–

TB, esindaja: ügyvéd G. Győző,

–

Ungari valitsus, esindajad: Z. Fehér ja G. Tornyai,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Schillemans ja M. Bulterman,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár, C. Cattabriga ja M. Condou-Durande,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 4 lõigete 2 ja 3 ning artikli 10 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud TB ja Bevándorlási és Menekültügyi Hivatali (sisserände- ja varjupaigaamet, Ungari) vahelises kohtuvaidluses seoses selle ameti keeldumisega anda puudutatud isiku õele perekonna taasühinemiseks elamisluba.

3

Direktiivi 2003/86 põhjendustes 2, 4 ja 8 on sätestatud:

[…]

[…]

4

Direktiivi artikkel 1 näeb ette:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.“

5

Direktiivi artikli 3 lõige 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide võimalusi soodsamate sätete vastuvõtmisel või säilitamisel.“

6

Direktiivi artikli 4 lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid lubavad vastavalt käesolevale direktiivile ning IV peatükis [ja artiklis 16] sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, oma territooriumile siseneda ja seal elada järgmistel pereliikmetel:

3.   Liikmesriigid võivad seaduse või määrusega lubada vastavalt käesolevale direktiivile ning tingimusel, et IV peatükis sätestatud tingimused on täidetud, siseneda oma territooriumile ja elada seal perekonna taasühinemist taotleva isiku kolmanda riigi kodanikust vallalisel elukaaslasel, kellega perekonna taasühinemist taotleval isikul on nõuetekohaselt tõendatud püsisuhe, või kolmanda riigi kodanikul, kes on perekonna taasühinemist taotleva isikuga artikli 5 lõike 2 kohases registreeritud kooselus, ning vallalistel alaealistel lastel, sealhulgas lapsendatud lastel, ning vallalistel täiskasvanud lastel, kes ei ole oma terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel võimelised iseenda eest hoolitsema.

Liikmesriigid võivad otsustada, et registreeritud elukaaslasi tuleb perekonna taasühinemise puhul kohelda võrdselt abikaasadega.“

7

Direktiivi 2003/86 V peatükis „Pagulaste perekondade taasühinemine“ sisalduvas artiklis 10 on sätestatud:

„1.   Artiklit 4 kohaldatakse pereliikmete määratluse suhtes, kuid selle lõike 1 kolmandat lõiku ei kohaldata pagulaste laste suhtes.

2.   Liikmesriigid võivad perekonna taasühinemise loa anda muudele kui artiklis 4 osutatud pereliikmetele, kui nad on pagulase ülalpidamisel.

3.   Kui pagulane on saatjata alaealine, siis liikmesriigid:

8

Direktiivi artiklis 17 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad perekonna taasühinemise taotluste rahuldamata jätmisel või elamislubade tühistamisel või nende pikendamisest keeldumisel või taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist välja saatmisel asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga.“

9

2007. aasta II seaduse kolmandate riikide kodanike sissesõidu ja riigis viibimise kohta (a harmadik országbeli állampolgárok beutazásáról és tartózkodásáról szóló 2007. évi II. törvény, edaspidi „2007. aasta seadus“) §-s 19 on sätestatud:

„1.   Elamisloa perekonna taasühinemiseks võib saada kolmanda riigi kodanik, kes on elamisluba, sisserändeluba, asutamisluba, esialgset alalist elamisluba, riiklikku alalist elamisluba või EÜ alalist elamisluba omava kolmanda riigi kodaniku või isiku, kellel on eriseaduse alusel residendikaart või alaline residendikaart (edaspidi ja üldiselt „perekonna taasühinemist taotlev isik“), pereliige.

[…]

4.   Elamisloa perekonna taasühinemiseks võivad saada:

10

Ungari pädev asutus andis TB‑le 7. septembril 2015 pagulasseisundi. TB õde esitas 12. jaanuaril 2016 Ungari diplomaatilisele esindusele Teheranis (Iraan) elamisloa taotluse perekonna taasühinemiseks TBga ja taotluse viisa väljastamiseks, et tal oleks võimalik elamisluba vastu võtta.

11

Esimese astme asutus jättis selle taotluse oma otsusega, mida teise astme asutus ei muutnud, rahuldamata, esiteks põhjusel, et TB õde oli taotletud elamisloa saamiseks esitanud pädevale asutusele valeandmeid, ja teiseks põhjusel, et arvestades tema kvalifikatsiooni ja tervislikku seisundit, ei olnud ta tõendanud, et ta ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda, kuivõrd tema taotlusele lisatud arstlike dokumentide põhjal kannatab ta depressiooni all, vajades regulaarset arstiabi.

12

TB esitas selle rahuldamata jätmise otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Ta väidab oma kaebuse põhjenduseks, et 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punkt b, mille kohaselt võib pagulase seisundi saanud isiku vend või õde saada perekonna taasühinemiseks elamisloa, kui ta ei ole oma terviseseisundist tingitud põhjustel võimeline ise enda eest hoolitsema, on vastuolus direktiivi 2003/86 artikli 10 lõigetega 1 ja 2.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes kahtleb selle normi kooskõlas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2, märgib, et § 19 lõike 4 punktis b ette nähtud tingimus ei vasta nimetatud artikli 10 lõikes 2 ette nähtud tingimusele, mis võimaldab liikmesriikidel anda perekonna taasühinemise loa pagulase muudele pereliikmetele kui selle direktiivi artiklis 4 osutatud pereliikmed – nagu vennad ja õed –, kui nad on pagulase ülalpidamisel. Paragrahvi 19 lõike 4 punktis b ette nähtud tingimus vastab seega kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 2 punktis b ja lõikes 3 sätestatud tingimusele, mis puudutab perekonna taasühinemist, kuid mitte seoses pagulase vendade ja õdedega, vaid seoses perekonna taasühinemist taotleva isiku või tema abikaasa täiskasvanud vallaliste lastega ning perekonna taasühinemist taotleva isiku ja tema elukaaslase ühiste vallaliste täiskasvanud lastega.

14

Seetõttu on nimetatud kohtul tekkinud esiteks küsimus, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2 on vastuolus, kui liikmesriik, kes kasutab selle sättega antud võimalust ja lubab veel muude kui selle direktiivi artiklis 4 nimetatud perekonnaliikmete taasühinemist, seab sellele taasühinemisele teistsugused tingimused, kui on ette nähtud esimesena nimetatud sättes.

15

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) on ühes varasemas otsuses ilma eelotsusetaotlust esitamata leidnud, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt ning et 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punkt b ei ole seega direktiivi artikli 10 lõikega 2 vastuolus.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski seisukohal, et kuigi liikmesriigid võivad direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 kohaselt lubada selliste perekonnaliikmete perekonnaga taasühinemist, keda ei ole direktiivi artiklis 4 nimetatud, ja kalduda seega kõrvale viimati nimetatud artiklis kasutatud mõiste „pereliige“ määratlusest, ei saa nad aga kõrvale kalduda artikli 10 lõikes 2 ette nähtud tingimusest, mille kohaselt võivad nimetatud pereliikmed perekonnaga taasühineda, kui nad on pagulase ülalpidamisel.

17

Kui käesoleva kohtuotsuse punktis 14 viidatud küsimusele tuleks vastata jaatavalt, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul teiseks küsimus, kuidas tõlgendada mõistet „ülalpidamisel“ olev isik direktiivi 2003/86 tähenduses.

18

Sellega seoses nendib kõnealune kohus, et direktiivi artikli 10 lõige 2 hõlmab menetluskeelses versioonis pereliikmeid, kes on pagulase ülalpidamisel („a menekült eltartottjai“), samas kui ingliskeelses versioonis on selles sättes osutatud isikutele, kes pagulasest sõltuvad („dependent on the refugee“). Nimetatud kohus kahtleb, kas need sõnastused on täielikult samatähenduslikud.

19

Peale selle on tal tekkinud küsimus, kas mõiste „ülalpidamisel“ olev isik eeldab kõigi sõltuvust iseloomustavate erinevate tunnuste hindamist või võib selle mõiste puhul piirduda neist tunnustest ühe olemasoluga, näiteks puudutatud pereliikme võimetus oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda, nii et liikmesriik võiks sellele ühele tunnusele tuginedes – ilma pereliikme individuaalset olukorda hindamata – leida, et pereliige, kes sellele tingimusele ei vasta, ei ole perekonna taasühinemist taotleva isiku ülalpidamisel. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Kúria (Ungari kõrgeim kohus) on Euroopa Kohtu praktikast tuletanud, et see mõiste hõlmab nii materiaalset kui ka füüsilist ja intellektuaalset sõltuvust, nii et ülalpidamissuhet võib seega käsitada kompleksse sõltuvussuhtena, millest materiaalne ülalpidamine moodustab ainult ühe osa.

20

Kui vastus käesoleva kohtuotsuse punktis 14 nimetatud küsimusele on eitav, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud kolmandaks küsimus, kas liikmesriigid võivad vabalt kehtestada mis tahes tingimusi, sealhulgas direktiivi 2003/86 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimusi, ning küsimus, millise ulatusega on konkreetsel juhul kõnealuse artikli 4 lõikes 3 ette nähtud tingimus, et asjasse puutuvad pereliikmed ei ole oma terviseseisundist tulenevatel objektiivsetel põhjustel võimelised iseenda eest hoolitsema.

21

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Budapesti haldus- ja töökohus, Ungari) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Ungari valitsus väidab, et eelotsuse küsimused on vastuvõetamatud, sest need on hüpoteetilised. Nimelt põhinevad need küsimused ekslikul eeldusel, et Ungari võttis direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 üle 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punktiga b, kuigi see liikmesriik ei edastanud komisjonile selle direktiivi artikli 20 alusel sellist teavet.

23

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne on kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 26).

24

Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27).

25

Käesolevas asjas tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates soovis Ungari seadusandja 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punkti b vastu võttes tõepoolest üle võtta direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2, mis annab liikmesriikidele valikuvabaduse, mis on selle direktiiviga kehtestatud süsteemi lahutamatu osa (vt selle kohta analoogia alusel 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus N. S. jt, C‑411/10 ja C‑493/10, EU:C:2011:865, punktid 65–68).

26

Euroopa Kohus peab Euroopa Liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames võtma aga arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti. Seega tuleb käesoleva eelotsusetaotluse uurimisel lähtuda eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud tõlgendusest riigisisesele õigusele, hoolimata Ungari valitsuse kriitikast selle kohtu poolt riigisisestele õigusnormidele antud tõlgenduse kohta (vt selle kohta 21. juuni 2016. aasta kohtuotsus New Valmar, C‑15/15, EU:C:2016:464, punkt 25).

27

Seda järeldust ei saa muuta asjaolu, et Ungari ei teatanud direktiivi 2003/86 artikli 20 alusel komisjonile kõnealuse § 19 lõike 4 punktist b kui direktiivi artikli 10 lõiget 2 ülevõtvast meetmest. Asjaolust, et asjasse puutuv liikmesriik ei ole riigisisesest meetmest komisjonile teatanud, ei piisa nimelt selle välistamiseks, et kõnealuse meetmega võetakse üle mõni direktiivi säte.

28

Vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega tagasi lükata.

29

Lisaks tuleb märkida, et oma teise ja kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul samuti selgitada, kuidas tõlgendada direktiivi 2003/86 artikli 4 lõikeid 2 ja 3.

30

Nende sätetega peetakse siiski silmas põhikohtuasjas käsitletavast olukorrast erinevaid olukordi, sest need olukorrad puudutavad perekonnaga taasühinemist seoses pagulase muude pereliikmete kui tema õega.

31

Ainult asjaolust, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 ülevõtmisel kasutas Ungari seadusandja direktiivi artikli 4 lõigetega 2 ja 3 analoogset sõnastust, ei piisa nende sätete tõlgendamise taotluse põhjendamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma eelotsusetaotluses nimelt väitnud, et Ungari seadusandja soovis 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punkti b vastu võttes viidata otse ja tingimusteta sellistele sätetele (vt selle kohta 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Nolan, C‑583/10, EU:C:2012:638, punkt 47, ja 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 33).

32

Sellest järeldub, et direktiivi 2003/86 artikli 4 lõikeid 2 ja 3 ei ole käesoleva kohtuasja raames vaja tõlgendada.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik lubab pagulase õel perekonnaga taasühineda ainult siis, kui ta ei ole oma terviseseisundist tingitud põhjustel võimeline ise enda eest hoolitsema.

34

Direktiivi 2003/86 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil.

35

Selle raames on direktiivi artiklis 4 loetletud need kolmanda riigi kodaniku pereliikmed, kelle õigust perekonnaga taasühineda selle direktiivi tähenduses liikmesriigid kas peavad tunnustama või olenevalt olukorrast võivad seda teha.

36

Sama direktiivi põhjendusest 8 aga tuleneb, et direktiivis kehtestatakse pagulastele perekonnaga taasühinemise õiguse kasutamiseks soodsamad tingimused, kuna nende olukorrale tuleb eraldi tähelepanu pöörata, arvestades põhjusi, mille tõttu olid nad sunnitud oma riigist põgenema ja mis takistab neid seal normaalset pereelu elamast (12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 32).

37

Üks neist soodsamatest tingimustest on sätestatud direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikes 2.

38

Kuigi direktiivi artikli 10 lõikega 1 tehakse selle direktiivi artikkel 4 pagulaste suhtes kohaldatavaks – välja arvatud artikli 4 lõike 1 kolmandas lõigus sätestatud reservatsioon, mis ei kehti pagulaste laste suhtes –, võivad liikmesriigid vastavalt direktiivi artikli 10 lõikele 2 anda lisaks sellele loa muudele pagulase pereliikmetele kui artiklis 4 viidatud pereliikmed, et taasühineda perekonnaga selle direktiivi tähenduses.

39

Seda arvestades tuleb aga esimesena rõhutada, et kõnealuse artikli 10 lõige 2 on fakultatiivset laadi. See säte jätab seega iga liikmesriigi enda otsustada, kas ta kasutab direktiivi 2003/86 isikulise kohaldamisala laiendamise võimalust, mis on direktiivis ette nähtud.

40

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 märkis, jätab kõnealuse artikli 10 lõige 2 liikmesriikidele ka ulatusliku kaalutlusruumi selle kindlaksmääramisel, millistele pagulase pereliikmetele lisaks nendele, keda on nimetatud direktiivi artiklis 4, soovivad need liikmesriigid anda loa saabuda perekonna taasühinemiseks nende territooriumil elava pagulase juurde.

41

Teisena tuleb rõhutada, et liikmesriikide otsustusruum artikli 10 lõike 2 ülevõtmisel on siiski piiratud tingimusega, mille see säte näeb sellisele ülevõtmisele ette. Nimelt tuleneb artikli 10 lõikest 2 endast, et liikmesriigid võivad perekonna taasühinemise loa anda pagulase muudele kui direktiivi 2003/86 artiklis 4 osutatud pereliikmetele, kui nad on pagulase ülalpidamisel.

42

Kuna see tingimus kaotaks muidu kogu oma soovitava toime, siis tuleb direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 esiteks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik lubab perekonnaga taasühinemist pagulase pereliikmele, keda ei ole selle direktiivi artiklis 4 nimetatud, kui see pereliige ei ole pagulase ülalpidamisel. Seda tingimust eirav liikmesriigi õigusnorm oleks direktiivi 2003/86 eesmärkidega vastuolus, kuna lubaks anda sellest direktiivist tuleneva staatuse isikutele, kes ei vasta selle staatuse saamise tingimustele (vt analoogia alusel 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Diallo, C‑246/17, EU:C:2018:499, punkt 55, ja 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Bilali, C‑720/17, EU:C:2019:448, punkt 44).

43

See järeldus ei mõjuta siiski direktiivi artikli 3 lõikes 5 liikmesriikidele antud võimalust anda ainult nende riigisisese õiguse alusel soodsamatel tingimustel õigus riiki siseneda ja riigis elada.

44

Mis puudutab teiseks küsimust, milline tähendus anda tingimusele pagulase „ülalpidamisel“, siis tuleb meelde tuletada, et nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest tuleneb, et liidu õigusnormi, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb üldjuhul kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online, C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Kuna aga direktiivi 2003/86 artikli 10 lõige 2 ei sisalda selle tingimusega seoses ühtegi viidet liikmesriikide riigisisesele õigusele, tuleb seda tingimust tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt.

46

Sellega seoses väärib märkimist, et Euroopa Kohus on tingimust, mille kohaselt peab perekonnaliige olema taasühinemist taotleva isiku ülalpidamisel, juba tõlgendanud seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46).

47

Selle kohtupraktika kohaselt on selleks, et elamisõigust omava liidu kodaniku perekonnaliiget saaks kvalifitseerida „ülalpeetavaks“, vaja tõendada tegeliku sõltuvuse olemasolu. See sõltuvus tuleneb faktilisest olukorrast, mida iseloomustab asjaolu, et pereliikme materiaalse toetuse tagab elamisõiguse omanik (19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen, C‑200/02, EU:C:2004:639, punkt 43; 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Iida, C‑40/11, EU:C:2012:691, punkt 55; 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes, C‑423/12, EU:C:2014:16, punktid 20 ja 21 ning 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 50).

48

Et teha kindlaks, kas tegemist on sellise sõltuvusega, peab vastuvõttev liikmesriik pereliikme majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades hindama, kas ta ise ei suuda rahuldada oma põhivajadusi. Materiaalse toetuse vajadus peab olemas olema pereliikme päritoluriigis või lähteriigis sel ajal, mil ta taotleb liidu kodaniku juurde elama asumist (vt selle kohta 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia, C‑1/05, EU:C:2007:1, punkt 37, ja 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes, C‑423/12, EU:C:2014:16, punktid 22 ja 30).

49

Seda kohtupraktikat tuleb arvesse võtta direktiivi 2003/86 tähenduses mõiste „ülalpidamisel“ pereliige tõlgendamisel. Direktiividel 2004/38 ja 2003/86 on nimelt sarnased eesmärgid tagada vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult elavate teiste liikmesriikide või kolmandate riikide kodanike perekonnaga taasühinemine või seda soodustada.

50

Siiski tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et nagu on märgitud direktiivi 2003/86 põhjenduses 8 ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 35, nõuab pagulaste olukord eraldi tähelepanu, kuna nad on olnud sunnitud oma riigist põgenema ja nad ei saa seal elada normaalset pereelu, nad võisid enne pagulasseisundi saamist olla kaua aega oma perekonnast lahutatud ning sageli on pagulastel või nende pereliikmetel võimatu või ohtlik ametlikke dokumente esitada või oma päritoluriigi ametiasutustega ühendust võtta (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus K ja B, C‑380/17, EU:C:2018:877, punkt 53, ja 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punkt 66).

51

Nõue, et perekonna taasühinemise taotluse esitamise ajal toetab pagulane tegelikult materiaalselt oma pereliiget tema päritolu- või lähteriigis, võib kaasa tuua selle, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 kohaldamisalast jäävad välja pagulasest tegelikult sõltuvad perekonnaliikmed ainult sel põhjusel, et pagulane ei saa või enam ei saa võimaldada neile materiaalset toetust, mida nad vajavad oma põhivajaduste rahuldamiseks nende päritolu- või lähteriigis. Samas ei saa välistada, et pagulase tahtest sõltumatute asjaolude tõttu – näiteks ei ole tal võimalik vajalikke rahalisi vahendeid saata või ta kardab, et oma perekonnaliikmetega ühendust võttes seab ta ohtu nende turvalisuse – ta ei saa või enam ei saa sellist toetust tagada.

52

Seetõttu tuleb pagulase pereliiget käsitada pagulase „ülalpidamisel“ olevana direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 tähenduses, kui pereliige tõepoolest sõltub pagulasest selles mõttes, et esiteks ei ole ta oma majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades võimeline rahuldama oma põhivajadusi oma päritolu- või lähteriigis sellel ajal, kui ta taotleb pagulase juurde elama asumist, ning teiseks on tõendatud, et tema materiaalse toetuse tagab tegelikult pagulane või et arvestades kõiki tähtsust omavaid asjaolusid, nagu asjaomase pereliikme sugulusaste pagulasega, tema muude peresidemete laad ja tugevus ning tema teiste sugulaste vanus ja majanduslik olukord, näib pagulane olevat see pereliige, kes on kõige enam võimeline tagama vajaliku materiaalse toetuse.

53

Seda tõlgendust toetab direktiivi 2003/86 artikkel 17, mis näeb ette perekonna taasühinemise taotluse individuaalse hindamise nõude, ning tulenevalt direktiivi põhjendusest 8 tuleb hindamise käigus võtta muu hulgas arvesse perekonna taasühinemist taotleva isiku pagulasseisundiga seotud eripärasid (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus K ja B, C‑380/17, EU:C:2018:877, punkt 53).

54

Kolmandaks tuleneb eeltoodust, et isegi kui – nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus – kõnealuse artikli 10 lõike 2 mõnes keeleversioonis peetakse silmas pereliikme sõltuvust pagulasest, samas kui teistes versioonides käsitleb see säte pagulase pereliikme seisundit pagulase ülalpeetavana, ei ole selline lahknevus artikli 10 lõikes 2 ette nähtud tingimuse tõlgendamisel tähtis.

55

Kolmandana tuleb märkida, et selle võimaluse kasutamisel, mis liikmesriikidele direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikes 2 on antud, võivad nad kehtestada täiendavaid nõudeid seoses selles sättes ette nähtud sõltuvussuhte laadiga, eelkõige tehes direktiivist 2003/86 tulenevate õiguste tunnustamise sõltuvaks tingimusest, et pagulase asjasse puutuvad pereliikmed oleksid teatavatel põhjustel tema „ülalpidamisel“.

56

Nimelt tuleb pagulase ja tema pereliikme vahelise sõltuvussuhte olemasolu tingimust tõlgendada nii, et selle eesmärk on välistada direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud võimaluse andmine pagulase nendele pereliikmetele, keda ei ole direktiivi artiklis 4 nimetatud ja kes ei ole tema ülalpidamisel, ilma et liikmesriiki, kes otsustab sellise võimaluse üle võtta, kohustataks andma pagulase kõigile või osadele pereliikmetele, keda ei ole direktiivi artiklis 4 nimetatud, automaatselt perekonnaga taasühinemise õigus, niipea kui nad on pagulase ülalpidamisel.

57

Sellega seoses tuleb ühelt poolt rõhutada, et erinevused, mis võivad tekkida asjaolust, et iga liikmesriik on seega vaba täpsustama selle sõltuvussuhte laadi, mis võimaldab tema riigisiseste õigusnormide alusel anda pagulase pereliikmetele, keda ei ole direktiivi 2003/86 artiklis 4 nimetatud, perekonnaga taasühinemise õigus selle direktiivi tähenduses, on täielikult ühitatavad kõnealuse direktiivi artikli 10 lõike 2 olemuse ja eesmärgiga. Nimelt tuleneb juba käesoleva kohtuotsuse punktidest 38–40, et liidu seadusandja kehtestas artikli 10 lõike 2 fakultatiivse sättena, mille ülevõtmisel on liikmesriikidel kaalutlusruum, mistõttu tulenevad sellist võimalust kasutavate riigisiseste õigusnormide erinevused arusaadavalt kõnealuse seadusandja valikust (vt analoogia alusel 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 47).

58

Teiselt poolt ei kahjusta liikmesriikidele niiviisi antud täiendavate nõuete kehtestamise võimalus direktiiviga 2003/86 üldiselt taotletavaid eesmärke, mis on sõnastatud direktiivi põhjendustes 4 ja 8 ning milleks on asjasse puutuvate kolmandate riikide kodanike lõimumise lihtsustamine neile normaalset pereelu võimaldades ja pagulastele nende erilist olukorda arvestades perekonnaga taasühinemiseks soodsamate tingimuste kehtestamine. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 on nenditud, toetab asjasse puutuv liikmesriik nende eesmärkide saavutamist juba sellega, et ta kasutab direktiivi artikli 10 lõikes 2 antud võimalust ja lubab perekonnaga taasühineda pagulase neil pereliikmetel, keda sama direktiivi artiklis 4 ei ole nimetatud, isegi kui liikmesriik seab sellele perekonna taasühinemisele rangemad tingimused, kui on ette nähtud artikli 10 lõikes 2.

59

Liikmesriigile selliste täiendavate tingimuste kehtestamise keelamine oleks seevastu vastuolus artikli 10 lõike 2 enda loogikaga, mis, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 38 ja 39 märgitud, lubab liikmesriikidel otsustada nii seda, et nad ei anna ühelegi selle sättega silmas peetud perekonnaliikmele perekonnaga taasühinemise õigust, kui ka määrata enda äranägemisel kindlaks, millised neist pereliikmetest võivad saada sellise taasühinemise õiguse.

60

Selline keeld võiks ka takistada käesoleva kohtuotsuse punktis 58 nimetatud eesmärkide saavutamist, ajendades liikmesriike loobuma direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud võimaluse kasutamisest.

61

Siiski tuleb veel neljandana rõhutada, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud võimalust kasutades rakendavad liikmesriigid liidu õigust.

62

Seetõttu ei tohi liikmesriigid neile artikli 10 lõikega 2 antud kaalutlusruumi kasutada viisil, mis seaks ohtu direktiivi 2003/86 eesmärgi saavutamise ja kahjustaks direktiivi soovitavat toimet (vt selle kohta 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punkt 53).

63

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 36, 50 ja 53 sellega seoses esiteks tuvastati, nõuab pagulaste olukord direktiivi 2003/86 ülevõtmisel erilist tähelepanu, ja teiseks on kõnealuse direktiivi artiklis 17 nõutud, et perekonna taasühinemise taotlusi hinnataks individuaalselt.

64

Samuti on direktiivi 2003/86 põhjenduses 2 kinnitatud, et direktiiv peab austama Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (edaspidi „harta“).

65

Harta sätteid ei saa kahtlemata tõlgendada nii, et liikmesriikidelt võetaks nende kaalutlusruum, kui nad otsustavad direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 ülevõtmise üle ja hindavad selle sätte kohaselt esitatud perekonna taasühinemise taotlusi. Siiski peab kõnealuse direktiivi sätteid selle hindamise käigus tõlgendama ja kohaldama eelkõige harta artiklit 7 arvestades, milles on muu hulgas sätestatud õigus perekonnaelu austamisele (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Khachab, C‑558/14, EU:C:2016:285, punkt 28).

66

Lõpuks peavad liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt olema meetmed, mida võetakse direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 ülevõtvate riigisiseste õigusnormidega, nende õigusnormide eesmärkide saavutamiseks sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Khachab, C‑558/14, EU:C:2016:285, punkt 42).

67

Järelikult peavad riigisisesed õigusnormid, millega kasutatakse kõnealuse artikli 10 lõikes 2 ette nähtud võimalust, austama nii hartaga tagatud põhiõigusi kui ka proportsionaalsuse põhimõtet ega tohi takistada perekonna taasühinemise taotluse individuaalset hindamist, kusjuures selle hindamise käigus tuleb arvesse võtta ka pagulaste erilist olukorda.

68

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb lõpuks hinnata, kas direktiivi 2003/86 artikli 10 lõikega 2 on vastuolus see, kui liikmesriik tunnustab pagulase õe perekonnaga taasühinemise õigust ainult siis, kui viimati nimetatu ei suuda oma tervisliku seisundi tõttu iseenda eest hoolitseda.

69

Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et pagulase õde ei kuulu perekonna taasühinemist taotleva isiku nende perekonnaliikmete hulka, keda on nimetatud direktiivi 2003/86 artiklis 4. Liikmesriik võib seega anda sellisele pagulase perekonnaliikmele perekonnaga taasühinemise õiguse vastavalt sama direktiivi artikli 10 lõikele 2.

70

Teiseks ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktides 54–59 märgitust, et kõnealuse artikli 10 lõikega 2 ei ole põhimõtteliselt vastuolus, kui liikmesriigid kehtestavad täiendava tingimuse, nõudes, et pagulase ja tema pereliikme vahelise sõltuvussuhte põhjuseks peab olema selle pereliikme tervislik seisund.

71

Lisaks tuleb tõdeda, et detailsema ühtlustamise kontekstis liidu seadusandja spetsiaalselt lubas liikmesriikidel direktiivi 2003/86 artikli 4 lõike 2 punktis b ja lõikes 3 kehtestada sarnase tingimuse kolmanda riigi kodaniku teatavate pereliikmete õigusele perekonnaga taasühineda.

72

Samas tuleneb ka käesoleva kohtuotsuse punktist 42, et selleks, et tagada direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 soovitav toime, ei tohiks liikmesriik anda pagulase õele direktiivi 2003/86 artikli 10 lõike 2 alusel perekonna taasühinemise õigust, kui viimane ei ole pagulase ülalpidamisel, mis tähendab – nagu on käesoleva kohtuotsuse punktis 52 näidatud –, et lisaks sellele, et pagulase õde ei ole võimeline oma põhivajadusi rahuldama, ka seda, et peab olema tõendanud, et pagulane tegelikult toetab õde materiaalselt, või et kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades näib pagulane olevat see pereliige, kes on kõige enam võimeline tagama vajaliku materiaalse toetuse.

73

Peale selle tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 53 ja 63 ka see, et pädevad riigisisesed asutused peavad individuaalselt hindama, kas täidetud on tingimus, mille kohaselt peab pagulase õde tema tervisliku seisundi tõttu olema pagulase ülalpidamisel.

74

Eelkõige järeldub eeltoodust, et sellist taotlust ei või jätta rahuldamata ainult põhjusel, et pagulase õel olevat haigust peetakse automaatselt selliseks, mis ei saa niisugust sõltuvussuhet tekitada.

75

Täpsemalt tuleb taotluse individuaalse hindamise käigus võtta tasakaalustatult ja mõistlikult arvesse kõiki pagulase õe isikliku olukorra tähtsust omavaid asjaolusid nagu tema vanus, haridustase, tööalane ja rahaline olukord ning samuti tema tervislik seisund. Lisaks peavad liikmesriigi asutused arvestama asjaoluga, et vajadused võivad isikuti oluliselt erineda (vt selle kohta 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Chakroun, C‑578/08, EU:C:2010:117, punkt 48), ning samuti võtma arvesse pagulaste erilist olukorda, nimelt spetsiifilisi probleeme, mis neil tekivad seoses tõendite hankimisega nende päritoluriigis.

76

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb oma riigisisest õigust, eelkõige 2007. aasta seaduse § 19 lõike 4 punkti b tõlgendada nii palju kui võimalik kooskõlas nende nõuetega.

77

Eeltoodud kaalutluste põhjal tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik lubab pagulase õel perekonnaga taasühineda ainult siis, kui ta ei ole oma terviseseisundist tingitud põhjustel võimeline ise enda eest hoolitsema, tingimusel et:

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik lubab pagulase õel perekonnaga taasühineda ainult siis, kui ta ei ole oma terviseseisundist tingitud põhjustel võimeline ise enda eest hoolitsema, tingimusel et: