1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lause tõlgendamist koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3.

2

Taotlus on esitatud R. sp. z o.o ja Prezes Urzędu Regulacji Energetyki (Poola energeetikasektorit reguleeriva asutuse juhataja) (edaspidi „URE juhataja“) vahelises kohtuvaidluses rahatrahvi üle, mis määrati R‑ile selle eest, et ta ei täitnud päritolusertifikaatide saamise ja esitamise kohustust, mis tal on Poolas asuvatest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri tootjate toetuskava alusel.

3

10. aprilli 1997. aasta energiaseaduse (ustawa – Prawo energetyczne) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „energiaseadus“) oli artiklis 9a sätestatud:

„1.   Lõikes 1a osutatud energiasektori ettevõtjad, lõpptarbijad ja tooraine vahendamisega tegelevad äriühingud või maaklerfirmad on lõike 9 alusel vastu võetud eeskirjades määratletud ulatuses kohustatud:

1a.   Lõigetes 1 ja 8 nimetatud kohustuse peab täitma:

[…]

5.   Lõike 1 punktis 2 […] osutatud asendusmaksed on riikliku keskkonnakaitse‑ ja veemajandusfondi tulud ning need tuleb eelneva kalendriaasta kohta kanda fondi pangakontole enne iga aasta 31. märtsi.

[…]

9.   Majandusminister määrab [lõikes 1] nimetatud kohustuste üksikasjaliku kohaldamisala määrusega kindlaks […]

[…]“.

4

Energiaseaduse artikli 56 lõike 1 punktis 1a oli ette nähtud:

„Tühistamisprotsessi eesmärgil päritolusertifikaadi või biogaasi päritolusertifikaadi hankimise ja URE juhatajale esitamise kohutuse või asendusmakse tasumise kohustuse rikkumise eest karistatakse rahalise karistusega.“

5

Poola Vabariik kehtestas 2005. aastal päritolusertifikaatide süsteemi, mille eesmärk on toetada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia (edaspidi „roheline elekter“) tootjaid. Sertifikaadid antakse neile tootjatele tasuta vastavalt rohelise elektri tootmisele, samas kui teistel energiasektori ettevõtjatel, eelkõige neil, kes müüvad elektrit lõpptarbijatele, on kohustus osta sertifikaadid nimetatud tootjatelt ja esitada need tühistamiseks URE juhatajale koguses, mis vastab teatavale protsendile nende turustatud elektrienergia kogusest.

6

Elektrienergiaga kauplev äriühing R, kellel on energiaseaduse artikli 9a lõike 1 punktis 1 ette nähtud kohustus hankida ja esitada päritolusertifikaadid tema turustatavate elektrienergia koguste kohta, müüs 2013. aastal elektrienergiat ferrosulameid tootvale äriühingule H. S.A. ja teistele klientidele.

7

Selle kohustuse täitmiseks 2013. aastal lõpptarbijatele müüdud elektrienergia osas esitas R. URE juhatajale neile kogustele vastavad päritolusertifikaadid, kuid need sertifikaadid ei hõlma H‑le tarnitud elektrienergia kogust.

8

R. leidis nimelt, et H‑le tarnitud elekter ei olnud mõeldud H. enda tarbeks, mistõttu H. ei olnud selle elektrienergia koguse osas lõpptarbija. Energiaseaduse artikli 9a lõike 1 punktis 1 ette nähtud kohustus ei puuduta seega sellele äriühingule tarnitud mahtu.

9

URE juhataja leidis 20. detsembri 2018. aasta otsuses, et H‑le müüdud elektrienergia kogus oli tegelikult mõeldud tema enda tarbeks ja oli seega hõlmatud selle kohustusega, ning tuvastas esiteks, et R. ei olnud seda kohustust täitnud ega tasunud asendusmakset, ning määras teiseks selle rikkumise eest R‑ile nimetatud seaduse artikli 56 lõike 1 punkti 1a alusel 19898182,35 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 4476096,12 eurot) suuruse rahalise karistuse.

10

R. esitas kaebuse Sąd Okręgowy w Warszawie – Sąd Ochrony Konkurencji i Konsumentówile (Varssavi regionaalne kohus – konkurentsi‑ ja tarbijakaitse kohus, Poola), kes selle osaliselt rahuldas, tühistades selle otsuse osas, millega määrati rahaline karistus.

11

Sellega seoses leidis nimetatud kohus, et kuigi URE juhatajal oli energiaseaduse artikli 56 lõike 1 punkti 1a alusel põhimõtteliselt õigus määrata R‑ile rahaline karistus selle eest, et ta rikkus kohustust esitada päritolusertifikaadid H‑le tarnitud elektrienergia koguse kohta, oli see siiski vastuolus ELTL artikli 108 lõikega 3.

12

Nimetatud kohtu sõnul nähtub komisjoni 2. augusti 2016. aasta otsusest C(2016) 4944 (final) riigiabi SA 37345 (2015/NN) kohta – Poola – Poola päritolusertifikaatide süsteem taastuvenergia toetamiseks ja taastuvenergia sertifikaatide kohustusega seotud kulude vähendamiseks intensiivsete energiakasutajate jaoks (ELT 2016, C 471, lk 1; edaspidi „2. augusti 2016. aasta lõplik otsus“), et Poola päritolusertifikaatide süsteem kujutab endast riigiabi. Isegi kui Euroopa Komisjon oleks selle otsusega tunnistanud abikava siseturuga kokkusobivaks, on siiski tõsi, et kava rakendamine nimetatud otsusele eelneval perioodil on vastuolus ELTL artikli 108 lõikega 3.

13

URE juhataja esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Sąd Apelacyjny w Warszawie Wydział Gospodarczy i Własności Intelektualnej’le (Varssavi apellatsioonikohus, kaubandus‑ ja intellektuaalomandi kolleegium, Poola), tuginedes eelkõige ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisele.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb 2. augusti 2016. aasta lõppotsuse põhjal, et sätted, millega kehtestati päritolusertifikaatide kohustus, lisati Poola õigussüsteemi ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes.

15

Ta leiab samas, et Euroopa Kohtu praktikas ei ole veel lahendatud küsimust, kas ettevõtjale on võimalik määrata rahaline karistus riigisiseste õigusnormide alusel, mis käsitlevad ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes rakendatud abikava, eelkõige juhul, kui abikava on hiljem tunnistatud siseturuga kokkusobivaks.

16

Sellega seoses leiab ta, et võib asuda seisukohale – nagu ka teatamata abi saaja peab arvesse võtma abi tagasimaksmise vajadust –, et ka ettevõtja, kellel on sellisest abikavast tulenevad kohustused ja kes on veendunud, et abikavast ei ole teatatud, peab saama eeldada, et teda nende kohustuste rikkumise eest ei karistata.

17

ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keelu tõhusus – nagu ka asjaolu, et vahendid, mis pärinevad energiaseaduse artikli 9a lõike 1 punktis 2 ja lõikes 5 nimetatud asendusmaksest, ja vahendid, mis tulenevad selle tasumata jätmise eest määratud karistustest, on mõeldud abi rahastamiseks – toetab samamoodi seisukohta, et vastupidi URE juhataja väidetele on asendusmakse abi lahutamatu osa.

18

Neil asjaoludel otsustas Sąd Apelacyjny w Warszawie Wydział Gospodarczy i Własności Intelektualnej (Varssavi apellatsioonikohus, kaubandus‑ ja intellektuaalomandi kolleegium) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELTL] artikli 108 lõiget 3 koostoimes [ELL] artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et [komisjonile] riigiabi teatise esitamata jätmine, kuigi komisjon hiljem oma otsuses kinnitab, et abi on siseturuga kokkusobiv, välistab võimaluse määrata rahaline karistus ettevõtjale, kes ei täitnud komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud ajavahemikul kohustust, mis tuleneb seda abi rakendavast liikmesriigi õigusnormist?“

19

Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 99 on sätestatud, et juhul, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

20

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

21

Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas ELTL artikli 108 lõike 3 viimast lauset tuleb koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui ettevõtjale määratakse rahaline karistus sellise kohustuse rikkumise eest, mis on osa riigiabi meetmest, mida rakendati enne seda, kui komisjon võttis vastu lõpliku otsuse, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, kui asjaomane rikkumine leidis aset otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil.

22

Eelotsusetaotlusest nähtub, et see küsimus tekib seoses Poola päritolusertifikaatide süsteemiga, mis kehtestati 2005. aastal ja mille eesmärk on toetada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjaid Poolas. Kuigi komisjoni arvates on tegemist ELTL artikli 108 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluva riigiabi kavaga, teatasid Poola ametiasutused talle sellest alles 2013. aastal, kuna alguses nad eeldasid, et sellist kava ei saa kvalifitseerida riigiabiks. Komisjon tunnistas 2. augusti 2016. aasta lõpliku otsusega kava siseturuga kokkusobivaks, kritiseerides samas selle enneaegset rakendamist.

23

Selles kontekstis tähendab esitatud küsimus niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda põhjendab, küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas rahaline karistus, mis määrati ettevõtjale muu hulgas selle eest, et ta ei täitnud kohustust hankida ja esitada päritolusertifikaadid kogu oma elektrimüügi kohta, mille puhul on 2. augusti 2016. aasta lõppotsuse alusel selge, et see on osa samast riigiabi kavast.

24

Pärast seda täpsustust tuleb esimesena märkida, et ELTL artikli 108 lõikega 3 on kehtestatud uute abikavade ennetav kontroll. Sel viisil korraldatud ennetuse eesmärk on, et rakendataks üksnes kokkusobivaid abikavasid. Selle eesmärgi saavutamiseks lükatakse abikava rakendamine edasi kuni ajani, mil komisjoni lõplik otsus kõrvaldab kahtlused küsimuses, kas abi on ühisturuga kokkusobiv (5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Sellega seoses tuleb toonitada, et teatamiskohustus on EL toimimise lepinguga riigiabi valdkonnas kehtestatud kontrollisüsteemi üks põhielemente. Selles süsteemis on liikmesriigid kohustatud esiteks komisjonile teatama igast meetmest, millega nad kavatsevad kehtestada või muuta abi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ja teiseks vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 mitte seda meedet rakendama seni, kuni Euroopa Liidu nimetatud institutsioon on meetme suhtes teinud lõpliku otsuse (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK, C‑445/19, EU:C:2020:952, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

ELTL artikli 108 lõikes 3 kehtestatud keelu eesmärk on tagada, et abi toime ei avalduks enne, kui komisjonil on olnud võimalus mõistliku aja jooksul abikava üksikasjalikult kontrollida ja algatada vajaduse korral sama artikli 108 lõikes 2 ette nähtud menetlus (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK, C‑445/19, EU:C:2020:952, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Riigiabi kontrollisüsteemi raames täidavad ühelt poolt liikmesriikide kohtud ja teiselt poolt komisjon täiendavaid, kuid eraldiseisvaid rolle, kusjuures liikmesriikide kohtud tagavad eelkõige, et kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni kaitstakse õigussubjektide õigusi riigi ametiasutuste poolt ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keelu võimaliku rikkumise eest (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus PGE, C‑574/14, EU:C:2016:686, punktid 30 ja 31).

28

Nende eeskirjade kohaldamine põhineb lojaalse koostöö kohustusel, mille raames peavad liikmesriikide kohtud võtma kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õigusest, ja hoiduma meetmetest, mis võivad ohustada aluslepingu eesmärkide saavutamist, nagu see tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3 (vt selle kohta 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa, C‑284/12, EU:C:2013:755, punkt 41).

29

Teisena tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast esiteks, et abimeede, mida rakendatakse ELTL artikli 108 lõikest 3 tulenevaid kohustusi eirates, on ebaseaduslik (8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Residex Capital IV, C‑275/10, EU:C:2011:814, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Teiseks ei ole olukorras, kus komisjon on ELTL artikli 108 lõikega 3 vastuolus antud abi kohta teinud lõpliku otsuse, millega abi tunnistatakse ELTL artikli 107 alusel siseturuga kokkusobivaks, komisjoni lõplikul otsusel sellist toimet, mis muudaks tagasiulatuvalt seaduslikuks rakendusaktid, mis on tühised seetõttu, et need on vastu võetud ELTL artikli 108 lõike 3 viimases lauses kehtestatud rakendamiskeeldu rikkudes. Igasugune muu tõlgendus viiks selleni, et soositaks seda, et asjaomane liikmesriik eirab seda sätet, ja selle sätte soovitav toime kaoks (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK, C‑445/19, EU:C:2020:952, punkt 21).

31

Siit järeldub, et abi, mida on rakendatud enne, kui võeti vastu lõplik otsus, millega see abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, tuleb pidada ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses ebaseaduslikuks selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil (vt selle kohta 15. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Veejaam ja Espo, C‑470/20, EU:C:2022:981, punkt 54).

32

Kolmandana on Euroopa Kohus veel leidnud – piiramata seda järeldust liidu õiguse konkreetse valdkonnaga –, et liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistatud riigisiseste õigusnormide täitmise tagamiseks ette nähtud karistuste süsteemi, mis näeb ette trahvid või muud sunnimeetmed, tuleb ainuüksi selle asjaolu tõttu pidada liidu õigusega vastuolus olevaks (11. septembri 2003. aasta kohtuotsus Safalero, C‑13/01, EU:C:2003:447, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult on sanktsioonid, millega karistatakse ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lausega vastuolus oleva kohustuse täitmata jätmise eest – arvestades, et see kohustus, nagu on märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 31, on osa sellisest riigiabi kavast, mida rakendati enne, kui võeti vastu lõplik otsus, millega abi tunnistati siseturuga kokkusobivaks –, ise selle sättega vastuolus, kui neid määratakse kohustuse rikkumise eest, mis on toime pandud otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil.

34

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldustest kõigepealt, et energiaseaduse artikli 9a lõike 1 punktis 1 ette nähtud kohustus hankida päritolusertifikaadid ja esitada need tühistamiseks URE juhatajale on osa abikavast, mis lisati Poola õiguskorda ELTL artikli 108 lõike 3 viimast lauset rikkudes, kuivõrd seda kava rakendati enne seda, kui komisjon võttis vastu lõpliku otsuse tunnistada kava siseturuga kokkusobivaks, seejärel, et selline kohustus oli selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil seega vastuolus ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lausega, ning lõpuks, et R‑ile määrati karistus rikkumise eest, mis pandi toime selle õigusvastase perioodi jooksul.

35

Neil asjaoludel, mida peab vajaduse korral kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb selline karistus, nagu määrati R‑ile, käesoleva kohtumääruse punktides 24–32 viidatud kohtupraktikat arvestades tunnistada ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lausega vastuolus olevaks.

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artikli 108 lõike 3 viimast lauset tuleb koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui ettevõtjale määratakse rahaline karistus sellise kohustuse rikkumise eest, mis on osa riigiabi meetmest, mida rakendati enne seda, kui komisjon võttis vastu lõpliku otsuse, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, kui asjaomane rikkumine leidis aset otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

ELTL artikli 108 lõike 3 viimast lauset tuleb koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3

tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus see, kui ettevõtjale määratakse rahaline karistus sellise kohustuse rikkumise eest, mis on osa riigiabi meetmest, mida rakendati enne seda, kui komisjon võttis vastu lõpliku otsuse, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, kui asjaomane rikkumine leidis aset otsuse vastuvõtmisele eelnenud perioodil.