ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda)

7. veebruar 2007

Kohtuasi T‑339/03

Gabrielle Clotuche

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Direktori üleviimine vanemnõuniku ametikohale – Teenistuse huvid – Ametikohtade võrdväärsus – Eurostati ümberkorraldamine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Hagi, mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsus viia hageja üle direktori ametikohalt vanemnõuniku ametikohale ja nõukogu 1. oktoobri 2003. aasta otsus Eurostati ümberkorraldamise kohta osas, milles see ei sisalda ühtegi meedet hageja direktori ametikohale ennistamise kohta, ning teiseks mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Otsus: Mõista komisjonilt hageja kasuks välja üks euro kahjuhüvitisena ametialase eksimuse eest. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Mõista üks viiendik hageja kohtukuludest, sh Esimese Astme Kohtus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kohtukuludest, välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud, sh Esimese Astme Kohtus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kohtukulud. Hageja kannab neli viiendikku oma kohtukuludest, sh Esimese Astme Kohtus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses kantud kohtukuludest.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Üleviimine – Teisele ametikohale määramine – Eristamise kriteerium

(Personalieeskirjad, artikkel 4, artikli 7 lõige 1 ja artikkel 29)

2.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi

(Personalieeskirjad, artiklid 38, 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

4.      Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 5 lõige 4 ja artikli 7 lõige 1)

5.      Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

6.      Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

7.      Ametnikud – Asutuse töö korraldamine – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

8.      Ametnikud – Hagi – Ametnikku kahjustav meede – Mõiste – Peadirektoraadi töö ümberkorraldamine pärast peadirektoraadis toime pandud eeskirjade eiramisi käsitlevate uurimiste lõppu

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1, artiklid 90 ja 91)

9.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse

10.    Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Ametialane eksimus

1.      Personalieeskirjade süsteemist tuleneb, et ametisse nimetamisega selle sõna ranges tähenduses on tegemist ainult vabale ametikohale üleviimisel. Sellest järeldub, et kõikidele tegelikele üleviimistele kohaldatakse personalieeskirjade artiklites 4 ja 29 sätestatud nõudeid. Seevastu ametniku teisele ametikohale määramisele neid nõudeid ei kohaldata, kuna sellise ümbermääramisega ei kaasne vaba ametikoht.

Teisele ametikohale määramise otsustele nagu üleviimistelegi kohaldatakse siiski asjaomaste ametnike õiguste ja õigustatud huvide osas personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 eeskirju eelkõige selles osas, milles ametniku teisele ametikohale määramine võib toimuda ainult teenistuse huvides ja ametikohtade võrdväärsust arvestades.

(vt punktid 31, 35 ja 47)

Viited: 24. veebruar 1981, liidetud kohtuasjad 161/80 ja 162/80: Carbognani ja Coda Zabetta vs. komisjon (EKL 1981, lk 543, punkt 21); 23. märts 1988, kohtuasi 19/87: Hecq vs. komisjon (EKL 1988, lk 1681, punkt 6); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑599, punkt 11); 9. august 1994, kohtuasi C‑398/93 P: Rasmussen vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4043, punkt 11); 22. jaanuar 1998, kohtuasi T‑98/96: Costacurta vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑21 ja II‑49, punkt 36); 15. september 1998, kohtuasi T‑23/96: De Persio vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑483 ja II‑1413, punkt 79); 6. märts 2001, kohtuasi T‑100/00: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑71 ja II‑347, punkt 29) ja 26. november 2002, kohtuasi T‑103/01: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑229 ja II‑1137, punkt 30).

2.      Ametnik võib teisele ametikohale määramise otsuse peale esitada tühistamisnõude, isegi kui seejärel toimus tema lähetus teenistuse huvides. Kuna lähetuse lõppemise korral ennistatakse ametnik kohe ametikohale, millel ta töötas enne lähetamist, säilib tal isiklik huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist, sest tühistamise korral loetakse, et ta ei ole kunagi lahkunud ametikohalt, millel ta töötas enne teisele ametikohale määramist.

(vt punktid 40–43)

3.      Kui ilmneb, et need eeskirjade eiramised pandi toime peadirektoraadis, ei tee administratsioon ilmset hindamisviga, kui ta leiab, et teenistuse huvides on võtta kõikidelt direktoritelt ära nendel olevad juhtimisülesanded ning määrata nad vanemnõunike ametikohtadele tagamaks, et uurimised, mis käsitlevad neid eeskirjade rikkumisi ning eelkõige nende võimalikku rolli nendes eeskirjade rikkumistes, toimuvad häireteta ja nõuetekohaselt. Kui võtta arvesse seda eesmärki, mis ei ole seotud direktorite karistamise ja eeskirjade rikkumise jätkumise takistamisega, siis ei oma asjas tähtsust, et asjaomased rahastamiskanalid olid üksuste juhatajate kontrolli all ning et ametisse asumise kuupäeva arvestades ei saanud direktor eeskirjade eiramises osaleda. Direktori teisele ametikohale määramine ei kahjusta võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta on samas olukorras teiste direktoritega, keda samuti ei kahtlustata toimepandud eeskirjade eiramises osalemises.

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla teisele ametikohale määramise otsuste väidetavalt poliitiline ja meediasõbralik olemus, kuna neid otsuseid õigustavad teenistuse huvid üksi, ning võimalikud lisakaalutlused, mis võivad olla selle vastuvõtmise põhjuseks, ei mõjuta selle otsuse õiguspärasust.

(vt punktid 70, 76, 77 ja 107)

4.      Otsus, mis määrab ametniku teisele ametikohale, mis personalieeskirjade artikli 5 lõike 4 üldiste rakendussätete kohaselt, mille on vastu võtnud tema institutsiooni, vastab samale palgaastmele ja samale ametikoha liigile kui varem täidetud ametikoht, ei riku ametikohtade võrdväärsuse põhimõtet ning põhimõtet, et ametikoht peab vastama palgaastmele. Objektiivselt võttes ei ole selline ametikoht varem täidetud ametikohast madalama astmega ning asjaomase ametniku nägemus ei oma siin tähtsust.

Asjaolust, et teisele ametikohale määramise otsus, mille kohaselt palgaastme A 2 ametnik viiakse direktori ametikohalt vanemnõuniku ametikohale, ei sisalda mingit selle ametikoha kirjeldust, millele hageja üle viidi, ning et tegemist on just loodud ametikohaga, ei piisa tõendamaks, et ametikohtade võrdväärusest ei peetud kinni, arvestades seda uudsust ning vanemnõuniku ametikoha olemust ennast.

(vt punktid 93, 95, 97, 101 ja 102)

5.      Teenistuse huvides kõikide peadirektoraadi direktorite teisele ametikohale määramine tagamaks, et uurimised, mis käsitlevad nimetatud peadirektoraadis toime pandud eeskirjade eiramisi ning mille käigus hinnatakse eelkõige nende võimalikku rolli nendes eeskirjade eiramistes, toimuksid häireteta ja nõuetekohaselt, kujutab endast üldist ja mittepersonaalset meedet, millega ei ole seotud administratsiooni tahe karistada teisele ametikohale määratud ametnikke nende käitumise eest. Kui nad on saanud nende palgaastmele vastava uue ametikoha, ei saa nad väita, et neid on karistatud ning nad ei saa administratsioonile ette heita, et kuna viimane ei algatanud nende vastu distsiplinaarmenetlust, siis on administratsioon võimu kuritarvitanud või menetlust rikkunud.

(vt punktid 127 ja 129)

6.      Teenistuse huvides võetud teisele ametikohale määramise otsust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et administratsiooni poolt otsuse avalikustamisest võis jääda vale mulje, et teisele ametikohale määratud ametnik on süüdi või vähemalt teda kahtlustatakse eeskirjade eiramisest osavõtmises. See asjaolu võib aga osutuda asjakohaseks asjaomase ametniku esitatud kahju hüvitamise nõude uurimise raames.

(vt punktid 145 ja 146)

7.      Kuna selline teenistuse huvides võetud asutusesisese töö korraldamise meede nagu teisele ametikohale määramine ei kahjusta ametniku personalieeskirjade järgset seisundit või põhimõtet, et ametikoht peab vastama palgaastmele, siis ei pea sellele eelnema asjaomase ametniku ärakuulamine ning seda meedet ei pea põhjendama.

(vt punktid 147, 153 ja 195)

Viited: 7 märts 1990, eespool viidatud kohtuasi Hecq vs. komisjon, , punkt 14 ja eespool viidatud kohtuasi Cwik vs. komisjon, punkt 62.

8.      Kui administratsioon võtab pärast peadirektoraadis toime pandud eeskirjade eiramise uurimiste lõppu vastu asutuse töö ümberkorraldamise otsuse, mis sisaldab kahte aspekti, millest esimene tähendab direktorite arvu vähendamist, nende pädevuse muutmist ja vaba ametikoha teadete avaldamist direktori ametikohtade täitmiseks kas üleviimise, edutamise või väljastpoolt nimetamise teel ning teine koosneb hulgast üksikotsustest, millega kinnitatakse endiste direktorite teisele ametikohale määramine, mille kohta tehti varem otsus uurimiste nõuetekohase toimimise tagamiseks, siis esimene nendest ei ole endiste direktorite huve kahjustav akt, samas kui teine aspekt kahjustab nende huve, kuna see kinnitab nende teisele ametikohale määramise ühel põhjusel, milleks on asutuse töö ümberkorraldamise vajadus, mis erineb nende esialgsest teisele ametikohale määramise põhjendusest, mille tõttu ei saa seda pidada puhtalt kinnitavaks meetmeks.

(vt punkt 180)

9.      Asjaolu, et ametniku teisele ametikohale määramise otsus oli esialgne ja tema varasemale ametikohale ennistamine kuulus administratsiooni kaalutud võimalike valikute hulka, ei kujuta endast kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi, mis tekitavad õiguspärase ootuse sellise ennistamise osas, nii et otsus kinnitada ametniku teisele ametikohale määramine erinevatel põhjustel kui need, mis õigustasid tema esialgset teisele ametikohale määramist, ei ole õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega vastuolus.

(vt punktid 201, 202 ja 204)

10.    Administratsioon paneb toime vastutuse kaasa toova ametialase eksimuse, kui ta jätab avalikkusele vabalt kättesaadava pressiteate kaudu mulje, et teenistuse huvides teisele ametikohale määratud ametnik oli seotud teatud eeskirjade eiramisega, ning seda isegi siis, kui teisele ametikohale määramise otsus iseenesest ei ole õigusvastane. Sellise eksimusega tekitatakse ametnikule mittevaralist kahju, kuna ta asetatakse olukorda, kus ta peab pidevalt ennast õigustama nii kolleegide kui ka asutuseväliste isikute ees.

(vt punktid 219–221)