Õiguslik raamistik

Rahvusvaheline õigus

GATT 1994

Dumpinguvastane leping

Hiina WTOga ühinemise protokoll

Liidu õigus

Vaidluse taust

Vaidlusaluse määruse vastuvõtmisele eelnenud menetlused

Vaidlusalune määrus ja selle vastuvõtmise menetlus

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

Poolte nõuded Euroopa Kohtus

Apellatsioonkaebus

Esimene väide

Esimese väite esimene osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Esimese väite teine osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Teine väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Kolmas väide

Poolte argumendid

Euroopa Kohtu hinnang

Neljas väide

Neljanda väite esimene osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Neljanda väite teine osa

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Kohtukulud

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja P. Mahnič, keda abistas avocată N. Tuominen,

–

Euroopa Parlament, esindajad: P. Musquar, A. Neergaard ja A. Pospisilova Padowska,

1

Changmao Biochemical Engineering Co. Ltd (edaspidi „Changmao“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsuse Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon (T‑541/18; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“; EU:T:2020:605), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi tühistada komisjoni 28. juuni 2018. aasta rakendusmäärus (EL) nr 2018/921, millega kehtestatakse pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2018, L 164, lk 14; edaspidi „vaidlusalune määrus“), teda puudutavas osas või teise võimalusena tervikuna.

2

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 allkirjastatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning samuti selle lepingu lisades 1, 2 ja 3 olevad kokkulepped (edaspidi koos „WTO lepingud“), mille hulka kuuluvad 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80; edaspidi „GATT 1994“) ning 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

3

GATT 1994 VI artikli lõikes 1 on sätestatud:

„Lepinguosalised tõdevad, et dumping, mille puhul ühe riigi toodetega alustatakse kauplemist teise riigi kaubanduses nende toodete harilikust väärtusest odavamalt, tuleb hukka mõista juhul, kui see põhjustab või ähvardab põhjustada olulist kahju lepinguosalise territooriumil kinnistunud tootmisharule või oluliselt pidurdab omamaise tootmisharu rajamist. Käesoleva artikli tähenduses alustatakse toodetega kauplemist importijamaa kaubanduses harilikust väärtusest odavamalt, kui ühest riigist teise eksporditud toote hind:

a) on madalam eksportivas riigis tarbimiseks mõeldud samasuguse toote võrreldavast hinnast tavapärases kaubandustegevuses;

[…]“.

4

Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 „Dumpingu tuvastamine“ on sätestatud:

„2.1   Käesolevas lepingus tuleb dumpinguks lugeda tootega kauplemist teise maa kaubanduses tema harilikust väärtusest madalama hinnaga, kui selle ühelt maalt teise eksporditud toote ekspordihind on madalam kui eksportijamaal tarbimiseks ette nähtud samasuguse toote võrreldav hind tavapärases kaubandustegevuses.

2.2   Juhul kui eksportijamaa siseturul samasugust toodet tavapärase kaubandustegevuse käigus ei müüda või kui selline müük eksportijamaa […] siseturul valitseva eriolukorra või vähese läbimüügi tõttu korrektset võrdlust ei võimalda, võrreldakse toote hinda dumpingumäära tuvastamiseks samasuguse toote võrreldava hinnaga eksportimisel sobivasse kolmandasse riiki, eeldades selle hinna tüüpilisust, või omahinnaga päritolumaal, liites põhjendatud summa haldus-, müügi- ja üldkulude ning kasumi katteks.

[…]“.

5

Hiina Rahvavabariigi WTOga ühinemise protokolliga (edaspidi „Hiina WTOga ühinemise protokoll“) sai Hiinast 11. detsembril 2001 WTO liige.

6

Vastavalt Hiina WTOga ühinemise protokolli artikli 15 punktidele a ja d:

„[GATT 1994] VI artiklit, [dumpinguvastast lepingut] ning [subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete lepingut (EÜT 1994, L 336, lk 156; ELT eriväljaanne 11/21, lk 243)] kohaldatakse menetlustes, mis käsitlevad Hiinast lähtuvat importi WTO mõne liikme territooriumile kooskõlas järgnevaga:

[…]

7

Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud õigusnormid, mis reguleerivad Euroopa Liidu dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmist, sisalduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruses (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“). Alusmäärusega tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51).

8

Alusmääruse põhjenduses 9 on kirjas:

„Soovitav on sätestada selged ja üksikasjalikud juhised tegurite kohta, mille alusel võib kindlaks teha, kas dumpinguhinnaga import on põhjustanud või ähvardab põhjustada olulist kahju. Näidates, et asjaomase impordi maht ja hinnatase on mõnele liidu tootmisharule kahju põhjustanud, tuleks pöörata tähelepanu teiste tegurite mõjule, eelkõige liidu turul valitsevale olukorrale.“

9

Määruse artikli 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ lõikes 7 on sätestatud:

[…]“.

10

Alusmääruse artikkel 3 „Kahju tuvastamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui ei ole kindlaks määratud teisiti, siis tähendab mõiste „kahju“ käesoleva määruse kohaselt liidu tootmisharule tekitatud olulist kahju, liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või liidu tootmisharu rajamise olulist pidurdamist ning seda tõlgendatakse käesolevas artiklis ettenähtud korras.

2.   Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt:

3.   Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või liidu tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

5.   Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele liidu tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest; tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku; müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist; liidu hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

6.   Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud liidu tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.

7.   Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega liidu tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. […]

8.   Dumpinguhinnaga impordi mõju hinnatakse liidu tootmisharu samasuguse toote toodangu suhtes, kui kättesaadavate andmete abil on võimalik sellist toodangut eraldi kindlaks teha selliste kriteeriumide põhjal nagu tootmisprotsess, tootjatepoolne müük ja kasum. […]

9.   Olulise kahju tekitamise ohu kindlaksmääramisel tuginetakse faktidele, mitte vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele. Muudatus asjaoludes, mis tekitaksid olukorra, mille puhul dumping põhjustaks kahju, peab olema selgelt prognoositav ja peatselt toimuv.

Tehes otsust olulise kahju ohu olemasolu kohta, tuleks arvesse võtta niisuguseid tegureid nagu:

Ükski neist tegureist ei või iseenesest olla otsustamisel tingimata määrav, kuid kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine peab viima järeldusele, et peatselt on oodata edasist dumpinguhinnaga eksporti ja et kui ei rakendata kaitsemeetmeid, on tagajärjeks oluline kahju.“

11

Alusmääruse artikli 4 „Liidu tootmisharu mõiste“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses tuleb mõistet „liidu tootmisharu“ tõlgendada viitena liidu samasuguste toodete tootjaile tervikuna või neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratud põhiosa liidu nende toodete kogutoodangust […]

[…]“.

12

Määruse artikli 5 „Menetluse algatamine“ lõikes 4 on sätestatud:

„Uurimine algatatakse vastavalt lõikele 1 ainult siis, kui samasuguse toote liidu tootjate poolt kaebuse suhtes väljendatud toetuse või vastuseisu ulatuse kontrollimise põhjal on tuvastatud, et kaebus on esitatud liidu tootmisharu poolt või selle nimel. Kaebust peetakse liidu tootmisharu poolt või selle nimel esitatuks, kui seda toetavad need liidu tootjad, kelle toodang moodustab ühtekokku enam kui 50% samasuguse toote kogutoodangust, mida toodab kaebusele kas toetust või vastuseisu väljendav osa omamaisest tootmisharust. […]“.

13

Määruse artikli 6 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning kasutajad ja tarbijaorganisatsioonid, kes on andnud endast teada artikli 5 lõike 10 kohaselt, samuti ekspordiriigi esindajad võivad kirjaliku taotluse korral tutvuda kogu teabega, mis ükskõik milline uurimisega seotud isik on kättesaadavaks teinud, välja arvatud liidu või liikmesriikide asutusesisesed dokumendid, kui see teave on nende huvide esitamiseks oluline, ei ole artikli 19 tähenduses konfidentsiaalne ning seda kasutatakse uurimise käigus.

Kõnealused isikud võivad nimetatud teabe kohta esitada oma tähelepanekuid, mis võetakse arvesse niivõrd, kuivõrd need on piisavalt põhjendatud.“

14

Sama määruse artikli 11 lõigetes 2 ja 9 on sätestatud:

„2.   Lõplik dumpinguvastane meede aegub viie aasta möödudes selle kehtestamisest või viie aasta möödudes viimase läbivaatamise lõpetamise kuupäevast, mis hõlmas nii dumpingut kui ka kahju, kui läbivaatamisel ei otsustata, et selle kehtivuse lõppemisega võib tõenäoliselt kaasneda dumpingu või kahju jätkumine või kordumine. Aegumise läbivaatamine algatatakse komisjoni või liidu tootjate poolt või nende nimel tehtud taotluse põhjal ning meede jääb jõusse nimetatud läbivaatamise tulemuste selgumiseni.

[…]

9.   Kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides käesoleva artikli kohaselt läbiviidavates läbivaatamise või tagasimaksmise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamisega päädinud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse artiklit 2, eriti selle lõikeid 11 ja 12, ning artiklit 17.

15

Alusmääruse artikli 18 „Koostööst keeldumine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal.

Kui selgub, et huvitatud isik on esitanud ebaõiget või eksitavat teavet, siis jäetakse selline teave arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele.

Huvitatud isikutele tehakse koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks.“

16

Määruse artikli 19 lõiked 2 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

„2.   Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad kõnesolevad isikud asuda seisukohale, et nimetatud teabe kohta ei ole võimalik kokkuvõtet koostada. Selliste erandlike asjaolude puhul tuleb esitada põhjendused, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.

[…]

4.   Käesolev artikkel ei takista liidu asutusi avalikustamast üldist teavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastuvõetud otsused, või tõendusmaterjali, millele liidu asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel menetluste käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huve, et nende ärisaladusi välja ei räägitaks.“

17

Määruse artiklis 20 „Avalikustamine“ on sätestatud:

„1.   Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. Avalikustamise taotlus esitatakse kirjalikult kohe pärast ajutiste meetmete kehtestamist ning avalikustamine toimub kirjalikult nii kiiresti kui võimalik.

2.   Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[…]

4.   Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne artiklis 9 sätestatud menetluste algatamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel.

Avalikustamine ei piira komisjoni võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.

[…]“.

18

Viinhapet kasutatakse eelkõige toidulisandina veini ja jookide tootmises ning aeglustina kipskrohvisegudes. Euroopa Liidus ja Argentinas toodetakse L(+)-viinhapet veinivalmistamise kõrvalsaadustest (veinisettest) (edaspidi „looduslik viinhape“). Hiinas toodetakse L(+)-viinhapet ja DL-viinhapet keemilise sünteesi teel benseenist (edaspidi „sünteetiline viinhape“). Sünteetilisel viinhappel on samad füüsikalised ja keemilised põhiomadused ning sama põhiline kasutusotstarve kui looduslikul viinhappel.

19

Changmao on Hiina eksportiv sünteetilise viinhappe tootja. Distillerie Bonollo SpA, Industria Chimica Valenzana (ICV) SpA ja Caviro Extra SpA, varem Caviro Distillerie Srl (edaspidi „Caviro Distillerie“) (edaspidi koos „Distillerie Bonollo jt“), on liidus asuvad loodusliku viinhappe tootjad.

20

Euroopa Komisjon sai 24. septembril 2004 mitmelt liidus asuvalt tootjalt kaebuse dumpingu kohta viinhappesektoris.

21

23. jaanuaril 2006 võttis Euroopa Liidu Nõukogu vastu määruse (EÜ) nr 130/2006, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2006, L 23, lk 1).

22

Muu hulgas kinnitas nõukogu selles määruses kolme Hiina eksportiva tootja, kelleks on Changmao, Ninghai Organic Chemical Factory ja Hangzhou Bioking Biochemical Engineering Co. Ltd (edaspidi „Hangzhou“), turumajanduslikku kohtlemist. Nende kolme eksportiva tootja valmistatud toodete suhtes kehtestati dumpinguvastane tollimaks määraga vastavalt 10,1%, 4,7% ja 0%. Lisaks kehtestati selle määrusega kõigi teiste Hiina eksportivate tootjate toodetud viinhappe suhtes dumpinguvastane tollimaks määraga 34,9%.

23

Nõukogu võttis 13. aprillil 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 332/2012, millega muudetakse määrust nr 130/2006 ning jäetakse äriühing Hangzhou Bioking Biochemical Engineering Co., Ltd. välja lõplike meetmete kohaldamisalast (ELT 2012, L 108, lk 1).

24

Rakendusmäärus võeti vastu lähtuvalt WTO apellatsioonikogu 29. novembri 2005. aasta aruandest juhtumis „Mehhiko – lõplikud dumpinguvastased meetmed veiselihale ja riisile“ (WT/DS 295/AB/R, punktid 305 ja 306), millest sisuliselt nähtub, et eksportiv tootja, kelle puhul esialgse uurimise käigus dumpingut ei avastatud, tuleb välja jätta sellise uurimise tulemusel kehtestatud lõpliku meetme kohaldamisalast, ning et tema suhtes ei saa algatada läbivaatamist, mis on seotud administratiivsete ja muutunud asjaoludega. Olles tuvastanud, et esialgne uurimine ei võimaldanud järeldada, et Hangzhou kasutas dumpingut, jättis nõukogu käesolevas asjas selle tootja ekspordi määruse nr 130/2006 kohaldamisalast välja.

25

Nõukogu võttis 16. aprillil 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 349/2012, millega kehtestatakse pärast määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõike 2 kohast aegumise läbivaatamist Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2012, L 110, lk 3) ja millega jäeti määrusega nr 130/2006 kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud jõusse kõigi Hiina eksportivate tootjate, välja arvatud Hangzhou toodete suhtes.

26

Vahepealse läbivaatamise menetluse tulemusel, mis algatati Changmao ja Ninghai Organic Chemical Factory suhtes, võttis nõukogu 26. juunil 2012 vastu rakendusmääruse (EL) nr 626/2012, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 349/2012 (ELT 2012, L 182, lk 1).

27

Selles määruses keeldus nõukogu neile kahele ettevõtjale võimaldamast turumajanduslikku kohtlemist, mida neile oli kohaldatud varem, ning olles normaalväärtuse arvutanud teabe põhjal, mille oli esitanud koostööd tegev tootja võrdlusriigis, nimelt Argentinas, kohaldas nõukogu nende kahe Hiina eksportiva tootja valmistatud toodetele dumpinguvastast tollimaksu vastavalt määraga 13,1% ja 8,3%.

28

Olles saanud mitmelt liidus asuvalt tootjalt, kelle hulka kuulusid Distillerie Bonollo jt, Hangzhou suhtes kaebuse, avaldas komisjon 4. detsembril 2014Euroopa Liidu Teatajas teate Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe importi käsitleva dumpinguvastase menetluse algatamise kohta, mis piirdub ühe Hiina eksportiva tootjaga (Hangzhou Bioking Biochemical Engineering Co. Ltd) (ELT 2014, C 434, lk 9).

29

Komisjon võttis 9. veebruaril 2016 vastu rakendusotsuse (EL) 2016/176, millega lõpetatakse Hiina Rahvavabariigist pärit ettevõtja Hangzhou Bioking Biochemical Engineering Co. Ltd toodetud viinhappe importi käsitlev dumpinguvastane menetlus (ELT 2016, L 33, lk 14). Komisjon jõudis selles otsuses järeldusele, et liidu tootmisharu ei ole määruse nr 1225/2009 artikli 3 tähenduses kandnud olulist kahju Hangzhou toodetud viinhappe liitu importimisega. Ta lõpetas seetõttu nimetatud eksportiva tootja suhtes dumpinguvastase menetluse ilma dumpinguvastaseid tollimakse kehtestamata.

30

Rakendusmääruse nr 626/2012 ja rakendusotsuse 2016/176 vastuvõtmise tulemusel algatati mitu kohtumenetlust.

31

Esiteks jättis Üldkohus 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsusega Caviro Distillerie jt vs. komisjon (T‑211/16, EU:T:2018:148) rahuldamata selle rakendusotsuse peale esitatud hagi, mille olid esitanud mitu liidu viinhappe tootjat, sealhulgas Distillerie Bonollo jt. Nimetatud kohtuotsuse peale samade liidu tootjate esitatud apellatsioonkaebuse jättis Euroopa Kohus rahuldamata 10. juuli 2019. aasta kohtuotsusega Caviro Distillerie jt vs. komisjon (C‑345/18 P, EU:C:2019:589).

32

Teiseks algatati rakendusmääruse nr 626/2012 suhtes kaks eri kohtumenetlust.

33

Esimesena esitas Changmao selle määruse tühistamise nõudes hagi Üldkohtusse, leides, et nimetatud määrusega kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud on liiga kõrged. Üldkohus tühistas 1. juuni 2017. aasta otsusega Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) kõnealuse määruse Changmaole kohaldatavas osas, kuna oli rikutud tema kaitseõigusi. Üldkohtu otsust apellatsiooni korras edasi ei kaevatud.

34

Komisjon avaldas 7. septembril 2017Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles käsitletakse 1. juuni 2017. aasta otsust kohtuasjas T‑442/12 seoses nõukogu rakendusmäärusega nr 626/2012 (ELT 2017, C 296, lk 16). Kõnealuses teatises oli täpsustatud, et nimetatud institutsioon on otsustanud taasalustada Hiinast pärit viinhappe importi käsitleva dumpinguvastase uurimise, mille tulemusel võeti vastu määrus nr 626/2012, selles osas, mis on seotud Changmaoga, ja alates sellest punktist, kus õigusvastasus aset leidis. Samuti oli selles täpsustatud, et taasalustamine piirdub Üldkohtu 1. juuni 2017. aasta kohtuotsuse Changmao Biochemical Engineering vs. nõukogu (T‑442/12, EU:T:2017:372) rakendamisega üksnes selle eksportiva tootja suhtes. Viimati nimetatud ettevõtja asetati seega tollel hetkel olukorda, milles ta oli enne selle rakendusmääruse jõustumist, see tähendab olukorda, mida reguleeris rakendusmäärus nr 349/2012, milles oli tema toodete suhtes ette nähtud dumpinguvastane tollimaks määraga 10,1%.

35

Teisena, olles leidnud, et rakendusmäärusega nr 626/2012 kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud ei ole piisavalt kõrged, et heastada Changmao ja Ninghai Organic Chemical Factory dumpingu ulatust ja seega kõrvaldada Euroopa tootmisharule tekitatud kahju, esitasid mitu liidu viinhappe tootjat, sealhulgas Distillerie Bonollo jt Üldkohtule hagi selle määruse tühistamiseks. Üldkohus tühistas 3. mai 2018. aasta kohtuotsusega Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu (T‑431/12, EU:T:2018:251) nimetatud määruse, kuna normaalväärtuse arvutamise meetodit muudeti läbivaatamisega seotud uurimise ajal, ilma et see oleks olnud põhjendatud asjaolude muutumisega.

36

Apellatsioonkaebus, mille Changmao esitas kõnealuse kohtuotsuse peale, jäeti Euroopa Kohtu 3. detsembri 2020. aasta otsusega Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt (C‑461/18 P, EU:C:2020:979) peaaegu tervikuna rahuldamata.

37

19. aprillil 2017, pärast seda, kui mitu liidu viinhappe tootjat, sealhulgas Distillerie Bonollo jt, kelle toodang moodustab rohkem kui 52% liidu viinhappe kogutoodangust, olid esitanud rakendusmäärusega nr 349/2012 kehtestatud dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise taotluse, avaldas komisjon Euroopa Liidu Teatajas teate Hiina Rahvavabariigist pärit viinhappe impordi suhtes kohaldatavate dumpinguvastaste meetmete aegumise läbivaatamise algatamise kohta (ELT 2017, C 122, lk 8) alusmääruse artikli 11 lõike 2 alusel.

38

Komisjon palus 20. aprilli 2017. aasta kirjas huvitatud isikutel esitada märkusi liidu tootjate esialgse valimi kohta, mille komisjon oli valinud alusmääruse artikli 17 kohaselt. Esialgne valim koosnes kuuest liidu tootjast, kelle toodang moodustas 86% liidu viinhappe kogutoodangust ning kelle hulka kuulusid Caviro Distillerie, Industria Chimica Valenzana ja Distillerie Mazzari.

39

Komisjon otsustas 13. juunil 2017 – arvestades ühelt poolt Itaalia viinhappe tootjate ühenduse Assodistili kirja, mille kohaselt Distillerie Mazzari ei soovinud läbivaatamisega seotud uurimises koostööd teha, ja teiselt poolt Distillerie Bonollo taotlust ta valimisse lisada –, et liidu viinhappe tootjate väljavõtteline uuring ei ole enam asjakohane ning saatis küsimustiku kõigile liidu tootjatele.

40

Küsimustikule vastas seitse liidu tootjat, kelle hulka ei kuulunud Distillerie Mazzari.

41

Ükski Hiina eksportiv tootja, sealhulgas Changmao, kelle poole komisjon pöördus, läbivaatamisega seotud uurimises koostööd ei teinud.

42

Komisjon saatis 30. aprilli 2018. aasta kirjaga Changmaole üldise avalikustamisdokumendi, milles esitati tema analüüs oluliste faktide ja kaalutluste kohta, mis põhjendavad dumpinguvastaste meetmete pikendamist veel üheks viieaastaseks ajavahemikuks.

43

Changmao edastas 14. mail 2018 komisjonile oma märkused üldise avalikustamisdokumendi kohta. Seejärel küsis ta 12. juuni 2018. aasta e‑kirjas komisjonilt, kas see institutsioon kavatseb pärast tema esitatud märkusi võtta vastu parandatud üldise avalikustamisdokumendi.

44

Komisjon kinnitas talle 15. juuni 2018. aasta e‑kirjas, et tema märkusi on nõuetekohaselt analüüsitud ja neile antakse vastus vastuvõetavas määruses.

45

Komisjon võttis 28. juunil 2018 vastu vaidlusaluse määruse.

46

Esimesena nähtub nimetatud määrusest seoses dumpingu olemasoluga, et komisjon arvutas normaalväärtuse alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a alusel, mida kohaldatakse mitteturumajanduslikest riikidest pärinevale impordile. Olles kavatsenud kasutada Argentinat võrdlusriigina ja kutsudes Argentina tootjaid koostööd tegema, selgus, et üks tootjatest oli lõpetanud vaatlusaluse toote tootmise ja teine keeldus koostööst. Kuna võimalike teiste võrdlusriikide tootjad keeldusid rahuldavast koostööst, määras komisjon alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a esimese taande kohaselt normaalväärtuse kindlaks „mõnel muul põhjendatud alusel“. Täpsemalt arvutas komisjon normaalväärtuse läbivaatamise taotluses esitatud teabe alusel, mis oli seotud ühe Argentina tootja omamaistel arvetel näidatud vaatlusaluse toote hinnaga. Arvestades asjaolu, et Argentinas toodetud vaatlusalune toode oli looduslik viinhape, samas kui Hiina eksportivate tootjate toodetud viinhape oli sünteetiline viinhappe, mis on odavam, tegi komisjon teatud kohandusi, et võtta arvesse nende kahte tüüpi toodete tootmismeetodist tulenevat kuluerinevust.

47

Kuna Hiina eksportivad tootjad, sealhulgas Changmao, ei teinud koostööd, tegi komisjon vastavalt alusmääruse artiklile 18 oma järeldused „kättesaadavate faktide põhjal“ ja määras seega ekspordihinnad kindlaks selle määruse artikli 14 lõikes 6 mainitud andmebaasi põhjal. Nende andmete põhjal jõudis komisjon järeldusele, et Changmao ja Ninghai Organic Chemical Factory kaalutud keskmine dumpingumarginaal oli üle 70%.

48

Niisiis jõudis komisjon esiteks järeldusele, et dumping jätkus läbivaatamisega seotud uurimisperioodil ning teiseks on dumpingu jätkumine meetmetega hõlmatud eksportivate tootjate poolt väga tõenäoline. Konkreetselt suureneks meetmete kehtetuks tunnistamise tagajärjel tõenäoliselt oluliselt liitu suunatud eksport märkimisväärselt madalate dumpinguhindadega.

49

Teisena nähtub vaidlusalusest määrusest kahju kohta esiteks, et komisjon asus seisukohale, et uurimise käigus koostööd teinud liidu seitsme tootja arvele langes oluline osa, see tähendab üle 60% samasuguse toote kogutoodangust liidus. Seega tuleb neid seitset tootjat pidada alusmääruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 4 tähenduses „liidu tootmisharu“ moodustavateks. Olles uurimises koostööd teinud tootjatelt saadud kontrollitud teabele tuginedes analüüsinud liidu tootmisharu kahjunäitajaid alusmääruse artikli 3 lõike 5 tähenduses, jõudis komisjon järeldusele, et vastuvõetud dumpinguvastased meetmed ei ole täielikult avaldanud kavandatud mõju ning mis tahes dumpinguhinnaga import liidu turul võib jätkuvalt olla liidu tootmisharu jaoks kahjulik.

50

Teiseks uuris komisjon ka kahju kordumise tõenäosust meetmete aegumise korral. Kuna Hiina eksportivad tootjad, kellega ühendust võeti, ei teinud koostööd, tugines nimetatud institutsioon kättesaadavale teabele kooskõlas alusmääruse artikliga 18. Analüüsi põhjal jõuti järeldusele, et meetmete aegumise tagajärjel suureneks tõenäoliselt Hiinast pärit dumpinguhinnaga import, mille hinnad lööksid liidu tootmisharu hinnad alla ja liidu tootmisharu juba niigi kehv majanduslik olukord halveneks veelgi. Seetõttu ta järeldas, et meetmete aegumine põhjustaks tõenäoliselt liidu tootmisharule osaks saanud kahju kordumise.

51

Kolmandana analüüsis komisjon, kas olemasolevate dumpinguvastaste meetmete säilitamine oleks vastuolus liidu kui terviku huvidega, ja jõudis järeldusele, et see ei ole nii.

52

Eeltoodud andmeid arvestades otsustas komisjon vaidlusaluse määrusega säilitada lõplikud dumpinguvastased tollimaksud määraga 8,3% Ninghai Organic Chemical Factory toodetud toodete impordi suhtes, määraga 10,1% Changmao toodetud toodete impordi suhtes ja määraga 34,9% kõigi muude Hiina eksportivate tootjate toodete suhtes, välja arvatud Hangzhou.

53

Üldkohtu kantseleisse 12. septembril 2018 saabunud hagiavalduses palus Changmao tühistada vaidlusaluse määruse.

54

Hagi põhjenduseks esitas Changmao viis väidet, milles esimese kohaselt oli komisjon rikkunud õigusnormi, kuna ta kasutas normaalväärtuse arvutamiseks võrdlusriigi meetodit; teise kohaselt oli rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemisel; kolmanda kohaselt oli tehtud ilmseid hindamisvigu seoses kahju kordumise tõenäosusega; neljanda kohaselt oli rikutud kaitseõigusi ja hea halduse põhimõtet ning viimaks viiendaks puudusid põhjendused.

55

Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus need viis väidet tagasi ja jättis hagi seetõttu tervikuna rahuldamata.

56

Changmao palub Euroopa Kohtul:

57

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

58

Distillerie Bonollo jt paluvad Euroopa Kohtul:

59

Euroopa Kohus palus 13. juunil 2022 nõukogul ja Euroopa Parlamendil osaleda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 teise lõigu alusel kohtuistungil, et vastata apellatsioonkaebuse esimest väidet puudutavatele küsimustele.

60

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega, millest esimese kohaselt on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 alusel vastu võetud liidu aktide õiguspärasust ei saa kontrollida Hiina WTOga ühinemise protokolli põhjal; teise ja kolmanda kohaselt on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu nii liidu tootmisharu haavatavuse kui ka sellele tootmisharule tekitatud kahju kordumise tõenäosuse kindlakstegemisel, rikkudes nii eelkõige hea halduse põhimõtet, ja viimaseks on neljanda väite kohaselt rikutud kaitseõigusi.

61

Esimene väide koosneb kahest osast. Väite esimeses osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav erand põhimõttest, mille kohaselt liidu kohus ei saa kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust nende kooskõla suhtes WTO lepingute eeskirjadega, ja mida Euroopa Kohus tunnustas oma 7. mai 1991. aasta kohtuotsuses Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186). Kõnealuse väite teises osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 ekslikult kõrvale eespool nimetatud kolmanda erandi esinemise.

62

Esimese väite esimeses osas väidab Changmao sisuliselt, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 alusel vastu võetud liidu aktide õiguspärasust ei saa kontrollida Hiina WTOga ühinemise protokolli põhjal. Täpsemalt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494) punktile 48 tuginedes tuvastas, et artikli 2 lõige 7 väljendab liidu seadusandja tahet võtta selles valdkonnas kasutusele liidu õiguskorrale omane lähenemine ja seda ka pärast Hiina Rahvavabariigi ühinemist WTOga.

63

Sellega seoses väidab Changmao ühelt poolt, et nimetatud säte peegeldab vastupidi liidu seadusandja tahet rakendada Hiina WTOga ühinemise protokollis võetud konkreetset kohustust 7. mai 1991. aasta kohtuotsusest Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32) tuleneva kohtupraktika tähenduses, mis seisneb sisuliselt kohustuses kasutada Hiina eksportivate tootjate suhtes nn võrdlusriigi erandmeetodit üksnes kuni protokolli artiklis 15 ette nähtud üleminekuperioodi lõppemiseni.

64

Seda tõlgendust toetab ka alusmääruse artikli 2 lõike 7 kujunemislugu, eelkõige põhjendused 54 ja 55 nõukogu ettepanekus otsuse kohta, millega võetakse vastu ühenduse seisukoht Hiina Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemise küsimuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga loodud ministrite konverentsil (KOM(2001) 517 (lõplik)) (EÜT 2002, C 51 E, lk 314), ning sellele järgnev nõukogu 19. oktoobri 2001. aasta otsus (2001/0218 (CNS) ja 2001/0216 (CNS)). Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuses tema argumentidele artikli 2 lõike 7 kujunemisloo kohta ei vastanud.

65

Changmao on teiselt poolt arvamusel, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494) tulenev kohtupraktika ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna see kohtuotsus mitte üksnes ei käsitlenud Armeenia Vabariigi konkreetset olukorda, vaid reguleeris ka olukordi, mis eelnesid Hiina WTOga ühinemise protokollis ette nähtud üleminekuperioodi lõppemisele. Lisaks käsitles see üksnes mitteturumajanduslike riikide olukorda, kes ei olnud WTO liikmed.

66

Liidu õigusaktide kontrollimise kohta WTO õiguse põhjal leiab Changmao, et esimene erand, millele on viidatud 7. mai 1991. aasta kohtuotsuses Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186) ja mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 viitega kohtupraktikale, mis tuleneb 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 40 ja 41) ning 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsusest C & J Clark International ja Puma (C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 87), on käesolevas kohtuasjas kohaldatav. Ta väidab sellega seoses, et alusmääruse artikli 2 lõige 7 kujutab endast erandit dumpingu kindlaksmääramise põhieeskirjadest ning seda tuleb tõlgendada kooskõlas liidu õigusega, kuigi selles sättes puudub viide Hiina WTOga ühinemise protokollile. Lisaks ei saa seda erandit kohaldada Hiinast pärit impordi suhtes pärast kõnealuse protokolli artiklis 15 ette nähtud üleminekuperioodi lõppu, mistõttu alates lõppemisest tuleb selle impordi suhtes kohaldada alusmääruse artikli 2 lõigetes 1–6 sätestatud põhieeskirju.

67

Changmao sõnul ei ole seega kõnealuse protokolli artikli 15 punktid a ja d kohaldatavad 11. detsembril 2016, mistõttu Hiina Rahvavabariigi suhtes ei kohaldata sellest kuupäevast alates „võrdlusriigi“ eeskirju, mida kinnitab ka WTO apellatsioonikogu 15. juuli 2001. aasta aruanne juhtumis „Euroopa ühendused – lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes“ (WT/DS/397). Järelikult, kuna käesolevas kohtuasjas jõustus komisjoni teade menetluse algatamise kohta 19. aprillil 2017, tuleb asuda seisukohale, et pärast Hiina WTOga ühinemise protokollis sätestatud üleminekuperioodi lõppemist peab liit Hiina eksportivate tootjate puhul normaalväärtuse kindlaksmääramiseks üldjuhul kasutama Hiina omamaiseid tootmiskulusid ja hindu.

68

Distillerie Bonollo jt, parlament ja nõukogu vaidlevad apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osa põhjendatusele vastu.

69

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et sellise rahvusvahelise lepingu sätetele, mille pool liit on, saab liidu teisese õiguse akti peale esitatud tühistamishagi või sellise akti õigusvastasusel põhineva vastuväite toetuseks tugineda üksnes tingimusel, et esiteks ei välista selle lepingu laad ja ülesehitus seda ning teiseks on selle sätted oma sisult tingimusetud ja piisavalt täpsed. Üksnes siis, kui need kaks tingimust on samal ajal täidetud, saab vastavatele sätetele liidu kohtus tugineda selleks, et neid sätteid saaks liidu akti õiguspärasuse hindamisel kasutada (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Mis puudutab WTO lepinguid, mille lahutamatu osa on ühinemisprotokoll, siis on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus ühelt poolt täpsustada, et nende lepingute sätted ei anna eraõiguslikele isikutele õigusi, millele nad saavad kohtus liidu õiguse alusel vahetult tugineda (vt analoogia alusel 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsus Dior jt, C‑300/98 ja C‑392/98, EU:C:2000:688, punktid 43 ja 44, ning 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 46).

71

Teiselt poolt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et WTO asutamislepingu ja selle 1.–4. lisas olevate lepingute puhul on nende olemust ja ülesehitust arvestades põhimõtteliselt tegemist õigusnormidega, mille alusel saab kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Selle kohta on Euroopa Kohus eelkõige märkinud, et kui nõustuda sellega, et liidu õiguse kooskõla tagamine WTO eeskirjadega on otseselt liidu kohtu pädevuses, võtaks see liidu seadusandlikelt või täidesaatvatelt organitelt paindlikkuse, mis on liidu kaubanduspartnerite sarnastel organitel. On nimelt selge, et teatavad lepinguosalised, kelle hulka kuuluvad liidu kõige olulisemad kaubanduspartnerid, on just WTO lepingute eset ja eesmärki arvestades jõudnud seisukohale, et need ei kuulu normide hulka, mille alusel nende riigisisesed kohtud kontrollivad oma riigisiseste õigusnormide õiguspärasust. Selline vastastikkuse puudumine, kui sellega nõustuda, võib tingida WTO eeskirjade kohaldamisel tasakaalu puudumise (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Euroopa Kohus on samuti leidnud, et WTO lepingutest tulenev süsteem tähtsustab pooltevahelisi läbirääkimisi. Mis puudutab täpsemalt nende lepingute kohaldamist liidu õiguskorras, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et WTO asutamislepingu preambuli kohaselt põhineb WTO asutamisleping, sealhulgas selle lisad, põhimõttel, et läbirääkimised toimuvad „vastastikuste ja vastastikku kasulike kokkulepete“ põhjal ning eristuvad seega liidu puhul tema ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutest, mis kehtestavad kohustuste teatava asümmeetria või loovad erilisi integratsioonisuhteid liiduga (vt selle kohta 23. novembri 1999. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑149/96, EU:C:1999:574, punktid 36 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

74

Ainult kahes erandlikus olukorras, mis on seotud liidu seadusandja sooviga piirata ise oma paindlikkust WTO eeskirjade kohaldamisel, on Euroopa Kohus nõustunud, et liidu kohus peab vajaduse korral liidu õigusakti ja selle rakendamiseks vastuvõetud õigusaktide õiguspärasust kontrollima, lähtudes neist lepingutest või WTO vaidluste lahendamise organi otsusest, millega tuvastatakse nende lepingute rikkumine (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Esiteks on tegemist olukorraga, kus liidu kavatsus on täita käesoleva kohtuotsuse punktis 71 viidatud lepingute alusel võetud konkreetset kohustust, ja teiseks olukorraga, kus asjaomane liidu õigusakt viitab sõnaselgelt nende lepingute konkreetsetele sätetele (vt selle kohta eelkõige 22. juuni1989. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon, 70/87, EU:C:1989:254, punktid 19–22; 7. mai 1991. aasta kohtuotsus Nakajima vs. nõukogu, C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32, ning 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Alusmääruse artikli 2 lõike 7 kohta, mis käsitleb WTO mitteturumajanduslikust liikmesriigist pärit impordi normaalväärtuse kindlaksmääramist, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem otsustanud, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 meelde tuletas, et see säte väljendab liidu seadusandja kavatsust näha selles valdkonnas ette liidu õiguskorrale eriomane lähenemisviis (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Siinkohal olgu märgitud, et kohtujuristi ettepaneku punktides 89–91 esitatud põhjustel ei saa olla tulemuslik apellandi argumentatsioon, mille kohaselt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktika ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

78

Euroopa Kohus on pealegi täpsustanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 76 viidatud kohtupraktikast tulenevaid hinnanguid ei sea kahtluse alla asjaolu, et alusmääruse põhjenduse 3 kohaselt tuleks dumpinguvastase kokkuleppe eeskirjad liidu õigusse üle võtta „nii palju kui võimalik“. Seda väljendit tuleb nimelt mõista nii, et isegi kui liidu seadusandja kavatses alusmääruse vastuvõtmisel arvesse võtta dumpinguvastase lepingu eeskirju, ei väljendanud ta siiski tahet võtta kõnealusesse määrusesse üle kõik need eeskirjad. Järeldus, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 eesmärk on rakendada dumpinguvastase lepingu artiklis 2 sisalduvaid konkreetseid kohustusi, ei saa seega mingil juhul tugineda isoleeritult üksnes selle põhjenduse sõnastusele (vt selle kohta eelkõige 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Siinkohal olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on juba sisuliselt otsustanud, et selleks, et oleks tõendatud liidu seadusandja tahe rakendada liidu õiguses WTO lepingute kontekstis võetud konkreetset kohustust, ei piisa sellest, kui liidu õigusakti põhjendustest saab üldiselt tuletada, et akt võeti vastu liidu rahvusvahelisi kohustusi arvestades. Pigem on vajalik, et spetsiifilisest vaidlustatud liidu õigusnormist saaks järeldada, et sellega rakendatakse liidu õiguskorras WTO lepingutest tulenevat konkreetset kohustust (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rusal Armenal, C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punktid 44–46 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Lisaks tuleb tõdeda, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 70 ja 85, et esiteks ei maini ükski alusmääruse põhjendus Hiina WTOga ühinemise protokolli. Teiseks ei saa kõnealuse määruse ettevalmistavatest materjalidest tuletada liidu seadusandja vähimatki kavatsust rakendada protokolli raames võetud mis tahes kohustust.

81

Vastupidi Changmao väidetele ei ole Üldkohus peale selle rikkunud õigusnormi, kui ta ei võtnud alusmääruse artikli 2 lõike 7 tõlgendamisel arvesse Hiina WTOga ühinemise protokolli vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavaid materjale.

82

Mis viimaseks puudutab apellandi argumente WTO apellatsioonikogu 15. juuli 2001. aasta aruande kohta, siis tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 lükkas Üldkohus need argumendid tagasi, leides esiteks, et ettevõtja võimalust tugineda liidu kohtus asjaolule, et liidu õigusnormid on vastuolus WTO vaidluste lahendamise organi aruandega, ei saa lubada, välja arvatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 nimetatud juhtudel, mis puudutab WTO materiaalõigusnorme, viidates sellega seoses 10. novembri 2011. aasta kohtuotsusele X ja X BV (C‑319/10 ja C‑320/10, EU:C:2011:720, punkt 37) ja 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusele Rotho Blaas (C‑207/17, EU:C:2018:840, punkt 46), ning teiseks ei ole apellant esitanud ühtegi argumenti, mis võimaldaks tuvastada, et alusmääruse artikli 2 lõiget 7 vastu võttes soovis liit rakendada WTO vaidluste lahendamise organi aruandest tulenevat konkreetset kohustust või et liit viitas sellele aruandele sõnaselgelt alusmääruses. Apellant ei ole aga Euroopa Kohtus näidanud, milles seisneb Üldkohtu seisukoha ekslikkus.

83

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 õigusnormi, kui ta leidis, et erandlik olukord, mida Euroopa Kohus tunnustas 7. mai 1991. aasta kohtuotsusest Nakajima vs. nõukogu (C‑69/89, EU:C:1991:186, punktid 29–32) tulenevas kohtupraktikas, ei olnud käesolevas asjas kohaldatav. Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta jõudis järeldusele, et Hiina WTOga ühinemise protokollile ei saa tugineda selleks, et vaidlustada alusmääruse artikli 2 lõike 7 kehtivust ja seeläbi ka selle määruse alusel vastu võetud vaidlusaluse määruse õiguspärasust.

84

Eeltoodust järeldub, et esimese väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

85

Changmao väidab oma esimese väite teises osas, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74 tagasi tema argumendid selle kohta, et põhimõttest, mille kohaselt ei saa liidu kohus kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust nende kooskõla suhtes WTO lepingutega, on olemas „kolmas erand“ mis võimaldab tal tugineda vahetult sellistele rahvusvahelise lepingu sätetele nagu Hiina WTOga ühinemise protokoll juhul, kui „asjaomane rahvusvaheline leping võimaldab erandit üldreeglist ja ELi õiguses on seda võimalust kasutatud, nagu käesolevas asjas“.

86

Distillerie Bonollo jt, parlament, nõukogu ja komisjon leiavad, et apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa on põhjendamatu. Distillerie Bonollo jt väidavad lisaks, et see osa tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

87

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõike 2 kohaselt tuleb õigusväidetes ja -argumentides täpselt näidata, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse. Seega tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt apellatsioonkaebuses täpselt esitada need üksikasjad, mida kritiseeritakse kohtuotsuses, mille tühistamist nõutakse, ning õiguslikud argumendid, mis seda nõuet konkreetselt toetavad; vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjaomane väide vastuvõetamatu (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2022:323 punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika).

88

Väide või ka väiteosa ei vasta nendele nõuetele ja tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kui põhjendus ei ole piisavalt selge ja täpne, et Euroopa Kohus saaks teostada seaduslikkuse kontrolli, eelkõige seetõttu, et väite aluseks olevad olulised üksikasjad ei nähtu piisavalt sidusalt ja arusaadavalt selle apellatsioonkaebuse tekstist, mis on selles osas sõnastatud ebaselgelt ja mitmeti mõistetavalt (vt selle kohta 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2022:323, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Kuigi Changmao nimetab täpselt vaidlustatud kohtuotsuse punkti, mida ta soovib esimese väite teises osas kritiseerida, tuleb tõdeda, et selle väiteosa põhjenduseks esitatud kaalutlused ei sisalda käesoleva kohtuotsuse punktides 87 ja 88 viidatud kohtupraktika tähenduses selgeid ja arusaadavaid õiguslikke argumente, mis võimaldaksid tõendada, milles seisneb tema välja pakutud „kolmas erand“.

90

Seega tuleb esimese väite teine osa vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

91

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tervikuna tagasi lükata.

92

Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 103, 106, 109–112, 114, 116, 117, 120 ja 121 kohta käiv teine väide käsitleb ilmset hindamisviga, kuna Üldkohus ei tuvastanud alusmääruse artikli 3 lõigete 1, 2 ja 5 ning artikli 11 lõigete 2 ja 9 ning hea halduse põhimõtte rikkumist, mis tuleneb sellest, et komisjon jättis liidu viinhappe tootmisharu olukorda puudutavas hinnangus arvesse võtmata ühelt poolt liidu peamise viinhappe tootja Distillerie Mazzari äritegevuse tulemused ja teiselt poolt asjaolu, et teatud liidu tootjate negatiivsed tulemused on tingitud nende läbimõtlemata investeerimisotsustest.

93

Changmao heidab Üldkohtule esimese võimalusena ette, et viimane ei tuvastanud, et komisjon oleks pidanud liidu tootmisharu haavatavuse hindamisel arvesse võtma andmeid Distillerie Mazzari kui liidu suurima loodusliku viinhappe tootja kohta.

94

Sellega seoses väidab ta esimesena, et Üldkohus tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103, 106 ja 109–112, et sellest piisas, kui komisjon võttis liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemisel arvesse ainult nende seitsme liidu tootja esitatud teavet, kes otsustasid teha koostööd läbivaatamisega seotud uurimises, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, arvestamata Distillerie Mazzariga seotud andmeid, kuna viimane keeldus uurimises koostööd tegemast. Üldkohus jättis seega tuvastamata alusmääruse artikli 3 lõigete 1, 2 ja 5 rikkumise. Selline meetod tingib aga liidu tootmisharus isevaliku protsessi ning sellest tulenevalt tõsise ohu, et uurimist ja selle tulemust moonutatakse.

95

Apellant heidab Üldkohtule ette, et ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 seisukohale, et kuna Distillerie Mazzari ei teinud koostööd, ei saanud komisjonil olla selle tootja kohta usaldusväärseid andmeid. Täpsemalt heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane ei asunud seisukohale, et komisjon oleks pidanud liidu tootmisharu haavatava olukorra kindlakstegemisel arvesse võtma Distillerie Mazzari kohta käivaid andmeid, mis olid juba tema käsutuses rakendusotsuse 2016/176 vastuvõtmiseni viinud uurimise raames, sest selle rakendusotsuse ja vaidlusaluse määruse uurimisperioodid kattusid oluliselt, kuna mõlemad käsitlesid eelkõige 2013. ja 2014. aastat.

96

Lisaks oleks komisjon läbivaatamisega seotud uurimisperioodi suhtes, mis ei vastanud rakendusotsuse 2016/176 vastuvõtmiseni viinud uurimisperioodile ning milleks on 2015. ja 2016. aastat käsitlev periood, saanud selle tootja kohta hõlpsasti teavet tema avalikult kättesaadavatest finantsaruannetest, millest nähtub väga selgelt maksueelne kasumlikkus 8,4% 2015. aastal ja 8,1% 2016. aastal, mis vastandub tugevalt vaidlusaluse määruse järeldustega koostööd teinud liidu tootjate kasumlikkuse kohta, milleks on 4% 2015. aastal ja 0,8% 2016. aastal.

97

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 109 ja 112 vääralt, et komisjonil ei olnud Distillerie Mazzari kohta teavet kogu uurimisperioodi kohta, mis viis vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseni, ja seega ei olnud võimalik kindlalt teada, millised oleksid olnud tema järeldused, kui tal oleks see teave olnud. Samuti leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110 ja 111 vääralt, et komisjon ei pidanud nende viinhappe tootjate valikusse, keda peetakse moodustavaks selle sektori liidu tootmisharu, kaasama tootjaid, kes otsustasid uurimises koostööst loobuda.

98

Teisena väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114, et asjaolud muutusid rakendusotsuse 2016/176 vastuvõtmiseni viinud uurimise ja vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimise vahelisel ajal, kuna Distillerie Mazzari otsustas uurimises koostööst loobuda, mistõttu oli põhjendatud kasutada liidu tootmisharu haavatava seisundi hindamiseks erinevat meetodit. Changmao sõnul ei kujuta Distillerie Mazzari koostöö puudumine endast asjaolude muutumist alusmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses, mis võiks põhjendada erineva arvutusmeetodi kasutamist võrreldes esialgse uurimisega, mis päädis dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisega. Pealegi ei ole komisjon vaidlusaluses määruses sellist asjaolude muutumist sedastanud.

99

Kolmandana väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 117 seisukohale, et komisjon ei jätnud analüüsimata ühtegi asjakohast asjaolu selleks, et teha kindlaks liidu tootmisharu haavatav seisund, ning seega tegutses ta nõutava hoolsusega ja hea halduse põhimõtet järgides. Nimelt nähtub vaidlusalusest määrusest ühemõtteliselt, et selle kindlakstegemise raames tugines komisjon üksnes andmetele, mille olid esitanud liidu tootjad, kes otsustasid teha uurimises koostööd, võtmata arvesse Distillerie Mazzari kohta käivaid andmeid, mis tal juba olid rakendusotsuse 2016/176 vastuvõtmiseni viinud uurimise raames olemas, või ka käesoleva kohtuotsuse punktis 96 nimetatud andmeid, mis oleksid talle olnud hõlpsasti kättesaadavad, kui ta oleks näidanud üles nõutavat hoolsust kõigi asjasse puutuvate üksikasjade kogumisel.

100

Eeltoodud asjaolusid arvestades väidab Changmao, et Üldkohus eksis, kui ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamiseks toodud teise väite, mille kohaselt komisjon ei viinud läbi liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemiseks vajalikku objektiivset analüüsi kogu kättesaadava teabe põhjal, rikkudes sellega alusmääruse artikli 3 lõikeid 1, 2 ja 5 ning artikli 11 lõikeid 2 ja 9, hoolsuskohustust ning hea halduse põhimõtet.

101

Teise võimalusena väidab apellant, et isegi kui Euroopa Kohus peaks leidma, et Üldkohtule ei saa ette heita ühtegi õigusnormi rikkumist, sest ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud Distillerie Mazzariga seotud andmeid arvesse võtma, ei ole liidu viinhappe tootmisharu mingil juhul haavatavas olukorras. Sellega seoses väidab ta esiteks järgmist: „[i]segi kui võtta arvesse ainult komisjoni kahjunäitajaid käsitlevaid andmeid, vähenes tarbimine 11% (õige arv on 25%), liidu toodang suurenes 22%, liidu üheksa viinhappe tootja müük suurenes 15–25% (vaidlusaluse määruse põhjendus 118), ja nende turuosa suurenes 32% (vaidlusaluse määruse põhjendus 121); seitsme koostööd tegeva liidu tootja müük suurenes 33% (vaidlusaluse määruse põhjendus 117) ja nende turuosa suurenes 46% (vaidlusaluse määruse põhjendus 120); samal ajal kui [Hiinast] pärit viinhappe import liitu vähenes 47% (vaidlusaluse määruse põhjendus 101) ja vastav turuosa 40%, meetmetega hõlmatud [Hiina] import vähenes 49% ja vastav turuosa 42% (vaidlusaluse määruse põhjendus 102). Keskmiste ühikuhindade puhul langesid meetmetega hõlmatud [Hiinast] pärit viinhappe hinnad 33%. Liidu hinnad langesid siiski enam kui 47%, samas kui tootmiskulud liidus langesid 44%. Järelikult ei ole isegi siis, kui Distillerie Mazzari tulemusi arvesse ei võeta, liidu viinhappe tootmisharu kindlasti mitte [Hiinast] pärit viinhappe liitu importimise vähenemise tõttu haavatavas seisundis.“

102

Changmao on arvamusel, et isegi kui eeldada, et liidu tootmisharu haavatavus on tõendatud, oleks komisjon igal juhul pidanud järeldama, et see on „ise põhjustatud“ investeeringute tõttu, mida tegi osa liidu tootjaid oma tootmisvõimsuse suurendamiseks, samas kui tarbimine sellel turul vähenes, mis tõi kaasa teatava hinnasurve, vähendades samas selle tootmisharu kasumlikkust, investeeringutasuvust ja rahavoogu. Ta märgib lisaks, et rakendusotsuses 2016/176 järeldas komisjon, et liidu tootmisharu tulemused kasumlikkuse, investeeringutasuvuse ja rahavoogude osas olid positiivsed, kuigi sellele rakendusotsusele eelnenud uurimisperiood ja vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimisperiood kattusid märkimisväärselt.

103

Apellant väidab lisaks, et arvestades rakendusotsuse 2016/176 ja vaidlusaluse määruse koos lugemist ajavahemiku osas, mis nende õigusaktide aluseks oleva uurimise puhul kokku langeb, ei ole omavahel kooskõlas komisjoni järeldused teatavate liidu tootmisharu puudutavate majandusnäitajate kohta, eelkõige need, mis puudutavad viinhappe „tarbimist“ liidus ja selle toote „tootmisvõimsust“ liidu turul. Sellega seoses märgib apellant esiteks, et vaidlusaluse määruse tabelist 1 tulenevad andmed, mis näitavad viinhappe kogutarbimist liidus aastatel 2013 ja 2014, erinevad nendest, mida sisaldab rakendusotsuse 2016/176 tabel 1. Teiseks erinevad vaidlusaluse määruse tabeli 8 andmed, mis käsitlevad liidu viinhappe tootmist ajavahemikul 2013/2014, liidu viinhappe tootmisandmetest sama ajavahemiku kohta, nagu need on esitatud rakendusotsuse 2016/176 tabelis 4. Nende kahe makromajandusliku näitaja põhjal kasutatud andmed mõjutasid aga kahtlemata kõiki muid kahjunäitajate andmeid, mis on tuletatud tarbimis- ja tootmisandmetest, nagu turuosa ja müük, mida on mainitud vaidlusaluse määruse tabelis 11 ja põhjenduses 98, ning liidu tootmisharu kasumlikkuse näitajat.

104

Nendele asjaoludele tuginedes väidab Changmao, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 121, et hinnates käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 nimetatud asjaolude mõju liidu tootmisharu haavatavusele, tuleb arvesse võtta komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust selles valdkonnas.

105

Distillerie Bonollo jt ja komisjon on arvamusel, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

106

Kõigepealt tuleb märkida, et selleks et liidu institutsioonidel oleks võimalik teha kindlaks, kas liidu tootmisharule olulise kahju oht on olemas, on vaja tunda selle tootmisharu hetkeolukorda. Nimelt vaid selle tootmisharu hetkeolukorda mõistes saavad institutsioonid kindlaks teha, kas tulevase dumpinguhinnaga impordi peatne kasv võib juhul, kui ei rakendata mingeid kaubanduse kaitsemeetmeid, tuua sellele tootmisharule kaasa olulise kahju. Seega kujutab sama tootmisharu haavatavuse hindamine esimest etappi võimaliku kahju ohu olemasolu kindlakstegemisel (vt selle kohta 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 31).

107

Alusmääruse artikli 3 lõike 2 kohaselt põhineb liidu tootmisharule kahju tuvastamine otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt esiteks dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul ning teiseks kõnealuse impordi edaspidist mõju liidu tootmisharule.

108

Alusmääruse artikli 4 lõige 1 määratleb mõiste „liidu tootmisharu“ viitena „liidu samasuguste toodete tootjaile tervikuna“ või „neile tootjaile, kelle toodang moodustab ühtekokku artikli 5 lõikes 4 määratud põhiosa liidu nende toodete kogutoodangus“. Vastavalt eespool viidatud sättele ei algatata uurimist nimelt juhul, kui kaebust sõnaselgelt toetavate liidu tootjate arvele langeb vähem kui 25% liidu tootmisharu samasuguse toote kogutoodangust.

109

Selles küsimuses on Euroopa Kohus juba varem otsustanud, et kõnealuses sättes toodud 25% künnis viitab „liidu tootmisharu samasuguse toote kogutoodangule“ ja puudutab seda osa kogutoodangust, mille toodavad liidu need tootjad, kes kaebust toetavad. Seega on 25% künnis asjakohane, et teha kindlaks, kas nimetatud tootjad esindavad „põhiosa“ liidu tootmisharu toodetud samasuguste toodete kogutoodangust alusmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Baby Dan, C‑592/17, EU:C:2018:913, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Viitega nimetatud künnisele on alusmääruse artikli 4 lõikes 1 vaid täpsustatud, et kaebust toetavate liidu tootjate kogutoodangut, mis ei ulatu 25%‑ni liidu samasuguste toodete kogutoodangust, ei saa mingil juhul käsitada piisavalt olulise osana liidu toodangust. Kui nimetatud liidu tootjate kogutoodang ületab selle künnise, võidakse dumpinguvastane tollimaks kehtestada või säilitada vaid juhul, kui asjaomased liidu institutsioonid suudavad kõiki juhtumi asjasse puutuvaid andmeid arvesse võttes tõendada, et dumpinguhindadega toodete impordist tulenev kahju puudutab põhiosa liidu samasuguste toodete kogutoodangust (vt selle kohta 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Baby Dan, C‑592/17, EU:C:2018:913, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

111

Sellest järeldub, et liidu tootmisharu määratlus alusmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses võib piirduda ainult nende liidu tootjatega, kes dumpinguvastase uurimise aluseks olnud kaebust toetasid (vt selle kohta 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Baby Dan, C‑592/17, EU:C:2018:913, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

112

Käesolevas asjas tuleb esimesena märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 13 mainitud liidu tootjate toodang, mille alusel esitati kaebus, mis viis aegumise läbivaatamisega seotud uurimiseni, moodustas 52% vaatlusaluse toote kogutoodangust ja ületas seetõttu 25% künnise, mis on ette nähtud alusmääruse artikli 4 lõikes 1 koostoimes selle määruse artikli 5 lõikega 4. Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 30, et seitse tootjat, kes tegid uurimises koostööd ja keda komisjon võttis arvesse liidu tootmisharu haavatava seisundi ja kahju ohu kindlakstegemisel, esindasid 60% liidu kogutoodangust.

113

Teisena tuleb tagasi lükata Changmao argumendid, milles ta sisuliselt heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103, 106 ja 109–112, et liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemisel piisab, kui komisjon võtab arvesse üksnes nende seitsme liidu tootja esitatud teavet, kes otsustasid koostööd teha, võtmata arvesse andmeid Distillerie Mazzari kui liidu suurima loodusliku viinhappe tootja kohta. Nimelt, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 109–111 viidatud kohtupraktikale võib liidu tootmisharu määratlus piirduda ainult nende liidu tootjatega, kes toetasid dumpinguvastase uurimise aluseks olevat kaebust, ei saa see asjaolu iseenesest muuta kehtetuks vaidlusaluse määruse vastuvõtmisel kasutatud meetodit alusmääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses. Lisaks ei võimalda see asjaolu ka sedastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei tuvastanud, et komisjon jättis analüüsimata kõik asjasse puutuvad asjaolud, et teha kindlaks liidu tootmisharu haavatav seisund, ja et seega ei tegutsenud ta nõutava hoolsusega ja hea halduse põhimõtet järgides.

114

Kolmandana ei saa Üldkohtule ette heita, et ta ei sedastanud, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 3 lõiget 2. Liidu tootmisharu määratluse piirdumine üksnes nende liidu tootjatega, kes toetasid dumpinguvastase uurimise aluseks olevat kaebust ja tegid uurimises koostööd, ei võimalda nimelt iseenesest ja muude nende tootjate esinduslikkust kahtluse alla seadvate asjaolude puudumisel asuda seisukohale, et vaidlusaluses määruses liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemine ei põhine otsesel tõendusmaterjalil ega hõlma objektiivset uurimist alusmääruse artikli 3 lõike 2 tähenduses.

115

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103, 106 ja 109–112, et komisjon võis liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemisel arvesse võtta üksnes teavet, mille esitasid seitse liidu tootjat, kes otsustasid teha koostööd läbivaatamisega seotud uurimises, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, võtmata arvesse Distillerie Mazzari kohta käivaid andmeid.

116

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktides 95–97 esitatud Changmao ülejäänud argumendid – millega sisuliselt heidetakse Üldkohtule ette esiteks seda, et viimane ei tuvastanud, et komisjonil võis olla Distillerie Mazzarit puudutavat teavet kogu uurimisperioodi kohta, mis viis vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseni, ja teiseks seda, et Üldkohus asus seisukohale, et kõnealune institutsioon ei pidanud nende viinhappe tootjate valikusse, keda peetakse selle sektori liidu tootmisharu moodustavaks, arvama neid tootjaid, kes olid otsustanud uurimises koostööst loobuda – tuleb edutuse tõttu tagasi lükata, kuna need argumendid ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

117

Mis puutub käesoleva kohtuotsuse punktis 98 mainitud Changmao argumenti, siis tuleb märkida, et see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 114 vääral tõlgendusel. Nimelt ei asunud Üldkohus viimati nimetatud punktis seisukohale, et Distillerie Mazzari koostöösoovimatus kujutab endast meetodi muutmist alusmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses võrreldes sellega, mida kasutati dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisega päädinud menetluses, vaid Üldkohtus Changmao sellekohastele väidetele vastates piirdus ta üksnes järeldusega, et nimetatud asjaolu ei saa pidada sellise metoodika põhjendamatuks muutmiseks, millega hinnatakse liidu tootmisharu seisundit rakendusotsuse 2016/176 seisukohast.

118

Pealegi tuleb täpsustada, et alusmääruse artikli 11 lõige 9 puudutab ainult ühte või mitut „normaalväärtuse“ arvutamise meetodit (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punktid 142–153 ja seal viidatud kohtupraktika), mis tähendab, et see ei reguleeri liidu tootmisharu haavatava seisundi kindlakstegemist, mistõttu apellandi argumendid tuleb igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

119

Seoses Changmao argumentidega, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 101, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa apellant esitada esimest korda Euroopa Kohtus väiteid ja argumente, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus. Lubades tal esitada esimest korda Euroopa Kohtus selliseid väiteid ja argumente, tähendaks see seda, et tal võimaldataks Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada vaidluse ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonkaebuse puhul piirdub Euroopa Kohtu pädevus esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Jiangsu Seraphim Solar System ja nõukogu vs. Jiangsu Seraphim Solar System ja komisjon, C‑439/20 P ja C‑441/20 P, EU:C:2023:211, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

120

Kuna need argumendid esitati alles apellatsioonimenetluses, tuleb need seega vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

121

Mis viimaseks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 mainitud argumente, siis tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Üksnes Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning hindama tõendeid. Faktide ja tõendite hindamine ei ole seega niisugune õigusküsimus, mida Euroopa Kohus apellatsiooni korras läbi vaatama peab, välja arvatud juhul, kui fakte või tõendeid on moonutatud (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, EU:C:2019:589, punkt 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

122

Kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt täpselt nimetama need tõendid, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis apellandi arvates on moonutamise põhjustanud. Lisaks peab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt selline moonutamine olema toimiku dokumentidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. komisjon, C‑666/19 P, EU:C:2022:323, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Käesoleva kohtuotsuse punktides 102 ja 103 esitatud argumentidega vaidleb apellant aga tegelikult vastu hinnangule, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele ja tõenditele, ning soovib seega, et Euroopa Kohus hindaks neid faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti, väitmata samas, et selles suhtes on tõendeid moonutatud, eirates käesoleva kohtuotsuse punktides 121 ja 122 viidatud kohtupraktikat.

124

Eeltoodust tuleneb, et käesoleva kohtuotsuse punktis 104 mainitud argument, mis sisuliselt kujutab endast selle kohtuotsuse punktides 102 ja 103 esitatud argumentide jätku, tuleb samuti vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

125

Kõige eelneva põhjal tuleb apellatsioonkaebuse teine väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

126

Kolmandas väites, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkte 138, 139, 145–147, 150 ja 152, heidab Changmao Üldkohtule ette, et ta tegi kahju ohu analüüsimisel ilmseid vigu nii alusmääruse artikli 3 lõigete 1, 2 ja 5 kui ka artikli 11 lõike 2 ning hea halduse põhimõtte tõlgendamisel ja kohaldamisel. Eelkõige heidab ta Üldkohtule ette, et viimane ei tuvastanud, et kuna komisjon keeldus kahju ohu kindlakstegemisel arvesse võtmast esiteks kahjulikku mõju, mida avaldab liidu tootmisharule Hiina suurima viinhappe tootja import ja selle toote peamine liitu eksportija, kelleks on Hangzhou, ning teiseks kliimamuutuste mõju ning sünteetilise viinhappe ja loodusliku viinhappe lõppkasutuse erinevusi, rikkus komisjon nii alusmääruse sätteid kui ka eespool viidatud õiguse üldpõhimõtet. Lisaks eksis Üldkohus, kui ta jättis tuvastamata alusmääruse artikli 11 lõike 2 rikkumise, kuna komisjon järeldas vaidlusaluses määruses, et on olemas kahju oht, samas kui rakendusotsuses 2016/176 leidis ta, et eksport, mis pärineb Hangzhoult, kes jätkas oma tegevust Hiinas Changmaoga võrreldavates või isegi identsetes tingimustes, ei tekitanud liidu tootmisharule olulist kahju.

127

Täpsemalt väidab ta esimesena, et Üldkohus tegi ilmse hindamisvea, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139 sisuliselt, et komisjon võttis alusmääruse artikli 3 lõikes 5 ette nähtud asjakohaste tegurite ja näitajate igakülgsel hindamisel nõuetekohaselt arvesse kõiki otseseid tõendeid ja kõiki tegureid, mis mõjutavad liidu tootmisharu seisundit ja seega kahju ohu olemasolu.

128

Selle kaalutluse põhjenduseks täpsustab Changmao kõigepealt, et ta ei vaidle vastu asjaolule, et Hangzhou suhtes ei kohaldata dumpinguvastast tollimaksu, kuna liidu institutsioonid leidsid, et see eksportiv tootja ei tekita liidu tootmisharule kahju, ning et Üldkohus kinnitas seda 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsuses Caviro Distillerie jt vs. komisjon (T‑211/16, EU:T:2018:148).

129

Samas, kuna kahju ohu analüüsi raames tuleb tugineda kogu olemasolevale otsesele tõendusmaterjalile, oleks komisjon pidanud arvesse võtma Hangzhou eksporditegevuse mõju liidu tootmisharule, seda enam, et viimane on kaugelt kõige suurem liidu turule viinhapet eksportiv tootja. Kui see institutsioon oleks aga vaidlusaluses määruses tuvastanud – nagu ta oleks pidanud tegema –, et Changmao eksport liitu oli neljal aastal, mis hõlmasid läbivaatamisega seotud uurimisperioodi, järginud nii hindade kui ka ekspordimahtude suhtes sama suundumust kui Hangzhou eksport, oleks ta jõudnud järeldusele, et kahju ohtu ei ole.

130

Neid asjaolusid arvestades leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 ekslikult, et komisjon võis jätta tähelepanuta Hangzhou liitu suunatud ekspordi mõju, ilma et ta oleks teinud vea. Lisaks heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 tema argumenti, et komisjon jättis ekslikult tähelepanuta selle ekspordi mõju liidu tootmisharule, kuna Üldkohus leidis, et selle argumendiga heitis Changmao komisjonile sisuliselt ette seda, et ta ei lisanud Hangzhoud läbivaatamisega seotud uurimisse, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, kuigi komisjon täpsustas, et ta oli teadlik asjaolust, et kõnealuse eksportiva tootja tegevus ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse.

131

Teisena väidab Changmao, et kuna Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 viitamisega sellele, et alusmääruse artikli 5 kohase esialgse uurimise ja selle määruse artikli 11 lõike 2 kohase läbivaatamisega seotud uurimise vahel on erinevused selles mõttes, et komisjon pidi esimese uurimise raames tõendama kahju, mida dumpinguhinnaga import liidu tootmisharule tekitas, samas kui teises uurimises pidi ta analüüsima kahju ohu olemasolu juhul, kui dumpinguvastaseid meetmeid ei pikendata, ilma et ta oleks tõdenud, et nende kahe uurimise aluseks olev komisjoni analüüs oleks pidanud põhinema samadel mikromajanduslikel ja makromajanduslikel kriteeriumidel ja teguritel, mis on sätestatud alusmääruse artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 5, rikkus Üldkohus õigusnormi. Lisaks moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 Changmao argumente, mis puudutavad esiteks tema eksporditegevuse identsust Hangzhou omaga ja teiseks asjaolu, et need kaks eksportivat tootjat on täiesti võrreldavas olukorras. Sellest järeldub, et peaaegu kõik kaalutlused, mille komisjon esitas vaidlusaluses määruses Changmao kohta, oleks pidanud mutatis mutandis kehtima Hangzhou tegevuse kohta, välja arvatud tootmisvõimsuse laiendamisega seotud tegevus, kuna erinevalt viimati nimetatud eksportivast tootjast ei kavatse apellant oma tootmisvõimsust suurendada.

132

Kolmanda ja viimasena väidab apellant, et kuna Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 146 ja 147 tagasi tema argumendid, mis esiteks puudutasid nende Eurostati 2017. ja 2018. aasta kohta käivate andmete väidetavat asjakohasust, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes, et põhjendada oma argumente kliimamuutuste mõju kohta kaltsiumtartraadi pakkumisele, mis on üks peamisi loodusliku viinhappe tootmise tooraineid, ning teiseks kliimamuutuste ning sünteetilise viinhappe ja loodusliku viinhappe lõppkasutuse erinevuste mõju liidu viinhappe turuhindade analüüsimisele ja seeläbi kahju ohu olemasolule, rikkus Üldkohus õigusnorme.

133

Sellega seoses märgib ta esimesena, et vaidlust ei ole selles, et Hiinas ja liidus toodetud viinhappe tootmisprotsessid erinevad, kuna Hiina eksportivad tootjad toodavad sünteetilist viinhapet, samas kui liidu tootjad valmistavad looduslikku viinhapet. Seega ei konkureeri need tootjad omavahel vähemalt osas, mis puudutab selle toote kasutamist liidu veini- ja farmaatsiatööstuses, mille raames võib kasutada ainult looduslikku viinhapet. Järelikult ei saa Changmao hinnad mõjutada liidu tootjate hindu vähemalt seoses kõnealuse toote kahe konkreetse kasutusviisiga.

134

Changmao väidab teisena, et Euroopa Kohus nõustus 4. veebruari 2021. aasta kohtuotsuse eurocylinder systems (C‑324/19, EU:C:2021:94) punktis 41, et sellised hilisemad andmed nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 132 mainitud Eurostati andmed on asjakohased kahju ohu kindlakstegemisel, arvestades selle aluseks oleva analüüsi tulevikku suunatud olemust.

135

Distillerie Bonollo jt ja komisjon on arvamusel, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

136

Siinkohal tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika, iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike ja poliitiliste olukordade keerulisuse tõttu, mida nad peavad analüüsima (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

137

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et dumpinguvastases menetluses puudutab ulatuslik kaalutlusõigus eelkõige selle kindlakstegemist, kas liidu tootmisharule tekitatud kahju on olemas ja millised on kahju tekitavad tegurid. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab seega piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, aluseks olevate asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et Üldkohtu tehtud kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on oma järelduste tegemisel tuginenud, ei kujuta endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks nende institutsioonide hinnangu. See kontroll ei piira institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid toob üksnes ilmsiks selle, kas need tõendid võivad toetada nende tehtud järeldusi. Seega ei pea Üldkohus mitte ainult kontrollima esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Üldkohus ei saa ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli raames mingil juhul asendada vaidlustatud akti vastuvõtja põhjendusi enda omaga (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, EU:C:2019:589, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

140

Olgu teisena meenutatud, et alusmääruse artikli 3 lõikes 2 on ette nähtud, et liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastamise objektiivne analüüs peab põhinema esiteks dumpinguhinnaga impordi mahul ja selle impordi mõjul samasuguste toodete hindadele liidu turul ning teiseks kõnealuse impordi edaspidisel mõjul liidu tootmisharule (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, EU:C:2019:589, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

141

Mahu ja nende hindade kindlakstegemisel on alusmääruse artikli 3 lõikes 3 ette nähtud selle uurimise puhul arvesse võetavad tegurid, kuigi seal on täpsustatud, et otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, EU:C:2019:589, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Sama kehtib ka dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes liidu tööstusele. Nimelt tuleneb alusmääruse artikli 3 lõikest 5, et liidu institutsioonid on kohustatud hindama kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, kusjuures otsustamisel ei saa tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist. Mainitud säte annab liidu institutsioonidele ulatusliku kaalutlusõiguse erinevate näitajate uurimiseks ja hindamiseks (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus Caviro Distillerie jt vs. komisjon, C‑345/18 P, EU:C:2019:589, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

143

Pealegi tuleb lisada, et alusmääruse artikli 3 lõike 7 kohaselt uuritakse lisaks dumpinguhinnaga impordile ka muid teadaolevaid tegureid, millega liidu tootmisharu samal ajal kahjustatakse, vältimaks nende tegurite tekitatud kahju omistamist dumpinguhinnaga impordile.

144

Institutsioonid on seega kohustatud uurima, kas kahju, mida nad kavatsevad aluseks võtta, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja jätma kõrvale igasuguse muudest teguritest tuleneva kahju (vt selle kohta 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel, C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, et Changmao argumendid, mis puudutavad vaidlustatud kohtuotsuse punkte 138 ja 139, lähtuvad nende punktide väärast tõlgendamisest. Nimelt tuletas Üldkohus nendest punktidest esimeses üksnes meelde Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, millele on samuti viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 142 ja mille kohaselt esiteks ei saa kõigi alusmääruse artikli 3 lõikes 5 ette nähtud asjakohaste näitajate ja tegurite igakülgse hindamise raames otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist, ning teiseks annab see artikli 3 lõige 5 liidu institutsioonidele ulatusliku kaalutlusruumi nende tegurite ja näitajate kogumi uurimisel ja hindamisel. Nendest punktidest teises piirdus Üldkohus 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu (T‑199/04 RENV, EU:T:2016:740, punkt 139) tuleneva kohtupraktika meenutamisega, millest nähtub sisuliselt, et järeldus olulise kahju olemasolu kohta ei ole tingimata vastuolus asjaoluga, et mõni või isegi mitu alusmääruse artikli 3 lõikes 5 nimetatud tegurit arenesid positiivses suunas, kuid seda siiski tingimusel, et sellisel juhul esitab asjaomane liidu institutsioon veenva analüüsi, mis näitab, et mõne teguri positiivset arengut tasakaalustab muude tegurite negatiivne areng.

146

Järgmiseks tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 129 ja 130 esitatud argumentidega heidab Changmao Üldkohtule sisuliselt ette seda, et viimane ei tuvastanud, et kuna komisjon jättis kahju ohu kindlakstegemisel arvesse võtmata Hangzhou ekspordi väidetava kahjuliku mõju liidu tootmisharule, siis jättis see institutsioon analüüsimata kõik muud teadaolevad tegurid lisaks dumpinguhinnaga impordile määruse artikli 3 lõike 7 tähenduses, eirates sellega käesoleva kohtuotsuse punktis 144 viidatud kohtupraktikat.

147

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 23, 24 ja 29, pidas nõukogu – tuginedes WTO apellatsioonikogu 29. novembri 2005. aasta aruande juhtumis „Mehhiko – lõplikud dumpinguvastased meetmed veiselihale ja riisile“ (WT/DS 295/AB/R) punktidele 305 ja 306 – rakendusmääruses nr 332/2012 asjakohaseks jätta määrusega nr 130/2006 kehtestatud meetmete kohaldamisalast välja Hangzhou eksport liidu turule. Lähtudes sellest väljajätmisest, lõpetas komisjon rakendusotsusega 2016/176 nimetatud eksportivat tootjat puudutava dumpinguvastase menetluse.

148

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, jättis Üldkohus 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsusega Caviro Distillerie jt vs. komisjon (T‑211/16, EU:T:2018:148) rahuldamata hagi, mille esitasid selle rakendusotsuse peale mitu liidu viinhappe tootjat. Nimetatud kohtuotsuse peale samade liidu tootjate esitatud apellatsioonkaebuse jättis Euroopa Kohus rahuldamata 10. juuli 2019. aasta kohtuotsusega Caviro Distillerie jt vs. komisjon (C‑345/18 P, EU:C:2019:589).

149

Lisaks, nagu nähtub Changmao argumentidest, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 128, ei soovi ta vastu vaielda asjaolule, et Hangzhou suhtes ei kohaldatud dumpinguvastaseid tollimakse, kuna liidu institutsioonid ei pidanud tema eksporti liidu tootmisharule olulist kahju tekitavaks.

150

Samas leiab Changmao, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et sel põhjusel ei oleks komisjon pidanud kahju ohu olemasolu hindamisel arvesse võtma negatiivset mõju, mida avaldab liidu tootmisharule Hanghzou liidu turule suunatud eksport.

151

Nende argumentidega ei saa nõustuda, kuna alusmääruse artikli 3 lõikest 7 nähtub ühemõtteliselt, et liidu seadusandja soovis selle sättega panna liidu institutsioonidele kohustuse uurida lisaks dumpinguhinnaga impordile muid teadaolevaid tegureid üksnes niivõrd, kuivõrd need „kahjustavad“ liidu tootmisharu. Eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 esitatud asjaoludest, millele Changmao ei ole vastu vaielnud, nähtub aga selgelt, et liidu institutsioonid leidsid, et Hangzhou eksport ei tekitanud liidu tootmisharule kahju.

152

Samuti ei saa nõustuda käesoleva kohtuotsuse punktis 131 esitatud apellandi argumentide esimese osaga, milles ta heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane ei asunud seisukohale, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta väidetavalt ei käsitlenud esialgset uurimist, millega kehtestati dumpinguvastane tollimaks, ja läbivaatamisega seotud uurimist, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus, lähtudes samadest mikromajanduslikest ja makromajanduslikest kriteeriumidest ja teguritest, nagu need on sätestatud alusmääruse artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 5. Tuleb märkida, et Changmao ei esita oma argumentide selle osa toetuseks ühtegi õiguslikku argumenti. Ta ei esita nimelt ühtegi täpsustust kriteeriumide ja tegurite kohta, mida komisjon ei analüüsinud vaidlustatud määruse vastuvõtmisega päädinud uurimise käigus, samas kui ta oli seda teinud esialgses uurimises. Seetõttu tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 87 viidatud kohtupraktikale see argument vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

153

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 131 mainitud argumentide teist osa, milles apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 ühe tema argumendi ulatust, mis puudutab apellandi ja Hangzhou olukordade väidetavat võrreldavust, siis piisab, kui tõdeda esiteks, et selles punktis 150 piirdus Üldkohus Euroopa Kohtu asjakohase praktika meenutamisega, ja teiseks ei esita apellant ühtegi õiguslikku argumenti, mis võimaldaks tõendada, kuidas Üldkohus sellele kohtupraktikale viidates tema argumente moonutas. Järelikult tuleneb argumentide teine osa selle punkti väärast tõlgendamisest ega vasta käesoleva kohtuotsuse punktis 87 viidatud vastuvõetavuse nõuetele.

154

Lisaks ei saa nõustuda ka Changmao argumentide kolmanda osaga, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 131, kuna arvestades komisjoni ulatuslikku pädevust selles valdkonnas, ei saa ettevõtjal olla õiguspärast ootust, et olemasolev olukord säilib. Lisaks ei saanud apellant õiguspäraselt eeldada, et vaidlusaluse määruse järeldused on samad, mille komisjon tegi rakendusotsuses 2016/176 Hangzhou kohta.

155

Mis viimaseks käsitleb apellandi argumente, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 132–134 ning millega ta heidab Üldkohtule ette, et viimane ei nõustunud nende Eurostati 2017. ja 2018. aasta andmete asjakohasusega, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes oma sellise väite põhjenduseks, mis oli seotud ilmastikutingimuste mõjuga loodusliku viinhappe hindadele liidus, siis olgu märgitud, et need argumendid tuginevad eeldusele, et loodusliku viinhappe tootjad ja sünteetilise viinhappe tootjad ei konkureeri omavahel, eelkõige seepärast, et liidu veini- ja farmaatsiatööstuses võib kasutada ainult looduslikku viinhapet. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 18, on sünteetilisel viinhappel samad füüsikalised ja keemilised põhiomadused ning üldjuhul sama põhiline kasutusotstarve kui looduslikul viinhappel. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 147, piisab, kui meenutada, et vaidlusaluse määruse põhjenduste 30 ja 31 kohaselt peetakse neid kahte tooteliiki aegumise läbivaatamise seisukohast samasugusteks, kuna neil on samad füüsikalised ja keemilised põhiomadused ning nende kasutusotstarve kattub. Kuna Changmao argumendid lähtuvad ekslikust eeldusest, et looduslik viinhape ja sünteetiline viinhape ei konkureeri omavahel, tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

156

Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

157

Neljas väide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 172–177 ja 187–189, koosneb sisuliselt kahest osast, millest esimene puudutab kaitseõiguste ja hea halduse põhimõtte rikkumist ning teine ELTL artikli 296 väära tõlgendamist.

158

Neljanda väite esimeses osas väidab Changmao sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–177, et komisjon oli Changmaole õigel ajal edastanud kõik tema kaitseõiguste tagamise seisukohast olulised kaalutlused.

159

Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172, ei esitanud komisjon käesoleva kohtuotsuse punktis 42 mainitud üldise avalikustamisdokumendi punktides 109–139 üksikasjalikult kõiki olulisi fakte ja kaalutlusi, millele see institutsioon hiljem vaidlusaluses määruses rajas oma analüüsi liidu tootmisharu seisundi ja kahju ohu olemasolu kohta. Pealegi keeldus komisjon talle avaldamast olulist teavet selle kohta, kuidas ta analüüsi läbi viis, ning kaalutlusi, mille tõttu ta ei võtnud arvesse Distillerie Mazzari kui liidu kõige suurema ja edukama tootjaga seotud andmeid. Apellant on seisukohal, et otsustades vaidlustatud kohtuotsuse kõnealuses punktis, et kaitseõiguste rikkumist käsitleva väite toetuseks ei saa tugineda apellandi komisjoni analüüsiga nõustumata jätmisele, moonutas Üldkohus tema argumente.

160

Samuti moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 tema argumente, mis puudutavad Distillerie Mazzariga seotud andmete väljajätmist hinnangust liidu tootmisharu haavatava seisundi ja kahju ohu olemasolu kohta. Sellega seoses täpsustab Changmao ühelt poolt, et vastupidi sellele, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse selles punktis märkis, oli tal vaidlusaluse määruse vastuvõtmisega päädinud uurimises „huvitatud isikuna“ võimalik tutvuda komisjoni mittekonfidentsiaalsete toimikutega, mida kinnitab ka dokumentidega tutvumise ametlik väljavõte. Samas olid mittekonfidentsiaalsed dokumendid valdavas osas liigitatud „piiratud juurdepääsuga“ dokumentideks, mis ei võimaldanud tal esitada teadlikke märkusi.

161

Teiselt poolt märgib apellant, et alles üldise avalikustamisdokumendi kaudu, mis edastati talle 30. aprillil 2018, teavitati teda komisjoni otsusest jätta Distillerie Mazzariga seotud andmed arvesse võtmata. Nimelt ei andnud Itaalia viinhappe tootjate ühenduse kiri, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, ega komisjoni otsus jätta liidu tootjate väljavõtteline uuring läbi viimata, mõista, et see institutsioon jätab need andmed täielikult kõrvale.

162

Lisaks heidab Changmao Üldkohtule ette, et viimane moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 ka tema argumente, mis käsitlevad esiteks Hangzhou liitu suunatud ekspordi mõju liidu tootmisharu haavatavale seisundile ja teiseks kahju ohu olemasolu kindlakstegemist. Sellega seoses täpsustab Changmao, et kuigi ta oli teadlik rakendusotsuse 2016/176 olemasolust, ei saanud ta kuidagi ette näha, et komisjon ei võta Hangzhou andmeid arvesse otsustava otsese tõendusmaterjaline oma tulevikku suunatud analüüsis kahju kordumise tõenäosuse kohta. Lisaks keeldus komisjon talle esitamast kaalutlusi, millest tulenevalt komisjon ei kasutanud vaidlusaluses määruses otsest tõendusmaterjali, mis viimasel olid Hangzhou suhtes juba selle rakendusotsuse vastuvõtmiseni viinud uurimise raames olemas.

163

Lisaks jättis Üldkohus ekslikult tuvastamata, et komisjon keeldus esitamast Changmaole haldusmenetluses tõendeid või selgitusi probleemide kohta, mille Changmao oli välja toonud oma märkustes üldise avalikustamisdokumendi kohta. Lisaks, vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 175, ei esitanud komisjon talle selgitusi suure lahknevuse kohta, mille Changmao tõi esile rakendusotsuse 2016/176 ja vaidlusaluse määruse vahel osas, mis puudutab 2013. ja 2014. aasta liidu viinhappe tarbimise ja kogutootmisega seotud näitajaid, kuigi need asjaolud oleksid olnud määrava tähtsusega, et hinnata liidu tootmisharu haavatavat seisundit ja kahju ohu olemasolu.

164

Changmao väidab, et komisjon oleks pidanud täitma tegutsemiskohustusi, mis tulenevad hea halduse põhimõttest, alusmääruse artikli 3 lõikest 2, artikli 11 lõikest 2, artikli 6 lõikest 7, artikli 19 lõigetest 2 ja 4 ning artikli 20 lõigetest 2 ja 4 ning dumpinguvastase lepingu artikli 6 lõigetest 2 ja 4, see tähendab selle institutsiooni kohustust esiteks uurida kõiki kättesaadavaid tõendeid, teiseks teha huvitatud isikutele teatavaks kaalutlused, millele ta kavatses rajada oma prognoosanalüüsi kahju ohu olemasolu kohta, ja kolmandaks vastata huvitatud isikute haldusmenetluses esitatud märkustele. Kui komisjon oleks neid kohustusi täitnud, oleks Changmao saanud esitada tarvilikud märkused, mille tõttu oleks komisjon teinud teistsugused järeldused nii liidu tootmisharu haavatava seisundi kui ka kahju ohu olemasolu kohta.

165

Distillerie Bonollo jt ja komisjon on arvamusel, et apellatsioonkaebuse neljanda väite esimene osa tuleb osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

166

Kõigepealt tuleb rõhutada, et kaitseõiguste tagamisel on dumpinguvastases uurimismenetluses määrav tähtsus (16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

167

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu institutsioonid peavad oma teavitamiskohustust täites tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiliku viisi teabe edastamiseks. Igal juhul peab huvitatud pooltele olema antud võimalus esitada haldusmenetluse käigus oma seisukohad väidetavate faktide ja asjaolude paikapidavuse ja asjakohasuse kohta ning nende tõendite kohta, millele komisjon tugineb dumpingut ja sellest tulenevat kahju puudutava väite toetuseks (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi-Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

168

Kuigi liidu institutsioonide teavitamiskohustus dumpinguvastases valdkonnas tuleb ühildada konfidentsiaalse teabe austamise kohustusega, ei saa konfidentsiaalse teabe austamise kohustus võtta kaitseõigustelt nende põhisisu (vt selle kohta 20. märtsi 1985. aasta kohtuotsus Timex vs. nõukogu ja komisjon, 264/82, EU:C:1985:119, punkt 29).

169

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kaitseõiguste rikkumine võib kaasa tuua kõnealuse akti tühistamise üksnes juhul, kui on võimalik, et haldusmenetlus oleks selle rikkumise tõttu võinud päädida teistsuguse lahendiga, kahjustades seega konkreetselt kaitseõigusi (vt selle kohta 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP, C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).

170

Kuigi isik, kes tugineb sellisele rikkumisele, ei pea tõendama, et rikkumise puudumise korral oleks selle akti sisu olnud tema huvide seisukohalt soodsam, peab ta siiski konkreetselt tõendama, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud (vt selle kohta analoogia alusel 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus C & J Clark International ja Puma, C‑659/13 ja C‑34/14, EU:C:2016:74, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

171

Käesolevas asjas tuleb märkida, et Üldkohus meenutas esimesena vaidlustatud kohtuotsuse punktides 163–170 asjakohaseid liidu õiguse sätteid ja väljakujunenud kohtupraktikat, mis puudutab esiteks kaitseõiguste järgimist, teiseks liidu institutsioonidel hea halduse põhimõtte alusel lasuvat hoolsuskohustust ning kolmandaks tasakaalu, mis tuleb leida nende õiguste ja konfidentsiaalsete andmete kaitse vahel.

172

Teisena analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–175 Changmao argumente tema kaitseõiguste rikkumise kohta, leides, et need argumendid ei võimalda järeldada, et komisjon on rikkunud kohustust avaldada kõik olulised tõendid ja kaalutlused õigel ajal. Ta põhjendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172–175 nõuetekohaselt põhjusi, miks need argumendid tuleb tagasi lükata.

173

Kolmandana jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78 viidatud kohtupraktikale tuginedes selle kohtuotsuse punktis 176 vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Changmao argumendid, mis puudutasid muu hulgas hea halduse põhimõtte rikkumist.

174

Olgu tõdetud, et oma neljanda väite esimese osa põhjenduseks esitatud argumentides piirdub apellant Üldkohtu tehtud järelduse kritiseerimisega, ent ei tõenda siiski, et Üldkohus on eiranud käesoleva kohtuotsuse punktis 167 viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt peavad liidu institutsioonid tegutsema kogu vajaliku hoolsusega, püüdes anda asjaomastele ettevõtjatele nende huvide kaitsmiseks vajalikku teavet – tingimusel, et ärisaladuse hoidmine on jätkuvalt tagatud – ning valides vajaduse korral omal algatusel sobiliku viisi teabe edastamiseks.

175

Sellega palub Changmao aga tegelikult, et Euroopa Kohus asendaks faktilistele asjaoludele ja tõenditele Üldkohtu antud hinnangu enda hinnanguga, mistõttu need argumendid on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale vastuvõetamatud (vt selle kohta 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Zhejiang Jiuli Hi‑Tech Metals vs. komisjon, C‑718/20 P, EU:C:2022:362, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

176

Samuti ei ole apellant käesoleva kohtuotsuse punktides 169 ja 170 viidatud kohtupraktikast tulenevate nõuete kohaselt konkreetselt tõendanud, et Üldkohus jättis tuvastamata sellise haldusmenetluses toime pandud menetlusnormi rikkumise, mis oleks võinud päädida selles menetluses teistsuguse lahendiga, kahjustades seega konkreetselt tema kaitseõigusi.

177

Lisaks, kuigi Changmao väidab käesoleva kohtuotsuse punktides 159, 160 ja 162 esitatud argumentides, et Üldkohus on väidetavalt tõendeid moonutanud, piisab, kui tõdeda, et Changmao ei ole täpselt viidanud oma argumentide aluseks olevatele tõenditele, mida Üldkohus on väidetavalt moonutanud, ega ole tõendanud vigu, mis on tema hinnangul viinud moonutamiseni, vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktis 122 meenutatud kohtupraktika nõuetega. Tegelikult piirdub ta sellega, et nõuab faktiliste asjaolude ja tõendite uut hindamist, mis aga ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse. Need argumendid tuleb seega jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

178

Mis viimaseks puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 164 mainitud argumente, siis piisab, kui asuda seisukohale, et apellant piirdub sellega, et viitab komisjoni väidetavatele vigadele, esitamata samas õiguslikke argumente, et tõendada, kuidas Üldkohus õigusnormi rikkus. Seega tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 87 meenutatud kohtupraktikale need argumendid vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

179

Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite esimene osa osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

180

Neljanda väite teises osas väidab apellant, et kuna Üldkohus analüüsis ELTL artiklist 296 lähtudes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–189 tema argumente, mis puudutasid esiteks õigusliku aluse puudumist vaidlusaluses määruses alusmääruse artikli 2 lõike 7 kohaldamiseks, teiseks Distillerie Mazzari puudutavate andmete mõju liidu tootmisharu haavatavale seisundile ja kolmandaks Hangzhou ekspordi mõju liidu turule seoses kahju ohu olemasolu kindlakstegemisega, tegi Üldkohus ilmse tõlgendamisvea.

181

Ta täpsustab sellega seoses, et neljas väide, mille ta esimeses kohtuastmes esitas, ei puudutanud põhjendamiskohustuse rikkumist ELTL artikli 296 alusel, vaid oluliste menetlusnormide rikkumist. Nimelt ei palunud Changmao selles väites Üldkohtul tegelikult mitte tuvastada selle sätte rikkumist, vaid hoopis seda, et komisjon ei teavitanud teda haldusmenetluses olulistest kaalutlustest ja tõenditest, millele see institutsioon tugines hiljem vaidlusaluses määruses, et põhjendada oma järeldusi liidu tootmisharu haavatava seisundi ja kahju ohu olemasolu kohta.

182

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–189 vääralt, et Changmao heidab komisjonile ette ELTL artiklist 296 tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumist. Niimoodi toimides rikkus Üldkohus õigusnormi.

183

Distillerie Bonollo jt ning komisjon vaidlevad neljanda väite teise osa vastuvõetavusele ja põhjendatusele vastu.

184

Tuleb märkida, et neljanda väite teine osa on esitatud segaselt. Kuigi apellant ei heida Üldkohtule iseenesest ette põhjendamiskohustuse rikkumist, näib ta talle siiski heitvat ette seda, et Üldkohus ei vastanud kõigile argumentidele, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes esitatud neljanda väite raames, eelkõige kolmele argumendile, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 180.

185

Esiteks osas, milles neljanda väite teist osa võib mõista nii, et selles käsitletakse Üldkohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist, siis olgu ühelt poolt meelde tuletatud, et apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne kontrollida eelkõige asjaolu, kas Üldkohus on õiguslikult piisavalt vastanud kõigile hageja esitatud argumentidele, ning teiselt poolt seda, et väide, mille kohaselt ei ole Üldkohus vastanud esimeses kohtuastmes toodud argumentidele, tähendab sisuliselt viidet sellele, et rikutud on põhjendamiskohustust, mis tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklist 36, mida sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel kohaldatakse Üldkohtu menetluses, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 117 (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Ellinikos Chrysos vs. komisjon, C‑100/16 P, EU:C:2017:194, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

186

Lisaks ei tulene põhjendamiskohustusest Üldkohtule kohustust esitada ammendav ja üksikasjalik ülevaade menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest ja seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada põhjused, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annab Euroopa Kohtule piisavalt teavet oma kontrolli tegemiseks (9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Ellinikos Chrysos vs. komisjon, C‑100/16 P, EU:C:2017:194, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

187

Tuleb tõdeda, et käesoleva kohtuotsuse punktis 180 nimetatud kolme argumendiga üksnes korratakse argumente, mille Changmao esitas juba esimeses kohtuastmes esitatud väidetes ja mille üle Üldkohus nende väidete analüüsimisel otsustas. Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused vastuseks nendele väidetele selged ja ühemõttelised ning võimaldavad mõista Üldkohtu otsuse aluseks olnud asjaolusid. Asjaolu, et Üldkohus jõudis sisuliselt teistsuguse järelduseni kui Changmao, ei saa iseenesest olla edasikaevatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkuse alus (vt analoogia alusel 13. detsembri 2012. aasta kohtumäärus Alliance One International vs. komisjon, C‑593/11 P, EU:C:2012:804, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

188

Seega tuleb osas, milles apellant heidab Üldkohtule ette tema põhjendamiskohustuse rikkumist, need apellandi argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

189

Kui neljanda väite teist osa tuleb mõista nii, et apellant heidab Üldkohtule ette tema Üldkohtule esitatud argumentide ulatuse eiramist selles osas, milles apellant ei heitnud nendega komisjonile ette mitte põhjendamiskohustuse rikkumist, vaid seda, et komisjon rikkus alusmääruse teatud sätteid, siis tuleb teisena asuda seisukohale, et neljanda väite teine osa puudutab Changmao menetlusdokumentide moonutamist Üldkohtu poolt.

190

Sellega seoses piisab, kui märkida, et apellant ei täpsusta, millise õigusnormi rikkumise Üldkohus tema argumentide analüüsimisel ELTL artikli 296 seisukohast toime pani. Samuti ei ole ta täpsustanud õiguslikke argumente, mis konkreetselt tema nõuet põhjendavad.

191

Seetõttu tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 87 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata argument, et Üldkohus on väidetavalt moonutanud Changmao menetlusdokumente.

192

Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite teine osa osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

193

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tervikuna tagasi lükata.

194

Kõikidest eespool toodud kaalutlustest järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

195

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

196

Kuna Distillerie Bonollo jt ning komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Changmao on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb Changmao kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja Distillerie Bonollo jt ning komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: