingimata hagejaid ja nende seotust asjaga, siis näib IDOC olevat läbi viinud juurdluse väljaspool oma struktuurset raamistikku.

358

Hagejad väidavad muuseas, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet. Nimelt ei kuulatud neid kordagi ära komisjoni poolt algatatud arvukate juurdluste raames. Neile anti võimalus esitada märkusi üksnes eelarve peadirektoraadi 2003. aasta juuni aruande kohta.

359

Selline käitumine annab tunnistust kroonilisest kommunikatsiooni puudumisest ja läbipaistmatusest Eurostatti puudutavas. Hagejad ei saa aru, miks finantskontrolör ei küsitlenud kunagi Eurostatti, et saada temalt selgitusi või vahetada seisukohti pärast Datashopi auditi aruande edastamist, ning miks ta pöördus otse ja eriti alarmeerival moel OLAF-i poole. Finantskontrolör ei jätnud Eurostati jaoks alles ühtegi koopiat oma 2. märtsi 2000 . aasta teatisest OLAF-ile ning seda vastupidi selles teatises sisalduvatele soovitustele. Ta ei olevat samuti kunagi küsitlenud Eurostatti seoses võimalike puudustega tema haldus- või kontrollimehhanismides, samas kui siseauditi talitus ja eelarve peadirektoraat seda 2003. aastal ette heitsid. Kui need etteheited olid põhjendatud ning kui oli alust nende tõsiste süüdistuste jaoks, mis komisjoni president esitas ja avalikustas, siis oleksid talitused pidanud pöörduma asjaomase komisjoni liikme poole. Nad ei astunud sellegipoolest mitme aasta vältel ühtegi sammu. Hagejad väidavad, et miski ei õigusta komisjoni korduvat tegevusetust.

360

Lisaks sellele viitavad hagejad kahele Euroopa Parlamendi saadiku küsimusele, mis esitati komisjonile 2003. aasta juulis ja oktoobris ning mis toovad ilmsiks komisjoni ja OLAF-i käitumisega Eurostati juhtumis ning vastuvõetud otsuste seaduslikkusega seonduva arusaamatuse. Nad väidavad samuti, et ajakirjandusel oli võimalik mõõta komisjoni ja OLAF-i põhjustatud „ kahjustuste ” ulatust.

361

Komisjon väidab, et mis puudutab töörühma loomist, siis selgitas komisjoni president seda põhjalikult hagejatele oma 10. oktoobri 2003 . aasta kirjas. Lisaks sellele tuleb komisjoni väitel töörühma . aasta aruandest selgelt välja, et viimane keskendus oma töös süsteemi puudustele ning ei teinud isikuid puudutavaid järeldusi. IDOC-i töötajate nimetamine töörühma toimus tahtlikult töörühma pädevuse rikastamiseks. Komisjon väidab, et selline nimetamine oli võimalik, sest töörühma tegevus ei kuulunud otsuse K(2002) 540 kohaldamisalasse, vaid selle eesmärk oli haldusjuurdluste ja distsiplinaarmenetluste eesmärgist erinev, st süsteemi puuduste väljaselgitamine.

362

Igal juhul ei saa hagejad otsustada selle asjakohasuse üle, kuidas komisjon otsustas läbi viia sisejuurdlused Eurostati kogu tegevuse osas selguse toomiseks, kui need eri juurdlused ei mõjutanud nende isikuõigusi.

363

Mis puudutab õigust olla ära kuulatud, siis tunnistavad hagejad ise, et neil oli võimalik esitada märkusi eelarve peadirektoraadi 2003. aasta juuni aruande kohta.

364

Lõpetuseks märgib komisjon, et asja praeguses staadiumis ei pea ta vastama väidetele, mis käsitlevad täpsemalt süüdistuste sisu, mille alusel ta algatas hagejate vastu distsiplinaarmenetlused. Hagejate argumente, mille eesmärk on tõendada nende vastu esitatud etteheidete põhjendamatust, uuritakse üksnes nimetatud menetluste raames ja kaitseõigustega arvestades.

365

Esiteks, mis puudutab töörühma loomist, siis piisab selle tuvastamisest, et hagejad ei ole konkreetselt tõendanud, kuidas rikkus lihtne töörühma loomine nende põhiõigusi ning kuidas töörühma loomise võimaluse võimalik puudumine oleks mõjutanud otseselt nende õigusi. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

366

Teiseks, mis puudutab juurdluste paljusust, siis piisab samuti selle tuvastamisest, et hagejad ei ole konkreetselt tõendanud, kuidas võis nende eri juurdluste algatamine ja olemasolu kujutada endast neile õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Isegi kui väidetav segadus vastab tegelikkusele, ei saa hagejad otsustada selle asjakohasuse üle, kuidas komisjon otsustas läbi viia sisejuurdlused Eurostati kogu tegevuse osas selguse toomiseks, nagu märkis komisjon. Lisaks sellele ei ole juurdluste proportsionaalsuse küsimus kulude suhtes kuidagi seotud õigusnormiga, mis annab üksikisikutele õigusi. Seetõttu tuleb juurdluste paljususega seonduvad argumendid tagasi lükata.

367

Kolmandaks, mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist sellega, et komisjon ei kuulanud oma algatatud arvukate juurdluste raames hagejaid kordagi ära, siis piisab selle märkimisest, et hagejate õigust olla ära kuulatud on eespool juba uuritud selles osas esitatud konkreetsete argumentide uurimise raames. Tuleb üksnes meenutada, et kuna tegemist ei ole komisjoni poolt võetud, hagejate huve kahjustavate aktidega, siis ei saa hagejad tõhusalt tugineda kaitseõiguste järgimise põhimõttele, et kritiseerida asjaolu, et neid ei kuulatud ära enne aruannete või teatiste koostamist eri juurdluste raames.

368

Lõpetuseks, mis puudutab muud üldist kriitikat komisjoni käitumise kohta, siis piisab selle tuvastamisest, et hagejad ei ole taas tõendanud neile õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist.

369

Hagejad väidavad, et komisjon keeldus oma valduses olevaid OLAF-i koostatud dokumente neile edastamast, riivates seeläbi EÜ artiklis 255, harta artiklis 41 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001 . aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele ( EÜT L 145, lk 43 ; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) sätestatud dokumentidele juurdepääsu põhiõigust.

370

Hagejad viitavad oma hagidele, mis nad määruse nr 1049/2001 alusel esitasid liidetud kohtuasjades T-391/03 ja T-70/04. Nad rõhutavad siiski, et nende käesolevas kohtuasjas esitatud etteheide on määrusest nr 1049/2001 sõltumatu, sest see käsitleb nende isiklikku huvi sõltumatult iga kodaniku komisjoni dokumentidele juurdepääsu õigusest. Neil olevat täiesti eriline huvi komisjoni valduses olevate OLAF-i koostatud dokumentide saamiseks, arvestades nende isiklikku olukorda Eurostati juhtumi raames.

371

Eeskätt olevat komisjon keeldunud neile edastamast 19. märtsi 2003 . aasta kirja ja teatist Prantsuse õigusasutustele, õigustades seda . aasta kirjas asjaoluga, et need olid siseriikliku kohtumenetluse lahutamatu osa. Kuid hagejate arvates on tegemist selle toimiku oluliste dokumentidega, mis võimaldaksid hagejatel hinnata ja kritiseerida komisjoni ning tema haldustalituse OLAF-i käitumise seaduslikkust ning kaitsta oma õigusi.

372

Komisjon piirdub viitega sellele, et hagejad esitasid liidetud kohtuasjades T-391/03 ja T-70/04 määruse nr 1049/2001 alusel hagid ning selle rõhutamisega, et nende juurdepääsu taotlused ning komisjoni keeldumine juurdepääsust kuuluvad selle määruse kohaldamisalasse.

373

Kuivõrd hagejad viitavad dokumentidele juurdepääsule määruse nr 1049/2001 alusel, siis ei ole see väide käsitletav käesoleva kohtumenetluse raames, sest seda uuriti juba Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2006 . aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-391/03 ja T-70/04: Franchet ja Byk vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2023 ).

374

Teisalt, kuivõrd hagejad viitavad oma erilisele huvile, siis piisab kui märkida, et neile anti käesoleva menetluse raames juurdepääs Prantsuse õigusasutustele saadetud 19. märtsi 2003 . aasta kirjale ja teatisele ning nad said seega oma õigusi tõhusalt kaitsta. Samuti anti neile kohtuistungil juurdepääs OLAF-i . aasta teatisele, millele viitab . aasta pressiteade, ja nad said oma õigusi tõhusalt kaitsta.

375

Seega ei ole põhjust teha otsust seoses nende taotlusega, mis käsitleb juurdepääsu OLAF-i koostatud komisjoni valduses olevatele dokumentidele.

376

Kõigest eelnevast tuleneb, et komisjon pani toime mitu rikkumist, mis võivad tingida ühenduse vastutuse. Need rikkumised seisnevad 9. juuli 2003 . aasta pressiteate avaldamises, komisjoni presidendi . aasta kõnes ja distsiplinaarmenetluste algatamises enne juurdluste lõpetamist.

377

Seega tuleb uurida väidetavalt tekitatud kahju tegelikku olemasolu ja põhjusliku seose olemasolu Esimese Astme Kohtu poolt tuvastatud rikkumiste ning põhjustatud kahju vahel.

378

Arvestades käesolevas kohtuasjas esinevat äärmiselt lähedast seost küsimuste vahel, kas hagejatele tekitati hüvitatavat kahju ning kas tuvastatud õigusrikkumiste ja väidetava kahju vahel on põhjuslik seos, tuleb neid kahte küsimust uurida koos.

379

Hagejad väidavad esiteks, et „ avalikult ja tõsiselt määriti ” nende ametialane maine, mida kõik tundsid ning hindasid nii Eurostatis ja komisjonis kui ka väljaspool seda institutsiooni. Ette teatamata ja neid ära kuulamata „ laimati [hagejaid] ennatliku kaitse reaktiivse liikumise raames ” , mis on kogu hierarhia poolt vääritu. Lisaks sellele olevat teatud saksa ajakirjandusväljaande poolt hagejate vastu sooritatud ägedad rünnakud, mis sisaldasid tegelikkusele täiesti vastukäivaid Euroopa Parlamendis ning teatud ametnike poolt esitatud väiteid, sundinud hagejaid esitama 21. mail 2003 hagid laimu vastu.

380

Hagejad viitavad samuti nende tõrjumisele kutsealases keskkonnas ning nende mainele põhjustatud parandamatule kahjule. Nad olevat olnud tõelise „ ametialase omakohtu ” ohvrid. Selles osas viitavad hagejad komisjoni peasekretäri 3. septembri 2003 . aasta sekkumisele OLAF-i järelevalvekomitees.

381

Y. Franchet, kes jäi 2004. aasta märtsis pensionile, olevat kaotanud täielikult ja brutaalselt sidemed oma kaastööliste, partnerite ja kutsealase keskkonnaga. Teda olevat agressiivsel ja ebaõiglasel moel „ taga räägitud ” .

382

Mis puudutab D. Byki, siis vaatamata sellele, et valimiskomisjon pidas teda kõige sobivamaks Eurostati direktori ametikohale, kuhu ta Eurostati ümberkorraldamise järel kandideeris, ei olnud teda tema vastu algatatud menetluse tõttu võimalik sellele ametikohale nimetada. D. Byk viidi üle personali ja halduse peadirektoraati ning ta pidi loobuma kõigist ootustest ja lootustest leida kunagi töö, mis vastab tema erialasele väljaõppele ja kogemusele. Ajakirjanduses levitatud põhjendamatud süüdistused põhjustasid talle väga suuri kannatusi ning meeleheidet.

383

Hagejad viitavad muuseas tõsistele tagajärgedele nende era- ja sotsiaalsele elule. Nende lähedastel olevat tekkinud asjas kahtlusi. Lisaks sellele kannatas ka hagejate tervislik seisund, D. Byk sai ajurabanduse, mis võib olla seotud Eurostati juhtumist johtuva ängi ja närvilisusega. Hagejad leiavad, et nad on poliitilise mängu lepitusohvrid, mis keskendus nende ümber ja mida nad ulatuslikult talusid, kuna nad järgisid konfidentsiaalsuskohustust.

384

Mis puudutab mittevaralise kahju hindamist, siis arvutavad hagejad seda esialgu 800000  eurole, mis vastab nende arvates komisjoni ja OLAF-i poolt toimepandud rikkumiste raskusele ning tagajärgedele, mida need hagejate vaimsele ja füüsilisele tervisele põhjustasid. See summa tuleb hagejate vahel võrdselt jagada, sest nad kannatasid samade rikkumiste tõttu ja samadel tingimustel ning nende tervisele põhjustatud tagajärgi, mis on küll pisut erinevad, tuleb hinnata samal moel.

385

Hagejad väidavad, et kui komisjon ja OLAF oleksid kõnealuste toimikute osas reageerinud 2000. aastal kohe, kui Y. Franchet edastas siseauditi aruanded, ja kui dialoogi oleks alustatud sel hetkel, siis ei oleks Eurostati juhtumit kunagi olemas olnud ning kellelegi ei oleks ebaõiglaselt muret tekitatud. Komisjoni ja OLAF-i poolse reaktsiooni puudumine tingis nende väitel suures osas sündmuste hilisema pöörde ning hagejate vastu esitatud õigustamatud süüdistused.

386

Hagejad rõhutavad, et nad on kõigi silmis süüdlased vaatamata sellele, et kriminaalmenetlus D. Byki vastu on alles Pariisis pooleli ning ka distsiplinaarmenetlusi ei ole lõpetatud. Avalik süüdimõistmine ilma kohtuotsuseta ning eelneva tõsise juurdluse läbiviimiseta kujutab endast hagejate väitel rasket rikkumist ning on arvestatava ning kannatuste edasikestmise tõttu üha suureneva mittevaralise kahju allikas. See avalik süüdimõistmine võib mõjutada ka Prantsuse õigusasutustes poolelioleva juurdluse tulemusi.

387

Komisjon ei vaidle vastu asjaolule, et hagejate poolt läbielatu võib kujutada endast mittevaralist kahju. Ta ei saa siiski aru sellest, kuidas jõuti võimaliku kahju hindamisel 800000  euroni ega ka sellest, kuidas see summa hagejate vahel jagatakse ja millisel alusel.

388

Hagejad väidavad, et varaline kahju seisneb peamiselt olulistes kulutustes, mida nad olid sunnitud tegema oma õiguste kaitseks alates ajast (mai 2003), mil nad said esimest korda teada nende vastu esitatud süüdistustest.

389

Nad hindavad varalist kahju 200000  eurole; seda esialgu ning suurendamise võimalust arvestades. See summa väheneb juhul, kui Esimese Astme Kohus otsustab mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

390

Repliigis täpsustavad hagejad, et varaline kahju ei seisne üksnes advokaaditasude kui kohtukulude hüvitamises. Nimelt jääksid sellisel juhul nende kanda olulised kulutused, mis ei kuulu kohtukulude alla, nagu Nice’i ja Luxembourgi või isegi Brüsseli vaheliste alates käesoleva kohtumenetluse algatamisest 2003. aasta maist tehtud arvukate sõitude transpordikulud. Lisaks sellele pidid hagejad end sellest ajast alates ning kogu taotluse ja kaebuse kohtueelse menetluse jooksul OLAF-i ees kaitsma ning kasutama oma advokaatide teenuseid; need kulutused ei kuulu kohtukulude alla. põhjustasid kulutusi ja lisakulusid Prantsusmaal algatatud kohtumenetlused, mis hõlmavad sõite ja prantsuse advokaatide tasusid. Hagejad viitavad samuti oma hagidele, mis on esitatud määruse nr 1049/2001 raames.

391

Esimese Astme Kohtu nõudel on hagejad valmis esitama varalise kahju elemendid detailselt, v.a kohtumenetlustega seotud kulude kohta.

392

Komisjon väidab, et hagejad ei ole tõendanud varalise kahju olemasolu. Hagejate poolt enda kaitseks tehtud kulutused ei kujuta endast mitte varalist kahju vaid kohtukulusid. Nad ei saa nõuda, et hüvitatakse see osa kohtukuludest, mida ei ole võimalik tagasi saada, sest vastavad kulutused on tehtud kohtueelses menetluses, määratledes need varalise kahjuna.

393

Hagejad väidavad, et kogu neile tekitatud kahju otsene põhjus on komisjoni, OLAF-i ja teiste talituste õigusvastane käitumine. Neid kahjustas näiteks oluliselt nende vastu suunatud rünnakute ootamatu laad, nende süüdistamine Prantsuse õigusasutuste poolt eelnevalt juurdlust läbi viimata ning kaitseõigusi järgimata, eelneva ärakuulamise puudumine, tahtlikult organiseeritud ja kahjustamise eesmärgiga lekked ning distsiplinaarmenetluste algatamine, mis peatati kohe, et võimaldada komisjonil „ kaitsta end ” Euroopa Parlamendi ees.

394

Hagejad rõhutavad, et kui komisjon ei oleks toiminud õigusvastaselt, siis ei oleks hagejaid kahtluse alla seatud ning nende mainet ei oleks avalikult hävitatud. Nende töökeskkond ei oleks neid „ hüljanud ” ning komisjoni president ei oleks neid tunnistanud süüdiolevaks kõige hullemates alatustes. Nimelt ei oleks sellisel juhul Eurostati juhtumit olemas olnud. „ Institutsionaalset segadust ” , mis oleks pidanud tingima komisjoni süüdimõistmise, oli võimalik kõrvaldada vaid sellise manöövri abil, mis seisneb süü hagejatele veeretamises. Lisaks sellele võivad avalikud süüdistused mõjutada negatiivselt D. Byki suhtes Prantsuse õigusasutuste poolt läbiviidavaid juurdlusi.

395

Lõpetuseks küsivad hagejad, mis muu oleks olnud nende kahju põhjuseks, kui selleks ei ole viis, kuidas komisjon ja OLAF neid kohtlesid. Nad ei saa aru, kuidas saab komisjon ühelt poolt tunnustada nendele tekitatud moraalse kahju olemasolu ning eitada teiselt poolt põhjusliku seose olemasolu selle kahju tekkimise ja komisjoni poolt toimepandud rikkumiste vahel.

396

Komisjon väidab, et hagejad ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu. Hagejatele tekkinud kahju otsene põhjus on lekked ajakirjandusse, kuid nad ei tõendanud, et nende lekete eest vastutab komisjon või OLAF.

397

Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kahju, selleks et see oleks hüvitatav, tulenema piisavalt otseselt etteheidetavast käitumisest (Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1979 . aasta otsus liidetud kohtuasjades 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79: Dumortier Frères jt vs. nõukogu, EKL 1979, lk 3091 , punkt 21; eespool punktis 93 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus International Procurement Services vs. komisjon, punkt 55; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-7/96: Perillo vs. komisjon, EKL 1997, lk II-1061 , punkt 41, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-72/99: Meyer vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2521 , punkt 49). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb ka see, et kahju hüvitamist taotlev isik peab tõendama põhjusliku seose olemasolu EÜ artikli 288 teise lõigu tähenduses (vt selle kohta Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-363/88 ja C-364/88: Finsider jt vs. komisjon, EKL 1992, lk I-359 , punkt 25; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-168/94: Blackspur jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II-2627 , punkt 40, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-149/96: Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II-3841 , punkt 101).

398

Selles osas tuleb meenutada, et OLAF-i rikkumised, mis võivad tingida ühenduse vastutuse, seisnevad Luksemburgi ja Prantsuse õigusasutustele informatsiooni edastamises, ilma et eelnevalt oleks ära kuulatud hagejaid ning OLAF-i järelevalvekomiteed, ning Datashop-Planistati toimiku Prantsuse õigusasutustele edastamisega seonduvates leketes (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 285); komisjoni rikkumised, mis võivad tingida ühenduse vastutuse seisnevad 9. juuli 2003 . aasta pressiteate avaldamises, komisjoni presidendi . aasta kõnes ja distsiplinaarmenetluste algatamises enne juurdluste lõpetamist (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 376).

399

Hagejad on käesolevas kohtuasjas viidanud kahte liiki kahjule: mittevaralisele ja varalisele. Esimese Astme Kohus peab vajalikuks uurida neid kahte kahju liiki teineteise järel, et hinnata millises ulatuses on tõendatud ühelt poolt mõlema kahju olemasolu ning teiselt poolt põhjuslik seos mõlema kahju ja OLAF-i või komisjoni õigusrikkumiste vahel.

400

Tuleb märkida, et hagejatele tekitas kahju asjaolu, et OLAF edastas Eurocosti ja Datashop-Planistati toimikud siseriiklikele õigusasutustele, ilma et ta oleks hagejaid ära kuulanud. Nimelt põhjustas hagejates vältimatu ebaõigluse tunde ja frustratsiooni asjaolu, et nad ei saanud ennast väljendada neid otseselt puudutavate asjaolude osas ning ennast kaitsta. Tuleb sedastada, et see kahju lähtub otseselt OLAF-i õigusvastasest käitumisest ning seega esineb põhjuslik seos nimetatud käitumise ja asjaomase kahju vahel.

401

Mis puudutab asjaolu, et OLAF ei teavitanud oma järelevalvekomiteed enne nimetatud edastamist, siis piisab selle märkimisest, et see asjaolu ei põhjustanud hagejatele mingit täiendavat kahju. Nimelt on selle õigusvastase käitumise tagajärjed samad kui need, mis tulenesid asjaolust, et hagejaid ei kuulatud ära; seetõttu ei saa neist tuleneda eraldiseisvat kahju.

402

Mis puudutab Datashop-Planistati toimiku Prantsuse õigusasutustele edastamisega seonduvaid lekkeid, siis on isegi komisjon möönnud, et arvestades ajakirjanduses avaldatud informatsiooni, kahjustas see hagejate au ja ametialast mainet. Tuleb samuti tuvastada, et OLAF-i õigusrikkumise ja hagejate mittevaralise kahju vahelise põhjusliku seose otsene laad on väljaspool kahtlust. Nimelt, kui konfidentsiaalne informatsioon lekib, on selle avaldamine nimetatud õigusrikkumise ettenähtav ja loomulik tagajärg, mistõttu põhjuslik seos jääb piisavalt otseseks.

403

Mis puudutab 9. juuli 2003 . aasta pressiteadet (vt eespool punkt 302), siis tuleb märkida, et kuna komisjon jättis selle pressiteatega, millele avalikkusel on vaba juurdepääs, mulje, et hagejad olid seotud kõnealuse vara omastamisega, siis kahjustas ta hagejate mainet ja au (vt eespool punktid 308–310). Arvestades, et selle pressiteate avaldas komisjon ise, siis ei ole kahtlust otsese põhjusliku seose olemasolus komisjoni õigusrikkumise ja sellise mittevaralise kahju vahel.

404

Samuti, mis puudutab komisjoni presidendi kõnet, siis ei saa eitada seda, et oma Euroopa Parlamendi ees tehtud avaldustega kahjustas ta hagejate mainet ja au (vt eespool punktid 326–331) ning et seetõttu esineb otsene põhjuslik seos nende avalduste ja kahju vahel.

405

Mis puudutab asjaolu, et komisjon algatas distsiplinaarmenetlused hagejate vastu enne seda, kui OLAF oli oma juurdlused lõpetanud, siis tuleb märkida, et see asjaolu kahjustas hagejate mainet, häiris nende eraelu ja asetas nad ebakindlasse olukorda; see kujutab endast mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada (vt selle kohta eespool punktis 341 viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 110). Vaatamata sellele, et komisjon need distsiplinaarmenetlused kohe peatas, ei olnud sellel peatamisel mingit mõju avalikkusele, sest 9. juuli 2003 . aasta pressiteates teavitati üksnes distsiplinaarmenetluste algatamise otsustest ja mitte nende peatamisest. Sellegipoolest, arvestades sellega, et OLAF-i juurdlused lõpetati kaks kuud pärast distsiplinaarmenetluste algatamist ning et komisjon oleks sellest alates võinud need menetlused seaduspäraselt algatada, ei kestnud see ebakindel olukord kaua.

406

Lisaks väidavad hagejad, et vaatamata sellele, et valimiskomisjon pidas D. Byki kõige sobivamaks Eurostati direktori ametikohale, kuhu ta 2003. aasta sügisel Eurostati ümberkorraldamise järel kandideeris, ei olnud teda tema vastu algatatud menetluse tõttu võimalik sellele ametikohale nimetada. Selles osas tuvastab Esimese Astme Kohus, et hagejad ei ole oma väidet tõendanud. Vastupidi, 5. märtsi 2004 . aasta teatisest, mille hagejad esitasid vastusena Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, selgub, et kolm kandidaati, sh D. Byk, vastasid kõnealuse ametikoha osas nõutavale kvalifikatsioonile. Sellest teatisest ilmneb isegi, et nõuandekomitee oli ära märkinud kahe teise kandidaadi hea kvalifikatsiooni. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

407

Igal juhul oli D. Bykil võimalik taotleda selle kandidatuuri väidetava tagasilükkamise tühistamist, kui ta leidis, et see põhines tema vastu vääralt algatatud distsiplinaarmenetluse olemasolul (vt eespoolt punktis 340 viidatud kohtuotsus Pessoa ja Costa vs. komisjon, punkt 69).

408

Lisaks viitavad hagejad nende tervisega seonduvale kahjule. Esimese Astme Kohus märgib esiteks, et hagejad ei ole oma argumentide toetuseks esitanud tõendeid, näiteks arstitõendeid, seega ei ole kahju olemasolu tõendatud.

409

Igal juhul tuleb märkida, et hagejad ei ole suutnud tõendada, et eespool tuvastatud õigusrikkumised oleksid olnud nende füüsilise või vaimse tervise võimaliku kahjustamise otsene põhjus käesoleva otsuse punktis 397 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks sellele viitasid nad ise „ teatud saksa ajakirjandusväljaande ägedatele rünnakutele ” nende vastu, mis võisid samuti olla nimetatud kahju põhjuseks.

410

Lõpetuseks, mis puudutab nende lähedastele raskete tagajärgedega seonduvat mittevaralise kahju elementi, siis tuleb rõhutada, et hagejad ei ole oma väidete toetuseks esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks tuvastada sellise kahju elemendi olemasolu või põhjusliku seose olemasolu selle väidetava kahju ja nende suhtes läbiviidud juurdluste ja distsiplinaarmenetluste vahel (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2002 . aasta otsus kohtuasjas T-21/01: Zavvos vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I-A-101 ja II-483 , punkt 334).

411

Eelnevast tuleneb, et hagejad pidid OLAF-i ja komisjoni õigusvastase käitumise tõttu taluma ebaõigluse tunnet ja frustratsiooni ning et kahjustati nende au ja ametialast mainet. Arvestades käesoleva kohtuasja erilisi asjaolusid ning seda, et hagejate mainet kahjustati väga tõsiselt, tuleb selle kahju suuruseks hinnata ex aequo et bono56000  eurot.

412

Hagejad väidavad, et neile tekitatud varaline kahju seisneb peamiselt olulistes kulutustes, mida nad olid sunnitud tegema oma õiguste kaitseks alates ajast (mai 2003), mil nad said esimest korda teada nende vastu esitatud süüdistustest.

413

Esimese Astme Kohus sedastab, et varalise kahju hüvitamise nõuet ei saa käsitada vastuvõetavana. Ehkki hagejad on seda kahju hinnanud üldiselt 200000  eurole, ei ole nad selle väidetava kahju eri elementide suurust kindlaks määranud ning ei ole tõendanud ega isegi väitnud sellise erilise asjaolu esinemist, mis õigustaks hagiavalduses selle kahju suuruse määratlemata jätmist. Selles osas ei piisa märkimisest, et „ Esimese Astme Kohtu nõudel ” on nad „ valmis esitama detailselt [väidetava] varalise kahju elemendid, v.a kohtumenetlustega seotud kulude kohta ” . Seega tuleb märkida, et kõnealune varalise kahju hüvitamise nõue ei vasta kodukorra artikli 44 lõike 1 nõuetele ja tuleb seetõttu vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. septembri 2004 . aasta otsus kohtuasjas C-150/03 P: Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk I-8691 , punkt 62; Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-37/89: Hanning vs. parlament, EKL 1990, lk II-463 , punkt 82, ja Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-309/03: Camós Grau vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1173 , punkt 166).

414

Täiendavalt tuleb märkida, nagu komisjon õigesti täheldas, et hagejate poolt enda kaitseks tehtud kulutused ei kujuta endast mitte varalist kahju vaid kohtukulusid. Selles osas tuleb meenutada, et kohtumenetluses kantud poolte kulusid kui selliseid ei käsitleta menetluskuludest eraldi hüvitatava kahjuna (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. juuni 1999 . aasta otsus kohtuasjas C-334/97: komisjon vs. Montorio, EKL 1999, lk I-3387 , punkt 54).

415

Mis puudutab enne kohtumenetluse algatamist makstud advokaaditasusid, siis tuleneb viidatud kahju tegelikult hagejate endi valikust ning seda ei saa seega omistada otseselt komisjonile (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. juuni 2007 . aasta otsus kohtuasjas C-331/05 P: Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, EKL 2007, lk I-5475 , punkt 27).

416

Sellest nähtuvalt ei ole hagejad õigustatud nõudma kahju hüvitamise hagi raames sellise kahju hüvitamist, mis tuleneb menetluse komisjoni ees toimunud administratiivse osa raames väidetavalt tehtud kulutustest. Tuleb märkida, et sama lahendus kehtib ka OLAF-i ees toimunud menetluse raames makstud advokaaditasude osas.

417

Mis puudutab siseriiklikes õigusasutustes menetluste läbiviimisega seonduvaid võimalikke kulutusi, siis tuleb asuda seisukohale, et neid ei ole võimalik käesoleva kohtuasja raames hüvitata, sest puudub põhjuslik seos sellise väidetava kahju ja OLAF-i ning komisjoni õigusrikkumiste vahel (vt selle kohta eespool punktis 341 viidatud kohtuotsus François vs. komisjon, punkt 109). Igal juhul on siseriiklikul tasandil tehtud kulutuste hüvitamise küsimuse lahendamine siseriikliku kohtu ainupädevuses, kes peab seda valdkonda ühtlustavate ühenduse meetmete puudumisel lahendama selle küsimuse siseriiklike kohaldatavate õigusnormide alusel (vt selle kohta eespool punktis 243 viidatud kohtuotsus Nölle vs. Nõukogu ja komisjon, punkt 37).

418

Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et hagejate varalise kahju hüvitamise taotlus on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

419

Kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, arvestades, et vastavalt kodukorra artiklile 88 kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud.

420

Kuna käesolevas kohtuasjas rahuldati hagi osaliselt, tuleb kohtuasja erilist konteksti arvestades õiglaselt hinnates otsustada, et komisjon kannab lisaks enda kohtukuludele kõik hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I – Hagi teatud lisade toimikust väljajätmise taotlus

A – Poolte argumendid

B – Esimese Astme Kohtu hinnang

II – Hagi enneaegsus

A – Poolte argumendid

B – Esimese Astme Kohtu hinnang

III – Ühenduse lepinguväline vastutus

A – OLAF-i käitumise ebaseaduslikkus

1. Õigusrikkumised, mis OLAF pani toime Eurostati juhtumiga seonduvate toimikute edastamisel Prantsuse ja Luksemburgi õigusasutustele

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Juurdluste määratlus

Hagejate, komisjoni ja OLAF-i järelevalvekomitee teavitamine

– Hagejate teavitamine

– Komisjoni teavitamine

– OLAF-i järelevalvekomitee teavitamine

Siseriiklike õigusasutuste mõjutamine

2. Informatsiooni avalikustamine OLAF-i poolt

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Lekked

– Lekete olemasolu ja sisu

– Üksikisikutele õigusi andvate õigusnormide selliste väidetavate rikkumiste analüüs, mis võisid olla tingitud informatsiooni avalikustamisest OLAF-i poolt

24. septembri 2003 . aasta saadetis

OLAF-i peadirektori seisukohavõtud

3. Teatiste ja lõplike aruannete koostamisel ja edastamisel väidetavalt toimepandud rikkumised

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

4. Teatud dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumine

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

5. Eurostati juhtumi mõistliku aja jooksul lahendamine ja määruse nr 1073/1999 artiklite 6 ja 11 rikkumine

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

B – Komisjoni käitumise ebaseaduslikkus

1. Informatsiooni avalikustamine komisjoni poolt

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Komisjoni 9. juuli 2003 . aasta pressiteade

Euroopa Parlamendile 24. septembril 2003 edastatud dokumendid

Komisjoni presidendi 25. septembri 2003 . aasta kõne

2. Distsiplinaarmenetlused

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

3. Komisjoni eri juurdlused ja nende käik

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

4. Dokumentidele juurdepääsu andmisest keeldumine

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

C – Tekitatud kahju ja põhjuslik seos

1. Poolte argumendid

a) Mittevaraline kahju

b) Varaline kahju

c) Põhjuslik seos

2. Esimese Astme Kohtu hinnang

a) Mittevaraline kahju

b) Varaline kahju

Kohtukulud