Kohtuasi T‑86/03

Holcim (France) SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Esimese Astme Kohtu otsuse täitmine – Hagejale trahvi määramise otsuse tühistamine – Komisjoni keeldumine maksta trahvisummalt intresse – Kahju hüvitamine

Esimese Astme Kohtu määrus (teine koda),4. mai 2005 

Määruse kokkuvõte

1.     Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsus, millega tühistatakse ettevõtjale konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv või vähendatakse trahvisummat –Täitmiseks vajalike meetmete võtmise kohustus – Ulatus – Alusetult makstud summa tagastamine ja intresside maksmine

(EÜ artikkel 233)

2.     Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Kohtuotsus, millega tühistatakse ettevõtjale konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahv või vähendatakse trahvisummat – Täitmiseks vajalike meetmete võtmise kohustuse täitmatajätmine – Võimalikud õiguskaitsevahendid

(EÜ artikkel 232, EÜ artikkel 233, EÜ artikkel 235 ja EÜ artikkel 288, teine lõik)

3.     Kahju hüvitamise hagi – Hagi tähtajad – Viieaastane aegumistähtaeg – Institutsioonidele adresseeritud kahjunõue, mille esitamise järgselt ei ole esitatud ei tühistamishagi ega tegevusetushagi – Mõju puudumine

(EÜ artikkel 230 ja EÜ artikkel 232; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46)

1.     EÜ artiklist 233 tulenevad komisjoni kohustused sellise otsuse täitmise tagamisel, millega tühistatakse ettevõtjale konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahv või alandatakse sellise trahvi määra, sisaldavad esiteks komisjoni kohustust tagastada ettevõtjale viimase poolt makstud trahvisumma täielikult või osaliselt ulatuses, milles selle makse alusetus on tühistamisotsusega tuvastatud. See kohustus puudutab mitte ainult alusetult tasutud trahvi põhisummat, vaid ka sellelt summalt makstavaid intresse.

Eeltoodust tuleneb, et kuna komisjon ei ole maksnud sellise kohtuotsuse alusel tagastatud põhisummalt mingeid intresse, siis on ta jätnud võtmata selle kohtuotsuse täitmiseks vajaliku meetme ja rikkunud nii EÜ artiklist 233 tulenevaid kohustusi.

(vt punktid 30–31)

2.     Õiguskaitsevahendite hulka, mida huvitatud isikud võivad kasutada juhul, kui komisjon on väidetavalt jätnud täitmata EÜ artiklist 233 tulenevad kohustused kohtuotsuse täitmisel, millega tühistatakse ettevõtjale konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahv või alandatakse sellise trahvi määra, kuuluvad vabal valikul nii EÜ artiklis 232 sätestatud tegevusetushagi kui ka EÜ artiklis 235 ja EÜ artikli 288 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi.

(vt punkt 33)

3.     Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 46, mis puudutab institutsioonide lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaega, ei saa siiski tõlgendada nii, et isik, kes esitab selles ette nähtud viieaastase aegumistähtaja jooksul eelneva nõude pädevale institutsioonile, kaotab oma õigused, kui ta ei esita kahju hüvitamise hagi kas EÜ artiklis 230 ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, juhul kui nõude rahuldamisest keeldumise otsus on talle teatavaks tehtud, või EÜ artikli 232 teises lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, juhul kui asjassepuutuv institutsioon ei ole oma seisukohta määratlenud kahe kuu jooksul nõude esitamisest.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 teise ja kolmanda lause sõnastusest tuleneb, et selle sätte mõte ei ole lühendada viieaastast aegumistähtaega, vaid selle eesmärk on kaitsta huvitatud isikuid, jättes teatud ajavahemikud tähtaja arvestamisel arvesse võtmata. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kolmanda lause eesmärk on seega üksnes lükata edasi viieaastase aegumistähtaja lõppemist, kui EÜ artiklis 230 või EÜ artiklis 232 sätestatud tähtaeg hakkab kulgema selle tähtaja jooksul esitatud hagi või taotluse tõttu. Igatahes ei või selle sätte kohaldamine mingil juhul lühendada artikli 46 esimeses lauses sätestatud viieaastast aegumistähtaega.

(vt punktid 38–39)

ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (teine koda)

4. mai 2005(*)

Esimese Astme Kohtu otsuse täitmine – Hagejale trahvi määramise otsuse tühistamine – Komisjoni keeldumine maksta trahvisummalt intresse – Kahju hüvitamine

Kohtuasjas T‑86/03,

Holcim (France) SA, varem Groupe Origny SA, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: advokaat M.‑P. Hutin‑Houillon, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Lyal ja C. Ingen‑Housz, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille esemeks on EÜ artiklite 233 ja 288 alusel esitatud nõue kahju hüvitamiseks, mida hageja on väidetavalt kandnud, kuna komisjon keeldus Esimese Astme Kohtu otsuse, millega tühistati otsus hagejale trahvi määramise kohta, alusel talle tagastatud summalt intresside maksmisest,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees J. Pirrung, kohtunikud N. J. Forwood ja S. Papasavvas,

kohtusekretär: H. Jung,

on andnud käesoleva

määruse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1       Komisjon võttis 30. novembril 1994 vastu otsuse 94/815/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluse kohta (asjad IV/33.126 ja IV/33.322 – tsement) (EÜT L 343, lk 1; edaspidi „tsemendiotsus”), milles ta leidis eelkõige, et Cedest SA on osalenud reas rikkumistes ühenduse tsemenditurul ja määras talle trahvi suuruses 2 522 000 eküüd.

2       Groupe Origny SA (edaspidi „Origny”), Cedesti õigusjärglane, esitas selle otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 17. veebruaril 1995 ja registreeriti numbriga T‑38/95.

3       Origny tasus Cedestile määratud trahvi täielikult 5. mail 1995.

4       Esimese Astme Kohus tühistas 15. märtsi 2000. aasta otsusega liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt v. komisjon (EKL 2000, lk II‑491; edaspidi „tsemendikohtuotsus”) tsemendiotsuse artikli 1, artikli 3 lõike 3 punkti a ja artikli 9 Origny’d puudutavas osas ja mõistis kohtuasja T‑38/95 kohtukulud välja komisjonilt.

5       Origny edastas komisjonile 24. mail 2000 faksi täpsete andmetega pangaarve kohta, millele tuleks kanda tsemendikohtuotsuse alusel põhisumma 2 522 000 eurot; tema väitel tuli lisaks ajavahemiku eest 7. maist 1995 kuni põhisumma tagastamiseni maksta intressi.

6       Komisjon kandis 27. juulil 2000 ülalnimetatud arveldusarvele 2 522 000 eurot. Seevastu nõuet maksta intressi ei võtnud komisjon arvesse.

7       Origny kordas oma 16. novembril 2000 komisjonile saadetud kirjas intressinõuet, esitades uue arvestuse kuupäevani 27. juuli 2000.

8       Komisjon vastas Origny’le 29. detsembri 2000. aasta kirjas, et tema arvates puudub õiguslik alus nõutud intressi maksmiseks, kuna ükski ühenduse norm ega üldpõhimõte ei kohusta analoogsel juhul intresse maksma.

9       Esimese Astme Kohus leidis 10. oktoobri 2001. aasta otsuses kohtuasjas T‑171/99: Corus UK v. komisjon (EKL 2001, lk II‑2967; edaspidi „kohtuotsus Corus”), et ettevõtjale ESTÜ asutamislepingu konkurentsireeglite rikkumise eest määratud trahvi tühistava või vähendava kohtuotsuse korral on komisjon ST artikli 34 esimese lõigu teise lause kohaselt kohustatud mitte ainult tagastama alusetult tasutud trahvi põhisumma, vaid maksma sellelt summalt ka intresse (vt punktid 52 ja 53).

10     Viidates kohtuotsusele Corus, väitis Origny 21. märtsil 2002 komisjonile saadetud kirjas, et kuna komisjon ei ole maksnud talle tsemendikohtuotsuse täitmisel tagastatud põhisummalt intresse, siis on komisjon jätnud võtmata kõnealuse otsuse täitmiseks EÜ artiklis 233 sätestatud vajalikud meetmed. Seetõttu palus ta komisjonil vaadata tema nõue uuesti läbi.

11     Komisjon ei reageerinud ei sellele ega 3. juuni 2002. aasta meeldetuletuskirjale.

 Menetlus ja poolte nõuded

12     Hageja esitas EÜ artiklite 233 ja 288 alusel hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 6. märtsil 2003.

13     Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–       mõista komisjonilt hageja kasuks välja intress summas 1 488 287,50 eurot;

–       suurendada viivitusintressi summat ajavahemiku eest 27. juulist 2000 kuni kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani;

–       tunnustada, et neile kahele summale lisandub intress alates kohtuotsuse kuulutamisest kuni summade täieliku maksmiseni.

14     Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon eraldi dokumendina Esimese Astme Kohtu kantseleisse 10. juunil 2003 saabunud vastuvõetamatuse vastuväite, milles palus Esimese Astme Kohtul:

–       jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–       mõista kohtukulud välja hagejalt.

15     Hageja palus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 21. juulil 2003 esitatud märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta jätta vastuvõetamatuse vastuväide rahuldamata ja jäi teiste oma hagis esitatud taotluste juurde.

16     Esimese Astme Kohtu kantselei 20. detsembri 2004. aasta kirjas tehti pooltele ettepanek esitada oma kirjalikud märkused Euroopa Kohtu 9. detsembri 2004. aasta otsuse kohtuasjas C‑123/03 P: komisjon v. Greencore (EKL 2004, lk I‑11647; edaspidi „kohtuotsus Greencore”) võimaliku asjassepuutuvuse kohta käesolevas menetluses. Hageja ja komisjon vastasid sellele ettepanekule kohtukantseleisse vastavalt 14. jaanuaril 2005 ja 18. jaanuaril 2005 saabunud kirjadega.

 Vastuvõetavus

17     Kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel võib Esimese Astme Kohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt on järgnev menetlus suuline, kui Esimese Astme Kohus ei otsusta teisiti. Esimese Astme Kohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning vajadus suulise menetluse avamiseks puudub.

 Poolte argumendid

18     Komisjon märgib, et kuigi EÜ artikli 288 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi on ühenduse õiguskaitsevahendite hulgas iseseisev õiguskaitsevahend, nii et tühistamishagi vastuvõetamatus ei too iseenesest kaasa kahjunõude vastuvõetamatust, siis tuleb kohtupraktika kohaselt kahju hüvitamise hagi tunnistada vastuvõetamatuks, kui sellega tegelikult püütakse muuta jõustunud üksikakti kehtetuks ja kui selle vastuvõtmise tulemuseks oleks selle otsuse õiguslike tagajärgede õigustühiseks muutmine (Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 175/84: Krohn v. komisjon, EKL 1986, lk 753, punktid 32 ja 33; Esimese Astme Kohtu 15. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑514/93: Cobrecaf jt v. komisjon, EKL 1995, lk II‑621, punktid 58 ja 59; 17. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑180/00: Astipesca v. komisjon, EKL 2002, lk II‑3985, punkt 139, ja 3. aprilli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/01, T‑119/01 ja T‑126/01: Vieira ja Vieira Argentina v. komisjon, EKL 2003, lk II‑1209, punkt 213).

19     Käesolevas asjas võttis komisjon 29. detsembril 2000. aastal vastu üksikakti hageja esitatud intressinõude rahuldamatajätmise kohta. See otsus on jõustunud, kuna hageja ei esitanud vastavalt EÜ artiklile 230 tühistamishagi kahe kuu jooksul otsusest teatamisest, millist tähtaega on seoses suurte vahemaadega pikendatud.

20     Vastavalt eespool mainitud kohtupraktikale tuleks esitatud hagi jätta seega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna selle eesmärgiks on otsuse, millega komisjon keeldus intressi maksmisest, tagajärgede õigustühiseks muutmine.

21     Oma märkustes kohtuotsuse Greencore kohta leiab komisjon, et see just kinnitab tema poolt käesolevas asjas esitatud argumenti. Kuna hageja ei reageerinud vajaliku tähtaja jooksul 29. detsembri 2000. aasta otsusele, millega komisjon keeldus selgesõnaliselt maksmast 16. novembri 2000. aasta kirjas nõutud intresse, ei saa hageja enam vaidlustada seda keeldumist tühistamishagi esitamisega ega kahju hüvitamise hagi esitamisega põhjendusega, et tema 21. märtsil 2002. aastal esitatud uuele nõudele ei vastatud.

22     Hageja väidab oma hagiavalduses, et tühistamisotsuse alusel tagastatud põhisummalt intressi maksmine on selline otsuse täitmiseks vajalik meede, mida komisjon peab EÜ artiklite 233 ja 288 alusel võtma ka siis, kui puudub rikkumine, mis on aluseks ühendusepoolse vastutuse tekkimisele. Kuna komisjon ei ole sellist meedet võtnud, siis on EÜ artikli 233 teise lõigu ja EÜ artikli 288 alusel võimalik esitada kahju hüvitamise hagi.

23     Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväitele vaidlustab hageja eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuse Vieira ja Vieira Argentina v. komisjon, millele komisjon tugines, asjassepuutuvuse. Kohtuasjas, milles see otsus tehti, jäeti Vieira Argentina esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjusel, et nimetatud hagiga püüti tegelikult saada rahasummat, mis kompenseeriks sellise rahalise abi peatamise otsuse õiguslikud tagajärjed, mille peale hageja ei esitanud tühistamishagi õigel ajal, kuigi selline hagi oleks rahuldamise korral toonud kaasa kõnealuste õiguslike tagajärgede kadumise, kui võtta arvesse otsuse täitmiseks vajalikud meetmed, mida komisjon EÜ artikli 233 alusel oleks pidanud võtma (vt kohtuotsuse punkt 215). Käesolevas asjas esitas hageja tsemendiotsuse peale tühistamishagi tähtaja jooksul. Tsemendikohtuotsusega see otsus tühistati ja nõutud intressi maksmine oli vaid üks nendest meetmetest, mida komisjon oleks hagejate väitel pidanud selle kohtuotsuse täitmisel võtma. Kahju hüvitamise hagi eesmärk on seega sanktsiooni määramine komisjonile, sest viimane ei täitnud EÜ artikli 233 esimeses lõigus sätestatud kohustust, ja kahju hüvitamise hagi erineb tühistamishagist selle poolest, et sellega soovitakse saavutada mitte mingi konkreetse meetme tühistamist, vaid institutsiooni tekitatud kahju hüvitamist (vt Esimese Astme Kohtu 24. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑178/98: Fresh Marine v. komisjon, EKL 2000, lk II‑3331, punkt 45).

24     Hageja lisab, et EÜ artikli 233 teise lõigu kohaselt peab asjassepuutuv institutsioon hüvitama tühistatud õigusvastasest otsusest tuleneda võiva täiendava kahju. Selles osas ei näe EÜ artikkel 233 kahju hüvitamise eeldusena ette, et esimesena tühistatud akti õigusvastasusele lisaks peaks eksisteerima uus eraldiseisev rikkumine, vaid näeb ette kohustuse hüvitada selle akti tõttu tekkinud ja selle tühistamise järgselt edasi kestev kahju ning selle institutsiooni kohustuse täita tühistamisotsust (Euroopa Kohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu v. De Nil ja Impens, EKL 1998, lk I‑2915, punkt 2).

25     Käesolevas asjas ei taotle hageja kahju hüvitamist mitte 29. detsembri 2000. aasta otsusest tulenevalt, millega keelduti nõutud intressi maksmisest, vaid tsemendiotsusest tulenevalt. See kahju jäi pärast viimati nimetatud otsuse tühistamist alles, kuna komisjon täitis tsemendikohtuotsust EÜ artikli 233 esimese lõigu mõttes puudulikult. Loogiliselt järeldades saab sellist puudulikku täitmist sanktsioneerida vaid EÜ artikli 233 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi esitamisega.

26     Oma märkustes kohtuotsuse Greencore kohta rõhutab hageja, et see kohtuotsus ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv, kuna Euroopa Kohus lahendas selles EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi, mitte, nagu käesolevas asjas, EÜ artiklite 233 ja 288 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi.

27     Hageja lisab, et sellise kahju hüvitamise hagi vastuvõetavust ja põhjendatust nagu käesolevas asjas kinnitab ka kohtuotsus Corus, kui võtta arvesse ühelt poolt ST artikli 34 esimese lõigu teise lause ja EÜ artikli 233 ning teiselt poolt ST artikli 34 teise lõigu ja EÜ artikli 288 vaheline vastavus. See-eest ei ole selle kohtuotsuse kohaselt tühistamishagi aga taolises asjas sobiv õiguskaitsevahend intresside nõudmiseks.

28     Kuna kahju hüvitamise hagi aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest, siis tuleb käesolevas asjas esitatud hagi tunnistada vastuvõetavaks komisjoni poolt tsemendikohtuotsuse puuduliku täitmise tõttu.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

29     Et otsustada, kas käesolev kahju hüvitamise hagi on vastuvõetav, tuleb esiteks määratleda komisjoni EÜ artiklist 233 tulenevad kohustused sellise kohtuotsuse täitmisel, millega tühistatakse ettevõtjale asutamislepingus sätestatud konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahv või alandatakse sellise trahvi määra, ja teiseks sellise ettevõtja käsutuses olevad õiguskaitsevahendid juhtumil, kui komisjon on väidetavalt neid kohustusi rikkunud.

30     Mis puudutab esmalt EÜ artiklist 233 tulenevaid komisjoni kohustusi sellise otsuse täitmisel, millega tühistatakse ettevõtjale asutamislepingus sätestatud konkurentsinormide rikkumise eest määratud trahv või alandatakse sellise trahvi määra, siis sisaldavad need esiteks komisjoni kohustust tagastada ettevõtjale viimase poolt makstud trahvisumma täielikult või osaliselt ulatuses, milles selle makse alusetus on tühistamisotsusega tuvastatud. See kohustus puudutab mitte ainult alusetult tasutud trahvi põhisummat, vaid ka sellelt summalt makstavaid intresse (vt analoogiliselt ST artikli 34 esimese lõigu teise lause osas kohtuotsuse Corus punktid 52 ja 53).

31     Eeltoodust tuleneb, et kuna komisjon ei ole maksnud sellise kohtuotsuse alusel tagastatud põhisummalt mingeid intresse, siis on ta jätnud võtmata selle kohtuotsuse täitmiseks vajaliku meetme ja rikkunud nii EÜ artiklist 233 tulenevaid kohustusi (vt analoogiline kohtuotsus Corus, punkt 58).

32     Selles osas tuleb täpsustada, et kuigi kahju, mis on hagejale väidetavalt tekkinud seetõttu, et temalt võeti võimalus kasutada 2 522 000 euro suurust summat ajavahemikul 5. maist 1995 kuni 27. juulini 2000, tuleneb tsemendiotsusest, siis väidetav rikkumine ei tulene käesoleva hagiga seoses mitte kõnealuse otsuse tegemisest, vaid hoopis sellest, et komisjon ei ole maksnud tsemendikohtuotsuse täitmisel sellelt summalt intresse (vt analoogiline kohtuotsus Corus, punkt 42 ja sellele järgnevad punktid).

33     Mis puutub seejärel õiguskaitsevahenditesse, mida huvitatud isikud võivad kasutada juhul, kui komisjon on väidetavalt jätnud nimetatud kohustused täitmata, siis kohtupraktika kohaselt kuuluvad nende hulka vabal valikul nii EÜ artiklis 232 sätestatud tegevusetushagi (vt selles osas Euroopa Kohtu 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt v. komisjon, EKL 1988, lk 2181, punktid 22–24 ja 32, ning kohtuotsus Greencore, punkt 46; kohtujurist M. Jacobsi ettepanek kohtuotsuses Greencore, EKL 2004, lk I‑11647, punkt 22; Esimese Astme Kohtu 18. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑387/94: Asia Motor France jt v. komisjon, EKL 1996, lk II‑961, punkt 40, ja 19. veebruari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑297/01 ja T‑298/01: SIC v. komisjon, EKL 2004, lk II‑743, punkt 31) kui ka EÜ artiklis 233 ja EÜ artikli 288 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi (vt selles osas Esimese Astme Kohtu 8. oktoobri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑84/91: Meskens v. parlament, EKL 1992, lk II‑2335, punkt 81, kinnitatud Euroopa Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsusega kohtuasjas C‑412/92 P: parlament v. Meskens, EKL 1994, lk I‑3757; 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑48/97: Frederiksen v. parlament, EKL AT 1999, lk I‑A‑167 ja II‑867, punkt 96, ja 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑11/00: Hautem v. EIP, EKL 2000, lk II‑4019, punktid 43 ja 51; Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe 4. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑161/03: Cascades v. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata; vt veel analoogiline ST artikli 34 teine lõik ja kohtuotsus Corus, punkt 49).

34     Neile mõlemale alternatiivsele õiguskaitsevahendile kohaldatakse erinevaid tingimusi ja spetsiifilisi menetlusnõudeid.

35     Kui huvitatud isik valib tegevusetushagi esitamise, peab ta alluma EÜ artikli 232 teises lõigus sätestatule, mille kohaselt:

„[Tegevusetus][h]agi võib esitada ainult juhul, kui eelnevalt on asjassepuutuvat institutsiooni kutsutud üles toimingut tegema. Kui kahe kuu jooksul sellisest üleskutsest alates ei ole asjassepuutuv institutsioon oma seisukohta määratlenud, võib hagi esitada järgneva kahe kuu jooksul.”

36     Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub lisaks, et asjassepuutuva institutsiooni keeldumine üleskutses palutud toimingu tegemisest tähendab tegevusetust ja see keeldumine on EÜ artikli 230 mõttes vaidlustatav (vt näiteks eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Asteris jt v. komisjon, punktid 32 ja 33).

37     Kui huvitatud isik valib aga selle asemel kahju hüvitamise hagi esitamise võimaluse, peab ta alluma Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 46, mille kohaselt:

„[…] lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele ühenduste institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud EÜ […] artiklis 230 […]; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt EÜ […] artikli 232 teise lõigu […] sätteid.”

38     Seda sätet ei saa siiski tõlgendada nii, et isik, kes esitab selles ette nähtud viieaastase aegumistähtaja jooksul eelneva nõude pädevale institutsioonile, kaotab oma õigused, kui ta ei esita kahju hüvitamise hagi kas EÜ artiklis 230 ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, juhul kui nõude rahuldamisest keeldumise otsus on talle teatavaks tehtud, või EÜ artikli 232 teises lõigus ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul, juhul kui asjassepuutuv institutsioon ei ole oma seisukohta määratlenud kahe kuu jooksul nõude esitamisest.

39     Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 teise ja kolmanda lause sõnastusest tuleneb, et selle sätte mõte ei ole lühendada viieaastast aegumistähtaega, vaid selle eesmärk on kaitsta huvitatud isikuid, jättes teatud ajavahemikud tähtaja arvestamisel arvesse võtmata. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kolmanda lause eesmärk on seega üksnes lükata edasi viieaastase aegumistähtaja lõppemist, kui EÜ artiklis 230 või EÜ artiklis 232 sätestatud tähtaeg hakkab kulgema selle tähtaja jooksul esitatud hagi või taotluse tõttu. Igatahes ei või selle sätte kohaldamine mingil juhul lühendada artikli 46 esimeses lauses sätestatud viieaastast aegumistähtaega (vt Euroopa Kohtu varasema põhikirja (EÜ) samasugust artiklit 43 käsitlevad Euroopa Kohtu 14. juuli 1967. aasta otsus liidetud kohtuasjades 5/66, 7/66 ja 13/66–24/66: Kampffmeyer jt v. komisjon, EKL 1967, lk 317, 337, edaspidi „kohtuotsus Kampffmeyer”, ja 5. aprilli 1973. aasta otsus kohtuasjas 11/72: Giordano v. komisjon, EKL 1973, lk 417, edaspidi „kohtuotsus Giordano”, punktid 5‑7; Esimese Astme Kohtu 4. augusti 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑106/98: Fratelli Murri v. komisjon, EKL 1999, lk II‑2553, punkt 29).

40     Kuna väidetav rikkumine puudutab käesolevas asjas seda, et komisjon ei ole tsemendikohtuotsuse täitmisel võtnud vajalikke meetmeid, siis Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lauses sätestatud viieaastane aegumistähtaeg möödus 15. märtsil 2005, kui võtta arvesse, et asjassepuutuval institutsioonil peab olema mõistlik aeg EÜ artiklis 233 sätestatud kohustuste täitmiseks (vt analoogiline ST artikli 34 teine lõik ja kohtuotsus Corus, punkt 44).

41     On tõsi, et selle asemel, et esitada Euroopa Kohtu artikli 46 alusel kahju hüvitamise hagi otse Esimese Astme Kohtule, kasutas hageja võimalust pöörduda esimesena komisjoni poole, esitades viimasele esmalt 24. mail 2000 faksi ja seejärel 16. novembril 2000 kirja, mille alusel oleks komisjon pidanud maksma talle intresse.

42     Kuna hageja 24. mai 2000. aasta faksi võib tõlgendada kui üleskutset toimingu tegemiseks EÜ artikli 232 teise lõigu esimese lause mõttes ja kuna komisjon ei määratlenud oma seisukohta selle üleskutse osas kahekuulise tähtaja jooksul, siis oleks hageja võinud EÜ artikli 232 teise lõigu teise lause alusel esitada Esimese Astme Kohtule tegevusetushagi uue kahekuulise tähtaja jooksul.

43     Igal juhul, kuna komisjoni 29. detsembri 2000. aasta kiri, nagu selle sõnastusest nähtub (vt eespool punkt 8), väljendab selgelt selle institutsiooni keeldumist rahuldada 16. novembri 2000. aasta taotlus, siis oleks hageja võinud EÜ artikli 230 alusel esitada selle akti peale tühistamishagi (vt eespool punkt 36).

44     Selles osas tuleb märkida, et kohtuotsuses Greencore (punkt 47) leidis Euroopa Kohus selgesõnaliselt, et komisjoni kiri, millega eitatakse ettevõtja õigust nõuda tagastatud summalt intressi maksmist olukorras, mis vastab põhimõtteliselt eespool punktis 43 toodud olukorrale, sisaldab keeldumist maksta intressi ning kujutab endast seega vaidlustatavat akti EÜ artikli 230 mõttes.

45     Tuleb lisada, et samas kohtuotsuses Greencore (punkt 46) asus Euroopa Kohus seisukohale, et asjaolu, et ettevõtja ei kasutanud EÜ artiklis 232 ette nähtud menetlust olukorras, mis vastab põhimõtteliselt eespool punktis 42 toodud olukorrale, ei oma hiljem esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse seisukohast enam tähtsust.

46     Võttes arvesse eespool punktis 39 viidatud Euroopa Kohtu praktika, ei saa siiski ühtegi eespool punktides 41–43 nimetatud kolmest asjaolust pidada käesoleva kahju hüvitamise hagi vastuvõetavuse hindamisel asjassepuutuvaks.

47     Kohtuotsusest Greencore ei nähtu täpsemini, et Euroopa Kohus oleks lahendanud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaldamist puudutavat asja ja seega veel vähem on ta muutnud kohtuotsustel Kampffmeyer ja Giordano põhinevat kohtupraktikat.

48     Seetõttu tuleb lugeda tõendatuks, et käesoleva kahju hüvitamise hagi suhtes ei saa esitada sellist vastuvõetamatuse vastuväidet, mille aluseks on kas tegevusetushagi aegumine, mida hageja võis esitada, kui komisjon ei vastanud tema 24. mai 2000. aasta faksile, või tühistamishagi aegumine, mida huvitatud isik võis esitada, kui tema 16. novembri 2000. aasta nõue jäeti rahuldamata.

49     See järeldus ei muuda küsitavaks komisjoni viidatud kohtupraktikat (vt eespool punkt 18), mille kohaselt kahju hüvitamise hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kui sellega tegelikult püütakse muuta kehtetuks jõustunud üksikakti ja kui selle vastuvõtmise tulemuseks oleks selle otsuse õiguslike tagajärgede õigustühiseks muutmine.

50     Kui võtta arvesse põhimõtet, mille kohaselt kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend (vt eespool punkt 23), siis võib seda kohtupraktikat väga erandlikult õigustada sellega, nagu hageja õigustatult märgib, et huvitatud isik oleks võinud EÜ artikli 230 alusel nõuda selle akti tühistamist, millest ta väidab pärast vastava akti tühistamiseks esitatava hagi aegumistähtaja lõppemist endale kahju tulenevat. Sellest kohtupraktikast võib seega lähtuda vaid juhul, kui väidetav kahju tuleneb üksnes jõustunud üksikaktist, mille tühistamiseks oleks huvitatud isik saanud esitada tühistamishagi. Euroopa Kohus leidis eespool punktis 18 viidatud kohtuotsuses Krohn v. komisjon (punkt 32), et jõustunud üksikakti olemasolu ei saa takistada kahju hüvitamise hagi vastuvõetavaks tunnistamist, piirates (punkt 33) selle oletuse erandjuhuga, millega käesolevas asjas igal juhul tegemist ei ole.

51     Käesolevas asjas ei tulene hageja väidetav kahju komisjoni 29. detsembri 2000. aasta kirjast ega ühestki teisest üksikaktist, mida hageja võinuks vaidlustada, vaid sellest, et komisjon jättis võtmata tsemendikohtuotsuse täitmiseks vajaliku meetme ja rikkus seega EÜ artiklist 233 tulenevaid kohustusi. Kuna hageja ei saa esitada sellise kohustuse täitmatajätmise peale tühistamishagi, siis on komisjoni viidatud kohtupraktika käesoleval juhul asjassepuutumatu.

52     Lisaks tuleb kohtuotsuse Greencore (vt eespool punkt 45) punkti 46 osas märkida, et sellel, et hageja ei kasutanud EÜ artiklis 232 ette nähtud menetlust, sundimaks komisjoni nõutud intressi maksma, ei ole käesoleva kahju hüvitamise hagi vastuvõetavaks tunnistamisel mingit tähendust.

53     Eeltoodust tulenevalt tuleb komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja jätkata asja menetlust.

 Kohtukulud

54     Kohtukulude kandmine tuleb otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

määrab:

1.      Jätta komisjoni poolt esitatud vastuvõetamatuse vastuväide rahuldamata.

2.      Määrata tähtaeg, mille jooksul komisjon võib esitada oma vastuse.

3.      Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

4. mail 2005 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Koja esimees

H. Jung

J. Pirrung

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.