1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses tühistada nõukogu 17. veebruari 2020. aasta otsuse (EL) 2020/245 Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega kõnealuse lepingu (välja arvatud selle II jaotise) kohaldamiseks (ELT 2020, L 52, lk 3) ja nõukogu 17. veebruari 2020. aasta otsuse (EL) 2020/246 Euroopa Liidu nimel võetava seisukoha kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega kõnealuse lepingu II jaotise kohaldamiseks (ELT 2020, L 52, lk 5) (edaspidi mõlemad koos „vaidlustatud otsused“).

2

Nõukogu võttis 20. novembril 2017 vastu otsuse (EL) 2018/104 ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel allkirjastamise ja selle ajutise kohaldamise kohta (ELT 2018, L 23, lk 1). Otsus põhines ELL artiklil 37 ning ELTL artiklil 91, artikli 100 lõikel 2 ning artiklitel 207 ja 209 koostoimes ELTL artikli 218 lõigetega 5 ja 7 ning lõike 8 teise lõiguga.

3

Partnerluslepingule (edaspidi „Armeeniaga sõlmitud partnerlusleping“) kirjutati alla 24. novembril 2017 ja seda kohaldati ajutiselt alates 1. juunist 2018. See jõustus 1. märtsil 2021.

4

Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu artiklitega 362 ja 363 luuakse vastavalt partnerlusnõukogu ja partnerluskomitee, samas kui lepingu artikkel 364 näeb ette võimaluse moodustada vajaduse korral allkomiteesid ja muid organeid. Lisaks on partnerlusnõukogul vastavalt nimetatud lepingu artikli 362 lõikele 4 koostoimes artikli 363 lõikega 4 õigus võtta vastu oma kodukord ning määrata sellega kindlaks partnerluskomitee ülesanded ja toimimine, kusjuures komitee ülesanne on eelkõige ette valmistada partnerlusnõukogu koosolekuid.

5

Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu artiklite 362–364 rakendamiseks võtsid komisjon ning Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 29. novembril 2018 ühiselt vastu ettepaneku võtta vastu nõukogu otsus seisukoha kohta, mis võetakse liidu nimel Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel loodud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, eriotstarbeliste allkomiteede ja muude organite kodukorda käsitlevate otsuste vastuvõtmisega. Ettepanek põhines ELL artiklil 37 ning ELTL artiklil 91, artikli 100 lõikel 2 ning artiklitel 207 ja 209 koostoimes ELTL artikli 218 lõikega 9.

6

Komisjon jättis oma 19. juuli 2019. aasta muudetud ettepanekuga siiski välja viite ELL artiklile 37 kui materiaalõiguslikule alusele. Muudetud ettepanekuga võeti arvesse täpsustusi, mis tehti Euroopa Kohtu 4. septembri 2018. aasta otsusega komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga) (C‑244/17, EU:C:2018:662), millega tühistati nõukogu 3. märtsi 2017. aasta otsus (EL) 2017/477 seisukoha kohta, mis võetakse Euroopa Liidu nimel ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ja teiselt poolt Kasahstani Vabariigi vahelise laiendatud partnerlus‑ ja koostöölepingu alusel asutatud koostöönõukogus seoses koostöönõukogu, koostöökomitee, eriotstarbeliste allkomiteede ja muude organite töökorraldusega (ELT 2017, L 73, lk 15), põhjendusel, et nõukogu oli selle otsuse vastuvõtmisel ekslikult tuginenud ELL artikli 31 lõikele 1.

7

Alaliste esindajate komitee (COREPER) otsustas 4. detsembri 2019. aasta kohtumisel jagada liidu nimel võetavat seisukohta käsitlev õigusakt kahte nõukogu otsusesse: esiteks otsus 2020/245, mille eesmärk on tagada Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu kohaldamine, välja arvatud II jaotis, ja mille materiaalõiguslik alus on ELTL artikkel 91 ning artiklid 207 ja 209, ning teiseks otsus 2020/246, mille eesmärk on tagada lepingu II jaotise kohaldamine ja mille materiaalõiguslik alus on üksnes ELL artikkel 37. Nõukogu võttis 17. veebruaril 2020 vaidlustatud otsused vastu samadel materiaalõiguslikel alustel. Kui otsus 2020/245 võeti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega ja selle menetlusõiguslikuks aluseks olid konkreetselt ELTL artikli 218 lõike 8 esimene lõik ja artikli 218 lõige 9, siis otsus 2020/246 võeti vastu ühehäälselt. Nimelt hõlmab selle otsuse menetlusõiguslik alus lisaks ELTL artikli 218 lõikele 9 ka ELTL artikli 218 lõike 8 teist lõiku, mille kohaselt teeb nõukogu otsuse ühehäälselt, kui leping hõlmab valdkonda, mille puhul liidu õigusakti vastuvõtmisel on nõutav ühehäälsus.

8

Nii on otsuse 2020/245 artikli 1 lõikes 1 sätestatud, et seisukoht, mis liidu nimel võetakse Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega kõnealuse lepingu (välja arvatud selle II jaotise) kohaldamiseks, põhineb partnerlusnõukogu otsuse eelnõul. Samuti on otsuse 2020/246 artikli 1 lõikel 1 sama sisu seoses lepingu II jaotise kohaldamisega.

9

Komisjon esitas vastuväiteid deklaratsiooniga, mis kanti nõukogu koosoleku protokolli ja milles ta juhtis tähelepanu, et ELL artikli 37 lisamine otsuse 2020/246 õigusliku alusena ja nõukogu akti jagamine kahte otsusesse on õigusvastased. Ka Tšehhi Vabariik laskis COREPERi ja nõukogu koosolekute protokolli lisada deklaratsiooni, mille kohaselt see sissejuhatav osa on ekslik, arvestades 4. septembri 2018. aasta kohtuotsust komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga) (C‑244/17, EU:C:2018:662). Samuti väljendas Ungari kahtlusi kahe eraldiseisva otsuse vastuvõtmise suhtes. Need kaks liikmesriiki hoidusid vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel hääletamast.

10

Komisjon palub Euroopa Kohtul vaidlustatud otsused tühistada, jätta nende tagajärjed kehtima ja mõista kohtukulud välja nõukogult.

11

Nõukogu palub jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. Teise võimalusena palub ta Euroopa Kohtul jätta vaidlustatud otsuste tühistamise korral nende tagajärjed kehtima.

12

Euroopa Kohtu presidendi 25. augusti 2020. aasta ja 25. septembri 2020. aasta otsustega anti Tšehhi Vabariigile ja Prantsuse Vabariigile luba astuda menetlusse vastavalt komisjoni ja nõukogu nõuete toetuseks.

13

Komisjon esitab kaks väidet, millest esimese kohaselt oli väär kasutada otsuse 2020/246 materiaalõigusliku alusena ELL artiklit 37 ja teise kohaselt oli õigusvastane see, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisega jagati õigusakt, mis käsitleb Armeeniaga sõlmitud partnerluslepinguga loodud partnerlusnõukogus liidu nimel võetavat seisukohta, kahte eraldi otsusesse.

14

Esimeses väites heidab komisjon, keda toetab Tšehhi Vabariik, nõukogule ette, et viimane lisas otsuse 2020/246 õigusliku alusena ELL artikli 37 ja ELTL artikli 218 lõike 8 teise lõigu, mis viis selleni, et nõukogu kohaldas hääletusnormi, mis nõuab ühehäälset otsust. Komisjoni sõnul ei ole seosed ühise välis‑ ja julgeolekupoliitikaga (ÜVJP), mis on esitatud Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu II jaotises, piisavad, et seda lisamist õigustada.

15

Selle väite põhjendamiseks kinnitab komisjon, et ELTL artikli 218 lõike 9 alusel tehtud nõukogu otsus, mis käsitleb rahvusvahelise lepingu rakendamist tervikuna, tuleb vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, kui lepingu raskuskese on valdkond, mille puhul materiaalõiguslikud alused nõuavad sellist häälteenamust. Õigusliku aluse valik peab seega põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad, eelkõige asjasse puutuva õigusakti eesmärgil ja sisul.

16

Kuigi üldisi eesmärke võib väljendada asjaomase akti preambulis või esimestes artiklites, on selle valdkonna kindlakstegemisel, kuhu akt kuulub, määrava tähtsusega just nende kohustuste ulatus, mis on tegelikult ette nähtud kõnealuste eesmärkide saavutamiseks, ja teatavate käsitletavate teemade domineerimine. Kui akt, mille vastuvõtmist kavandatakse, puudutab üldiselt rahvusvahelise lepingu alusel loodud organite toimimist, tuleb valdkonda, kuhu akt kuulub, hinnata lepingut tervikuna arvestades. Nende reeglitega vastuolus olev institutsiooni praktika ei saa ei reegleid muuta ega õigustada erandite tegemist.

17

Käesoleval juhul puudutab Armeeniaga sõlmitud partnerlusleping komisjoni sõnul aga peamiselt kaubandust ja arengukoostööd ning transporditeenuste müüki, mida käsitleb suurem osa lepingu sätetest. Seosed ÜVJPga, mis esinevad lepingu II jaotise üheksas artiklis, on nende osadega võrreldes üksnes kõrvalised ega ole piisavalt olulised, et eraldiseisva materiaalõigusliku aluse kasutamine oleks põhjendatud.

18

Pealegi on need üheksa artiklit sisult ja arvult võrreldavad Kasahstani Vabariigiga sõlmitud partnerluslepingu sätetega, mida analüüsiti kohtuasjas, mis päädis 4. septembri 2018. aasta kohtuotsusega komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga) (C‑244/17, EU:C:2018:662), ja mida Euroopa Kohus ei pidanud piisavaks, et oleks põhjendatud ühise välis‑ ja julgeolekupoliitikaga seotud konkreetse materiaalõigusliku aluse lisamine ning et kahe lepingu pealkirju võiks seostada ühise välis‑ ja julgeolekupoliitikaga, jäädes igal juhul samale piiratud kohustuste tasemele.

19

Lisaks ei õigusta pelgalt asjaolu, et partnerlusleping Armeeniaga sõlmiti keerulises geopoliitilises kontekstis, mida iseloomustab Mägi-Karabahhi konflikt, lepingule ÜVJPga seotud mõõtme omistamist, mis ei nähtu lepingu sisust.

20

Tšehhi Vabariik toetab komisjoni nõudeid. Selle liikmesriigi sõnul võib ÜVJPga seostatavad eesmärgid Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu raames lõimida ka arengukoostöö‑ ja kaubanduspoliitika valdkonda. Lisaks peaks mitme sätte materiaalõigusliku aluse hulka liitmine jääma erandiks. Arvestades ÜVJPga seostatavate lepingu II jaotise elementide vähest kvalitatiivset ja kvantitatiivset tähtsust, ei ole selline erand käesoleval juhul põhjendatud.

21

Nõukogu väidab enda kaitseks, et rahvusvahelise lepingu eesmärgid on keskse tähtsusega erinevate poliitikavaldkondade sätete vahelise suhte loomiseks, kusjuures lepingu sisu tuleb analüüsida alles teises järjekorras. Käesolevas asjas ei võta aga komisjoni argumendid piisavalt arvesse Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu eesmärke. Lepingu eesmärkide analüüs ja II jaotise sisu tõendavad nimelt, et ÜVJPga seotud sätted ei ole kaubanduse ja arengukoostöö valdkondade suhtes kõrvalised, vaid kujutavad endast lepingu iseseisvat osa.

22

Nõukogu väidab sellega seoses, et erinevalt partnerluslepingust, mida käsitleb 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga) (C‑244/17, EU:C:2018:662), on Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingul vähemalt üks täiendav oluline eesmärk, nimelt üldise poliitilise partnerluse tugevdamine (artikli 1 punkt a) ja poolte vahel tihedate poliitiliste suhete loomisele kaasaaitamine (artikli 1 punkt b).

23

Nõukogu järeldab sellest, et Armeeniaga sõlmitud partnerlusleping ei ole pelgalt arengukoostöö ja kaubandusvaldkonna meede. Nimelt väljendab selle artikkel 3 teatavaid lepingu artiklis 1 sätestatud üldeesmärke täpsemate eesmärkide kogumina, mida taotletakse konkreetselt II jaotise sätetega, mis käsitlevad poliitilist dialoogi, sisereforme ja koostööd ÜVJP valdkonnas. Euroopa Kohtu praktikast ei tulene aga, et sätted, mis näevad ette koostöö poliitilise dialoogi vormis, ei saa endast kujutada ÜVJP eesmärkide sellist rakendamist.

24

Lisaks, mis puudutab komisjoni argumenti, et peaaegu kõik Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu sätted kuuluvad ÜVJPga mitteseotud valdkonda, siis märgib nõukogu, et II jaotise suurust puudutav kriteerium ei ole seotud võetud meetmete eesmärgi või sisuga, mistõttu ei saa see olla liidu tegevuse õigusliku aluse valikul määrav. Eelkõige ei oma see kriteerium tähtsust asjaomaste sätete ja lepingu muude osade vahelise suhte hindamisel.

25

Prantsuse Vabariik, kes astus menetlusse nõukogu argumentide toetuseks, märgib, et õigusaktiga taotletavad eesmärgid tuleb kindlaks määrata akti sisu analüüsides ning et samal ajal tuleb seda sisu analüüsida akti eesmärgist lähtudes. See lähenemine on seda olulisem, kui akt kuulub osaliselt ÜVJP valdkonda, kuna selle suhtes kehtivad ELL artikli 24 lõike 1 alusel erinormid ja ‑menetlused. Seega ei võimalda ÜVJPd puudutavate sätete kvantitatiivne nappus neist selgelt tulenevate eesmärkide esinemisel järeldada, et ÜVJP on muude asjaomaste poliitikavaldkondadega võrreldes kõrvalise tähtsusega. Nimelt on majanduskoostöö olemuse tõttu selle rakendamiseks vaja suuremat hulka täpsustusi kui poliitilise dialoogi loomiseks.

26

Arvesse tuleb võtta ka Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu konteksti ja see näitab samuti, et leping kuulub ÜVJP valdkonda, kuna see sõlmiti erilises poliitilises ja julgeolekuolukorras, mida iseloomustavad sellised piirkondlikud kriisid nagu Mägi-Karabahhi konflikt.

27

Alustuseks olgu märgitud, et ELTL artikkel 218 näeb selguse, järjekindluse ja ratsionaalsuse nõuete täitmiseks ette ühtse ja üldkohaldatava menetluse, mis puudutab nende rahvusvaheliste lepingute üle peetavaid läbirääkimisi ja lepingute sõlmimist, mida liit on pädev sõlmima kõikides oma tegevusvaldkondades, kaasa arvatud ÜVJP, välja arvatud juhul, kui aluslepingud näevad ette erimenetluse (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Mis puutub ELTL artikli 218 lõikesse 9, siis see näeb ette lihtsustatud menetluse, mille eesmärk on eelkõige määrata kindlaks seisukohad, mis võetakse liidu nimel seoses liidu osalemisega asjaomase rahvusvahelise lepinguga loodud otsustusorganis nende aktide vastuvõtmisel, mis on seotud lepingu kohaldamise või rakendamisega. Nagu aga nähtub ELTL artikli 218 lõigete 6, 9 ja 10 koostoimes tõlgendamisest, seisneb see lihtsustamine – mis kehtib vaid niisuguste aktide suhtes, mis lepingu institutsioonilist raamistikku ei täienda ega muuda – eranditult Euroopa Parlamendi osaluse piiramises (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punktid 25 ja 26).

29

Kuna ELTL artikli 218 lõige 9 ei näe seevastu ette ühtegi hääletamisreeglit selles viidatud kategooriasse kuuluvate otsuste vastuvõtmiseks nõukogu poolt, tuleb hääletamisreegel igal konkreetsel juhul kindlaks teha ELTL artikli 218 lõike 8 alusel. Arvestades ühest küljest selle sätte esimeses lõigus kasutatud väljendit „kogu menetluse käigus“ ja teisest küljest sõna „siiski“ selle sätte teise lõigu alguses, tuleb asuda seisukohale, et üldjuhul teeb nõukogu otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega ja et ainult teises lõigus nimetatud juhtudel teeb ta otsuse ühehäälselt. Neil asjaoludel tuleb kohaldamisele kuuluv hääletamisreegel igal konkreetsel juhul kindlaks määrata vastavalt sellele, kas see kuulub viimasena nimetatud juhtude hulka või mitte.

30

Nii on Euroopa Kohus seoses otsusega, millega nõukogu kehtestab rahvusvahelise lepinguga loodud organis liidu nimel võetava seisukoha, juba selgitanud, et juhul, kui selline otsus ei vasta ühelegi ELTL artikli 218 lõike 8 teises lõigus nimetatud juhtudest, mil on nõutav ühehäälne otsus, ongi nõukogu üldjuhul ELTL artikli 218 lõike 8 esimese lõigu ja ELTL artikli 218 lõike 9 koostoimes kohustatud nimetatud otsuse vastu võtma kvalifitseeritud häälteenamusega (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Esimesel juhul nõuab ELTL artikli 218 lõike 8 teine lõik, et selle artikli lõike 9 alusel tehtav otsus võetaks vastu ühehäälselt, kui see kuulub valdkonda, milles liidu õigusakti vastuvõtmiseks on nõutav ühehäälsus. Selleks, et selles kontekstis kindlaks teha, kas viimati nimetatud lõike alusel vastu võetud otsus puudutab valdkonda, mille puhul on nõutav ühehäälsus, tuleb lähtuda otsuse materiaalõiguslikust alusest (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 35).

32

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad selle õigusakti eesmärk ja sisu (4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab nõukogu ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 28 ja 29, ei tulene Euroopa Kohtu praktikast kuidagi, et üks neist kriteeriumidest oleks teisest kaalukam. Valdkond, kuhu akt kuulub, tuleb nimelt igal konkreetsel juhul kindlaks määrata, lähtudes kõikidest võimalikest objektiivsetest teguritest, mis on seotud ühe või teise kriteeriumiga.

34

Kui liidu õigusakti kontrollimise käigus selgub, et see teenib kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on vaid kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus. Üksnes erandina peab õigusakt, juhul kui on tuvastatud, et sellega taotletakse mitut lahutamatult seotud eesmärki või reguleeritakse mitut lahutamatult seotud valdkonda, ilma et mõni neist oleks teisega võrreldes kõrvaline, põhinema vastavatel erinevatel õiguslikel alustel (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahe õigusliku aluse kumuleerumine on siiski välistatud, kui neist ühe või teise aluse jaoks ette nähtud menetlused on ühitamatud (vt selle kohta 6. novembri 2008. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑155/07, EU:C:2008:605, punkt 37).

35

Sarnaselt otsustele, mis käsitlevad rahvusvahelise lepingu sõlmimist liidu poolt, tuleb otsus, millega nõukogu kehtestab ELTL artikli 218 lõike 9 alusel seisukoha, mis tuleb liidu nimel võtta lepinguga loodud organis, ja mis puudutab eranditult valdkonda, mille puhul on nõutav ühehäälsus, erandina ELTL artikli 218 lõike 8 esimeses lõigus ette nähtud kvalifitseeritud häälteenamuse nõudest põhimõtteliselt vastu võtta ühehäälselt vastavalt selle sätte teisele lõigule. See on nii ÜVJP puhul, kuna ELL artikli 31 lõike 1 esimene lõik näeb eelkõige ette, et EL lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetavad otsused tehakse ühehäälselt, kui nimetatud peatükis ei ole sätestatud teisiti. Seevastu juhul, kui sellisel otsusel on mitu reguleerimiseset või sellega taotletakse mitut eesmärki, millest mõni kuulub ÜVJP valdkonda, tuleb kohaldatav hääletamisreegel kindlaks määrata lähtuvalt selle peamisest või ülekaalukast eesmärgist või reguleerimisesemest. Kui otsuse peamine või ülekaalukas eesmärk või reguleerimisese kuulub valdkonda, mille puhul ei ole ühehäälsus liidu akti vastuvõtmiseks vajalik, tuleb see vastavalt ELTL artikli 218 lõike 8 esimesele lõigule vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 38).

36

Käesoleva kohtuotsuse punktides 27–35 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas vaidlustatud otsused kuuluvad sellisesse valdkonda nagu ÜVJP, mille puhul on nõutav ühehäälsus, või on need osa liidu poliitikavaldkondadest, mille puhul tuleb põhimõtteliselt teha otsus kvalifitseeritud häälteenamusega ja milleks on eelkõige transpordi, ühise kaubanduspoliitika ja arengukoostöö valdkonnad ELTL artiklite 91, 207 ja 209 tähenduses.

37

Vaidlustatud otsused võeti vastu selleks, et määrata kindlaks liidu nimel võetav seisukoht Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel moodustatud partnerlusnõukogus seoses partnerlusnõukogu, partnerluskomitee, allkomiteede ja muude partnerlusnõukogu loodud organite kodukorra vastuvõtmisega ning allkomiteede loetelu koostamisega nimetatud lepingu rakendamiseks. Täpsemalt puudutab otsus 2020/245 Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingut tervikuna, välja arvatud selle II jaotis, samas kui otsus 2020/246 käsitleb ainult II jaotist.

38

Tuleb siiski täpsustada, et kuigi need otsused puudutavad formaalselt Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu erinevaid jaotisi, tuleb valdkonda, kuhu need otsused kuuluvad, ja seega liidu kõnealuse välistegevuse materiaalõiguslikku alust hinnata selle lepingu kui terviku seisukohast.

39

Vaidlustatud otsused puudutavad nimelt üldjoontes Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel loodud rahvusvaheliste organite toimimist.

40

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 43 sisuliselt märkis, saab aga nõukogu kahe erineva otsuse – mis põhinevad erinevatel õiguslikel alustel, kuid mille eesmärk on kehtestada liidu nimel ühtne seisukoht lepinguga loodud organite toimimise kohta – vastuvõtmine olla põhjendatud üksnes juhul, kui leping tervikuna sisaldab eraldiseisvaid osi, mis vastavad nende otsuste vastuvõtmisel kasutatud erinevatele õiguslikele alustele.

41

Mis puudutab esiteks Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu sisu, siis vastab tõele, et lepingu II jaotis „Poliitiline dialoog ja reform; koostöö välis‑ ja julgeolekupoliitika valdkonnas“, kuhu kuuluvad lepingu artiklid 3–11, sisaldab sätteid poliitilise dialoogi edendamise kohta julgeoleku valdkonnas ja käsitleb seega küsimusi, mis võivad olla ÜVJPga seotud.

42

Nii on Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu artiklis 3 korratud poliitilise dialoogi eesmärke ja selle lõikes 2 on loetletud üksteist eesmärki, mida dialoogi raames taotletakse ja mille hulgas on poliitilise partnerluse tugevdamine, rahvusvahelise rahu, stabiilsuse ja julgeoleku edendamine, koostöö tugevdamine kriisiohjamise valdkonnas, koostöö süvendamine relvade leviku tõkestamise valdkonnas, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimise ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise parandamine, dialoogi arendamine ning koostöö süvendamine julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning heanaaberlike suhete loomine.

43

Lisaks on lepingu artiklis 4 „Riigisisesed reformid“ loetletud rida lepingupoolte koostööga taotletavaid üldisi eesmärke, mille hulgas on demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi arendamine ja kindlustamine ning nende stabiilsuse ja mõjususe suurendamine, samuti inimõiguste ja põhivabaduste austamise tagamine.

44

Lepingu artikli 5 „Välis‑ ja julgeolekupoliitika“ lõikes 1 on omakorda ette nähtud, et „[l]epinguosalised tugevdavad dialoogi ja koostööd [ÜVJP], sealhulgas ühise julgeoleku‑ ja kaitsepoliitika valdkonnas, tunnistades tähtsust, mida Armeenia Vabariik omistab osalemisele rahvusvahelistes organisatsioonides ja koostöövormides ning neist tulenevatele olemasolevatele kohustustele, ning käsitlevad eelkõige konfliktide ennetamise, kriisiohjamise, riskide vähendamise, küberjulgeoleku, julgeolekusektori reformi, piirkonna stabiilsuse, desarmeerimise, massihävitusrelvade leviku tõkestamise, relvastuskontrolli ja relvaekspordi kontrolli probleeme“. Sama artikli 5 lõikes 2 on täpsustatud, et „[l]epinguosalised kinnitavad veel kord pühendumist ÜRO põhikirjas ja [Euroopa Julgeoleku‑ ja Koostööorganisatsiooni (OSCE)] Helsingi lõppaktis sätestatud rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgimisele ning nende edendamisele kahe‑ ja mitmepoolsetes suhetes“. Mis puudutab lepingu artikleid 6–11, siis need kinnitavad lepinguosaliste pühendumust rahvusvaheliselt muret tekitavate raskete kuritegude vältimisele, konfliktide ennetamisele ja kriisiohjamisele, piirkondlikule stabiilsusele ja konfliktide rahumeelsele lahendamisele, väike‑ ja kergrelvadega ebaseadusliku kauplemise vastasele võitlusele ja terrorismivastasele võitlusele ning nende tahtele teha nendes valdkondades koostööd ja seada sisse dialoog.

45

Lepingu kvalifitseerimisel arengukoostöö lepinguks tuleb siiski arvesse võtta selle põhieesmärki ja mitte lepingu eritingimusi, tingimusel et need klauslid ei sisalda neis käsitletud konkreetsetes valdkondades niivõrd ulatuslikke kohustusi, et tegemist oleks arengukoostöö eesmärkidest erinevate eesmärkidega (vt selle kohta 11. juuni 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑377/12, EU:C:2014:1903, punkt 39, ja 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑263/14, EU:C:2016:435, punkt 47).

46

Kuigi on tõsi, et Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu II jaotise sätted puudutavad küsimusi, mis võivad kuuluda ÜVJP valdkonda, ja kinnitavad lepinguosaliste tahet teha omavahel selles valdkonnas koostööd, tuleb sarnaselt kohtujuristi ettepaneku punktides 65 ja 70 tõdetuga siiski nentida, et need sätted, mida on arvuliselt vähe võrreldes selle lepingu kokku 386 artikliga, millest suurem osa puudutab kaubandus‑ ja arengukoostöö valdkonda, piirduvad sisuliselt lepingupoolte programmiliste deklaratsioonidega ning nende vahel valitsevate suhete ja ühiste tulevikukavatsuste kirjeldamisega, määramata kindlaks tegevuskava või omavahelise koostöö konkreetseid üksikasju.

47

Mis puudutab teiseks lepingu eesmärke, siis ilmneb lepingu preambuli, artiklis 1 loetletud eesmärkide ja valdava osa sätete analüüsist nende kogumis, et lepingu peamine eesmärk on luua koostööraamistik ühelt poolt liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahel transpordi, kaubanduse ja arengu valdkonnas.

48

Täpsemalt on lepingu eesmärgid, nagu neid on liigendatud selle artiklis 1, edendada lepinguosaliste vahel ulatuslikku poliitilist ja majanduslikku partnerlust ja koostööd, tugevdada kõigis ühist huvi pakkuvates valdkondades poliitilise dialoogi pidamise raamistikku, mis võimaldab lepinguosalistel arendada tihedaid poliitilisi suhteid, aidata tugevdada demokraatiat ning edendada poliitilist, majanduslikku ja institutsioonilist stabiilsust Armeenias, edendada, säilitada ja tugevdada piirkondlikku ja rahvusvahelist rahu ja stabiilsust, süvendada koostööd vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas, suurendada liikuvust ja tihendada inimestevahelisi kontakte, toetada Armeenia Vabariigi püüdlusi teha rahvusvahelist koostööd oma majanduse arendamiseks, alustada tihedamat kaubanduskoostööd ja luua tingimused koostöö süvendamiseks muudes ühist huvi pakkuvates valdkondades.

49

Sellega seoses tuleb silmas pidada, et liidu poliitika arengukoostöö valdkonnas ELTL artikli 208 tähenduses, mis on üks Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu põhiosadest, ei piirdu meetmetega, mille eesmärk on otseselt vaesuse kaotamine, vaid sellega taotletakse ka selliseid ELL artiklis 21 nimetatud liidu välistegevuse üldisi eesmärke nagu rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine, mis on sätestatud selle artikli lõike 2 punktis c, samuti lõike 2 punktis d sätestatud eesmärki toetada arenguriikide kestlikku majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut (vt selle kohta 11. juuni 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑377/12, EU:C:2014:1903, punkt 37). Euroopa Kohtul on pealegi olnud võimalus rõhutada juba enne Lissaboni lepingu jõustumist, et väike‑ ja kergrelvade leviku vastast võitlust võib pidada arengukoostööpoliitika eesmärke teenivaks, kuna see võib aidata kõrvaldada või vähendada asjaomase riigi majandus‑ ja sotsiaalarengu takistusi (vt selle kohta 20. mai 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑91/05, EU:C:2008:288, punkt 68).

50

Arengukoostöö eesmärgid on laiaulatuslikud selles mõttes, et nende saavutamiseks vajalikud meetmed peavad suutma hõlmata erinevaid spetsiifilisi valdkondi. Nii on see eelkõige lepingu puhul, mis määrab kindlaks selle koostöö raamistiku (3. detsembri 1996. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑268/94, EU:C:1996:461, punkt 37).

51

Kui nõuda, et arengukoostöö leping põhineks ka mõnel muul sättel kui see, mis käsitleb seda poliitikat, siis iga kord, kui see mõjutab konkreetset valdkonda, muudaks see praktikas sisutuks viimati nimetatud sättes ette nähtud pädevuse ja menetluse (vt selle kohta 3. detsembri 1996. aasta kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, C‑268/94, EU:C:1996:461, punkt 38, ja 11. juuni 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑377/12, EU:C:2014:1903, punkt 38).

52

Käesoleval juhul väljendab Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu artikkel 1 poolte tahet „tugevdada […] poliitilise dialoogi pidamise raamistikku“, mida nad kavatsevad arendada, samas kui lepingu artikli 3 lõikes 2 on selle dialoogi eesmärke täpsustatud, loetledes rea konkreetsemaid eesmärke. Nagu väidab nõukogu, võivad mõned nendest konkreetsetest eesmärkidest, eelkõige lepingu artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud eesmärk tugevdada poliitilist partnerlust ja tõhustada koostööd välis‑ ja julgeolekupoliitika valdkonnas, olla seotud ÜVJPga. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 46 on sisuliselt rõhutatud, ei ole nende konkreetsete eesmärkide loetelu siiski seotud ühegi tegevuskavaga ega koostöö konkreetsete üksikasjadega selles valdkonnas, mis tõendaks, et ÜVJP on kaubanduse ja arengukoostööga seotud aspektide kõrval üks selle lepingu eraldiseisvatest osadest.

53

Arvestades arengukoostöö eesmärkide laia käsitust liidu poliitika raames, nagu see sai välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50, ja asjaolu, et Armeeniaga sõlmitud partnerlusleping tervikuna taotleb peamiselt kaubanduse ja arengukoostööga seotud eesmärke suhetes selle riigiga, tuleb asuda seisukohale, et selle lepingu põhilised koostisosad, milleks on ühine kaubanduspoliitika, transporditeenustega kauplemine ja arengukoostöö, hõlmavad lepingus sisalduvaid ÜVJPga seostatavaid poliitilise dialoogi külgi, mistõttu viimasena nimetatut ei saa pidada lepingu eraldiseisvaks osaks, vaid vastupidi, see on eespool nimetatud põhiosade suhtes kõrvaline (vt analoogia alusel 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 46).

54

Lisaks võib akti õigusliku aluse kindlaksmääramisel mõistagi arvesse võtta ka konteksti, millesse akt kuulub (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Ühendkuningriik vs. nõukogu, C‑81/13, EU:C:2014:2449, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses rõhutab Prantsuse Vabariik eriti Mägi-Karabahhi konfliktiga seotud konteksti. Siiski tuleb tõdeda, et Armeeniaga sõlmitud partnerlusleping ei näe ette ühtegi konkreetset või erimeedet, et tulla toime sellise olukorraga, mis seab ohtu rahvusvahelise julgeoleku.

55

Seda järeldust kinnitab asjaolu, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 38–40, on vaidlustatud otsuste eesmärk selle lepingu alusel loodud rahvusvaheliste organite toimimine, mistõttu neid otsuseid ei saa pidada otsusteks, mis käsitlevad konkreetseid meetmeid, mida võidakse selle lepingu alusel võtta.

56

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu sätted või kavatsuste deklaratsioonid, mis on seotud ÜVJPga, ei ole piisavad, et moodustada selle lepingu autonoomne osa. Järelikult valis nõukogu ekslikult otsuse 2020/246 materiaalõiguslikuks aluseks ELL artikli 37 ja menetlusõiguslikuks aluseks ELTL artikli 218 lõike 8 teise lõigu.

57

Seetõttu tuleb komisjoni esimese väitega nõustuda ja otsus 2020/246 tühistada.

58

Seoses otsusega 2020/245 tuleb tõdeda, et nagu nähtub selle põhjendusest 10 ja artiklist 1, ei puuduta see Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel loodud partnerlusnõukogus liidu nimel võetavat seisukohta selles osas, milles seisukoht puudutab lepingu II jaotise kohaldamist. Esimese väite analüüsist ilmneb aga, et selles jaotises sisalduvad sätted ei kujuta endast lepingu eraldiseisvat osa, mis oleks kohustanud nõukogu tuginema muu hulgas ELL artiklile 37 ja ELTL artikli 218 lõike 8 teisele lõigule, et kehtestada sama seisukoht. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 märgitule tuleb seega tõdeda, et miski ei õigusta seda, et nõukogu välistaks kõnealuse seisukoha otsuse 2020/245 kohaldamisalast osas, milles see puudutab sama lepingu II jaotise kohaldamist, ja võtaks ELTL artikli 218 lõike 9 alusel vastu eraldiseisva otsuse, mille eesmärk on kehtestada see seisukoht osas, milles see puudutab sama jaotise kohaldamist. Sellest järeldub, et ka otsus 2020/245 tuleb tühistada.

59

Kuna esimese väitega nõustuti ja vaidlustatud otsused tühistati, ei ole teist väidet vaja analüüsida.

60

Nõukogu, komisjon ja Tšehhi Vabariik on ühel meelel selles, et vaidlustatud otsuste tühistamise korral tuleks jätta nende tagajärjed kehtima, et vältida mis tahes negatiivseid tagajärgi Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu rakendamisele.

61

Vastavalt ELTL artikli 264 teisele lõigule võib Euroopa Kohus juhul, kui ta vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

62

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvestades õiguskindluse kaalutlusi, võib sellise õigusakti tagajärjed jätta kehtivaks eelkõige juhul, kui õigusakti viivitamatu tühiseks tunnistamine põhjustab asjasse puutuvatele pooltele raskeid negatiivseid tagajärgi (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. komisjon, C‑660/13, EU:C:2016:616, punkt 51).

63

Seega võib vaidlustatud otsuste tühistamine, ilma et säilitataks nende tagajärgede kehtivus, häirida Armeeniaga sõlmitud partnerluslepingu alusel loodud organite tööd, seada kahtluse alla liidu seotuse nende organite poolt vastu võetud õigusaktidega ja takistada sellega lepingu nõuetekohast täitmist (vt analoogia alusel 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (leping Kasahstaniga), C‑244/17, EU:C:2018:662, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Järelikult tuleb jätta käesoleva kohtuotsusega tühistatud vaidlustatud otsuste tagajärjed õiguskindluse kaalutlustel kehtima seni, kuni nõukogu võtab vastu uue otsuse kooskõlas käesoleva kohtuotsusega.

65

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja nõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista nõukogult.

66

Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Seega tuleb asuda seisukohale, et Prantsuse Vabariik ja Tšehhi Vabariik kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: