–

X, esindaja: advocaat, J. Hardy,

–

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, M. Jacobs ja P. Cottin, keda abistas advocaat E. Matterne,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: E. de Moustier, A.‑L. Desjonquères ja E. Armoet,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato L. D’Ascia,

–

Austria valitsus, esindaja: J. Schmoll,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) artikli 5 lõike 1 punkti a.

2

Taotlus on esitatud X-i ja Belgische Staati (Belgia riik) vahelises kohtuvaidluses seoses eelkõige alalise elamisloa taotluse ja pikaajalise elaniku staatuse saamise taotluse rahuldamata jätmisega.

3

Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 7 lõike 1 kohaselt:

„1.   Perekonna taasühinemise taotluse esitamisel võib asjaomane liikmesriik taotluse esitajalt nõuda tõendeid selle kohta, et perekonna taasühinemist taotleval isikul on:

[…]

4

Direktiivi 2003/109 põhjendustes 1, 2, 4, 6, 7 ja 10 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

5

Direktiivi artiklis 5 „Pikaajalise elaniku staatuse saamise tingimused“ on märgitud:

„1.   Liikmesriigid nõuavad kolmandate riikide kodanikult selle tõendamist, et tal on iseenda ja tema ülalpeetavate pereliikmete jaoks:

[…]“.

6

Direktiivi artikli 7 lõige 1 näeb ette:

„Pikaajalise elaniku saatuse saamiseks esitab asjaomane kolmanda riigi kodanik taotluse oma elukohaliikmesriigi pädevale asutusele. Taotlusele lisatakse siseriiklikus õiguses ettenähtud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ta täidab artiklites 4 ja 5 sätestatud tingimused, ning nõudmise korral kehtiv sõidudokument või selle tõestatud koopia.

[…]“.

7

Direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt:

„Pikaajalise elaniku elamisluba on alaline, kui artiklis 9 ei ole ette nähtud teisiti.“

8

Direktiivi artikli 9 „Staatuse tühistamine või kaotamine“ lõige 1 sätestab:

„Pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele järgmistel juhtudel:

9

Direktiivi artikkel 11 näeb ette:

„1.   Pikaajalisi elanikke tuleb kohelda võrdselt kodanikega järgmistes valdkondades:

[…]“.

10

Direktiivi artikkel 12 sätestab:

„1.   Liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

2.   Lõikes 1 osutatud otsus ei või põhineda majanduslikel kaalutlustel.

[…]“.

11

Direktiivi artiklis 13 on märgitud:

„Liikmesriigid võivad anda alalisi või piiramata tähtajaga elamislube soodsamatel tingimustel, kui käesolevas direktiivis ette nähtud. Sellised elamisload ei anna õigust elada muudes liikmesriikides, nagu on sätestatud käesoleva direktiivi III peatükis.“

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 7 kohaselt:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]“.

13

Direktiivi artikli 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõige 2 sätestab:

„Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.

[…]“.

14

15. detsembri 1980. aasta seaduse, mis käsitleb välismaalaste sisenemist riiki, riigis viibimist, riiki elama asumist ja riigist väljasaatmist (wet betreffende de toegang tot het grondgebied, het verblijf, de vestiging en de verwijdering van vreemdelingen) (Belgisch Staatsblad, 31.12.1980, lk 14584), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „välismaalaste seadus“) artiklis 15bis on sätestatud:

„1.   Kui avaliku korra või riikliku julgeoleku kaalutlused seda ei välista, tuleb anda pikaajalise elaniku staatus välismaalasele, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik, kes vastab lõikes 3 toodud tingimustele ja kes on suuteline tõendama oma seaduslikku ja katkematut viibimist [Belgia] Kuningriigis viie aasta jooksul, mis eelnevad vahetult pikaajalise elaniku staatuse taotlemisele.

[…]

3.   Lõikes 1 osutatud välismaalane peab tõendama, et tal on enda ja oma ülalpeetavate pereliikmete jaoks stabiilsed, korrapärased ja piisavad elatusvahendid, millega ta suudab riiki koormamata iseennast ja oma pereliikmeid ülal pidada, ning ravikindlustus riskide katmiseks Belgias.

Esimeses lõigus osutatud elatusvahendid peab vastama vähemalt sissetuleku tasemele, millest alates tekib õigus sotsiaalabile. Elatusvahendite hindamisel võetakse arvesse nende laadi ja korrapärasust.

Kuningas kinnitab ministrite nõukogus arutatud kuningliku dekreediga teises lõigus sätestatud kriteeriume arvestades elatusmiinimumi.“

15

14. juuli 2009. aasta ringkirjas pikaajaliste elanike kohta (Belgisch Staatsblad, 11.8.2009) on märgitud, et elatusvahendite olemasolu võib tõendada järgmiselt:

„Elatusvahendite olemasolu võib tõendada kutsealase tegevuse, töötutoetuse, invaliidsustoetuse, eelpensioni, vanaduspensioni, tööõnnetuskindlustuse või kutsehaiguskindlustuse alusel makstud hüvitise […] abil. See loetelu ei ole ammendav.“

16

26. juulil 2007 esitas X, kes väitis end olevat Kameruni kodanik, Yaoundés (Kamerun) asuvale Belgia saatkonnale taotluse üliõpilase viisa saamiseks. Talle väljastati taotletud viisa ja tema elamisõigust Belgias pikendati igal aastal kuni 15. jaanuarini 2016. 19. jaanuaril 2016 anti X-i taotluse alusel talle elamisluba, kuna talle oli juba väljastatud tööluba. Elamisluba kehtis kuni 14. jaanuarini 2017.

17

27. detsembril 2016 esitas X taotluse pikaajalise elaniku staatuse saamiseks. Taotluse põhjenduseks esitas ta stabiilsete, korrapäraste ja piisavate elatusvahendite olemasolu tõenditena muu hulgas töölepingud, maksustamistõendi ja töötasutõendid, mis olid väljastatud tema venna nimele. Lisaks esitas X oma venna allkirjastatud dokumendi, mille kohaselt kohustub tema vend tagama, et „isikul on [välismaalaste seaduse] artikli 15bis kohaselt enda ja oma ülalpeetavate pereliikmete jaoks stabiilsed, korrapärased ja piisavad elatusvahendid, millega ta suudab riiki koormamata iseennast ja oma pereliikmeid ülal pidada“.

18

Gemachtigde van de staatssecretaris voor Asiel en Migratie en Administratieve Vereenvoudiging (varjupaiga- ja sisserändepoliitika riigisekretäri volitatud isik, Belgia) (edaspidi „volitatud isik“) jättis selle taotluse 5. aprilli 2017. aasta otsusega rahuldamata. Välismaalaste seaduse artiklis 15bis sätestatud stabiilsete, korrapäraste ja piisavate elatusvahendite kohta oli otsuses öeldud järgmist:

„Isikul endal sissetulek puudub. Ta väidab, et alates 31. maist 2016 ta enam ei tööta ja tal ei ole praegu mingit sissetulekut. Ta tugineb oma venna sissetulekule. Isik peab tõendama, et tal on enda jaoks piisavad elatusvahendid, et mitte koormata Belgia riiki.“

19

X esitas selle otsuse peale Raad voor Vreemdelingenbetwistingenile (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) kaebuse, milles väitis, et otsus tugineb direktiivi 2003/109 artikli 5 lõikes 1 – mis võeti riigisisesesse õigusse üle välismaalaste seaduse artikliga 15bis – sätestatud elatusvahenditega seotud tingimuse ebaõigel tõlgendamisel, kuna selles sättes ei nõuta, et arvesse võetaks vaid kaebaja enda elatusvahendeid.

20

X rõhutab, et direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 kohast väljendit „omama piisavat sissetulekut“ tuleb tõlgendada ühtemoodi identsete mõistetega direktiivides 2003/86 ja 2004/38. Direktiivi 2003/109 eesmärk on lähendada pikaajalist elamisluba omavate isikute õiguslikku seisundit liidu kodanike omale. Ta järeldab sellest eelkõige, et direktiivi 2004/38 käsitlevat kohtupraktikat ning kohtupraktikat, mis oli enne selle direktiivi jõustumist ja mille kohaselt ei sisalda see piisava sissetuleku kohta mingit nõuet, tuleb kohaldada analoogselt.

21

Volitatud isik väidab seevastu, et ainuüksi asjaolu, et X-i kulud katab tema vend, ei tähenda, et tal oleks korrapärane ja piisav sissetulek. Ta leiab, et sissetuleku hindamine perekonna taasühinemise menetluses ei toimu samal viisil nagu pikaajalise elaniku staatuse saamise taotlemisel. Pealegi, kui tegemist on perekonna taasühinemisega, mis puudutab liidu kodanikku, saab arvesse võtta üksnes tema sissetulekut.

22

Neid seisukohti arvestades tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul eelkõige küsimus, kas direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes osutatud „sissetulek“ tähendab üksnes kaebaja „enda sissetulekut“ või hõlmab see mõiste muud liiki sissetulekuid.

23

Neil asjaoludel otsustas Raad voor Vreemdelingenbetwistingen (välismaalaste asjade halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes osutatud mõiste „sissetulek“ puudutab ainult pikaajalise elaniku staatuse taotleja „enda sissetulekut“ või hõlmab see mõiste ka kolmanda isiku poolt taotleja käsutusse antud sissetulekut, ning kui on tegemist viimase juhuga, kas kolmanda isiku võetud kulude katmise kohustus on piisav tõendamaks, et taotlejal on stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek kõnealuse sätte tähenduses.

25

Direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punktis a on sätestatud, et liikmesriigid nõuavad kolmandate riikide kodanikult selle tõendamist, et tal on iseenda ja oma ülalpeetavate pereliikmete jaoks stabiilne, korrapärane ja piisav sissetulek, millega ta suudab iseennast ja oma pereliikmeid ilma asjasse puutuva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita ülal pidada. Liikmesriigid hindavad kõnealuse sissetuleku laadi ja korrapärasust ning võivad seejuures võtta arvesse palkade ja pensionide miinimumtaset enne pikaajalise elaniku staatuse saamise taotluse esitamist.

26

Kuna direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkt a ei sisalda viidet liikmesriikide riigisisesele õigusele, tuleb selles sättes osutatud mõistet „sissetulek“ käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena ning tõlgendada ühetaoliselt kogu liidu territooriumil, olenemata liikmesriikides kasutatud kvalifikatsioonist, võttes seejuures arvesse asjaomase sätte sõnastust ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Maio Marques da Rosa, C‑306/16, EU:C:2017:844, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Mis puudutab esiteks direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastust, siis tuleb märkida, et selle sätte hispaania‑, inglis‑, prantsus‑ ja itaaliakeelses versioonis kasutatakse sõnaga „vahendid“ samaväärset terminit, mis oma tavatähenduses võib tähistada pikaajalise elaniku staatuse taotleja mis tahes rahalisi vahendeid, sõltumata nende päritolust. Seevastu selle sätte hollandi‑ ja saksakeelses versioonis kasutatakse mõistega „sissetulek“ samaväärset terminit, mis osutab kitsamalt isiklikule tulule, nagu muu hulgas pikaajalise elaniku staatuse taotleja majanduslikust tegevusest saadud tulule, mis välistaks kolmandalt isikult – näiteks tema pereliikmelt – saadud vahendid.

28

Sellist mitmeti mõistetavust arvestades ei ole ainuüksi direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastuse põhjal võimalik kindlaks määrata selles sättes silmas peetud sissetuleku laadi ega päritolu.

29

Mis puudutab teiseks direktiivi 2003/109 eesmärki, siis selle direktiivi peamine eesmärk on liikmesriigis pikaajaliselt elavate kolmandate riikide kodanike integratsioon. Lisaks, nagu ilmneb sama direktiivi põhjendusest 2, on direktiivi eesmärk lähendada kolmandate riikide kodanike õiguslikku seisundit liikmesriikide kodanike omale, andes neile pikaajalise elaniku staatuse (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Singh, C‑502/10, EU:C:2012:636, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Mainitud integratsiooniga seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ja seda kinnitab ka direktiivi 2003/109 põhjendus 6, et integratsiooni aluseks on eelkõige seaduslikult ja pidevalt elamise viieaastane kestus, mis näitab, et asjaomane isik on riigiga püsivad sidemed loonud ning elab selles riigis püsivalt (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Tahir, C‑469/13, EU:C:2014:2094, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest aspektist ei tundu olevat otsustavaks kriteeriumiks see, millist päritolu on sissetulek, mis pikaajalise elaniku staatuse taotlejal peab olema.

31

Mis puudutab kolmandaks direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a konteksti, siis tuleb märkida, et nõue omada stabiilset, korrapärast ja piisavat sissetulekut on üks sisulistest tingimustest pikaajalise elaniku staatuse saamiseks. Samas direktiiviga 2003/109 taotletavat eesmärki ja sellega kehtestatud süsteemi arvestades, juhul kui kolmandate riikide kodanikud täidavad tingimusi ja järgivad menetlusi, mis on direktiiviga 2003/109 ette nähtud, on neil õigus saada pikaajalise elaniku staatus ja muud selle staatusega kaasnevad õigused (vt selle kohta 26. aprilli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑508/10, EU:C:2012:243, punkt 68). Seda arvestades, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 märkis, ei üldjuhul ei luba direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkt a kehtestada selles sättes osutatud sissetuleku päritolu kohta täiendavaid tingimusi.

32

Lisaks, võttes arvesse kõnealuse sätte laiemat konteksti, tuleb märkida, et sarnane nõue omada „sissetulekut“ on esitatud ka direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b, mille kohaselt on kõikidel liidu kodanikel õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

33

Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et kui direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud piisavate vahendite tingimust tõlgendada nii, et need vahendid peavad olema asjasse puutuval isikul endal, ilma et ta võiks seejuures kasutada temaga koos elava pereliikme vahendeid, tuleks lisada sellele tingimusele direktiivi 2004/38 sõnastusega võrreldes nõue vahendite päritolu kohta, mis oleks ebaproportsionaalne sekkumine ELTL artikliga 21 tagatud vaba liikumise ja elamise põhiõiguse teostamisse, kuivõrd see ei ole vajalik, et saavutada direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b taotletav eesmärk ehk liikmesriikide eelarvevahendite kaitse (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Singh jt, C‑218/14, EU:C:2015:476, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punktis a osutatud mõistet „sissetulek“ võib tõlgendada selle direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud mõistega analoogselt, nii et ei ole välistatud, et asjaomane isik saab kasutada kolmandalt isikult – tema pereliikmelt – pärinevat sissetulekut.

35

Võttes aga arvesse, et pikaajalise elaniku staatus omandatakse lõplikult, ja arvestades direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a eesmärki kaitsta asjasse puutuva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, erineb selles direktiivis silmas peetud sissetuleku tingimuste ulatus direktiivis 2004/38 ette nähtud ulatusest.

36

Direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punktist a ilmneb, et liikmesriigid hindavad sissetuleku laadi ja korrapärasust ning võivad sealjuures võtta arvesse palkade ja pensionide miinimumtaset enne pikaajalise elaniku staatuse saamise taotluse esitamist. Lisaks on erinevalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktist b direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punktis a nõutud, et seal osutatud sissetulek oleks mitte üksnes „piisav“, vaid ka „stabiilne“ ja „korrapärane“.

37

Mis puudutab veel viimati nimetatud sätte konteksti, siis tuleb märkida, et nõue omada „stabiilset, korrapärast ja piisavat“ sissetulekut on esitatud ka direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punktis c. Euroopa Kohus on varem asunud seisukohale, et selle sätte sõnastusest endast ja eelkõige mõistete „stabiilne“ ja „korrapärane“ kasutamisest nähtub, et selles sättes osutatud rahalised vahendid peavad olema teataval määral püsivad ja järjepidevad. Sellega seoses hindavad liikmesriigid vastavalt direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punkti c teisele lausele muu hulgas kõnealuse sissetuleku „korrapärasust“ (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Khachab, C‑558/14, EU:C:2016:285, punkt 30).

38

Niisiis ei saa direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punkti c tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, et perekonna taasühinemise taotlusega seotud liikmesriigi pädev ametiasutus võiks hinnata, kas perekonna taasühinemist taotleva isiku sissetuleku tingimus on täidetud, võttes arvesse hinnangut sissetuleku säilimise kohta pärast selle taotluse esitamise kuupäeva (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Khachab, C‑558/14, EU:C:2016:285, punkt 31).

39

Lisaks on Euroopa Kohus sama sätte ja eelkõige selle sõnastusest tuleneva mõiste „piisav“ kohta varem märkinud, et kuna vajadused võivad isikuti oluliselt erineda, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad määrata teatud summa võrdlussummana, mitte aga nii, et nad võiksid kehtestada minimaalse sissetuleku iga taotleja olukorda konkreetselt hindamata (vt selle kohta 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Chakroun, C‑578/08, EU:C:2010:117, punkt 48).

40

Seega nähtub direktiivi 2003/86 artikli 7 lõike 1 punktist c, et otsustav ei ole mitte sissetuleku päritolu, vaid selle püsivus ja piisavus asjaomase isiku individuaalset olukorda arvestades.

41

Direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a sõnastuse, eesmärgi ja konteksti analüüsist, arvestades eelkõige direktiivide 2004/38 ja 2003/86 võrreldavaid sätteid, järeldub, et selles sättes osutatud sissetuleku päritolu ei ole asjasse puutuva liikmesriigi jaoks otsustav kriteerium, et kontrollida, kas sissetulek on stabiilne, korrapärane ja piisav.

42

Järelikult, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 märkis, peavad liikmesriikide pädevad asutused analüüsima konkreetselt pikaajalise elaniku staatuse taotleja individuaalset olukorda tervikuna ning põhjendama, kas tema sissetulek on piisav või ei ole ja kas see on või ei ole teataval määral püsiv ja järjepidev, et taotleja ei koormaks vastuvõtvat liikmesriiki.

43

Kolmandalt isikult või taotleja pereliikmelt pärinev sissetulek ei ole seega direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt välistatud, kui see on stabiilne, korrapärane ja piisav. Sellega seoses võib sellises olukorras nagu põhikohtuasjas olla kolmanda isiku või taotleja pereliikme võetud kulude katmise kohustuse õiguslik siduvus oluliseks teguriks, mida tuleb arvesse võtta. Liikmesriikide pädevad asutused võivad muu hulgas arvesse võtta ka pikaajalise elaniku staatuse taotleja ja kulude katmisega nõustunud pereliikme või pereliikmete vahelist perekondlikku sidet. Samuti võivad sellega seoses asjakohasteks teguriteks olla taotleja pereliikme või pereliikmete sissetuleku laad ja püsivus.

44

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/109 artikli 5 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes osutatud mõiste „sissetulek“ ei puuduta üksnes pikaajalise elaniku staatuse taotleja „enda sissetulekut“, vaid võib hõlmata ka kolmanda isiku poolt selle taotleja käsutusse antud sissetulekut, tingimusel et asjaomase taotleja individuaalset olukorda arvestades peetakse seda sissetulekut stabiilseks, korrapäraseks ja piisavaks.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta artikli 5 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selles sättes osutatud mõiste „sissetulek“ ei puuduta üksnes pikaajalise elaniku staatuse taotleja „enda sissetulekut“, vaid võib hõlmata ka kolmanda isiku poolt selle taotleja käsutusse antud sissetulekut, tingimusel et asjaomase taotleja individuaalset olukorda arvestades peetakse seda sissetulekut stabiilseks, korrapäraseks ja piisavaks.