–

Perfumesco.pl sp. z o.o. sp.k., esindaja: radca prawny T. Snażyk,

–

Procter & Gamble International Operations SA, esindajad: adwokaci D. Piróg ja A. Rytel,

–

Rzecznik Praw Obywatelskich: M. Taborowski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, S. L. Kalėda, P.‑J. Loewenthal ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32) artiklit 10.

2

Taotlus on esitatud Perfumesco.pl sp. z o.o. sp.k. ja Procter & Gamble International Operations SA (edaspidi „Procter & Gamble“) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on hagi nõudega hävitada kaup Euroopa Liidu kaubamärgist tulenevate õiguste väidetava rikkumise tõttu.

3

Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamist käsitleva Marrakechi lepingu lisas 1C oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS-leping“) artiklis 46 „Muud õiguslikud kaitsevahendid“ on sätestatud:

„Rikkumise tõhusaks tõkestamiseks on kohtuorganitel õigus määrata, et kaubad, mida nad on leidnud õigusi rikkuvat, tuleb ilma mingisugust kompensatsiooni maksmata kõrvaldada kaubandusest sellisel viisil, et oleks välditud õigusevaldaja mis tahes kahjustamine, või kui see pole vastuolus kehtivate põhiseaduslike nõuetega, hävitada. Kohtuorganitel on samuti õigus määrata, et materjalid ja seadmed, mida peamiselt kasutati õigusi rikkuvate kaupade valmistamiseks, kõrvaldataks kaubandusest ilma mingisugust kompensatsiooni maksmata, et edasiste rikkumiste ohtu võimalikult vähendada. Selliste taotluste kaalumisel tuleb silmas pidada rikkumise raskusastme ja määratud õigusliku kaitsevahendi proportsionaalsust, samuti kolmandate isikute huve. Võltsitud kaubamärkidega kaupade puhul on ebaseaduslikult lisatud kaubamärgi kõrvaldamine ainult erandjuhul küllaldane selleks, et lubada kõnesolevaid kaupu kaubandusse.“

4

Direktiivi 2004/48 põhjendustes 3–5, 7, 9, 10 ja 17 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

5

Selle direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.“

6

Direktiivi artikli 3 „Üldised kohustused“ lõikes 2 on sätestatud:

„Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“

7

Direktiivi artiklis 10 „Parandusmeetmed“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused võivad hageja palvel nõuda vastavate meetmete rakendamist, arvestades intellektuaalomandi õigusi rikkuvaid kaupu, ilma et see piiraks õiguste valdajale rikkumisega tekitatud kahjutasude kohaldamist ning ilma mis tahes hüvitiseta ja asjakohastel juhtudel arvestades nimetatud kaupade esialgsel loomisel või valmistamisel kasutatud materjale ja seadmeid. Sellised meetmed sisaldavad:

2.   Kohtuasutused nõuavad nimetatud meetmete rakendamist rikkuja kulul, kui erilised põhjused ei nõua nende kohaldamist.

3.   Selliste parandusmeetmete taotluste kaalumisel tuleb silmas pidada rikkumise raskusastme ja määratud õigusliku kaitsevahendi proportsionaalsust, samuti kolmandate osapoolte huve.“

8

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21) (edaspidi „määrus nr 207/2009“), tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. oktoobrist 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1). Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise kuupäeva, on selle kohtuasja suhtes siiski kohaldatav määrus nr 207/2009.

9

Määruse nr 207/2009 artiklis 9 „ELi kaubamärgiga antavad õigused“ oli sätestatud:

„1.   ELi kaubamärgi registreerimine annab kaubamärgiomanikule selle suhtes ainuõiguse.

2.   Ilma et see piiraks kaubamärgiomanike õigusi, mis on omandatud enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedikuupäeva, on sama ELi kaubamärgi omanikul õigus takistada kõiki kolmandaid isikuid kasutamast äritegevuse käigus ilma tema loata kaupade või teenustega seoses mis tahes tähist, kui:

[…]

3.   Lõike 2 alusel võib eelkõige keelata järgmised toimingud:

[…]

4.   Ilma et see piiraks kaubamärgiomanike õigusi, mis on omandatud enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva või prioriteedikuupäeva, peab kõnealuse ELi kaubamärgi omanikul olema ka õigus takistada mis tahes kolmandaid isikuid toomast äritegevuse käigus kaupu liidu tolliterritooriumile ilma neid vabasse ringlusse laskmata, kui sellised kaubad, sealhulgas pakendid, pärinevad kolmandatest riikidest ja kannavad ilma loata kaubamärki, mis on identne ELi kaubamärgiga, mis on selliste kaupade suhtes registreeritud, või mida ei ole võimalik olulistes aspektides eristada kõnealusest kaubamärgist.

ELi kaubamärgi omaniku esimese lõigu kohane õigus lõppeb, kui kauba deklareerija või valdaja esitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu [12. juuni 2013. aasta] määruse (EL) nr 608/2013[, mis käsitleb intellektuaalomandi õiguskaitse tagamist tollis ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1383/2003 (ELT 2013, L 181, lk 15),] kohaselt ELi kaubamärgi rikkumise kindlakstegemiseks algatatud menetluse käigus tõendeid selle kohta, et ELi kaubamärgi omanikul ei ole õigust keelata kauba turule laskmist lõppsihtkohariigis.“

10

Määruse artiklis 102 „Sanktsioonid“ on ette nähtud:

„1.   Kui ELi kaubamärkide kohus leiab, et kostja on rikkunud ELi kaubamärgiga seotud õigusi või ähvardanud neid rikkuda, teeb ta korralduse, millega keelatakse kostjal ELi kaubamärgiga seotud õigusi rikkuvate toimingute jätkamine, kui ei ole eripõhjusi vastupidiseks. Lisaks sellele võtab kohus siseriikliku õiguse kohaselt meetmed tagamaks, et kõnealusest keelust peetakse kinni.

2.   ELi kaubamärkide kohus võib samuti kohaldada asjaomase õiguse kohaseid meetmeid või otsuseid, mida ta peab juhtumi asjaolude puhul asjakohaseks.“

11

30. juuni 2000. aasta tööstusomandi seaduse (ustawa – Prawo własności przemysłowej) (Dz. U. 2020, jrk nr 286) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tööstusomandi seadus“) artiklis 286 on sätestatud:

„Õiguste rikkumist käsitlevat kohtuasja lahendav kohus võib õiguse omaja taotluse alusel teha otsuse rikkuja omandis olevate ebaseaduslikult toodetud või märgistatud kauba ning selle valmistamiseks või märgistamiseks kasutatavate vahendite ja materjalide kohta. Kohus võib muu hulgas määrata, et tooted tuleb turult kõrvaldada, loovutada õiguse omajale viimase kasuks mõistetud rahasumma eest või hävitada. Kohus võtab oma otsuses arvesse rikkumise raskusastet ja kolmandate isikute huve.“

12

Procter & Gamble on parfümeeriatoodete tootja. HUGO BOSS Trade Mark Management GmbH & Co. KGga (edaspidi „HUGO BOSS TMM“) sõlmitud litsentsilepingu alusel oli tal ainuõigus kasutada Euroopa Liidu sõnamärki HUGO BOSS (edaspidi „kaubamärk HUGO BOSS“) ning esitada enda nimel sellest kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumist puudutavaid hagisid ja osaleda nende menetluses. Nimetatud kaubamärk oli registreeritud 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 3 kuuluvate järgmiste kaupade jaoks:

„pihustatavad lõhnaveed; parfümeeriatooted, deodorandid kehahoolduseks; seebid; keha- ja iluhooldustooted“.

13

Selleks et kliendid saaksid proovida kaubamärgiga HUGO BOSS tähistatud kaupu, annab HUGO BOSS TMM müüjatele ja turustajatele, kelle ta on heaks kiitnud, tasuta üksnes kosmeetikatoodete esitlemiseks ja reklaamimiseks mõeldud tootenäidiseid või „testreid“ pudelites, mis on identsed nendega, mida kasutatakse nende toodete müügiks kaubamärgi HUGO BOSS all. Näidised on ühtlast heledat tooni ja välispakendil on selgesti nähtavalt märgitud, et näidis ei ole mõeldud müügiks, mõnel järgmisel viisil: „not for sale“ (ei ole müügiks), „demonstration“ (esitluseks) või „tester“ (tester). HUGO BOSS TMM ei vii ise näidiseid Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) turule ja seda ei tehta ka tema nõusolekul.

14

Perfumesco.pl tegeleb alates 2012. aasta jaanuarist parfümeeriatoodete hulgimüügiga veebipoe kaudu. Ta saadab kosmeetikatoodete veebimüüjatele regulaarselt hinnakirju, pakkudes müügiks eelkõige kaubamärki HUGO BOSS kandvate parfümeeriatoodete näidiseid, millel on märge „Tester“, kinnitades, et lõhna poolest ei erine need näidised tavalisest tootest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Perfumesco.pl ei eemalda ega kata kinni selle kaubamärgiga kauba välispakenditel olevaid triipkoode, ning usaldades oma lepingupartnereid selles, et ostetav kaup on seadusliku päritoluga, ei kontrolli ta selle päritolu ega seda, kas triipkoodid on eemaldatud.

15

28. juulil 2016 arestis kohtutäitur Poolas hagi tagamise määruse alusel kaubamärki HUGO BOSS kandvates pakendites parfüümid, tualettveed ja lõhnaveed, nimelt testrid, mis ei olnud mõeldud müügiks, tooted, mis olid tähistatud koodidega, millest Procter & Gamble’i avalduse kohaselt nähtus, et need olid tootja poolt mõeldud turule viimiseks väljaspool EMP territooriumi, ning tooted, mille pakendi triipkoodid olid eemaldatud või kinni kaetud.

16

Procter & Gamble’i hagi alusel kohustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) 26. juuni 2017. aasta otsusega Perfumesco.pl-i hävitama parfüümid, tualettveed ja lõhnaveed, mille pakend on tähistatud kaubamärgiga HUGO BOSS, eeskätt testrid, mida HUGO BOSS TMM ei olnud EMPs turule viinud või mille turule viimiseks nõusolekut andnud.

17

Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) jättis 20. septembri 2018. aasta otsusega Perfumesco.pl-i apellatsioonkaebuse rahuldamata. See kohus märkis muu hulgas, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 102 lõikele 2 võib Euroopa Liidu kaubamärgi kohus võtta kohaldatavates õigusaktides ette nähtud meetmeid, mida ta peab juhtumi asjaoludel kohaseks, ning et see säte lubab kohaldada tööstusomandi seaduse artiklit 286. Ta leidis, et Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) ei teinud viimati nimetatud artiklit kohaldades viga.

18

Kõigepealt asus see kohus seisukohale, et vastavalt tööstusomandi seaduse artikli 286 sõnastusele on see säte kohaldatav ainult siis, kui kaup on toodetud või märgistatud õigusvastaselt, millega tema menetluses olevas vaidluses siiski tegemist ei ole. Nimelt ei ole Procter & Gamble vaidlustanud asjaolu, et konfiskeeritud parfüümid on originaaltooted, vaid väidab, et HUGO BOSS TMM ei olnud andnud nõusolekut nende turule viimiseks EMPs ja Perfumesco.pl ei ole sellise nõusoleku olemasolu tõendanud.

19

Seejärel leidis kohus, et artiklit 286 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2004/48 artikli 10 lõikega 1, mis on Poola õiguskorda üle võetud, ning asuda seisukohale, et igasugune kaup, millega rikutakse tööstusomandiõigust, on nimetatud artikli 286 tähenduses toodetud ebaseaduslikult.

20

Lõpuks märkis ta, et arestitud parfüümide peal olid varjavad kleebised, mis takistasid nende toodete geograafilise sihtpiirkonna kindlakstegemist, ning eemaldatud turvakoodide kohale olid kinnitatud varjavad koodid. Ta täpsustas, et isegi kui puuduvad tõendid, et viimati nimetatud koodid eemaldas Perfumesco.pl, pidi viimane parfümeeria asjatundjana teadma, et tooted viidi turule, hoolimata nende kahtlasest päritolust. Ta märkis ka, et testrid pani müüki Perfumesco.pl, kes pidi olema kõigiti teadlik, et nende EMPs turule viimiseks puudus HUGO BOSS TMMi nõusolek.

21

Perfumesco.pl esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse, väites eelkõige, et rikutud on tööstusomandi seaduse artiklit 286. Perfumesco.pl-i sõnul väidab Procter & Gamble, et arestitud kauba osas puudub kaubamärgi HUGO BOSS omaniku nõusolek selle EMP territooriumil turule viimiseks, ent samas ei vaidle vastu tõigale, et tegemist on originaaltoodetega.

22

See kohus märgib, et põhikohtuasja sisuliselt lahendanud kohtud juhtisid tähelepanu direktiivi 2004/48 artikli 10 lõike 1 sõnastusele ja kohaldasid tööstusomandi seaduse artikli 286 tõlgendust, mis on kooskõlas liidu õigusega. Ta tõdeb, et nende kohtute hinnangul puudutab direktiivi 2004/48 artikli 10 lõige 1 kaupa, mille puhul on tuvastatud, et sellega rikutakse intellektuaalomandi õigust, ja seetõttu võib kauba määrata hävitamisele ka siis, kui kaupa ei ole riigisiseste õigusnormide kohaselt „toodetud või märgistatud“ ebaseaduslikult.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ühelt poolt toetab tööstusomandi seaduse artikli 286 grammatilist tõlgendust arvukalt muu hulgas õigusteoorias tunnustatud argumente, eeskätt asjaolu, et selle artikli 2007. aastal tehtud muudatuse tulemusel rakendati direktiiv 2004/48. Teiselt poolt peab nimetatud artikli 286 tõlgendus põhinema, arvestades kohustust tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega, mainitud direktiivi artikli 10 lõike 1 tõlgendusel.

24

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2004/48] artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormi tõlgendus, mille kohaselt õiguskaitsevahend kauba hävitamise vormis puudutab ainult ebaseaduslikult toodetud või ebaseaduslikult tähistatud kaupa ja seda ei saa kohaldada kauba suhtes, mis on [EMPs] ebaseaduslikult turule viidud, aga mille puhul ei ole võimalik tõendada, et need on ebaseaduslikult toodetud või ebaseaduslikult tähistatud?“

25

Oma seisukohtades tõstatavad Rzecznik Praw Obywatelskich (Poola ombudsman) ja komisjon küsimuse, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus, see tähendab Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus), mis koosneb kolmest tsiviilkolleegiumi kohtunikust, on selle koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise menetlust arvestades „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.

26

Ühest küljest leiab ombudsman, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna selle on esitanud asutus, mis ei ole seaduse alusel asutatud ja mis ei ole sõltumatu ega erapooletu.

27

Teisest küljest tuletab komisjon meelde, samas selgelt väitmata, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, et Poola Vabariigi president võttis eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluva kõigi kolme kohtuniku Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) liikmeks ametisse nimetamise akti vastu pärast menetlust, mis viidi läbi samadel asjaoludel, mis eelnesid muu hulgas selle kohtuniku ametisse nimetamisele, kes esitas eelotsusetaotluse 29. märtsi 2022. aasta otsuse aluseks olevas kohtuasjas Getin Noble Bank (C‑132/20, EU:C:2022:235).

28

Seoses sellega on kohane meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse alusel lahendatav küsimus – ja kas eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav, arvesse asjaolude kogumit, millesse kuuluvad muu hulgas organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 43, ja 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 66).

29

Liikmesriikide kohtute sõltumatus on liidu õiguskorra jaoks väga oluline mitmel põhjusel. See sõltumatus on eriti oluline ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, sest selle mehhanismi saab käivitada ainult kohus, kelle ülesanne on kohaldada liidu õigust ja kes vastab eeskätt nimetatud sõltumatuse kriteeriumile (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Liidu õigusega nõutavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, liikmete nimetamist, ametiaega ning ka taandumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis võimaldavad välistada üksikisiku mis tahes põhjendatud kahtluse, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 52, ning 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim jt, C‑748/19–C‑754/19, EU:C:2021:931, punktid 67 ning 71).

31

Käesoleval juhul ei ole mingit kahtlust, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) on üks Poola üldkohtutest.

32

Juhul, kui eelotsusetaotlus pärineb liikmesriigi kohtult, tuleb eeldada, et see kohus vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 28 meenutatud nõuetele, sõltumata selle konkreetsest kohtukoosseisust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 69).

33

See eeldus kehtib siiski ainult ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluste vastuvõetavuse hindamisel. Sellest ei saa järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluvate kohtunike ametisse nimetamise tingimused võimaldavad tingimata tagada võimalust pöörduda sõltumatusse, erapooletusse ja seaduse alusel moodustatud kohtusse ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punkt 74).

34

Lisaks on võimalik see eeldus ümber lükata, kui riigisisese või rahvusvahelise kohtu jõustunud kohtuotsus annab alust järeldada, et mõni eelotsusetaotluse esitanud kohtu koosseisu kuuluv kohtunik ei vasta sõltumatu, erapooletu ja seaduse alusel moodustatud kohtu tingimusele ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses koostoimes põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga. Sama on võimalik ka juhul, kui lisaks ELTL artikli 267 alusel formaalselt taotluse esitanud kohtu või kohtunike isiklikule olukorrale peaksid muud asjaolud mõjutama selle eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimimist, millesse need kohtunikud kuuluvad, ning seega kahjustama selle kohtu sõltumatust ja erapooletust (vt selle kohta 29. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank, C‑132/20, EU:C:2022:235, punktid 72 ja 75).

35

Käesoleval juhul ei ole esitatud ühtki konkreetset ja täpset asjaolu, mis võimaldaks käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis meelde tuletatud tingimustel ümber lükata eelduse, et käesoleva eelotsusetaotluse on esitanud organ, kes vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 28 osutatud nõuetele.

36

Järelikult on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

37

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/48 artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisese õigusnormi tõlgendus, mille kohaselt ei saa kauba hävitamises seisnevat kaitsevahendit kohaldada kaubale, mis on toodetud ja Euroopa Liidu kaubamärgiga tähistatud selle kaubamärgi omaniku nõusolekul, kuid mis on EMPs turule viidud ilma tema nõusolekuta.

38

Seega tuleb mõistet „intellektuaalomandi õiguste rikkumine“ tõlgendada nimetatud artikli 10 lõike 1 tähenduses.

39

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus KRONE – Verlag, C‑65/20, EU:C:2021:471, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Direktiivi 2004/48 artikli 10 lõike 1 sõnastuse kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, „et pädevad kohtuasutused võivad hageja palvel nõuda vastavate meetmete rakendamist, arvestades intellektuaalomandi õigusi rikkuvaid kaupu“. Nende meetmete hulka kuulub artikli 10 lõike 1 punktis c ette nähtud kaitsevahend, nimelt kauba hävitamine.

41

Nõnda on direktiivi 2004/48 artikli 10 lõike 1 sõnastuse põhjal selge, et see säte ei piira selles ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist teatud laadi intellektuaalomandi õiguste rikkumistega. Lisaks peavad pädevad kohtud vastavalt selle direktiivi artikli 10 lõikele 3 koostoimes põhjendusega 17 õiguskaitsevahendite taotluse läbivaatamisel arvesse võtma asjaolu, et määratud parandusmeetmed peavad olema proportsionaalsed rikkumise raskusastme ning kolmandate isikute huvidega. Seega peavad need kohtud otsustama, millist kaitsevahendit tuleb kasutada igal konkreetsel juhul.

42

Direktiivi 2004/48 artikli 10 sellist tõlgendust kinnitavad nii selle artikli kontekst kui ka direktiivi eesmärgid.

43

Mis ühelt poolt puutub direktiivi 2004/48 artikli 10 konteksti, siis nähtub direktiivi põhjendustest 4 ja 5, et kõik liikmesriigid ja liit ise on oma pädevusse kuuluvates küsimustes rahvusvahelisel tasandil seotud TRIPS-lepinguga, mis muu hulgas sisaldab ühtsete standarditena rahvusvahelisel tasandil kohaldatavate ning kõigis liikmesriikides rakendatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise vahendeid käsitlevaid sätteid.

44

Artikliga 10 on liidu õiguskorda üle võetud TRIPS-lepingu artikkel 46, mille kohaselt on kohtuorganitel õigus „määrata, et kaubad, mida nad on leidnud õigusi rikkuvat, tuleb ilma mingisugust kompensatsiooni maksmata kõrvaldada kaubandusest […]“. Seega ei ole artiklis 46 selle kohaldamisala piiratud intellektuaalomandi õiguste rikkumise konkreetse kategooriaga. Vastupidi, sellest väga üldisest sõnastusest tulenevalt on silmas peetud kõiki kaupu, mille puhul on tuvastatud, et nendega rikutakse mis tahes intellektuaalomandi õigust. Seda analüüsi kinnitab asjaolu, et artikli 46 viimases lauses on „[v]õltsitud kaubamärkidega kaupade“ suhtes ette nähtud erikohustused.

45

Mis teiselt poolt puutub direktiivi 2004/48 eesmärki, siis on Euroopa Kohtu varasemate otsuste kohaselt selleks liikmesriikide tagatud tõhus intellektuaalomandi kaitse (vt selle kohta 12. juuli 2011. aasta kohtuotsus L’Oréal jt, C‑324/09, EU:C:2011:474, punkt 131, ning 18. detsembri 2019. aasta kohtuotsus IT Development, C‑666/18, EU:C:2019:1099, punkt 39), ja nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 3, on direktiivi eesmärk intellektuaalomandi materiaalõiguse tõhus rakendamine liidus.

46

Euroopa Kohus on selles küsimuses leidnud, et direktiivi 2004/48 sätetega ei ole soovitud reguleerida kõiki intellektuaalomandi õigustega seotud aspekte, vaid üksnes neid, mis on lahutamatult seotud ühelt poolt nende õiguste jõustamisega ja teiselt poolt nende õiguste rikkumisega, nähes ette kohustuse kehtestada intellektuaalomandi õiguste rikkumiste ennetamiseks, tõkestamiseks või heastamiseks tõhusad õiguskaitsevahendid (10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus ACI Adam jt, C‑435/12, EU:C:2014:254, punkt 61).

47

Direktiivi 2004/48 artikli 3 lõikes 2 on otseselt sätestatud, et liikmesriikide poolt ette nähtud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Ehkki direktiivi 2004/48 põhjenduses 10 viidatakse selles kontekstis eesmärgile tagada siseturul intellektuaalomandi kõrge, võrdväärne ning „ühetaoline“ kaitsetase, kohaldatakse kõnealust direktiivi vastavalt selle artikli 2 lõikele 1 siiski nii, et see ei piira kaitsevahendite kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada riigisisestes õigusaktides, tingimusel et need kaitsevahendid on õiguste omajate jaoks soodsamad. Sellega seoses nähtub direktiivi põhjendusest 7 ühemõtteliselt, et kasutatud mõiste „vahend“ on üldmõiste ja hõlmab kaitsevahendeid, mille abil on võimalik lõpetada intellektuaalomandi õiguste rikkumine (vt analoogia alusel 25. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Stowarzyszenie Oławska Telewizja Kablowa, C‑367/15, EU:C:2017:36, punkt 22).

48

Nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud, on seetõttu direktiiviga 2004/48 kehtestatud intellektuaalomandi õiguskaitse tagamise miinimumstandard ja see ei takista liikmesriike nägemast ette ulatuslikumat kaitset pakkuvaid meetmeid (9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hansson, C‑481/14, EU:C:2016:419, punktid 36 ja 40). Seevastu ei tohi nad ette näha vähem kaitsvaid meetmeid, eelkõige piirates selles direktiivis ette nähtud meetmete kohaldamise teatud liiki intellektuaalomandi õiguste rikkumistega. Nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 sõnastusest nähtub nimelt, et silmas on peetud „mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumi[st] […], nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides“.

49

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2004/48 artikkel 10 puudutab kõiki kaupu, mille puhul on tuvastatud, et nendega rikutakse intellektuaalomandi õigusi, välistamata a priori hävitamises seisneva parandusmeetme kohaldamist, mis on ette nähtud artikli 10 lõike 1 punktis c teatavate rikkumiste puhuks.

50

Peale selle, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on põhikohtuasjas käsitletava intellektuaalomandi õiguse puhul tegemist Euroopa Liidu kaubamärgist tuleneva õigusega.

51

Kuigi direktiiv 2004/48 ei sisalda selle kohaldamisalasse kuuluvate intellektuaalomandi õiguste määratlust, on komisjoni avalduses direktiivi 2004/48 artikli 2 kohta (ELT 2005, L 94, lk 37) täpsustatud, et selle institutsiooni arvates kuuluvad kaubamärgiõigused nende hulka. Samuti nähtub 12. juuli 2011. aasta kohtuotsusest L’Oréal jt (C‑324/09, EU:C:2011:474), et Euroopa Liidu kaubamärk kuulub direktiivi 2004/48 tähenduses mõiste „intellektuaalomand“ alla.

52

Euroopa Liidu kaubamärgist selle omanikule tulenevaid õigusi on mainitud määruse nr 207/2009 artiklis 9.

53

Eelkõige võib kaubamärgi omanik vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 punktile a keelata selle kaubamärgi kinnitamise kaubale või selle pakendile ning selle määruse artikli 9 lõike 3 punktid b ja c võimaldavad tal sisuliselt keelata kaupade turustamise selle kaubamärgi all.

54

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esitatud põhjustel on liikmesriigi pädevate kohtute ülesanne määrata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, milliseid direktiivi 2004/48 artikli 10 lõikes 1 sätestatud meetmeid võib intellektuaalomandiõiguse rikkumise tõttu kohaldada, ei saa järelikult väita, et artikli 10 lõike 1 punktis c nimetatud kauba hävitamises seisnevat kaitsevahendit saab kohaldada üksnes määruse nr 207/2009 artikli 9 lõike 3 punktis a sätestatud õiguse rikkumise korral ja et selle kohaldamine on välistatud selle määruse artikli 9 lõike 3 punktis b või c sätestatud õiguste rikkumise korral.

55

Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2004/48 artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisese õigusnormi tõlgendus, mille kohaselt ei saa kauba hävitamises seisnevat kaitsevahendit kohaldada kaubale, mis on toodetud ja Euroopa Liidu kaubamärgiga tähistatud selle kaubamärgi omaniku nõusolekul, kuid mis on EMPs turule viidud tema nõusolekuta.

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 10 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus riigisisese õigusnormi tõlgendus, mille kohaselt ei saa kauba hävitamises seisnevat kaitsevahendit kohaldada kaubale, mis on toodetud ja Euroopa Liidu kaubamärgiga tähistatud selle kaubamärgi omaniku nõusolekul, kuid mis on Euroopa Majanduspiirkonnas turule viidud tema nõusolekuta.