–

Engie Cartagena SL, esindajad: abogados G. Martínez-Villaseñor ja G. Rubio Hernández-Sampelayo ning procuradora A. Cano Lantero,

–

Endesa Generación SA, esindaja: abogado J. J. Lavilla Rubira,

–

EDP España SAU, esindaja: abogada J. Expósito Blanco,

–

Bizkaia Energía SL, esindajad: abogado J. Abril Martínez ja procurador J. Briones Méndez,

–

Iberdrola Generación SAU ja Tarragona Power SL, esindajad: abogados J. Giménez Cervantes ja F. Löwhagen,

–

Bahia de Bizkaia Electricidad SL, esindajad: procuradora F. González Ruiz ja abogados J. García Sanz ning D. Sarmiento Ramírez-Escudero,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Rubio González,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, I. Galindo Martín ja E. Sanfrutos Cano,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (ELT 2003, L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 211), artikli 3 lõiget 2, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 3 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud Engie Cartagena SL ja Ministerio para la Transición Ecológica, varem Ministerio de Industria, Energía y Turismo (Hispaania ökoloogilise ülemineku ministeerium, varem tööstus-, energia- ja turismiministeerium), vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas tasu, mida elektrienergiat tootvad ettevõtjad peavad maksma riikliku energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskava rahastamiseks (edaspidi „kohustuslik makse“), on õiguspärane.

3

Nõukogu 26. juuni 1969. aasta määruse (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT 1969, L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19) artikli 2 lõige 1 sätestas, et avaliku teenindamise kohustused on „kohustused, mida kõnesolev vedaja kaubandushuvidest lähtudes endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel“.

4

Nõukogu 7. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3577/92 teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) (ELT 1992, L 364, lk 7; ELT eriväljaanne 06/02, lk 10) artikli 2 punkt 4 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid

[…]

[…]“.

5

Direktiivi 2003/54 artikli 3 lõige 2 sätestas:

„Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhusus ja kliimakaitse. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama EL elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ja keskkonnakaitse eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.“

6

Direktiiv 2003/54 tunnistati alates 3. märtsist 2011 direktiiviga 2009/72 kehtetuks.

7

Direktiivi 2009/72 põhjenduses 50 on märgitud:

„Avaliku teenusega seotud nõudeid, sealhulgas universaalteenusega seotud nõudeid ja neist tulenevaid ühiseid miinimumstandardeid on vaja veelgi tugevdada, et tagada kõikidele tarbijatele, eelkõige kaitsetumatele tarbijatele võimalus konkurentsist ja õiglastest hindadest kasu saada. Avaliku teenuse nõuded tuleks määratleda riigi tasandil, võttes arvesse siseriiklikke tingimusi; liikmesriigid peaksid siiski austama [liidu] õigust. Liidu kodanikud ja, juhul kui liikmesriigid seda kohaseks peavad, väikeettevõtjad peaksid saama kasu avaliku teenuse kohustusest, eelkõige seoses varustuskindluse ja mõistlike hindadega. […]“.

8

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 2, mis sisuliselt kordab direktiivi 2003/54 artikli 3 lõiget 2, on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama [liidu] elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ja keskkonnakaitse ning taastuvate energiaallikate eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT 2007, L 315, lk 1), sätestab artikli 1 lõikes 1:

„Käesoleva määruse eesmärgiks on määratleda, kuidas pädevad asutused võivad kooskõlas [liidu] õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseaduste poolt reguleeritud teenused.

Selleks sätestatakse käesoleva määrusega tingimused, mille kohaselt pädevad asutused hüvitavad transpordiettevõtjale, kellele nad avaliku teenindamise kohustuseks teevad või kellega lepingu sõlmivad, sellega kaasnevad kulud ja/või annavad neile avaliku teenindamise kohustuse eest ainuõigused.“

10

Määruse artikli 2 „Mõisted“ punktis e on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid

[…]

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2017. aasta määruse (EL) 2017/352, millega luuakse sadamateenuse osutamise raamistik ja sadamate finantsläbipaistvuse ühised normid (ELT 2017, L 57, lk 1), artikli 2 punktis 14 on „avaliku teenuse osutamise kohustused“ selle määruse tähenduses määratletud kui „määratletud või kindlaksmääratud nõue, millega tagatakse sellise üldist huvi pakkuva sadamateenuse või toimingu pakkumine, mida teenuseosutaja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ei osutaks või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel“.

12

Kuninga 23. detsembri 2010. aasta dekreetseaduse 14/2010, millega kehtestatakse kiireloomulised meetmed elektrisektori hinna puudujäägi korrigeerimiseks (Real Decreto-ley 14/2010, por el que se establecen medidas urgentes para la corrección del déficit tarifario del sector eléctrico, BOE nr 312, 24.12.2010, lk 106386) (edaspidi „dekreetseadus 14/2010“), neljandas põhjenduses on märgitud:

„Teiseks, et vähendada hindadega seostatavaid kulutusi, eeldatakse, et tootmisettevõtjad, kelle suhtes kehtib tavaline kord, rahastavad ministrite nõukogu 8. juuli 2005. aasta otsusega vastu võetud 2008.–2012. aasta tegevuskava, millega rakendatakse dokumendis „Hispaania energiasäästu ja ‑tõhususe strateegia aastateks 2004–2012“ ette nähtud meetmed. Samuti määratakse kindlaks iga äriühingu protsentuaalne osalus selle tegevuskava rahastamises ning muudetakse 2011. aasta riigieelarve seaduse [Ley de Presupuestos Generales del Estado de 2011] sätteid vastavalt“.

13

Vastavalt dekreetseaduse 14/2010 kolmandale lisasättele „2011., 2012. ja 2013. aasta energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavade rahastamine“:

14

Ministrite nõukogu 8. juuli 2005. aasta otsusega vastu võetud 2008.–2012. aasta tegevuskava näeb kokkuvõtlikult ette:

„[E]nergiasäästu ja ‑tõhususe poliitika on ühiskonna arengu suunanäitaja, kuna: see aitab kaasa sotsiaalsele heaolule, kujutab endast sotsiaalse vastutuse osa, suunab inimtegevust kestlikuma arengu suunas, loob uue raamistiku tööstuse konkurentsivõime arenguks ja kokkuvõttes vastab kodanike ja elanike vahelisele solidaarsuspõhimõttele.

Need juhtpõhimõtted peavad leidma väljenduse tegevuskavades, mis on esitatud käesolevas dokumendis ja mille suunised peavad võimaldama saavutada järgmisi strateegilisi eesmärke:

15

Sellest kokkuvõttest nähtub, et paralleelselt selliste riiklike strateegiatega „kehtestas [liit] poliitika, mis järgib sama suunda. Nii on see [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta] direktiivi [2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ (ELT 2006, L 114, lk 64)] puhul“.

16

Samuti on selles kokkuvõttes märgitud, et majanduslikus mõttes nõuab 2008.–2012. aasta tegevuskava väga suuremahulisi rahalisi vahendeid selleks, et energiasäästmisele ja ‑tõhususele innustamine tooks kaasa niisuguste erainvesteeringute stimuleerimise, mis on valdavalt kasumlikud, kuid mis eeldavad selliste rahaliste vahendite investeerimise otsust, mille kättesaadavus on alati piiratud. Tegevuskava rakendamiseks vajaminevad riiklikud vahendid on pärit kolmest allikast: i) rahalised vahendid, mille Hispaania ametiasutus on tegevuskavasse kaasanud Instituto para la Diversificación y Ahorro de la Energía (IDAE) (Energia Mitmekesistamise ja Säästmise Instituut, edaspidi „IDAE“), mis on Centro de Estudios de la Energía (Elektrienergia Uurimiskeskus) õigusjärglane, ja autonoomsete piirkondade samaväärsete ametiasutuste vahendusel; ii) struktuurifondidest, nagu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), pärit vahendid; ja iii) elektri ja gaasi sektorite reinvesteeritud rahalised vahendid „eesmärgiga parandada nendes sektorites tõhusust“.

17

Dekreetseaduse 14/2010 kolmanda lisasätte alusel võeti vastu 27. jaanuari 2014. aasta määrus IET/75/2014, mis reguleerib elektritootmisettevõtjatelt kogutavate rahaliste vahendite ülekandmist Riikliku Turgude ja Konkurentsi Komisjoni konkreetselt kontolt Energia Mitmekesistamise ja Säästmise Instituudile 2013. aastal 2011.–2020. aasta energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskava meetmete rakendamiseks ja selles tegevuskavas ette nähtud meetmete rakendamise kriteeriume (Orden IET/75/2014, por la que se regulan las transferencias de fondos, con cargo a las empresas productoras de energía eléctrica, de la cuenta específica de la Comisión Nacional de los Mercados y la Competencia al Instituto para la Diversificación y Ahorro de la Energía, en el año 2013, para la ejecución de las medidas del Plan de Acción de Ahorro y Eficiencia Energética 2011–2020, y los criterios para la ejecución de las medidas contempladas en dicho plan) (BOE nr 25, 29.1.2014, lk 5875; edaspidi „vaidlusalune määrus“).

18

Vaidlusaluse määruse artikli 1 lõikes 1 on täpsustatud, et selle määruse eesmärk on määrata kindlaks dekreetseaduse 14/2010 kolmandas lisasättes sätestatud rahaliste vahendite ülekandmismenetlus Comisión Nacional de los Mercados y la Competencia (riigi turu- ja konkurentsiamet) ja IDAE vahel.

19

IDAEd rahastatakse muu hulgas maksetest, mida tasuvad viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluvad ettevõtjad, ning osaliselt rakendatakse valitsuse poolt vastu võetud tegevus- ja tõhususkavasid selle instituudi raames. IDAE asutati 27. detsembri 1985. aasta seaduse 46/1985 riigi üldeelarve kohta (Ley 46/1985, de Presupuestos Generales del Estado para 1986; BOE nr 311, 28.12.1985, lk 40637) 21. lisasättega avalik-õigusliku asutusena, mis tegeleb elektrienergia majandamis-, kaitse- ja mitmekesistamispoliitika korraldamise ja arendamisega.

20

GDF Suez Cartagena Energía SL (nüüd Engie Cartagena) esitas 31. jaanuaril 2014 vaidlusaluse määruse õigusvastasena tühistamiseks kaebuse Audiencia Nacionalile (üleriigiline kohus, Hispaania) ning taotles nimetatud määruse alusel tasutud summadele vastava hüvitise väljamõistmist. Muu hulgas vaidlustab Engie Cartagena dekreetseaduse 14/2010 alusel määratud summa, mis tal tuleb tasuda 2008.–2012. aasta tegevuskava rahastamiseks.

21

Engie Cartagena väidab eelkõige, et kõnealune riigisisene õigusakt ei vasta Euroopa Kohtu 20. aprilli 2010. aasta otsuses Federutility jt (C‑265/08, EU:C:2010:205) ja 7. septembri 2016. aasta otsuses ANODE (C‑121/15, EU:C:2016:637) kindlaks määratud kriteeriumidele ja põhimõtetele, millest tuleb juhinduda avalike teenuste osutamise kohustuse rakendamisel.

22

Audiencia Nacional (üleriigiline kohus) märgib, et dekreetseaduse 14/2010 kolmandas lisasättes, mille alusel vaidlusalune määrus vastu võeti, ette nähtud kohustusliku makse kehtestamisega soovis liikmesriigi seadusandja vähendada elektrisektori hinna puudujääki, vältides olukorda, kus selle kulu rahastamine toimub kogu elektrienergia süsteemi kaudu. Dekreetseaduse põhjendustes on nimelt märgitud, et „käesoleva dekreetseaduse eesmärk on kiiresti hüvitada elektrisektori hinna puudujääk“. Tegelikult oli dekreetseadus 14/2010 ja eriti selle kolmas lisasäte nende paljude sätete hulgas, mille liikmesriigi seadusandja võttis vastu elektrisektoris hinna puudujäägi korrigeerimise valdkonnas.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kas kohustuslik makse on kooskõlas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 2 sätestatud põhimõtetega, ning ta soovib eelkõige teada, kas nimetatud kohustuslik makse kujutab endast riigi kehtestatud avaliku teenuse osutamise kohustust läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja tagab ettevõtjatele võrdse juurdepääsu tarbijatele.

24

Nimetatud kohtu sõnul tuleneb artikli 3 lõikest 2, et liikmesriigid võivad üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud muu hulgas keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiivile 2004/8/EÜ soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel, millega muudetakse direktiivi 92/42/EMÜ (ELT 2004, L 52, lk 50; ELT eriväljaanne 12/03, lk 3), ja direktiivile 2006/32, millega seoses on vastu võetud 2011.–2013. aasta energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavad ning dekreetseadus 14/2010.

25

Hispaanias on need meetmed koondatud 2011.–2020. aasta energiasäästu ja ‑tõhusust käsitlevasse tegevuskavasse, mille haldamine toimub IDAE kaudu, mis on avalik-õiguslik asutus. Selle tegevuskava jaoks kehtestati dekreetseaduse 14/2010 kolmandas lisasättes ette nähtud sihtkapital ja majanduslik ülekandmine koos varalise soorituse kohustusega, mis lasub kohustusliku makse kehtestanud seaduses nimetatud üheteistkümnel ettevõtjal. Majandusliku ülekandmise eesmärk on täita IDAE eesmärgid.

26

Nimetatud kohus märgib, et dekreetseaduse 14/2010 kolmas lisasäte näeb ette, et rahastamine peaks edaspidi põhinema üksnes mõnel sektori ettevõtjal, selle asemel, et näha ette kohustuse jagamine kogu süsteemi peale või rahastada seda riigieelarvest, mis tähendab, et asjaomane liikmesriik nõuab neilt ettevõtjatelt avaliku teenuse osutamist ja paneb neile sellise kohustuse direktiivide 2003/54 ja 2009/72 tähenduses. Seega, kui tõhususe tegevuskavade rahastamine läheb süsteemil lasuvalt üldiselt rahastamiselt üle konkreetsete elektrienergia tootjatel lasuvale rahastamisele, mis on siduvalt ette nähtud seadusega, kujutab see rahastamise nõue endast avaliku teenuse osutamise kohustust, kuna tegu on majandusliku ja finantsilise otsusega, mille otsene eesmärk on aga selliste meetmete võtmine, mis kõik on seotud keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe ja kliimakaitsega.

27

Ent Audiencia Nacional (üleriigiline kohus) leiab, et vastupidi direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikest 2 tulenevatele nõuetele ei anna dekreetseadus 14/2010 mingeid täpsustusi ei kriteeriumi kohta, mida tuleb kohaldada kohustusliku makse suuruse määramiseks, ei protsentuaalselt jaotamise põhjendamise kohta, ega ka selle kohta, kas nende ettevõtjate käive ja suurus selles sektoris olid määrava tähtsusega, ning kui see nii on, siis selle tähtsuse kindlaksmääramisel kasutatavate kriteeriumide olemuse kohta.

28

Seega kehtestab dekreetseaduse 14/2010 kolmas lisasäte avaliku teenuse osutamise kohustuse, ilma et selles oleks välja toodud ühtki muud viidet või põhjendust peale hinna puudujäägi õiguspärase vähendamise, mis võib olla vastuolus direktiividest 2003/54 ja 2009/72 tulenevate põhimõtetega, mis puudutavad avaliku teenuse osutamise nõudeid elektrisektoris. Seega, kui see meede kujutab endast avaliku teenuse osutamise kohustust, võib see kehtestatud kujul kaasa tuua ettevõtjate õiguste ja kohustustega seoses nende vahelise diskrimineerimise, mis ei ole piisavalt põhjendatud ja mis lisaks ei ole kooskõlas põhimõtetega, mida kohaldatakse seda liiki kohustuste suhtes elektrisektoris.

29

Niisugustel asjaoludel otsustas Audiencia Nacional (üleriigiline kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teatavatele elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele kehtestatud rahaline makse, mille eesmärk on rahastada avalik-õigusliku asutuse juhitavaid energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavasid, kujutab endast selle sätte kohaldamisalasse kuuluvat avaliku teenuse osutamise kohustust.

31

Kõigepealt tuleb märkida, et selle küsimuse raames viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka direktiivi 2003/54 artikli 3 lõikele 2. Euroopa Kohtu vastus nimetatud küsimusele puudutab siiski üksnes direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiget 2, kuna esiteks nähtub eelotsusetaotlusest, et kuupäeval, mil Engie Cartagena esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule vaidlusaluse määruse peale kaebuse, oli kohaldatav direktiiv 2009/72, ja kuna teiseks ei ole viimati nimetatud direktiivi vastuvõtmise järel seda sätet oluliselt muudetud.

32

Teiseks, võttes arvesse kohtuistungil toimunud arutelu, mis puudutab kohustusliku makse võimalikku maksualast laadi, tuleb märkida, et eelotsusetaotluses sisalduv teave ei võimalda Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas see kohustuslik makse on sellist laadi. Tuleb siiski meenutada, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma kehtiva riigisisese õiguse tõlgendust arvestades, et see nii on, ei ole direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 2 kohaldatav selliste liikmesriigi õigusnormide suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mis kehtestavad sellise kohustusliku makse (vt selle kohta 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus UNESA jt, C‑80/18–C‑83/18, EU:C:2019:934, punkt 56).

33

Nende sissejuhatavate märkuste taustal tuleb märkida, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid võivad EÜ asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige EÜ artiklit 86 [nüüd ELTL artikkel 106] täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama liidu elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale.

34

Mis puudutab mõistet „avaliku teenuse osutamise kohustused“, siis tuleb märkida, et kuna direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 2 ei viita miski riigisisesele õigusele selles osas, mis puudutab sellele mõistele antavat tähendust, siis tuleb seda sätet direktiivi kohaldamisel pidada sätteks, mis sisaldab liidu õiguse autonoomset mõistet, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt kogu liidu territooriumil (vt selle kohta 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Tele2 Telecommunication, C‑426/05, EU:C:2008:103, punkt 26, ja 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Wathelet, C‑149/15, EU:C:2016:840, punkt 29).

35

Direktiivi 2009/72 põhjenduse 50 kohaselt tuleks avaliku teenuse nõuded määratleda riigi tasandil, võttes arvesse riigisiseseid tingimusi, ent liikmesriigid peaksid siiski austama liidu õigust. Siiski viitavad need mõisted üksnes võimalusele, et liikmesriigid võivad oma riigisisese õiguse alusel otsustada, kas kehtestada teatud ettevõtjatele avaliku teenuse osutamise kohustused või mitte, ning määrata kindlaks nende kohustuste sisu, tingimusel et need kohustused on liidu õigusega kooskõlas.

36

Seega puudutab nimetatud põhjenduses esitatud viide liikmesriikide õigusele mõiste „avaliku teenuse osutamise kohustused“ kohaldamist.

37

Selle mõiste tõlgendamisel tuleb esimesena märkida, et kuigi direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 2 ega ükski muu selle direktiivi säte ei sisalda mõiste „avaliku teenuse osutamise kohustused“ määratlust, on siiski võimalik selle sätte sõnastusest tuletada asjaomase mõiste olulised osad nimetatud direktiivi tähenduses.

38

Nimelt võib esiteks tuletada asjaolust, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 esimese lause kohaselt võivad liikmesriigid üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada avalike teenuste osutamise kohustused „elektrisektori ettevõtjatele“, et need kohustused peavad olema sellised, mille tulemusel nimetatud ettevõtjad ise aitavad kaasa asjaomase liikmesriigi seatud üldise majandushuvi eesmärgi saavutamisele.

39

Teiseks viitab direktiivi 2009/72 artikli 3 lõige 2 sõnaselgelt EÜ artiklile 86 (nüüd ELTL artikkel 106) selles osas, et liikmesriigid peavad eelkõige seda asutamislepingu sätet täielikult arvesse võtma, kui nad näevad ette avaliku teenuse osutamise kohustused direktiivi 2009/72 selle sätte tähenduses.

40

Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et ELTL artikli 106 lõike 2 – mis puudutab ettevõtjaid, kellele on pandud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise kohustus – eesmärk on ühitada liikmesriikide huvi kasutada teatavaid ettevõtjaid majandus- või sotsiaalpoliitika instrumendina ja liidu huvi, et järgitaks konkurentsieeskirju ja säilitataks siseturu ühtsus (vt selle kohta 21. septembri 1999. aasta kohtuotsus Albany, C‑67/96, EU:C:1999:430 punkt 103, ja 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus ANODE, C‑121/15, EU:C:2016:637, punkt 43).

41

See kohtupraktika annab niisiis kinnitust, et asjaomased ettevõtjad peavad olema kohustatud ise tegutsema taotletava üldise majandushuvi eesmärgi saavutamise nimel.

42

Lisaks nähtub direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 2 tehtud viitest ELTL artiklile 106, et avaliku teenuse osutamise kohustused, mida viimati nimetatud säte lubab, moodustavad konkurentsieeskirjadest erandi. Nagu Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades märgib, tähendab see, et avaliku teenuse osutamise kohustus nimetatud sätte tähenduses on avalik-õiguslik sekkumine turu toimimisse, et saavutada üldise majandushuvi eesmärk, mis kohustab elektrisektori ettevõtjaid tegutsema turul avalik-õiguslike asutuste kehtestatud kriteeriumide alusel.

43

Mõiste „avaliku teenuse osutamise kohustuse“ sellist tõlgendust kinnitavad ka selle mõiste määratlused, mis sisalduvad teistes liidu õigusaktides. Nimelt, kuna seda mõistet ei ole direktiivis 2009/72 defineeritud, ja kuna tegemist on mõistega, mida liidu seadusandja on kasutanud arvukates teisestes õigusaktides, eelkõige ELTL artiklis 4 osutatud sellistes pädevusvaldkondades nagu energia või transport, siis kujutavad need aktid direktiivi 2009/72 kõrval endast kasulikke viiteid selle mõiste tõlgendamiseks nimetatud direktiivi tähenduses.

44

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 märkis, nähtub eelkõige määruse nr 1370/2007, millega tunnistati kehtetuks määrus nr 1191/69, artikli 2 punktist e ja transpordivaldkonda käsitleva määruse nr 3577/92 artikli 2 punktist 4, samuti määruse 2017/352, mis puudutab sadamateenuste osutamist, artikli 2 punktist 14, et liidu seadusandja poolt nende määruste tähenduses kasutatud mõiste „avaliku teenuse osutamise kohustus“ puudutab sisuliselt kohustusi, mida ametiasutused panevad ettevõtjale, kes oma majanduslikest huvidest lähtuvalt neid ei osutaks või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel.

45

Sellest järeldub, et arvestades nii direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 sõnastust kui ka mõiste „avaliku teenuse osutamise kohustused“ määratlust, nagu see on ühtselt antud nende aktide raames, mille liidu seadusandja on vastu võtnud muudes valdkondades kui elektriturg, vastab see mõiste direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses avaliku võimu sekkumismeetmetele selle turu toimimisel, mis panevad elektrisektori ettevõtjatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eesmärgil kohustuse tegutseda sellel turul nende ametiasutuste kehtestatud kriteeriumide alusel. Seega on nende ettevõtjate vabadus tegutseda elektriturul piiratud selles mõttes, et üksnes enda majanduslikku huvi silmas pidades ei oleks need ettevõtjad tarninud teatavaid kaupu või teenuseid või ei oleks seda teinud samas mahus või samadel tingimustel.

46

Teisena tuleb märkida, et mõiste „avalike teenuste osutamise kohustused“ selline määratlus on kooskõlas direktiiviga 2009/72 kehtestatud süsteemiga.

47

Direktiivi üldisest ülesehitusest nähtub, et selle eesmärk on saavutada täielikult konkurentsile avatud elektriturg, mis võimaldab kõikidel tarbijatel vabalt valida tarnijaid ja kõigil tarnijatel vabalt teenindada oma tarbijaid (vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punktid 36 ja 55, ning 17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Elektrorazpredelenie Yug, C‑31/18, EU:C:2019:868, punkt 39).

48

Direktiiv 2009/72 võimaldab siiski liikmesriikidel – arvestades selles sätestatud tingimusi – üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada avalike teenuste osutamise kohustused, mis rikuvad asjaomaste ettevõtjate vabadust asjaomasel turul tegutseda, ning mõjutavad seega sellel turul avatud konkurentsi. Just seetõttu, et avaliku teenuse osutamise kohustused võivad endast kujutada täielikult ja tegelikult avatud ja konkurentsivõimelise elektri siseturu rajamise piiranguid, kehtestas liidu seadusandja liikmesriikidele tingimused, mida viimased peavad täitma, kui nad panevad ettevõtjatele niisuguseid kohustusi. Direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt peavad kõnealused kohustused olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama liidu elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale.

49

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kontrollida, kas kohustuslik makse kuulub mõiste „avalike teenuste osutamise kohustused“ alla direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

50

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul soovis liikmesriigi seadusandja dekreetseaduse 14/2010 kolmandas lisasättes, mille alusel võeti vastu vaidlusalune määrus, ette nähtud kohustusliku makse kehtestamisega vähendada elektrisektori hinna puudujääki, vältides olukorda, kus selle vähendamise rahastamine lasub kogu elektrisüsteemil ja seega tarbijatel. Nimetatud kohus täpsustab, et sellest maksest saadavat tulu kasutatakse IDAE hallatavate tegevuskavade rahastamiseks, mis nii Engie Cartagena kui ka põhikohtuasjas menetlusse astunud äriühingute arvates kinnitab, et kohustusliku maksega taotletav eesmärk on keskkonnakaitse ja energiasäästu saavutamine.

51

Samas tuleb tõdeda, et kuna nimetatud kohustuslik makse ei näe asjaomastele ettevõtjatele ette ühtki nõuet, mis piiraks nende vabadust elektriturul tegutseda, ei saa selline makse olla hõlmatud mõistega „avaliku teenuse osutamise kohustused“ direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses. Selle makse kehtestamisega ei ole need ettevõtjad sunnitud tarnima teatavaid kaupu või osutama teatavaid teenuseid, mida nad muidu ei osutaks, või ei osutaks samas mahus ja samadel tingimustel, kui nad oleksid lähtunud üksnes enda majanduslikust huvist.

52

Sellega seoses tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu, et kohustusliku maksega kaasnevad tulud kantakse üle IDAE hallatavale fondile, mis vastutab energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskava meetmete rakendamise eest, ei tähenda veel seda, et ettevõtjad, kellel on selle makse tegemise kohustus, on kohustatud täitma „avaliku teenuse osutamise kohustust“ selle sätte tähenduses.

53

See asjaolu puudutab üksnes kohustusliku makse tulu lõppsihtotstarvet, millest ei piisa järeldamaks, et selle makse tegemine on avaliku teenuse osutamise kohustus nimetatud sätte tähenduses, nagu see on määratletud käesoleva kohtuotsuse punktis 45. Asjaolu, et IDAE võib järgida üldise majandushuvi eesmärki, ei ole iseenesest asjakohane, kuna eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas avaliku teenuse osutamise kohustus ei ole mitte pandud sellele instituudile, vaid hoopis elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele.

54

Lisaks, Engie Cartagena ja põhikohtuasjas menetlusse astunud äriühingute kaitstava seisukohaga nõustumine eeldab, et elektriturul tegutsevatele ettevõtjatele liikmesriigi õigusnormidega pandud igasugune rahalise makse tegemise kohustus on – selle makse ainsat lõppsihtotstarvet silmas pidades – „avaliku teenuse osutamise kohustus“ direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 2 tähenduses, mis ilmselgelt läheb kaugemale selle mõiste ulatusest, nii nagu seda liidu seadusandja selle sätte raames kasutas.

55

Samuti ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 51 esitatud järeldust kahtluse alla seada eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja toodud asjaolu, et energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavasid on varem rahastatud kogu elektrisüsteemil ja seega lõppkokkuvõttes lõpptarbijatel lasuva kuluna, ja mitte nagu käesoleval juhul teatavatel elektrienergia tootjatel lasuva kuluna. See asjaolu puudutab isikuid, kellel on kohustus tasuda kohustuslik makse nende tegevuskavade rahastamisse, mis, nagu väidab komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei saa põhimõtteliselt mõjutada selle kohustuse olemust.

56

Lõpuks tuleb sedastada, et erinevalt Engie Cartagena ja põhikohtuasjas menetlusse astunud äriühingute väidetest erineb kohustuslik makse nendest riigisisestest kohustustest, mille kohta tehti 20. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Federutility jt (C‑265/08, EU:C:2010:205), 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus ENEL (C‑242/10, EU:C:2011:861) ja 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus ANODE (C‑121/15, EU:C:2016:637). Nimetatud kohtuotsuste aluseks olnud vaidlused puudutasid riigisiseseid meetmeid, mis kehtestasid nõuded vastavalt maagaasi tarnimise „võrdlushindade“, elektritarnete pakkumiste esitamise ja maagaasi reguleeritud müügihindade suhtes. Need meetmed tervikuna määrasid kindlaks asjaomaste ettevõtjate poolt kaupade tarnimise või teenuste osutamise korra.

57

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teatavatele elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele kehtestatud rahaline makse, mille eesmärk on rahastada avalik-õigusliku asutuse juhitavaid energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavasid, ei kujuta endast selle sätte kohaldamisalasse kuuluvat avaliku teenuse osutamise kohustust.

58

Esimesele eelotsuse küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

59

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ, artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teatavatele elektrienergiat tootvatele ettevõtjatele kehtestatud rahaline makse, mille eesmärk on rahastada avalik-õigusliku asutuse juhitavaid energiasäästu ja ‑tõhususe tegevuskavasid, ei kujuta endast selle sätte kohaldamisalasse kuuluvat avaliku teenuse osutamise kohustust.