62021CJ0514

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

EUROPA
EUR-Lexi avaleht
EUR-Lex - 62021CJ0514 - ET

Nõuanded

Vajate rohkem otsinguvõimalusi? Kasutage Täppisotsing

Dokument 62021CJ0514

Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 23.3.2023.
LU ja PH versus Minister for Justice and Equality.
Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Court of Appeal.
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Liikmesriikidevaheline üleandmismenetlus – Rakendamise tingimused – Täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Artikli 4a lõige 1 – Vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud vahistamismäärus – Mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ – Ulatus – Esimene karistus, mis jäeti katseajaga tingimisi täitmisele pööramata – Teine süüdimõistmine – Asjaomase isiku puudumine kohtulikult arutelult – Katseaja tühistamine – Kaitseõigused – Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon – Artikkel 6 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 47 ja 48 – Rikkumine – Tagajärjed.
Liidetud kohtuasjad C-514/21 ja C-515/21.

Kohtulahendite kogumik – Üldkohus – jaotis „Teave avaldamata otsuste kohta“

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2023:235

Menetluse keel

HTML

PDF

Dokument on avaldatud digitaalses kohtulahendite kogumikus. Neil on ametlik staatus.

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

23. märts 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Liikmesriikidevaheline üleandmismenetlus – Rakendamise tingimused – Täitmata jätmise vabatahtlikud alused – Artikli 4a lõige 1 – Vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks tehtud vahistamismäärus – Mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ – Ulatus – Esimene karistus, mis jäeti katseajaga tingimisi täitmisele pööramata – Teine süüdimõistmine – Asjaomase isiku puudumine kohtulikult arutelult – Katseaja tühistamine – Kaitseõigused – Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon – Artikkel 6 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artiklid 47 ja 48 – Rikkumine – Tagajärjed

Liidetud kohtuasjades C‑514/21 ja C‑515/21,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Court of Appeali (apellatsioonikohus, Iirimaa) 30. juuli 2021. aasta otsustega esitatud kaks eelotsusetaotlust, mis saabusid Euroopa Kohtusse 20. augustil 2021, kahe Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlustes järgmiste isikute suhtes:

LU (C‑514/21),

PH (C‑515/21),

menetluses osales:

Minister for Justice and Equality,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president C. Lycourgos (ettekandja), kohtunikud L. S. Rossi, J.‑C. Bonichot, S. Rodin ja O. Spineanu‑Matei,

kohtujurist: T. Ćapeta,

kohtusekretär: asekohtusekretär M.‑A. Gaudissart,

arvestades kirjalikku menetlust ja 13. juuli 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	LU, esindajad: P. Carroll, SC, solicitor T. Hughes ja K. Kelly, BL,

–	PH, esindajad: E. Lawlor, BL, R. Munro, SC, ja solicitor D. Rudden,

–	Minister for Justice and Equality ja Iiri valitsus, esindajad: M. Browne, A. Joyce ja C. McMahon, keda abistasid R. Kennedy, SC, ja J. Williams, BL,

–	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja J. Tomkin,

olles 27. oktoobri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlused puudutavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 ja artikli 48 lõike 2 ning nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24) (edaspidi „raamotsus 2002/584“), artikli 4a tõlgendamist.

2	Taotlused on esitatud seoses Iirimaal kahe Euroopa vahistamismääruse täitmisega, mis on tehtud Ungari õigusasutuse poolt LU suhtes ja Poola õigusasutuse poolt PH suhtes vabadusekaotuslike karistuste täideviimiseks vahistamismääruse teinud liikmesriikides.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Raamotsus 2002/584

3	Raamotsuse 2002/584 põhjenduse 6 kohaselt: „Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.“

Raamotsuse artikkel 1 sätestab:

„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3. Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“

Raamotsuse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.“

Raamotsuse artikkel 3 sätestab:

„Vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus (edaspidi „vahistamismäärust täitev õigusasutus“) kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

1.	kui vahistamismääruse aluseks oleva süüteo puhul on vahistamismäärust täitvas liikmesriigis antud amnestia ning kui see riik oli pädev uurima süütegu siseriikliku kriminaalõiguse alusel;

kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest teises liikmesriigis langetatud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see karistus kantud või on see sel ajal kandmisel või ei saa seda enam karistuse määranud liikmesriigi õiguse alusel täita;

3.	kui isikut, kelle suhtes Euroopa vahistamismäärus on tehtud, ei saa seoses tema vanusega võtta vahistamismääruse teinud riigi õiguse alusel kriminaalvastutusele vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest.“

Raamotsuse 2002/584 artikkel 4 näeb ette:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

artikli 2 lõikes 4 osutatud juhul ei kujuta Euroopa vahistamismääruse aluseks olev tegu vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel süütegu; kuid seoses maksude, tolli ja valuutatehingutega ei keelduta Euroopa vahistamismääruse täitmisest põhjusel, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadustes ei ole kehtestatud samasuguseid makse või neis puuduvad samasugused maksude, tolli ja valuutatehingute eeskirjad nagu vahistamismääruse teinud liikmesriigi seadustes;

2.	kui isik, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, on võetud vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vastutusele sama teo eest, millel Euroopa vahistamismäärus põhineb;

kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutused on otsustanud Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüteo eest vastutusele mitte võtta või menetlus lõpetada või kui tagaotsitava suhtes on liikmesriigis seoses samade tegudega langetatud lõplik kohtuotsus, mis ei võimalda menetlust jätkata;

4.	kui vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel ei või tagaotsitavat kohtu alla anda või karistada aegumise tõttu ning kui teod kuuluvad selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel;

5.	kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest kolmandas riigis tehtud lõplik kohtuotsus ning kui sellega on määratud karistus, on see kantud või täitmisel või ei saa seda enam karistuse määranud riigi õiguse alusel täita;

kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks ja tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

kui Euroopa vahistamismäärus on seotud süütegudega, mis:

a)	loetakse vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel täielikult või osaliselt toime panduks vahistamismäärust täitva liikmesriigi territooriumil või kohas, mida sellena käsitletakse; või

b)	on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus ei võimalda kohtu alla anda samade süütegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.“

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1, mis lisati raamotsusega 2009/299, sätestab:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib samuti keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et kooskõlas vahistamismääruse teinud liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides määratletud täiendavate menetlusnõuetega

ja õigeaegselt

esitati asjakohasele isikule kohtukutse isiklikult ning seega teavitati teda sellest, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel asjaomane otsus tehti, või sai asjaomane isik tegelikult muul viisil ametliku teabe selle kohta, millal ja kus toimub kava kohaselt kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti, sellisel viisil, et ühemõtteliselt tehti kindlaks, et asjaomane isik oli kavandatud kohtulikust arutelust teadlik,

ning

ii)	teavitati asjaomast isikut sellest, et otsuse võib teha ka siis, kui isik ei ilmu kohtulikule arutelule,

või

b)	on asjaomane isik, olles kavandatud kohtulikust arutelust teadlik, andnud volitused enda kohtulikul arutelul kaitsmiseks asjaomase isiku või riigi poolt määratud õigusnõustajale, kes teda kohtulikul arutelul ka kaitses,

või

ning pärast seda, kui asjaomasele isikule otsus kätte toimetati ning teda teavitati selgesõnaliselt õigusest taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning tema õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul, mis võimaldab asja, sealhulgas uue tõendusmaterjali sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla algse otsuse tühistamine:

i)	teatas asjaomane isik selgesõnaliselt, et ta ei vaidlusta seda otsust,

või

ii)	ei taotlenud asjaomane isik asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud otsust edasi kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul

või

ei toimetatud asjaomasele isikule otsust isiklikult kätte, kuid

see toimetatakse talle isiklikult kätte viivitamatult pärast üleandmist ning teda teavitatakse selgesõnaliselt tema õigusest taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning tema õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul, mis võimaldab asja, sealhulgas uue tõendusmaterjali sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla algse otsuse tühistamine,

ning

ii)	teda teavitatakse ajavahemikust, mille jooksul peab ta taotlema asja uuesti läbivaatamist või kaebama otsuse edasi, nagu on esitatud asjaomases Euroopa vahistamismääruses.“

Raamotsuse artikkel 5 sätestab:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi:

[1.]

kui Euroopa vahistamismääruse aluseks oleva süüteo eest saab karistada eluaegse vabadusekaotusega või eluaegse vabadust piirava julgeolekumeetmega, võib nimetatud vahistamismääruse suhtes kohaldada tingimust, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigussüsteemis oleks sätestatud määratud karistuse või meetme läbivaatamine taotluse esitamise korral või hiljemalt 20 aasta möödumisel või armuandmismeetmed, mida saab isiku suhtes kohaldada vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse või tavade alusel, mille eesmärk on kõnealuse karistuse või meetme täitmata jätmine;

[2.]

kui isik, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kohtu alla andmiseks, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodanik või omab seal elukohta, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et see isik tuuakse pärast ülekuulamist vahistamismäärust täitvasse liikmesriiki tagasi, et ta saaks seal kanda vabadusekaotust või täita vabadust piiravat julgeolekumeedet, mis on talle määratud vahistamismääruse teinud liikmesriigis.“

Nimetatud raamotsuse artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:

a)	tagaotsitava isikuandmed ja kodakondsus;

b)	vahistamismääruse teinud õigusasutuse nimi, aadress, telefoni- ja faksinumber ning elektronposti aadress;

c)	tõendid täidetava kohtuotsuse, vahistamismääruse või mis tahes muu sama mõjuga täidetava kohtuotsuse kohta, mis kuulub artiklite 1 ja 2 rakendusalasse;

d)	süüteo olemus ja õiguslik kvalifikatsioon, eelkõige seoses artikliga 2;

e)	süüteo toimepaneku tehiolude kirjeldus, sealhulgas aeg, koht ja tagaotsitava isiku kuriteos osalemise laad;

f)	lõpliku kohtuotsuse olemasolu korral määratud karistus või kuriteo eest ette nähtud karistusmäär vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel;

g)	võimaluse korral muud süüteo tagajärjed.

2. Euroopa vahistamismäärus tuleb tõlkida vahistamismäärust täitva liikmesriigi ametlikku keelde või ühte tema ametlikest keeltest. Mis tahes liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem kinnitada deklaratsioonis, mis antakse hoiule nõukogu peasekretariaati, et ta aktsepteerib tõlget ühte või mitmesse Euroopa ühenduste institutsioonide ametlikest keeltest.“

Raamotsuse artikkel 15 sätestab:

„1. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2. Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3. Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

Raamotsus 2009/299

Raamotsuse 2009/299/JSK põhjendused 1 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)

Süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule on hõlmatud [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni [(edaspidi „EIÕK“)] artiklis 6 sätestatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses. Kohus on samuti märkinud, et süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule ei ole absoluutne ning et teatud tingimustel võib süüdistatav omal vabal tahtel selgesõnaliselt või vaikimisi, kuid ühemõtteliselt, nimetatud õigusest loobuda.

[…]

(15)

Mittetunnustamise põhjused on vabatahtlikud. Siiski juhinduvad liikmesriigid kõnealuste põhjuste siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel eelkõige õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, võttes arvesse käesoleva raamotsuse üldist eesmärki, milleks on edendada isikute menetlusõigusi ning hõlbustada kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd.“

Nimetatud raamotsuse artikli 1 lõige 1 näeb ette:

„1. Käesoleva raamotsuse eesmärgid on edendada nende isikute menetlusõigusi, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, ning samal ajal hõlbustada kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd ja eelkõige parandada liikmesriikidevahelist kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.“

Iiri õigus

2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse (European Arrest Warrant Act 2003) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni (edaspidi „2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seadus“) artikli 37 lõige 1 sätestab:

„Isikut ei anta käesoleva seaduse kohaselt üle, kui:

tema üleandmine ei oleks kooskõlas riigi kohustustega, mis tulenevad:

i)	[EIÕKst] või

ii)	[EIÕK] protokollidest,

[…]“.

Selle seaduse artikkel 45 näeb ette:

„Isikut ei anta käesoleva seaduse kohaselt üle, kui ta ei ole isiklikult osalenud menetluses, mille tulemusel mõisteti karistus või vabadust piirav meede, mille täideviimiseks on tehtud Euroopa vahistamismäärus, välja arvatud juhul, kui selles Euroopa vahistamismääruses on ära toodud [raamotsuse 2002/584] lisas oleva vahistamismääruse vormi punkti d alapunktides 2, 3 ja 4 nõutud andmed.“

Poola õigus

6. juuni 1997. aasta karistusseadustiku (kodeks karny) (Dz. U. nr 88, jrk nr 553) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 75 lõige 1 sätestab:

„Kohus pöörab karistuse täitmisele, kui süüdimõistetu paneb katseajal toime tahtliku süüteo, mis sarnaneb sellele, mille eest talle kehtivalt ja lõplikult vangistus mõisteti.“

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

Kohtuasi C‑514/21

17	10. oktoobril 2006 mõistis Encsi városi bíróság (Encsi esimese astme kohus, Ungari) kohtumenetluse tulemusel, millest LU isiklikult osa võttis, ta süüdi neljas 2005. aastal toime pandud süüteos.

19. aprillil 2007 kinnitas Borsod Abaúj Zemplén Megyei Bíróság (Borsod-Abaúj-Zempléni kohus, Ungari), kus LU‑d, kellele oli nõuetekohaselt saadetud kohtukutse, esindas advokaat, selle kohtuotsuse ja mõistis LU‑le üheaastase vangistuse. Siiski jäeti see karistus kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kuna LU oli viibinud ühe kuu eelvangistuses, jäi LU‑l kanda maksimaalselt üheteistkümnekuuline vangistus.

Encsi városi bíróság (Encsi esimese astme kohus) määras 16. detsembril 2010 LU‑le trahvi elatise maksmata jätmise eest 2008. aastal, see tähendab katseajal, mis oli talle määratud varem mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel. LU osales 15. novembri 2010. aasta ja 13. detsembri 2010. aasta kohtuistungitel, kuid ei olnud kohal, kui kohus tegi oma otsuse.

Miskolci Törvényszék (Miskolci kohus, Ungari) muutis seda kohtuotsust 2012. aasta juunis ja mõistis LU‑le viiekuulise vangistuse ja üheaastase avalikes asjades osalemise keelu. Samal ajal pööras ta 2005. aastal toime pandud süütegude eest mõistetud karistuse täitmisele. Ei ole selge, kas apellatsioonikohus oli kohustatud selle karistuse täitmisele pöörama või oli tal selles osas kaalutlusruum.

LU‑le saadeti kutse ilmuda Miskolci Törvényszéki (Miskolci kohus) ette. Kuigi LU seda kutset isiklikult kätte ei saanud, peeti kättetoimetamist Ungari õiguse kohaselt õiguspäraseks. LU ei osalenud selles kohtus toimunud istungil, kuid nimetatud kohus määras teda esindama advokaadi. Advokaat ilmus kohtuistungile ja esitas seejärel esiteks taotluse asja uuesti läbivaatamiseks, mis jäeti rahuldamata, ja teiseks kaebuse LU nimel ja tema eest.

Ungari õigusasutus tegi 2012. aasta septembris Euroopa vahistamismääruse, taotledes Iirimaal viibiva LU üleandmist, et viia täide talle mõistetud karistused nii 2005. aastal toime pandud süütegude kui ka elatise maksmata jätmise süüteo eest. High Court (kõrge kohus, Iirimaa) keeldus siiski selle vahistamismääruse täitmisest.

Miskolci Törvényszék (Miskolci kohus) kohustas 28. oktoobril 2015 LU taotlusel Encsi Járásbírósági (Encsi esimese astme kohus) uurima, kas 2005. aastal toime pandud süütegude osas tuleks asi uuesti läbi vaadata. See kohus jättis 24. oktoobril 2016 kohtuasja uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata. LU ei ilmunud Encsi Járásbírósági (Encsi esimese astme kohus) ette, vaid teda esindas tema volitatud advokaat.

24	LU esitas selle otsuse peale kaebuse Miskolci Törvényszékile (Miskolci kohus), kes pidas 20. märtsil 2017 kohtuistungi, kuhu LU ei ilmunud, kuid teda esindas tema volitatud advokaat. Nimetatud kohus jättis 29. märtsil 2017 asja uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata.

25	Pärast seda otsust oli LU‑le 2005. aastal toime pandud süütegude eest mõistetud vangistus, mille Miskolci Törvényszék (Miskolci kohus) oli 2012. aasta juunis täitmisele pööranud, Ungari õiguse kohaselt taas täidetav.

26	Ungari õigusasutus tegi 27. juulil 2017 teise Euroopa vahistamismääruse, mis on vaidluse all põhikohtuasjas, et LU kannaks ära ülejäänud üksteist kuud vangistust, mis talle oli mõistetud nelja 2005. aastal toime pandud süüteo eest.

High Court (kõrge kohus) tegi 15. detsembril 2020. aastal määruse LU üleandmiseks selle vahistamismääruse alusel. Court of Appeal (apellatsioonikohus, Iirimaa), kellele LU esitas apellatsioonkaebuse ja kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, märgib esiteks, et LU ei ilmunud kohtulikule arutelule, mille tulemusel ühelt poolt mõistis Miskolci Törvényszék (Miskolci kohus) ta süüdi elatise maksmata jätmises ja teiselt poolt tegi määruse esimese vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramiseks, millega seoses tehtigi põhikohtuasjas käsitletav Euroopa vahistamismäärus. Kuna LU ei näi olevat loobunud oma õigusest osaleda selles menetluses, leiab see kohus, et nimetatud menetlust ei viidud läbi kooskõlas EIÕK artikliga 6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaldub veel arvama, et kui Miskolci Törvényszékis (Miskolci kohus) toimunud menetlust tuleks pidada osaks „kohtulikust arutelust, mille tulemusel otsus tehti“, raamotsuse 2002/584 artikli 4a tähenduses, siis ei ole selle artikli ega 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikli 45 tingimused täidetud.

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski ühelt poolt, et LU‑le mõistetud esimese vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramise määrust saab pidada üksnes otsuseks seoses varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmise või kohaldamisega 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Ardic (C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026) tähenduses, ja teiselt poolt, et ei selle otsuse ega LU elatise maksmata jätmises süüdimõistmise eesmärk ega tagajärg ei olnud muuta talle 2005. aastal toime pandud süütegude eest mõistetud vabadusekaotusliku karistuse liiki ega määra, mistõttu ei kuulu kumbki raamotsuse 2002/584 artikli 4a kohaldamisalasse.

30	Samas leiab see kohus, et põhikohtuasi erineb mitmes aspektis kohtuasjast, milles tehti 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic (C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026).

Käesoleval juhul näib eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul avaldavat LU teine süüdimõistmine otsustavat mõju tema varem tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramisele. Lisaks ei ole LU‑l üleandmise korral õigust olla tagantjärele ära kuulatud. Lõpuks on põhikohtuasja asjaolud palju tihedamalt seotud EIÕK artikliga 6 ning harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2 kui kohtuasi, milles tehti 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic (C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026). Nimelt ainult seetõttu, et LU mõisteti tagaselja süüdi ja teda karistati elatise maksmata jätmise eest, on talle 2005. aastal toime pandud süütegude eest mõistetud vabadusekaotuslik karistus täidetav ning ei ole mingit kahtlust, et EIÕK artikkel 6 on tagaselja süüdimõistva otsuseni viinud menetluse suhtes kohaldatav.

Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna raamotsuse 2002/584 artikliga 4a ja 2003. aasta Euroopa vahistamismääruse seaduse artikliga 45 on vastuolus LU üleandmine selleks, et ta kannaks talle tagaselja mõistetud karistust elatise maksmata jätmise eest, näib ebanormaalne, et teda võiks Ungari ametiasutustele üle anda selleks, et ta kannaks karistust, mis on talle mõistetud 2005. aastal toime pandud süütegude eest, samas kui see karistus on täidetav vaid selle tagaselja tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tõttu.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et Miskolci Törvényszéki (Miskolci kohus) määrust, millega pöörati esimene vabadusekaotuslik karistus täitmisele, võib pidada nii tihedalt seotuks elatise maksmata jätmises süüdimõistmisega, et EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumine selle süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel peaks mõjutama ka seda määrust.

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas olukorras, kus tagaotsitava üleandmist taotletakse sellise vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, mis jäeti algusest peale tingimisi kohaldamata, kuid mis hiljem pöörati täitmisele seoses tagaotsitava süüdimõistmisega uues kuriteos, ja olukorras, kus selle täitmismääruse tegi kohus, kes mõistis tagaotsitava selles uues kuriteos süüdi ja mõistis talle karistuse, kujutab uue süüdimõistmise ja täitmismääruseni viiv menetlus endast osa „kohtulikust arutelust, mille tulemusel otsus tehti“, raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses?

b.	Kas esimese küsimuse punktile a antud vastuse puhul on asjakohane see, kas täitmismääruse teinud kohus oli seadusega kohustatud selle määruse tegema või kas tal oli sellise määruse tegemisel kaalutluspädevus?

Kas esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel on vahistamismäärust täitval õigusasutusel õigus esitada päringuid selle kohta, kas teise süüdimõistmise ja täitmismääruseni viinud menetlus, mis viidi läbi ilma tagaotsitava osaluseta, toimus kooskõlas [EIÕK] artikliga 6, ja eelkõige selle kohta, kas tagaotsitava puudumine rikkus kaitseõigust ja/või tagaotsitava õigust õiglasele kohtupidamisele?

Kas esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel on vahistamismäärust täitval õigusasutusel juhul, kui ta on kindel selles, et teise süüdimõistmise ja täitmismääruseni viinud menetlus ei toimunud kooskõlas [EIÕK] artikliga 6, ja eelkõige selles, et tagaotsitava puudumine rikkus kaitseõigust ja/või tagaotsitava õigust õiglasele kohtupidamisele, õigus ja/või kohustus i) keelduda tagaotsitava üleandmisest põhjusel, et selline üleandmine oleks vastuolus [EIÕK] artikliga 6 ja/või [harta] artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2, ja/või ii) nõuda, et vahistamismääruse teinud õigusasutus esitaks üleandmise tingimusena kinnituse selle kohta, et tagaotsitaval on üleandmise korral õigus taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning õigus osaleda sellel kohtulikul arutelul, mis võimaldab asja, sealhulgas uue tõendusmaterjali sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla täitmismääruse tühistamine?

Kas kolmanda küsimuse punkti a puhul kohaldatav kriteerium on see, kas tagaotsitava üleandmine rikuks tema põhiõigusi, mis tulenevad [EIÕK] artiklist 6 ja/või harta artiklist 47 ja artikli 48 lõikest 2, ning kui see nii on, siis kas asjaolu, et teise süüdimõistmise ja täitmismääruseni viinud menetlus toimus tagaselja ja et tagaotsitava üleandmise korral ei oleks tal õigust taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata, on piisav, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks teha järelduse, et üleandmine rikuks nende õiguste olemust?“

Kohtuasi C‑515/21

Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Śródmieścia (Wrocławi-Śródmieście rajoonikohus, Poola) mõistis 29. mail 2015 PH‑le, kes osales kohtulikul arutelul, üheaastase vangistuse 2015. aastal toime pandud süüteo eest. Karistus jäeti viieaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. PH ei esitanud selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebust.

36	Sąd Rejonowy w Bydgoszczy (Bydgoszczi rajoonikohus, Poola) mõistis PH 21. veebruaril 2017 süüdi teises süüteos ja mõistis talle neljateistkümnekuulise vangistuse. PH ei olnud selles kohtus toimunud kohtuistungist teadlik, ei ilmunud sellele isiklikult ning teda ei esindanud ka seaduslik esindaja.

Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Śródmieścia (Wrocławi-Śródmieście rajoonikohus) pööras 16. mail 2017 Poola karistusseadustiku artikli 75 lõike 1 alusel täitmisele PH‑le mõistetud üheaastase vangistuse, kuna PH oli katseaja jooksul toime pannud teise süüteo. Sellel kohtul ei olnud selles osas mingit kaalutlusruumi.

PH ei olnud teadlik Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Śródmieścias (Wrocławi-Śródmieście rajoonikohus) alustatud menetlusest, mille tulemusel tehti otsus, millega pöörati talle mõistetud esimene vangistus täitmisele, ning ta ei ilmunud 16. mai 2017. aasta kohtuistungile isiklikult ning samuti ei esindanud teda seaduslik esindaja.

39	Tähtaeg, mille jooksul PH võis esitada teda teises kuriteos süüdimõistva otsuse peale apellatsioonkaebuse, on nüüd möödunud ja üleandmise korral ei ole PH‑l õigust olla ära kuulatud, välja arvatud võimaliku erakorralise õiguskaitsevahendi kasutamisel.

40	Sąd Rejonowy dla Wrocławia-Śródmieścia (Wrocławi-Śródmieście rajoonikohus) tegi praegu Iirimaal viibiva PH suhtes 26. veebruaril 2019 Euroopa vahistamismääruse, et viia täitmisele talle 29. mail 2015 mõistetud üheaastane vangistus.

41	High Court (kõrge kohus) tegi 16. novembril 2020 otsuse PH üleandmiseks selle vahistamismääruse alusel. PH esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Court of Appealile (apellatsioonikohus).

42	Court of Appeal (apellatsioonikohus) rõhutab, et tagaseljamenetlus, mille tulemusel PH‑le teine karistus mõisteti, ei näi olevat kooskõlas EIÕK artikliga 6 ega harta artiklitega 47 ja 48, kuna näib, et PH ei ole loobunud oma õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul.

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (apellatsioonikohus) käesoleva otsuse punktides 27–33 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas olukorras, kus tagaotsitava üleandmist taotletakse sellise vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, mis jäeti algusest peale tingimisi kohaldamata, kuid mis hiljem pöörati täitmisele seoses tagaotsitava järgneva süüdimõistmisega uues kuriteos, ja olukorras, kus täitmismäärus oli selle süüdimõistmise tõttu kohustuslik, kujutab järgneva süüdimõistmiseni viiv menetlus ja/või täitmismääruseni viiv menetlus endast osa „kohtulikust arutelust, mille tulemusel otsus tehti“, raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses?

Kas esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel on vahistamismäärust täitval õigusasutusel õigus ja/või kohustus esitada päringuid selle kohta, kas teise süüdimõistmiseni viinud menetlus ja/või täitmismääruseni viinud menetlus, mis viidi läbi ilma tagaotsitava osaluseta, toimus kooskõlas [EIÕK] artikliga 6, ja eelkõige selle kohta, kas tagaotsitava puudumine neist menetlustest rikkus kaitseõigust ja/või tagaotsitava õigust õiglasele kohtupidamisele?

Kas esimeses küsimuses kirjeldatud asjaoludel on vahistamismäärust täitval õigusasutusel juhul, kui ta on kindel selles, et teise süüdimõistmise ja täitmismääruseni viinud menetlus ei toimunud kooskõlas [EIÕK] artikliga 6, ja eelkõige selles, et tagaotsitava puudumine rikkus kaitseõigust ja/või tagaotsitava õigust õiglasele kohtupidamisele, õigus ja/või kohustus i) keelduda tagaotsitava üleandmisest põhjusel, et selline üleandmine oleks vastuolus konventsiooni artikliga 6 ja/või [harta] artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2, ja/või ii) nõuda, et vahistamismääruse teinud õigusasutus esitaks üleandmise tingimusena kinnituse selle kohta, et tagaotsitaval on üleandmise korral õigus taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning õigus osaleda sellel kohtulikul arutelul, mis võimaldab asja, sealhulgas uue tõendusmaterjali sisulist uuesti läbivaatamist ja mille tulemuseks võib olla täitmismääruse tühistamine?

Kas kolmanda küsimuse punkti a puhul kohaldatav kriteerium on see, kas tagaotsitava üleandmine rikuks tema põhiõigusi, mis tulenevad [EIÕK] artiklist 6 ja/või [harta] artiklist 47 ja artikli 48 lõikest 2, ning kui see nii on, siis kas asjaolu, et teise süüdimõistmise ja täitmismääruseni viinud menetlused toimusid tagaselja ja et tagaotsitava üleandmise korral ei oleks tal õigust taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata, on piisav, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võiks teha järelduse, et üleandmine rikuks nende õiguste olemust?“

44	Euroopa Kohtu presidendi 20. septembri 2021. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑514/21 ja C‑515/21 suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega liidetud kohtuasjades C‑514/21 ja C‑515/21 soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõiget 1 koostoimes harta artiklitega 47 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et kui tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse teise kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjel täitmisele ning selle karistuse täideviimiseks tehakse Euroopa vahistamismäärus, kujutab tagaselja tehtud otsus, millega see karistus täitmisele pöörati, või teine kriminaalkorras süüdimõistmine, mis samuti toimus tagaselja, endast „otsust“ selle artikli tähenduses.

Esimesena tuleb meelde tuletada, et raamotsus 2002/584, mis viib sisse kuritegude toimepanemises süüdi mõistetute või kahtlustatavate üleandmise lihtsustatud ja tõhusa süsteemi, on mõeldud hõlbustama ja kiirendama õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel usaldusel, mis peab liikmesriikide vahel olema (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

Selleks tuleneb raamotsusest ja eelkõige selle artikli 1 lõikest 2, et Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast reeglit, täitmisest keeldumine seevastu erandit, mida tuleb tõlgendada kitsalt (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

Teisena tuleneb juba raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 sõnastusest, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, mis on tehtud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti, välja arvatud juhul, kui Euroopa vahistamismääruses märgitakse, et selle sätte punktides a–d sätestatud tingimused on täidetud (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Hamburg, C‑416/20 PPU, EU:C:2020:1042, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses tuleb märkida, et artikkel 4a piirab seega võimalust keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, loetledes täpselt ja ühtselt tingimused, mille puhul ei tohi keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Hamburg, C‑416/20 PPU, EU:C:2020:1042, punktid 35 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a eesmärk on seega tagada kaitse kõrge tase ja võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel asjaomane isik üle anda hoolimata sellest, et ta puudus kohtulikult arutelult, mis viis tema süüdimõistmiseni, tagades samal ajal täielikult tema kaitseõigused (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Hamburg, C‑416/20 PPU, EU:C:2020:1042, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Konkreetsemalt nähtub raamotsuse 2009/299 artiklist 1 koostoimes selle raamotsuse põhjendustega 1 ja 15 sõnaselgelt, et artikkel 4a lisati raamotsusesse 2002/584 eesmärgiga kaitsta süüdistatava õigust ilmuda isiklikult tema suhtes toimuva kriminaalmenetluse kohtulikule arutelule, parandades samas liikmesriikidevahelist kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.

Nimetatud artiklit 4a tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas ka harta artikli 47 teise ja kolmanda lõiguga ning artikliga 48, mis – nagu on täpsustatud selgitustes harta kohta – vastavad EIÕK artiklile 6. Seega peab Euroopa Kohus tagama, et tema tõlgendus harta artikli 47 teisele ja kolmandale lõigule ning artiklile 48 kindlustab kaitse tasemel, mis ei ole vastuolus EIÕK artiklis 6 – nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on seda tõlgendanud – tagatud kaitse tasemega (15. septembri 2022. aasta kohtuotsus HN (menetlus riigi territooriumilt välja saadetud süüdistatava suhtes), C‑420/20, EU:C:2022:679, punkt 55).

Kolmandana nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 kasutatud väljendit „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ tuleb mõista nii, et see viitab menetlusele, mille tulemusel tehti kohtuotsus, millega mõisteti lõplikult süüdi isik, kelle üleandmist Euroopa vahistamismääruse täitmise raames nõutakse (10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Tupikas, C‑270/17 PPU, EU:C:2017:628, punkt 74, ja 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punkt 64).

Seevastu ei kujuta varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramist või kohaldamist puudutav otsus endast „otsust“ artikli 4a lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui selle otsuse esemeks või tagajärjeks on kõnealuse karistuse liigi või määra muutmine ning selle otsuse teinud kohtul on selles suhtes kaalutlusõigus. Sellest järeldub, et otsus, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus täitmisele põhjusel, et asjaomane isik on rikkunud karistuse tingimisi kohaldamata jätmisega seotud objektiivset tingimust, nagu uue süüteo toimepanemine katseajal, ei kuulu nimetatud artikli 4a lõike 1 kohaldamisalasse, kuna see ei muuda seda karistust ei karistuse liigi ega määra poolest (vt selle kohta 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punktid 77, 81, 82 ja 88).

Lisaks, kuna sellise täitmisele pööramise otsuse tegemise eest vastutaval asutusel ei tule uuesti läbi vaadata selle kohtuasja sisu, milles kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus tehti, siis ei ole asjaolu, et sellel ametiasutusel on kaalutlusruum, asjasse puutuv seni, kuni see ei võimalda tal muuta vabadusekaotusliku karistuse määra või liiki, nagu need olid kindlaks määratud kohtuotsusega, millega tagaotsitav lõplikult süüdi mõisteti (vt selle kohta 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punkt 80).

Mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses kitsas tõlgendus on pealegi kooskõlas selle raamotsusega kehtestatud korra üldise ülesehitusega. Nimelt, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, kujutab see säte endast erandit reeglist, mille kohaselt peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tagaotsitava vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle andma, ning seega tuleb seda tõlgendada kitsalt.

Lisaks tagab selline tõlgendus kõige paremini selle raamotsuse eesmärgi, milleks on – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 46 – hõlbustada ja kiirendada liikmesriikidevahelist õigusalast koostööd vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel, vältides seda, et vahistamismäärust täitvale õigusasutusele antakse üldine ülesanne kontrollida kõiki vahistamismääruse teinud liikmesriigis tehtud menetlusotsuseid (vt selle kohta 10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Tupikas, C‑270/17 PPU, EU:C:2017:628, punktid 87 ja 88, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 88).

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ühelt poolt, et raamotsust 2002/584 koostoimes harta sätetega ei saa tõlgendada nii, et sellega seatakse kahtluse alla liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö süsteemi tõhusus, mille üks peamine element on Euroopa vahistamismäärus niisugusena, nagu liidu seadusandja on selle ette näinud (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (vahistamismääruse teinud liikmesriigis seaduse alusel moodustatud kohus), C‑562/21 PPU ja C‑563/21 PPU, EU:C:2022:100, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teiselt poolt, et selle isiku õiguste tagamine, kelle üleandmist taotletakse, on esmajärjekorras vahistamismääruse teinud liikmesriigi ülesanne (vt selle kohta eelkõige 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Piotrowski, C‑367/16, EU:C:2018:27, punktid 49 ja 50).

Samuti tuleb märkida, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Selle kohtupraktika kohaselt ei kuulu ühelt poolt karistuste täideviimise viise reguleerivad menetlused EIÕK artikli 6 kohaldamisalasse ja teiselt poolt võib meetmeid, mille kohus võtab pärast lõpliku kohtuotsusega karistuse mõistmist või selle karistuse täideviimise ajal, pidada selle konventsiooni tähenduses „karistuseks“ üksnes juhul, kui need võivad viia algul mõistetud karistuse uuesti määratlemiseni või selle ulatuse muutmiseni (vt eelkõige EIK 3. aprilli 2012. aasta otsus Boulois vs. Luksemburg, CE:ECHR:2012:0403JUD003757504, punkt 87; 10. novembri 2015. aasta otsus Çetin vs. Türgi, CE:ECHR:2015:1110DEC003285709, punktid 42–47; 12. novembri 2019. aasta otsus Abedin vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2019:1112DEC005402616, punktid 29–37; 22. juuni 2021. aasta otsus Ballıktaş Bingöllü, CE:ECHR:2021:0622JUD007673012, punkt 48, ja 10. novembri 2022. aasta otsus Kupinskyy vs. Ukraina, CE:ECHR:2022:1110JUD000508418, punktid 47–52).

Neljandana tuleb esiteks märkida, et erinevalt karistuse täideviimise või kohaldamise küsimustest kuulub kohtuotsus, millega asjaomane isik süüdi mõistetakse, EIÕK artikli 6 karistusõigusliku osa alla (vt selle kohta 10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Zdziaszek, C‑271/17 PPU, EU:C:2017:629, punkt 85, ja 22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks on süüdistatava õigus viibida kohtulikul arutelul kaitseõiguste oluline osa ning üldisemalt on see ülioluline, et tagada õigus kriminaalasja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artikli 47 teises ja kolmandas lõigus ning artiklis 48 (vt selle kohta 15. septembri 2022. aasta kohtuotsus HN (menetlus riigi territooriumilt välja saadetud süüdistatava suhtes), C‑420/20, EU:C:2022:679, punktid 54–56 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Inimõiguste Kohus on sellega seoses otsustanud, et tagaselja sellise isiku süüdimõistmine, kelle puhul ei ole tõendatud, et ta on loobunud oma õigusest kohtusse ilmuda ja end kaitsta või et ta on kavatsenud õigusemõistmisest kõrvale hoida, ilma et tal oleks pärast ärakuulamist võimalik saavutada, et talle esitatud süüdistuse sisulise ja õigusliku põhjendatuse kohta tehakse uus otsus, kujutab endast ilmselget õigusemõistmisest ilmajätmist (EIK 1. märtsi 2006. aasta otsus Sejdovic vs. Itaalia, CE:ECHR:2006:0301JUD005658100, punkt 82, ning 9. juuli 2019. aasta otsus Kislov vs. Venemaa, CE:ECHR:2019:0709JUD000359810, punktid 106, 107 ja 115).

Käesoleval juhul tuleb veel märkida ühelt poolt, et PH ja LU teine kriminaalkorras süüdimõistmine kohustas või lubas liikmesriigi pädevat asutust pöörata neile mõistetud esimesed vabadusekaotuslikud karistused täitmisele, ja teiselt poolt, et see täitmisele pööramine ise võimaldas teha põhikohtuasjades kõne all olevad Euroopa vahistamismäärused, kuna esimesed vabadusekaotuslikud karistused, mis olid PH‑le ja LU‑le mõistetud, olid muutunud täidetavaks.

Järelikult kujutab see, kui tagaselja mõistetakse kriminaalkorras süüdi isik, kelle suhtes tehakse ka Euroopa vahistamismäärus – kui, nagu käesoleval juhul, ei oleks ilma selle süüdimõistva otsuseta seda vahistamismäärust saadud teha –, endast vahistamismääruse tegemiseks vajalikku asjaolu, mida võib mõjutada oluline menetluslik viga, mis riivab oluliselt süüdistatava õigust ilmuda isiklikult teda puudutavale kohtulikule arutelule, mis on tagatud harta artikli 47 teise ja kolmanda lõiguga ning artikliga 48.

Kolmandaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, otsustas liidu seadusandja omistada Euroopa vahistamismääruse mehhanismi raames erilise tähtsuse süüdistatava õigusele ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule, kehtestades raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikes 1 sellise vahistamismääruse täitmata jätmise vabatahtliku aluse, mis on spetsiaalselt suunatud selle õiguse kaitsele. Lisaks, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, tuleb sellist keeldumise alust tõlgendada kooskõlas nõuetega, mis tulenevad harta artikli 47 teisest ja kolmandast lõigust ning artiklist 48, nagu need on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 60 ja 61.

Seega peab vahistamismäärust täitval õigusasutusel olema võimalik – või vastasel juhul võetaks raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikelt 1 suur osa selle toimest – seda hinnates, kas nimetatud sätte alusel tuleks tagaotsitava üleandmisest keelduda, arvesse võtta mitte ainult võimalikku tagaseljamenetlust, mille tulemusel on tehtud lõplik süüdimõistev kohtuotsus, mille täideviimiseks on tehtud Euroopa vahistamismäärus, vaid ka mis tahes muid tagaselja toimunud menetlusi, mille tulemusel on isik kriminaalkorras süüdi mõistetud ja ilma milleta ei oleks saadud seda vahistamismäärust teha.

Lisaks, nagu Euroopa Komisjon rõhutas, võib mõiste „kohtulik arutelu, mille tulemusel otsus tehti“ viidata rohkem kui ühele kohtuotsusele, kui see on vajalik artikli 4a lõikega 1 taotletava eesmärgi saavutamiseks, milleks on eelkõige tugevdada asjaomaste isikute kaitseõigusi, kontrollides, et nende põhiõigus õiglasele kohtulikule arutamisele oleks tagatud (vt analoogia alusel 10. augusti 2017. aasta kohtuotsus Zdziaszek, C‑271/17 PPU, EU:C:2017:629, punkt 94).

67	Sellest järeldub, et kohtuotsust, millega tagaotsitav on tagaselja süüdi mõistetud, tuleb pidada „otsuseks“ raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses koostoimes harta artiklitega 47 ja 48, kui selle otsuse tegemine oli Euroopa vahistamismääruse tegemisel määrav.

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõiget 1 koostoimes harta artiklitega 47 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et kui tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse teise kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjel täitmisele ning selle karistuse täideviimiseks tehakse Euroopa vahistamismäärus, kujutab see tagaselja toimunud kriminaalkorras süüdimõistmine endast „otsust“ selle artikli tähenduses. Nii ei ole see otsuse puhul, millega pöörati see karistus täitmisele.

Teine ja kolmas küsimus

Teise ja kolmanda küsimusega liidetud kohtuasjades C‑514/21 ja C‑515/21, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsust 2002/584 koostoimes harta artiklitega 47 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et see lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda või kohustab teda keelduma tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile või seadma tema üleandmise tingimuseks kinnituse, et see isik saab taotleda selles liikmesriigis asja uuesti läbivaatamist või saab otsuse edasi kaevata, kui ilmneb, et tagaseljamenetlusega, mille tulemusel pöörati täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks tehti Euroopa vahistamismäärus, või selle isiku teistkordse kriminaalkorras süüdimõistmisega, mis oli määravaks vahistamismääruse tegemisel, on rikutud harta artiklit 47 või artikli 48 lõiget 2. Tal tekib ka küsimus, kas on vaja, et selline rikkumine puudutaks nende artiklitega tagatud õiguste põhiolemust.

Esimesena tuleneb liidetud kohtuasjades C‑514/21 ja C‑515/21 esimesele küsimusele antud vastusest, et selline tagaselja kriminaalkorras süüdimõistmine, ilma milleta ei oleks pööratud täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslikku karistust, mille täideviimiseks tehti Euroopa vahistamismäärus, on osa raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 tähenduses „kohtumenetlusest, mille tulemusel otsus tehti“.

Seda täpsustust arvestades tuleb esiteks meenutada, et artikli 4a lõike 1 punktides a–d on täpselt ja ühtselt loetletud tingimused, mille puhul ei tohi keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehakse pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud (22. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Ardic, C‑571/17 PPU, EU:C:2017:1026, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõige 1 ei luba vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda asjaomase isiku üleandmisest, kui Euroopa vahistamismääruses on selle kohtuotsusega seoses, millega on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks see vahistamismäärus tehti, viidatud mõnele selle sätte punktides a–d ette nähtud juhtudest.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a–d nimetatud juhtudel ei riiva Euroopa vahistamismääruse täitmine nimelt asjaomase isiku kaitseõigusi ega õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artiklis 47 ja artikli 48 lõikes 2 (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Melloni, C‑399/11, EU:C:2013:107, punktid 44 ja 53).

Samadel põhjustel ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 alusel keelduda tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile juhul, kui Euroopa vahistamismääruses on käesoleva kohtuotsuse punktis 70 nimetatud tagaseljaotsusega seoses viidatud mõnele selle sätte punktides a–d nimetatud juhtudest.

Seevastu juhul, kui Euroopa vahistamismäärus ei sisalda ühtegi viidet raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõike 1 punktides a–d nimetatud juhtudele, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus saama keelduda tagaotsitava üleandmisest, sõltumata sellest, kas tema kaitseõiguste põhisisu on rikutud, kuna ühtki seda laadi nõuet ei tulene ei artikli 4a sõnastusest ega ka selle eesmärgist, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 50.

Artikli 4a sõnastusest endast ja eelkõige märkest, et vahistamismäärust täitev õigusasutus „võib keelduda“ vahistamismääruse täitmisest, tuleneb veel, et sellel õigusasutusel peab olema kaalutlusruum küsimuses, kas niisugusel juhul tuleb keelduda vahistamismääruse täitmisest või mitte. Seega ei saa raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõikest 1 järeldada, et niisugusel juhul, nagu on kirjeldatud eelmises punktis, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest, ilma et tal oleks võimalik võtta arvesse iga juhtumi konkreetseid asjaolusid (vt analoogia alusel 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – Ne bis in idem), C‑665/20 PPU, EU:C:2021:339, punktid 43 ja 44).

Sellist tõlgendust kinnitab raamotsuse üldine ülesehitus. Nimelt, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, kujutab Euroopa vahistamismääruse täitmine endast selles raamotsuses sätestatud põhimõtet, kusjuures tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alused on erandid. Kui vahistamismäärust täitvalt õigusasutuselt võtta võimalus võtta arvesse iga konkreetse juhtumi asjaolusid, mis võiksid ajendada teda asuma seisukohale, et üleandmisest keeldumise tingimused ei ole täidetud, asendaks see raamotsuse artiklis 4a ette nähtud lihtsalt keeldumise võimaluse tõelise kohustusega, muutes täitmisest keeldumise erandi hoopis põhimõtteks (vt analoogia alusel 29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus X (Euroopa vahistamismäärus – Ne bis in idem), C‑665/20 PPU, EU:C:2021:339, punkt 47).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 115 sisuliselt rõhutas, võib vahistamismäärust täitev õigusasutus võtta seda silmas pidades arvesse muid asjaolusid, mis võimaldavad tal veenduda, et asjaomase isiku üleandmine ei too kaasa tema kaitseõiguste rikkumist, ja seega anda ta üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile. Sellega seoses võib eelkõige arvesse tulla asjaomase isiku käitumine, eriti asjaolu, et asjaomane isik on üritanud talle adresseeritud teate kättesaamisest kõrvale hoida või vältida igasugust kontakti oma advokaatidega (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Hamburg, C‑416/20 PPU, EU:C:2020:1042, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda vaid raamotsuse 2002/584 artiklis 5 ammendavalt ette nähtud tingimustel (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Procureur général près la cour d’appel d’Angers, C‑168/21, EU:C:2022:558, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kuid vahistamismääruse teinud liikmesriigi võetud kohustus tunnustada selle isiku õigust uuele kohtulikule arutamisele, kui see isik on tagaselja, tema kaitseõigusi rikkudes süüdi mõistetud, ei kuulu artiklis 5 loetletud tingimuste hulka. Sellest järeldub, et liidu õigusega on vastuolus, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus seab selle isiku üleandmise, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, sõltuvaks sellest tingimusest.

81	Kriminaalasjades tõhusa koostöö tagamiseks peab vahistamismäärust täitev õigusasutus siiski täielikult kasutama raamotsuse 2002/584 artiklis 15 ette nähtud vahendeid (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

Järelikult võib see asutus vajaduse korral paluda raamotsuse artikli 15 lõike 2 tähenduses lisateabe taotlemise teel vahistamismääruse teinud liikmesriigi kinnitust, et isikut, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, teavitatakse sellest, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt saab ta õiguse uuele kohtulikule arutamisele, millel ta võib osaleda ja mis võimaldab asja uut tõendusmaterjali arvesse võttes uuesti sisuliselt läbi vaadata ja esialgse otsuse tühistada, ning juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriik annab sellise kinnituse, siis on vahistamismäärust täitev õigusasutus kohustatud asjaomase isiku raamotsuse artikli 4a lõike 1 punkti d kohaselt üle andma.

Teisena tuleneb esimesele küsimusele antud vastusest, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 68, et otsus, millega pööratakse täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks on tehtud Euroopa vahistamismäärus, ei kuulu raamotsuse 2002/584 artikli 4a kohaldamisalasse, mistõttu ei saa asjaolu, et see otsus tehti tagaselja, õigustada vahistamismäärust täitva õigusasutuse keeldumist tagaotsitava üleandmisest.

84	Lisaks, kuna selline asjaolu ei ole üks raamotsuse artiklites 3 ja 4 loetletud täitmata jätmise kohustuslikest või vabatahtlikest alustest, siis ei saa ka need sätted olla sellise keeldumise aluseks.

85	Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 126 sisuliselt rõhutas, võib tagaotsitava üleandmisest erandkorras siiski selle raamotsuse artikli 1 lõike 3 alusel keelduda (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 72).

Sellega seoses tuleb siiski konkreetsemalt täpsustada, et vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, tuginedes raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 3, tõlgendatuna koostoimes harta artikliga 47, üksnes juhul, kui tema käsutuses on ühelt poolt asjaolud, mis tõendavad, et on tegelik oht, et põhiõigust õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on tagatud harta artikli 47 teise lõiguga, võidakse süsteemsete või üldiste puuduste esinemise tõttu rikkuda, ning teiselt poolt on ta konkreetselt ja täpselt kontrollinud, kas selle tagaotsitava isiklikku olukorda ning selle süüteo laadi, millega seoses tema suhtes menetlus toimub, ja Euroopa vahistamismääruse tegemise aluseks olevat faktilist konteksti arvestades on põhjendatult alust arvata, et vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmise korral esineb selle isiku puhul selline oht (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 97).

87	Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas eelmises punktis loetletud tingimused on käesoleval juhul täidetud.

Lõpuks ei tohi vahistamismäärust täitev õigusasutus täita Euroopa vahistamismäärust, mis ei järgi miinimumnõudeid, millest sõltub selle kehtivus ja mille hulka kuuluvad raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 8 ette nähtud nõuded (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punktid 69 ja 70). Käesoleval juhul – mida peab kontrollima eelotsusetaotlused esitanud kohus – ei esine asjaolusid, mis lubaksid eeldada, et põhikohtuasjas käsitletavad Euroopa vahistamismäärused ei vasta nendele miinimumnõuetele.

Kuna raamotsuses 2002/584 on ammendavalt loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise alused (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 73), on seega selle raamotsusega vastuolus see, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub isikut, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks, üle andmast põhjusel, et see tingimisi kohaldamata jäetud karistus pöörati täitmisele tagaselja tehtud otsusega.

Lisaks, nagu on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 80, ei võimalda see raamotsus ka seda, et tagaotsitava üleandmise suhtes kehtiks tingimus, et see isik saavutaks vahistamismääruse teinud liikmesriigis selle tagaselja tehtud kohtuotsuse uuesti läbivaatamise, millega pöörati täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks see vahistamismäärus on tehtud.

91	Nimelt ei kuulu see tingimus nende hulka, mis on loetletud raamotsuse 2002/584 artiklis 5, milles – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 79 – on ammendavalt loetletud tingimused, mille võib Euroopa vahistamismääruse täitmisele seada.

Kõigist eespool toodud kaalutlustest järeldub, et:

–

raamotsuse 2002/584 artikli 4a lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile, kui ilmneb, et menetlus, mille tulemusel tehti selle isiku suhtes teine kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus, mis on Euroopa vahistamismääruse tegemise seisukohast määrava tähtsusega, toimus tagaselja, välja arvatud juhul, kui Euroopa vahistamismääruses on selle menetlusega seoses viidatud mõnele selle sätte punktides a–d ette nähtud juhtudest,

–

raamotsust 2002/584 koostoimes harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile põhjusel, et menetlus, mille tulemusel pöörati täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks tehti Euroopa vahistamismäärus, toimus tagaselja, või seab selle isiku üleandmise tingimuseks kinnituse, et isik saab taotleda selles liikmesriigis asja uuesti läbivaatamist või saab otsuse edasi kaevata, mis võimaldaks uuesti läbi vaadata täitmisele pööramise otsuse või teistkordse kriminaalkorras süüdimõistmise, mis toimus tagaselja ja oli määravaks selle vahistamismääruse tegemisel.

Kohtukulud

93	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 4a lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 48

tuleb tõlgendada nii, et

kui tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus pööratakse teise kriminaalkorras süüdimõistmise tagajärjel täitmisele ning selle karistuse täideviimiseks tehakse Euroopa vahistamismäärus, kujutab see tagaselja toimunud kriminaalkorras süüdimõistmine endast „otsust“ selle sätte tähenduses. Nii ei ole see otsuse puhul, millega pöörati see karistus täitmisele.

Raamotsuse 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 4a lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

see lubab vahistamismäärust täitval õigusasutusel keelduda tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile, kui ilmneb, et menetlus, mille tulemusel tehti selle isiku suhtes teine kriminaalkorras süüdimõistev kohtuotsus, mis on Euroopa vahistamismääruse tegemise seisukohast määrava tähtsusega, toimus tagaselja, välja arvatud juhul, kui Euroopa vahistamismääruses on selle menetlusega seoses viidatud mõnele selle sätte punktides a–d ette nähtud juhtudest.

Raamotsust 2002/584, mida on muudetud raamotsusega 2009/299, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 ja artikli 48 lõikega 2

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus see, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus keeldub tagaotsitava üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile põhjusel, et menetlus, mille tulemusel pöörati täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud vabadusekaotuslik karistus, mille täideviimiseks tehti Euroopa vahistamismäärus, toimus tagaselja, või seab selle isiku üleandmise tingimuseks kinnituse, et isik saab taotleda selles liikmesriigis asja uuesti läbivaatamist või saab otsuse edasi kaevata, mis võimaldaks uuesti läbi vaadata täitmisele pööramise otsuse või teistkordse kriminaalkorras süüdimõistmise, mis toimus tagaselja ja oli määravaks selle vahistamismääruse tegemisel.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

Üles

Valige katsefunktsioonid, mida soovite proovida