Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 14. novembril 2019(1)

Kohtuasi C‑616/18

Cofidis SA

versus

YU,

ZT

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal d’instance Épinal (Épinali esimese astme kohus, Prantsusmaa))

Kohtuasi C‑679/18

OPR-Finance s.r.o.

versus

GK

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Okresní soud v Ostravě (Ostrava piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik))

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2008/48 – Tarbijakrediidilepingud – Tarbija krediidivõimelisuse lepingueelne kontroll krediidiandja poolt – Krediidiandja kohustus anda lepingu sõlmimisel teavet – Sanktsioonid kohustuste täitmata jätmise korral – Omal algatusel kohaldamine – Liikmesriigi õigusnorm, mis keelab liikmesriigi kohtutel pärast aegumistähtaja või õigust lõpetava tähtaja möödumist omal algatusel või tarbija vastuväite põhjal tuvastada võimalikke kohustuste rikkumisi ja kohaldada nende eest sanktsioone

I.      Sissejuhatus

1.        Kohtuasjade Cofidis (C‑616/18) ja OPR‑Finance (C‑679/18) aluseks on Prantsusmaa ja Tšehhi Vabariigi esitatud eelotsusetaotlused, mis puudutavad tarbijakrediididirektiivi(2) tõlgendamist. Sisuliselt on tegemist küsimustega, mil määral takistavad riigisiseses õiguses kehtestatud õigust lõpetavad tähtajad ja aegumistähtajad liikmesriigi kohtul omal algatusel hinnata tarbijakrediididirektiivi artiklite 8 ja 10 rikkumisi ning mil määral peavad kohtud tuvastatud rikkumiste eest omal algatusel sanktsioone kohaldama.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

2.        Tarbijakrediididirektiivi artikli 8 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada.“

3.        Tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõikes 2 on loetletud krediidilepingus „selgelt ja kokkuvõtlikult“ esitatavad andmed, sealhulgas krediidi kulukuse aastamäär ja tarbija poolt makstav kogusumma (punkt g) ning teave tarbija teatavate õiguste kohta.

4.        Tarbijakrediididirektiivi artikkel 23 kohustab liikmesriike „[kehtestama] eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võt[ma] kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

B.      Liikmesriigi õigus

1.      Prantsusmaa õigus (kohtuasi Cofidis)

5.        Prantsusmaa võttis tarbijakrediididirektiivi sätted Prantsuse õigusesse üle 1. juuli 2010. aasta seadusega nr 2010‑737 tarbijakrediidi reformi kohta (loi n° 2010-737 du 1^er juillet 2010 portant réforme du crédit à la consommation)(3).

6.        Eelotsusemenetluses otsuse tegemise seisukohast on olulised esiteks tarbijakaitseseadustiku (Code de la consommation) kohaldatava redaktsiooni artikkel L. 311‑9(4), mis näeb ette, et enne krediidilepingu sõlmimist kontrollib krediidiandja krediidivõtja krediidivõimelisust piisava teabe põhjal, sealhulgas teabe põhjal, mille krediidivõtja esitab krediidiandja palvel. Teiseks sisaldab artikli L 311‑18 lõige 2(5) volitusnormi, mille kohaselt määratakse lepingus esitatav teave kindlaks dekreediga. Viidatud volitusnormi alusel võeti vastu 1. veebruari 2011. aasta dekreet nr 2011‑136 (décret n° 2011-136 du 1^er février 2011), mis lisati tarbijakaitseseadustikku selle artiklina R. 311‑5(6). Selle I lõikes on sätestatud: „Artiklis L. 311‑18 ette nähtud krediidileping koostatakse kirjas, mille kõrgus ei tohi olla väiksem kui kirjakraad 8. See sisaldab selgelt ja loetavalt“  teatavat hulka põhiandmeid.

7.        Tarbijakaitseseadustiku artikkel L. 311‑48 sätestab õiguslikud tagajärjed, mis on kohaldatavad juhul, kui krediidiandja kohustusi ei täida. Artiklis L. 311‑18 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumine toob artikli L. 311‑48 lõike 1 kohaselt kaasa intressi saamise õiguse kaotuse. Sama tagajärg on artikli L. 311‑48 lõike 2 kohaselt kohaldatav ka juhul, kui rikutakse artiklis L. 311‑9 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimelisust, kusjuures sellisel juhul võib kohus piirata sanktsiooni nii, et õigus intressile kaob osaliselt.

8.        Vaidluste suhtes, mis tulenevad tarbijakrediiti reguleerivate tarbijakaitseseadustiku sätete kohaldamisest, on kohaldatavad erinevad õiguste lõppemise tähtajad ja aegumistähtajad. Makseviivitustega seonduvad maksenõuded tuleb vastavalt tarbijakaitseseadustiku artiklile L. 311‑52 esitada kahe aasta jooksul pärast vaidluse aluseks olnud sündmuse toimumist, seejärel nõude esitamise õigus lõpeb. Tarbija õigust esitada nõudeid reguleerib äriseadustiku (Code de commerce) artikli L. 110‑4 lõige 1, mis näeb ette, et müüjate või teenuseosutajate omavahelistes ärisuhetes või suhetes müüja või teenuseosutaja ja isikute vahel, kes ei ole müüjad ja teenuseosutajad, aeguvad kohustused viie aastaga, kui ei ole ette nähtud lühemat aegumistähtaega. Peale selle on tsiviilseadustiku (Code civil) artiklis 2224 üldnormina sätestatud, et võla- või asjaõiguslikud nõuded aeguvad viie aasta jooksul alates päevast, mil faktilised asjaolud, mis võimaldanuks õiguse omanikul seda õigust kasutada, talle teatavaks said või oleksid pidanud teatavaks saama.

2.      Tšehhi Vabariigi õigus (kohtuasi OPR‑Finance)

9.        Tšehhi Vabariik võttis tarbijakrediididirektiivi Tšehhi õigusesse üle 1. detsembril 2016 jõustunud seadusega nr 257/2016 tarbijakrediidi kohta (Zákon č. 257/2016 Sb., o spotřebitelském úvěru, edaspidi „tarbijakrediidiseadus“).

10.      Tarbijakrediidiseaduse § 86 reguleerib tarbija krediidivõimelisuse hindamist järgmiselt:

„(1)      Enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist või lepingus sisalduva krediidi kogusumma märkimisväärset suurendamist, hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust tarbijalt saadud olulise, usaldusväärse, piisava ja proportsionaalse teabe alusel ja kasutades vajadusel andmebaasi, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, või muid allikaid. Krediidiandja annab tarbijakrediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hinnangust nähtub, et tarbija võimes tarbijakrediit tagasi maksta pole põhjust kahelda. […]“.

11.      Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmata jätmise korral näeb tarbijakrediidiseaduse § 87 tagajärjena ette:

„(1)      Kui krediidiandja annab tarbijale tarbijakrediiti § 86 lõike 1 teist lauset rikkudes, on leping tühine. Tarbija võib nõuda tühisuse tuvastamist kolmeaastase õigust lõpetava tähtaja jooksul alates lepingu sõlmimise kuupäevast. Tarbija on kohustatud väljamakstud tarbijakrediidi põhisumma tagasi maksma tema rahalisi võimalusi arvestades sobival ajal.“

12.      Seadus nr 89/2012, tsiviilseadustik  (Zákon č. 89/2012 Sb., občanský zákoník) reguleerib §‑s 586 niinimetatud suhtelist tühisust, mis on muu hulgas ette nähtud tarbijakrediidiseaduse § 87 lõikega 1:

„(1)      Kui tehingu tühisus kaitseb teatava isiku huve, võib üksnes see isik nõuda nimetatud tehingu tühisuse tuvastamist.

(2)      Kui isik, kellel on õigus nõuda tehingu tühisuse tuvastamist, seda ei tee, loetakse tehing kehtivaks.“

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsusetaotlus kohtuasjas Cofidis

A.      Asjaolud ja põhikohtuasi

13.      Cofidis, põhikohtuasja hageja, sõlmis põhikohtuasjas kostjateks olevate tarbijatega 5. mail 2013 laenude koondamise lepingu summas 20 600 eurot (EUR).(7) 20. detsembril 2017 teatas Cofidis lepingu lõpetamisest ning 29. märtsil 2018 esitas ta kostjatele nõude tasuda tasumata jäänud osamaksed.

14.      Hagiga, mis toimetati kätte 9. mail 2018, palub Cofidis kohustada kostjaid solidaarselt tasuma asjaomane summa ja kuulutada kohtuotsus viivitamata täitmisele pööratavaks. Kohtu eesistuja käsitles 21. juunil 2018 toimunud kohtuistungil omal algatusel nii võimalikku rikkumist seoses kohustusega lisada pakutavale lepingule selgelt ja loetavalt teatavad andmed kui ka võimalikku rikkumist seoses kohustusega hinnata krediidivõtja krediidivõimelisust ning nende rikkumiste tagajärgi (tühisus, intressi saamise õiguse täielik või osaline kaotamine) ja palus pooltel esitada oma seisukohad. Codifis esitas vastuväite, et kaitsevahendid, mida kohus omal algatusel kasutas, on aegunud, sest kohus esitas need pärast seda, kui lepingu sõlmimisest oli möödunud viis aastat.

B.      Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

15.      Sellest tulenevalt esitas Tribunal d’instance Épinal (Épinali esimese astme kohus, Prantsusmaa) 20. septembri 2018. aasta kohtumäärusega, mis saabus 1. oktoobril 2018, Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas kaitsega, mille [tarbijakaitsedirektiiv] tarbijatele tagab, on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis keelab hagi puhul, mille müüja või teenuseosutaja on esitanud tarbija vastu ja mis põhineb nendevahelisel lepingul, liikmesriigi kohtul viieaastase aegumistähtaja möödumisel, mida hakatakse arvestama alates lepingu sõlmimisest, tuvastada omal algatusel või tarbija esitatud vastuväite tulemusena, et on rikutud selle direktiivi artiklis 8 sätestatud õigusnorme, mis käsitlevad kohustust kontrollida tarbija maksevõimet, õigusnorme, mis käsitlevad selle direktiivi artiklis 10 jj ette nähtud teavet, mis peab olema laenulepingutes selgelt ja lühidalt ära toodud, ning üldisemalt kõiki selles direktiivis ette nähtud tarbijakaitsenorme, ning reageerida tuvastatud rikkumisele?“

16.      Euroopa Kohtus toimunud eelotsusemenetluses esitasid Cofidis kui põhikohtuasja hageja, Prantsuse Vabariik, Tšehhi Vabariik ja Euroopa Komisjon oma kirjalikud seisukohad. Samad menetlusosalised osalesid ka 4. septembri 2019. aasta kohtuistungil.

IV.    Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsusemenetlus kohtuasjas OPR‑Finance

A.      Asjaolud ja põhikohtuasi

17.      Põhikohtuasjas hagejaks olev OPR‑Finance sõlmis põhikohtuasjas kostjaks oleva tarbijaga 21. aprillil 2017 vaba tagasimaksega krediidi lepingu (edaspidi „krediidileping“) kogusummas 4900 Tšehhi krooni (CZK)(8). Kuna tarbija jättis tasumisele kuuluvad osamaksed tasumata, esitas OPR‑Finance hagiavaldusega, mis saabus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse 7. juunil 2018, tarbija vastu 7839 Tšehhi krooni (CZK)(9) tasumise nõude, millele lisandub seadusjärgne viivitusintress alates 1. oktoobrist 2017.

18.      Menetluse käigus ei väitnud ega tõendanud OPR‑Finance, et ta oleks enne krediidilepingu sõlmimist hinnanud kostja krediidivõimelisust. Kostja omakorda ei väitnud, et krediidileping on seetõttu tühine, et hageja jättis tema krediidivõimelisuse hindamata.

B.      Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

19.      Okresní soud v Ostravě (Ostrava piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik) esitas 25. oktoobri 2018. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. novembril 2018, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [tarbijakrediididirektiivi] artiklitega 8 ja 23 nende koostoimes on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt juhul, kui krediidiandja jätab täitmata oma kohustuse hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust, on tagajärjeks krediidilepingu tühisus, millega kaasneb tarbija kohustus maksta krediidiandjale tagasi krediidi põhisumma tarbija rahalisi võimalusi arvestades sobival ajal, ent nimetatud tagajärge (krediidilepingu tühisus) kohaldatakse üksnes juhul, kui tarbija sellele võimalusele tugineb (see tähendab esitab lepingu tühisuse tuvastamise nõude) kolmeaastase aegumistähtaja jooksul?

2.      Kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele jaatavalt:

Kas [tarbijakrediididirektiivi] artiklitest 8 ja 23 nende koostoimes tuleneb, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel kohaldama tagajärge, mis on liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud selle eest, kui krediidiandja jätab täitmata oma kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust (see tähendab isegi juhul, kui tarbija ise sellele aktiivselt ei tugine)?“

20.      Euroopa Kohtu eelotsusemenetluses esitasid kirjalikud seisukohad Tšehhi Vabariik, Portugali Vabariik ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised osalesid ka 4. septembri 2019. aasta kohtuistungil.

V.      Kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavus

21.      Prantsuse valitsus väidab, et kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Prantsuse valitsuse arvates on tegemist oletusliku õigusküsimusega, kuna viidatud Prantsuse õiguse aegumissätted ei ole põhikohtuasjas üldse kohaldatavad.

22.      Selle väitega ei saa minu hinnangul nõustuda.

23.      Selle kohta tuleb märkida – nagu seda teeb ka Prantsuse valitsus ise –, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad eelotsuse küsimused on asjakohased.(10) Euroopa Kohus võib siiski keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamisest, kui liidu õiguse tõlgendus või hinnang liidu õigusnormi kehtivusele, mida liikmesriigi kohus on palunud, ei ole ilmselgelt kuidagi seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtul puudub teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, et anda vajalikku vastust talle esitatud küsimustele.(11) Sellest ei saa käesolevas asjas juttugi olla. Nimelt nagu Prantsuse valitsus ise märgib, hindavad liikmesriigi kohtud Prantsuse õiguses äriseadustiku artiklis L. 110‑4 ja tsiviilseadustiku (code civil) artiklis 2224 sisalduvate aegumist reguleerivate sätete kohaldatavust sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, erinevalt. Seda arvestades tuleb võtta aluseks eelotsusetaotluse esitanud kohtu arusaam kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest ja põhimõtteliselt lähtuda eelotsuse küsimuse asjakohasusest.

24.      Osas, milles eelotsuse küsimus puudutab aga olukorda, et tagajärge kohustuste rikkumise eest kohaldatakse tarbija esitatud vastuväite alusel, tuleb märkida, et sellist vastuväidet põhikohtuasjas ei esitatud. Seega ei ole küsimuse see aspekt konkreetse kohtuasja puhul asjakohane ja on järelikult hüpoteetiline.

25.      Peale selle on minu hinnangul põhjendatud Cofidise vastuväide, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu osas, milles sellega palutakse otsustada, kas liikmesriikide kohtutel on õigus üldiselt omal algatusel tuvastada kõikide tarbijakrediididirektiivis tarbijate kaitseks kehtestatud sätete rikkumisi ning isikuid nende rikkumiste eest vastutusele võtta. Nimelt ei nähtu eelotsusetaotlusest, milliseid muid sätteid soovib liikmesriigi kohus põhikohtuasjas omal algatusel kohaldada. Seetõttu puudub Euroopa Kohtul teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, et anda vajalikku vastust küsimuse sellele aspektile.

26.      Seega ei ole kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes kahtlust osas, milles sellega palutakse selgitada liikmesriigi kohtu pädevust omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on rikkunud tarbijakrediididirektiivi artiklis 8 ja artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustusi, ja kohaldada rikkumiste eest vajadusel sanktsioone, kuigi see on vastuolus riigisiseste aegumist reguleerivate õigusnormidega.

VI.    Eelotsuse küsimuste sisuline hindamine

27.      Kohtuasjas Cofidis küsib Prantsuse kohus, kas ta peab omal algatusel tuvastama tarbijakrediididirektiivi sätete rikkumise – mis puudutab konkreetselt artiklis 8 sätestatud kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust ja artiklis 10 sätestatud kohustust lisada lepingusse selgelt ja kokkuvõtlikult teatavad andmed – ning isiku rikkumise eest vastutusele võtma, kuigi see on vastuolus riigisiseste aegumist reguleerivate õigusnormidega.

28.      Kohtuasjas OPR‑Finance soovib Tšehhi kohus esitatud kahe eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas tarbijakrediididirektiivist tuleneb tarbija krediidivõimelisuse hindamata jätmise eest omal algatusel sanktsiooni kohaldamise nõue, isegi kui sanktsioonide kohaldamist reguleerivad riigisisesed õigusnormid nõuavad kohustuse rikkumise väitmist tarbijalt (teine eelotsuse küsimus) ja näevad sellega seoses lisaks ette kolmeaastase õigust lõpetava tähtaja (esimene eelotsuse küsimus).

29.      Mõlemad kohtuasjad tõstatavad seega küsimuse, kuivõrd peab liikmesriigi kohus hoolimata riigisiseste õigusnormidega kehtestatud õigust lõpetavatest tähtaegadest ja aegumistähtaegadest omal algatusel tuvastama, et krediidiandja ei ole täitnud tarbijakrediididirektiivis ette nähtud kohustusi, ja teda nende rikkumiste eest vastutusele võtma. Seega näib olevat otstarbekas käsitleda neid kohtuasju koos.

30.      Järgnevalt selgitan, et liikmesriigi kohtud peavad kõnealuseid rikkumisi omal algatusel hindama, seejärel uurin asjaomaste tähtaegade toimet ning lõpuks analüüsin rikkumiste eest sanktsioonide kohaldamist.

A.      Liikmesriigi kohtute kohustus omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on täitnud tarbijakrediididirektiivis ette nähtud kohustused (teine eelotsuse küsimus kohtuasjas OPR‑Finance)

31.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liidu õiguses sätestatud tarbijakaitsemeetmete soovitava toime tagamiseks nõutav, et liikmesriigi kohus saaks neid meetmeid omal algatusel hinnata või peaks neid hindama.(12) Seda arvestades on esmalt vaja selgitada, et hindamiskohustuse eeldamise kaalutlused (vt selle kohta allpool jaotis 1) kehtivad ka käesolevas asjas asjasse puutuvate, tarbijakrediididirektiivist tulenevate kohustuste suhtes (vt selle kohta allpool jaotis 2).

1.      Tarbijakaitset puudutava omal algatusel hindamise põhjendus

32.      Lähtepunktiks on kohtupraktika ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi(13) kohta, milles käsitleti lepingutingimuse ebaõiglase olemuse kontrolli omal algatusel alguses kui liikmesriigi kohtute õigust(14) ja seejärel juba kui kohustust(15) osas, milles kohtutele on teada selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

33.      Samuti on Euroopa Kohus seoses väljaspool äriruume sõlmitud lepingutega märkinud, et liikmesriigi kohus võib omal algatusel analüüsida, kas rikutud on direktiivi 85/577/EMÜ(16) artiklis 4 sätestatud kohustust anda teavet lepingust taganemise õiguse kohta.(17)

34.      Peale selle võeti kõnealune doktriin kohtuasja Faber kaudu kasutusele tarbekaupade müüki reguleerivas õiguses. Viidatud kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtutel on kohustus tarbija staatust direktiivi 1999/44/EG(18) kohaldamisalas omal algatusel kontrollida.(19)

35.      Tarbijakrediiti reguleerivaid õigusnorme käsitledes märkis Euroopa Kohus juba kohtuasjas Rampion ja Godard(20), et liikmesriigi kohus on pädev omal algatusel hindama, kas seotud krediidilepingute raames on järgitud direktiivi 87/102/EMÜ(21) artikli 11 lõikega 2 tagatud kaitset. Kohtuasjas Radlinger ja Radlingerová, mis puudutas muu hulgas tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud teabe andmise kohustust, märkis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus peab teabe andmise kohustuse täitmist omal algatusel kontrollima ja vajaduse korral kohaldama rikkumise eest sanktsiooni.(22)

36.      Liikmesriigi kohtu kohustust omal algatusel kontrollida teatavate tarbijakaitset reguleerivate liidu õigusnormide rikkumist, nimetatakse väljakujunenud kohtupraktikas vajalikuks meetmeks asjaomaste direktiividega taotletud tarbijakaitse saavutamiseks.(23) See põhineb eeldusel, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet.(24) Nii esineb arvestatav risk, et tarbija jätab eelkõige teadmatusest tuginemata õigusnormile, mille eesmärk on teda kaitsta.(25) Liikmesriigi kohtute kohustus omal algatusel kontrollida tarbijakaitsenormide rikkumisi on järelikult ette nähtud selleks, et liikmesriigi kohtu sekkumisega, mis on lepingupooltest sõltumatu, tasakaalustada ebavõrdset olukorda tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel.(26)

37.      Liikmesriigi kohtu sellisest kohustusest lähtumiseks tuleb siiski eelnevalt põhjalikult kontrollida, kuidas paikneb säte, mille täitmist omal algatusel kontrollida tuleb, õigusakti ülesehituses ja milline on sätte eesmärk. Vastupidi komisjoni väljendatud seisukohale ei piisa selleks üldisest viitest „ühtsusega“ seotud kaalutlustele tarbijakaitse valdkonnas.(27)

38.      Eelnevast lähtudes selgitas ka Euroopa Kohtu hiljuti, et omal algatusel kontrollimine ei ole kohane mitte iga direktiividest tuleneva kohustuse puhul, mis puudutab tarbija õiguslikku staatust. Kohtuasjas Bankia(28) põhjendas Euroopa Kohus järeldust, et kontrollikohustuse põhimõtted ei ole ülekantavad ebaausate kaubandustavade valdkonnale, näiteks kontseptsioonilise erinevusega ebaausate kaubandustavade direktiivi(29) ja ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi vahel. Ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv keelab ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tarbijalepingutes ja näeb ühtlasi ette ka sellise kasutamise õigusliku tagajärje, nimelt nende siduva olemuse kadumise. Seevastu ebaausate kaubandustavade direktiiv keelab küll teatavad tavad, kuid jätab selleks vajalike tõkestavate meetmete sisustamise siiski liikmesriikide pädevusse.

39.      Ka kohtuasjas Salvoni(30) leidis Euroopa Kohus, et ebaõiglaste lepingutingimuste kontrollimise kohustust käsitlevat kohtupraktikat ei saa üle kanda kontrollile, mis hõlmab kohtualluvuse normide järgimist tarbijatega seotud asjades vastavalt Brüsseli Ia määrusele(31), kuna kõnealuste õigusaktidega reguleeritavad valdkonnad on erinevad.

40.      Seepärast tuleb käsitleda küsimust, kas liikmesriigi kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas krediidiandja on täitnud tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud teabe esitamise kohustuse – mida on Euroopa Kohus juba tunnustanud –, kehtib ka seoses artikli 10 lõike 2 kohase läbipaistvusnõudega ning artikli 8 kohase nõudega hinnata enne lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust.

2.      Nõue omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on täitnud tarbijakrediididirektiivi artiklites 8 ja 10 ette nähtud kohustused

41.      Kohtuasjas Cofidis eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlusi, et küsimust, kas krediidiandja on täitnud tarbijakrediididirektiivi sätteid üle võtvatest õigusnormidest tulenevad kohustused, tuleb kontrollida omal algatusel. Seevastu kohtuasjas OPR‑Finance eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise eelotsuse küsimusega eelkõige teada, kas selline nõue kehtib ka siis, kui sanktsioonide kohaldamist reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaselt on üksnes tarbija see, kes peab esitama väite, et krediidiandja on oma kohustusi rikkunud.

42.      Tšehhi valitsus ei toeta põhimõtteliselt eeldust, et liikmesriigi kohus on kohustatud omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on kõnealused kohustused täitnud.(32) Samamoodi nagu Euroopa Kohus kohtuasjas Bankia(33) esitab Tšehhi valitsus kontseptsioonilise erinevuse argumendi, seekord siiski tarbijakrediididirektiivi ja ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi vahel: kui ebaõiglase lepingutingimuse puhul on siduvuse puudumine liidu õigusega ette nähtud ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi artiklis 6, siis tarbijakrediididirektiivi artikkel 23 jätab tarbijakrediididirektiivist tulenevate kohustuste rikkumise õiguslikud tagajärjed liikmesriikide määrata. Liikmesriikide kujundusautonoomia lubab neil eraõiguslikest sanktsioonidest loobudes kohaldada järelevalveõiguslikke karistusi, kui sellised karistused on tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.

43.      Sellised argumendid mind siiski ei veena.

44.      Vastab küll tõele, et tarbijakrediididirektiivi artikli 23 kohaselt on liikmesriikide pädevuses määrata kindlaks karistused asjaomaste rakendussätete rikkumise eest, samal ajal kui ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiv sätestab ebaõiglaste lepingutingimuste tühisuse. Selles mõttes saab tõmmata paralleeli ebaausate kaubandustavade direktiivi identselt sõnastatud artikliga 13, mis oli kohtuotsuse Bankia ese. Sellele kujundusautonoomiale tuginedes on liikmesriikidel tõepoolest võimalik kohaldada kõnealuste rikkumiste korral eraõiguse või avaliku õiguse, eelkõige haldusliku järelevalve teel sanktsioone, kui asjaomane sanktsiooninorm on tõhus, hoiatav ja proportsionaalne.

45.      See ei välista siiski kohustust kontrollida tarbijakrediididirektiivi rikkumisi omal algatusel.

46.      Esiteks tuleneb nii Tšehhi õigusest kui ka Prantsuse õigusest, et selliste rikkumiste õiguslikud tagajärjed, mida saab kohus omal algatusel hindamisele tuginedes rakendada, tulevad kasuks asjaomasele tarbijale.

47.      Teiseks asuti kohaldatava ebaausate kaubandustavade direktiivi ülesehitusele ja eesmärgile tuginedes kohtuotsuses Bankia seisukohale, et liidu õigus ei anna liikmesriikide kohtutele pädevust kontrollida täitedokumendi kehtivuse hindamise raames omal algatusel ebaausate kaubandustavade olemasolu. Viidatud direktiivi põhjenduse 9 kohaselt ei piira direktiiv muu hulgas ebaausa kaubandustava tõttu kahju kannatanud üksikisikute poolt hagi esitamist ega lepinguõigust käsitlevate liidu ja riigisiseste eeskirjade kohaldamist, sealhulgas lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, nagu nähtub sõnaselgelt direktiivi artikli 3 lõikest 2.(34) Üksnes direktiivi sätete alusel ei saa lepingutingimust kehtetuks tunnistada, isegi kui lepinguosalised on selles tingimuses kokku leppinud ebaausale kaubandustavale tuginedes.(35) Seega ei pea liikmesriigi kohtud selleks, et anda viidatud direktiivile soovitav mõju, selliste lepingute kehtivuse kontrollimise raames omal algatusel kontrollima, kas lepingud põhinevad ebaausatel kaubandustavadel.(36)

48.      Seevastu sedastas Euroopa Kohus juba kohtuasjas Radlinger ja Radlingerová, et tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõikes 2 ette nähtud teavitamiskohustuse täitmist tuleb vajaduse korral omal algatusel kontrollida.(37) Euroopa Kohus lähtus sellest, et tarbija on läbirääkimistel nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet ning esineb risk, et eelkõige teadmatusest ei tugine tarbija õigusnormile, mille eesmärk on teda kaitsta.(38)

49.      Esitatud kaalutlused puudutavad samamoodi ka mõlemas käesoleval juhul käsitletavas kohtuasjas kõne all olevat krediidiandja kohustust, mis tuleneb tarbijakrediididirektiivi artikli 8 lõikest 1, hinnata enne lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust ja nõuet tagada artikli 10 lõike 2 kohase teavitamiskohustuse täitmisel läbipaistvus.

50.      Tarbijakrediididirektiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohast andmebaasi.

51.      Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust teenib eesmärki tõsta krediidiandja vastutustunnet ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele.(39) Sellega soovitakse kaitsta tarbijaid ülelaenamise ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest. Nii aitab see saavutada tarbijakrediididirektiiviga taotletud eesmärki tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas.(40)

52.      Arvestades krediidivõimelisuse hindamise kohustuse tähtsust ja eespool punktis 36 kirjeldatud krediidiandja ja tarbija ebavõrdset olukorda, peab liikmesriigi kohus selle kohustuse täitmist omal algatusel kontrollima. Peale selle aitab kohustuse täitmise järjepidev kohtulik kontroll tagada krediidi jaoks ühetaolisi konkurentsitingimusi (level playing-field). Seevastu tarbija ei saa peaaegu kunagi olla veendunud, et kõnealune kohustus on täidetud.

53.      Omal algatusel kontrollida tuleb ka tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõikes 2 sisalduva läbipaistvusnõude täitmist. Viidatud säte näeb ette, et krediidiandja peab krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult esitama selles sättes loetletud teabe.

54.      Kohtuotsuses Radlinger ja Radlingerová(41) rõhutas Euroopa Kohus teavitamiskohustuse suurt tähtsust tarbija jaoks, kuna tarbija „[s]elle teabe alusel otsustab […], kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel.“ Nagu on aga märgitud ka tarbijakrediididirektiivi põhjenduses 31, ei piisa teabele tugineva otsustuse tegemiseks kõikide artikli 10 lõikes 2 loetletud andmete esitamisest. Selleks et tarbija oleks asjaomasest teabest tegelikult teadlik, peab olema täidetud ka viidatud sättes sisalduv läbipaistvusnõue. Seejuures ei piirdu läbipaistvusnõue vormiliste ettekirjutustega teabe loetavusele, vaid sisaldab ka sisulisi nõudeid teabe arusaadavusele.

3.      Vahekokkuvõte

55.      Seega on liikmesriigi kohus põhimõtteliselt kohustatud omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on täitnud tarbijakrediididirektiivi artiklit 8 ja artikli 10 lõiget 2 üle võtvatest riigisisestest õigusnormidest tulenevad kohustused. Järelikult on tarbijakrediididirektiivi artiklitega 8 ja 23 nende koosmõjus vastuolus tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatav riigisisene regulatsioon, mis eeldab tarbija aktiivset tuginemist asjaomase kohustuse rikkumisele.

B.      Riigisiseses õiguses sätestatud aegumis- või õigust lõpetavad tähtajad (kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsuse küsimuse esimene osa ja kohtuasjas OPR‑Finance esitatud esimene eelotsuse küsimus)

56.      Põhikohtuasjades ei saa aga liikmesriigi kohtud kontrollida tarbijakrediididirektiivi artikli 8 ja artikli 10 lõike 2 täitmist ning kohaldada tuvastatud rikkumiste korral sanktsioone, kuna riigisiseste rakendusnormide kohaselt kehtib asjaomaste nõuete suhtes kolme- või viieaastane õigust lõpetav tähtaeg või aegumistähtaeg. See tõstatab küsimuse, kas sellised normid on liidu õigust arvestades lubatud.

57.      Tarbijakrediididirektiiv ei reguleeri tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete aegumist või nende esitamise tähtaja lõppemist. Seega kehtib selliste õigusnormide suhtes põhimõtteliselt liikmesriikide menetlusautonoomia, mis on aga piiratud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

58.      Kuna nõuete esitamiseks nii Tšehhi õiguses sätestatud õigust lõpetav tähtaeg kui ka Prantsuse õiguses sätestatud aegumistähtaeg kehtib ühtemoodi nii riigisisese õiguse kui ka liidu õiguse alusel esitatud nõuete suhtes, ei ole alust kahelda kooskõlas võrdväärsuse põhimõttega.

59.      Põhjalikumalt on aga vaja uurida, kas asjaomased õigust lõpetavad tähtajad ja aegumistähtajad on kooskõlas tõhususe põhimõttega.

60.      Minu hinnangul see nii ei ole.

61.      Tõhususe põhimõte näeb ette, et riigisisesed õigusnormid ei või muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Seda tuleb hinnata, võttes arvesse asjaomase sätte asukohta õigusaktis ning sätte eesmärki.(42)

62.      Mõistliku õiguskaitsevahendite kasutamise tähtaja – õigust lõpetava tähtaja kujul – määramine nõude esitamiseks võtab arvesse õiguskindluse aluspõhimõtet.(43) Seega saab riigisiseses õiguses sätestatud õigust lõpetav tähtaeg olla tõhususe põhimõttega kooskõlas, seda eelkõige juhul, kui on tagatud, et tähtaeg ei hakka kulgema ega lausa lõpe, ilma et tarbijale oleksid tema õigused teada.(44)

63.      Teisiti peab asi olema aga siis, kui riigisiseses õiguses sätestatud aegumis- või õigust lõpetavad tähtajad toovad kaasa hagemisvõimaluste asümmeetria, see tähendab juhul, kui krediidiandjal on maksenõuete esitamiseks pikem aeg kui tarbijal lepingu tühistamise hagi esitamiseks. Nii peab kohus hoolimata tähtaja möödumisest lepingutingimuse ebaõiglast olemust kontrollima, kuna vastasel korral saab müüja või teenuseosutaja tarbijale ebaõiglaste lepingutingimuste direktiiviga ette nähtud kaitsest kõrvale hoida, oodates lihtsalt ära tähtaja möödumise, et seejärel hagi esitamisega maksma panna ebaõiglaste lepingutingimuste täitmise nõue.(45)

64.      Käesolevates kohtuasjades ei riku küll pelk asjaolu, et riigisiseste õigusnormidega on ette nähtud kolmeaastane õigust lõpetav tähtaeg ja/või viieaastane aegumistähtaeg, iseenesest veel tõhususe põhimõtet. Nimelt võib kolm või viis aastat olla tarbija jaoks põhimõtteliselt piisavalt pikk aeg, et tõrke korral lepingulises suhtes esitada hagis oma nõuded liikmesriigi tsiviilkohtule. Teisiti peab asi aga olema siis, kui eespool punktis 36 kirjeldatud ebavõrdse olukorra tõttu tarbija ei esita või ei saa esitada krediidiandja kohustuste täitmata jätmise väidet või teeb seda vaid kaitseargumendina tema vastu esitatud maksenõude raames.

65.      Sellises kontekstis tuleb arvesse võtta seda, et tarbijakrediidilepingutest tulenevad üldjuhul pikaajalised kohustused. Lepingu sõlmimise kuupäevast kulgema hakkavate aegumis- ja õigust lõpetavate tähtaegade tagajärg võib olla, et need takistavad – tarbija taotluse alusel või omal algatusel – hindamist, kas krediidiandja on tarbijakrediididirektiivi üle võtvatest õigusnormidest tulenevad kohustused täitnud. See tekitab muret seda enam, et selliseks hindamiseks on üldjuhul alust alles lepingu täitmises esineva tõrke korral ja seega – võimalik et – alles pärast (tarbija jaoks määrava) aegumis- või õigust lõpetava tähtaja möödumist. Nii tekib oht, et tarbija kaotab asjaomased õigused, ilma et need oleksid talle üldse kunagi teada olnud.

66.      Seevastu krediidiandja saab maksenõudeid üldjuhul esitada pärast nimetatud tähtaegade möödumist, kuna need nõuded tekivad alles krediidivõtja tasutava osamakse tasumise tähtaja saabumisel, ja seega algab ka nende nõuete aegumine alles sellel kuupäeval. Sellega on tarbija olukorras, kus lepinguliselt kokku lepitud summad võidakse temalt välja mõista, ilma et krediidiandja kohustuste täitmist oleks veel võimalik kontrollida ja kohustuste rikkumiste eest oleks veel võimalik sanktsioone kohaldada. Kõnealune asümmeetria – võrreldav varasemas kohtuotsuses Cofidis(46) esinenud olukorraga – võib kahjustada tarbijakrediididirektiiviga ette nähtud kaitse tõhusust. Käesolevas kohtuasjas Cofidis kujunenud asjaolud näitlikustavad seda ohtu: krediidiandja esitas tarbija vastu hagi mõni päev pärast viieaastase aegumistähtaja lõppemist.

67.      Tsiviilõiguslikud sanktsioonid, mida piiravad õigust lõpetavad või aegumistähtajad, ei oleks sellist ebavõrdset olukorda arvestades ka tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed tarbijakrediididirektiivi artikli 23 tähenduses.

68.      Nõue, et aegumistähtajad või õigust lõpetavad tähtajad hakkaksid kulgema lepingu sõlmimisest, ei tulene lõpuks ka õiguskindlusest ja eelkõige ohust, et tarbijad saavad lepingute tagasitäitmist või muutmist nõuda suhteliselt pikka aega. Liidu õigusest tulenevate kohustuste rikkumisega põhjustas krediidiandja selle ohu nimelt ise.(47)

69.      Tarbija kaitse õigust lõpetavate või aegumistähtaegade ees lõpeb aga siis, kui krediidiandja ei saa enam esitada krediidilepingust tulenevaid nõudeid. Nimelt ei ole enam põhjust kaitsta tarbijat pärast lepingu täielikku täitmist edasi. Kui selliseid tähtaegu ei saaks ka siis veel kohaldada, tekiks pigem ebavõrdne olukord tarbija kasuks, mis võiks ahvatleda toime panema kuritarvitusi.

70.      Seni kuni krediidiandja saab tarbija vastu esitada krediidilepingust tulenevaid nõudeid, ei saa riigisiseses õiguses sätestatud aegumis- ja õigust lõpetavad tähtajad seega takistada kontrollimast tarbijakrediididirektiivi artiklis 8 ja artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustuste täitmist ja kohaldamast tuvastatud rikkumiste korral sanktsioone.

C.      Tarbijakrediididirektiivi artiklis 8 ja artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustuste rikkumiste õiguslikud tagajärjed (kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsuse küsimuse teine osa ja kohtuasjas OPR‑Finance esitatud teine eelotsuse küsimus osas, mis puudutab materiaalõiguslikke santsiooninorme)

71.      Vahet tuleb teha rikkumise tuvastamise ja rikkumise tuvastamise õiguslike tagajärgede vahel.(48)

72.      Tarbijakrediididirektiivi artikli 10 lõike 2 rikkumise tuvastamise üks võimalik tagajärg on taganemisõigus. Artikli 14 lõike 1 punkti b kohaselt hakkab taganemisõiguse tähtaeg nimelt kulgema alles päeval, mil tarbija saab kätte artikli 10 kohased lepingutingimused ja teabe. Seda ei ole käesolevates menetlustes aga vaja põhjalikumalt käsitleda, sest taganemisõigus ei ole eelotsusetaotluste ese – ilmselt seetõttu, et põhikohtuasjades lepingutest ei taganetud.

73.      Liikmesriikide õigus sätestab õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad läbipaistvusnõude rikkumisega lepingu kohta kohustuslike andmete esitamisel või tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumisega. Tarbijakrediididirektiivi artikli 23 kohaselt määravad liikmesriigid karistused nimelt ise kindlaks. Vastavalt viidatud sättele, kuid ka juba kooskõlas lojaalse koostöö põhimõttega(49) peavad valitud sanktsioonid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Seega peab sanktsioonide rangus vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades tegeliku hoiatava mõju ja järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet.(50)

1.      Kõne all olevate sanktsioonide tõhusa, hoiatava ja proportsionaalse olemuse hindamine

a)      Kohtuasi Cofidis

74.      Kohtuasjas Cofidis esitatud eelotsuse küsimusega soovitakse teada saada eelkõige seda, kas riigisisesed aegumist reguleerivad õigusnormid takistavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata omal algatusel krediidiandja kohustuste võimalikke rikkumisi ja kohaldada rikkumiste korral sanktsioone. Euroopa Kohtult ei küsita, kas kõne all olev riigisisene sanktsiooninorm – intressi saamise õiguse täielik või osaline kaotamine(51) – on tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmise huvides tuleb siiski käsitleda ka seda.

75.      Kohtuasjas Cofidis kõne all olevad sanktsioone reguleerivad õigusnormid jätavad liikmesriigi kohtule sanktsiooni määramisel kaalutlusruumi, kuna krediidivõimelisuse hindamata jätmise korral otsustab kohus, kas õigus intressile kaob täielikult või osaliselt. Sellega seoses tuleb rõhutada, et kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb kinni pidada proportsionaalsuse põhimõttest, mis kajastub tarbijakrediididirektiivi artiklis 23. Liikmesriigi kohus peab sanktsiooni valikul jälgima seda, et konkreetse juhu kõiki asjaolusid arvestades oleks tagajärg proportsionaalne rikkumise või rikkumiste raskusega ja osamaksed tasumata jätnud tarbija isikliku olukorraga. Konkreetsel juhul arvesse võetavate asjaolude hulka kuulub kahtlemata ka ajavahemik, mis jääb krediidiandja kohustuste rikkumise ja osamaksete tasumata jätmise vahele.

76.      Samu kriteeriume peab liikmesriigi kohus rakendama ka seoses Prantsuse õiguses ette nähtud tagajärjega, mille kohaselt kaob läbipaistvusnõude rikkumise korral õigus intressile täielikult.

b)      Kohtuasi OPR‑Finance

77.      Esitatud kaalutlused kehtivad ka Tšehhi õiguses sanktsioone reguleerivate normide suhtes, mis on kõne all kohtuasjas OPR‑Finance. Tarbijakrediidilepingute seaduse § 87 lõiget 1, mille kohaselt on leping tühine, kui krediidivõimelisuse hindamise kohustus jäetakse täitmata, saab omal algatusel kohaldada samuti vaid tingimusel, et tarbijakrediididirektiivi artiklis 23 esitatud nõuded on täidetud.

78.      Krediidilepingu tühisuse tõttu kaotab krediidiandja õiguse kokkulepitud intressile ja kuludele, samal ajal kui tarbija peab laenusumma siiski tagasi maksma. Tarbijakrediidilepingute seaduse § 87 lõige 1 lubab määrata tagasimaksmise ajavahemiku kindlaks vastavalt tarbija tegelikele võimalustele.(52) Komisjon viitab õigusega sellele, et Euroopa Kohus on kohtuasjades Home Credit Slovakia(53) ja LCL Le Crédit Lyonnais(54) juba tõlgendanud tarbijakrediididirektiivi artiklit 23 seoses riigisiseste sanktsioone reguleerivate õigusnormidega, mis samuti toovad kaasa krediidiandja intressi saamise õiguse kadumise. Seega saab viidata Euroopa Kohtu kaalutlustele neis kohtuasjades.

79.      Veenev ei ole Tšehhi valitsuse seisukoht osas, milles ta leiab, et kõnealuste nõuete täitmist tuleb hinnata kõikide riigisiseste sanktsiooninormide alusel ja seega arvestades ka haldussanktsioone, mida näevad riigisisesed krediidiasutuste järelevalvet reguleerivad õigusnormid ette juhul, kui laenu andmisel jäetakse täitmata tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustus.

80.      Esiteks on liikmesriigi õiguses sätestatud muid norme vaja arvesse võtta vaid siis, kui esinevad kahtlused asjaomase eraõigusliku sanktsiooninormi tõhususes või hoiatavas olemuses. Arvestades viidatud kohtuotsuseid ja asjaolu, et ajavahemikku, mil tarbija peab tagasimaksmiskohustuse täitma, saab pikendada, võib väita, et selliseid kahtlusi materiaalõiguslikust aspektist ei esine.

81.      Teiseks – isegi kui tegemist oleks liikmesriigi õiguses ette nähtud muude sanktsioonidega, sõltuks nende hindamine lõpuks nende tegelikust rakendamisest praktikas. Hoolimata kohtuistungil esitatud küsimusest jääb see suures osas selgusetuks. Komisjon väitis, et pädev järelevalveasutus, nimelt Tšehhi riigipank ei andnud teada otsustest, millega oleks määratud trahvid krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise eest, ja vastuväiteid sellele väitele ei esitatud. Tšehhi valitsuse üldine viide pidevatele kontrollidele ja olemasolevale hindamismetoodikale ei ole minu hinnangul piisav.

82.      Kas pelk võimalus kohaldada krediidiandja kohustuste rikkumiste eest järelevalveõiguslikke sanktsioone saab tarbijakrediididirektiivi artiklis 23 sätestatud nõuete täitmiseks üldse olla piisav, on nagunii küsitav. Nimelt ei paku sellised sanktsioonid, arvestades krediidivõimelisuse hindamisega tagatavat individuaalset kaitset, piisavalt tõhusat võimalust tarbijakrediididirektiivi artikliga 8 taotletud kaitse rakendamiseks. Seda seetõttu, et üldiste järelevalveõiguslike meetmetega asjaomasele tarbijale tema olukorras vajalikku abi ei anta.

2.      Riigisiseste sanktsiooninormide omal algatusel kohaldamise piirid

83.      Liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse raames on aga üldjuhul eriline tähtsus dispositsioonipõhimõttel, st poolte õigusel määrata vaidluse eset. Krediidiandja kohustuste võimaliku rikkumise hindamisega ei või omal algatusel järelikult vaidluse eset laiendada. Arvestades sanktsiooninormide paljusust, mida liikmesriigid võivad oma kujundusvabadust kasutades ette näha, tuleb jälgida, et liikmesriigi kohus ei kohalda omal algatusel karistusmeedet, mis toob kaasa vastuhagi. Sellega oleks nt tegemist juhul, kui kohus määrab tarbijale ilma asjaomase hagiavalduseta kahjuhüvitise.

84.      Seevastu leian, et kahju kannatanud isiku huvides on võimalik kohaldada sanktsioone omal algatusel, kui sellega hoitakse ära pelgalt hageja nõude esitamine. Sellise teguviisi suhtes ei esine mingeid kahtlusi vaidluse eset käsitleva õigusteooria aspektist.

85.      Ent ka selles kontekstis tuleb tagada võistlevuse põhimõtte ja eelkõige õigusliku ärakuulamise põhimõtte järgimine.(55) See on põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud kaitseõiguste osa. Liikmesriigi kohus peab menetlusosalised seega ära kuulama, enne kui ta teeb kohtuasjas omal algatusel arvesse võetud aspekti põhjal otsuse.

86.      Peale selle on kohustuslik võtta arvesse tarbija võimalikku vastupidist tahet.(56) Järelikult on tarbijal – ka kohtuasjas OPR-Finance, arvestades krediidilepingu nn suhtelist tühisust – õigus tühiseks tunnistamisele vastu vaielda, kui ta soovib lepingut jõusse jätta.

VII. Ettepanek

87.      Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas Cofidis (C‑616/18) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Kaitsega, mille direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, tarbijatele tagab, on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis keelab liikmesriigi kohtul olukorras, kus müüja või teenuseosutaja on esitanud tarbija vastu nendevahelisel lepingul põhineva hagi, pärast viieaastase aegumistähtaja möödumist, mida hakatakse arvestama alates lepingu sõlmimisest, tuvastada omal algatusel, et on rikutud viidatud direktiivi artiklis 8 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimelisust või direktiivi artikli 10 lõikes 2 sätestatud kohustust esitada laenulepingutes selgelt ja kokkuvõtlikult viidatud sättes loetletud teave, ning kohaldada kõnealuste kohustuste rikkumise korral riigisiseses õiguses ette nähtud tagajärgi. Sellise rikkumise eest sanktsioone kohaldades peab liikmesriigi kohus konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid arvesse võttes hindama, kas asjaomased meetmed on tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.

88.      Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas OPR‑Finance (C‑679/18) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikliga 8 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad liikmesriigi kohtul olukorras, kus krediidiandja on esitanud tarbija vastu nendevahelisel tarbijakrediidilepingul põhineva hagi, omal algatusel hinnata, kas krediidiandja on täitnud oma kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust, kui tarbija ei ole kolmeaastase õigust lõpetava tähtaja jooksul sellele tuginenud või kui kolmeaastane õigust lõpetav tähtaeg on möödunud.

2.      Kui liikmesriigi kohus on omal algatusel tuvastanud direktiivi 2008/48 artikli 8 rikkumise, peab ta – ilma et see piiraks tarbija võimalikku vastupidist tahet – kohaldama kõiki meetmeid, mis on sellise rikkumise korral ette nähtud riigisiseses õiguses, ootamata ära tarbija asjaomast avaldust ja võtmata vajaduse korral arvesse õigust lõpetava tähtaja möödumist, kui riigisisese õiguse kohaselt kohaldatavad sanktsioonid on tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.

1      Algkeel: saksa.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66) (edaspidi „tarbijakrediididirektiiv“).

3      JORF, 2.7.2010, lk 12001.

4      Nüüd tarbijakaitseseadustiku artikkel L. 312‑16.

5      Nüüd tarbijakaitseseadustiku artikli L. 312‑28 lõige 2.

6      Nüüd tarbijakaitseseadustiku artikkel R. 312‑10.

7      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel lepiti kokku kindlas intressimääras 10,86% (tegelik aastaintressimäär 11,42%). Laen tuli tagastada 84 igakuise 351,23 euro suuruse maksena.

8      Ümberarvutatuna ligikaudu 190 eurot.

9      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel koosneb kõnealune nõue krediidi põhisummast (4900 Tšehhi krooni), krediidi andmise tasust (980 Tšehhi krooni), intressist (3696 Tšehhi krooni) ja leppetrahvist (363 Tšehhi krooni), millest on maha arvatud kostja poolt juba tasutud osamaksed (2100 Tšehhi krooni).

10      Vt nt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express (C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 32); 29. mai 2018. aasta kohtuotsus Liga van Moskeeën en Islamitische Organisaties Provincie Antwerpen jt (C‑426/16, EU:C:2018:335, punkt 31) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération paysanne jt (C‑528/16, EU:C:2018:583, punkt 73).

11      28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Verlezza jt (C‑487/17–C‑489/17, EU:C:2019:270, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

12      Vt nt 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 26); 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 32); 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber (C‑497/13, EU:C:2015:357, punkt 42) ning 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 42).

13      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

14      Nii veel 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 28). Vt ka 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑473/00, EU:C:2002:705, punkt 36).

15      Vt juba 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro (C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 38). Selgemalt: 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 32); 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito (C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 43) ja 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank (C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 23).

16      Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT 1985, L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262).

17      17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín (C‑227/08, EU:C:2009:792, punkt 29).

18      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT 1999, L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223).

19      4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber (C‑497/13, EU:C:2015:357, punkt 48).

20      4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus (C‑429/05, EU:C:2007:575, punkt 69). Vt lisaks direktiivi 87/102/EMÜ artiklist 4 tuleneva teavitamiskohustuse kohta 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Pohotovost’ (C‑76/10, EU:C:2010:685, punkt 76).

21      Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiv tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326).

22      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 74). Vt kõige hilisem 28. novembri 2018. aasta kohtumäärus PKO Bank Polski (C‑632/17, EU:C:2018:963, punkt 51).

23      Vt juba 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑473/00, EU:C:2002:705, punkt 33). Vt ka 4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Rampion ja Godard (C‑429/05, EU:C:2007:575, punkt 63).

24      Seoses tarbijakrediididirektiiviga vt 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 63) ning seal viidatud 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary (C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 39 ja seal viidatud ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi käsitlev kohtupraktika).

25      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 65). Vt ka varasem 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 26); 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑473/00, EU:C:2002:705, punkt 33) ning 4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Rampion ja Godard (C‑429/05, EU:C:2007:575, punkt 65).

26      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 67).

27      Vt selle kohta 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Kainz (C‑45/13, EU:C:2014:7, punkt 20) ja 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Pillar Securitisation (C‑694/17, EU:C:2019:345, punkt 35), mille kohaselt ei saa liidu õiguse erinevate aktide ühtsuse tagamise nõude tulemus mingil juhul olla see, et õigusakti sätetele antakse tõlgendus, mis ei ole kooskõlas selle akti süsteemi ja eesmärkidega.

28      19. septembri 2018. aasta kohtuotsus (C‑109/17, EU:C:2018:735, punkt 31 jj).

29      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2005, L 149, lk 22).

30      4. septembri 2019. aasta kohtuotsus (C‑347/18, EU:C:2019:661, punkt 44).

31      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1).

32      Kohtuasi OPR‑Finance puudutab üksnes krediidiandja kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust.

33      19. septembri 2018. aasta kohtuotsus (C‑109/17, EU:C:2018:735).

34      19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bankia (C‑109/17, EU:C:2018:735, punkt 32).

35      19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bankia (C‑109/17, EU:C:2018:735, punkt 43, vt ka punktid 33 ja 46).

36      19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bankia (C‑109/17, EU:C:2018:735, punktid 34 ja 47).

37      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 66).

38      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová (C‑377/14, EU:C:2016:283, punktid 64 ja 65).

39      18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance (C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 43) ja 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Schyns (C‑58/18, EU:C:2019:467, punkt 40). Vt ka tarbijakrediididirektiivi põhjendus 26.

40      6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Schyns (C‑58/18, EU:C:2019:467, punktid 28 ja 41). Vt ka tarbijakrediididirektiivi põhjendused 7 ja 9.

41      21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus (C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 64). Seoses kohustusega anda enne lepingu sõlmimist teavet vt ka tarbijakrediididirektiivi põhjendused 19 ja 24.

42      6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 39) ja 21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑473/00, EU:C:2002:705, punkt 37). Vt ka juba 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Peterbroeck (C‑312/93, EU:C:1995:437, punkt 14).

43      6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 41); 10. juuli 1997. aasta kohtuotsus Palmisani (C‑261/95, EU:C:1997:351, punkt 28) ning 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus Rewe-Zentralfinanz ja Rewe-Zentral (33/76, EU:C:1976:188, punkt 5).

44      6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones (C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 45 ja 46).

45      21. novembri 2002. aasta kohtuotsus Cofidis (C‑473/00, EU:C:2002:705, punkt 35).

46      21. novembri 2002. aasta kohtuotsus (C‑473/00, EU:C:2002:705).

47      Samamoodi ka 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Endress (C‑209/12, EU:C:2013:864, punkt 30).

48      Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas Martín Martín (C‑227/08, EU:C:2009:295, punkt 73) ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivi kohta.

49      27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais (C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia (C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka kohtujurist Van Gerveni ettepanek kohtuasjas Hansen (C‑326/88, EU:C:1989:609, punkt 8): „„Hoiatav“ ja „proportsionaalne“ tähendab, et karistused peavad taotletud eesmärke arvestades olema piisavad, kuid ei või olla ebaproportsionaalselt ranged“.

51      Vt eespool punkt 7.

52      Kohtuistungil selgitas Tšehhi valitsus, et tagasimaksmise ajavahemik ei ole seadusega ette antud, millest tulenevalt saab kohus konkreetsel juhul tagada kohase tasakaalu kõikide huvide vahel.

53      9. novembri 2016. aasta kohtuotsus (C‑42/15, EU:C:2016:842).

54      27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus (C‑565/12, EU:C:2014:190).

55      21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank (C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 29 jj).

56      21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank (C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 35) ja 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350, punkt 33).