–

Aqua Med sp. z o.o., esindaja: radca prawny T. Babecki,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, M. Wilderspin ja S. L. Kalėda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tuleb tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) ja 4. juuni 2009. aasta kohtuotsust Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350).

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Aqua Med sp. z o.o. ja Irena Skóra vahel liikmesriigi kohtute territoriaalse pädevuse küsimuses menetleda müüja või teenuseosutaja poolt tarbija vastu esitatud hagi müügihinna tasumiseks.

3

Direktiivi 93/13 kolmeteistkümnendas ja kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud järgmist:

„eeldatakse, et liikmesriikide [õigus- või haldusnormid], millega vahetult või kaudselt määratakse kindlaks tarbijalepingute tingimused, ei sisalda ebaõiglasi tingimusi; seetõttu tundub, et käesoleva direktiiviga ei ole vaja reguleerida tingimusi, mis tulenevad kohustuslikest [õigus- või haldusnormidest] või rahvusvahelistest konventsioonidest, millega liikmesriigid või ühendus on ühinenud; sõnastus „kohustuslikud [õigus- või haldusnormid]“ artikli 1 lõikes 2 hõlmab ka lepinguosaliste suhtes seadusega ette nähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti; [Täpsustatud tõlge. Mõiste „põhikirjasätted või õigusnormid“ asemel on siin ja edaspidi kasutatud täpsemat vastet „õigus- ja haldusnormid“.]

[…]

liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Selle direktiivi artiklis 1 on ette nähtud järgmist:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

2.   Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel [õigus- ja haldusnormidel] ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või ühendus on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

5

Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

6

Sama direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 18 lõikes 2 on ette nähtud järgmist:

„Teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“

8

Kodeks postępowania cywilnego (tsiviilkohtumenetluse seadustik) artiklis 27, mis asub selle seadustiku 2. peatüki 1. jaos pealkirjaga „Üldine kohtualluvus“, on sätestatud järgmist:

„1.   Hagi esitatakse esimese astme kohtule, kelle tööpiirkonnas on kostja elukoht.

2.   Alaline elukoht määratletakse Kodeks cywilny (tsiviilseadustik) sätete kohaselt.“

9

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 31, mis asub 2. peatüki 2. jaos pealkirjaga „Valikuline kohtualluvus“, on ette nähtud järgmist:

„Käesoleva jaotise sätetega hõlmatud küsimustes võib hagi esitada kas üldise kohtualluvuse sätete kohaselt või allpool esitatud sätetes märgitud kohtule.“

10

Sama seadustiku 2. jao artikkel 34 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingu sõlmimise, selle sisu kindlaksmääramise, lepingu muutmise ja lepingu olemasolu kindlaksmääramise, selle täitmise, lõpetamise või kehtetuks tunnistamise ning hüvitise nõudmise hagi lepingu rikkumise või mittenõuetekohase täitmise eest võib esitada lepingu täitmise koha järgsele kohtule. Kahtluste korral peab lepingu täitmise koht olema kinnitatud dokumendiga.“

11

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 200 on sätestatud, et kohus, kes tunnistab, et asi ei kuulu tema pädevusse, edastab kohtuasja pädevale kohtule.

12

Selle seadustiku artiklis 202 on sätestatud järgmist:

„Kohtu pädevuse puudumist, mida saab kõrvaldada pooltevahelise lepingu abil, võtab kohus arvesse ainult kostja nõudel, millest on teavitatud ja mis on nõuetekohaselt põhjendatud enne asja sisuliste küsimuste käsitlemist. Kohus ei kontrolli omal algatusel selle pädevuse puudumist ka enne hagiavalduse kättetoimetamist. Kui erisättes ei ole sätestatud teisiti, siis asjaolusid, mis põhjendavad hagiavalduse tagasilükkamist, samuti ebaõiget menetluskorda, esindaja nõuetekohase määramise puudumist, kostja menetlusteovõime puudumist, puudusi tema organite koosseisus või tema seadusliku esindaja tegevusetust võtab kohus omal algatusel arvesse kohtuasja mis tahes seisundis.“

13

Direktiiv 93/13 võeti Poola õigusesse üle tsiviilseadustikuga. Selle seadustiku artikli 3853 punkt 23 näeb ette, et ebaõiglaseks loetakse sellised lepingutingimused, millega välistatakse Poola kohtute pädevus, antakse pädevus Poolas või mõnes teises riigis asuvale vahekohtule või mõnele muule asutusele ning tingimused, millega kehtestatakse kohustus pöörduda kohtusse, millel puudub Poola õiguse kohaselt territoriaalne kohtualluvus.

14

Tsiviilseadustiku artikkel 454 sätestab järgmist:

„1.   Kui kohustuse täitmise kohta ei ole märgitud ja see ei tulene kohustuse omadustest, tuleb kohustus täita kohas, kus oli võlgniku elu- või asukoht kohustuse tekkimise hetkel. Rahaline kohustus peab aga olema täidetud kohas, kus oli võlausaldaja alaline elukoht või registrijärgne asukoht kohustuse täitmise ajal. Kui võlausaldaja on pärast kohustuse tekkimist oma alalist elukohta või registrijärgset asukohta muutnud, kannab ta selle muudatusega põhjustatud lisakulud.

2.   Kui kohustus on seotud võlgniku või võlausaldaja ettevõttega, määratakse kohustuse täitmise koht kindlaks ettevõtte registrijärgse asukoha alusel.“

15

Aqua Med on Opalenica (Poola) asukohaga ettevõtja. Ta sõlmis 29. oktoobril 2016 väljaspool äriruume sõlmitud müügilepingu tarbija I. Skóraga, kelle alaline elukoht on Legnicas (Poola), madratsi, madratsikatte ja padja müügi kohta hinnaga 1992 Poola zlotti (PLN) (umbes 465 eurot).

16

Nimetatud müügilepingu lahutamatuks osaks olevate tüüptingimuste 9. peatüki punkti 4 kohaselt „[o]n pooltevahelise vaidluse lahendamiseks pädev kehtivates sätetes määratletud kohus“.

17

Kuna Aqua Medile ei tasutud kokkulepitud tähtaja jooksul müügihinda, siis esitas ta hagi Sąd Rejonowy w Nowym Tomyślule (Nowy Tomyślu ringkonnakohus, Poola), mille tööpiirkonnas on tema registrijärgne asukoht. Ta on seisukohal, et vaidlus kuulub selle kohtu territoriaalsesse pädevusse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 34, mille kohaselt hagi lepingu täitmise nõudes tuleb esitada lepingu täitmise koha järgsele kohtule. Aqua Medi väitel tuli müügihind tasuda vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 454 pangaülekandega tema asukohaga seotud pangakontole.

18

Sąd Rejonowy w Nowym Tomyślu (Nowy Tomyślu ringkonnakohus) tunnistas 18. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega omal algatusel, et asi ei kuulu tema pädevusse, ja saatis asja ringkonnakohtusse, kelle tööpiirkonnas asub kostja alaline elukoht. Esimesena nimetatud kohus märkis, et kuna tegemist oli müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahelise lepinguga, siis kohaldamisele ei kuulu mitte üksnes liikmesriigi õigus, vaid ka Euroopa Liidu tarbijakaitse alane õigus, eelkõige direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 ja Euroopa Kohtu praktika, eelkõige 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350), millest tuleneb, et liikmesriigi kohtud on kohustatud omal algatusel hindama ebaõiglaste tingimuste kehtestamist müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahelistes lepingutes, sealhulgas kohtualluvust käsitlevaid sätteid.

19

Sellest tulenevalt otsustas nimetatud kohus, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 202, mis ei luba asja arutaval kohtul kohtualluvust omal algatusel hinnata, muudab tarbijatele Euroopa Liidu õiguses antud õiguste kaitse rakendamise praktikas võimatuks või ülemäära raskeks.

20

Sąd Rejonowy w Nowym Tomyślu (Nowy Tomyśli ringkonnakohus) arutas omal algatusel oma territoriaalset pädevust ja leidis, et selline lepingutingimus, mis lubab kohaldada liikmesriigi õigusnormi, mille kohaselt müüja või teenuseosutaja võib algatada menetluse tarbija vastu selles kohtus, mille tööpiirkonnas on müüja või teenuseosutaja registrijärgne asukoht, on ebaõiglane.

21

Seega jättis Sąd Rejonowy w Nowym Tomyślu (Nowy Tomyśli ringkonnakohus) asjaomase lepingutingimuse kohaldamata ja kohaldas õigusnormi sätet, see on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 27 lõiget 1, mis reguleerib üldist kohtualluvust selliselt, et territoriaalselt pädev kohus on kostja elukohajärgne kohus.

22

Aqua Med kaebas esimese astme kohtu määruse edasi Sąd Okręgowy w Poznaniule (Poznani regionaalne kohus, Poola), väites, et on rikutud liikmesriigi õigusnorme ning kohaldatud ebaõigesti direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1.

23

See kohus kahtleb direktiivi 93/13 kohaldamises põhjendusel, et kõnealune lepingutingimus viitab kohaldatavatele riigisisestele sätetele sõltumata selle olemasolust. Asja arutava kohtu poolt tema territoriaalse pädevuse omal algatusel hindamine tähendaks käesoleval juhul riigisiseste normide kontrolli selle pädevuse kindlaksmääramiseks tarbijalepinguid käsitlevates vaidlustes. Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas Euroopa Liidu õigus annab liikmesriigi kohtule sellise pädevuse ja kas see tuleneb direktiivi 93/13 sätetest. Kui see on nii, siis peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma kohaldamata sellised liikmesriigi õigusnormid, mis on Euroopa Liidu õigusega vastuolus, tuginedes 9. märtsi 1978. aasta kohtuotsusest Simmenthal (106/77, EU:C:1978:49) tulenevale kohtupraktikale, ning kohaldama tarbijale kõige soodsamat normi, mis käesolevas asjas on üldine pädevuse andmise norm sellele kohtule, kelle tööpiirkonnas on kostja elukoht.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab nende kaalutluste toetuseks määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõikele 2, mis sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

25

Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellise kohtualluvuse klausli lisamine, nagu see, mis sisaldub ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus, võib olla viimase jaoks eksitav, sest see võib jätta temale vale mulje, et see tingimus on tema jaoks soodus.

26

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Poznaniu (Poznani piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Esmalt tuleb märkida, et Euroopa Kohus on 4. juuni 2009. aasta kohtuotsuse Pannon GSM (C‑243/08, EU:C:2009:350) punktides 22 ja 23 otsustanud, et direktiiviga 93/13 rakendatav kaitsesüsteem lähtub eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuseosutaja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu. Euroopa Kohus otsustas samuti, et võttes arvesse sellist nõrgemat positsiooni, kehtestab direktiiv 93/13 liikmesriikidele kohustuse näha ette mehhanism, mis tagaks, et kõiki lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, saaks kontrollida, hindamaks nende võimalikku ebaõiglast laadi (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria, C‑70/17, EU:C:2019:250, punkt 50). Selles kontekstis ei saaks selle direktiivi artiklis 6 seatud eesmärki saavutada, kui tarbijad oleksid kohustatud ise tuginema nimetatud lepingutingimuse ebaõiglasele laadile ning kui tõhus tarbijakaitse oleks võimalik tagada vaid juhul, kui liikmesriigi kohtule antaks pädevus niisugust lepingutingimust omal algatusel kontrollida (vt selle kohta 27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, C‑240/98‑C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 26).

28

Sellist liikmesriigi kohtu omal algatusel kontrolli saab siiski nõuda ainult juhul, kui tegemist on sellise lepingutingimusega, mis kuulub direktiivi 93/13 reguleerimisalasse, nagu see on määratletud selle artiklis 1. Vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikele 2 ei kuulu lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel õigus- või haldusnormidel, kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse.

29

Vastavalt sama direktiivi kolmeteistkümnendale põhjendusele hõlmab mõiste „kohustuslikud õigus- või haldusnormid“ direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 ka lepinguosaliste suhtes liikmesriigi seadusega ette nähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

30

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi reguleerimisalast on välja jäetud selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on üldiselt viidatud kohaldatavale õigusele selles osas, mis puudutab kohtualluvuse kindlaksmääramist lepingupoolte vaheliste vaidluste lahendamiseks.

31

Seoses sellega tuleb meenutada, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõige 2, mis käsitleb kohustuslikel õigus- või haldusnormidel põhinevaid lepingutingimusi, kehtestab selle direktiivi reguleerimisalast erandi, mille suhtes on seatud kaks tingimust. Esiteks peab lepingutingimus põhinema õigus- või haldusnormil ja teiseks peab selline norm olema kohustuslik (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Kuigi nende tingimuste olemasolu kontrollimine on iga üksikjuhtumi puhul liikmesriigi kohtu ülesanne, peab Euroopa Kohus kindlaks määrama kriteeriumid, mis võimaldavad tal otsust teha (vt analoogia alusel 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Nagyszénás Településszolgáltatási Nonprofit Kft., C‑182/17, EU:C:2018:91, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 ette nähtud reguleerimisalast väljajätmine sellistele liikmesriigi õiguse sätetele, mida kohaldatakse lepingupooltele olenemata nende valikust või seaduse alusel, see tähendab juhul, kui pooled ei ole selles osas teisiti kokku leppinud. See erand on põhjendatud asjaoluga, et on õiguspärane eeldada, et liikmesriigi seadusandja on kehtestanud teatavate lepingute poolte kõigi õiguste ja kohustuste vahel tasakaalu, mida liidu seadusandja on sõnaselgelt soovinud säilitada (7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 43).

34

Euroopa Kohus on lisaks samuti otsustanud, et liikmesriigi kohus peab arvesse võtma asjaolu, et arvestades eeskätt nimetatud direktiivi eesmärki, milleks on tarbijate kaitse ettevõtjate ja tarbijate vahelistesse lepingutesse lisatud ebaõiglaste tingimuste eest, tuleb direktiivi artikli 1 lõikes 2 ette nähtud erandit tõlgendada kitsalt (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sedastustest, et põhikohtuasjas käsitletav lepingutingimus on sõnastatud väga üldiselt, nii et esiteks on põhjust kahelda selle vajalikkuses, kuna see viitab liikmesriigi õiguse sätetele, mida kohaldatakse olenemata selle lepingutingimuse olemasolust. Teiseks ei peegelda see lepingutingimus liikmesriigi konkreetset õigusnormi, kuna liikmesriigi sätetes, millele seal viidatakse, on ette nähtud kohtualluvuse kindlaksmääramise eeskirjad ning müüjal või teenuse osutajal on võimalik valida temale kõige soodsam variant.

36

Kuigi vaidlusalune tingimus viitab liikmesriigi õigusnormidele, ei õigusta eeldus, mille kohaselt liikmesriigi seadusandja on kehtestanud tasakaalu teatavate lepingute poolte kõikide õiguste ja kohustuste vahel, selle tingimuse väljajätmist direktiivi 93/13 reguleerimisalast. Nimelt on sellisel juhul vaja hinnata nimetatud lepingutingimuse sõnastust ja selle mõju tarbija ootustele.

37

Arvestades direktiivi 93/13 artikli 1 lõikes 2 sätestatud erandi kitsast tõlgendust, tuleneb eeltoodust, et niisugust lepingutingimust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa mõista nii, et selles on korratud liikmesriigi õiguse sätet.

38

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi reguleerimisalast ei ole välja jäetud selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, milles on üldiselt viidatud kohaldatavale riigisisesele õigusele selles osas, mis puudutab kohtualluvuse kindlaksmääramist lepingupoolte vaheliste vaidluste lahendamiseks.

39

Kuna teine eelotsuse küsimus ei käsitle sõnaselgelt liidu õiguse konkreetse õigusakti tõlgendamist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohtul tuleb selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud asjaolude kogumi hulgast ja eriti eelotsusetaotluse põhistusest välja need Euroopa Liidu õiguse sätted, mida tuleb vaidluse eset silmas pidades tõlgendada (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Surgicare, C‑662/13, EU:C:2015:89, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesolevas asjas on Sąd Okręgowy w Poznaniu (Poznani piirkondlik kohus) küsimuste eesmärk selgitada välja tarbijakaitse tase ja tarbijate kasutada olevad kohtuliku õiguskaitse vahendid ning direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1 tuleb arvata nende Euroopa Liidu õiguse sätete hulka, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult taotleb (vt selle kohta 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 45).

41

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised menetlusnormid, millele lepingutingimus viitab ja millega lubatakse tarbija poolt lepingu väidetava täitmatajätmise korral esitatud müüja või teenuse osutaja hagi puhul valida kostja alalise elukoha kohtu ja lepingu täitmise koha kohtu kohtualluvuse vahel.

42

Direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 kohaselt koostoimes selle kahekümne neljanda põhjendusega tagavad liikmesriigid, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.

43

Euroopa Kohus on oma väljakujunenud kohtupraktikas rõhutanud, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, ettevõtjate suhtes nõrgemas olukorras olevate tarbijate kaitse aluseks oleva avaliku huvi laadi ja tähtsust (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Seoses territoriaalse kohtualluvusega tarbijatega sõlmitud laenulepingutega seotud vaidluste lahendamiseks tuleb tõdeda, et direktiiv 93/13 ei sisalda ühtegi konkreetset sätet pädeva kohtu kindlaksmääramiseks.

45

Kuigi määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõige 2, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus selles kontekstis viitab, sätestab, et kohus, kelle rahvusvahelise kohtualluvuse alla tarbija vastu teise lepingupoole esitatud hagi menetlemine kuulub, on tarbija alalise elukoha liikmesriigi kohus, siis ei ole nimetatud säte kohaldatav sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mida iseloomustab piiriülese olukorra puudumine (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Asociación de Consumidores Independientes de Castilla y León, C‑413/12, EU:C:2013:800, punktid 46 ja 47).

46

Siiski, nagu märgib komisjon oma kirjalikes seisukohtades, on vaja tagada tarbija direktiivist 93/13 tulenevate õiguste tõhus kaitse.

47

Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, siis sellegipoolest ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud ning järelikult kuuluvad need liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ning et nendega oleks ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsele, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi põhikohtuasjas käsitletud õigusnormide kooskõla kohta selle põhimõttega.

49

Mis puutub õigusesse tõhusale õiguskaitsevahendile, siis tuleb meenutada, et see tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide kindlaks määramisel (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Liikmesriigi kohus peab selles kontekstis hindama, kas riigisisene menetlusnorm tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, ja viima selle hindamise läbi, võttes arvesse selle normi rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes.

51

Seepärast on vaja teha kindlaks, kas sellises olukorras, nagu on põhikohtuasjas käsitletav, vähendavad kohtualluvust käsitlevad liikmesriigi õiguse sätted ülemäära tarbijate õigust tõhusale õiguskaitsevahendile või neile direktiivis 93/13 kehtestatud õiguste kasutamist.

52

Põhimõtteliselt ei too liikmesriigi õigusnorm, mis näeb alternatiivselt ette selle kohtu pädevuse, kus tarbijalepingut tuleb täita, iseenesest kaasa liigset piirangut tarbija õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile. Selline pädevus ei välista nimelt tarbija võimalust osaleda tema vastu alustatud menetluses ja kasutada oma õigusi, mis tulenevad direktiivist 93/13. Lisaks on kohus kohustatud omal algatusel analüüsima, kas müüja või teenuse osutaja ja tarbija vahelise lepingu tingimused on ebaõiglased või mitte, ning võtma vajalikud meetmed, et tagada tarbijate kaitse ebaõiglaste tingimuste eest.

53

Piisavate ja tõhusate meetmete hulka, mis peavad tagama tarbijate õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, peab siiski kuuluma võimalus osaleda müüja või teenuse osutaja poolt tema vastu esitatud hagi menetlemisel mõistlikel menetlustingimustel nii, et tarbijate õiguste teostamine ei oleks allutatud sellistele tingimustele, eelkõige tähtaegu, kulusid või vahemaad puudutavalt, mis pärsivad direktiiviga 93/13 tagatud õiguste teostamist (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Nimelt võib sellise menetlusliku korralduse, mille kulud on tarbija jaoks liiga suured, tagajärg olla see, et see võib heidutada teda tulemuslikult pöördumast oma õiguste kaitseks müüja või teenuse osutaja poolt valitud kohtusse. Selline olukord võib tekkida siis, kui tarbija elukohast väga kaugel asuva kohtu poole pöördumine toob kaasa liiga suuri reisikulusid, nii et see takistab teda tema vastu algatatud menetluses isiklikult kohale ilmumast (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punktid 49‑59).

55

Liikmesriigi kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasjas on tegemist sellise olukorraga.

56

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised menetlusnormid, millele lepingutingimus viitab ja millega lubatakse tarbija poolt lepingu väidetava täitmatajätmise korral müüja või teenuse osutaja poolt esitatud hagi puhul valida kostja alalise elukoha kohtu ja lepingu täitmise koha kohtu kohtualluvuse vahel, kui lepingu täitmise koha kohtu valiku tagajärjeks ei ole tarbija jaoks sellised menetluslikud tingimused, mis piiravad ülemäära tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on talle antud Euroopa Liidu õigusega, ning seda peab kontrollima liikmesriigi kohus.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: