1

Apellatsioonkaebuses palub Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. juuni 2016. aasta kohtuotsus Growth Energy ja Renewable Fuels Association vs. nõukogu (T‑276/13, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:340), millega Üldkohus esiteks tunnistas vastuvõetavaks hagi, milles Growth Energy ja Renewable Fuels Association palusid tühistada nõukogu 18. veebruari 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 157/2013, millega kehtestatakse Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT 2013, L 49, lk 10; edaspidi „vaidlusalune määrus“), ja teiseks tühistas selle määruse osas, milles see puudutab bioetanooli tootjaid Patriot Renewable Fuels LLCd, Plymouth Energy Company LLCd, POET LLCd ja Platinum Ethanol LLCd, kes on Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi liikmed.

2

Vastuapellatsioonkaebuses paluvad Growth Energy ja Renewable Fuels Association Euroopa Kohtul esiteks tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles sellega tunnistati nende hagi vastuvõetavaks üksnes piiratud ulatuses, ning teiseks tühistada vaidlustatud määrus neid puudutavas osas, või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et see teeks otsuse nende esitatud väidete kohta.

3

Vaidluste taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–18 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

4

Kaebuse alusel, mille esitas 12. oktoobril 2011 ePURE, Europese Producenten Unie van Hernieuwbare Ethanol (Euroopa taastuvetanooli tootjate ühendus), avaldas Euroopa Komisjon 25. novembril 2011 Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli importi puudutava dumpinguvastase menetluse algatamise teate (ELT 2011, C 345, lk 7), milles ta teavitas oma kavatsusest kasutada selle menetluse (edaspidi „uurimine“) raames uurimisega hõlmatud Ühendriikide eksportivate tootjate väljavalimiseks valimi meetodit.

5

Komisjon teatas 16. jaanuaril 2012 viiele Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi liikmeks olevale äriühingule, nimelt Marquis Energy’le, Patriot Renewable Fuelsile, Plymouth Energy Company’le, POETile ja Platinum Ethanolile, et nad on kaasatud eksportivate tootjate valimisse.

6

Komisjon edastas 24. augustil 2012 Growth Energy’le ja Renewable Fuels Associationile esialgse avalikustamise dokumendi, milles teatas, et uurimist jätkatakse ajutisi meetmeid kehtestamata ning et seda laiendatakse kauplejatele/segajatele. Dokumendis oli märgitud, et selles etapis ei ole võimalik hinnata, kas Ühendriikidest pärit bioetanooli eksport toimus dumpinguhindadega, sest valimisse kaasatud tootjad ei eristanud riigisisest müüki eksportmüügist ning nad müüsid oma tooteid ainult Ühendriikides asuvatele sõltumatutele kauplejatele/segajatele, kes segasid bioetanooli bensiiniga ja müüsid seda edasi.

7

Komisjon saatis 6. detsembril 2012 Growth Energy’le ja Renewable Fuels Associationile lõpliku avalikustamise dokumendi, milles ta analüüsis sõltumatute kauplejate/segajate andmete alusel sellise dumpingu olemasolu, mis põhjustab Euroopa Liidu tootmisharule kahju, ning teatas kavatsusest kehtestada kolmeks aastaks üleriigiline lõplik dumpinguvastane tollimaks maksumääraga 9,6%.

8

Tuginedes 30. novembri 2009. aasta nõukogu määrusele (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51; edaspidi „dumpinguvastane algmäärus“), võttis nõukogu 18. veebruaril 2013 vastu vaidlusaluse määruse, kehtestades bioetanoolile, mida nimetatakse etanoolkütuseks, viieks aastaks üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu maksumääraga 9,5%.

9

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 16 kohaselt nentis nõukogu vaidlusaluse määruse põhjendustes 12–16, et uurimine näitas, et ükski valimisse kaasatud tootja ei ole bioetanooli liidu turule eksportinud ning et asjaomast toodet ei eksportinud liitu mitte Ühendriikide bioetanoolitootjad, vaid kauplejad/segajad, mistõttu tugines nõukogu uurimise lõpuleviimiseks kahe uurimise raames koostööd tegema nõustunud kaupleja/segaja andmetele.

10

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 17 on samuti märgitud, et nõukogu selgitas vaidlusaluse määruse põhjendustes 62–64, et peab vajalikuks kehtestada üleriigiline dumpingumarginaal, sest bioetanoolitööstuse struktuuri ja viisi tõttu, kuidas vaatlusalust toodet toodetakse ja Ühendriikide turul müüakse ning liitu eksporditakse, on Ühendriikide tootjate jaoks individuaalsete dumpingumarginaalide kindlaksmääramine võimatu.

11

Growth Energy ja Renewable Fuels Association esitasid vaidlusaluse määruse tühistamise nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 15. mail 2013.

12

Üldkohus nõustus, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi on osaliselt vastuvõetav, seejärel nõustus nende esimese väite teise osaga, mille kohaselt rikkus nõukogu dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõiget 5, ning sellest tulenevalt tühistas vaidlustatud määruse selles osas, mis puudutas nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat viiest, kes kõik on nimetatud kahe ühenduse liikmed.

13

Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42–162 Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi vastuvõetavust, käsitledes kõigepealt nende kui ühenduste hagi esitamise õiguse tunnustamise tingimusi, seejärel nende õigust esitada hagi ja lõpuks nende põhjendatud huvi menetluse algatamise vastu.

14

Nõnda analüüsis Üldkohus esimese küsimusena vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–64 ühenduste hagi esitamise õiguse tunnustamise tingimusi, tuletades kõigepealt meelde, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil kui Ühendriikide bioetanoolitootjate huve esindavatel ühendustel saab sellise õiguse olemasolu tunnustada ainult kolmel eeldusel, nimelt kui õigusnorm selle otsesõnu ette näeb, kui ettevõtjatel, keda nad esindavad, või osadel nendest on isiklik hagi esitamise õigus või kui nad ise suudavad tõendada, et neil endil on põhjendatud huvi.

15

Kõigepealt on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 tõdetud, et Growth Energy ja Renewable Fuels Association ei saa tugineda esimesele eeldusele, kuna nad ei ole viidanud ühelegi sättele, mis annaks neile konkreetse õiguse esitada hagi, ning miski kohtuasja toimikus ei võimalda teha järeldust, et selline säte eksisteeriks.

16

Mis puutub teise eeldusse, siis jagas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi liikmed nelja kategooriasse.

17

Seoses sellega otsustas kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 esiteks jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata viimati nimetatud ühenduste hagi niivõrd, kui see on esitatud Marquis Energy nimel, kuna see äriühing oli esitanud ise hagiavalduse, mis registreeriti numbriga T‑277/13.

18

Teiseks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–55 jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi põhjusel, et see on esitatud kahe bioetanooli kaupleja/segaja, nimelt Murexi ja CHSi nimel, kuna need kauplejad/segajad on nimetatud ühendustes vaid hääleõiguseta „ühinenud“ liikmed. Kohus leidis, et neil kahel ettevõtjal puudub võimalus kaitsta oma huve, juhul kui neid esindavad nimetatud ühendused, mistõttu viimastel ei ole õigust hagi esitada.

19

Kolmandaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et tuleb analüüsida, kas Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi on vastuvõetav niivõrd, kui nad esindavad esiteks nelja muud valimisse kaasatud tootjat peale kontserni Marquis Energy, ja teiseks kõiki muid liikmeid peale valimisse kaasatud nelja tootja, Marquis Energy või kauplejate/segajate Murexi ja CHSi.

20

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et kolmanda eelduse raames tuleb uurida, kas Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil endal on dumpinguvastases menetluses osalenud ühingutena põhjendatud huvi.

21

Teise küsimusena analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–154 seda, kas Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil on hagi esitamise õigus, käsitledes kõigepealt nende isiklikku hagi esitamise õigust, seejärel nende õigust esitada hagi valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate esindajatena ja lõpuks nende õigust esitada hagi oma muude kui valimisse kaasatud Ühendriikide tootjatest liikmete esindajatena.

22

Esiteks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–87, et kolmanda eelduse raames on Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil dumpinguvastase alusmääruse artikli 6 lõikest 7, artikli 19 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 20 lõigetest 2, 4 ja 5 ühendustele tulenevate menetluslike tagatiste tõttu õigus esitada hagi enda nimel, kuid üksnes selleks, et kaitsta menetluslikke õigusi, millele nad tuginevad oma kümnendas väites.

23

Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–150, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjatel on õigus esitada hagi vaidlustatud määruse peale, ja tegi selle põhjal järelduse, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi kui nende tootjate huvide esindajate esitatud hagi on vastuvõetav.

24

Esimesena märkis kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–104, et vaidlusalune määrus puudutab valimisse kaasatud Ühendriikide tootjaid otseselt, lükates kohtuotsuse punktides 105–118 tagasi sellesse puutuvad vastupidised argumendid, mille olid esitanud nõukogu ja komisjon.

25

Analüüsides valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate otsest puutumust, tuletas Üldkohus esmalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 meelde oma kohtupraktikat, mille kohaselt puudutab dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus otseselt äriühingut, kelle toodete suhtes see tollimaks kehtib, kuivõrd see määrus kohustab tolli nõudma kehtestatud tollimaksu tasumist, jätmata tollile mingit kaalutlusruumi.

26

Seejärel tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–104, et vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastane tollimaks puudutab valimisse kaasatud Ühendriikide tootjaid otseselt põhjusel, et nad toodavad kaupa, millelt pärast vaidlusaluse määruse jõustumist tuleb liitu importimisel tasuda dumpinguvastast tollimaksu.

27

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–97 on sellega seoses tuginetud bioetanooli turu toimimist puudutavatele neljale tuvastusele, nii nagu nõukogu oli need välja toonud, tõdedes vaidlusaluses määruses, et uurimisperioodi vältel imporditi liitu regulaarselt suuri koguseid bioetanooli, mis pärines valimisse kaasatud neljalt Ühendriikide tootjalt.

28

Lõpuks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–118 tagasi nõukogu ja komisjoni mitmesugused argumendid. Vaidlustatud otsuse punktis 114 märkis kohus, et kuigi dumpinguvastase tollimaksu peavad tasuma kauplejad/segajad, ja isegi kui osutub tõendatuks, et bioetanooli tarneahel on katkenud, mistõttu neil kauplejatel/segajatel ei ole võimalik dumpinguvastast tollimaksu tootjatele üle kanda, muutis dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine siiski õiguslikke tingimusi, mille raames valimisse kaasatud bioetanoolitootjate poolt toodetud bioetanooli müüdi liidu turul, mistõttu igal juhul mõjutati otseselt ja olulisel määral nende tootjate õiguslikku seisundit sellel turul.

29

Teisena märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 119–130, et vaidlusalune määrus puudutab valimisse kaasatud nelja tootjat isiklikult, ja lükkas selle kohtuotsuse punktides 131–145 tagasi vastupidised argumendid, mille olid esitanud nõukogu ja komisjon.

30

Kolmandaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi on vastuvõetamatu niivõrd, kuivõrd see oli esitatud kõigi nende ühenduste liikmete nimel, v.a neli valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat, kuna need ühendused ei olnud esitanud tõendeid, mis võimaldanuks tuvastada, et vaidlusalune määrus puudutab nende liikmeid otseselt.

31

Seejärel analüüsis Üldkohus küsimust, kas Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil on põhjendatud huvi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 155–160 lükkas ta tagasi komisjoni argumendi, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil ei ole tekkinud jätkuvat põhjendatud huvi vaidlusaluse määruse vastu, kuna nende liikmed ei olnud uurimisperioodi vältel bioetanooli liitu eksportinud ega olnud hakanud seda tegema kõne all oleva hagi esitamise kuupäevaks.

32

Sellega seoses on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 märgitud, et kuigi komisjon kui üksnes menetlusse astuja ei saa esitada vastuvõetamatuse väidet, mille kohaselt puudub põhjendatud huvi, peab kohus seda siiski analüüsima omal algatusel. Üldkohus leidis selles küsimuses, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil on põhjendatud huvi esitada hagi, kuna see, kui tühistatakse dumpinguvastane tollimaks, millega on maksustatud nelja valimisse kaasatud Ühendriikide tootja toodetud bioetanooli import liitu, võib olla neile tootjatele kasulik. Lisaks leidis kohus, et neil kahel ühendusel on põhjendatud huvi niivõrd, kuivõrd nad väidavad, et rikutud on nende endi menetlusõigusi.

33

Üldkohus võttis hagi vastuvõetavuse analüüsi kokku vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161 ja 162 järgmiselt:

34

Apellatsioonkaebuses palub nõukogu Euroopa Kohtul:

35

Teise võimalusena palub nõukogu Euroopa Kohtul:

36

Oma vastuses apellatsioonkaebusele palub komisjon esimese võimalusena Euroopa Kohtul:

37

Teise võimalusena palub komisjon Euroopa Kohtul:

38

Oma vastuses apellatsioonkaebusele paluvad Growth Energy ja Renewable Fuels Association Euroopa Kohtul:

39

Vastuapellatsioonkaebuses paluvad Growth Energy ja Renewable Fuels Association esimese võimalusena Euroopa Kohtul:

40

Teise võimalusena ja juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et menetlusstaadium ei võimalda tal teha asja suhtes lõplikku otsust, paluvad Growth Energy ja Renewable Fuels Association Euroopa Kohtul:

41

Oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub nõukogu Euroopa Kohtul:

42

Oma vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub komisjon Euroopa Kohtul:

43

Nõukogu esitab apellatsioonkaebuses kolm väidet. Esimese väite kohaselt tegi Üldkohus vea ELTL artikli 263 ja asjakohase kohtupraktika tõlgendamisel ning jättis vaidlustatud kohtuotsuse põhjendamata. Teise väite kohaselt tõlgendas Üldkohus valesti dumpinguvastase algmääruse artikli 9 lõiget 5. Kolmanda väite kohaselt tegi Üldkohus vea, kui ta tuvastas, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate suhtes ei ole võimalik kohaldada individuaalset tollimaksu.

44

Oma vastuses, mille komisjon esitas nõukogu toetuseks, väljendab ta täielikku toetust nõukogu apellatsioonkaebusele ja nõustub nõukogu argumentidega, mille viimane on esitanud vastuses vastuapellatsioonkaebusele. Ta esitab siiski ka väite, mida nõukogu ei ole esitanud, kuid mida tema arvates võib Euroopa Kohus omal algatusel kontrollida. Ta väidab, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi oleks tulnud tunnistada vastuvõetamatuks niivõrd, kuivõrd nende ühenduste liikmete ärihuvide kaitse ei ole kummagi eelnimetatud ühenduse põhikirjas määratletud tegevusala.

45

Growth Energy and Renewable Fuels Association väidavad, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu. Esiteks väidavad nad, et esimese ja teise väitega seab nõukogu sisuliselt kahtluse alla faktilised asjaolud, ilma et väidaks, et Üldkohus on tõendeid moonutanud. Teiseks on nad seisukohal, et nõukogu ei ole kolmandas väites oma argumente esitanud piisava selgusega.

46

Euroopa Kohus analüüsib kõigepealt Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi esitatud väidet, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, seejärel komisjoni väidet, mille ta esitas nõukogu toetuseks esitatud märkustes ja mille kohaselt tegi Üldkohus vea, tunnistades Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi vastuvõetavaks, ning lõpuks nõukogu apellatsioonkaebuse esimest väidet, milles on vaidlustatud nende kahe ühenduse õigus esitada hagi, ja täpsemalt selle esimese väite esimest osa, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlustatud määrus puudutab otseselt valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjaid ning sellest tulenevalt Growth Energy’t ja Renewable Fuels Associationit.

47

Tuleb märkida, et faktide ja tõendite hindamine ei ole tõepoolest selline õigusküsimus, mis iseenesest alluks Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui neid fakte ja tõendeid on moonutatud. Kui aga Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (28. mai 1998. aasta kohtuotsus Deere vs. komisjon, C‑7/95 P, EU:C:1998:256, punkt 21; 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 69, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Andres (Heitkamp BauHoldingu pankrotihaldur) vs. komisjon, C‑203/16 P, EU:C:2018:505, punkt 77).

48

Käesolevas asjas märgib nõukogu oma esimeses väites, et Üldkohus on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel teinud kaks viga, järeldades, et vaidlusalune määrus puudutab Growth Energy’t ja Renewable Fuels Associationit kui valimisse kaasatud nelja Ühendriikide bioetanooli tootja esindajaid esiteks otseselt ja teiseks isiklikult. Esimese väite raames ei nõustu nõukogu täpsemalt sellega, et neid tootjaid saaks pidada selliseks, keda vaidlustatud määrus otseselt puudutab, kuna sisuliselt ei ole nad bioetanooli vahetult liitu eksportinud.

49

Nii toimides seab nõukogu järelikult vaidluse alla õiguslikud järeldused, mille Üldkohus tuletas enda tuvastustest, käesoleval juhul nõustumise sellega, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil on ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses õigus esitada hagi vaidlusaluse määruse peale, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb vähemalt selles osas vastuvõetavaks tunnistada (vt selle kohta 10. detsembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EU:C:2002:736, punkt 71, 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑208/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:506, punkt 76, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑209/16 P, ei avaldata, EU:C:2018:507, punkt 74).

50

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimese väite peale Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi poolt esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb tagasi lükata, ilma et selles etapis oleks vaja teha otsust nõukogu kahe ülejäänud väite vastuvõetavuse kohta.

51

Komisjon väidab, et Üldkohus oleks pidanud vastuvõetamatuse tõttu jätma läbi vaatamata Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi esimeses kohtuastmes, kuna sisuliselt ei võimalda nende ühenduste põhikiri neil kaitsta teatava sektori ja/või nende ühenduste liikmete ärihuve. Pealegi on Euroopa Kohus kohustatud uurima seda väidet omal algatusel.

52

Komisjon leiab, et määratledes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1 Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi kui „ühendused, kes esindavad USA bioetanooli tootjaid“, ja veel selle kohtuotsuse punktis 42 kui „USA bioetanoolitööstuse huve esindavad ühendused“, moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid. Nimelt ei saa need kaks ühendust vastavalt Columbia ringkonna mittetulundusühingute seadusele (District of Columbia Non-Profit Corporation Act) asutatud mittetulunduslike ühendustena kaitsta teatava sektori või oma liikmete ärihuve.

53

Selline tegevus oleks lisaks vastuolus nii Growth Energy konkreetse eesmärgiga, milleks on „edendada etanooli kui taastuvat puhast ja jätkusuutlikku energiaallikat“, kui ka Renewable Fuels Associationi tegevusalaga, milleks on „edendada riigi taastuvate kütuste elujõulise ja konkurentsivõimelise tööstuse arengut ja käia sellega kaasas“. Pealegi ei püüdnud Growth Energy ja Renewable Fuels Association sugugi väita, et esimeses kohtuastmes esitasid nad hagi oma põhikirjajärgsete eesmärkide saavutamiseks; vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75 tuvastas Üldkohus vastupidi, et nende hagi eesmärk oli „kaitsta Ühendriikide etanoolitööstust“.

54

Growth Energy and Renewable Fuels Associationi väitel ei tähenda asjaolu, et nad on mittetulunduslikud ühendused, et nad ei saaks kaitsta konkreetse sektori ja/või oma liikmete ärihuve, vaid see tähendab lihtsalt seda, et nad ei või saada oma tegevusest rahalist kasu ega jagada aktsionäridele dividende. Nad lisavad, et komisjon on meelevaldselt järeldanud, et Renewable Fuels Associationi tegevusala on piiratud riiklike kaalutlustega, ja välistab tema liikmete ärihuvide kaitse kolmandates riikides. Nimelt on kodumaise tööstuse edendamine seotud ka selle kasvuga, mis hõlmab eksporti, mistõttu vaidlusalune määrus, mis mõjutab kõnealuse tööstuse konkurentsivõimet, kuulub tema ülesannete raamesse.

55

Igal juhul ei saa komisjon kui apellatsioonkaebuse suhtes „kolmas osapool“ menetluse käesolevas etapis väita, et selles osas on tõendeid moonutatud – mida nõukogu seda vastavas küsimuses teinud ei ole –, ja väita, et Üldkohtu järeldused ühenduse eesmärkide kohta on tegelikult kitsamad. Komisjon oleks pidanud esitama Euroopa Kohtu kodukorra artikli 178 alusel vastuapellatsioonkaebuse.

56

Vastavalt kodukorra artiklile 174 võib vastuses apellatsioonkaebusele nõuda apellatsioonkaebuse täielikku või osalist rahuldamist või rahuldamata jätmist. Lisaks võivad pooled, kellel on õigus esitada vastus apellatsioonkaebusele, kodukorra artiklite 172 ja 176 alusel esitada vastuapellatsioonkaebuse eraldi dokumendina vastusest apellatsioonkaebusele; selles dokumendis võib nimetatud kodukorra artikli 178 lõike 1 ja lõike 3 teise lause kohaselt nõuda vaidlustatud kohtuotsuse täielikku või osalist tühistamist väidete ja argumentide põhjal, mis erinevad apellatsioonkaebuses esitatutest.

57

Nendest sätetest koostoimes ilmneb, et vastuses apellatsioonkaebusele ei saa taotleda vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist põhjustel, mis on erinevad ja sõltumatud apellatsioonkaebuses esitatutest, ning neid põhjendusi saab esitada üksnes vastuapellatsioonkaebuses (10. novembri 2016. aasta kohtuotsus DTS Distribuidora de Televisión Digital vs. komisjon, C‑449/14 P, EU:C:2016:848, punktid 99–101, ja 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 20).

58

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 45 ja 46 on märkinud, esitab komisjon käesoleval juhul sisuliselt väite, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, leides, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil oli seaduslik õigus kaitsta bioetanoolitööstuse või oma liikmete ärihuve, millist väidet nõukogu esitanud ei ole ning mis seega kujutab endast vaidlustatud kohtuotsuse eraldiseisvat ja sõltumatut tühistamise põhjust, mille saab esitada ainult vastuapellatsioonkaebuses.

59

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus, kui talle on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel esitatud apellatsioonkaebus, tõepoolest teha vajaduse korral omal algatusel otsuse avalikul huvil põhineva väite kohta, et on rikutud ELTL artiklis 263 sätestatud vastuvõetavuse tingimusi (vt 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, C‑298/00 P, EU:C:2004:240, punkt 35; 15. aprilli 2010. aasta kohtumäärus Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon, C‑517/08 P, ei avaldata, EU:C:2010:190, punkt 54, ja 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Eurallumina vs. komisjon, C‑323/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:952, punkt 31).

60

Komisjoni esitatud väitega ei saa sellegipoolest nõustuda.

61

Esiteks ei tähenda nimelt asjaolu, et Growth Energy ja Renewable Fuels Association ei taotle kasumit, et nad ei võiks tagada enda esindatavate juriidiliste isikute kollektiivsete huvide kaitset kohtus. Igal juhul ei ole komisjon tõendanud ega isegi väitnud, et neil ühendustel ei ole kohtumenetlusteovõimet.

62

Teiseks ei ole vastupidi sellele, mida väidab komisjon, sugugi ilmselge, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi tegevusala ei võimalda neil tagada oma liikmete ärihuvide kaitset kolmandates riikides. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, on kummagi ühenduse tegevusala piisavalt lai, et hõlmata hagi, mille eesmärk on kaitsta oma liikmete huve kaubanduse kaitsemeetmete eest.

63

Järelikult tuleb komisjoni ühepoolne väide tagasi lükata kui õiguslikult täiesti põhjendamatu.

64

Nõukogu väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et vaidlusalune määrus puudutab valimisse kaasatud nelja Ühendriikide bioetanooli tootjat otseselt, millist järeldust on põhjendatud muu hulgas asjaoludega, mis on välja toodud selle kohtuotsuse punktides 114, 116 ja 117.

65

Nõukogu väitel leidis Üldkohus, et nende nelja tootja puhul esineb otsene puutumus, kuna nad toodavad kaupa, mille liitu importimisel kohaldatakse dumpinguvastast tollimaksu. Sellise tollimaksu kehtestamine muudab liidu turul bioetanooli turustamise õiguslikke tingimusi. Kuid selline tuvastus on nõukogu arvates vastuolus Euroopa Kohtu 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 44–51) sedastatuga. Kuna tootjad ei müü oma tooteid otse liitu, võib nende puhul äärmisel juhul tegemist olla majanduslikust aspektist kaudse puutumusega, sest nende konkurentsiolukord võib olla ebasoodsam võrreldes teiste bioetanooli tootjatega, kellelt tollimaksu tasumist ei nõuta.

66

Nõukogu väidab, et Üldkohus asus ekslikult seisukohale, et dumpinguvastane tollimaks muudab asjaomase toote turustamise õiguslikke tingimusi ja mõjutab otseselt ja oluliselt kõiki valimisse kaasatud tootjaid, olenemata sellest, kas nad on või ei ole eksportijad. Nõukogu leiab, et järeldades kõigi tootjate automaatse puutumuse olemasolu, läks Üldkohus kaugemale enda poolt viidatud kohtupraktikast, minnes nõnda kohtuliku „liialduse“ teele.

67

Seega on Üldkohus nõukogu arvates rikkunud ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud otsese puutumuse tingimust, mille kohaselt peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju asjaomase isiku õiguslikule olukorrale ega või jätta seda rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusruumi, kuna rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme, lugedes piisavaks oletatavat ja kaudset muutust nelja valimisse kaasatud tootja majanduslikus olukorras.

68

Growth Energy and Renewable Fuels Association leiavad, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune määrus puudutab neid otseselt.

69

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 meelde tuletas, eeldab tingimus, mille järgi peab hagi esemeks olev otsus puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, kahe kumulatiivse kriteeriumi täitmist, nimelt esiteks seda, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust, mispuhul akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt eelkõige 5. mai 1998. aasta kohtuotsus Compagnie Continentale (France) vs. komisjon, C‑391/96 P, EU:C:1998:194, punkt 41; 10. märtsi 2016. aasta kohtumäärus SolarWorld vs. komisjon, C‑142/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:163, punkt 22, ja 21. aprilli 2016. aasta kohtumäärus Makro autoservicio mayorista ja Vestel Iberia vs. komisjon, C‑264/15 P ja C‑265/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:301, punkt 45).

70

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 58 märkis, ei nõustu nõukogu ja komisjon hinnanguga, mille Üldkohus andis nimetatud tingimustest esimesele.

71

Nimelt väidavad institutsioonid sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et vaidlustatud määrus puudutab valimisse kaasatud Ühendriikide tootjat otseselt, põhjusel et uurimisperioodil eksportisid kauplejad/segajad liitu märkimisväärse osa nende tootjate bioetanoolitoodangust, mistõttu dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine mõjutas märkimisväärselt nende õiguslikku olukorda liidu turul.

72

Oluline on märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale ei ole, vaatamata sellele, et dumpinguvastast tollimaksu kehtestavad määrused on oma olemuselt ja ulatuselt normatiivset laadi, sest neid kohaldatakse kõigi asjasse puutuvate ettevõtjate suhtes, välistatud, et sellised määrused võivad eeskätt teatavate eriasjaolude tõttu mõnda vaatlusaluse toote tootjat ja eksportijat puudutada otseselt ja isiklikult (vt selle kohta 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus TMK Europe, C‑143/14, EU:C:2015:236, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Selle aspektiga seoses on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et meetmed, millega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, võivad otseselt ja isiklikult puudutada neid vaatlusealuse toote tootjaid ja eksportijaid, kellele nende äritegevust puudutavate andmete põhjal pannakse süüks dumpingut. Nii on see üldjuhul nende tootjate ja eksportijate puhul, kes suudavad tõendada, et neid on komisjoni ja nõukogu aktides nimetatud, või neid puudutas esialgne uurimine (vt selle kohta eelkõige 21. veebruari 1984. aasta kohtuotsus Allied Corporation jt vs. komisjon, 239/82 ja 275/82, EU:C:1984:68, punktid 11 ja 12; ning 7. mai 1987. aasta kohtuotsus NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, 240/84, EU:C:1987:202 punkt 5).

74

Sellest kohtupraktikast nähtub, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus ei puuduta ettevõtjat otseselt üksnes selle tõttu, et ettevõtja toodab asjaomase tollimaksuga maksustatud toodet, sest selles küsimuses on eksportijaks olemine määrava tähtsusega. Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktikast, et teatavate uurimisaluse toote tootjate ja eksportijate otsene puutumus dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määrusega on seotud just nimelt asjaoluga, et neile pannakse süüks dumpingut. Ent tootjale, kes ei ekspordi oma toodangut liidu turule, vaid piirdub müügitegevusega omamaisel turul, ei saa panna süüks dumpingut.

75

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 tõdes, ei piisa järelikult ainuüksi asjaolust, et toode on liidu turul – isegi märkimisväärses koguses –, et asuda seisukohale, et kui selle toote suhtes kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, siis mõjutab see maks otseselt selle tootja õiguslikku olukorda.

76

Nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 12 ja 63 ning nagu Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94, ei eksportinud valimisse kaasatud Ühendriikide tootjad uurimisperioodi vältel oma toodangut vahetult liidu turule. Seega ei saanud neile süüks panna dumpingut ja nende puhul ei olnud võimalik kindlaks määrata individuaalset dumpingumarginaali, nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendustest 64 ja 76 ning nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–112.

77

Kuna need tootjad ei eksportinud oma toodangut vahetult liidu turule ja seega ei olnud vaidlusaluses määruses lõplikult eksportijatena identifitseeritud, siis ei puudutanud järeldused dumpingu esinemise kohta otseselt ei neid ega nende vara, sest vahetult nende toodangu suhtes ei olnud kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu.

78

Ühendriikide bioetanoolitootjad tõepoolest identifitseeriti institutsioonide aktides, kuna komisjon kaasas nad alguses Ühendriikide tootjate/eksportijate valimisse. Siiski ei ole see asjaolu, mida Üldkohus muuseas valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate isiklikku puutumust käsitlevas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 119 mainis, piisav, järeldamaks, et vaidlusalune määrus puudutab viimati nimetatuid otseselt.

79

Nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 73 meenutatud kohtupraktikast, et üksnes dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toote neid „tootjad ja eksportijad“, kellele pannakse süüks dumpingut ning kes suudavad tõendada, et nad on institutsioonide aktides identifitseeritud, saab selle tollimaksu kehtestav määrus otseselt puudutada.

80

Nagu on juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 76, on siiski selge, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjad ei eksportinud enda toodetud bioetanooli vahetult liidu turule.

81

Kuigi vastab tõele, et vaidlusalune määrus võib Ühendriikide bioetanooli tootjad seada ebasoodsamasse konkurentsiolukorda, ei võimalda see asjaolu – isegi tõendatuse korral – iseenesest tuvastada, et selle määruse sätted mõjutavad seega nende tootjate õiguslikku olukorda (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punkt 37, ja 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Confederazione Cooperative Italiane jt vs. Anicav jt, C‑455/13 P, C‑457/13 P ja C‑460/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:616, punkt 49).

82

Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalune määrus puudutab valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjaid otseselt. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada – ilma et oleks vaja uurida apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid –, osas, millega tühistati vaidlusalune määrus osas, milles see puudutab Patriot Renewable Fuelsit, Plymouth Energy Company’t, POETit ja Platinum Ethanoli.

83

Vastuapellatsioonkaebuses esitavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association kaks väidet, mille kohaselt analüüsis Üldkohus valesti nende esimeses astmes esitatud hagi vastuvõetavust. Esiteks väidavad nad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, piirates nende isikliku hagi esitamise õiguse ainult nende kümnenda väitega, mille nad olid esitanud oma menetlusõiguste kaitseks. Niisiis vaidlevad nad vastu järeldusele, millega Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkti 161 teises taandes otsustas jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nende üheksa esimest väidet.

84

Teiseks väidavad nad, et Üldkohus rikkus õigusnormi ka sellega, et ei nõustunud, et neil on õigus esitada hagi oma teiste liikmete nimel peale nelja valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanoolitootja, st esiteks kauplejate/segajate Murexi ja CHSi nimel ning teiseks ülejäänud liikmete nimel, keda valimisse ei kaasatud. Growth Energy ja Renewable Fuels Association vaidlevad seega vastu järeldusele, millega Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punkti 161 kolmandas taandes vastuvõetamatuse tõttu hagi läbi vaatamata osas, milles sellega taotleti vaidlusaluse määruse tühistamist niivõrd, kui see puudutab hagejate ülejäänud liikmeid peale viie valimisse kaasatud Ühendriikide tootja.

85

Nõukogu palub mõlemad vastuapellatsioonkaebuse väited tagasi lükata.

86

Ka komisjon väidab teise võimalusena, et selle vastuapellatsioonkaebuse mõlemad väited tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuid esitab samuti esimese võimalusena kaks vastuvõetamatuse vastuväidet.

87

Komisjon väidab esiteks, et vastuapellatsioonkaebuse on elektrooniliselt allkirjastanud isik, kes väidab, et ta on advokatuuri liige Ateenas (Kreeka) ja Brüsselis (Belgia), kuid esitatud ei ole ei selle isiku ametitõendit ega volikirja; see asjaolu aga on juhul, kui seda puudust ei kõrvaldata, piisav, et tunnistada vastuapellatsioonkaebus vastuvõetamatuks.

88

Teiseks väidab ta, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, nagu seda oleks tulnud teha ka nende poolt esimeses kohtuastmes Üldkohtule esitatud hagiga, põhjusel et oma põhikirja alusel puudub neil ühendustel õigus seda esitada. Komisjon toob välja täpselt samad argumendid kui need, mis ta esitas, et nende kahe ühenduse poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuse vastuvõetavust vaidlustada, ja mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53.

89

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi vastuapellatsioonkaebuse originaaldokumendile oli – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 113 – nõuetekohaselt alla kirjutanud advokaat, kelle esindusvolitust ei ole vaidlustatud ja kes on igal juhul vastavalt kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile b nõuetekohaselt esitanud esiteks tõendi, mis näitab, et tal on õigus esineda liikmesriigi kohtus, ja teiseks Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi antud volikirjad.

90

Komisjoni esimene vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

91

Samuti tuleb põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 60–63, tagasi lükata komisjoni teine vastuvõetamatuse vastuväide.

92

Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi esimese väite saab jagada kahte ossa.

93

Esimese väite esimese osa aluseks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79 olev väidetavalt vale Üldkohtu järeldus, et vaidlusalune määrus ei muutnud mainitud kahe ühenduse õiguslikku olukorda ning nende õigusi ja kohustusi.

94

Kõigepealt leiavad nad, et dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus võib õigussubjekti õiguslikku olukorda mõjutada muul viisil kui lihtsalt tollimaksu tasumise tõttu. Käesoleval juhul muutis vaidlusalune määrus Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi väitel nende õigusi ja kohustusi, sest nende ainus olemasolu põhjus on volitus ja ülesanne tagada oma liikmete nimel, olgu need siis valimisse kaasatud või mitte, Ühendriikide bioetanoolitööstuse kaitse ja õiguste esindamine.

95

Järgmiseks rõhutavad nad, et liidu institutsioonides oma liikmete asjakohasel viisil esindamiseks osalesid nad aktiivselt selles dumpinguvastases haldusmenetluses, mille tulemusel võeti vastu vaidlusalune määrus. Seega põhjustab dumpinguvastase tollimaksu kehtestav määrus ühenduse tegevusala arvestades kahju isiklikult sellele ühendusele, kellel ei ole õnnestunud saavutada oma sekkumise soovitud eesmärki.

96

Lisaks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111) on asjakohane, kuna hagejate kui esindusühenduste seisund ei ole võrreldav läbirääkija omaga, kes tegutseb ametlikult oma liikmete nimel, nagu viidatud otsuse aluseks olnud kohtuasjas.

97

Väite teises osas vaidlustavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association Üldkohtu järelduse, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 ning mille kohaselt saab seisukoha, et vaidlusalune määrus puudutab neid otseselt ja isiklikult, võtta ainult nende hagi kümnenda väite osas, mis käsitleb nende menetluslike tagatiste kaitset, mis neile tulenevad dumpinguvastase algmääruse artikli 6 lõikest 7, artikli 19 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 20 lõigetest 2, 4 ja 5.

98

Nad rõhutavad, et need kaks kohtuotsust, millele Üldkohus selles küsimuses tugineb, st 4. oktoobri 1983. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon (191/82, EU:C:1983:259, punkt 31) ja 17. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Rica Foods vs. komisjon (T‑47/00, EU:T:2002:7, punkt 55), ei võimalda selle järelduse põhjendatust tõendada. Kuigi nendest kohtuotsustest võib järeldada, et akt puudutab õigussubjekti isiklikult üksnes siis, „kui asjakohane liidu õigusakt annab talle teatavad menetluslikud tagatised“, ei kinnita need seevastu seisukohta, et hagi esitamise õigus peaks piirduma ainult väidetega menetlusõiguste rikkumise kohta.

99

Ühendused on seisukohal, et kui õigussubjekti puhul on juba tuvastatud, otsene ja isiklik puutumus, tuleb tema hagi pidada tervikuna vastuvõetavaks. Kõigil asjast huvitatud isikutel dumpinguvastase algmääruse tähenduses, olgu need tootjad, eksportijad, importijad või nende ühendused, on selle määruse alusel samad õigused. Nad väidavad, et keeldudes nende puhul tunnustamast „hagi esitamise õigust täies ulatuses“, tunnistas Üldkohus pealegi, et esindusühendusi tuleb kohelda erinevalt vastavalt sellele, kas nad esitavad kaebuse või vaidlustavad meetme, mis põhjustab kahju neile endale ja nende liikmetele.

100

Nõukogu ja komisjon paluvad esimese väite tagasi lükata, väites eelkõige, et Üldkohus otsustas põhjendatult, et ühenduste õigus esitada hagi piirdub oma menetlusõiguste kaitsega.

101

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 77–87, leidis Üldkohus sisuliselt, et tuleb tunnustada Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi õigust esitada hagi vaidlustatud määruse vastu, kuid ainult piiratud ulatuses, et kaitsta nende menetlusõigusi.

102

Täpsemalt leidis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et vaidlusalune määrus ei puuduta Growth Energy’t ja Renewable Fuels Associationit otseselt osas, milles sellega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks ainult nende liikmete toodete suhtes, sest see ei muuda nende õiguslikku olukorda. Siiski leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 80–85 ja 87, et neil kahel ühendusel on sellegipoolest õigus esitada hagi vaidlusaluse määruse peale esindusühendustena, kes on osalenud selle määruse vastuvõtmise menetluses, kuid üksnes piiratud ulatuses ja ainult selleks, et kaitsta menetluslikke õigusi, mis neil on dumpinguvastase algmääruse alusel. Kolmandaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et need ühendused ei saa tugineda 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsusele CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 28–30), sest nende seisund esindusühendusena dumpinguvastase algmääruse tähenduses ei ole samastatav läbirääkija omaga, kes tegutseb ametlikult oma liikmete nimel.

103

Väite esimeses osas, mis hõlmab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 79 ja 86, väidavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association sisuliselt, et Üldkohus oleks pidanud täies ulatuses tunnustama nende õigust esitada hagi, kuna nad osalesid aktiivselt dumpinguvastastes haldusmenetluses. Nad leiavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et vaidlusalune määrus ei puuduta neid otseselt, ja teiseks selle kohtuotsuse punktis 86, et nende olukord ei ole samastatav olukorraga, mille alusel tehti 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 28–30).

104

Need Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi, argumendid on siiski perspektiivitud.

105

Esiteks ei saa, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 153, nimelt asuda seisukohale, et vaidlusalune määrus muutis Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi õigusi ja kohustusi lihtsalt seetõttu, et neil on volitus ja ülesanne tagada Ühendriikide bioetanoolitööstuse õiguste kaitse ja esindamine oma liikmete nimel. Teiseks otsustas Üldkohus põhjendatult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 160–165, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi olukord ei olnud mingil viisil samastatav läbirääkija erandliku olukorraga, mida käsitleti 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsuse CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 28–30) aluseks olnud kohtuasjas.

106

Esimese väite teises osas väidavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, piirates nende õiguse esitada hagi vaidlusaluse määruse peale üksnes õigusega kaitsta oma menetlusõigusi, ja seega luges vastuvõetavaks ainult nende kümnenda väite.

107

Selles osas on Euroopa Kohus juba varem sedastanud, et füüsilisel või juriidilisel isikul, kellel on liidu akti vastuvõtmise raames menetluslikud õigused, ei saa üldjuhul mis tahes menetlusliku tagatise olemasolu korral olla õigust esitada hagi selle akti peale, et vaidlustada selle sisu õiguspärasust. Üksikisiku hagi esitamise õiguse täpne ulatus liidu õigusakti vaidlustamisel sõltub tema õiguslikust seisundist, mis on liidu õiguses kindlaks määratud eesmärgiga kaitsta tema sellisel viisil tunnustatud õiguspäraseid huve (25. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Metro SB-Großmärkte vs. komisjon, 26/76, EU:C:1977:167, punkt 13; 4. oktoobri 1983. aasta kohtuotsus Fediol vs. komisjon, 191/82, EU:C:1983:259, punkt 31, ja 5. mai 2009. aasta kohtumäärus WWF-UK vs. nõukogu, C‑355/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:286, punkt 44).

108

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 157 on tõdenud, ei saa ainuüksi viitamine menetluslike tagatiste olemasolule tuua kaasa hagi vastuvõetavaks tunnistamist osas, milles see rajaneb väidetel, et rikutud on materiaalõigusnorme (vt selle kohta 5. mai 2009. aasta kohtumäärus WWF-UK vs. nõukogu, C‑355/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:286, punkt 47).

109

Sellest järeldub, et Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

110

Teises väites, mille saab jagada kahte ossa, väidavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association, et Üldkohus rikkus õigusnormi ka sellega, et ei tunnustanud nende õigust esitada hagi oma teiste liikmete nimel peale valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanooli tootjate, nimelt esiteks kauplejate/segajate Murexi ja CHSi ning teiseks ülejäänud liikmete nimel, keda valimisse ei kaasatud.

111

Nende väitel otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–55 esiteks valesti, et Murexi ja CHSi huvide kaitse ei saa õigustada hagi vastuvõetavaks tunnistamist, kuna need kauplejad/segajad on lihtsalt Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi „ühinenud“ liikmed, kellel ei ole seega hääleõigust. Nimelt ei ole Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi sõnul Euroopa Kohtu praktikas, milles tunnustatakse ühenduste õigust esitada hagi, tehtud mingit vahet ühinenud liikmete ja muude liikmete vahel, ning on hoopis vastupidi selgelt kinnitatud, et vastuvõetav on selline hagi, mille on esitanud ühendus, tegutsedes ühe või mitme sellise liikme eest ja nimel, kelle enda hagi oleks vastuvõetav.

112

Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi väitel rikkus Üldkohus õigusnormi ka sellega, et otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 152–154, et vaidlustatud määrus ei puuduta otseselt Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi ülejäänud liikmeid peale nende, kes kaasati eksportivate tootjate valimisse, kuna esiteks ei ole need kaks ühendust selliseid liikmeid otseselt identifitseerinud ja teiseks ei ole nad esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et nad eksportisid bioetanooli liitu ning et nende toodete suhtes kohaldati asjaomase määrusega kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu. Seoses sellega väidavad Growth Energy ja Renewable Fuels Association, et kuna vaidlusalune määrus kehtestab üleriigilise dumpinguvastase tollimaksu Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes, siis käsitatakse seda määrust nii, et see puudutab otseselt kõiki Ühendriikide tootjaid, mistõttu dumpinguvastane tollimaks mõjutab viimati nimetatute õiguslikku olukorda otseselt sellest hetkest alates, mil toode tuuakse liidu turule. Samuti on otsese puutumusega tegemist potentsiaalsete eksportijate puhul, sest dumpinguvastane tollimaks mõjutab kohta, kust toodet eksporditakse.

113

Growth Energy ja Renewable Fuels Association lisavad, et Üldkohus jättis samuti analüüsimata nende isikliku puutumuse küsimuse. Ent nad osalesid menetluses kõigi oma liikmete esindajatena, esitades tõendeid selle kohta, et import Ühendriikidest ei põhjustanud kahju Euroopa Liidu tootmisharule. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb nende sõnul seega selles, et vaidlusalune määrus võeti vastu, lähtudes nende märkustest, milles kajastus nende liikmete seisukoht. Growth Energy ja Renewable Fuels Association leiavad, et kui nende õigust esitada hagi ei tunnustata, võimaldaks see nõukogul vältida tõhusat seaduslikkuse kontrolli. Selles küsimuses on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 sisalduv Üldkohtu tõdemus vale ja liialdatud.

114

Nõukogu väidab, et vastuapellatsioonkaebuse teine väide on vastuvõetamatu ja igal juhul õiguslikult täiesti põhjendamatu.

115

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52–55, et Growth Energy’l ja Renewable Fuels Associationil ei ole õigust esitada hagi oma „ühinenud“ liikmete Murexi ja CHSi esindajana. Selles küsimuses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53, et Renewable Fuels Associationi ühinenud liikmena on CHSil ühinemisleppest tulenevalt õigus osaleda koosolekutel, kuid tal ei ole hääleõigust. Samuti märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et Growth Energy ühinenud liikmena ei ole CHSil ühinemisleppest tulenevalt samuti hääleõigust. Üldkohus tegi selle põhjal järelduse, et CHSil ja Murexil ei ole võimalik tagada oma huvide kaitset juhul, kui neid esindab nende ühendus.

116

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 151–153 esiteks, et peale valimisse kaasatud Ühendriikide tootjate ning kauplejate/segajate Murexi ja CHSi ei ole Growth Energy ja Renewable Fuels Association nimeliselt identifitseerinud ühtegi teist oma liiget, kellel võiks nende arvates olla õigus esitada hagi, ja teiseks ei ole need ühendused esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et need liikmed on bioetanooli liitu eksportinud ja seetõttu on pidanud tasuma vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu. Neil asjaoludel tegi Üldkohus järelduse, et ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalune määrus puudutab neid liikmeid isiklikult.

117

Kõigepealt tuleb tagasi lükata teise väite vastuvõetamatuse väide, mille esitas nõukogu. Vastupidi nõukogu väitele ei vaidlusta Growth Energy ja Renewable Fuels Association hinnangut, mille Üldkohus andis kõnealustele faktilistele asjaoludele, vaid nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni, ning täpsemalt Üldkohtu järeldust, mille kohaselt esiteks puudub neil kahel ühendusel õigus esitada hagi kauplejate/segajate Murexi ja CHSi nimel ja teiseks ei puuduta vaidlustatud määrus valimisse kaasamata Ühendriikide bioetanoolitootjad otseselt.

118

Järgmiseks tuleb tagasi lükata Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi teise väite teine osa, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et neil kahel ühendusel ei ole õigust esitada hagi oma nende liikmete nimel, kes ei ole kaasatud eksportivate tootjate valimisse.

119

Nagu nimelt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 69–82, ei ole asjaolu, et osa – isegi kui see on märkimisväärne – Ühendriikide bioetanoolitootjate toodangust eksporditakse liitu, ega see, et nad võivad olla kohustatud tasuma vaidlusaluse määrusega kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu, piisav tõend selle kohta, et kõnealune määrus neid ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt puudutab.

120

Seevastu tuleb nõustuda teise väite esimese osaga. Nimelt rikkus Üldkohus õigusnormi, leides, et kauplejate/segajate Murexi ja CHSi huvide kaitsega ei saa põhjendada Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi vastuvõetavust, kuivõrd esimesena nimetatud on ainult kõnealuste ühendustega ühinenud liikmed ja seega puudub neil neis ühendustes hääleõigus.

121

Nimelt ei ole see asjaolu piisav, et tõendada, et sellistel ühendustel puudub õigus esitada hagi.

122

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 129 rõhutanud, sõltub sellise tühistamishagi vastuvõetavus, mille on esitanud ühendus, kelle ülesanne on kaitsta oma liikmete kollektiivseid huve, Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 välja toodud teises olukorras kõnealuse ühenduse poolt esindatavate ettevõtjate isiklikust õigusest esitada hagi (vt selle kohta 18. detsembri 1997. aasta kohtumäärus Sveriges Betodlares ja Henrikson vs. komisjon, C‑409/96 P, EU:C:1997:635, punktid 46 ja 47; 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 56; 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 33, ja 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus European Union Copper Task Force vs. komisjon, C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 87).

123

Kuid ei saa nõustuda sellega, et olukord, kus ühenduse teatavatel liikmetel puudub hääleõigus või muu vahend, mille abil nad saavad jõustada oma õigusi selles ühenduses, on piisav alus tuvastamaks, et selle ühenduse eesmärk ei ole nende liikmete esindamine.

124

Lisaks võib sellisele lisatingimusele hinnangu andmine olla keeruline, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 141, eelkõige pidades silmas võimalikke lahknevusi, mis tulenevad õigusaktidest, mis reguleerivad asjaomast ühinemislepet.

125

Sellest järeldub, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et Growth Energy ja Renewable Fuels Association ei pea tõendama mitte üksnes seda, et nende liikmete puhul on tegemist isikliku puutumusega ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, vaid ka seda, et nende ühenduste liikmed, kelle huvisid neil on kavas kaitsta, peavad ühtlasi saama jõustada oma isiklikke huve neis ühendustes.

126

Sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tühistamishagi, mille esitasid Growth Energy ja Renewable Fuels Association ühendustena, kes tagavad oma liikmete ning täpsemalt kauplejate/segajate Murexi ja CHSi kollektiivsete huvide kaitse, analüüsimata seda, kas vaidlustatud määrus puudutab viimati nimetatuid isiklikult.

127

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu alusel võib Euroopa Kohus, kui ta Üldkohtu otsuse tühistab, saata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

128

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tal on olemas kõik vajalikud tõendid, et teha otsus Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi kui valimisse kaasatud Ühendriikide bioetanoolitootjate huvide esindajate poolt Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavuse kohta.

129

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 69–82, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et valimisse kaasatud Ühendriikide tootjaid puudutab vaidlustatud määrus otseselt seetõttu, et uurimisperioodil ostsid kauplejad/segajad neilt märkimisväärses koguses bioetanooli, mis eksporditi liitu.

130

Ent niivõrd, kui Growth Energy ja Renewable Fuels Association tuginesid selleks, et tõendada, et vaidlusalune määrus puudutab neid otseselt valimisse kaasatud Ühendriikide ettevõtjate esindajatena, üksnes sellele, et selle määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine võib nende tootjate konkurentsiolukorda oluliselt mõjutada, tuleb asuda seisukohale, et nad ei ole tõendanud, et vaidlusalune määrus puudutab neid tootjaid otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

131

Pidades silmas, et Growth Energy ja Renewable Fuels Association peavad tõendama, et vaidlusalune määrus ei puuduta nende liikmeid mitte ainult isiklikult, vaid samuti otseselt, ja need kaks tingimust on kumulatiivsed (vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 76, ja 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 93), tuleb seega nõukogu esitatud vastuvõetamatuse väitega nõustuda ja vaidlusaluse määruse peale esitatud tühistamishagi läbi vaatamata jätta, kuna see on selles küsimuses vastuvõetamatu.

132

Seevastu leiab Euroopa Kohus, et ta ei saa ise teha otsust selle hagi vastuvõetavuse kohta, mille Growth Energy ja Renewable Fuels Association on esitanud kauplejate/segajate Murexi ja CSHi huvide esindajatena, sest Üldkohus jättis nende hagi selles küsimuses vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ning ei analüüsinud küsimust, kas vaidlusalune määrus puudutab neid kauplejad/segajad otseselt ja isiklikult.

133

Seetõttu tuleb asi saata tagasi Üldkohtule, et ta teeks otsuse, kas Growth Energy ja Renewable Fuels Associationi hagi on vastuvõetav niivõrd, kuivõrd nad on esitanud hagiavalduse kauplejate/segajate Murexi ja CSHi huvide esindajatena.

134

Neil asjaoludel tuleb otsus kohtukulude kohta teha hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: