–

M.‑A. A., esindaja: avocată R.‑I. Ionescu,

–

Municipiul Cluj‑Napoca, esindajad: E. Boc, R. Lăpuşan, A. Roman, A. Roşca ja A. Rus,

–

Asociaţia Accept, esindajad: consilier juridic A.‑M. Baltac ja avocată R.‑I. Ionescu,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: E. Gane ja O.‑C. Ichim,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja R. Kanitz,

–

Kreeka valitsus, esindaja: T. Papadopoulou,

–

Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró‑Tóth ja M. Z. Fehér,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, E. Borawska Kędzierska ja A. Siwek‑Ślusarek,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Biolan, H. Krämer ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELL artiklit 2, ELTL artikleid 18, 20 ja 21 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 1, 7, 20, 21 ja 45.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Rumeenia kodaniku M.‑A. A. ning teiselt poolt Direcția de Evidență a Persoanelor Cluj, Serviciul stare civilă (Cluji rahvastikuregistri direktoraadi perekonnaseisuosakond, Rumeenia), Direcția pentru Evidența Persoanelor și Administrarea Bazelor de Date din Ministerul Afacerilor Interne (siseministeeriumi rahvastikuregistri ja andmebaaside haldamise direktoraat, Rumeenia) ja Municipiul Cluj-Napoca (Cluj-Napoca linnavalitsus, Rumeenia) vahel seoses sellega, et tunnustataks ja tehtaks kanne M.‑A. A. Rumeenia sünniakti tema eesnime ja soolise identiteedi muutmise kohta, mis on Ühendkuningriigis seaduslikult omandatud.

3

ELL artiklis 2 on sätestatud:

„Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.“

4

ELTL artikli 18 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.“

5

ELTL artiklis 20 on sätestatud:

„1.   Käesolevaga kehtestatakse liidu kodakondsus. Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.

2.   Liidu kodanikel on asutamislepingutes sätestatud õigused ja kohustused. Neil on muu hulgas:

[…]

Nimetatud õigusi kasutatakse vastavalt tingimustele ja piirangutele, mis on kindlaks määratud aluslepingutega ning nende rakendamiseks vastuvõetud meetmetega.“

6

ELTL artikli 21 lõikes 1 on sätestatud:

„Igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.“

7

Harta artiklis 1 „Inimväärikus“ on ette nähtud:

„Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.“

8

Harta artiklis 7 „Era- ja perekonnaelu austamine“ on sätestatud:

„Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.“

9

Harta artiklis 20 „Võrdsus seaduse ees“ on ette nähtud:

„Kõik on seaduse ees võrdsed.“

10

Harta artikli 21 „Diskrimineerimiskeeld“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.“

11

Harta artikkel 45 „Liikumis- ja elukohavabadus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Igal liidu kodanikul on õigus liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada.

2.   Liikumis- ja elukohavabaduse võib aluslepingute kohaselt anda ka kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriigi territooriumil.“

12

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (ELT 2020, L 29, lk 7), mis võeti vastu 17. oktoobril 2019 ja jõustus 1. veebruaril 2020 (edaspidi „väljaastumisleping“), kiideti liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel heaks nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 (ELT 2020, L 29, lk 1).

13

Preambuli neljandas, kuuendas ja kaheksandas lõigus on märgitud:

„meenutades, et ELi lepingu artikli 50 kohaselt, koostoimes Euratomi asutamislepingu artikliga 106a ja võttes arvesse käesolevas lepingus sätestatud korda, lõpeb liidu ja Euratomi õiguse tervikuna kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes alates käesoleva lepingu jõustumise kuupäevast,

[…]

tunnistades, et vaja on ette näha liidu kodanike ja Ühendkuningriigi kodanike ning nende pereliikmete vastastikune kaitse, kui nad on kasutanud vaba liikumise õigust enne käesolevas lepingus sätestatud kuupäeva, ning tagada, et nende käesolevast lepingust tulenevad õigused on kohtulikult kaitstavad ja tuginevad mittediskrimineerimise põhimõttele;[…]

[…]

arvestades, et nii liidu kui ka Ühendkuningriigi huvides on kindlaks määrata ülemineku- või rakendusperiood, mille jooksul […] peaks liidu õigus, kaasa arvatud rahvusvahelised lepingud, olema kohaldatav Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis ning omama üldreeglina sama mõju nagu liikmesriikide puhul, selleks et vältida segadust ajavahemikul, mil toimuvad läbirääkimised edasisi suhteid käsitleva(te) lepingu(te) üle,“.

14

Lepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“ on ette nähtud:

„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“

15

Lepingu artiklis 127 „Ülemineku kohaldamisala“ on ette nähtud:

„1.   Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]

3.   Üleminekuperioodil toob lõike 1 alusel kohaldatav liidu õigus Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis kaasa samad õiguslikud tagajärjed kui liidus ja selle liikmesriikides ning seda tõlgendatakse ja kohaldatakse samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.

[…]

6.   Iga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]“.

16

Väljaastumislepingu artikli 185 kohaselt jõustus see leping 1. veebruaril 2020.

17

16. oktoobri 1996. aasta seaduse nr 119/1996 perekonnaseisuaktide kohta (Legea nr. 119/1996 cu privire la actele de stare civilă), mis on taasavaldatud (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 339, 18.5.2012), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus nr 119/1996“) on artikkel 9 sõnastatud järgmiselt:

„Juhul kui perekonnaseisuametnik või töötaja, kes täidab perekonnaseisuülesandeid, keeldub koostamast akti või tegemast kannet, mis kuulub tema ametikohustuste hulka, võib kahjustatud isik kooskõlas seadusega pöörduda pädevasse kohtusse.“

18

Seaduse artikli 41 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Rumeenia kodanike perekonnaseisuaktidel, mille on koostanud välisriigi ametiasutused, on selles riigis tõendusjõud üksnes siis, kui need on üle kantud Rumeenia perekonnaseisuaktide registritesse.

2.   Rumeenia kodanik on kohustatud kuue kuu jooksul alates perekonnaseisuakti või perekonnasündmuse välisriigi ametiasutustes registreerimisest või Rumeenia kodakondsuse saamise/taastamise kuupäevast taotlema perekonnaseisutõendite/väljavõtete kandmist rahvastikuregistri kohalikus asutuses või territoriaalse haldusüksuse pädevas linnavalitsuses või Rumeenia diplomaatilistes või konsulaaresindustes.

3.   Perekonnaseisutõendite/väljavõtete/mitmekeelsete väljavõtete ülekandmine toimub välisriigis diplomaatiliste või konsulaaresinduste juhtide nõusolekul ning riigis olenevalt olukorrast andmesubjekti või taotleja elukoha/viimase elukoha territoriaalse haldusüksuse linnapea nõusolekul ning riikliku rahvastikuregistri kohaliku asutuse/Bukaresti piirkonna riikliku rahvastikuregistri kohaliku asutuse juhi nõusoleku põhjal, ning märgitakse nende tagasilükkamise põhjused.“

19

Seaduse artikkel 43 on sõnastatud järgmiselt:

„Sünniaktides ja vajaduse korral abielu- ja surmaaktides tehakse kanded, mis on seotud isiku perekonnaseisus toimunud muutustega, järgmistel juhtudel:

[…]

f) nime muutmine;

[…]

i) soo muutmine, pärast jõustunud kohtuotsust;

[…]“.

20

Seaduse artikli 57 lõikes 1 on ette nähtud:

„Perekonnaseisuakte ja neis sisalduvaid kandeid võib tühistada, täiendada või muuta ainult jõustunud kohtuotsuse alusel.“

21

Valitsuse 30. jaanuari 2003. aasta määruse nr 41/2003 füüsiliste isikute nimede saamise ja muutmise kohta halduslikul teel (Ordonanța Guvernului nr. 41/2003 privind dobândirea și schimbarea pe cale administrativă a numelor persoanelor fizice; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 68, 2.2.2003) artikli 4 lõikes 2 oli ette nähtud:

„Nime muutmise avaldus loetakse põhjendatuks järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

22

Perekonnaseisu käsitlevate sätete ühetaolise kohaldamise metoodika (Metodologie cu privire la aplicarea unitară a dispozițiilor în materie de stare civilă), mis kiideti heaks valitsuse 26. jaanuari 2011. aasta otsusega nr 64/2011 (Hotărârea Guvernului nr. 64/2011; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 151, 2.3.2011), artikli 131 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Isikukood antakse sünniakti soo ja sünnikuupäeva kohta kantud andmete alusel.“

23

Valitsuse 14. juuli 2005. aasta erakorralise määruse nr 97/2005 rahvastikuregistri, elukoha, alalise elukoha ja Rumeenia kodakondsusega isikute isikut tõendavate dokumentide kohta (Ordonanța de urgență a Guvernului nr. 97/2005 privind evidența, domiciliul, reședința și actele de identitate ale cetățenilor români), mis on taasavaldatud (Monitorul Oficial al României, I osa, nr 719, 12.10.2011), artikli 19 lõike 1 punkti i kohaselt annab riiklik ametiasutus, kelle ülesanne on rahvastikuregistri pidamine, soo muutmise korral välja uue isikut tõendava dokumendi.

24

M.‑A. A. on isik, kes on sündinud 24. augustil 1992 Cluj-Napocas Cluj’i județulis (Cluji maakond, Rumeenia) ja registreeriti pärast tema sündi naissoost isikuna. Tema Rumeenia sünnitõendil on seega naissoost eesnimi, ta on selle tunnistuse põhjal identifitseeritud kui naissoost isik ja talle on sellega antud isikukood, milles samuti kajastub kõnealune sugu.

25

Pärast koos oma vanematega Ühendkuningriiki kolimist 2008. aastal sai M.‑A. A. 21. aprillil 2016 naturalisatsiooni korras Briti kodakondsuse.

26

M.‑A. A. muutis Ühendkuningriigis 27. veebruaril 2017 oma eesnime ja sootähise naisest meheks Deed Polli menetluse kohaselt, mis võimaldab Briti kodanikel muuta oma nime või eesnime pelgalt avalduse esitamisega. Seejärel vahetas ta ümber osa ametlikke dokumente, mille Briti ametiasutused olid välja andnud, nimelt oma juhiloa ja passi, mis väljastati tema uuele nimele.

27

M.‑A. A sai 29. juunil 2020 Ühendkuningriigis Gender Identity Certificate’i (soolise identiteedi tunnistus) – dokumendi, mis kinnitab, et ta on soolise identiteedi järgi mees.

28

M‑A. A. palus 2021. aasta mais Deed Polli menetluses tehtud avalduse ja soolise identiteedi tunnistuse alusel Cluji rahvastikuregistri direktoraadi perekonnaseisuosakonnal teha tema sünniakti kanded eesnime ja soo muutmise ning isikukoodi muutmise kohta, et see vastaks meessoole, ning anda talle välja uus sünnitõend, mis sisaldab uusi kandeid.

29

Rumeenia ametiasutused jätsid 21. juuni 2021. aasta otsusega M.‑A. A. avalduse rahuldamata eelkõige põhjusel, et vastavalt seaduse nr 119/1996 artikli 43 punktile i koostoimes valitsuse määruse nr 41/2003 artikli 4 lõike 2 punktiga l võib isiku sünniakti teha kande isiku soolise identiteedi muutmise kohta ainult siis, kui see on heaks kiidetud jõustunud kohtuotsusega.

30

M.‑A. A. esitas 14. septembril 2021 Judecătoria Sectorului 6 Bucureştile (Bukaresti 6. piirkonna esimese astme kohus, Rumeenia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse Cluji rahvastikuregistri direktoraadi perekonnaseisuosakonna, siseministeeriumi rahvastikuregistri ja andmebaaside haldamise direktoraadi ja Cluj-Napoca linnavalitsuse vastu, paludes kohustada neid ametiasutusi tegema tema sünniakti kandeid seoses tema eesnime, soo ja isikukoodi muutmisega, et need vastaksid meessoole, ning väljastama talle uue sünnitõendi, mis sisaldab neid uusi kandeid.

31

Eelkõige palub M.‑A. A. eelotsusetaotluse esitanud kohtul kohustada neid ametiasutusi – kohaldades vahetult liidu õigust, eelkõige iga liidu kodaniku õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada – viima tema sünniakt kooskõlla tema Ühendkuningriigis seaduslikult omandatud eesnime ja soolise identiteediga, et ta saaks seda õigust takistusteta kasutada, omades reisidokumenti, mis on kooskõlas tema meessoole vastava identiteediga. M.‑A. A. sõnul kaasneks sellega, kui teda kohustatakse alustama uut kohtumenetlust Rumeenias, mille eesmärk on soovahetuse tunnustamise saavutamine, tema jaoks oht, et lahendus on vastupidine sellele, milleni jõudsid Briti ametiasutused. Lisaks otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 19. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses X ja Y vs. Rumeenia (CE:ECHR:2021:0119JUD000214516), et kõnealune menetlus ei ole selge ega ettenähtav.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et M.‑A. A. nõuete põhjendatus ja seega põhikohtuasja lahendamine sõltuvad liidu õigusnormide, eelkõige ELL artikli 2, ELTL artiklite 18, 20 ja 21 ning harta artiklite 1, 7, 20, 21 ja 45 tõlgendamisest. Ta küsib täpsemalt, kas liidu kodaniku staatusega ning õigusega vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohustavad asjaomast isikut alustama liikmesriigi kohtutes uut soolise identiteedi muutmise menetlust, kui see isik on selleks juba edukalt lõpetanud menetluse teises liikmesriigis, mille kodanik ta samuti on.

33

Viidates Euroopa Kohtu asjakohasele praktikale selles valdkonnas, eelkõige 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsusele Garcia Avello (C‑148/02, EU:C:2003:539), 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsusele Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559), 8. juuni 2017. aasta kohtuotsusele Freitag (C‑541/15, EU:C:2017:432) ja 14. detsembri 2021. aasta kohtuotsusele Stolichna obshtina, rayonPancharevo (C‑490/20, EU:C:2021:1008), leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastus sellele küsimusele ei tulene nõutud selgusega kohtupraktikast.

34

Lisaks, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus veel teada, kuidas mõjutab põhikohtuasja lahendust Ühendkuningriigi liidust väljaastumine. Ta märgib eelkõige, et käesoleval juhul alustati soolise identiteedi muutmise menetlust Ühendkuningriigis enne viimase liidust väljaastumist, kuid see lõpetati pärast väljaastumist, üleminekuperioodil. Seega tuleb kindlaks teha, kas Rumeenia on kohustatud tunnustama Ühendkuningriigis läbi viidud soolise identiteedi muutmise menetluse õiguslikke tagajärgi.

35

Neil asjaoludel otsustas Judecătoria Sectorului 6 Bucureıti (Bukaresti 6. piirkonna esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Rumeenia valitsus leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna M.‑A. A. esitas Rumeenia pädevatele ametiasutustele avalduse kanda oma Rumeenia sünniakti eesnime ja soolise identiteedi muutmine – mis on 2017. ja 2020. aastal Ühendkuningriigis seaduslikult omandatud – alles 2021. aasta mais, see tähendab pärast üleminekuperioodi lõppu, milleks vastavalt väljaastumislepingu artiklile 126 on määratud 31. detsember 2020.

37

Seega oli Rumeenia valitsuse väitel Ühendkuningriik nende ametiasutuste poole pöördumise kuupäeval liidu suhtes kolmas riik, mistõttu liidu kodanikud ja Ühendkuningriigi kodanikud ei saanud enam kasutada väljaastumislepingust tulenevaid õigusi. Viidates 12. mai 2011. aasta kohtuotsusele Runevič‑Vardyn ja Wardyn (C‑391/09, EU:C:2011:291, punktid 55 ja 56), milles Euroopa Kohus tõdes, et liidu kodakondsust käsitlevad EL toimise lepingu sätted on kohaldatavad enne liikmesriigi liiduga ühinemist tekkinud olukordade praegustele tagajärgedele, väidab kõnealune valitsus, et mutatis mutandis ei saa neid sätteid pärast riigi väljaastumist enam kohaldada selliste olukordade praegustele tagajärgedele, mis tekkisid siis, kui riik oli veel liidu liikmesriik. Järelikult on käesoleval juhul tegemist puhtalt riigisisese olukorraga.

38

Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada eelkõige EL toimimise lepingu liidu kodakondsust käsitlevaid sätteid, sealhulgas ELTL artikli 21 lõiget 1 kohtuasjas, milles isik, kes on Rumeenia kodanik ja kes on Rumeenias sündinud, ning Ühendkuningriigi kodanik, kes elab Ühendkuningriigis alates 2008. aastast, taotleb Rumeenia pädevatelt ametiasutustelt oma sünnitõendi ajakohastamist, et see vastaks tema uuele eesnimele ja uuele soolisele identiteedile, mis on Ühendkuningriigis seaduslikult omandatud enne üleminekuperioodi lõppu, milleks on 31. detsember 2020.

41

Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et liikmesriigi kodanik, kes on liidu kodanikuna kasutanud õigust vabalt liikuda ja elada muu kui oma päritoluliikmesriigi territooriumil, võib tugineda selle staatusega kaasnevatele õigustele, sealhulgas ELTL artikli 21 lõikes 1 sätestatud õigustele, vajaduse korral ka oma päritoluliikmesriigi vastu (14. detsember 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayonPancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesoleval juhul tehti M.‑A. A. perekonnaseisu puudutavad muudatused Ühendkuningriigis seoses eesnime muutmisega ajal, kui Ühendkuningriik oli veel liidu liikmesriik, ja seoses soolise identiteedi muutmisega eespool nimetatud üleminekuperioodil.

43

Teiseks, kuigi 1. veebruaril 2020, mil väljaastumisleping jõustus, astus Ühendkuningriik liidust välja, saades nii kolmandaks riigiks, on lepingu artiklis 126 siiski ette nähtud üleminekuperiood, mis jääb lepingu jõustumise kuupäeva, st 1. veebruari 2020, ja 31. detsembri 2020 vahele. Sama lepingu artikli 127 lõike 6 kohaselt peab Ühendkuningriiki sellel perioodil – eelkõige liidu kodakondsust ja isikute vaba liikumist käsitlevate eeskirjade kohaldamisel – pidama liikmesriigiks, mitte kolmandaks riigiks, kusjuures artikli 127 lõikes 1 on pealegi täpsustatud, et üleminekuperioodil kohaldatakse Ühendkuningriigi suhtes liidu õigust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punktid 47 ja 48, ning 14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (kõrgeima kohtu otsus), C‑516/22, EU:C:2024:231, punkt 53).

44

Seega – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 44–46 sisuliselt märkis –, kuivõrd M.‑A. A. kui liidu kodanik nõuab oma päritoluliikmesriigis, et tunnustataks tema poolt Ühendkuningriigis liikumis- ja elamisvabadust kasutades saadud eesnime ja soolise identiteedi muutmist, millest esimene toimus enne selle liikmesriigi väljaastumist liidust ja teine enne üleminekuperioodi lõppu, võib ta päritoluliikmesriigi vastu tugineda selle staatusega seotud õigustele, eelkõige õigustele, mis on ette nähtud ELTL artiklites 20 ja 21, ning seda ka pärast üleminekuperioodi lõppu.

45

Järelikult ei saa põhikohtuasjas kõne all olevat olukorda samastada puhtalt riigisisese olukorraga ainuüksi põhjusel, et M.‑A. A. esitas Rumeenia pädevatele ametiasutustele avalduse teha tema sünniakti kanded, mis puudutavad tema eesnime ja soolise identiteedi muutmist, pärast 31. detsembrit 2020, mis oli väljaastumislepingu kohaselt üleminekuperioodi lõpp.

46

Järelikult on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav.

47

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 20 ja artikli 21 lõiget 1 tuleb harta artikleid 7 ja 45 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda tunnustada ja kanda selle liikmesriigi kodaniku sünniakti nime ja soolise identiteedi muutmist, mis on teises liikmesriigis tema liikumis- ja elamisvabadust kasutades seaduslikult omandatud, ning mille tagajärg on see, et ta on sunnitud alustama esimeses liikmesriigis uut soolise identiteedi muutmise kohtumenetlust, mis ei võta arvesse teises liikmesriigis juba seaduslikult omandatud muutmist.

48

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada, kas sellele küsimusele antavat vastust mõjutab asjaolu, et riik, kus eesnime ja soolise identiteedi muutmine seaduslikult omandati, milleks on käesoleval juhul Ühendkuningriik, ei ole nüüd enam liidu liikmesriik.

49

Viimasega seoses tuleb kõigepealt märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 41–45 esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kaalutlustest tuleneb, et asjaolu, et Ühendkuningriik ei ole enam liidu liikmesriik, ei mõjuta esimesele eelotsuse küsimusele antavat vastust, kuna M.‑A. A. olukord kuulub ELTL artikli 20 ja artikli 21 lõike 1 kohaldamisalasse.

50

Neil asjaoludel tuleb meenutada, et M.‑A. A‑l on Rumeenia kodanikuna ELTL artikli 20 lõike 1 alusel liidu kodaniku staatus.

51

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu kodaniku staatus liikmesriikide kodanike põhistaatus (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Coman jt, C‑673/16, EU:C:2018:385, punkt 30, ning 14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

ELTL artikli 20 lõike 2 ning artiklite 21 ja 22 kohaselt kaasneb selle staatusega rida õigusi. Liidu kodakondsus annab eelkõige ELTL artikli 20 lõike 2 punkti a ja artikli 21 lõike 1 kohaselt igale liidu kodanikule individuaalse põhiõiguse liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada, arvestades EL toimimise lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piiranguid ja tingimusi (9. juuni 2022. aasta kohtuotsus Préfet du Gers ja Institut national de la statistique et des études économiques, C‑673/20, EU:C:2022:449, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Isikute tsiviilõiguslik seisund – mille alla kuuluvad isiku eesnime ja soolise identiteedi muutmise eeskirjad – on valdkond, mis kehtiva liidu õiguse kohaselt kuulub liikmesriikide pädevusse, ja liidu õigus seda pädevust ei kahanda. Siiski peab iga liikmesriik selle pädevuse teostamisel järgima liidu õigust ja konkreetsemalt EL toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad iga liidu kodaniku vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, tunnustades selleks isikute tsiviilõiguslikku seisundit, nagu see on kinnitatud teises liikmesriigis vastavalt selle riigi õigusele (vt selle kohta 26. juuni 2018. aasta kohtuotsus MB (soovahetus ja vanaduspension), C‑451/16, EU:C:2018:492, punkt 29, ning 14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Mis puudutab sellega seoses liikmesriigi ametiasutuste keeldumist tunnustada selle liikmesriigi kodaniku nime – kes on kasutanud õigust vabalt liikuda ja kellel on samuti teise liikmesriigi kodakondsus – nagu see määrati kindlaks teises liikmesriigis, on Euroopa Kohus otsustanud, et selline keeldumine võib takistada ELTL artikliga 21 tagatud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Nimelt võivad lahknevusest kahe nime vahel, mida kasutatakse sama isiku puhul, tekkida segadused ja ebamugavused, kuna paljud igapäevased tegevused nii avalikus kui ka erasfääris nõuavad oma isiku tõendamist (vt selle kohta 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Freitag, C‑541/15, EU:C:2017:432, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

55

Selline takistus võib tuleneda ka sellest, et need samad ametiasutused keelduvad tunnustamast soolise identiteedi muutmist, mis toimus selleks ette nähtud menetluste kohaselt liikmesriigis, kus liidu kodanik on kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada, olenemata sellest, kas see muutmine on seotud eesnime muutmisega, nagu käesoleval juhul, või mitte. Sarnaselt nimega määratleb sugu isiku identiteedi ja tsiviilõigusliku seisundi. Järelikult võib keeldumine muuta ja tunnustada soolist identiteeti, mille liikmesriigi kodanik on seaduslikult omandanud teises liikmesriigis, põhjustada Euroopa Kohtu praktika tähenduses talle tõsiseid ebamugavusi haldus‑, töö‑ ja erasfääris (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bogendorff von Wolffersdorff, C‑438/14, EU:C:2016:401, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Seega on sellise liidu kodaniku jaoks nagu põhikohtuasja kaebaja, kes on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, ja kes selles teises liikmesriigis elamise ajal muutis oma eesnime ja soolist identiteeti, mis toimus seal selleks ette nähtud menetluste kohaselt, olemas konkreetne oht, et kuna ta kannab kahte erinevat eesnime ja tal on kaks erinevat soolist identiteeti, peab ta hajutama kahtluse oma identiteedi ning tema esitatud dokumentide autentsuse või nendes sisalduvate andmete tõelevastavuse suhtes, mis kujutab endast asjaolu, mis võib takistada ELTL artiklist 21 tuleneva õiguse kasutamist (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bogendorff von Wolffersdorff, C‑438/14, EU:C:2016:401, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Freitag, C‑541/15, EU:C:2017:432, punkt 38).

57

Järelikult, kui liikmesriigi pädevad perekonnaseisuasutused keelduvad tunnustamast ja kandmast perekonnaseisuaktide registrisse, eelkõige selle liikmesriigi kodaniku sünniakti, eesnime ja soolise identiteedi muutmist, mille ta seaduslikult omandas teises liikmesriigis, tehes seda riigisiseste õigusnormide alusel, mis ei võimalda sellist tunnustamist ja kandmist, ning mille tagajärg on see, et asjaomane isik on sunnitud alustama selles esimeses liikmesriigis uut soolise identiteedi muutmise kohtumenetlust, mis ei võta arvesse selles teises liikmesriigis juba seaduslikult omandatud muutmist, piirab see liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õiguse kasutamist.

58

Niisugune piirang tuleb samuti tuvastada harta artikli 45 lõikega 1 kaitstud õiguse puhul. Nimelt vastab see õigus ELTL artikli 20 lõike 2 esimese lõigu punktiga a tagatud õigusele ning seda tuleb ELTL artikli 20 lõike 2 teise lõigu ja harta artikli 52 lõike 2 kohaselt kasutada vastavalt tingimustele ja piirangutele, mis on kehtestatud aluslepingutega ning nende rakendamiseks võetud meetmetega. Järelikult on ELTL artikli 21 lõikes 1 ette nähtud õiguste mis tahes piiramine tingimata vastuolus harta artikli 45 lõikega 1, kuna hartas ette nähtud iga liidu kodaniku õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil vastab ELTL artikli 21 lõikega 1 tagatud õigusele (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Direcţia pentru Evidenţa Persoanelor şi Administrarea Bazelor de Date, C‑491/21, EU:C:2024:143, punktid 49 ja 50).

59

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis piiravad ELTL artikliga 21 tagatud õiguse kasutamist, olla põhjendatud üksnes juhul, kui need põhinevad objektiivsetel kaalutlustel ja on proportsionaalsed riigisisese õigusega taotletava õiguspärase eesmärgiga (2. juuni 2016. aasta kohtuotsus Bogendorff von Wolffersdorff, C‑438/14, EU:C:2016:401, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Selles kontekstis olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigisisesest õigusnormi, mis takistab transsoolisel isikul täita – tema uue soo mittetunnustamise tõttu – tingimust, mis on vajalik liidu õigusega kaitstud õiguse omandamiseks, üldjuhul pidada liidu õigusega vastuolus olevaks (vt selle kohta 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus Richards, C‑423/04, EU:C:2006:256, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesoleval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Rumeenia valitsus andnud teavet eesmärkide kohta, mida taotletakse põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega, mis ei võimalda tunnustada ja kanda sünniakti teises liikmesriigis seaduslikult omandatud eesnime ja soolise identiteedi muutmist ning mis sunnivad asjaomast isikut seega alustama liikmesriigi kohtutes uut soolise identiteedi muutmise menetlust, milles ei võeta arvesse seda muutmist, mis on teises liikmesriigis juba seaduslikult omandatud.

62

Lisaks, isegi kui eeldada, et riigisiseste õigusnormidega taotletakse õiguspärast eesmärki, saavad need igal juhul olla põhjendatud üksnes juhul, kui need on kooskõlas hartas tunnustatud põhiõigustega, mille järgimise tagab Euroopa Kohus (14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika), eelkõige harta artiklis 7 viidatud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele.

63

Nagu sellega seoses nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), on vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 harta artikliga 7 tagatud õigustel sama tähendus ja ulatus kui 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 8 tagatud õigustel (14. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Stolichna obshtina, rayon Pancharevo, C‑490/20, EU:C:2021:1008, punkt 60), kusjuures viimati nimetatud säte kujutab endast minimaalset kaitsetaset (vt analoogia alusel 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Alchaster, C‑202/24, EU:C:2024:649, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaitseb EIÕK artikkel 8 isiku soolist identiteeti kui osa tema identiteedist ja kui ühte eraelu kõige intiimsemat aspekti. Seega hõlmab see säte igaühe õigust määratleda oma identiteedi üksikasjad inimesena, mis hõlmab transsooliste isikute õigust vabale eneseteostusele ning kehalisele ja vaimsele puutumatusele ning soolise identiteedi austamisele ja tunnustamisele (EIK 11. juuli 2002. aasta otsus Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2002:0711JUD002895795, punktid 77, 78 ja 90; EIK 12. juuni 2003. aasta otsus Van Kück vs. Saksamaa, CE:ECHR:2003:0612JUD003596897, punktid 69–75 ja 82, ning EIK 19. jaanuari 2021. aasta otsus X ja Y vs. Rumeenia, CE:ECHR:2021:0119JUD000214516, punktid 147 ja 165).

65

Kõnealune artikkel 8 paneb riikidele lisaks tegevusest hoidumise kohustustele, mille eesmärk on kaitsta transsoolisi isikuid avaliku võimu omavolilise sekkumise eest, tegutsemiskohustused, mis eeldab ka tõhusate ja kättesaadavate menetluste kehtestamist, mis tagavad nende õiguse soolisele identiteedile tegeliku austamise. Lisaks, võttes arvesse selle õiguse erilist tähtsust, on riikidel selles valdkonnas üksnes piiratud kaalutlusruum (EIK 19. jaanuari 2021. aasta otsus X ja Y vs. Rumeenia, CE:ECHR:2021:0119JUD000214516, punktid 146–148 ja seal viidatud kohtupraktika, ning EIK 1. detsembri 2022. aasta otsus A.D. jt vs. Gruusia, CE:ECHR:2022:1201JUD005786417, punkt 71).

66

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb seega, et artikli 8 kohaselt on riigid kohustatud kehtestama selge ja ettenähtava menetluse soolise identiteedi juriidiliseks tunnustamiseks, mis võimaldab soo ja seega nime või digitaalse isikukoodi muutmist ametlikes dokumentides kiiresti, läbipaistvalt ja kättesaadaval viisil (EIK 19. jaanuari 2021. aasta otsus X ja Y vs. Rumeenia, CE:ECHR:2021:0119JUD000214516, punkt 168).

67

Ent Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastas 19. jaanuari 2021. aasta otsuses X ja Y vs. Rumeenia (CE:ECHR:2021:0119JUD000214516, punktid 157 ja 168), et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud menetlust tuleb pidada EIÕK artikliga 8 vastuolus olevaks, kuna see menetlus ei vasta nõuetele, mis on selle sättega kehtestatud soolise identiteedi muutmise avalduse läbivaatamiseks, mis on esimest korda esitatud liikmesriigi kohtule.

68

Nimetatud menetlus ei saa olla ka tõhus vahend, mis võimaldab liidu kodanikul, kes teises liikmesriigis elamise ajal ning seega ELTL artikliga 21 ja harta artikliga 45 tagatud õiguse kasutamisel on juba seaduslikult omandanud oma eesnime ja soolise identiteedi muutmise selles liikmesriigis selleks ette nähtud menetluste kohaselt, tõhusalt kasutada nende artiklitega antud õigusi, arvestades harta artiklit 7, seda enam, et sama menetlusega kaasneb kodaniku jaoks oht, et lahendus on erinev sellest, milleni jõudsid liikmesriigi ametiasutused, kes on seaduslikult võimaldanud selle eesnime ja soolise identiteedi muutmist.

69

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et selleks, et taolisi riigisiseseid õigusnorme nagu need, mis puudutavad perekonnaseisuaktide registritesse eesnime ja soolise identiteedi muutmise kandmist, saaks pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, on vaja, et sätted või riigisisene menetlus, mis võimaldab esitada avalduse sellise kande tegemiseks, ei muudaks võimatuks või ülemäära raskeks ELTL artikliga 21 tagatud õiguste, eelkõige õiguse sellise muutmise tunnustamisele rakendamist. Selle õiguse kasutamist võib aga kahtluse alla seada kaalutlusõigus, mis on pädevatel ametiasutustel eesnime ja soolise identiteedi tunnustamise ja registrisse kandmise menetluses, mida kohaldatakse isikute suhtes, kes on selle eesnime ja soolise identiteedi muutmise teises liikmesriigis seaduslikult omandanud. Sellise kaalutlusõiguse olemasolu võib viia lahknevuseni kahe nime ja kahe soo vahel, mis on antud samale isikule tema identiteedi tõendamiseks, ning käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 nimetatud tõsiste ebamugavusteni haldus‑, töö‑ ja erasfääris.

70

Järelikult eiravad põhikohtuasjas kõnealused riigisisesed õigusnormid – mis ei võimalda teises liikmesriigis seaduslikult omandatud eesnime ja soolise identiteedi kande tegemist ja mis kohustavad asjaomast isikut alustama päritoluliikmesriigis uut soolise identiteedi muutmise kohtumenetlust, jättes arvesse võtmata asjaolu, et liidu kodanik on juba seaduslikult omandanud oma eesnime ja soolise identiteedi muutmise oma elukohaliikmesriigis ning on läbinud selles riigis selleks ette nähtud menetlused – ELTL artiklist 21 tulenevaid nõudeid.

71

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et ELTL artiklit 20 ja artikli 21 lõiget 1 tuleb harta artikleid 7 ja 45 arvestades tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda tunnustada ja kanda selle liikmesriigi kodaniku sünniakti nime ja soolise identiteedi muutmist, mis on teises liikmesriigis tema liikumis- ja elamisvabadust kasutades seaduslikult omandatud, ning mille tagajärg on see, et ta on sunnitud alustama esimeses liikmesriigis uut soolise identiteedi muutmise kohtumenetlust, mis ei võta arvesse teises liikmesriigis juba seaduslikult omandatud muutmist. Sellega seoses ei oma tähtsust asjaolu, et eesnime ja soolise identiteedi muutmise tunnustamise ja kande tegemise avaldus esitati esimesena nimetatud liikmesriigis kuupäeval, mil teise liikmesriigi liidust väljaastumine oli juba jõustunud.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

ELTL artiklit 20 ja artikli 21 lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7 ja 45,

tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda tunnustada ja kanda selle liikmesriigi kodaniku sünniakti nime ja soolise identiteedi muutmist, mis on teises liikmesriigis tema liikumis- ja elamisvabadust kasutades seaduslikult omandatud, ning mille tagajärg on see, et ta on sunnitud alustama esimeses liikmesriigis uut soolise identiteedi muutmise kohtumenetlust, mis ei võta arvesse teises liikmesriigis juba seaduslikult omandatud muutmist.

Sellega seoses ei oma tähtsust asjaolu, et eesnime ja soolise identiteedi muutmise tunnustamise ja kande tegemise avaldus esitati esimesena nimetatud liikmesriigis kuupäeval, mil teise liikmesriigi Euroopa Liidust väljaastumine oli juba jõustunud.