–

Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie S.A., esindajad: radca prawny W. Boruń ja radca prawny J. Wójcik,

–

Prezes Urzędu Ochrony Konkurencji i Konsumentów, esindaja: radca prawny B. Cebula,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Christoforou, M. Farley, J. Szczodrowski ja F. van Schaik,

–

EFTA järelevalveamet, esindajad: C. Zatschler, M. Sánchez Rydelski ja C. Simpson,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ne bis in idem’i põhimõtet, mis on sätestatud 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 50, ning nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 3 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie S.A. (edaspidi „PZU Życie“) ja Prezes Urzędu Ochrony Konkurencji i Konsumentówi (konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juhataja, edaspidi „UOKiK juhataja“) vahelises kohtuvaidluses viimase tehtud otsuse üle, millega määrati PZU Życiele turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tõttu trahv liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ning trahv liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest.

3

Määruse nr 1/2003 põhjendus 6 on sõnastatud järgmiselt:

„[Liidu] konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused [liidu] õiguse kohaldamiseks.“

4

Selle määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [EÜ] artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [EÜ] artiklit 81. Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [EÜ] artikli 82 alusel keelatud kuritarvitamise suhtes, peavad nad kohaldama ka [EÜ] artiklit 82.“

5

Selle määruse artiklis 5 „Liikmesriikide konkurentsiasutuste volitused“ on ette nähtud:

„Liikmesriikide konkurentsiasutustel on [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaldamise õigus üksikjuhtudel. Sel eesmärgil võivad nad omal algatusel või kaebuse põhjal teha järgmised otsused:

[…]

Kui keelamise tingimused ei ole nende valduses oleva teabe põhjal täidetud, võivad nad ka otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta.“

6

Sama määruse artiklis 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö“ on sätestatud:

„1.   Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [liidu] konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.

[…]

3.   Liikmesriikide konkurentsiasutused, tegutsedes [EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaselt, teatavad sellest komisjonile kirjalikult enne esimese ametliku uurimismeetme rakendamist või viivitamatult pärast meetme rakendamise algust. Selle teabe võib teha kättesaadavaks ka teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele.

[…]“.

7

Määruse nr 1/2003 artikli 16 kohaselt:

„1.   Kui siseriiklikud kohtud teevad [EÜ] artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. Nad peavad vältima ka otsuseid, mis võivad olla vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames. Sellega seoses võib siseriiklik kohus kaaluda oma menetluse peatamist. See kohustus ei piira [EÜ] artiklist 234 tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2.   Kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad [EÜ] artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.“

8

15. detsembri 2000. aasta konkurentsi- ja tarbijakaitseseaduses (ustawa o ochronie konkurencji i konsumentów; Dziennik Ustaw, edaspidi „Dz. U.“, 2000, nr°122, jrk nr 1319; edaspidi „LPCC“) artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine asjaomasel turul ühe või mitme ettevõtja poolt on keelatud.“

9

LPCC artikli 101 lõikes 1 on ette nähtud:

„[UOKiK juhataja] võib ettevõtjale otsusega määrata trahvi, mille summa ei ületa 10% tulust, mille ettevõtja sai trahvi määramisele eelneval majandusaastal, kui kõnealune ettevõtja isegi tahtmatult:

[…]“.

10

UOKiK juhataja tuvastas 25. oktoobri 2007. aasta otsuses, et ajavahemikus alates 1. aprillist 2001 kuni otsuse tegemise kuupäevani kuritarvitas PZU Życie oma valitsevat seisundit töötajate kollektiivsete elukindlustuslepingute turul Poolas ja järelikult rikkus LPCC artiklit 8.

11

UOKiK juhataja oli samuti arvamusel, et selles kuritarvitamises seisnev tegevus võib negatiivselt mõjutada välismaiste kindlustusandjate võimalust tulla Poola turule ja sellega kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Ta leidis seega, et lisaks riigisisesele õigusele rikkus PZU Życie ka EÜ artiklit 82.

12

UOKiK juhataja määras PZU Życiele karistuse kogusummas 50381080 Poola zlotti (ligikaudu 11697000 eurot), mis koosnes esiteks trahvist summas 33022892,77 zlotti (ligikaudu 7664000 eurot) liikmesriigi konkurentsiõigusnormide rikkumise eest ajavahemikus alates 1. maist 2001 kuni 25. oktoobrini 2007 ning teiseks trahvist summas 17358187,23 zlotti (ligikaudu 4033000 eurot) EÜ artikli 82 rikkumise eest ajavahemikus alates 1. maist 2004, mil Poola Vabariik ühines Euroopa Liiduga, kuni 25. oktoobrini 2007.

13

PZU Życie hagi 25. oktoobri 2007. aasta otsuse peale jättis Sąd Okręgowy w Warszawie – Sąd Ochrony Konkurencji i Konsumentów (Varssavi regionaalne kohus – konkurentsi‑ ja tarbijakaitse kohus, Poola) 28. märtsi 2014. aasta kohtuotsusega rahuldamata. See kohtuotsus jäeti Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) 17. septembri 2015. aasta otsusega muutmata.

14

PZU Życie esitas Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse, väites, et rikutud on ne bis in idem’i põhimõtet, mis on tagatud harta artikliga 50 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) protokolli nr 7 artikliga 4. Põhikohtuasja hageja on seisukohal, et liidu õiguse rikkumise eest karistati teda kaks korda, nimelt esimest korda otseselt EÜ artikli 82 alusel koostoimes määruse nr 1/2003 artikliga 5 ning teist korda kaudselt liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob esile, et ne bis in idem’i põhimõttel on demokraatlikus õigusriigis oluline tähtsus ning selle põhimõtte kohaselt on keelatud sama isiku üle sama teo eest kaks korda kohut mõista ja teda kaks korda karistada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et põhikohtuasi puudutab peamiselt küsimust, millisel juhul on ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise seisukohast samas kohtuasjas tegemist konkurentsiõiguse rikkumise eest isiku üle teistkordse kohtumõistmisega või teistkordse karistuse määramisega.

16

Esiteks toonitab see kohus, et 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsuses Sergueï Zolotoukhine vs. Venemaa (CE:ECHR:2009:0210JUD001493903, punktid 78–82) otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et see põhimõte kehtib identsete asjaolude korral, mitte aga sama rikkumise puhul. Sellest kohtupraktikast ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates, et isiku sama konkurentsivastase tegevuse eest kaks korda karistamine, nagu käesoleval juhul, kujutab endast ne bis in idem’i põhimõtte rikkumist. Euroopa Kohus on tema arvates sama lähenemist kasutanud muudes valdkondades peale konkurentsiõiguse, näiteks 5. mai 1966. aasta kohtuotsuses Gutmann vs. komisjon (18/65 ja 35/65, EU:C:1966:24) ja 9. märtsi 2006. aasta kohtuotsuses Van Esbroeck (C‑436/04, EU:C:2006:165).

17

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on oma praktikas konkurentsiõiguse valdkonnas seevastu otsustanud, et ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamiseks peavad olema täidetud kolm tingimust: identsed asjaolud, rikkumise toimepannud isiku samasus ja kaitstava õigushüve samasus. Identsete asjaolude kohta on Euroopa Kohus täpsemalt märkinud 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsuses Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 99), et identsust ei tule hinnata mitte üksnes lähtuvalt ettevõtja tegevusest, vaid arvestades ka selle tegevuse ajalist ja ruumilist mõju.

18

Nii on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates Euroopa Kohtu lähenemine konkurentsiasjades ja liidu õiguse muudes valdkondades lahknev. Konkurentsiasjades peab Euroopa Kohtu hinnangul lisaks identsetele asjaoludele ja rikkumise toimepannud isiku samasusele olema ka kaitstav õigushüve sama. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see täiendav nõue piirab ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisala. See viib käesoleval juhul järelduseni, et seda põhimõtet ei ole rikutud.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub seega selgitada ne bis in idem’i põhimõtte kehtivuse ulatust, arvestades, et ta peab korraga kohaldama EIÕK ja harta sätteid. Lisaks soovib see kohus teada, kas konkurentsiasjades selle põhimõtte kohaldamist puudutav Euroopa Kohtu praktika on kooskõlas harta artikli 52 lõike 3 teise lausega, kuna see kohtupraktika annab piiratuma kaitse kui EIÕK‑ga tagatud kaitse.

20

Kolmandaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui Euroopa Kohus peaks kinnitama, et kaitstava õigushüve samasus on ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise täiendav eeltingimus, vastust küsimusele, kas 13. veebruari 1969. aasta kohtuotsust Wilhelm jt (14/68, EU:C:1969:4), mis on tehtud kohtuasjas, milles ne bis in idem’i põhimõtet kahtluse alla ei seatud, tuleb tõlgendada nii, et liidu õigus ja liikmesriigi konkurentsiõigus kaitsevad sama õigushüve. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleneb see ebaselgus ka 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsusest Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 81 ja 98), mida võib siiski tõlgendada nii, et need kaks õigust kaitsevad sama õigushüve. Sellel seni käsitlemata küsimusel on määrav tähtsus lahendamaks põhikohtuasja, kus esinevad identsed asjaolud ja kus samas menetluses kohaldati paralleelselt liidu õiguse ja liikmesriigi õiguse analoogseid sätteid.

21

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Oma eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi konkurentsiasutus määrab ettevõtjale sama otsusega trahvi liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ning trahvi EÜ artikli 82 rikkumise eest.

23

Määruse nr 1/2003 põhjenduse 6 sõnastuse kohaselt peaksid liidu konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks liikmesriikide konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema, milleks neil peaksid olema volitused liidu õiguse kohaldamiseks.

24

Nimelt tuleneb selle määruse artikli 3 lõike 1 teisest lausest, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused kohaldavad liikmesriigi konkurentsiõigust EÜ artikli 82 alusel keelatud kuritarvitamise suhtes, peavad nad kohaldama ka seda artiklit.

25

Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et liidu konkurentsiõigust ja riigisisest konkurentsiõigust kohaldatakse paralleelselt. Euroopa ja liikmesriigi tasandi konkurentsiõigusnormid käsitavad konkurentsi piiravat tegevust erinevatest aspektidest ning nende kohaldamisalad ei kattu (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Järelikult kui komisjon ei ole alustanud menetlust, et teha määruse nr 1/2003 III peatüki kohane otsus, on selle määruse artikli 3 lõike 1 teise lause alusel liikmesriigi konkurentsiasutus, kes kohaldab liikmesriigi konkurentsiõiguse sätteid, mis keelavad ettevõtja sellise ühepoolse tegevuse, mis võib kahjustada liikmesriikide vahelist kaubandust EÜ artikli 82 tähenduses, kohustatud kohaldama paralleelselt ka kõnealust EÜ artiklit 82 (vt EÜ artikli 81 kohta analoogia alusel 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punktid 77 ja 78).

27

Määruse nr 1/2003 artiklis 5 on täpsustatud, et liikmesriigi konkurentsiasutus, kellel on õigus kohaldada EÜ artiklit 82, võib määrata trahve, karistusmakseid või muid riigisiseses õiguses sätestatud sanktsioone.

28

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et konkurentsiõiguse alusel trahvi määramise menetlustes tuleb järgida ne bis in idem’i põhimõtet. See põhimõte keelab konkurentsiasjades ettevõtjat uuesti süüdi mõista või kohtu alla anda konkurentsivastase tegevuse asjaoludel, mille eest on talle karistus juba määratud või milles ta on õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Toshiba Corporation jt, C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega selgub Euroopa Kohtu praktikast, et ne bis in idem’i põhimõtte eesmärk on ära hoida ettevõtja „uuesti süüdi mõistmine või kohtu alla andmine“, mis eeldab, et kõnealune ettevõtja on süüdi või õigeks mõistetud varasema otsusega, mille peale ei saa enam edasi kaevata.

30

Niisugune ne bis in idem’i põhimõtte tõlgendus vastab harta artikli 50 sõnastusele ja selle põhimõtte olemasolu põhjustele.

31

Mis puudutab esiteks harta artikli 50 sõnastust, siis selles on sätestatud, et „[k]edagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“.

32

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 21, on see artikkel konkreetselt suunatud korduvale menetlusele, mis puudutab sama tegu, mille suhtes on tehtud lõplik otsus. Olukorras, kus vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 teisele lausele kohaldab liikmesriigi konkurentsiõigus paralleelselt riigisisest konkurentsiõigust ja EÜ artiklit 82, puudub aga just selline korduvus.

33

Teiseks, mis puudutab ne bis in idem’i põhimõtte olemasolu põhjuseid, siis tuleb esile tuua, nagu sisuliselt tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 18, et selle kui res judicata põhimõtte otsese järelmi mõte on tagada õiguskindlus ja võrdsus, kindlustades, et kui asjaomane isik on kohtu alla antud ja olenevalt olukorrast süüdi mõistetud, on tal kindlus, et sama rikkumise eest teda uuesti kohtu alla ei anta.

34

Seega ei saa kaitset, mida ne bis in idem’i põhimõttega soovitakse pakkuda korduva kohtu alla andmise eest, mis viib karistuse määramiseni, kasutada olukorras, kus samas otsuses paralleelselt kohaldatakse liikmesriigi konkurentsiõigust ja liidu konkurentsiõigust.

35

Nagu UOKiK juhataja, Poola valitsus, komisjon ja EFTA järelevalveamet oma seisukohtades sisuliselt väitsid, ei kuulu ne bis in idem’i põhimõte järelikult kohaldamisele olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning kus liikmesriigi konkurentsiasutus määruse nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 alusel kohaldas paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigust ja liidu konkurentsieeskirjasid ning karistas selle määruse artikli 5 alusel ettevõtjat, määrates talle samas otsuses trahvi liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ning trahvi liidu konkurentsieeskirjade eiramise eest.

36

Siiski tuleb märkida, et juhul kui viimati nimetatud sätte alusel otsustab liikmesriigi konkurentsiasutus määrata trahvi EÜ artikli 82 rikkumise eest, peab ta oma pädevuse kasutamisel järgima liidu õigust.

37

Väljakujunenud kohtupraktikast selgub nimelt, et kui liidu määruses puuduvad konkreetsed sätted, milles oleks ette nähtud sanktsioon määruse rikkumise eest, või kui määruses viidatakse selles küsimuses riigisisestele õigus‑ ja haldusnormidele, siis on liikmesriik EÜ artikli 10 alusel kohustatud võtma kõik sobivad meetmed liidu õiguse kohaldamise ulatuse ja tõhususe tagamiseks. Selleks peavad liikmesriigid, kellel küll säilib karistuste valimisel kaalutlusõigus, eelkõige tagama, et liidu õiguse rikkumiste eest määrataks karistusi materiaal- ja menetlusõiguslikel tingimustel, mis on analoogsed nendega, mida kohaldatakse samalaadsete ja sama raskete riigisisese õiguse rikkumiste puhul, ning mis igal juhul tagavad karistuse proportsionaalsuse (vt analoogia alusel 10. juuli 1990. aasta kohtuotsus Hansen, C‑326/88, EU:C:1990:291, punkt 17).

38

Seega, nagu väitis EFTA järelevalveamet oma seisukohtades, peab liikmesriigi konkurentsiasutus, kes samas otsuses määrab kaks trahvi, et karistada vastavalt liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise ja EÜ artikli 82 rikkumise eest, olema veendunud, et trahvid koosvõetuna on rikkumise laadiga proportsionaalsed, mida peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas kontrollima.

39

Eespool toodut arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastata, et harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi konkurentsiasutus määrab ettevõtjale sama otsusega trahvi liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ning trahvi EÜ artikli 82 rikkumise eest. Sellises olukorras peab liikmesriigi konkurentsiasutus siiski veenduma, et trahvid koosvõetuna on rikkumise laadiga proportsionaalsed.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi konkurentsiasutus määrab ettevõtjale sama otsusega trahvi liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumise eest ning trahvi EÜ artikli 82 rikkumise eest. Sellises olukorras peab liikmesriigi konkurentsiasutus siiski veenduma, et trahvid koosvõetuna on rikkumise laadiga proportsionaalsed.