1.

Liikmesriikide õigusasutused võivad raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) alusel välja anda Euroopa vahistamismääruseid, et viia täide vabadusekaotuslikke karistusi. Siiski on küsitav, kas see kehtib ka sellise kohtuotsuse täitmise puhul, mis on tehtud kolmandas riigis ja mida taotluse esitanud liikmesriik on rahvusvahelise lepingu alusel tunnustanud?

2.

Seoses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kolmandas riigis kerkib lisaks küsimus vahistamismääruse täitmisest keeldumise põhjuse kohta, mida Euroopa Kohus ei ole seni käsitlenud. Raamotsuse artikli 4 punkti 7 alapunkti b kohaselt võib taotluse saanud riik keelduda vahistamismääruse täitmisest, kui süütegu on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus ei võimalda kohtu alla anda samade süütegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi. Käesoleval juhul on süütegu küll toime pandud kolmandas riigis, kuid süütegu ettevalmistavad toimingud on tehtud taotluse esitanud liikmesriigis. Seepärast tuleb selgitada, mida tähendab see nimetatud keeldumisaluse kohaldamise seisukohast.

3.

Alates 5. aprillist 2011 kehtib Leedu Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud leping kriminaalasjades tehtavate selliste kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta, millega mõistetakse vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede. Leping määrab kindlaks vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuotsuste tunnustamise korra (artikkel 7) ja selles on esitatud põhjused, mille tõttu võib vahistamismäärust täitev riik jätta vahistamismääruse tunnustamata (artikkel 8).

4.

Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitlev Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping ( 3 ) kehtib alates 1. novembrist 2019. ( 4 )

5.

Lepingu preambulis on märgitud:

„[…]

väljendades vastastikust usaldust lepinguosaliste kohtusüsteemide struktuuri ja toimimise suhtes ja lepinguosaliste võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine,

[…]“.

6.

Lepingu artikli 1 lõige 3 sätestab järgmist:

„Käesolev leping ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, või, vahistamismääruse täitmisel liikmesriigi õigusasutuse poolt, Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 osutatud põhimõtteid.“

7.

Muus osas on üleandmismenetlust käsitleva lepingu sätted valdavalt identsed raamotsuse 2002/584 sätetega.

8.

Raamotsuse 2002/584 põhjendus 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas raamotsuses sätestatud Euroopa vahistamismäärus on esimene kindel meede kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida Euroopa Ülemkogu nimetas õigusalase koostöö nurgakiviks.“

9.

Raamotsuse 2002/584 artiklis 1 on esitatud Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.“

10.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 2 määrab kindlaks Euroopa vahistamismääruse rakendusala:

„1.   Euroopa vahistamismääruse võib teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo topeltkaristatavust kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatavad vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

3.   […]

4.   Muude süütegude puhul, mida ei ole nimetatud lõikes 2, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod, mille suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusaktide alusel süüteod selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.“

11.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4 kohaselt võib Euroopa vahistamismääruse täitmisest teatud juhtudel keelduda:

„Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui:

[…]

12.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 8 määrab kindlaks Euroopa vahistamismääruse sisu:

„1.   Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:

[…]

[…]“.

13.

Iirimaa võttis raamotsuse 2002/584 riigisisesesse õigusesse üle 2003. aasta seadusega Euroopa vahistamismääruse kohta. Selle artiklis 5 (Section 5) on selgitatud, millal mõistetakse karistus Iirimaal:

„Käesoleva seaduse kohaldamisel vastab Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegu [Iirimaa] õiguse tähenduses süüteole siis, kui selle aluseks olev tegu või tegevusetus oleks juhul, kui see oleks Euroopa vahistamismääruse tegemise kuupäeval toime pandud [Iirimaal], [Iirimaa] õiguse tähenduses süütegu.“

14.

Euroopa vahistamismäärust käsitleva 2003. aasta seaduse artikliga 44 (Section 44) võttis Iirimaa üle raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b:

„Isikut ei anta käesoleva seaduse alusel üle siis, kui tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruses nimetatud süütegu pandi toime või väidetavalt pandi toime mujal kui Euroopa vahistamismääruse teinud riigis ning selle aluseks olev tegu või tegevusetus ei ole seetõttu, et see on toime pandud mujal kui [Iirimaal], [Iirimaa] õiguse tähenduses süütegu.“

15.

Iirimaa 1977. aasta seaduse narkootiliste ainete ebaseadusliku kasutamise kohta ( 5 ) artikli 15 esimene lõik (Section 15(1)) sätestab järgmist:

„Isik, kes omab narkootilist ainet seaduslikult või mitte, et seda müüa või muul, käesoleva seaduse artikli 5 sätetega vastuoleval moel teistele levitada, paneb toime süüteo.“

16.

JR on Leedu kodanik. 2014. aasta jaanuaris oli ta sõlminud Leedus kolmanda isikuga kokkuleppe 570 euro eest narkootiliste ainete toimetamiseks Norrasse. Selleks lahkus ta Leedust, ületas mitu riigipiiri ja jõudis lõpuks Rootsist Norrasse. 19. jaanuaril 2014 tabati ta Norras, umbes viie kilomeetri kaugusel piirist ligi 4,6 kg metamfetamiiniga.

17.

Heggen og Frøland tingrett (Heggeni ja Frølandi esimese astme kohus) mõistis JRi (edaspidi „süüdimõistetu“) 28. novembril 2014 Norra karistusseadustiku § 162 alusel süüdi „eriti suure koguse narkootiliste ainete ebaseaduslikus vedamises“ ja määras talle nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse. Süüdimõistetu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

18.

Jurbarko rajono apylinkės teismas (Jurbarkase rajooni esimese astme kohus, Leedu) tunnustas Norra kohtuotsust 18. juunil 2015 vastavalt Norra ja Leedu vahelisele lepingule kriminaalasjades tehtud otsuste tunnustamise ja täitmise kohta, mistõttu sai seda Leedu õiguse alusel täita. Apellatsioonkaebus, mille süüdimõistetu selle otsuse peale esitas, jäeti rahuldamata.

19.

Norra andis süüdimõistetu 7. aprillil 2016 Leedule üle.

20.

Kaišiadorių rajono apylinkės teismas (Kaisiadoryse rajooni esimese astme kohus, Leedu) kohustas 15. novembril 2016 vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi. Tingimisi vabastamise nõuete rikkumise tõttu tegi Marijampolės apylinkės teismo Jurbarko rūmai (Marijampole esimese astme kohtu Jurbarkase koda, Leedu) 5. veebruaril 2018 siiski otsuse, et süüdimõistetu peab ära kandma ülejäänud osa oma vabadusekaotusest, s.o 1 aasta, 7 kuud ja 24 päeva.

21.

Kuna süüdimõistetu oli vahepeal välismaale põgenenud, tegid Leedu õigusasutused 24. mail 2018 Euroopa vahistamismääruse, selleks et täita kohtuotsust vabadusekaotuse mõistmise kohta eriti suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine hoiustamise, vedamise, edastamise, müümise või muul moel levitamise eest.

22.

Süüdimõistetu võeti 21. jaanuaril 2019 Iirimaal vahi alla. Seal kandis ta kõigepealt kuni 2019. aasta oktoobrini Iiri õiguse alusel vabadusekaotuslikku karistust muu süüteo eest.

23.

High Court (kõrge kohus, Iirimaa) peab tegema otsuse Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, mistõttu esitas ta 26. juunil 2019 Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

24.

High Courti (kõrge kohus) taotluse vastata neile küsimustele eelotsuse kiirmenetluses jättis Euroopa Kohus kiireloomulisuse puudumise tõttu rahuldamata.

25.

Küsimuste kohta esitasid kirjalikud seisukohad süüdimõistetu, Iirimaa ja Euroopa Komisjon.

26.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas võib välja anda Euroopa vahistamismääruse, et viia täide kolmanda riigi kohtu mõistetud vabadusekaotuslik karistus, mida vahistamismääruse teinud liikmesriik on tunnustanud.

27.

Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 1 kohaselt on Euroopa vahistamismäärus liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

28.

Käesolevas asjas soovib vahistamismääruse teinud liikmesriik pöörata täitmisele vabadusekaotuslikku karistust. Seda karistust ei ole siiski mõistnud asjaomane liikmesriik ise, vaid kolmas riik ja vahistamismääruse teinud liikmesriik on seda seejärel tunnustanud. Järelikult tuleb selgitada, kas kolmandas riigis tehtud kohtuotsus või selle tunnustamine vahistamismääruse teinud liikmesriigis võivad olla Euroopa vahistamismääruse vastuvõetav ese.

29.

Kolmandates riikides mõistetud vabadusekaotuslikke karistusi ei saa põhimõtteliselt täitmisele pöörata Euroopa vahistamismäärusega (vt selle kohta allpool jaotis 1). Teisiti on see juhul, kui vahistamismääruse teinud liikmesriik tunnustab vabadusekaotuslikku karistust (vt selle kohta allpool jaotis 2). Vahistamismäärust täitev liikmesriik kontrollib seejärel Euroopa vahistamismääruse kehtivust (vt selle kohta allpool jaotis 3).

30.

Raamotsus 2002/584 on kohaldatav üksnes liikmesriikide, mitte aga kolmandate riikide suhtes. ( 6 ) Seetõttu ei saa kolmanda riigi mõistetud vabadusekaotuslikku karistust põhimõtteliselt täitmisele pöörata Euroopa vahistamismäärusega.

31.

Raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punkti c kohaselt võib taotluse esitanud riik Euroopa vahistamismääruse välja anda ainult siis, kui on olemas täidetav kohtuotsus. ( 7 ) Täidetavaid kohtuotsuseid teevad liikmesriikide õigusasutused. ( 8 )

32.

Liikmesriikide vahel kehtib vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis tugineb liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele ja mille alusel rakendatakse Euroopa vahistamismäärust kooskõlas raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikega 2 ja põhjendusega 6. ( 9 )

33.

Täpsemalt öeldes on iga liikmesriik kohustatud vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi. ( 10 )

34.

Neid põhimõtteid ei saa aga automaatselt üle kanda kolmandatele riikidele. Ilma vastastikuse usalduseta ei saa eeldada, et kolmas riik on järginud tagaotsitava isiku põhiõigusi. Vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikele 3 tuleb aga põhiõigusi austada. Asjaolu, et kolmas riik on sõlminud rahvusvahelised lepingud, mis põhimõtteliselt tagavad põhiõiguste järgimise, seda tingimata ei kompenseeri. ( 11 )

35.

Seetõttu ei saanud Norra kohtuotsus põhimõtteliselt olla Euroopa vahistamismääruse alus.

36.

Leedu on käesoleval juhul siiski Norra kohtu süüdimõistvat kohtuotsust ja mõistetud karistust tunnustanud.

37.

Kui liidu ja kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud asjaomast rahvusvahelist lepingut, kuuluvad nende kahe riigi vahel väljaandmist käsitlevad normid liikmesriigi pädevusse. Neil liikmesriikidel tuleb siiski teostada oma pädevust seoses väljaandmisega liidu õigust järgides. ( 12 )

38.

Kuna Euroopa Liidu ning Islandi ja Norra vaheline leping ei olnud Norralt Leedule väljaandmise kuupäeval veel jõustunud, võis Leedu Norraga sõlmitud lepingut piiranguteta kohaldada.

39.

Seega tuleb välja selgitada, kas Euroopa vahistamismäärus eeldab, et täideviidav vabadusekaotuslik karistus on mõistetud liikmesriigis, või saab vahistamismääruse teinud liikmesriik „seadustada“ kolmanda riigi mõistetud vabadusekaotusliku karistuse nii, et ta tunnustab süüdimõistvat kohtuotsust.

40.

Näib, et sellisele olukorrale ei ole raamotsuse 2002/584 vastuvõtmisel mõeldud. Sellegipoolest saab Euroopa vahistamismäärust käesoleva kohtuasja asjaoludega sarnases olukorras kohaldada juhul, kui raamotsuses kehtestatud tingimused on täidetud. Raamotsuses ei ole seda võimalust nimelt sõnaselgelt välistatud.

41.

Lähtepunkt on raamotsuse 2002/584 artikli 8 lõike 1 punkt c, millele on viidatud juba eespool. Selle kohaselt peab Euroopa vahistamismäärus põhinema taotluse esitanud liikmesriigi muul täidetaval kohtuotsusel. ( 13 ) Sellega seoses tulevad kõne alla täidetav kohtuotsus, vahistamismäärus või mis tahes muu sama mõjuga täidetav kohtuotsus artiklite 1 ja 2 järgi.

42.

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et Jurbarkase rajooni esimese astme kohus on Norra 28. novembri 2014. aasta kohtuotsust tunnustanud 18. juuni 2015. aasta kohtuotsusega, mistõttu oli see Leedu õiguse alusel täidetav. Pärast täitmise ajutist peatamist tegi Marijampolės apylinkės teismo Jurbarko rūmai (Marijampole esimese astme kohtu Jurbarkase koda) 5. veebruaril 2018 otsuse, mille kohaselt peab süüdimõistetu ära kandma karistuse ülejäänud osa. Seega on olemas täidetav kohtuotsus.

43.

See, kuidas tuleb hinnata küsimust, kas tegemist on sama mõjuga otsusega raamotsuse 2002/584 artiklite 1 ja 2 järgi, ei ole ilma pikemata selge. Siiski tuleb eelkõige artikli 8 lõike 1 punkti c inglis- ja prantsuskeelse versiooni kohaselt kontrollida, kas otsus kuulub artiklite 1 ja 2 rakendusalasse. ( 14 ) See vastab artikli 8 lõike 1 punkti c ülesandele. Vastavalt artiklile 8 nõutavad andmed peavad üksnes selgitama, et Euroopa vahistamismääruse väljaandmise tingimused on täidetud. ( 15 ) Need on kindlaks määratud eelkõige artiklites 1 ja 2.

44.

Raamotsuse 2002/584 artiklite 1 ja 2 rakendusala ei määrata omakorda kindlaks riigisiseste kohtuotsuste loetelu põhjal, vaid otsuse eesmärgi ja eseme alusel.

45.

Raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 1 on Euroopa vahistamismäärus määratletud küll kui liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, kuid sellega ei ole mõeldud otsust, mida täidetakse Euroopa vahistamismäärusega. Viimati nimetatud otsuse kohta tuleneb artikli 1 lõikest 1 käesoleval juhul üksnes see, et vahistamismäärus tehakse vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks. See karistus ei pea vähemalt kõnealuse õigusnormi sõnastuse kohaselt olema mõistetud liikmesriigis. Kolmanda riigi kohtuotsuse tunnustamine täidab sellega seoses sama ülesannet nagu süüdimõistev kohtuotsus, sest see nõuab asjaomase kohtuotsuse täitmist kohtuotsust tunnustavas liikmesriigis.

46.

Raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 1 kohaselt võib teha Euroopa vahistamismääruse, kui kohtuotsusega on mõistetud vähemalt nelja kuu pikkune vabadusekaotuslik karistus. Ka siin ei ole kehtestatud nõuet, et süüdimõistev kohtuotsus peab olema tehtud liikmesriigis. Pigem kuulub kolmandas riigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tunnustamine viidatud sätte kohaldamisalasse, kui sellega on mõistetud piisavalt pikk vabadusekaotuslik karistus.

47.

Sellele tuginedes saab sedastada, et raamotsus 2002/584 on kohaldatav olukorras, kus tagaotsitav isik on süüdi mõistetud ja talle on karistus mõistetud kolmandas riigis, kuid Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik on asjaomast kohtuotsust selle kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelise lepingu alusel tunnustanud ja selle oma õiguse kohaselt täitmisele pööranud.

48.

Isegi juhul, kui raamotsus on kohaldatav, tuleb veel selgitada, mil määral on vabadusekaotusliku karistuse tunnustamine taotluse esitanud õigusasutuse liikmesriigis vahistamismäärust täitvale õigusasutusele siduv.

49.

Selleks et seadustada kohtuotsuse vastastikust tunnustamist ülejäänud liikmesriikide poolt, tuleb järgida menetlus- ja põhiõiguste kaitset. ( 16 ) Järelikult tuleb raamotsust 2002/584 tõlgendada nii, et see tagaks kooskõla nõuetega tagada asjaomaste isikute põhiõigused, pärssimata sealjuures liikmesriikide õigusalase koostöö süsteemi tõhusust, mille üks põhielement on Euroopa vahistamismäärus, nagu liidu seadusandja on selle ette näinud. ( 17 )

50.

Seega pakub Euroopa vahistamismääruse süsteem tagaotsitavale menetluslike tagatiste ja põhiõiguste kahetasandilist kaitset. Esimesel tasandil on tagaotsitavale ette nähtud kohtulik kaitse siis, kui tehakse täidetav kohtuotsus. Teisel tasandil tuleb tagada kohtulik kaitse Euroopa vahistamismääruse väljaandmisel. ( 18 )

51.

Selles mõttes võimaldab varem toimunud kohtumenetlus, milles otsustati tagaotsitava süü küsimus, vahistamismäärust täitval õigusasutusel eeldada, et otsus teha Euroopa vahistamismäärus karistuse täideviimiseks on võetud vastu riigisiseses menetluses, milles on isikule, kelle suhtes tehakse täitmisele pööratav kohtuotsus, kohaldatud kõiki sellise vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmiseks nõutavaid tagatisi, eelkõige tagatisi, mis tulenevad raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõikes 3 osutatud põhiõigustest ja õiguse üldpõhimõtetest. ( 19 )

52.

Käesoleval juhul on Leedu tunnustanud Norra kohtuotsust Norraga sõlmitud lepingu alusel ja apellatsioonkaebuse esitamise võimalus tagas süüdimõistetule kohtuliku kaitse kohtuotsuse tunnustamise vastu. Liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele tuginedes tuleb lähtuda sellest, et taotluse esitanud liikmesriigis toimunud menetluses olid süüdimõistetule tagatud menetlus- ja põhiõigused.

53.

Sellest hoolimata võib erandlikel asjaoludel seada liikmesriikide vastastikuse tunnustamise põhimõttele ja vastastikuse usalduse põhimõttele piiranguid. ( 20 )

54.

Erandlike asjaolude kindlakstegemise lähtepunkt on raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3, milles on sätestatud, et raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud ELL artiklites 2 ja 6. ( 21 )

55.

Siiski ei tule iga mõeldavat põhiõiguste rikkumist taotluse esitanud liikmesriigis tingimata käsitada erandliku asjaoluna, sest vastastikust usaldust iseloomustab see, et üldjuhul on piisav, kui asjasse puutuvatele isikutele on selles riigis tagatud õiguskaitse. ( 22 )

56.

Erandlikuks tuleb pidada vaid põhiõiguste tõsise rikkumise ohtu. Selle olemasolu on Euroopa Kohus kõigepealt eeldanud juhul, kui üleandmine võib viia tagaotsitava ebainimliku või alandava kohtlemiseni Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 tähenduses. ( 23 ) Samaväärne oleks tegelik oht, et isiku puhul, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus (tema kohtu alla andmiseks), rikutakse vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmise korral tema põhiõigust pöörduda sõltumatusse kohtusse ning sellest tulenevalt harta artikli 47 teises lõigus tagatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele olemust. ( 24 )

57.

Kui liikmesriik tunnustab ja viib täide karistuse, mille on mõistnud kolmanda riigi kohus, võib põhiõiguse tõsise rikkumise oht ühest küljest puudutada süüdimõistmist kolmandas riigis, näiteks menetlust, süüteokoosseisu või karistusmäära, teisest küljest aga ka menetlust ja kinnipidamistingimusi taotluse esitanud liikmesriigis.

58.

Seejuures võib esineda juhtumeid, kus asjaomaste ohtude esinemine on ilmselge üldteada andmete põhjal, ( 25 ) või asjasse puutuv isik tugineb sellele, et esineb tõsine oht, et tema väljaandmise korral pannakse toime põhiõiguse raske rikkumine. ( 26 )

59.

Sedalaadi juhtudel peab vahistamismäärust täitev õigusasutus seega pärast kõnesoleva juhtumi konkreetset ja täpset hindamist kontrollima, kas on piisavalt alust arvata, et esineb oht, et tagaotsitava isiku puhul pannakse toime tema põhiõiguse raske rikkumine. ( 27 ) Sel eesmärgil tuleb vahistamismäärust täitval õigusasutusel samamoodi nagu põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsida raamotsuse artikli 15 lõike 2 alusel vahistamismääruse teinud õigusasutuselt mis tahes lisateavet, mida ta selle ohu esinemise hindamiseks vajalikuks peab. ( 28 )

60.

Käesolevas menetluses ei ole aga seni esitatud tõendeid põhiõiguse rikkumise kohta, rääkimata selle raskest rikkumisest. Pigem tuleb arvestada, et tegemist ei ole mis tahes kolmanda riigi kohtuotsuse tunnustamisega.

61.

Peab paika, et ei piisa sellest, et Norra on liitunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK“). ( 29 ) Ent nimetatud riik on sõlminud liiduga üleandmismenetluse kohta lepingu, mis jõustus 1. novembril 2019. Üleandmismenetlust käsitleva lepingu osalised väljendasid selle preambulis vastastikust usaldust üksteise kohtusüsteemi struktuuri ja toimimise suhtes ja üksteise võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine. ( 30 ) Seega on liit väljendanud Norra suhtes usaldust, mis küündib liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduseni. Kõnealuse kolmanda riigi puhul saab seega ümberlükatavalt eeldada, et ta on põhiõigusi järginud seni ja teeb seda ka tulevikus.

62.

Järelikult on raamotsus 2002/584 kohaldatav olukorras, kus tagaotsitav on süüdi mõistetud ja talle on karistus mõistetud Norras, kuid Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik on asjaomast kohtuotsust Norraga sõlmitud rahvusvahelise lepingu alusel tunnustanud ja selle oma õiguse kohaselt täitmisele pööranud.

63.

Vahistamismäärust täitev õigusasutus lõpetab siiski üleandmismenetluse, kui on piisavalt alust arvata, et kui Norra mõistetud vabadusekaotuslik karistus, mida Leedu on tunnustanud, viidaks täide, siis tooks see kaasa põhiõiguse raske rikkumise.

64.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vahistamismäärust täitev õigusasutus võib olukorras, kus süütegu on toime pandud kolmandas riigis, kuid süütegu ettevalmistavad toimingud on tehtud vahistamismääruse teinud liikmesriigis, keelduda raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 1 ja artikli 4 punkti 7 alapunkti b alusel Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

65.

Raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 1 kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui artikli 2 lõikes 4 osutatud juhul ei kujuta Euroopa vahistamismääruse aluseks olev tegu vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel süütegu.

66.

Välistatud näib olevat võimalus käesoleval juhul väljaandmisest viidatud alusel keelduda, kuna vaidlusalune süütegu – narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine – on vastavalt narkootiliste ainete väärtarvitamist käsitleva Iirimaa seaduse artiklile 15 kriminaalkorras karistatav ja pealegi on ilmne, et see ei kuulu raamotsuse 2002/584 artikli 2 lõike 4 kohaldamisalasse. Pigem on tegemist artikli 2 lõike 2 viiendas taandes loetletud süüteoga, mis ei eelda kahepoolset karistatavust.

67.

Seetõttu ei pea Euroopa Kohus võtma seisukohta raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 1 kohta.

68.

Seevastu raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tõlgendamine on kohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega. Viidatud sätte kohaselt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui see on seotud süütegudega, mis on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus ei võimalda kohtu alla anda samade süütegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.

69.

Kõnealune keeldumine oleneb seega kahest kumulatiivsest tingimusest: Euroopa vahistamismäärusega seotud süütegu on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigus ei võimalda kohtu alla anda samade süütegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.

70.

Kõnealuse erandi mõte ja eesmärk on võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel võtta Euroopa vahistamismääruse täitmisel arvesse taotluse saanud liikmesriigi määrava tähtsusega otsuseid tema enda karistamispädevuse ulatuse kohta. Vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunktile b ei kehti see eesmärk siiski piiranguteta.

71.

Mis puudutab eespool nimetatud teist tingimust, siis saavad ainult Iiri kohtud selgitada asjasse puutuvate Iiri õigusnormide ulatust. Selles mõttes on täitmisest keeldumine taotluse saanud õigusasutuse pädevuses.

72.

Seevastu ei viita raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkt b nende süütegude mõiste puhul, mis on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi, taotluse saanud liikmesriigi õigusele. Seega on tegemist liidu õiguse mõistega, mille tõlgendamisel peab Euroopa Kohus arvestama, kuidas tuleb seda mõista, kui teo täideviija tegi süütegu ettevalmistavaid toiminguid vahistamismääruse välja andnud liikmesriigis. ( 31 )

73.

Vastupidi Iirimaa käsitusele ei ole selle küsimuse puhul tähtis, kas vahistamismääruse teinud liikmesriik on asjaomast kohtuotsust tunnustanud, sest tunnustamine ei muuda süüteo toimepanemise kohta. Raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkt b lähtub aga kohast, kus süütegu on „toime pandud“. Süüteo toimepanemise koht peab seega olema konkreetsel määraval juhul eksterritoriaalne.

74.

Käesoleval juhul sõlmis süüdimõistetu Leedus kolmanda isikuga kokkuleppe tasu eest narkootiliste ainete toimetamiseks Norrasse. Selleks lahkus ta Leedust, ületas mitu riigipiiri ja jõudis lõpuks Rootsist Norrasse. Seal tabati ta ligikaudu viie kilomeetri kaugusel piirist mitme kilogrammi metamfetamiiniga. Ta mõisteti süüdi „eriti suure koguse narkootiliste ainete ebaseaduslikus vedamises“. Seda, et Leedus tehtud toimingud on süüdimõistva kohtuotsuse ese, ei ole Euroopa Kohtus väidetud.

75.

Põhikohtuasjas tekib seoses sellega kolm küsimust, nimelt esiteks, kas tuginemine raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunktile b on välistatud juba siis, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis on toime pandud ainult mõni süüteoga seotud toiming, aga mitte kõik süüteoga seotud toimingud; teiseks, mil määral hõlmab süüteo mõiste süütegu ettevalmistavaid toiminguid; ja kolmandaks, kas on tähtis, milline karistus on mõistetud süüdimõistva kohtuotsusega, mida tuleb täita.

76.

Mis puudutab süüteoga seotud toimingute vajalikku ulatust vahistamismääruse teinud liikmesriigis, siis tuleb raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b tõlgendada kooskõlas alapunktiga a.

77.

Artikli 4 punkti 7 alapunktis a on märgitud, et süütegu on „täielikult või osaliselt“ toime pandud vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. Seega on asjaolu, et süütegu on osaliselt toime pandud vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, piisav selleks, et see liikmesriik saaks viidatud õigusnormi alusel väljaandmisest keelduda.

78.

Artikli 4 punkti 7 alapunkti b kohaselt on seevastu nõutav üksnes see, et süütegu oleks toime pandud „väljaspool“ vahistamismääruse teinud liikmesriiki, ilma et oleks esitatud lisatingimust. Seetõttu saab alapunktis b sätestatud erandit kohaldada ainult siis, kui tegu on täielikult toime pandud väljaspool taotluse esitanud riiki, ega ole piisav, kui seda on tehtud üksnes osaliselt.

79.

Seda järeldust kinnitab kaalutlus, et raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkt b on peale vabadusekaotusliku karistuse täitmise, mis on asjakohane käesolevas kohtuasjas, kohaldatav ka kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise suhtes. See peaks aga võimalik olema ka juhul, kui taotluse esitanud riik asub tegutsema, kuna tema territoriaalne pädevus tuleneb vaid teatavatest süüteo osaks olevatest toimingutest.

80.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab aga ka küsimuse, mil määral tuleb süütegu ettevalmistavaid toiminguid siduda süüteoga, mille tõttu väljaandmist taotletakse.

81.

Sellega seoses võib tugineda raamotsuse 2002/584 artikli 3 punktile 2. Harta artiklis 50 sätestatud mitmekordse karistamise keelu väljendusena tuleb Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda, kui tagaotsitav isik on juba sama süüteo eest süüdi mõistetud. Sellega seoses on Euroopa Kohus tõlgendanud mõistet „samad teod“ nii, et sellega peetakse silmas tegude sisulist laadi ning see hõlmab konkreetsete omavahel lahutamatult seotud tegude kogumit, sõltumata nende tegude õiguslikust kvalifikatsioonist või kaitstud õiguslikust huvist. ( 32 )

82.

Seega tuleb ka toimepandud süüteo kindlaksmääramisel silmas pidada tegude sisulist laadi. Määrava tähtsusega on konkreetsete omavahel lahutamatult seotud tegude kogum.

83.

Mis puudutab karistatavat tegu seoses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega, siis võib samade narkootiliste ainete eksport ja import erinevates riikides kujutada endast lahutamatult seotud tegude kogumit. ( 33 )

84.

Seega võib eeldada, et süüdimõistetu pani lisaks süütegudele, mis seisnesid narkootiliste ainete käitlemises ja importimises Norrasse, toime süütegusid Leedus, mis eelkõige seisnesid narkootikumide eksportimises. Järelikult ei ole süütegu toime pandud üksnes väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriiki. Seda, kas teise isikuga sõlmitud kokkulepe tasu eest narkootikumide vedamise kohta on samuti osa omavahel seotud tegude kogumist, ei tule seetõttu ammendavalt hinnata. Kõnealune kokkulepe lubab siiski eeldada, et süüdimõistetu eksportis narkootilisi aineid Leedust eesmärgiga importida need Norrasse, seega oli süüdimõistetu tegevuse aluseks ühtne tahtlus.

85.

Sellekohase lõpliku hinnangu andmise õigus kuulub siiski pädevatele liikmesriigi kohtutele, kes peavad otsustama, kas kõnealune tegu hõlmab sisuliselt konkreetsete tegevuste kogumit, mis on ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud. ( 34 ) Käesolevas väljaandmismenetluses on selle kindlakstegemine eelkõige Iiri kohtute pädevuses, kes peavad ikkagi asjakohaselt arvesse võtma Norra kohtute sedastusi, mida Leedu on tunnustanud. Juhul kui on vaja lisaselgitusi, peavad nad raamotsuse 2002/584 artikli 15 lõike 2 kohaselt küsima lisateavet Leedu kohtutelt.

86.

Käesolevas kohtuasjas ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest ka põhjusel, et Norra süüdimõistev kohtuotsus ei olnud seotud piiriületusega, vaid see tehti üksnes narkootiliste ainete sisseveo eest.

87.

On tõsi, et teadaolevalt on süüdimõistva kohtuotsuse ese käesoleval juhul üksnes süütegu, mis on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud liikmesriigi territooriumi. Raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunkti b sõnastus lähtub aga kohast, kus süütegu on „toime pandud“. Kui seadusandja oleks tahtnud lähtuda tegudest, millega seoses on tehtud lõplik kohtuotsus, oleks ta kasutanud mõistet „on tehtud lõplik kohtuotsus“, nagu artikli 3 punktis 2 või artikli 4 punktis 5.

88.

Lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest lähtumine tähendaks ka raamotsuse kohaldamise ebaproportsionaalset raskendamist. Seda seetõttu, et lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ajal ei ole üldjuhul võimalik ette näha, millised teod võivad hiljem raamotsuse kohaldamise seisukohast olulised olla ja mida tuleks seega arvesse võtta. Kolmandates riikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta kehtib see eriti suurel määral, kuna sealsed kohtud raamotsust ei kohalda.

89.

Lõppkokkuvõttes ei tulene teistsugust järeldust ka kahepoolset karistamist käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast. On tõsi, et kahepoolne karistatavus oleneb määravas osas süüteo aluseks olevatest faktilistest asjaoludest, mis on kajastatud vahistamismääruse teinud riigi kohtuotsuses. ( 35 ) Siiski lähtub ka kahepoolne karistatavus kuriteo toimepanemisest ja mitte selle eest süüdimõistva kohtuotsuse tegemisest. Seda seetõttu, et vastavalt raamotsuse 2008/909/JSK ( 36 ) artikli 7 lõikele 3 võib täidesaatev riik kohtuotsust tunnustada ja karistust täide viia tingimusel, et kohtuotsuse aluseks olev tegu on täidesaatva riigi õigusaktide alusel kuritegu.

90.

Seega ei või vahistamismäärust täitev õigusasutus raamotsuse 2002/584 artikli 4 punkti 7 alapunktile b tuginedes keelduda Euroopa vahistamismääruse täitmisest, kui on tuvastatud, et tagaotsitav tegi vahistamismääruse teinud liikmesriigis süütegu ettevalmistavaid toiminguid, mis on kriminaalkorras karistatavad ning konkreetsel juhul lahutamatult seotud teoga, mille eest on tagaotsitava suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus.

91.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt: