1

Red Bull GmbH palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. novembri 2017. aasta kohtuotsus Red Bull vs. EUIPO – Optimum Mark (sinise ja hõbedase värvi kombinatsioon) (T‑101/15 ja T‑102/15, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2017:852), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagid nõudega tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) esimese apellatsioonikoja kaks 2. detsembri 2014. aasta otsust (asi R 2036/2013‑1 ja asi 2037/2013‑1), mis käsitlevad kahte Optimum Mark sp. z o.o. ja Red Bulli vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust.

2

20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikkel 4 „Tähised, millest ühenduse kaubamärk võib koosneda“ sätestas:

„Ühenduse kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“

3

Määruse artikkel 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ sätestas:

„1.   Ei registreerita:

[…]

3.   Lõike 1 punkte b, c ja d ei kohaldata, kui kaubamärk on kasutamise käigus muutunud neid kaupu või teenuseid eristavaks, mille jaoks registreerimist taotletakse.“

4

Nimetatud määruse artikkel 15 „Ühenduse kaubamärkide kasutamine“ sätestas:

„1.   Kui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud.

2.   Kasutamisena lõike 1 tähenduses käsitatakse ka järgmist:

[…].“

5

Määruse artikkel 51 „Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused“ oli sõnastatud alljärgnevalt:

„1.   Ühenduse kaubamärk tunnistatakse kehtetuks [EUIPO‑le] esitatud taotluse või rikkumise suhtes algatatud menetluses esitatud vastuhagi põhjal, kui:

2.   Kui ühenduse kaubamärgi registreerimisel on rikutud artikli 7 lõike 1 punkte b, c või d, ei või seda siiski kehtetuks tunnistada, kui kaubamärk on kasutamise tagajärjel muutunud eristusvõimeliseks seoses nende kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud.

[…].“

6

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 [Euroopa Liidu] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mis jõustus 13. aprillil 2009, tunnistati kehtetuks ja asendati määrus nr 40/94.

7

Määruse nr 207/2009 artiklis 4, artiklis 7, artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 52 on sisuliselt võetud üle määruse nr 40/94 vastavalt artikli 4, artikli 7, artikli 15 lõigete 1 ja 2 ning artikli 51 sisu.

8

Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–26 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

9

Kohtuasjas T‑101/15 esitas Red Bull 15. jaanuaril 2002 taotluse registreerida kaubamärgina kahe värvi kui sellise kombinatsioon, mis on kujutatud alljärgnevalt:

10

Apellant esitas 30. juuni 2003. aasta kirjas täiendavad dokumendid selle kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõime tõenduseks. 11. oktoobril 2004 esitas apellant asjaomase kaubamärgi kirjelduse, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Taotletud kaitse hõlmab sinist (RAL 5002) ja hõbedast (RAL 9006) värvi. Värvide proportsioon on umbes 50%–50%.“

11

Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassi 32 ning vastavad kirjeldusele: „energiajoogid“.

12

Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 7. märtsi 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 10/2005. Kaubamärk registreeriti 25. juulil 2005 numbriga 002534774 ning registreeringule lisati märge, et kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime, ja käesoleva kohtuotsuse punktis 10 esitatud kirjeldus.

13

Optimum Mark esitas 20. septembril 2013 EUIPO‑le kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.

14

Oma taotluse toetuseks väitis kõnealune äriühing ühest küljest, et kaubamärk ei vasta määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a nõuetele, kuna selle graafiline kujutis ei hõlma süstemaatilist paigutust, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil, ning teisest küljest, et kaubamärgi kirjeldus, mille kohaselt selle kaubamärgi moodustavate kahe värvi proportsioon on „umbes 50%–50%“, võimaldab teha arvukaid eri kombinatsioone, mistõttu tarbijad ei saa ostu täie kindlusega korrata.

15

Kohtuasjas T‑102/15 esitas apellant 1. oktoobril 2010 EUIPO‑le teise ELi kaubamärgi registreerimise taotluse, mille ese on käesoleva kohtuotsuse punktis 9 esitatud kahe värvi kui sellise kombinatsioon ning mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 11 nimetatud kaupu arvestades samade kaupade suhtes.

16

ELi kaubamärgi taotlus avaldati 29. novembri 2010. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 48/2011.

17

Kontrollija väljastas 22. detsembril 2010 teate selle kohta, et vorminõuded on jäetud täitmata, ja palus seetõttu apellandil täpsustada, „mis proportsioonis neid kahte värvi kasutatakse (nt samas proportsioonis) ning viisi, kuidas neid värve on näha“.

18

Apellant andis 10. veebruaril 2011 kontrollijale teada, et „[n]agu nõutud [kontrollija] 22. detsembri 2010. aasta teates, annab [ta] EUIPO‑le teada, […] et neid kahte värvi kasutatakse samas proportsioonis ja kõrvutiasetatuna“.

19

Teine kaubamärk registreeriti kasutamise käigus omandatud eristusvõime põhjal 8. märtsil 2011 ning registreeringule lisati märge värvide kohta: „sinine (Pantone 2747 C), hõbedane (Pantone 877 C)“ ja kirjeldus: „[n]eid kahte värvi kasutatakse samas proportsioonis ja kõrvutiasetatuna“.

20

Optimum Mark esitas 27. septembril 2011 EUIPO‑le nimetatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse, väites esiteks, et see kaubamärk ei vasta määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a nõuetele, ja teiseks, et kuna sõna „kõrvutiasetatuna“ võib mõista mitmes tähenduses, siis ei ole kaubamärgi kirjelduses märgitud paigutuse lahendust, kuidas neid kahte värvi toodetel kasutatakse, ning seega ei ole see kirjeldus iseenesest täielik, selge ja täpne.

21

EUIPO tühistamisosakond tunnistas 9. oktoobri 2013. aasta kahes otsuses kõnealused kaubamärgid (edaspidi „vaidlusalused kaubamärgid“) kehtetuks eelkõige põhjusel, et need ei ole piisavalt täpsed. Tühistamisosakond põhjendas oma otsust sellega, et asjaomased kaubamärgid võimaldavad arvukaid eri kombinatsioone, mille tõttu ei ole tarbijal võimalik tajuda ja jätta meelde ühte kindlat kombinatsiooni, mida ta saab ostu kordamiseks täie kindlusega kasutada.

22

Red Bull esitas nende kahe otsuse peale EUIPO apellatsioonikojale kaebused.

23

EUIPO esimene apellatsioonikoda jättis 2. detsembri 2014. aasta kahe otsusega (edaspidi „vaidlusalused otsused“) kaebused rahuldamata, leides sisuliselt, et vaidlusaluste kaubamärkide graafiline kujutis, hinnates seda koos kaubamärkidele lisatud kirjeldusega, ei vasta täpsuse ja püsivuse nõuetele, mis on esitatud 24. juuni 2004. aasta kohtuotsuses Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384), mille kohaselt peab värvide kombinatsioonist koosneval kaubamärgil olema süstemaatiline paigutus, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil. EUIPO esimese apellatsioonikoja sõnade kohaselt on kõnealuste kaubamärkide puhul lubatud kahe värvi paigutus paljudes eri kombinatsioonides, mille üldmulje on väga erinev.

24

Apellant esitas vaidlusaluste otsuste tühistamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 26. veebruaril 2015.

25

Red Bull põhjendas oma hagiavaldusi kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, ning teise kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

26

Vaidlustatud kohtuotsuses jättis Üldkohus hagid tervikuna rahuldamata.

27

Apellant, keda toetab Marques, palub Euroopa Kohtul:

28

EUIPO palub Euroopa Kohtul:

29

Optimum Mark palub Euroopa Kohtul:

30

Apellant põhjendab apellatsioonkaebust viie väitega, esiteks, et on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet määruse nr 207/2009 artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a kontekstis, teiseks määruse nr 207/2009 artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a, kolmandaks õiguspärase ootuse põhimõtet, neljandaks proportsionaalsuse põhimõtet ja viiendaks Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõiget 1 ja artiklit 135.

31

Teises väites, mida tuleb analüüsida esmalt, heidab apellant Üldkohtule ette seda, et viimane tõlgendas ekslikult 24. juuni 2004. aasta kohtuotsust Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384) ning rikkus määruse nr 207/2009 artiklit 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a, kui ta asus seisukohale, et värvide kombinatsioonist koosnevate kaubamärkide puhul peab süstemaatiliselt olema täpsustatud värvide paigutus ruumis, ning leidis seetõttu, et käesoleval juhul ei ole vaidlusaluste kaubamärkide graafiline kujutis sellise paigutuse puudumise tõttu piisavalt täpne.

32

Apellant väidab teise väite esimeses osas, et 24. juuni 2004. aasta kohtuotsust Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384), eriti selle punkti 34 tuleb vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55, 64, 96, 114 ja 119 avaldatud Üldkohtu seisukohale tõlgendada selle kohtuotsuse aluseks olnud konkreetse juhtumi kontekstis, mis käsitles värvide kombinatsioonist koosnevat kaubamärki, mille kirjelduse kohaselt tuleb neid värve kasutada „mis tahes mõeldaval kujul“. Käesoleval juhul rikkus Üldkohus eeskirja, mille kohaselt tuleb kaubamärki käsitada registreerimistaotluses esitatud kujul, nagu otsustas Euroopa Kohus 10. juuli 2014. aasta kohtuotsuses Apple (C‑421/13, EU:C:2014:2070), kui ta leidis, et värvide pelk kõrvuti paigutamine ei ole täpse ja alalise graafilise kujutise moodustamiseks piisav, ning seeläbi eitas ta värvide kombinatsioonist moodustatud kaubamärkide eripära, milleks on kontuuride puudumine.

33

Teise väite teises osas kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 78 ja 89, kuna Üldkohus märkis nendes punktides, et värvide kombinatsioonist koosnevad kaubamärgid peavad sisaldama graafilise kujutise kirjeldust, olgugi et see on alati olnud poolte otsustada. Igal juhul on igale vaidlusalusele kaubamärgile lisatud kirjeldus, mis ei ole graafilise kujutisega vastuolus ning mis ei õigustanud seega nende kehtetuks tunnistamist.

34

Teise väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65, 66, 69, 71, 72 ja 90 arvesse vaidlusaluste kaubamärkide tegelikku kasutamist, kui ta tuvastas, et nende graafiline kujutis võimaldab paljusid eri paigutusi, ning ajas seega graafilise kujutise analüüsi asjaomase tähise eristusvõime analüüsiga segamini, samas kui määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 3 ja artikli 15 lõike 1 kohaselt on kaubamärgiomanikul õigus kasutada seda kaubamärki erinevates variatsioonides ja nii ei ole võimalik värvide kombinatsioonist koosnevaid kaubamärke taandada vaid ühele kujunduslikule paigutusele, mis vastab nende tegeliku kasutamise viisile.

35

EUIPO ja Optimum Mark paluvad väide tagasi lükata.

36

Teise väite esimese osaga seoses olgu märgitud, et tulenevalt määrust nr 40/94 ja määrust nr 207/2009 käsitlevast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast saab tähise kaubamärgina registreerida üksnes siis, kui kaubamärgitaotleja on seda graafiliselt kujutanud vastavalt nende määruste artiklis 4 esitatud nõudele, mistõttu taotletava kaitse ese ja ulatus on selgelt ja täpselt kindlaks määratud (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hartwall, C‑578/17, EU:C:2019:261, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Kui taotlusele on lisatud tähise sõnaline kirjeldus, peab see kirjeldus aitama kaasa kaubamärgiõiguse alusel taotletava kaitse eseme ja ulatuse täpsustamisele ning see kirjeldus ei tohi minna vastuollu kaubamärgi graafilise kujutisega ega tekitada kahtlusi graafilise kujutise eseme ja ulatuse osas (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hartwall, C‑578/17, EU:C:2019:261, punktid 39 ja 40).

38

Lisaks leidis Euroopa Kohus 24. juuni 2004. aasta kohtuotsuse Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384) punktis 33, et kahe või enama värvi abstraktselt ja ilma piirjoonteta esitatud graafiline kujutis peab hõlmama süstemaatilist paigutust, mis kombineerib asjaomaseid värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil, ning märkis selle otsuse punktis 34, et kahe või enama värvi lihtne kõrvutiseadmine ilma vormi ja piirjoonteta või kahe või enama värvi märkimine „mis tahes mõeldaval kujul“ ei ole täpne ega püsiv, nagu seda nõuab määruse nr 40/94 artikkel 4 (hiljem määruse nr 207/2009 artikkel 4). Nagu Euroopa Kohus selle otsuse punktis 35 märkis, lubaks selline esitus arvukalt eri kombinatsioone, mis ei võimalda tarbijal tajuda ega meelde jätta konkreetset kombinatsiooni, mida saaks täie kindlusega kasutada ostu kordamiseks, samuti ei võimalda see pädevatel ametiasutustel ega ettevõtjatel tuvastada kaubamärgiomaniku kaitstud õiguste ulatust.

39

Käesoleval juhul on selge, et Red Bulli esitatud mõlemad registreerimistaotlused puudutavad sinise ja hõbedase värvi kui sellise kombinatsiooni.

40

Nimetatud kaks tähist, mille kaitset taotleti kaubamärgiõiguse alusel, on graafiliselt kujutatud kahe vertikaalse üksteise kõrvale paigutatud paralleelse riba kujul, millel on võrdne pindala, üks sinist, teine hõbedast värvi.

41

Neile graafilistele kujutistele oli lisatud ka kaks kirjeldust, millest esimeses märgiti, et kummagi värvi osakaal on „umbes 50 %–50 %“, ning teises, et need kaks värvi on paigutatud kõrvuti ja need kantakse vastavale pinnale võrdselt.

42

Üldkohus märkis apellatsioonikoja järeldustega nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, et ainuüksi sinise ja hõbedase värvi proportsioonide äramärkimine võimaldab nende värvide paigutust arvukates eri kombinatsioonides ja seega ei ole tegemist süstemaatilise paigutusega, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil, ning järeldas, et käesoleval juhul esitatud graafilist kujutist, millele on lisatud kirjeldus, kus on kirjas üksnes nende kahe värvi proportsioonid, ei saa lugeda piisavalt täpseks, ning et vaidlusalune kaubamärk registreeriti vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga a.

43

Seoses esimese registreerimistaotlusega märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et sõna „umbes“ olemasolu selles kirjelduses üksnes kinnitab graafilise kujutise ebatäpsust, mis võimaldab asjaomaste värvide eri paigutusi.

44

Mis puutub teise registreerimistaotlusse, siis vaatamata sellele, et apellant märkis, et „neid kahte värvi [kasutataks] samas proportsioonis ja kõrvutiasetatuna“, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et selline kõrvuti asetamine võib esineda mitmel eri kujul, millest tulenevad eri kujutised või skeemid, kusjuures kõik on samas proportsioonis.

45

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 muu hulgas, et kahe graafilise kujutise ja nende kirjelduse ebapiisavat täpsust kinnitab asjaolu, et apellant lisas nendele registreerimistaotlustele, mis on esitatud vaidlusaluste kaubamärkide kasutamise käigus eristusvõime omandamise alusel, tõendid, millel need on kujutatud väga erineval viisil, võrreldes neis taotlustes esitatud kahe vertikaalse kõrvuti asetatud värvi kujutisega.

46

Isegi kui eeldada, et kõnealused graafilised kujutised on täpsemad kui need, mida käsitleti 24. juuni 2004. aasta kohtuotsuse Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384) aluseks olnud asjas, ei ole siiski põhjendatud apellandi väide, et Üldkohus on oma faktilises hinnangus, mille kohaselt puudub värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil kombineeriv süstemaatiline paigutus, kohaldanud sellest kohtuotsusest tulenevaid põhimõtteid valesti.

47

Eelkõige ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuses leidis, et sellise kaubamärgi registreerimine, mis lubab eri variatsioone, mis ei ole ette kindlaks määratud ega alalised, on vastuolus määruse nr 207/2009 artikliga 4 ja 24. juuni 2004. aasta kohtuotsusega Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384).

48

Peale selle ja vastupidi apellandi väitele ei muuda eeldus, et värvide kombinatsioonist koosneval kaubamärgil oleks süstemaatiline paigutus, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil, seda liiki kaubamärki kujutismärgiks, kuna see nõue ei tähenda, et värvid on kontuuridega piiritletud.

49

Lõpetuseks olgu märgitud, et apellant ei saa tugineda 10. juuli 2014. aasta kohtuotsusele Apple (C‑421/13, EU:C:2014:2070), kui ta väidab, et ekslik on Üldkohtu seisukoht, mille põhjal ei ole vaidlusaluste kaubamärkide graafiline kujutis piisavalt täpne.

50

Nimetatud kohtuotsuse aluseks oli nimelt kaubamärk, mis koosnes „joontest, kontuuridest ja kujunditest“ moodustatud graafilisest kujutisest, mis ei ole nii vaidlusaluste kaubamärkide puhul, mistõttu selles kohtuasjas kohaldatud lahendust ei saa käesolevale juhtumile üle kanda.

51

Eeltoodud asjaoludest nähtub, et teise väite esimene osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

52

Seoses teise väite teise osaga tuleb märkida, et väide, mille kohaselt Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78 ja 89 ekslikult, et värvide kombinatsioonist koosneva kaubamärgi graafilisele kujutisele peab alati olema lisatud kirjeldus iga värvi paigutuse kohta, jääb edutuks ja tuleb tagasi lükata.

53

Nimelt on selge, et vaidlusalustele kaubamärkidele oli lisatud kirjeldus.

54

Seega, isegi kui Euroopa Kohus selle argumendiga nõustuks, ei mõjuta see apellatsioonkaebuse hindamist käesoleval juhul.

55

Teise väite kolmanda osaga seoses olgu märgitud, et vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 4 võivad ELi kaubamärgi moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.

56

Seega peab tähisel ELi kaubamärgina registreerimiseks olema selline eristusvõime, et oleks võimalik eristada asjaomase ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.

57

Käesoleval juhul on vaidlusalused kaubamärgid registreeritud kasutamise käigus omandatud eristusvõime põhjal.

58

Selles olukorras oli õiguspärane, et EUIPO ja seejärel Üldkohus uurisid, kas vaidlusalused kaubamärgid vastasid määruse nr 207/2009 artikli 4 nõuetele, ning võtsid selle uurimise käigus arvesse kasutamise erinevaid ilminguid, eelkõige nende kaubamärkide tegelikku kasutamist.

59

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teise väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu ja seega teine väide tervikuna tagasi lükata.

60

Esimeses väites heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane rikkus määruse nr 207/2009 artikli 4 ja artikli 7 lõike 1 punkti a kontekstis võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

61

Apellant kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkte 85, 96 ja 114, kuivõrd Üldkohus võttis valesti arvesse „värvist kui sellisest koosnevate kaubamärkide olemuslikult vähem täpset olemust“, nende piiratud võimet anda edasi mingit täpset tähendust ning konkurentsiga seotud kaalutlusi, nõudes et värvide kombinatsioonist koosneval kaubamärgil oleks süstemaatiline värvide paigutus.

62

Apellandi sõnul on sellised kaalutlused kaubamärgi graafilise kujutise analüüsi välised, mistõttu nii tegutsedes kohtles Üldkohus värvide kombinatsioonist koosnevaid kaubamärke muude kaubamärgiliikidega võrreldes ebavõrdselt ja ebaproportsionaalselt, ning taandas need pelgalt värvilisteks mustri- või asendi kujutismärkideks.

63

EUIPO ja Optimum Mark paluvad lükata väide tagasi.

64

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85–87 tuletas Üldkohus sisuliselt meelde, et värvide kombinatsioonist koosnevatel kaubamärkidel peab olema süstemaatiline paigutus, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil.

65

Viidates sellega seoses „värvide kättesaadavuse nõudele“ kaubanduses, kohaldas Üldkohus õigesti Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt tuleb värvide kombinatsioonist koosneva tähise registreerimise raames läbi viidava kontrolli käigus pöörata erilist tähelepanu sellele, et ei piirataks alusetult värvide kättesaadavust teiste ettevõtjate jaoks, kes pakuvad sama liiki kaupu või teenuseid nagu need, mille jaoks registreerimist taotletakse (vt selle kohta 6. mai 2003. aasta kohtuotsus Libertel, C‑104/01, EU:C:2003:244, punktid 54–56, ja 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie, C‑49/02, EU:C:2004:384, punkt 41).

66

Peale selle on eespool esitatud punktidest näha, et nõue, mille kohaselt värvide kombinatsioonist koosneva kaubamärgi taotluses peab olema ette nähtud süstemaatiline paigutus, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil, on vajalik kaubamärgi selguse ja täpsuse nõudele vastamiseks.

67

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus seda nõuet meelde tuletades proportsionaalsuse ega võrdse kohtlemise põhimõtet.

68

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

69

Kolmandas väites heidab apellant Üldkohtule ette õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.

70

Kolmanda väite esimeses osas märgib apellant, et pärast 19. juuni 2012. aasta kohtuotsuse Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) kuulutamist, milles käsitleti kaubamärkide registreerimisel kaupade ja teenuste identifitseerimise selguse ja täpsuse küsimust, tagati 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusega Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122) ja seejärel 11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusega EUIPO vs. Cactus (C‑501/15 P, EU:C:2017:750), et esimesena nimetatud kohtuotsus, millega EUIPO järjekindel tava oli vastuolus, ei omaks tagasiulatuvat mõju ega puudutaks enne seda kohtuotsust registreeritud kaubamärke, et õiguspärase ootuse põhimõte oleks tagatud.

71

Apellant täpsustab, et kuna enne 24. juuni 2004. aasta kohtuotsust Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384) käsitas EUIPO vaidlusaluseid kaubamärke kehtivatena, tuleks sellest kohtuotsusest tulenevaid nõudeid kohaldada ainult nende kaubamärkide suhtes, mis on registreeritud pärast nimetatud kohtuotsust.

72

Kolmanda väite teises osas kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuse punkte 100 ja 129–144, kuna Üldkohus hoidus üldhinnangu andmisest küsimusele, kas EUIPO käitumine ei andnud alust apellandi õiguspärasele ootusele vaidlusaluste kaubamärkide kehtivuse suhtes, mille eristusvõime oli tuvastatud nende kasutamise alusel.

73

Siinkohal märgib apellant, et Üldkohtu seisukoha põhjal ei saa olla õiguspärast ootust EUIPO kinnituste alusel, mis ei ole õigusnormidega kooskõlas, samas kui sel ajal käsitles ainult 24. juuni 2004. aasta kohtuotsus Heidelberger Bauchemie (C‑49/02, EU:C:2004:384) värvide kombinatsioone „mis tahes mõeldaval kujul“ ja ainsad apellandil olemas olnud juhised olid EUIPO väljakujunenud suunised, mille kohaselt olid vaidlusalused kaubamärgid kehtivad. Lisaks viitas Üldkohus apellandi sõnul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 ekslikult ainult ühele EUIPO 2016. aasta järgsele suunisele, samas kui varasemad suunised sisaldasid viiteid sellele, et vaidlusalused kaubamärgid tuleb lugeda kehtivaks, ning leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 142, et apellant ei saa tugineda liidu kohtute otsustele, mis põhinevad üksnes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktil b. Apellant kritiseerib ka vaidlustatud kohtuotsuse punkte 126, 134, 135 ja 138 niivõrd, kuivõrd Üldkohus leidis, et EUIPO praktika seoses värvide kombinatsioonist koosnevate kaubamärkidega on ebaseaduslik.

74

EUIPO leiab, et see väide on vastuvõetamatu. Nimelt ei ole apellant väite esimese osaga seoses Üldkohtu menetluse käigus 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusele Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122) tuginenud. Õiguspärase ootuse põhimõtet käsitleva väite teise osa põhjenduseks esitatud apellandi argumendid on aga pelgad kinnitused.

75

Optimum Mark leiab, et see väide on põhjendamatu.

76

Kolmanda väite esimese osaga seoses tuleb nentida, et apellant esitas Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktis 85 argumendi, mis sisuliselt põhines 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusest Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122) tuleneval kohtupraktikal. Neil asjaoludel ei ole alust leida, et apellant tugines uuele asjaolule, mida ei ole Üldkohtule hindamiseks esitatud.

77

Selle väite teises osas esitatud kõik apellandi argumendid on mõeldud toetama asjaolu, et tal on õigus tugineda õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, mis iseenesest ei ole vastuvõetamatuse alus.

78

Seetõttu on kõnealune väide tervikuna vastuvõetav.

79

Mis puutub selle väite teise ossa, mida tuleb analüüsida esimesena, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et õigus tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele on igal õigussubjektil, kelles institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi. Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda liidu pädeva ametiasutuse antud täpsete, tingimusteta ja kooskõlaliste kinnituste puudumisel (22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Bell & Ross vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑426/10 P, EU:C:2011:612, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 14. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas Marchiani vs. parlament, C‑566/14 P, EU:C:2016:437, punkt 77).

80

Käesoleval juhul ei tõenda ükski apellandi esitatud argumentidest õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist EUIPO poolt ja seejärel õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt.

81

Kuigi apellant üksnes viitas selliste „tegurite kombinatsioonile“, mille igakülgne hindamine andvat talle võimaluse sellisele põhimõttele tugineda, ei osutanud ta tegelikult ühelegi EUIPO aktile, mis oleks talle andnud täpseid, tingimusteta ja kooskõlalisi kinnitusi selle kohta, et neid kahte vaidlusalust kaubamärki ei saa tühistada.

82

Sellega seoses olgu märgitud, et esiteks ei ole apellant osutanud ühegi EUIPO suunise konkreetsele mõttekäigule, millega viimane oleks avalikkust teavitanud, et tema käsitluse põhjal ei ole värvide kombinatsioonist koosneval kaubamärgil vaja süstemaatilist paigutust, mis kombineerib värve ette kindlaks määratud ja alalisel viisil. Teiseks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 märkis, ei saa käsitada asjaolu, et EUIPO kontrollija palus täiendavaid selgitusi vaidlusaluste kaubamärkide kohta, täpse ja tingimusteta kinnitusena, mille EUIPO andis apellandile nende kaubamärkide graafilise kujutiste piisavalt täpse olemuse kohta. Vastupidi, kontrollija käitumine osutas pigem sellele, et EUIPO arvamuse kohaselt ei olnud need tähised määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a nõuete täitmiseks piisavalt täpsed. Kolmandaks ei ole asjaolu, et vaidlusalused kaubamärgid olid alguses EUIPO poolt registreeritud, EUIPO suhtes tuleviku jaoks siduv, kuna nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 sisuliselt märkis, ei takista kaubamärgi registreerimine selle kehtetuks tunnistamist, kui registreerimisel on rikutud määruse artiklis 7 sätestatud absoluutseid keeldumispõhjuseid. Vastupidise tõlgenduse kohaselt ei oleks määruse nr 207/2009 artiklil 52 mingit tähendust.

83

Seega ei rikkunud Üldkohtus õigusnormi, kui ta leidis, et EUIPO ei ole apellandile andnud täpseid, tingimusteta ja kooskõlalisi kinnitusi selle kohta, et viimase esitatud kirjeldused vastavad määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud nõuetele.

84

Seetõttu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 üksnes ammendavuse huvides, et isegi kui EUIPO kontrollija esitatud teavet võiks pidada täpseteks ja tingimusteta kinnitusteks, ei saanud sellised kinnitused, mis ei olnud kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega, olla aluseks õiguspärase ootuse tekkimisele. Sellest järeldub, et apellandi etteheide selle argumendi vastu, mis on esitatud üksnes ammendavuse huvides, jääb edutuks.

85

Tuleb lisada, et vastupidi apellandi väitele ei rikkunud Üldkohus õigusnormi ka siis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142, et asjaolu, et liidu kohus on teinud kaubamärgi eristusvõime kohta otsuse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, ei tähenda tingimata, et see vastab kõnealuse määruse artiklile 4. Tegelikult ei tähenda eristusvõime analüüsimine EUIPO või liidu kohtu poolt seda, et kaubamärgi selguse ja täpsusega seotud nõue on juba täidetud.

86

Kuna nendest elementidest üksi piisab tuvastamiseks, et apellandil ei olnud alust tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, tuleb edutuna tagasi lükata argument, mille kohaselt Üldkohus viitas EUIPO 2016. aastast hilisemale suunisele.

87

Neil tingimustel tuleb kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Seoses käesoleva väite esimese osaga piisab, kui märkida, et 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Brandconcern vs. EUIPO ja Scooters India (C‑577/14 P, EU:C:2017:122) ja 11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Cactus (C‑501/15 P, EU:C:2017:750) ei ole käesolevale juhtumile ülekantavad, sest nagu EUIPO rõhutas, esiteks ei puudutanud nende kohtuotsuste aluseks olnud asjad absoluutset kehtetuks tunnistamise põhjust ja teiseks tehti need kohtuotsused ajal, kui 19. juuni 2012. aasta kohtuotsusega Chartered Institute of Patent Attorneys (C‑307/10, EU:C:2012:361) oli tunnistatud õigusvastaseks EUIPO praktika, mida ühes tema teatises oli varem üksikasjalikult kirjeldatud.

89

Käesolev juhtum puudutab aga absoluutset kehtetuks tunnistamise juhtumit ning see leidis aset, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 81 märgitud, ilma et pooled järgiksid EUIPO teatavas teatises kindlaks määratud täpseid ja kooskõlalisi juhiseid.

90

Seetõttu tuleb kõnealuse väite esimene osa ja seega kolmas väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

91

Oma neljandas väites heidab apellant ette seda, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna selles ei ole uuritud vaidlusaluste otsuste ebaproportsionaalset laadi ja selles ei ole tal lubatud selgitada vaidlusaluste kaubamärkide kirjeldust, et vältida nende kehtetuks tunnistamist.

92

Apellant möönab, et määruse nr 207/2009 artiklid 43 ja 48 põhimõtteliselt ei luba kaubamärki ja selle eset muuta, kui see on registreeritud. Siiski on vaidlusaluste kaubamärkide kirjeldused lisatud pärast registreerimistaotluste esitamist. Nii saanuks vastavalt 6. mai 2003. aasta kohtuotsuse Libertel (C‑104/01, EU:C:2003:244) punktidele 37 ja 38 selle puuduse kõrvaldada nõutavate täpsustuste lisamisega, mis oli EUIPO juhataja 10. novembri 2003. aasta teatisega nr 6/03 praktikas lubatud.

93

EUIPO ja Optimum Mark paluvad lükata see väide tagasi.

94

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb väide, mis esimest korda esitatakse Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses, vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Kui ühel poolel lubataks esitada esimest korda Euroopa Kohtus väide, mida ta ei ole Üldkohtus esitanud, tähendaks see, et tal on õigus Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kelle pädevus apellatsioonimenetluses on piiratud. Apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohus seega pädev kontrollima ainult Üldkohtu hinnangut väidetele, mille üle Üldkohtus on vaieldud (13. novembri 2018. aasta kohtumäärus Toontrack Music vs. EUIPO, C‑48/18 P, ei avaldata, EU:C:2018:895, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

95

Käesoleval juhul ja kuigi apellant põhjendab oma väidet sellega, et Üldkohus on väidetavalt proportsionaalsuse põhimõtet rikkunud, tuleb märkida, et apellant taotles oma hagiavalduses Üldkohtule võimalust vaidlusaluseid kaubamärke muuta, tuginedes seejuures mitte proportsionaalsuse põhimõttele, vaid õiguspärase ootuse põhimõttele.

96

Kuna apellatsioonkaebuse neljas väide on seega uus väide, tuleb see vastuvõetamatuna tagasi lükata.

97

Viiendas väites heidab apellant Üldkohtule ette Üldkohtu kodukorra artiklite 134 ja 135 rikkumist seeläbi, et ta jättis kõik kohtukulud tema kanda.

98

Apellant põhjendab oma väidet sellega, et juhtumi erandlikkust silmas pidades oleks Üldkohus õigluse kaalutlustel pidanud mõistma kohtukulud välja EUIPO‑lt.

99

EUIPO ja Optimum Mark paluvad lükata see väide tagasi.

100

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 teise lõigu kohaselt „[ei saa] apellatsioonkaebuse aluseks […] olla üksnes kohtukulude summa või see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma“. Juhul kui apellatsioonkaebuse kõik muud väited on tagasi lükatud, tuleb väited kohtukulusid puudutava Üldkohtu otsuse väidetava õigusvastasuse kohta jätta selle sätte alusel vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vt selle kohta 15. oktoobri 2012. aasta kohtumäärus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑554/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:629, punktid 38 ja 39).

101

Kuna käesoleval juhul on neli esimest apellatsioonkaebuse väidet tagasi lükatud, tuleb viies väide eelmises punktis viidatud kohtupraktika alusel jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

102

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

103

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO ja Optimum Mark on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: